Tagasivaade

Mõelda vaid, mu aasta kokkuvõte oleks äärepealt tulnud üks lõputa hala...

Aga ei, sain asjal sabast kinni ning kustutasin kõik, mis mind allapoole veab. Nüüd kavatsen hoopis hõisata! 

Olen ikka üks äge naine küll! Mul on kaks suurt majapidamist, mille üle on ainult puhas rõõm! Mul on neli last, kellest kolm elavad minuga. Nad on terved, toredad ja targad teismelised. Mu neljas laps on imeline ema ja suurepärane spetsialist erinevatel erialadel. Muuhulgas läks just trükki tema poolt kirjutatud keeleõpik. Lisaks on mul kaks lapselast, kellega tegelemiseks küll aega ja võhma napib, kuid kes on mulle tohutult kallid. 

Mul on ülivõrdes head töökohad. Olen oma mõlemas ametis väga rahul ja õnnelik. Need on ilusad elukutsed, mis hõlmavad kogu inimese elukaart. Mis võiks olla tähtsam!

Saan majanduslikult hästi hakkama. Oskan arvutada, õpin investeerima ja ei pelga enam ainuvastutust.

Kirikud, kus töötan on ilusad, valgusküllased ja soojad. Orelid helisevad kaunilt, jääb vaid puhas mängurõõm! Aasta lõpus kolisin uude kabinetti. See on ilus, hubane ja soe. Tunnen end seal suurepäraselt, klientidele meeldib samuti väga. 

Ostsin suvel tuttuue auto, mis teeb nii palju rõõmu, kuna on ilus punane, nagu soovisin, seega hästi minulik- ja mis kõige olulisem, väga säästlik! Saan oma autot tasuta parkida kolmes paigas- vana-, süda- ja kesklinnas, sest elu on mu töökohtade tõttu nii läinud. Kas pole luksus? Olen ülitänulik.

Mu pere ja sõbrad armastavad ja mõistavad mind. Mu ümber on nii palju toredaid inimesi, kellelt tajun siirast poolehoidu. Kuulen igal päeval armastavaid sõnu.

Mul on imeline kodu. Tunnen end siin nii turvaliselt ja kaitstuna. Olgu hommik, õhtu või päev, olgu suvi või talv- siin on alati mõnus! Mõelda vaid, mul on garaaž! Ma ei pea hommikuti autot lumest puhtaks kraapima ega külma autosse istuma. Mõelda vaid, mul on saun! Saame igal pühapäeval lastega laval istuda ja jutustada, lumehange viskuda või suvel rätikud ümber batuudile hüppama minna. Mõelda vaid, mul on kamin! Kui soe ja mõnus on selle ees istuda ja halgusid ampsavaid leeke vaadata. Ja mu akna poole keeratud tugitool! Saan lugeda, kirjutada, niisama unistada. 

Ja Muhu, mu unistuste saar, mu väepaik ning maailma äär. Ritsikad, linnutee ja heinapallid. Merekohin või viimase praami ärasõidu huik kesk öövaikust ja peegelsiledat vett. 

Jah, muidugi oleks palju teha. Nii siin, kui Muhus. Aga mina teen nii palju, kui suudan. Ikka olen hea! Muhus näiteks valmib hetkel lastetuba. Mõelda vaid, vannituba, esik, veranda ja köök on juba enam-vähem. Kõigega olen hakkama saanud, töömehe abiga muidugi. Aga siiski iseseisva naisena

Jah, muidugi oleks palju teha. Nii siin, kui Muhus. Aga mina teen nii palju, kui suudan. Ikka olen hea! Muhus näiteks valmib hetkel lastetuba. Mõelda vaid, vannituba, esik, veranda ja köök on juba enam-vähem. Kõigega olen hakkama saanud, töömehe abiga muidugi. Aga siiski üksiku naisena!

Minu vormgi pole laita. Olen oma kehaga "sina" peal, luban endal tunda, kogeda, armastada. Tajun endas võimekat, loomingulist naist. Mul on varuks hulgi ressursse. Mis enese kaotamisest ma räägin! Kui vaatan peeglisse, siis mulle meeldib üha enam see, kes sealt vastu vaatab. 

Tunnen, et võin rahuliku südamega uude aastasse minna. See tuleb minu aasta. Tiigri aasta. Ma veel näitan, milleks võimeline olen! Elu on tõeliselt põnev ja elamist väärt!

Homme kirjutan mõned realistlikud uusaasta lubadused. Lihtsalt, et veel põhjalikumalt iseendasse süübida ja oma tugevustest kinni haarata. Soovid on juba salakohas ootel...

2021 aasta sündmused

 Minu 2021 aasta:

1) tegu: pereteraapia supervisiooniaastate lõpetamine, punkt 5-aastasele õpinguperioodile

2) inimene: see, kes mu elu pea peale keeras

3) sündmus: soolokontsert 

4) reis: matk Kreekas

5) suurim rõõm: Muhu suvi

6) suurim pettumus: see, millest juba palju kirjutanud olen

7) uus: minu punane auto 

8) rahulolukoht: uus kabinet

9) kasvukoht: isiklikud piirid

10) naerukoht: väikese Otto ütlemised

11) läbikukkumine: uusaastalubadused

12) isiklik rõõm: lapsed ja lapselapsed

13) avastus: naiselikkuse vägi

Hedo edu ja edevus

 Hedo oli oma alal väga andekas mees. Nagu edukatel ikka, oli ka temal palju pooldajaid ja palju kadestajaid. Pooldajad viskasid ta väljaütlemistele arvukalt pöidlaid, kadedad koondusid aga vaikselt tagaridadesse, et ootamatult rünnata ja Hedo postitsioon õigel ajahetkel enesele haarata.

Hedo oli edev mees, aga eks edevuski ole pigem edasiviiv jõud. Hedo teadis, et tal tuleb hoida end pildil, muidu ei avane ükski uks, mis vaja. Uksed avanesid Hedo ees tõepoolest kergelt!

Hedo rääkis palju ja kirjutas palju. Peaaegu iga päev ilmus mõni tema kirjatükkidest avalikkuse ette. Lisaks postitati Hedo ja tema arvamuse kohta muud vajalikku staffi, mis omakorda aitas Hedot pildil hoida. Muuhulgas küsiti kommentaari Hedo hommikusöögi harjumuste, Eesti tüütu ilma ning elektrihinna kallinemise kohta. Hedo polnud kitsi mees vastama. Ta rääkis alati pikalt ja põhjalikult. Inimese hinge salasoppidesse jõudmiseks peab võtma aega. 

Kõige rohkem kõneles ja kirjutas Hedo armastusest. See kõik oli ääretult õige ja üllas. Armastus ongi elus kõige tähtsam. Hedo julgustas kõiki inimesi armastama. Armastusest kõneledes oli Hedo näoilme nii pühalik, et kuulajail tulid pisarad silma. Kindlasti, mõtlesid nad, on Hedo vagaduselaad sest pühast tundest  pilgeni tulvil ja sinnapoole tasub ka meil, küündimatuil püüelda. Nad läksid peale Hedo kuulamist jooksujalu koju, et oma armetut elu veidikenegi parandada. Paaril päeval see isegi õnnestus. 

Hedol oli aga armastuse osas üks väike saladus. Muidugi ei muutnud see eriti midagi. Ainult kadestajate suunal tuli olla pisut enam valvel. Hedo ei pidanud nimelt vajalikuks päris kõike välja öelda, kui ta armastusest kõneles. Millegi ütlemata jätmine ei pruugi olla sugugi valetamine. Näiteks, kõneledes armastuse jagamise tähtsusest, rõhutas Hedo, et ta jagab armastavaid sõnu lausa iga päev, kuid jättis täpsustamata pisiasja, kellele nimelt. Hedo tundis, et ta on seejuures täiesti aus! Polnud ju üldse kindel, kas see, et ta lausub neid Teisele, on ilmtingimata vajalik selgitus. Niisiis, targem oli ses osas suu kinni hoida. Armastusest saab ka üldisemalt rääkida. Kõik napsavad enese jaoks midagi, kuid päris "iva" peavad ise leiutama. Inimesel on mõtlemiseks aju.

Kadestajad oleksid Hedo nimetanud kahepalgeliseks. Nad oleksid öelnud, et Teise armastamine pole üldse mingi armastus. See on puhas pettus, öelnuks nad. Hedo tundis küll, et on. Ta tundis tüdimust, et tema asjadesse üldse tungiti. See oli ohutunne kadestajate suunal.

Õnneks ei saanud Hedo küsida ei naise ega Teise arvamust. Naine armastas teda pimesi ja nii pidi see jäämagi. Õige mees ei raputa kunagi naise ebakindlat tundeelu. See pole väärikas. 

Teisega oleks Hedo otse kuristikku põrutanud. Seetõttu oli Teise arvamus lausa eluohtlik. Hedo pidas paremaks seda mitte torkida. Teisel polnud Hedo meelest mingit tundeelu. Too oli rauast naine, kes sai alati hakkama ja kelle pärast polnud vaja muretseda. 

Loomulikult ei soovinud Hedo Teisest päriselt loobuda. Hedo vajas Teist, et püsida vitaalne, seksikas ja nooruslik. Ka see oli avalikul pildil püsimise jaoks ülioluline.  Seetõttu tuligi Hedol Teisele iga päev armastust avaldada. 

Hedo elu polnud, nagu näete, mingi meelakkumine. Kõike tuli doseerida parasjagu. Kogu kupatus oli pidevalt õhkulendamise-eelses seisundis. Vaenlased varitsesid ründevalmilt kaevikutes. Fännid aga nõudsid armastuse sõnumile üha lisa. 

Elu, mehed- vennad, võib niisiis kohati päris ohtlik olla! Ka suure armastuse foonil.

Hedo ego

 Hedo meelest oli ta abielu küllaltki hea. Hedo ise hindas end abielumehena eesti keskmisest kõvasti paremaks. Hedo naine pidi Hedo meelest tundma end kui või sees, sest olla Hedo poolt äravalitu, see juba on midagi. Hedo naisel polnud ühtegi muud erilist ülesannet, kui käia Hedoga kaasas ja hoolitseda Hedo heaolu eest. Et Hedo oli oma naisest intelligentsuse astmelt kõvasti eespool, ei olnud see eriliselt suur nõudmine. Hedo naine tegi Hedole süüa ja pesi ta pesu puhtaks. Ta ostis koju ka hulgaliselt nipsasjakesi, mis rõhutasid eriliselt armastust Hedo vastu.

Hedo oli ka ise valmis mõned asjad ära taluma. Naisel olid närvid läbi, nagu naistel ikka, see pole midagi imelikku. Hedo vihastas oma närvilise naise peale harva. Ta tegi naisega tiiru surnuaial või viis ta kuhugi külla. Samuti võttis ta naise kirikusse kaasa, sest pühakojas puhkavad närvid iseäranis hästi. Vahel käis Hedo naisega reisimas. Kui mõned tuttavad reisil kaasas olid, hoidis Hedo pöialt, et naine nende kuuldes midagi rumalat ei ütleks. Tavaliselt ta midagi siiski ütles, aga Hedo oli viisakas mees. Ta kihvatas ainult sisemiselt. Väliselt jäi rahulikuks. Niisiis oli kõik üldjoontes hästi. 

