Sõimlejad

 Ma ei saa olla sõimlejatega ühes paadis, seetõttu olen mõnes valdkonnas ühe või teise nähtuse poolt või vastuolemises sügavasti kahtlema hakanud. Õigemini öeldes tean ju oma meelsust hästi, kuid sellest kõnelemine tekitaks täieliku väärarusaama, kuna osa inimesi, kes justkui peaksid mingil määral minu meelsust jagama, on osutunud täiesti mõistusevastaselt labasteks ning kui ma varem ei saanud aru terminist “vihakõne”, siis nüüd kirjutan sellele küll alla. Mis on ääretult kurb. 

Miks ei võiks olla konstruktiivset vestlust? Selge on ju see, et nii palju, kui inimesi, on ka arvamusi. Laias laastus ja suurtes asjades jaguneb enamus arvamusi kaheks. Poolt ja vastu. Kui need poolt- ja vastuarvamused tuleks kuidagi seadustada või reglementeerida, peaks sellele eelnema diskussioon. Asjalik ja kaine. Hääletamine, samuti tee rahumeelse tulemuseni. 

Aga mina loen sotsiaalmeediast üha sagedamini vaid roppusi ja sõimu, millesse on kaasatud Taevaisa ise. Olevat justkui Tema tahtmine.

Mis on Jumala tahtmine? Inimlik tahtmine olla Tema tahtmise häälekandja? Õigus pilduda roppusi, kui keegi neid inimlikke tahtmisi kahtluse alla seab? Kuulutada teistele põrgus põlemist, tagudes vastu enda “õiget” rinda? Visata teiste pihta kivirahe, endal silmad palke nii täis, et ei märka, kuhupoole kivi lendabki. 

Minu pihta lendab ka. Sest mul on neist sõimatutest kahju hakanud. Mulle tundub, et see on igati inimlik tunne. Samas, ma ei tea, kas see, et mul on neist kahju, on “õigete” arvates Jumala tahtmine.

Kui palju on inimese silma eest varjul. Kui palju saame vaid oletada. Uskudes ja lootes. Püüeldes puhta armastuse poole. Kes aga iseend Jumala saadikuks peab ning samas teisi sõimab ja alandab, sel ei saa ju olla midagi pistmist armastusega?

Või olen millestki totaalselt valesti aru saanud…

Milda

 Milda-tädi on teenimatult unustuses. 

Oma eluajal jäi ta oma õe, katakteerse Liidi-tädi varju. Iseloomuomaduste poolest oli ta teisest märksa vaiksem ja vaoshoitum, mistõttu pole temast meeles just ülearu palju lugusid. 

Igatahes oli Milda ehk Armilda mu isapoolse vanaisa õde ja selle Muhu saare suure, 8-lapselise pere noorim. 

Milda-tädi oli kogu elu üksik ja elas Pelgulinna imetillukeses korteris oma õe Liidiga, oli samuti üksik. (Liidist loe siit: https://maris74.blogspot.com/2020/04/liidi-tadi.html?m=1). Nendest paar-kolm tänavat eemal elas kolmaski õde, Naadi, kes, oh imet, oli samuti üksik. Kui aga Liidil ja Naadil õnnestus eluajal üks lapski sünnitada, (kahjuks Liidi pojal polnud määratud täiskasvanueani elada), siis Milda oli ja jäi lastetuks. Isa on küll paar korda maininud mingit Vasalemma peikat, kes tavatses õeste juures kärakat panemas käia, kuid püsisuhet sellest ei tekkinud. 

Milda käis kokku Liidiga ja pääses isiksusena mõjule alles peale viimase surma. 

Siiski- meie, lapsed, usaldasime Mildat. Ta oli leplik ja lastesõbralik, omamoodi nagu kambajõmmgi, minemata siiski üle piiri. Mäletan, kui saabusime millalgi teismeeas vastu hommikut mingilt Orisaare diskolt. Olime viimasest bussist maha jäänud ja tulime esimese hommikusega. Muidugi ei saanud me sellest kellelegi teada anda, sidevahendid olid ju ajastule omaselt algupärased. Lisaks olime väsinud ja padunäljased. 

Meeli, mu isa kasuema, valmistus just hommikuseks lüpsiks ja oli meid, roidunud ilmarändureid nähes maruvihane. Ainus, kelle poole julgesime oma tapva näljatundega pöörduda, oli Milda. Too ärkas nurisemata ja vorpis meile ülearuseid küsimusi esitamata võileibu. Miks me neid ise ei teinud, ei tea! Äkki oli tegu vajadusega hoituse ja mõistmise järele? 

Milda mõistis.