Hedo tegi kõike naisega koos. Ainult seda ühte asja käis ta mujal tegemas. Muidugi polnud naisel sellest õrna aimugi, kuid Hedo tundis, et tal on selleks käiguks täielik õigus. Õigupoolest ei olnud see äramainimistki väärt. Hedo naine polnud nimelt selles ühes asjas sugugi hea. Ta oli ikka üle mõistuse kehva. Hedo oli juba aastaid piinelnud. Mees, keda niimoodi piinatakse, vaatab lõpuks kindlalt mujale. Niisiis, Hedo polnud grammigi süüdi. 

Selles mõttes oli Hedo tubli, et ta ei varastanud naise tagant ei öid ega õhtuid. Hedo vanuses oli tervislikum seda ühte asja teha hommikupoolikuti. Väsinud pea ja kehaga ei pruukinud Hedo asjast isegi huvituda. Väsinud pea ja kehaga istus Hedo õhtuti naisega teleka ees ja vaatas Aktuaalset Kaamerat. 

Tasuks veelkord rõhutada: see, et Hedo mujal käis, oli kindlalt naise süü. Abielludes lubatakse ju teineteist armastada nii heas kui halvas. Aga näe, tema enam ei armastanud, kui asjad halvaks keerasid ja ta enam Hedole huvi ei pakkunud. Oleks siis veidikenegi pingutanud, aga ei. Hedo andis piisavalt võimalusi. Nüüd on muidugi hilja, selle koha pealt on küll Hedo süda kõva kui kivi. Ja ärgu halagu, kui teada saab, muidugi loodame, et ei saa.

Niisiis, nüüd on teada, et Hedo ja tema õigus rahuldustpakkuvale elule, on saanud jätkusuutliku lahenduse. Kõik on õnnelikud, vähemalt Hedo. Ja ta naine, kes millestki aru ei saa, olgu ka. 

Nutu jutud

 Enne, kui oma traditsioonilise aasta kokkuvõtte esitan, luban endale mõned mõtted.

Kuulasin eile ühte raadiosaadet, kus Heidit Kaio ja Kristiina Heinmets rääkisid oma elust ja seda hiljuti puudutanud valusast sündmusest- lahutusest. Nad on minu arvates väga tublid ja igati toimetulevad naised, kummalgi kolm last. Lahutust kommenteerisid mõlemad, kui elu õppetundi. Ometi tajusin kuulates ühtäkki ääretult teravalt, kui raske ja purustav see protsess inimese elus tegelikult on, eriti, kui see oma peas nii teadlikult läbi töötada nagu need kaks naist (ja ka mina ise ja kindlasti sajad ning tuhanded mõtlevad naised) seda teinud olid. Sest kogu selle lõputu toimetulemise ja hakkamasaamise juurde käib ka tuhandeks tükiks purunenud süda...

Pinget kruvis lõputu piin kaudsest kirjeldusest, mis lahutusprotsessiga kaasnes ja mida ilmselt ühegi lahkumineku puhul lõplikult vältida ei saa ja millest lihtsalt hambad ristis tuleb end läbi vedada. Ja lõpus koorus välja veel see kõige mõtlemapanevam punkt- ajahetk, kus kõik on möödas ja sa oledki vältimatult üksi. Ilus, tugev ja toimekas, aga kogu maailm lasumas sinu habrastel õlgadel. Mitte kedagi pole toeks, keegi teine ei vastuta. Ükski, kes selle sees pole olnud, ei aima, mida see tegelikult tähendab. Mida tähendab olla endiselt laste jaoks sajaprotsendilise tähelepanuga olemas, ka siis, kui meist endast on alles vaid varemed, ikka selleks, et lastel ei tekiks hüljatuse mustreid- fakt, mida meie, terapeudid, ju eriliselt rõhutada armastame.

Üle mu põskede jooksid suured pisarad. Nende naiste ja iseenda pärast. Kuidas ma küll jaksasin, mõtlesin... Aga kui ma poleks jaksanud, mis siis oleks saanud? Jah, ma lubasin enesel olla ühtäkki kurb, võtta veelkordselt ette kõik see aastatepikkune teekond, lubasin endale teha miljon pai, et suutsin. Et mu keha pidas vastu, et mu vaim pidas vastu. Et mu lapsed ei näinud ehk kõike seda valu...

Teate, see kõik oleks möödanik, oleks ammu vaikse naeratusega meenutatav, oleks justnimelt sellest positiivsest poolest vaadatav, kui ei oleks olnud seda tohutult kurnavat vale valiku aastat, mis mu tunnete maailma taaskord täielikult segi paiskas ja millest mul ei olnud jaksu välja ronida. Pidanuks! Ja palju rutem. 

Jah, kõik elusündmused muudavad meid. Ka mina sain kogu sellest jamast, millesse end mässinud olin, tegelikult ka väga palju positiivset. Julgust särada, teadlikku naiselikkust, eneseusku. Ühtlasi sain jälle ühe tõsise kogemuse võrra rikkamaks. Ometi, tunnetades oma haigetsaamise mõõtu, mille pügalad päris kõrgele taeva poole ulatuvad, tekib minus kõhklus ja kahtlus, kas neid kogemusi ei oleks saanud omandada pisut kergemini?

Kas teate, mis mind kõige enam nutma ajas? Hirm, et ma ei võigi enam mitte kunagi kedagi usaldada. Minu juurde tuli ju inimene, kes oma eluvalikute tõttu peaks olema kõige usaldusväärsem, kõige ausam, kõige siiram. Ja just tema vedas mind alt...

Ma nutsin kõikide naiste pärast. Oma sõbrannade pärast, kes on alkohoolikuid läbi elu vedanud, oma sära ja annete hinnaga. Nutsin nende pärast, kes väikeste lastega maha on jäetud ja kes hambad ristis ikkagi hakkama saavad. Nutsin nende pisaraid, kes õnnetus abielus või kooselus mingeid muudatusi ei suuda teha, sest see samm on nii raske. Nutsin selle pärast, kui lihtne on lõhkuda ja lammutada. Aga mis saab pärast?

Nii vähe, kui sel aastal, pole ma laste jaoks kunagi olemas olnud. Säärane ebaproduktiivsus, kui sel aastal, pole minu mõõt. Nii rõõmutu ja eemalolev, kui sel aastal... 

Kuulge, ma tahaksin ellu tagasi astuda! Jah, see võib võtta veel mõne peatäie pisaraid, kuid siis olen taaskord valmis. 

Aga nii, et ma ei usalda... ma vist küll ei oska. Järelikult tuleb riskida.

Okseviirus

Nn “okseviirus” mulle ei nakka.

Küll aga triole. 

Kõige hullem okseviirus oli triol siis, kui nad olid 3-kuused. Selle viiruse tõi meile koduabiline ja asi oli niivõrd hull, et meie kõikide laste juures (nad olid korraga haiged) käis kiirabi. Oksendamisest tingitud vedelikupuudust siiski ei tuvastatud, seega võisime jääda kodusele ravile. Aga mis sa seal ikka ravid! See jubedus tuleb lihtsalt läbi põdeda! Imikutele ei tee selgeks ka, miks neil nii paha on ja mõlemast otsast kahurid purskuvad.

Teine õuduste öö oli siis, kui trio oli umbes poolteist-kaks. Sellest sündmusest mäletan vaid seda, et sättisin nad oma voodile ritta ja üritasin kausiga ümber voodi joostes parasjagu oksendavale lapsele “pihta saada”. Kuna nad aga oksendasid kõik ja vahetpidamata, tundsin end nagu mune püüdev hunt nõukaaegses elektronmängus. Too kujutletav mäng saavutas kesköö paiku enneolematu kiiruse, mistõttu kauss muutus abistavast elemendist takistavaks ja tuli mängust eemaldada. See-eest asus mängu pesumasin, mis hakkas tublit tööd vihtuma okseralliga võidu. Kaotaja oli küll ette teada ja esimeste puhaste linadeni läks pesumasinast ja kuivatist läbikäiduna mitu tundi, aga seitse vaprat masinatäit tõstsid tubli koduabilise siiski kangelase staatusesse. Ärge parem küsige, miks olin kogu ses sündmuste keerises ihuüksi! “Keegi peab ju tööl ka käima”, torkab siiani valusalt hinge. 

Rohkem sama eredaid kõhuviiruse juhtumeid ei meenu. Täna tuli aga meile taas üks omataoline külla. Nagu laulus “majast majasse astub jonn”. Nimelt olid Otto ja Ruben samas tõves üleeile ja eile. Lisann ja Loviisa, kes praegu õnnetus seisus, nendega ei kohtunud. Küll aga mina, käisin nimelt lapsi hoidmas. Ja ka Helis oli eile meil. Kõhuviirus on ju kole nakkav. Lisann, sarnaselt Rubeniga, oksendas üheksa korda. Loviisa, sarnaselt Ottoga oksendas vähem, küll aga kannatas lisaks kõhulahtisuse all. 

Karl Johann on siiani terve.

Ja mulle, nagu ütlesin, ei nakka.

Ikkagi-  vastik-vastik-vastik!

Väga Pikk

 Otto ütles, et ta sai kommi. Ja et kommi tõi talle Väga Pikk. Teritasin kõrvu. Väga Pikk, kes…? 

Poiss ei tundunud eriti hirmul olevat. 

Kas sulle toob ka Väga Pikk kommi, küsis ta hoopis. Sussi sisse? 

Ehh, Ottokene, ei too! Minu Väga Pikk on küllap nii pikk, et ei mahu aknast sissegi! Miks ta muidu ei tule? 

Hinnatõus

 Minu gaasi- ja elektriarve oli eelmise aasta novembri eest 141 eurot. Selle aasta november tõi aga 568-eurose arve. Hinnatõus on enam, kui neljakordne. 

Praegu on õues -20 kraadi. Hoian magamistoad jahedad, kuid elutuba on siiski soe. Kodusoojusel on hindamatu võlu.

Raskustest hoolimata on palju, mille eest saan olla tänulik. Praegu näiteks tunnen tänulikkust selle eest, et mul on töö. Saan igal hetkel, kui vaja, koormust veelgi tõsta. Praegu tulen toime.

Ka kamin rõõmustab mind väga. Ahjus praksuvad puud loovad õdusa tunde ning mured kaovad. Tulikivi hoiab kaua sooja. 

Meie lastega saame hakkama. Aga ega see päris normaalne pole, et sellisesse seisu oleme lükatud. Huvitav, mida need pered teevad, kellel tõesti mitte kusagilt pole tööd ega raha juurde võtta? 

Jõulud on tulekul. Hinnalangus ja koroonahulluse lõpp võiksid tuua kergenduse niigi koormatud eludesse. Seda täna palungi. 

Orel

 Orel on jälle olemas. Silitan ta pruunikas-läikivat selga ja palun andeks enese olemasolematuse kõige selle aja jooksul. 

Principali registrid vastavad karmis keeles. Otse ja keerutamata. Nad laulavad mu sõrmede all lennukaid aariaid, kuid katkevad keset kulmunatsiooni. Edasi puhiseb nende väsinud suudest vaid õhk, tarbetu sosin, mitteveenvus. 