Milda ei olnud absoluutselt konfliktne. Ta ei öelnud vist kunagi ühegi inimese kohta halvasti. 

Hiljem aitas Milda mul Helist hoida. Ta mängis lapsega ja oli temaga ülisõbralik. Ainus asi, mida ta teha ei osanud, oli mähkmevahetus. Tol ajal olid Pampersid luksuskaup. Ostsin neid vahel mingist Keskturu juures asuvast keldripoest ühekaupa. Milda tulles panin lapsele alla. Kui koju jõudsin, oli mähe vahel põlvini, laps ja Milda aga rõõmsad. Ei olnud siis minulgi ütlemist. 

Mildasugused rahulikud ja mittekurtjad inimesed muudavad vist maailma paremaks. 

Elu lõpul liitus ta ka õe Naadi kogudusega, adventistidega. Olen kindel, et ta on nüüd paremas paigas.

Pühamu

Ole mu pühamu.

Luba oma silmist märgata 

hinge ja universumit,

sügavuse sütitavat jõudu.

Tee, et su otsaesine 

oleks kui altar.

Oma laupa ta vastu surudes

tunneksin meeldivat jahedust,

väärikuse suursugust hõngu.

Su õlad olgu kui ristipuu

kus tajun rippumas Päästjat. 

Kannad ehk mindki vahel…

Süda olgu sul Piibli asupaik

Tee, et avaksin selle

alati

armastuse käsu kohalt.

Tänupalves.

Puusaluust

las olla voolitud

naiselikkus ja ilu.

Maarja lapsega külglöövi maalil.

Väärikas alandlikkus

põimumuna

armastuse kõikvõimsusega.

Su tugevad jalad 

olgu kandmas

keha, hinge ja vaimu

otsekui kirikuhoone.

Seisku nad alustaladena

vastandlike jõudude,

mees- ja naisenergia,

positiivse ja negatiivse,

maa ja taeva,

sinu ja minu ristumiskohal…

Ärevuse aeg

Elame äreval ajal

ärevas ilmas.

Mõni ei julgegi enam

piiluda elu.

Saepuru silmas,

puudest, 

mis juurteni lõigatud maha.

Mõelda ei taha.

Ei taha, ei ette,

ei maha…

Kuid üles?

Äreval ajal 

keegi ehk kannab sind süles,

kellega julged vaadata

taha ja ette.

Kas piruette kardad

või siledat rada?

Raiutud mõtteid, kõva kontrolli?

Tarka või lolli?

Kummitust, kolli?

Ärevus meeled segaseks ajab.

Ju siis on vaja 

vaimsuse peeglit ja kaja…

Maailmavalu

Muusikapalu

mu käest ära palu-

maailmavalu

mu sees sa ei talu.

Kuis saaksid aimu

sa päevast, mis koidab

kui oma vaimu

mu valuga toidad? 

Andes sul tõeterad

noodina ette,

vastu ehk kumab vaid 

meelepete?

Tahan sind asjatust

ootusest säästa,

raskest faktuurist 

ja kurbusest päästa.

Sestap ma muusikas 

varjatult meelitan,

tumeda tuimuse

taanduma keelitan-

vahel ju aitab. 

Kuid sina ei lähe.

Ilmselt mu valu,

mis valgust ei talu

lihtsalt ei mahu su pähe…

Järjepidevus

 Loen parasjagu Murakami raamatut “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”. See on raamat kirjaniku enda elust, kuhu kuulusid peale kirjutamise ka pikamaajooksud ning maratonid. Aga muidugi ei räägi ta ainult jooksmisest. Räägib ka inimeseks olemisest, eesmärkidest ning nendeni jõudmise valudest-vaevadest

Minu mõtted hakkasid liikuma järjepidevuse mõiste ümber. Maratonijooks on ju selline ala, mis nõuab tohutut enesedistsipliini ja päevast päeva harjutamise korda. Pikad distantsid panevad mõtted liikuma või siis kaotavad need sootuks. Igatahes, järjepidevus on ääretult tähtis. 

See, mis mu elus täielikult puudub. 

Kui ma harjutaksin järjepidevalt orelit, oleksin ma palju edukam ja silmapaistvam organist. Mul oleks hoopis enam erinevaid huvitavaid kontserdipakkumisi, minu repertuaar oleks mitmekesisem ja laiem. Ma naudiksin oma tegevust märksa rohkem. 

Klaveri igapäevane harjutamine annaks mu hingele vajalikku palsamit. Armastan oma praegust repertuaari väga. Mu romantiline hing vajaks igaõhtust musitseerimist. Lisaks arendaks järjepidev klaverimäng mu tehnikat. Valdaksin õige pea klaverit sellisel viisil, kus seda poleks piinlik teistelegi esitada. 

Unistan ka igapäevasest kirjutamisest. Millised imelised mõtted mu peast päeva jooksul läbi käivad- autoroolis, kabinetis, kirikus, kasvõi õhtul kodus, oodates, et lapsed ometi uinuksid. Nii kahju, et pole kunagi aega neid koheselt üles märkida. Vahel juhtub nii, et olen mingi teemaga algusegi teinud, kuid siis on see lihtsalt seisma jäänud ning ühel hetkel kustutan selle aegunu pähe ära. 

Mul on igapäevaeluga nii palju tegemist, et mingist järjepidevusest ei saa juttugi olla. Lapsed ei ole veel nii suured, et nad mind ei vajaks. Ka Helis vajab vahel mu abi laste hoidmisel. Võin olla täiesti kokku kukkumas, ometi aitan. Muidugi ei ole seda üldsegi tihti, kuid järjepidevale tegevusele tõmbab kriipsu peale sellegipoolest.

Olen ülalmainitu tõttu tihtilugu väga vihane. Teen peas oma arust hiilgavaid plaane- tavapäraselt sisaldavad need esmalt vaikselt oma tuppa hiilimist, ukse sulgemist ja millegi tegemahakkamise sügavat mõtestamist. Sellest staadiumist ei jõua ma paraku tihtilugu eriti kaugemale. Vahel ei jõua sinnagi. Nad tormavad mu tuppa ning kogu mõttelõng katkeb hetkega. Teate, kui palju selle taastamine ressurssi võtab! Samal päeval ei pruugi midagi juhtuda. 

Ometi tunnetan eneses olevat potentsiaali. Mis kõige tähtsam- mul on tung ja huvi. Ma nii tahaksin!

Aga ka supp tahab valmiskeetmist, vene keel õppida aitamist, pesumasin tühjendamist, kapiuksed läikima löömist. Ootan vaikset öötundi, kui hingeõnnistust. Maja magab, mina aga kirjutan. Või mängin, klapid peas. Või mängin, keskmine pedaal all. 

Teen neid asju ääretult ebajärjepidevalt. Olen lihtsalt niivõrd väsinud. Järelikult teen kõike ka ebakvaliteetselt ja mu tegevusel pole mitte mingitki tulemust. 

Rõõmu see muidugi kellelegi ei tee. 

Vahel on muusikapala ajapikku nii rooste läinud, et ahastus tuleb peale. Vahel ootavad mõtted nädalaid või kuid. Juba valmiskirjutatu ootab siiani kaante vahele saamist. Ma ei jaksa, ainult küürin ja õpetan.

Iseloomu või iseloomutusega ei ole siin miskit pistmist. Ka päevaplaani ei anna kuidagi paremaks sättida.

On lihtsalt selline ajajärk. Tohutu igatsusega täiuslikkuse ning loomingulisuse suunal.

Triibud

Ma ei tohi astuda triipude peale

ainult vahele

Harva läheb normaalkõnd

nii ladusalt

üle triipude,

et vaid kõnnid

ja naudid.

Tavaliselt on triipude vahe

poolteist sammu

või muu

ebanormaalne üksus

ning on

võimatu tavapärase kõnnakuga

triibule astumist

vältida! Eks siis

kalpsan,

ise piiludes,

ega keegi ei näe,

mis liigutustega liginen. 

Oma kiiksudest tervenemine

ei tule muidugi

kõne allagi…

Armastus

 Ma seisan jälle sel kivil. Taas puhub tuul mulle otse näkku, taas kinnitab ta hooletu tuhinaga mu niisketele juustele laineharjadelt lahtipääsenud, hallide pilvede poole üles püüdleva soolavihmase uduloori. 

Niisiis, olen kui üksik looritatud pruut ulgumere kaldal, suurel, lamedal kivil. Tunnetan tuule jõulist hingust, mere mehelikku energiat. Mina, naine.

Kivil seismine ei ole tihti mu tegelikkus. Tavaliselt pole mul selleks päriselus mahtigi. 

Hoopis sagedamini on see visualiseeritud, tunnetamaks kõigutamatut keset, rahupunkti, südame häält. Seda tunnet ei tabaks ma iial ei metsas ega põllul, ei rabas ega jõgede-järvede kallastel. Ainult siin, kus vaateväljal silmapiir ning soolased pritsmed põskedel. Kas päriselt või sisekaemusena. 

Iga kord pisut teisiti. 