Flöödid on pehmema meelelaadiga. Nad reageerivad mu mängupaitusele pooltoonide mahlaka maailma nutuse peegelpildina. Päris armastuse jätavad nad näitamata, küll aga lasevad aeg-ajalt kuuldavale mõne võltsi veerandtooni, illustreerimaks minu asjatundmatut hiilguseusaldust. 

Bassihelid kannavad esialgu üsna hästi. Siis aga keerab mõni neist otsejoones põhja, madalasse märga mättasse, tume-hapukasse mülkasse, kust tõusevad vaid arusaamatud mullid ja vaevuaimatav valel noodil mõmisev burdoon. 

Mixtuuride rida annab orelile jõu ja nõu. Olles sama keerukas kui elu ise, lisab nende registrite sära elujaatust, julgust ja optimismi. Järk-järgult äralangevad tämbrid tekitavad esmalt kohmetust, seejärel hirmu. Viimased helid võdisevad juba ara jänku pikkade kõrvadena, mestis hiirepoisi kartlikud piuksatused.

Trompeti nartsissism ajab aga lausa õlgu võdistama. Nojaa, algul ta mängibki koos teistega. Luban tal särada, vahel viskan sobilikesse fraasidesse tillukese tiiskandigi lisaks- et ikka veelgi kaunim oleks. Tänulikkust ei tule. Ootamatult vallandub vali pasunahääl lausa teises laadis , lõigates jõhkralt läbi juba tekkinud turvalise “meie”. Miskit on valesti, pomiseb nõutu publik. Maani kummardus enesekindlalt maestrolt nõuab aplausi siiski kätte. 

Siin me nüüd oleme. Mina ja muusika, elu keerdkäikude kütkes. Õnneks saab muusikat muuta. Vahel annab ta teeotsagi ise kätte. Veidi peenhäälestust ja lugu las taaskord minna! 

Elu oma lugusid nii lihtsalt kätte ei anna. Mõnikord tekitavad ebakõlad vägagi imelikke akorde. Kas ma oskan need kaunimaks lahendada? Igas päevas peaks ju eelkõige domineerima puhas ilu.

Proovin…Ühejalased (oreli ülikõrge register) jääkristallid pudenevad klaviatuurile lummavas pianos, moodustades ebamaiselt kauneid, vaid sekundiks sädelevaid hetki, mis igavikku tagasi põrgates jätavad endast maha vaikuses pärlendava helirea. Aegamisi tekib tardumus, kõikehõlmav rahu, siin ja praegu õnnelik olemise tunne…

Polnudki raske!

Oo, mu pruuniseljaline pill, pai sulle! Pai, mu elu ise…

Vaatenurk

 Lähenedes märkamata,

kelle kõrval ärkamata

vihmapiisad palgel.

Unes unus vihmavari,

vahuks muundus lainehari.

Virgun varavalgel.

Jälgin eemalt, astun ligi

ärgu ta nüüd ometigi...

Ohates löön käega.

Kuidas kõik ja mitte miski

otsejoones, vastu-risti

sõgeduse väega

puruneb. 

Ah, mis ükskõiksus!

Ego keskpunkt, ilma kõiksus

Mõistan ja ei palu.

Arvates, et rumal maksab

vale kaua joosta jaksab

lippab lühijalul.

Viipan piire. Kes on süüdi?

Kes lõi vastutuse müüdi?

Tõde teada pelgan.

Iga käiku, iga urgast

piiratakse kolmest nurgast

Nuga lüüa selga

soovitakse. Kuid kas tasub?

Helgem hetk kui kaelal lasub

Suudluse koob salliks…

Külmarohuks viskit juua

Võib ja päikest tuppa tuua

Kuumaks kalli-kalliks..,

Pigem

 Parem saladus, kui ilmsiksolek

Parem teesklus, kui et olla aus

Parem oleks nii, et parem poleks

kellelgi. Ja elus kannaks paus.

Pigem häbi ülestunnistusest,

kui et luba olla mina ise.

Vigadega. Pigem unistustest

vaikida. Ja suure salgamise

pigem panna armastuse nimel

lauale, kus armulauavein.

Pigem öelda häbi, kui et ime. 

Armastuse asemel las lein

ülestõusmatusest kaela valgub.

Naiseks sündinul ehk enam veel?

Imelik on ots, kui pole algust

olla tohtimise maisel teel. 

Kas…

 Kas kõlvatult või armastusest kantult

Kas lennusulgedes või murtud tiivul

Kas emmates või hoopis äraantult

Kas igavesti või vaid uduviivul

Kas olematuses või päris elus

Kas nõrkuses või tugevuse väega

Kas inimeses või vaid mängulelus

Kas südamega või ehk pelgalt käega

Kas põgusalt ja rohtukasvand rajal

Kas nähtamatult, nimetult ja näotult

Kas olevikus, kuigi valel ajal

Kas kukelauluta ja kellakäotult

Kas hapruses ja purunemisohus

Kas olemise määramatus valus…

Kas andestus või hoopis viimne kohus

Kas südames või kehas- või vaid jalus…

Kas naerdes, silmist sädemeid ehk saates

Ning tõustes vastu iseenda pikkust

Kas peegelpildis või ehk otsevaates

Ning tundes armastuse tõelist rikkust

Jah, kas…

Kes seda vastust julgeb kanda

Kas kõlvatu või armastusest kantud

Kas võtta vaid või vastupidi- anda

Kuid mida siis

Kõik juba ammu antud…

Koroona 4

 Palun vabandust, mul kadus vahepeal huvi seda teemat käsitleda. Peale ühe lapse ei ole seni meie majas keegi nakatunud, kõik pcr testid olid negatiivsed. See üks on ka tänaseks täielikult tervenenud. Praegu on esimeste sümptomite ilmumisest peaaegu 10 päeva, (kui neid üldse sümptomeiks saab pidada, sest ka teistel olid samad "sümptomid", mis aga ei tähendanud automaatselt koroonat).

Küll aga on mul tekkinud mitmeid küsimusi:

1) See tõbi pidavat ju hullult nakkav olema. Meie võtsime algusest peale seisukoha, et ühte last kuhugi isoleerima ei hakka, mistõttu olime kogu selle aja vägagi ninapidi koos. Vähemalt ükskord sõin hajameelselt tema lusikaga ära karpi järelejäänud mustikad. Huvitav...

2) Kui ma sellesse haigusesse ei jää, miks peaksin enese vaktsineerimisega oma tervist nõrgestama hakkama? Kui mu lastele see ei nakka, miks nad ei või nad tervetena käia kinos või spaas?

3) Miks ma näen, kuidas nakatuvad ja haigestuvad mu vaktsineeritud sõbrad ja tuttavad? Mind ei veena enam teave, et nad põevad kergemini. Mitmed mu vaktsineerimata tuttavad pole seda külgegi saanud. Tõsi, ka mitmed vaktsineeritud mitte. Usun, et raskesti põevad vaid kaasuvate haigustega vaktsineerimata ja vaktsineeritud inimesed. 

Rohkem ma sel teemal kirjutada ei soovi.

Mina, saunanaine

 Taevake, inimesed!

Ma ei oska ahju kütta! 

Asi on nimelt selles, et meil on igal pühapäeval saunapäev. Mõte saunapäevast tekitab minus mõnusa surina, sest vaadake, kui ma mõtlen saunast, hüppan ma mõttes sujuvalt üle leilile ja lõõgastusele eelnevast. Ja see eelnev on absoluutselt alati, kui välistemperatuur nulli lähedale või veelgi allapoole laskub, puhas jama. 

Ma ei saa aru, kuidas inimesed, elades puu-küttega majades, mentaalse normaalsuse piirides püsivad! Kuidas nad ei mölla ega märatse, sest nende heaolu on päevast-päeva ohus? Mul, vabandage, on teised toad siiski enam-vähem soojad- välja arvatud selle tunni jooksul, kui ma kütteruumist suitsu välja peksmiseks kõik avanevad aknad, uksed ja luugid lahti paiskan, kuna kusagil ajusopis kangastub aeglase ja kavala vingusurma kole võimalus- ning eks sauna peetakse tänapäeval ikka rohkem nišikaubaks, nimelt, mis viga oleks mul pühabaõhtuti hoopis vannis liguneda, kopsud suitsust-vingust puhtad!

Aga jah, kuna mul sellele õudusele järgnevast, ehk siis jumaliku lõõgastuse võimalusest pühapäeviti hammas verele läheb, siis ehk taipate, miks ma selle Kolgata tee nädal-nädala järel muudkui ette võtan. Tänagi. 

Korsten on külm. Äkki neil, kes igapäevaselt oma elamisi kütavad, püsib korsten soe? Või on neil muud nipid? Mina lasen soojapuhuril pool tundi enne kütmist korstajalga soojendada. Vähemaga pole mõtet oma närve rikkudagi. Peale poolt tundi on mingigi võimalus, et tekib tõmme. Seda, et tavaliselt ei teki, ei luba ma kunagi esimesena mõttesse. Esimesena sätin ma halud ilusti ahju, noh, ikka nii, et õhk nende vahelt saaks ülespoole liikuma hakata ning halgude vahele sätin hoolikalt mitu süüteklotsikest. Justnimelt, mitu! Sest siis on mingigi võimalus, et mõnest klotsikesest ehk ka haluke tuld võtab. Seda, et tavaliselt ei võta, ei lase ma esimesena mõttessegi. Ka siis mitte, kui suitsujuga tavapärast teed mööda ehk siis mu toredast ahjuuksest ehk siis uksevahest või maiteakust, esmalt õrna, vaevumärgatava vinena, seejärel aga juba tugeva kõikematva tossuna, välja pressib ning esmalt kütteruumi või majapidamisruumi või pesumasina- ja kuivatiruumi, nimetage seda kuidas tahate, kasutuskõlbmatuks muudab ja nagu sellest vähe oleks, uljalt ka tubadesse pressib!

Jaa, ma kannataksin selle ära. Südamerahuga. Kui asi sellega piirduks. Kui ta natuke tossutaks ja siis ilusa tõmbe tekitaks ja asja lõppenuks saaks lugeda. Aga inimesed, asi on selles, et viie või kümne minuti pärast on kogu kupatus kustund! 

Vaat selkohal tuleks mul tervise huvides tõmmata üll tuletõrjuja kostüüm, teate küll, ühes selle londiga maskiga, et suitsusesse kütteruumi sukelduda. Aga mul vaesekesel pole ju seda londiga maski! Ja tavaliselt on mul üll täiesti tavalised riided. Hea, kui linnariided koduriietegi vastu olen suutnud vahetada. Ja muide, olen selleks ajaks tavaliselt täiesti maruvihane! Seetõttu sukeldun ma tavaliselt oma kütte- või pesumasinaruumi- või äkki tahaksite hoopis öelda, et suitsuruumi- täiesti katmata nina ja suuga! Kedagi pole süüdistada ka. Niisiis täitsa pime viha, kuna paksu tossu sees pole näha midagi. Eks ma niikaua hoia hinge kinni kui suudan, ja siis viskan ma halgude vahele uue portsu süüteklotsikesi, ja siis ahmin pisikeste sõõmudena midagi kirbet ja tunnen, et see pole mu hingamiselundkonnale üldse normaalne, mõelda vaid, koroona-aeg ja puha! Noh, ja siis hingeldan hiljem jupp aega kui kala kuival, sest kujutlusvõime on mul samuti ergas.