Suvi oli ülisoe. Soojuses ja valguses tõuseb tahes tahtmata silme ette kamaluga ilu ja headust. Ka need muinasjutud, mis ei kipu väga õnnelikult lõppema, võivad end suvesoojuses nagu mõnulev uss kiviaiale kerra tõmmata- mine siis tea, kus on algus, kus ots! Nii võivad seguneda kirg ja ilu ning äng ja valu, mille lõõskav päike omakorda uimastavaks praeb. 

Jahe meretuul toob kõik taas ilmsiks. 

Vaatan oma peegelpilti kesk sädelevate põhjakivide, millest sööstavad rütmilises rahutuses üle kõiksust ja keset hägustavad raugenud jõuga laineharjakesed. 

Armastus…

See sõna kätkeb mu jaoks hoopis enam, kui käsikäes loojangusse jalutamine, harmooniline kooselu, kus teineteist mõistetakse poolelt sõnalt, sulnid pilgud ja pikad õhtud põsk põse vastas. Minu armastuses peitub paraku ka paine, valu, igatsus, lootus ning lõpuks… pettumus. 

Juba armumine ise on paras paanikaseisund, “roomaja aju” ülim valvelolek paeluva paarilise käitumise suhtes, tohutu vaimne ja füüsiline pinge kogu elundkonnale, hormoonide möll ning samas katse säilitada mingigi adekvaatsus. See kõik- unetus võitlemas meeletu väsimusega, tohutu töövõime paralleelselt täieliku läbikukkumisohuga, eufooria vaheldumas paanikaga- peab olema salastatud. Olles ometi nii inimlik…

Pisut looritatud pilk kõrvaldab kõik armastatu ihulised ja hingelised puudused, ravib pahed ja surub sügava suudluse mineviku varjudele. Sel korral, minuga, on ju kõik teisiti.

Ah, kuidas ma seda armastustunnet armastan! Naiivset lootust, ülimat usaldust, enese vabatahtlikku äraandmist, andumist. Kuidas saaksin ma sellest loobuda- isegi, kui peaksin igal korral pettuma? Mu elu oleks kordades vaesem, kui poleks mälestust kurku pekslevast südamest, üle keha värinaid tekitavast silmsidemest, ühekssulades kallistustest, põhjatutest suudlustest või ebamaisest ühtest. 

Jah, ka siis, kui viimaks võtab maad ilmsikstulek, et on midagi veel, ja see midagi võib rikkuda kogu ilu, vaat et elugi, ja siin ei aita enam valvelolek ja kõikide oma võlude väljakäimine, lihtsalt see miski tuleb ja lõhub kõik maatasa, jah, isegi siis, pisarais ja meeleheitel, igatsen seda tunnet üha uuesti. Äkki järgmisel korral…

Ma ei tea. Tean vaid seda, et see, mis minuga on toimunud, on olnud armastus. Tõeline. 

Tuul tirib mind looripidi kivilt. Sa oled mine oma, näib ta ütlevat. Täna panen ma visalt vastu. Ma ei anna end üksinduse meelevalda! Siin kivilatakal on vaid mu mõtted ja olemus, mu kese ja kest. Aga see tunne, see meeletu-meeletu tunne, see kuulub mujale. See kuulub kindlasti kuhugi, kuhu, seda teab vaid ehk… ehk tuul? 

Kreeka reis

Kaks päeva enne 

Sõidan ülehomme varahommikul Lõuna-Kreekasse matkama. Et ma ei ole vaktsineeritud, kirjutan siia kõigest, mis selle reisi, ja võibolla praeguse aja reisidega üldse seondub. 

Täna täitsin Kreekasse sisenemise ankeedi. See tuleb täita kõikidel, nii süstitud, kui süstimata inimestel vähemalt 24 tundi enne riiki sisenemist. Muidu ilmselt ei pääsegi.

 Ankeet olnuks pikk ja tüütu, kui mu sõbranna A seda juba eelnevalt ära täitnud ei oleks. Ta jagas lahkelt oma screenshoti ja mulle jäi vaid maha kirjutamise vaev, tõsi, oma ID kaardi numbri pidin siiski ise välja otsima. 

Asi õnnestus ja mulle saadeti QR koodiga vastus, et olen Kreekasse oodatud (või noh, vähemalt pole kellelgi otseselt midagi minu vastu).

Teiseks tegin Synlabis koroonatesti. Olen vist maininud, et olen eelnevalt seda kahel korral teinud ja väga valus oli! Sel korral aga- kuulake!- tuli vaid 10 sekundit kurku kuristada! Hoopis inimlikum, kui see jube ninnasurutav pulk! Ootan nüüd vastust. 

Homme pakin siis kohvrit ja ostan veel nipet-näpet. Kirjutan ka. 