Ausalt, ma ei taipa, kuidas mõni suudab sel viisil halud põlema saada, et ta nende vahel mingeid põlevaid ajalehti sopsutab! Ma ühekorra Muhus proovisin sel viisil, kui süüteklotsikesed otsa said. Olin poole tunni pärast täiesti endast väljas ja ükski halg polnud isegi veidike pruunistunud, saate aru! Viskasin kogu kupatuse kus see ja teine ning kihutasin Liiva poodi oma klotsikeste järgi. Ilma nendeta loobuksin nii saunast, kui... noh, sõidaks linna!

Aga näe, mõne inimese käes edeneb ka ilmvõimatu missioon.

Eks minagi saan lõpuks ikka tõmbe käima. Tõsi, toatemperatuur on selleks ajaks õuelähedane, sest ega ma uksi, aknaid ja luuke enne kinni tõmba, kui asi kindel. Aga võit jääb loomulikult (tavaliselt) mulle. 

Praegugi nuusutan oma kõrbelõhnaseid juukseid, need võtavad igasuguse leha kõige kergemini külge ja mõtlen, kas kogu asi ikka on vaeva väärt. Puuküttega saun olevat ikka see päris, vähemalt seegi lohutus jääb kogu piina juures püsima. Kunagi sai elektrikeris seetõttu väljagi visatud, seisis teine puu-oma kõrval, nii igaks juhuks. Äkki praegu paneks salaja hoopis selle? Kuidagi minulikum ehk? Jõukohasem?

Samas, küllap see rohkem-päris-tunne hoiabki mind meie pühapäevaste traditsioonide juures. Pluss veidi ka mõte laval istumisest ja jumalikust lõõgustusest. Noh, kui kopsud tahma täis, siis see viimane siiski vähem...

Igatahes tunnen, et mu saunanaise-võimed on vägagi piiratud. Ahi paiskab selle mulle iganädalaselt ja väga halastamatult otse näkku. 

Nuusutan ja noogutan.

Koroona 3

 Ei mingit asümptomaatikat. Mu koroonatest oli üdini negatiivne, mis on ju õigupoolest hea, kui arvestada sellega, et mõned põevad üsna raskelt. Aga teisest küljest andnuks asümptomaatiline läbipõdemine vabaduse olla jälle mina ise, kuigi ainuüksi seetõttu ma seda viirust siiski külge ei soovi. Noh, kui just ise oleks tulnud… kuid mul oli juba algusest peale säärane tunne, et mulle ei tule. 

Täna lasin teha pcr-i kahele mittepõdejast lapsele. Vastus on juba enam-vähem teada, kuid õhkõrn lootus saada ausa teismelisena kinno võiks ju siiski jääda…

Imelik aeg. Imelikud otsused otsustajatelt. Ja meie talitame vastavalt…

Naiselikkus

Mis on naiselikkus? 

Ma võin olla hoolitsetud. Mul võib olla kaunis soeng, laitmatu meik, lummav parfüüm ning seljas figuurist parimat väljatoov kleit. Võin olla treenitud, lihtsalt heas vormis või ehk veidi vormikamgi. Võin mõjuda enesekindla, tagasihoidliku, tõsimeelse või lõbusana. Minu intellekt võib olla väljapaistev, huumorimeel tabav, loomingulisus tipus ning kõik mind ümbritsev laitmatu. 

Ometi ei pruugi ma olla naiselik. 

Mis on siis see salapärane, mis paneb naiselikkuse voogama? See miski, mis kütkestab? See miski, mis võib, aga ei pruugi kuuluda ülalmainitud loetellu...

Armastus, tuleb koheselt keelele. 

Jah, tõesti. Inimesed, keda on palju armastatud, mõjuvad rahumeelselt. Nende liigutused on väljapeetud, emotsioonid ei hüple seinast seina, vaid mõjuvad pigem vaoshoitutena. Nad on julged väljendama oma tundeid, välja ütlema oma arvamust. Nad võtavad harva asju liiga isiklikult, on paindlikud, mõistvad ja heatujulised. Aga kas ka tingimata naiselikud? Ei pruugi.

Väärikus. 

Täiesti nõus. Väärikus seab piirid. Sestap ei ole ma enesegi väärikuse osas päris kindel. Käesolev aasta on olnud mu elu kõige suuremaks väärikuse proovikiviks üldse. Inimene, kes suutis minus avada tõelise, sügava naiselikkuse, mulle kogu oma imetluse suunata, õpetada mind nägema mu igakülgset väärtuslikkust ning panna mind tundma täiesti erilisena, pidi ometi koos minuga seisma silmitsi väärikuse-teemaga. Õigupoolest arvasin selle algul rohkem iseenese teemaks olevat. Nüüd aga, vastupidi, tema omaks. Ma ei loobuks sellest õppetunnist mingi hinna eest. Miks peaksingi, kui minus on nii palju muutunud. Samas rõhutan, et naiselikkus sisaldab kindlasti väärikust. Minu tee pole olnud kergemate killast.

Seksuaalsus.

Sellest on minu arvates liiga vähe kõneletud. Tõsi, seksuaalsus kuulub justkui paarisuhte valdkonda, naiselik võib aga olla ka üksik, vallaline naine, ometi leian, et liiga vähesed naised on oma seksuaalsusega tõelises kontaktis. Kes pole, annab ka suure tüki oma naiselikkusest. Mul oli oma kahekümne kahe abieluaasta jooksul kordades vähem teadlikkust oma seksuaalsusest , kui täna. Selle juurde kuulub kehatunnetus, enesekindlus, rahulolu, oskus lõdvestuda- aga ka pilk, liigutused, hääletoon, naeratus ja kehakeel. Seksuaalsus muudab naise kauniks.

Sisemine sära. 

Veidi eelmisega kattuv, kuid mitte päris sama. Sisemine sära võib olla väljapoole pulbitsev, säärane, mis muudab ümbruskonna rõõmsaks ja elevaks. Sedasorti sära eeldab kartmatut inspiratsiooniküllast isiksust. Sära võib olla ka vaikne ja sissepoole suunatud, väljendudes vaid peentes naerukurdudes suu ja silmade ümber, tähelepanelikus kuulamises, paitavates liigutustes ning tasases teenimises. Sisemise säraga naised ei ole igavad. Neil ei ole ka endal igav. Sära ja sisemine rikkus tunduvad olevat omavahel tihedalt seotud.

Ilumeel. 

Ah, kleidid, ah, kõrged kontsad, ah, kuldehted... No muidugi ei pea just nii peenelt!

Ilumeel on väga tähtis faktor. Võib alata juba ruumikujundusest, väikestest nüanssidest, lõhnadest, värvidest. Vaasi asetatud lilled, põlema süüdatud küünlad, eriline serviis, praksuv kamin... kaunis kleidis naine, hoolitsetud mees, peenelt valitud muusikaline taust. Kas pole kaunis?

Miks me ei võiks igal päeval oma naiselikkust turgutada? Iseenese jaoks. Mulle tundub, et see annaks meile tiivad jõudmaks sinna, kus avalduvad me anded, oskused, erilisus.

Ja eelkõige muidugi armastus. See tõeline.

Koroona 2

 Õnneks pole mul siia peaaegu midagi kirjutada. Positiivsel tuli maitsemeel tagasi. Kõik kolm istuvad päevast-päeva äraseletatud nägudega videotundides. Tava-olukorras saadaksin nad pikema jututa kooli. 

Ise käisin samuti täna õhtul PCR-testi tegemas, noh, et kui juhuslikult peaksin asümptomaatiliselt põdema, läheks see ikka kuhugi kirja ja saaksin digilukku läbipõdemise tõendi. Homme ehk saan ka ülejäänud kahele pcr testimise, samadel põhjustel. 

Saaksime reisile.

Koroona 1

 Läänerindel muutusteta, mis tähendab ühte positiivset ja kolme negatiivset.

Sel positiivsel kadus nüüd maitsemeel veidikene ära. Aga muus osas on tal täna veidike paremgi. Näiteks hääl tuli tagasi. 

Koroona

Tänane mardilaupäev on meie pere jaoks märgiline, sest nüüd on see va koroona ka meie maja uksest sisse pääsenud!

Nimelt tegi üks mu lastest, kelle kaks kiirtesti olid juba eile rasvaselt positiivsed, täna pcr testi, mis osutus samuti positiivseks. 

Huvitaval kombel liigub meil peres lisaks selline viirus- ka neil, kel test siiani negatiivne- mis võtab hääle ja paneb veidike köhatama. See laps, kes positiivne, kannab täpselt samu sümptomeid. Ometi on temal lisaks koroona. 

Mida ma tunnen? Ei midagi erilist. Pole mul paanikat, hirmu ega muret. Rahulik tunne. Tõsi, veidi häiriv on olla lähikontaktne. Pean nimelt päeva-paari pärast oma kabineti uude kohta kolima. Kes seda minu eest teeb? 

Muud ei olegi öelda. Proovin siia igapäevaselt jagada, kuidas meil läheb. 

Peitus

Püha Vaim

Palun peida mind 

Elu mängulaua

Sassilöödud malendite sekka

Kuhugi Kuninga kõrvale

Sõimlejad

 Ma ei saa olla sõimlejatega ühes paadis, seetõttu olen mõnes valdkonnas ühe või teise nähtuse poolt või vastuolemises sügavasti kahtlema hakanud. Õigemini öeldes tean ju oma meelsust hästi, kuid sellest kõnelemine tekitaks täieliku väärarusaama, kuna osa inimesi, kes justkui peaksid mingil määral minu meelsust jagama, on osutunud täiesti mõistusevastaselt labasteks ning kui ma varem ei saanud aru terminist “vihakõne”, siis nüüd kirjutan sellele küll alla. Mis on ääretult kurb. 

Miks ei võiks olla konstruktiivset vestlust? Selge on ju see, et nii palju, kui inimesi, on ka arvamusi. Laias laastus ja suurtes asjades jaguneb enamus arvamusi kaheks. Poolt ja vastu. Kui need poolt- ja vastuarvamused tuleks kuidagi seadustada või reglementeerida, peaks sellele eelnema diskussioon. Asjalik ja kaine. Hääletamine, samuti tee rahumeelse tulemuseni. 

Aga mina loen sotsiaalmeediast üha sagedamini vaid roppusi ja sõimu, millesse on kaasatud Taevaisa ise. Olevat justkui Tema tahtmine.

Mis on Jumala tahtmine? Inimlik tahtmine olla Tema tahtmise häälekandja? Õigus pilduda roppusi, kui keegi neid inimlikke tahtmisi kahtluse alla seab? Kuulutada teistele põrgus põlemist, tagudes vastu enda “õiget” rinda? Visata teiste pihta kivirahe, endal silmad palke nii täis, et ei märka, kuhupoole kivi lendabki. 

Minu pihta lendab ka. Sest mul on neist sõimatutest kahju hakanud. Mulle tundub, et see on igati inimlik tunne. Samas, ma ei tea, kas see, et mul on neist kahju, on “õigete” arvates Jumala tahtmine.

Kui palju on inimese silma eest varjul. Kui palju saame vaid oletada. Uskudes ja lootes. Püüeldes puhta armastuse poole. Kes aga iseend Jumala saadikuks peab ning samas teisi sõimab ja alandab, sel ei saa ju olla midagi pistmist armastusega?

Või olen millestki totaalselt valesti aru saanud…

Milda

 Milda-tädi on teenimatult unustuses. 

Oma eluajal jäi ta oma õe, katakteerse Liidi-tädi varju. Iseloomuomaduste poolest oli ta teisest märksa vaiksem ja vaoshoitum, mistõttu pole temast meeles just ülearu palju lugusid. 

Igatahes oli Milda ehk Armilda mu isapoolse vanaisa õde ja selle Muhu saare suure, 8-lapselise pere noorim. 

Milda-tädi oli kogu elu üksik ja elas Pelgulinna imetillukeses korteris oma õe Liidiga, oli samuti üksik. (Liidist loe siit: https://maris74.blogspot.com/2020/04/liidi-tadi.html?m=1). Nendest paar-kolm tänavat eemal elas kolmaski õde, Naadi, kes, oh imet, oli samuti üksik. Kui aga Liidil ja Naadil õnnestus eluajal üks lapski sünnitada, (kahjuks Liidi pojal polnud määratud täiskasvanueani elada), siis Milda oli ja jäi lastetuks. Isa on küll paar korda maininud mingit Vasalemma peikat, kes tavatses õeste juures kärakat panemas käia, kuid püsisuhet sellest ei tekkinud. 

Milda käis kokku Liidiga ja pääses isiksusena mõjule alles peale viimase surma. 

Siiski- meie, lapsed, usaldasime Mildat. Ta oli leplik ja lastesõbralik, omamoodi nagu kambajõmmgi, minemata siiski üle piiri. Mäletan, kui saabusime millalgi teismeeas vastu hommikut mingilt Orisaare diskolt. Olime viimasest bussist maha jäänud ja tulime esimese hommikusega. Muidugi ei saanud me sellest kellelegi teada anda, sidevahendid olid ju ajastule omaselt algupärased. Lisaks olime väsinud ja padunäljased. 

Meeli, mu isa kasuema, valmistus just hommikuseks lüpsiks ja oli meid, roidunud ilmarändureid nähes maruvihane. Ainus, kelle poole julgesime oma tapva näljatundega pöörduda, oli Milda. Too ärkas nurisemata ja vorpis meile ülearuseid küsimusi esitamata võileibu. Miks me neid ise ei teinud, ei tea! Äkki oli tegu vajadusega hoituse ja mõistmise järele? 

Milda mõistis.

Milda ei olnud absoluutselt konfliktne. Ta ei öelnud vist kunagi ühegi inimese kohta halvasti. 

Hiljem aitas Milda mul Helist hoida. Ta mängis lapsega ja oli temaga ülisõbralik. Ainus asi, mida ta teha ei osanud, oli mähkmevahetus. Tol ajal olid Pampersid luksuskaup. Ostsin neid vahel mingist Keskturu juures asuvast keldripoest ühekaupa. Milda tulles panin lapsele alla. Kui koju jõudsin, oli mähe vahel põlvini, laps ja Milda aga rõõmsad. Ei olnud siis minulgi ütlemist. 

Mildasugused rahulikud ja mittekurtjad inimesed muudavad vist maailma paremaks. 

Elu lõpul liitus ta ka õe Naadi kogudusega, adventistidega. Olen kindel, et ta on nüüd paremas paigas.

Pühamu

Ole mu pühamu.

Luba oma silmist märgata 

hinge ja universumit,

sügavuse sütitavat jõudu.

Tee, et su otsaesine 

oleks kui altar.

Oma laupa ta vastu surudes

tunneksin meeldivat jahedust,

väärikuse suursugust hõngu.

Su õlad olgu kui ristipuu

kus tajun rippumas Päästjat. 

Kannad ehk mindki vahel…

Süda olgu sul Piibli asupaik

Tee, et avaksin selle

alati

armastuse käsu kohalt.

Tänupalves.

Puusaluust

las olla voolitud

naiselikkus ja ilu.

Maarja lapsega külglöövi maalil.

Väärikas alandlikkus

põimumuna

armastuse kõikvõimsusega.

Su tugevad jalad 

olgu kandmas

keha, hinge ja vaimu

otsekui kirikuhoone.

Seisku nad alustaladena

vastandlike jõudude,

mees- ja naisenergia,

positiivse ja negatiivse,

maa ja taeva,

sinu ja minu ristumiskohal…

Ärevuse aeg

Elame äreval ajal

ärevas ilmas.

Mõni ei julgegi enam

piiluda elu.

Saepuru silmas,

puudest, 

mis juurteni lõigatud maha.

Mõelda ei taha.

Ei taha, ei ette,

ei maha…

Kuid üles?

Äreval ajal 

keegi ehk kannab sind süles,

kellega julged vaadata

taha ja ette.

Kas piruette kardad

või siledat rada?

Raiutud mõtteid, kõva kontrolli?

Tarka või lolli?

Kummitust, kolli?

Ärevus meeled segaseks ajab.

Ju siis on vaja 

vaimsuse peeglit ja kaja…

Maailmavalu

Muusikapalu

mu käest ära palu-

maailmavalu

mu sees sa ei talu.

Kuis saaksid aimu

sa päevast, mis koidab

kui oma vaimu

mu valuga toidad? 

Andes sul tõeterad

noodina ette,

vastu ehk kumab vaid 

meelepete?

Tahan sind asjatust

ootusest säästa,

raskest faktuurist 

ja kurbusest päästa.

Sestap ma muusikas 

varjatult meelitan,

tumeda tuimuse

taanduma keelitan-

vahel ju aitab. 

Kuid sina ei lähe.

Ilmselt mu valu,

mis valgust ei talu

lihtsalt ei mahu su pähe…

Järjepidevus

 Loen parasjagu Murakami raamatut “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”. See on raamat kirjaniku enda elust, kuhu kuulusid peale kirjutamise ka pikamaajooksud ning maratonid. Aga muidugi ei räägi ta ainult jooksmisest. Räägib ka inimeseks olemisest, eesmärkidest ning nendeni jõudmise valudest-vaevadest

Minu mõtted hakkasid liikuma järjepidevuse mõiste ümber. Maratonijooks on ju selline ala, mis nõuab tohutut enesedistsipliini ja päevast päeva harjutamise korda. Pikad distantsid panevad mõtted liikuma või siis kaotavad need sootuks. Igatahes, järjepidevus on ääretult tähtis. 

See, mis mu elus täielikult puudub. 

Kui ma harjutaksin järjepidevalt orelit, oleksin ma palju edukam ja silmapaistvam organist. Mul oleks hoopis enam erinevaid huvitavaid kontserdipakkumisi, minu repertuaar oleks mitmekesisem ja laiem. Ma naudiksin oma tegevust märksa rohkem. 

Klaveri igapäevane harjutamine annaks mu hingele vajalikku palsamit. Armastan oma praegust repertuaari väga. Mu romantiline hing vajaks igaõhtust musitseerimist. Lisaks arendaks järjepidev klaverimäng mu tehnikat. Valdaksin õige pea klaverit sellisel viisil, kus seda poleks piinlik teistelegi esitada. 

Unistan ka igapäevasest kirjutamisest. Millised imelised mõtted mu peast päeva jooksul läbi käivad- autoroolis, kabinetis, kirikus, kasvõi õhtul kodus, oodates, et lapsed ometi uinuksid. Nii kahju, et pole kunagi aega neid koheselt üles märkida. Vahel juhtub nii, et olen mingi teemaga algusegi teinud, kuid siis on see lihtsalt seisma jäänud ning ühel hetkel kustutan selle aegunu pähe ära. 

Mul on igapäevaeluga nii palju tegemist, et mingist järjepidevusest ei saa juttugi olla. Lapsed ei ole veel nii suured, et nad mind ei vajaks. Ka Helis vajab vahel mu abi laste hoidmisel. Võin olla täiesti kokku kukkumas, ometi aitan. Muidugi ei ole seda üldsegi tihti, kuid järjepidevale tegevusele tõmbab kriipsu peale sellegipoolest.

Olen ülalmainitu tõttu tihtilugu väga vihane. Teen peas oma arust hiilgavaid plaane- tavapäraselt sisaldavad need esmalt vaikselt oma tuppa hiilimist, ukse sulgemist ja millegi tegemahakkamise sügavat mõtestamist. Sellest staadiumist ei jõua ma paraku tihtilugu eriti kaugemale. Vahel ei jõua sinnagi. Nad tormavad mu tuppa ning kogu mõttelõng katkeb hetkega. Teate, kui palju selle taastamine ressurssi võtab! Samal päeval ei pruugi midagi juhtuda. 

Ometi tunnetan eneses olevat potentsiaali. Mis kõige tähtsam- mul on tung ja huvi. Ma nii tahaksin!

Aga ka supp tahab valmiskeetmist, vene keel õppida aitamist, pesumasin tühjendamist, kapiuksed läikima löömist. Ootan vaikset öötundi, kui hingeõnnistust. Maja magab, mina aga kirjutan. Või mängin, klapid peas. Või mängin, keskmine pedaal all. 

Teen neid asju ääretult ebajärjepidevalt. Olen lihtsalt niivõrd väsinud. Järelikult teen kõike ka ebakvaliteetselt ja mu tegevusel pole mitte mingitki tulemust. 

Rõõmu see muidugi kellelegi ei tee. 

Vahel on muusikapala ajapikku nii rooste läinud, et ahastus tuleb peale. Vahel ootavad mõtted nädalaid või kuid. Juba valmiskirjutatu ootab siiani kaante vahele saamist. Ma ei jaksa, ainult küürin ja õpetan.

Iseloomu või iseloomutusega ei ole siin miskit pistmist. Ka päevaplaani ei anna kuidagi paremaks sättida.

On lihtsalt selline ajajärk. Tohutu igatsusega täiuslikkuse ning loomingulisuse suunal.

Triibud

Ma ei tohi astuda triipude peale

ainult vahele

Harva läheb normaalkõnd

nii ladusalt

üle triipude,

et vaid kõnnid

ja naudid.

Tavaliselt on triipude vahe

poolteist sammu

või muu

ebanormaalne üksus

ning on

võimatu tavapärase kõnnakuga

triibule astumist

vältida! Eks siis

kalpsan,

ise piiludes,

ega keegi ei näe,

mis liigutustega liginen. 

Oma kiiksudest tervenemine

ei tule muidugi

kõne allagi…

Armastus

 Ma seisan jälle sel kivil. Taas puhub tuul mulle otse näkku, taas kinnitab ta hooletu tuhinaga mu niisketele juustele laineharjadelt lahtipääsenud, hallide pilvede poole üles püüdleva soolavihmase uduloori. 

Niisiis, olen kui üksik looritatud pruut ulgumere kaldal, suurel, lamedal kivil. Tunnetan tuule jõulist hingust, mere mehelikku energiat. Mina, naine.