Üks päev enne…

Koroonatesti vastus tuli peale südaööd ja vastav teade saadeti mulle ka sms’iga. Mul on telefon öösiti lennurežiimil, aga millegipärast ärkasin ja saanud sellekohase sõnumi kätte, logisin kohe mobiil id-ga testi.me keskkonda, kust vaatas vastu ootuspäraselt negatiivne vastus ning sertifikaat, mille salvestasin. 

Tänaseks olen teistest reisikaaslastest maksnud testi hinna, st 58 eurot enam. Võtan ühes ka mõned kiirtestid- mine tea, äkki muidu jäetakse mõne kohviku ukse taha! 

Et eile tegime lennu check in’i ära, hakkasin täna õhtul vaikselt asju pakkima. Kreekas on 25-26 kraadi sooja, kuid alguspäevadel võime saada ka vihma. Nii ütles ilmateade.

Esimene päev

 Tallinna lennujaamas oli kell 5.30 suhteliselt vaikne. Andsime mitme peale ära ühe suure kohvri- et saaksime Kreekast veini ja oliive kaasa osta- mispeale tehti meile letis check-in kuni Thessalonikini (arvuti kaudu oli see tehtud Stockholmini) ning küsiti põgusalt näha infot vaktsineerimise kohta. Mingit QR koodi “piiksutamist” ei tehtud. Kui me poleks suurt kohvrit ära andnud, poleks me tõendeid küsitudki. 

Stockholmis oli meil õhtuni aega, seega otsustasime sõita linna peale. Selleks ei tehtud meile ühtki takistust, isegi dokumente ei küsitud! Rootsis hakkas koheselt silma ka see, et maske ei kantud. Kui lennujaamas oli valdav enamus maskistatud, siis linna jõudes kadus mask pildilt täiesti- ei kohvikutes, ei kaubanduskeskustes, ei apteegis, ei ühistrandpordis. Mulle see sobis. 

Aeg möödus ruttu. Et ühel meist oli täna sünnipäev, lõime restoranis lõunasöögi kõrvale veiniklaasegi kokku. Tagasiteel lennujaama oli bussis inimesi rohkem, kui varahommikul, mil sõitsime vaid meie neljakesi. Pooled kandsid maske, pooled mitte. 

Taas ei soovitud lennujaamas mingeid tõendeid näha. Läbisime vaid tavapärase turvakontrolli (isegi dokumente ei küsitud!) ning istusime pardaleminekuni kohvikus. Mina panin maski ette vaid lennukisse minnes. Minusuguseid oli üsna palju. 

Lennukis pidi tegelikult maski kandma, kuid et sain istuda üksi eraldi reas, lükkasin selle vaikselt kõrvale. 

Siin ma nüüd siis sõidan. Kusagil eespool nutab titt, aga mitte eriti valjult. Mu kaaslased on samuti mitmed istekohad hõivanud- saab ehk veidike tukkuda. Thessalonikis näitas 29 kraadi sooja…

Teine päev

Kreekasse jõudes pidin ainsana meie seltskonnast tegema kiirtesti, ilmselt seetõttu, et ma pole vaktsineeritud. Selleks paluti mind suunduda passikontrolli kõrval asuvale sirmidega ümbritsetud alale. Test võeti ninast ning tulemust tuli oodata 5 minutit. Negatiivne vastus öeldi esmalt suusõnaliselt, seejärel saadeti telefonile ka vastavasisuline sõnum. 

Kreeka lennujaamas kanti ka maske. Kandsin minagi. 

Mul polnud kordagi hirmu, kui mind testi tegema suunati- teadsin, et olen terve. Naeratasin ja tegin lihtsalt ära. 

Praegu oleme 250 km sõitnud. Mägiküla, kuhu jõudsime, on maaliline. Lähen aga esmalt magama! 

Kolmas päev

Veel eile arvasin, et Kreeka on koroonareeglitega range. Juba täna on mu arvamus vastupidine- hoopis meie, eestlased, peaksime endale oma tobedate reeglite osas otsa vaatama! Kreekas ei kanta kohvikutes maske ja mingit tõendit ei küsi ükski toitlustusasutus. Inimlikkus on säilinud igal pool. Näiteks jõudsime tänase matka lõpp-punktina (või tipp-punktina) ühte kõrge kalju otsas asuvasse kloostrisse. Selgus, et ka sinna sisenedes kehtib maskinõue, kuid ainult minul oli majutuskohast mask kaasa haaratud. Eestis oleks ilmselt teenindajad täiesti paindumatud olnud, kuid siin lõid nad lihtsalt käega ja lubasid ka maskita sisse. Muidugi olid seal katmata näoga teisedki. 

Kuidagi imelik on kohe fb-st või mujalt uudistest seda meie inimeste kemplemist lugeda. 

Neljas päev

Täna käisime kahes restoranis- hommiku- ja õhtusööki nautimas ning matkasime nelja kaljude peal asetsevasse kloostrisse. Oli imeline päev, mida ei suutnud rikkuda ka koroonareeglid. Jah, kloostrite sissepääsude juures, kus oli rohkem rahvast, panime küll maskid ette. Pole probleemi! Kloostrites sees ringi liikudes olid aga peaaegu kõik oma maskid lõua alla tõmmanud, kaasa arvatud meie. 

Söögikohtades oli samamoodi, kui eile- teenindajatel küll olid maskid, mõnel ka ees, kuid meilt ei nõudnud seda keegi, rääkimata mingist tõendist, mille alusel süüa saab. 

Viies päev

Täna käisime ühes väikeses veinimõisas ning õhtupoole taas ühes kloostris. Veinimõisa omanik, kena 43-aastane Kreeka proua, küsis küll, kas me oleme vaktsineeritud ja teised vastasid ka minu eest, et jah. Maske me veinikeldris ette panema ei pidanud. 

See oli tore külaskäik. Ostsin kaks pudelit- valge ja roosa kuiva veini, ka koju kaasa. Perenaise sõnul on kuiv vein ainus õige. Jah, mõned magusad viinamarjasordid võivad anda veinile ka nimetuse “semy sweet”, kuid ometi tuleks olla valvas, et see pole tekkinud veinile lisatud suhkrust. 

Veinimaja omanikel on kolm tütart. Ta küsis, kas ka meie maal olid koolid kinni ning avaldas tüdimust selle üle, kuidas tal tuli kaks aastat olla kokk, koristaja ja õpetaja. Mõistsin teda poolelt sõnalt. 

Selgus, et Kreeka vaktsineerituse protsent on 60 ümber. Niisiis meie omast madalam. Ta paistis selle üle mures olevat. Meiegi noogutasime kaasa. Meil olla kuuldavasti 72, kuid närvilisust selle teema ümber märksa enam, kui Kreekas. 

Õhtupoole tegime jalutuskäigu kloostrisse, mis eilsel pikal matkapäeval oli me sinnajõudes juba külastajatele suletud. See oli taaskord armas kalju otsas asetsev mungaklooster, mis kuulus Püha Meteora kaljukloostrite kompleksi.

Jälgisime kloostri katusel, kellatorni lähedal kahte vastaskaljul turnivat alpinisti. Üks neist pakkus põnevat vaatemängu, ronides üles täiesti püstloodis kaljuseinast. Teine oli juba üles jõudnud ja küllap jagas alumisele köit. 

Ma küll jumaldan kõrgusi, kuid alpinismi jätan vist selles elus proovimata. Lapsed vaja veel üles kasvatada…

Kuues päev

 Kuna nüüd on vist juba kõigile selge, et hoolimata koroonast on reisimine nii vaktsineeritult kui vaktsineerimata täiesti võimalik ja et näiteks Kreekas pole ma kogenud mingit diskrimineerimist, kui piiril testimine välja arvata, ei keskendu ma enam niivõrd sellele teemale, vaid jutustan reisist üldiselt.

Meie reis koosneb kahest osast- mägedest ja rannikust. Mägedes olles matkasime läbi kõik kaljudel asetsevad Püha Meteora kloostrid. Neid on kuus ja nad kõik on täiesti müstilised paigad. Kõige toredamad on need vaated, kus need ripuksid otsekui kõrgete kaljusammaste tipus ilma mingusuguse ligipääsuta. Kuidagi me neisse siiski jõudsime, kuidas, jäägu siinkohal igaühe enese avastada. 

Täna aga sõitsime edasi rannikule. Ilm oli jahedavõitu ning vihma sadas- seega ühest punktist teise liikumiseks igati sobiv hetk. Tegelikult on ka me praegune elukoht mägedes, kuid vaatega merele. Siia jõudmine oli omaette ooper. 

Mägedes. Sadu läks üha tugevamaks. Olime järsku märgade pilvede sees. Meie majakene, mis pidi olema jalgsi 15 min merest  ja mille avaralt rõdult pidi meri all loksuma, oli teadmata kadunud. 

Gps ja waze näitasid eri suundasid, aga kõik teed lõppesid järsult eikusagil. 