Kivil seismine ei ole tihti mu tegelikkus. Tavaliselt pole mul selleks päriselus mahtigi. 

Hoopis sagedamini on see visualiseeritud, tunnetamaks kõigutamatut keset, rahupunkti, südame häält. Seda tunnet ei tabaks ma iial ei metsas ega põllul, ei rabas ega jõgede-järvede kallastel. Ainult siin, kus vaateväljal silmapiir ning soolased pritsmed põskedel. Kas päriselt või sisekaemusena. 

Iga kord pisut teisiti. 

Suvi oli ülisoe. Soojuses ja valguses tõuseb tahes tahtmata silme ette kamaluga ilu ja headust. Ka need muinasjutud, mis ei kipu väga õnnelikult lõppema, võivad end suvesoojuses nagu mõnulev uss kiviaiale kerra tõmmata- mine siis tea, kus on algus, kus ots! Nii võivad seguneda kirg ja ilu ning äng ja valu, mille lõõskav päike omakorda uimastavaks praeb. 

Jahe meretuul toob kõik taas ilmsiks. 

Vaatan oma peegelpilti kesk sädelevate põhjakivide, millest sööstavad rütmilises rahutuses üle kõiksust ja keset hägustavad raugenud jõuga laineharjakesed. 

Armastus…

See sõna kätkeb mu jaoks hoopis enam, kui käsikäes loojangusse jalutamine, harmooniline kooselu, kus teineteist mõistetakse poolelt sõnalt, sulnid pilgud ja pikad õhtud põsk põse vastas. Minu armastuses peitub paraku ka paine, valu, igatsus, lootus ning lõpuks… pettumus. 

Juba armumine ise on paras paanikaseisund, “roomaja aju” ülim valvelolek paeluva paarilise käitumise suhtes, tohutu vaimne ja füüsiline pinge kogu elundkonnale, hormoonide möll ning samas katse säilitada mingigi adekvaatsus. See kõik- unetus võitlemas meeletu väsimusega, tohutu töövõime paralleelselt täieliku läbikukkumisohuga, eufooria vaheldumas paanikaga- peab olema salastatud. Olles ometi nii inimlik…

Pisut looritatud pilk kõrvaldab kõik armastatu ihulised ja hingelised puudused, ravib pahed ja surub sügava suudluse mineviku varjudele. Sel korral, minuga, on ju kõik teisiti.

Ah, kuidas ma seda armastustunnet armastan! Naiivset lootust, ülimat usaldust, enese vabatahtlikku äraandmist, andumist. Kuidas saaksin ma sellest loobuda- isegi, kui peaksin igal korral pettuma? Mu elu oleks kordades vaesem, kui poleks mälestust kurku pekslevast südamest, üle keha värinaid tekitavast silmsidemest, ühekssulades kallistustest, põhjatutest suudlustest või ebamaisest ühtest. 

Jah, ka siis, kui viimaks võtab maad ilmsikstulek, et on midagi veel, ja see midagi võib rikkuda kogu ilu, vaat et elugi, ja siin ei aita enam valvelolek ja kõikide oma võlude väljakäimine, lihtsalt see miski tuleb ja lõhub kõik maatasa, jah, isegi siis, pisarais ja meeleheitel, igatsen seda tunnet üha uuesti. Äkki järgmisel korral…

Ma ei tea. Tean vaid seda, et see, mis minuga on toimunud, on olnud armastus. Tõeline. 

Tuul tirib mind looripidi kivilt. Sa oled mine oma, näib ta ütlevat. Täna panen ma visalt vastu. Ma ei anna end üksinduse meelevalda! Siin kivilatakal on vaid mu mõtted ja olemus, mu kese ja kest. Aga see tunne, see meeletu-meeletu tunne, see kuulub mujale. See kuulub kindlasti kuhugi, kuhu, seda teab vaid ehk… ehk tuul? 

Kreeka reis

Kaks päeva enne 

Sõidan ülehomme varahommikul Lõuna-Kreekasse matkama. Et ma ei ole vaktsineeritud, kirjutan siia kõigest, mis selle reisi, ja võibolla praeguse aja reisidega üldse seondub. 

Täna täitsin Kreekasse sisenemise ankeedi. See tuleb täita kõikidel, nii süstitud, kui süstimata inimestel vähemalt 24 tundi enne riiki sisenemist. Muidu ilmselt ei pääsegi.

 Ankeet olnuks pikk ja tüütu, kui mu sõbranna A seda juba eelnevalt ära täitnud ei oleks. Ta jagas lahkelt oma screenshoti ja mulle jäi vaid maha kirjutamise vaev, tõsi, oma ID kaardi numbri pidin siiski ise välja otsima. 

Asi õnnestus ja mulle saadeti QR koodiga vastus, et olen Kreekasse oodatud (või noh, vähemalt pole kellelgi otseselt midagi minu vastu).

Teiseks tegin Synlabis koroonatesti. Olen vist maininud, et olen eelnevalt seda kahel korral teinud ja väga valus oli! Sel korral aga- kuulake!- tuli vaid 10 sekundit kurku kuristada! Hoopis inimlikum, kui see jube ninnasurutav pulk! Ootan nüüd vastust. 

Homme pakin siis kohvrit ja ostan veel nipet-näpet. Kirjutan ka. 

Üks päev enne…

Koroonatesti vastus tuli peale südaööd ja vastav teade saadeti mulle ka sms’iga. Mul on telefon öösiti lennurežiimil, aga millegipärast ärkasin ja saanud sellekohase sõnumi kätte, logisin kohe mobiil id-ga testi.me keskkonda, kust vaatas vastu ootuspäraselt negatiivne vastus ning sertifikaat, mille salvestasin. 

Tänaseks olen teistest reisikaaslastest maksnud testi hinna, st 58 eurot enam. Võtan ühes ka mõned kiirtestid- mine tea, äkki muidu jäetakse mõne kohviku ukse taha! 

Et eile tegime lennu check in’i ära, hakkasin täna õhtul vaikselt asju pakkima. Kreekas on 25-26 kraadi sooja, kuid alguspäevadel võime saada ka vihma. Nii ütles ilmateade.

Esimene päev

 Tallinna lennujaamas oli kell 5.30 suhteliselt vaikne. Andsime mitme peale ära ühe suure kohvri- et saaksime Kreekast veini ja oliive kaasa osta- mispeale tehti meile letis check-in kuni Thessalonikini (arvuti kaudu oli see tehtud Stockholmini) ning küsiti põgusalt näha infot vaktsineerimise kohta. Mingit QR koodi “piiksutamist” ei tehtud. Kui me poleks suurt kohvrit ära andnud, poleks me tõendeid küsitudki. 

Stockholmis oli meil õhtuni aega, seega otsustasime sõita linna peale. Selleks ei tehtud meile ühtki takistust, isegi dokumente ei küsitud! Rootsis hakkas koheselt silma ka see, et maske ei kantud. Kui lennujaamas oli valdav enamus maskistatud, siis linna jõudes kadus mask pildilt täiesti- ei kohvikutes, ei kaubanduskeskustes, ei apteegis, ei ühistrandpordis. Mulle see sobis. 

Aeg möödus ruttu. Et ühel meist oli täna sünnipäev, lõime restoranis lõunasöögi kõrvale veiniklaasegi kokku. Tagasiteel lennujaama oli bussis inimesi rohkem, kui varahommikul, mil sõitsime vaid meie neljakesi. Pooled kandsid maske, pooled mitte. 

Taas ei soovitud lennujaamas mingeid tõendeid näha. Läbisime vaid tavapärase turvakontrolli (isegi dokumente ei küsitud!) ning istusime pardaleminekuni kohvikus. Mina panin maski ette vaid lennukisse minnes. Minusuguseid oli üsna palju. 

Lennukis pidi tegelikult maski kandma, kuid et sain istuda üksi eraldi reas, lükkasin selle vaikselt kõrvale. 

Siin ma nüüd siis sõidan. Kusagil eespool nutab titt, aga mitte eriti valjult. Mu kaaslased on samuti mitmed istekohad hõivanud- saab ehk veidike tukkuda. Thessalonikis näitas 29 kraadi sooja…

Teine päev

Kreekasse jõudes pidin ainsana meie seltskonnast tegema kiirtesti, ilmselt seetõttu, et ma pole vaktsineeritud. Selleks paluti mind suunduda passikontrolli kõrval asuvale sirmidega ümbritsetud alale. Test võeti ninast ning tulemust tuli oodata 5 minutit. Negatiivne vastus öeldi esmalt suusõnaliselt, seejärel saadeti telefonile ka vastavasisuline sõnum. 

Kreeka lennujaamas kanti ka maske. Kandsin minagi. 

Mul polnud kordagi hirmu, kui mind testi tegema suunati- teadsin, et olen terve. Naeratasin ja tegin lihtsalt ära. 

Praegu oleme 250 km sõitnud. Mägiküla, kuhu jõudsime, on maaliline. Lähen aga esmalt magama! 

Kolmas päev

Veel eile arvasin, et Kreeka on koroonareeglitega range. Juba täna on mu arvamus vastupidine- hoopis meie, eestlased, peaksime endale oma tobedate reeglite osas otsa vaatama! Kreekas ei kanta kohvikutes maske ja mingit tõendit ei küsi ükski toitlustusasutus. Inimlikkus on säilinud igal pool. Näiteks jõudsime tänase matka lõpp-punktina (või tipp-punktina) ühte kõrge kalju otsas asuvasse kloostrisse. Selgus, et ka sinna sisenedes kehtib maskinõue, kuid ainult minul oli majutuskohast mask kaasa haaratud. Eestis oleks ilmselt teenindajad täiesti paindumatud olnud, kuid siin lõid nad lihtsalt käega ja lubasid ka maskita sisse. Muidugi olid seal katmata näoga teisedki. 

Kuidagi imelik on kohe fb-st või mujalt uudistest seda meie inimeste kemplemist lugeda. 

Neljas päev

Täna käisime kahes restoranis- hommiku- ja õhtusööki nautimas ning matkasime nelja kaljude peal asetsevasse kloostrisse. Oli imeline päev, mida ei suutnud rikkuda ka koroonareeglid. Jah, kloostrite sissepääsude juures, kus oli rohkem rahvast, panime küll maskid ette. Pole probleemi! Kloostrites sees ringi liikudes olid aga peaaegu kõik oma maskid lõua alla tõmmanud, kaasa arvatud meie. 

Söögikohtades oli samamoodi, kui eile- teenindajatel küll olid maskid, mõnel ka ees, kuid meilt ei nõudnud seda keegi, rääkimata mingist tõendist, mille alusel süüa saab. 

Viies päev

Täna käisime ühes väikeses veinimõisas ning õhtupoole taas ühes kloostris. Veinimõisa omanik, kena 43-aastane Kreeka proua, küsis küll, kas me oleme vaktsineeritud ja teised vastasid ka minu eest, et jah. Maske me veinikeldris ette panema ei pidanud. 

See oli tore külaskäik. Ostsin kaks pudelit- valge ja roosa kuiva veini, ka koju kaasa. Perenaise sõnul on kuiv vein ainus õige. Jah, mõned magusad viinamarjasordid võivad anda veinile ka nimetuse “semy sweet”, kuid ometi tuleks olla valvas, et see pole tekkinud veinile lisatud suhkrust. 

Veinimaja omanikel on kolm tütart. Ta küsis, kas ka meie maal olid koolid kinni ning avaldas tüdimust selle üle, kuidas tal tuli kaks aastat olla kokk, koristaja ja õpetaja. Mõistsin teda poolelt sõnalt. 

Selgus, et Kreeka vaktsineerituse protsent on 60 ümber. Niisiis meie omast madalam. Ta paistis selle üle mures olevat. Meiegi noogutasime kaasa. Meil olla kuuldavasti 72, kuid närvilisust selle teema ümber märksa enam, kui Kreekas. 

Õhtupoole tegime jalutuskäigu kloostrisse, mis eilsel pikal matkapäeval oli me sinnajõudes juba külastajatele suletud. See oli taaskord armas kalju otsas asetsev mungaklooster, mis kuulus Püha Meteora kaljukloostrite kompleksi.

Jälgisime kloostri katusel, kellatorni lähedal kahte vastaskaljul turnivat alpinisti. Üks neist pakkus põnevat vaatemängu, ronides üles täiesti püstloodis kaljuseinast. Teine oli juba üles jõudnud ja küllap jagas alumisele köit. 

Ma küll jumaldan kõrgusi, kuid alpinismi jätan vist selles elus proovimata. Lapsed vaja veel üles kasvatada…

Kuues päev

 Kuna nüüd on vist juba kõigile selge, et hoolimata koroonast on reisimine nii vaktsineeritult kui vaktsineerimata täiesti võimalik ja et näiteks Kreekas pole ma kogenud mingit diskrimineerimist, kui piiril testimine välja arvata, ei keskendu ma enam niivõrd sellele teemale, vaid jutustan reisist üldiselt.

Meie reis koosneb kahest osast- mägedest ja rannikust. Mägedes olles matkasime läbi kõik kaljudel asetsevad Püha Meteora kloostrid. Neid on kuus ja nad kõik on täiesti müstilised paigad. Kõige toredamad on need vaated, kus need ripuksid otsekui kõrgete kaljusammaste tipus ilma mingusuguse ligipääsuta. Kuidagi me neisse siiski jõudsime, kuidas, jäägu siinkohal igaühe enese avastada. 

Täna aga sõitsime edasi rannikule. Ilm oli jahedavõitu ning vihma sadas- seega ühest punktist teise liikumiseks igati sobiv hetk. Tegelikult on ka me praegune elukoht mägedes, kuid vaatega merele. Siia jõudmine oli omaette ooper. 

Mägedes. Sadu läks üha tugevamaks. Olime järsku märgade pilvede sees. Meie majakene, mis pidi olema jalgsi 15 min merest  ja mille avaralt rõdult pidi meri all loksuma, oli teadmata kadunud. 

Gps ja waze näitasid eri suundasid, aga kõik teed lõppesid järsult eikusagil. 

Taipasime avada telefonis maja perenaise kirjelduse teekonnast. Mõtlesime, et loeks huvi mõttes läbi. Nojah, nüüd tuli hakata orienteerima hoopis siltide järgi. Leidsime sildid, aga selleks ajaks oli vihm muutunud rajuks. Tee läks järjest kõrgemale ja kitsamaks. Ühel pool kitsast teed laius sügavik. Tagapingil istujad muutusid närviliseks. Ma olen A-ga palju ekstreemmatku teinud, püüdsime rahulikuks jääda. Meist igaüks arvas ühtäkki isemoodi- pööra tagasi, mine küsi sellest majast, sõida tagasi külla ja küsi kohalikust kõrtsust- kõik läbisegi. Pidasime A-ga mõistlikuks kirjeldust käes hoides sõitu jätkata. Sisemuses olin närvis, et äkki eksime. Tee lõppes. Olime mingi maja juures Ümber pöörata tundus võimatu. Läksin autost välja. Kaugemalt tuli vihmavarjuga üks memmeke. Ja teiselt poolt üks kreeka taat. Nad ei rääkinud eriti inglise keelt, aga sain aru sõnast welcome. Taat tegi me pagasniku lahti, haaras peaaegu kõik kohvrid enda kätte ja pani nendega ajama. 

Nüüd taipasin, et oleme äkitselt kohale jõudnud. Maja pilt oli tehtud hoopis teiselt poolt. 

Seitsmes päev

Meie mägimajakene on imeilus! 

Ilm aga seda küll polnud. Ilm oli külmem, kui Eestis. Matkasime täna randa. Tee läks 9 kilomeetrit allamäge. 15 minutit, nagu majutuse tutvustuses lubatakse, läheb mereni autoga. Kokku kõndisime täna 13 kilomeetrit. Homme on niisiis “suusataja lihased” haiged! 

Merevesi on tohutult soe. Rand, kuhu jõudsime, on tilluke ja koosneb kahest osast. Esimene on teisest kivise võlviga eraldatud. Läksime teise, tagumisse, rebisime riided seljast ja viskusime nelja näkina vahustesse lainetesse. Ah, kui tore on vahel olla pisut riivatu! See suplus oli kindlalt üks me selle reisi kõrghetki! Õnneks oli ka ilm päeva peale soojenenud. 

Veidi tunnen koduigatsust. 

Kaheksas päev

Ahaa- täna kästi rannarestoranis, kus süües verandal istusime, siseruumi vetsu minnes mask ette panna! 

Aga et seal sai teoks me reisi kõige ägedam toiduelamus, pole maskist lugu! Tegu oli mäenõlval asetseva merevaatega gurmee- restoraniga. Toidud, mis serveeriti, olid omaette kunstiteosed. Sõime kõigepealt silmadega. Ja maitse… mmm, võrratu! Hinnad olid küll vastavad, kuid üks kord reisi jooksul võib ka seda kahjutundeta lubada. Oleme seda väärt. 

Muidu oli põhiliselt rannapäev. Jah, tegime ka 8 kilomeetrise matka, kuid kuna eelnevad päevad on olnud suhteliselt pilves, keskendusime mõned tunnid ka pruuniks saamisele. Ja loomulikult ujumisele. 

Mulle ikka meri meeldib! Kohe hirmsasti! 

Kaheksanda päeva õhtu

Ühe šoki pidin ju ometi sel reisil üle elama! 

Viimase paari päeva jooksul lappasin arvukalt eesti- ja inglisekeelseid lehekülgi, et aru saada, kas kreeklased nõuavad värsket koroonatesti ka riigist väljujatelt. Selle kohta puudus aga igasugune info. Riiki sisenemise kohta olid kõik nõuded puust ja punaselt kirjas. 

Järeldasin, et küllap lepivad ka kiirtestiga- kui üldse vaja. 

Nii see siiski polnud. Kui pagasi ära andsime, küsiti meilt kõigilt vaktsiinipassi. Sedasama, mis mul puudub. Ei ole vist raske arvata, mis tunne mind valdas. Pakkusin ärevusega oma aegunud Synlabi testi, olin nõus sealsamas isikliku kiirtesti ära tegema. Mind vaadati nagu kuutõbist. 

Edasi mõtles pagasitädi vist nii: kui ma teda praegu pardale ei lase, jääb ta siia. Juhul, kui ta peaks olema enesele selle viiruse korjanud, poleks see aga Kreekale rahvale sugugi hea. Kui ta siit linna peale hakkaks kõmpima, levitaks ta viirust igasse ilmakaarde. Pigem mingu minema! 

Nii ulatati meile nagu muuseas dokumendid tagasi. Pagas, mis õlisid ja veine triiki täis, oli aga ülekilodega ning esiti nõuti meilt hoopis nende eest trahvi. Siis aga mängis ka makseterminal pagasitädile vimkat, saime piletid ilma trahvi ja minu tagasisaatmiseta kätte ning kodutee võis alata. 

Selle loo moraal on järgmine- reisimiseks on vaja koroonapassi, läbipõdemise tunnistust või 72 tundi kehtivat PCR testi. See kehtib igast riigist väljumisel ja igasse riiki sisenemisel. Välja arvatud Rootsi. Aga kindlasti Kreeka.

Iga kord ei pruugi lihtsalt vedada! 

Üheksas päev

Peaksin juba ammu kodus olema. Aga mina istun Arlandal, Rootsis. Kell on kuus, Eesti aja järgi seitse. Oleme siin istunud üheteustkümnest saati. Ajast, mil me lennuk Rootsi tagasi pöördus. 

Kell pool üheksa lennukile istudes tundus kõik olevat kõige paremas korras. Itsitasime vaikselt lennukorraldajat, kes käitus kui õhtujuht. Ootasime lennukile viivas bussis üksikuid hilinejaid. Itsitasime veel rohkem. Öö oli ju magamata ning väsinud peadele tegi kõik nalja. 

Lend sujus tõrgeteta. Ilm oli pilves, aga pealpool pilvi paistab ju alati päike. Maandumisaeg saabus ruttu, mis see tunnike lendu ikka ära ei ole! 

Tallinnas oli pilvine. Isegi väga. Et seal ka paks udu on tõusnud, selgus hiljem. Meie kuulsime rahulolevatena, kuidas lennuk oma tillukeste hooratastega kõhetud jalad koguka kõhu alt välja sirutas. Minu lukus kõrvad kuulutasid peatset maandumist. Puhas kojujõudmisrõõm pulbitses sees. Me reis oli igati korda läinud. Ja siis…

Siis keeras lennuk nina järsult üles taeva poole ja andis gaasi. Kiirus kasvas järk-järgult, kõrgust lisandus taas pilvede piirini. Päike. Aga mitte kodu. 

Algas tiirutamine. Esialgu polnud mingit infot. Päike möödus me tillukesest aknast taas ja taas. Korrapärased ringid. Siis teatati, et sellise uduga ei saa maanduda. Et ootame viis minutit. Vaatame mis öeldakse. 

Jälle päike. Ringid. Ei midagi. 

Info, et järgmised viis minutit selgitavad, kas üldse maandume või sõidame tagasi Rootsi, ei rõõmustanud kedagi. Kuni tuligi teade, et udu on muutunud veelgi tihedamaks…

Oleme Arlanda lennuväljal passinud kogu toreda pühapäeva. Saime enda valdusse kaks pehmet diivanit, kus sain korra isegi silma looja. Aga no mida sa magad, kui pidevalt lõikavad sisse erinevad teadaanded! Nüri. 

Ma ei jõudnud kella 12ks kirikusse orelit mängima, nagu plaanisin. Mul puudus igasugune võimalus sellest teada anda, sest tiirutasin pikalt taevas. Mind ootasid lennujaamas mu lapsed lilledega. Karl Johann oli ikka väga paanikas, kui lennuk ei maandunudki. Lugesin seda hiljem tema saadetud sõnumitest. Õnneks ajas V, kes samuti vastas oli, asjad korda. 

Tunni pärast on uus boarding time. Kodu hakkab taas paistma! 