Taipasime avada telefonis maja perenaise kirjelduse teekonnast. Mõtlesime, et loeks huvi mõttes läbi. Nojah, nüüd tuli hakata orienteerima hoopis siltide järgi. Leidsime sildid, aga selleks ajaks oli vihm muutunud rajuks. Tee läks järjest kõrgemale ja kitsamaks. Ühel pool kitsast teed laius sügavik. Tagapingil istujad muutusid närviliseks. Ma olen A-ga palju ekstreemmatku teinud, püüdsime rahulikuks jääda. Meist igaüks arvas ühtäkki isemoodi- pööra tagasi, mine küsi sellest majast, sõida tagasi külla ja küsi kohalikust kõrtsust- kõik läbisegi. Pidasime A-ga mõistlikuks kirjeldust käes hoides sõitu jätkata. Sisemuses olin närvis, et äkki eksime. Tee lõppes. Olime mingi maja juures Ümber pöörata tundus võimatu. Läksin autost välja. Kaugemalt tuli vihmavarjuga üks memmeke. Ja teiselt poolt üks kreeka taat. Nad ei rääkinud eriti inglise keelt, aga sain aru sõnast welcome. Taat tegi me pagasniku lahti, haaras peaaegu kõik kohvrid enda kätte ja pani nendega ajama. 

Nüüd taipasin, et oleme äkitselt kohale jõudnud. Maja pilt oli tehtud hoopis teiselt poolt. 

Seitsmes päev

Meie mägimajakene on imeilus! 

Ilm aga seda küll polnud. Ilm oli külmem, kui Eestis. Matkasime täna randa. Tee läks 9 kilomeetrit allamäge. 15 minutit, nagu majutuse tutvustuses lubatakse, läheb mereni autoga. Kokku kõndisime täna 13 kilomeetrit. Homme on niisiis “suusataja lihased” haiged! 

Merevesi on tohutult soe. Rand, kuhu jõudsime, on tilluke ja koosneb kahest osast. Esimene on teisest kivise võlviga eraldatud. Läksime teise, tagumisse, rebisime riided seljast ja viskusime nelja näkina vahustesse lainetesse. Ah, kui tore on vahel olla pisut riivatu! See suplus oli kindlalt üks me selle reisi kõrghetki! Õnneks oli ka ilm päeva peale soojenenud. 

Veidi tunnen koduigatsust. 

Kaheksas päev

Ahaa- täna kästi rannarestoranis, kus süües verandal istusime, siseruumi vetsu minnes mask ette panna! 

Aga et seal sai teoks me reisi kõige ägedam toiduelamus, pole maskist lugu! Tegu oli mäenõlval asetseva merevaatega gurmee- restoraniga. Toidud, mis serveeriti, olid omaette kunstiteosed. Sõime kõigepealt silmadega. Ja maitse… mmm, võrratu! Hinnad olid küll vastavad, kuid üks kord reisi jooksul võib ka seda kahjutundeta lubada. Oleme seda väärt. 

Muidu oli põhiliselt rannapäev. Jah, tegime ka 8 kilomeetrise matka, kuid kuna eelnevad päevad on olnud suhteliselt pilves, keskendusime mõned tunnid ka pruuniks saamisele. Ja loomulikult ujumisele. 

Mulle ikka meri meeldib! Kohe hirmsasti! 

Kaheksanda päeva õhtu

Ühe šoki pidin ju ometi sel reisil üle elama! 

Viimase paari päeva jooksul lappasin arvukalt eesti- ja inglisekeelseid lehekülgi, et aru saada, kas kreeklased nõuavad värsket koroonatesti ka riigist väljujatelt. Selle kohta puudus aga igasugune info. Riiki sisenemise kohta olid kõik nõuded puust ja punaselt kirjas. 

Järeldasin, et küllap lepivad ka kiirtestiga- kui üldse vaja. 

Nii see siiski polnud. Kui pagasi ära andsime, küsiti meilt kõigilt vaktsiinipassi. Sedasama, mis mul puudub. Ei ole vist raske arvata, mis tunne mind valdas. Pakkusin ärevusega oma aegunud Synlabi testi, olin nõus sealsamas isikliku kiirtesti ära tegema. Mind vaadati nagu kuutõbist. 

Edasi mõtles pagasitädi vist nii: kui ma teda praegu pardale ei lase, jääb ta siia. Juhul, kui ta peaks olema enesele selle viiruse korjanud, poleks see aga Kreekale rahvale sugugi hea. Kui ta siit linna peale hakkaks kõmpima, levitaks ta viirust igasse ilmakaarde. Pigem mingu minema! 

Nii ulatati meile nagu muuseas dokumendid tagasi. Pagas, mis õlisid ja veine triiki täis, oli aga ülekilodega ning esiti nõuti meilt hoopis nende eest trahvi. Siis aga mängis ka makseterminal pagasitädile vimkat, saime piletid ilma trahvi ja minu tagasisaatmiseta kätte ning kodutee võis alata. 