Üheksanda päeva õhtu

Seda postitust ei tahaks ma küll teha. Ootasime kogu päeva Arlanda lennuväljal oma õhtust kojulendu. Jah, muidugi võinuks me minna ka Stockholmi linna peale, kuid magamata öö tõttu ei tundunud see mõte kohe üldse ahvatlev. Pealegi- eks ole seal juba käidud ka. Ühesõnaga- ootasime tundide kaupa. Kui aeg kätte jõudis, saime ka lennukile. Paraku selgus, et sel lennukil on tehnilised probleemid, mistõttu ta ei väljunud. Taas kohvrid maha, taas lennujaama…

Nüüd on siis kolmas katse, kolmanda lennukiga. Udu ei ole. Lennuk on korras. 

Kodu!? Jah, kodu. 

Veidi üldisemalt reisimisest

 Meid reisib neli naist. Huvitav on tõdeda, et olgugi, et olen oma loomult üsna paindlik, on mulle vahel seltskonnas reisimine väsitav. See tuleneb kergelt introvertsetest isikuomadustest ja on ka eelnevatel reisidel samamoodi olnud. 

Soovin, et mul oleks päeva jooksul mingigi taandumis- ehk üksiolekuvõimalus. Õnneks on seda alati arvestatud ning mul on iga reisi igas majutuskohas olnud oma tuba. Aga on ka muid olukordi, kus mul on raske. 

Et reisidel tuleb ette shoppamist, ei oska ma näiteks seda mitmekaupa teha. Tahan alati ostelda üksi. Sattun ärevusse, kui teised poeukse taga ootavad ja tunnen survet kas edasi liikuda või ostude osas kiire otsus teha. Veelgi hullem on, kui mulle nõu hakatakse andma. Mõelda vaid, enamus mu sõbrannadest soovivad oma valikule heakskiitu või kaasa arutamist, aga mind ajab see hoopis paanikasse. Soovin kuulda iseenda sisemist häält, kas asi väärib ostu või mitte. Teiste ajel võin osta asja, mida eluilmaski ei kanna või lausa ei kannata.

Vahel tahaksin õhtul olla isekeskis, eriti, kui päev on veedetud ninapidi koos. Sedagi on raske ülejäänutele selgeks teha. Võib jääda mulje, otsekui oleksin pahane või norutaksin. Ka mulle endale tekitab eemaldumine ebamugavust, eriti kui kõik teised on seltskondlikud ja lõbusad, mina aga tunnen vajadust oma mõtete ja päeva väsimusega üksi olla. Kirjutada, mõtiskleda. Lohutan end sellega, et kellelgi teisel pole ka nn tavaelus nii suurt suhtlemiskoormust, kui mul. 

Palju rohkem on hea seltskonnaga reisimise juures siiski plusse. Ja veel millised mälestused! 

Viisistamine

 Ma suvesooja täna viisistasin

ja kaela ümber keerutasin salliks

ja salamisi kalli-kalliks

sai puudelatvu sasiv tuul-

see luulest tulev.

Kirg.

Naeratavad huuled

su kruusiserva sädeleval pinnal.

Mu muutuv meel

kesk küpse vilja hõngu.

Naer. 

Vallatlevad juuksed

ja tuules tõusnud kleidiäär.

Mis on me armastuse määr?

Kes häälde sätib päiksekiired?

Kõikuma löönud usk

Sel ööl ma mõistsin, et

mu usk on löönud kõikuma,

mu elu hinge lõikuma

on hakand. Puhast vett

jõin kosutuseks, kuid

ei kustutanud janu see.

Kus kaotasin ma eluvee?

Ränd kõrbes kestis kuid…

Ei palvetada saand

ühtäkki enam, lugeda

ma pühakirja. Pugeda

sain peitu. Piibli kaant

ei kergitanud ma.

Kust leida võisin lohutust

maailmas, kus vaid kohustus

ja lõputu moraal?

Ent ikka olen hea!

Sest armastusest kantult vaid

mu tõotused kõik antud said.

Las kahetseb, kes peab!

Sügisesse

 Ma lendlen sügisesse tuuletiivul

käes lilleõis ja vihmapisar palgel.

Veel suvesära kuldab juukseid viivu,

külm hingus juba hiilib hallavalgel.

Neil hetkil püüab alateadvus peita

end. Jättes maha kolletunud kesta.

Kõik õitsva köita, selja taha heita

ja käega lüüa- nagunii ei kesta

ju miski lõputult. Kuid siiski

nii vara miks sa suvi taaskord lähed?

Oh, oleks sinu minemise viiski,

mis tuulel lubaks sosistada “vähe!”

ja varrukast sind hoida. Õitehurmas

Sind kanda, sinu hingust hellitada.

Tean ometi, ei elus ega surmas

saa valida me minemise rada...

Vesi-sulpsti

 Veetsin täna õhtul paar tundi koos lapselaste, 3-aastase Otto ja 1,5-aastase Rubeniga. 

Meil on siin Veskimöldres nende väikeste poistega oma traditsioon, mille nimi on “vesi-sulpsti”. Nimelt voolab Veskimöldre uuest osast läbi Pääsküla jõgi, (mis, jätke meelde, suubub üsna sealkandis Vääna jõkke, et üheskoos Vääna jõe nime all merre voolata!) ja üle Pääsküla jõe (enne Vääna jõkke suubumist) on ehitatud mitu jalakäijate silda, mis tähendab, et kogu jõeäär on “viis pluss” korda tehtud- ikka selleks, et meie saaksime käia “vesi-sulpsti!”  tegemas. Lihtne, mis?

Täna oli “vesi-sulpsti” pisut teisiti. Esiteks juba seetõttu, et sõitsime sinna autoga. Noh, tavaliselt jalutame. Aga teiseks- “vesi-sulpsti” juures oli politseiauto! 

Näidake mulle väikest poissi, kellele ei lähe politseiauto sugugi korda! Meie omadel oli lausa pidupäev! Khmm, muidugi, kui selgus miks too auto seal seisis, ei tundnud mina isiklikult küll enam mingit pidupäeva-tunnet. Võibolla tundis seda minu asemel too mees, kes meie “vesi-sulpsti” sillal magas- aga siis oli juba hilja. Otto ja Ruben hõikasid joodikut valvavaile politsenikele rõõmsa “tere” ja ei pannud sugugi pahaks, et meid sel korral seal sillal veidi rohkem oli. Teised olid muide kiirabi-ootel, juhuks, kui pidupäevaline mingi muu meelemürgi ajel sillale uinakule oli viskunud. 

Otto ja Ruben ei kavatsenudki lahkuda. Üheskoos demonstreeriti politseinikele erisuuruste kivide sillalt vetteviskamisel tekkivat “vesi-sulpstit” ja rõõmuga võeti vastu ka mundrimeeste kiitus visete perfektsuse üle. Ainult mina kõõritasin aeg-ajalt pisut häiritult magajat, kes ei liigutanud oimugi. 

Ja siis saabus kiirabiauto! Õnn kahekordistus! Poiste silmad olid kui tõllarattad! Siin, “vesi-sulpsti” sillal säärane etendus! Autost väljus kaks otsustavat punases pükskostüümis daami, üks neist kükitas uinakumehe kõrvale ja raputas toda pisut tugevamalt, kui politseinikud ilmselt olid söendanud. Oh sa poiss, kui too tüüp end viimaks üles ajas, oli see vast vaatepilt! Ta oli ligi kahe meetri pikkune, kõikus veidi oma kōrguse käes, aga muud polnud tal häda kedagist. Küllap viin võttis mõneks ajaks jalad alt...

On ikka erinevad elud, mõtlesin isekeskis, kui end viimaks minekule asutasime.

Kaks pisipoissi, kes tulid sillalt kivikesi vette loopima. Mannela ehk vanaemakene, kes tundis end olukorrast ilmselgelt häirituna. Politseinikud, kes tegid oma valvekorra ajal tavalist tööd. Kiirabitöötajad, kellest oli kaugele näha sellise olukorra igapäevasust. Ja viimaks peakangelane, liigselt alkoholi pruukinud vägilane. 

Seal me siis korra kohtusime. Igaüks omas elemendis. Omas elus. Omas tähtsuses...

30 aasta tagune meenutus

 Kui olin sama vana, kui minu trio praegu, oli aasta 1986 ja ma vahetasin parasjagu Tallinna 2. keskkooli ehk Reaalkooli Tallinna Muusikakeskkooli vastu. Kui 2.keskkoolis oli hiiglasuur klass ja vaid üks õpilane ei olnud pioneer, siis muusikakeskkoolis oli suhteliselt väike klass ja minu mäletamist mööda päris mitu mitte-pioneeri. Millegipärast tuli see praegu meelde...

Toonane teismeiga jättis mu jaoks riigis ja ühiskonnas toimuva veidi tahaplaanile, aga nüüd mõtlen, et juba õige pea peale mu koolivahetust hakkasidki toimuma pöördelised muutused. Esimesed spontaansed öölaulupeod olid ju juba 87-nda aasta suvel. Nendest mul mälupildid puuduvad. Fosforiidisõda samal aastal meenub küll. Ja laul “Ei ole üksi ükski maa”.

Suurepäraselt mäletan aga 88-ndal lauluväljakul toimunut. Meile, puberteetidele, oli see muidugi eelkõige üks ülipõnev üritus. Mõelda vaid- ka meie tohtisime erandkorras öösel kodunt eemal olla! Võimas ülevus- ja ühtsustunne on hästi meeles. Lehvivad sinimustvalged, viis isamaalist laulu ja ka pisuke hirm, mis võib saada. 

1989-nda aasta augustis toimunud Balti kett on samuti mälupiltides. Meie seismise kohad pandi vist paika isa töökoha kaudu ning need asusid kusagil Rapla kandis. Sõitsime sinna kogu perega. Ketis oli teisigi tuttavaid. Siiski ei adunud ma piisavalt hästi selle ajaloolise sündmuse tähtsust ja mastaapsust.

Kui 1991.aastal Eesti Vabariik taas välja kuulutati, olin kodus. Järgmisel päeval liikusid mööda Järvevana teed lakkamatud nõukogude vägede tankikolonnid, mida emaga aknast õudusega piilusime. Nii jubedat pilti pole sealt küllap enam kunagi avanenud. Isa käis vist ka telemaja juures, et kui on vaja kaitsta...

Nii see oli. Mälestustes täiesti olemas. Meie riigi taassünd. 

Aga lõppu pisut nalja ka- 2015. aastal, kui trio oli veel viimast aastat lasteaias, hargnes me vahel järgmine vestlus:

Loviisa:”Emme, kas sina ka mäletad seda aega, kui eestlased tantsisid nii metsikult, et kõik vaenlased põgenesid?”

Oot, misasja?

Loviisa:”Kas sa ei mäleta siis?”

Mkmm. Ausalt!

Lisann (teisest toast):”Kuule, nad laulsid vist ikka!”

Johann (joonistuse juurest):”Öeldi vist jah, et laulsid...”

Laksan peoga vastu otsaesist ja naeran kohe südamest. 

Jajah, lapsekesed, muidugi mäletan ma laulvat revolutsiooni! Aga hetk tagasi olin ühtlasi tunnistajaks, et järeltuleva põlve jaoks pole mingit vahet, kas me laulsime seal või vihtusime tantsu...