Selle loo moraal on järgmine- reisimiseks on vaja koroonapassi, läbipõdemise tunnistust või 72 tundi kehtivat PCR testi. See kehtib igast riigist väljumisel ja igasse riiki sisenemisel. Välja arvatud Rootsi. Aga kindlasti Kreeka.

Iga kord ei pruugi lihtsalt vedada! 

Üheksas päev

Peaksin juba ammu kodus olema. Aga mina istun Arlandal, Rootsis. Kell on kuus, Eesti aja järgi seitse. Oleme siin istunud üheteustkümnest saati. Ajast, mil me lennuk Rootsi tagasi pöördus. 

Kell pool üheksa lennukile istudes tundus kõik olevat kõige paremas korras. Itsitasime vaikselt lennukorraldajat, kes käitus kui õhtujuht. Ootasime lennukile viivas bussis üksikuid hilinejaid. Itsitasime veel rohkem. Öö oli ju magamata ning väsinud peadele tegi kõik nalja. 

Lend sujus tõrgeteta. Ilm oli pilves, aga pealpool pilvi paistab ju alati päike. Maandumisaeg saabus ruttu, mis see tunnike lendu ikka ära ei ole! 

Tallinnas oli pilvine. Isegi väga. Et seal ka paks udu on tõusnud, selgus hiljem. Meie kuulsime rahulolevatena, kuidas lennuk oma tillukeste hooratastega kõhetud jalad koguka kõhu alt välja sirutas. Minu lukus kõrvad kuulutasid peatset maandumist. Puhas kojujõudmisrõõm pulbitses sees. Me reis oli igati korda läinud. Ja siis…

Siis keeras lennuk nina järsult üles taeva poole ja andis gaasi. Kiirus kasvas järk-järgult, kõrgust lisandus taas pilvede piirini. Päike. Aga mitte kodu. 

Algas tiirutamine. Esialgu polnud mingit infot. Päike möödus me tillukesest aknast taas ja taas. Korrapärased ringid. Siis teatati, et sellise uduga ei saa maanduda. Et ootame viis minutit. Vaatame mis öeldakse. 

Jälle päike. Ringid. Ei midagi. 

Info, et järgmised viis minutit selgitavad, kas üldse maandume või sõidame tagasi Rootsi, ei rõõmustanud kedagi. Kuni tuligi teade, et udu on muutunud veelgi tihedamaks…

Oleme Arlanda lennuväljal passinud kogu toreda pühapäeva. Saime enda valdusse kaks pehmet diivanit, kus sain korra isegi silma looja. Aga no mida sa magad, kui pidevalt lõikavad sisse erinevad teadaanded! Nüri. 

Ma ei jõudnud kella 12ks kirikusse orelit mängima, nagu plaanisin. Mul puudus igasugune võimalus sellest teada anda, sest tiirutasin pikalt taevas. Mind ootasid lennujaamas mu lapsed lilledega. Karl Johann oli ikka väga paanikas, kui lennuk ei maandunudki. Lugesin seda hiljem tema saadetud sõnumitest. Õnneks ajas V, kes samuti vastas oli, asjad korda. 

Tunni pärast on uus boarding time. Kodu hakkab taas paistma! 

Üheksanda päeva õhtu

Seda postitust ei tahaks ma küll teha. Ootasime kogu päeva Arlanda lennuväljal oma õhtust kojulendu. Jah, muidugi võinuks me minna ka Stockholmi linna peale, kuid magamata öö tõttu ei tundunud see mõte kohe üldse ahvatlev. Pealegi- eks ole seal juba käidud ka. Ühesõnaga- ootasime tundide kaupa. Kui aeg kätte jõudis, saime ka lennukile. Paraku selgus, et sel lennukil on tehnilised probleemid, mistõttu ta ei väljunud. Taas kohvrid maha, taas lennujaama…

Nüüd on siis kolmas katse, kolmanda lennukiga. Udu ei ole. Lennuk on korras. 

Kodu!? Jah, kodu. 

Veidi üldisemalt reisimisest

 Meid reisib neli naist. Huvitav on tõdeda, et olgugi, et olen oma loomult üsna paindlik, on mulle vahel seltskonnas reisimine väsitav. See tuleneb kergelt introvertsetest isikuomadustest ja on ka eelnevatel reisidel samamoodi olnud. 

Soovin, et mul oleks päeva jooksul mingigi taandumis- ehk üksiolekuvõimalus. Õnneks on seda alati arvestatud ning mul on iga reisi igas majutuskohas olnud oma tuba. Aga on ka muid olukordi, kus mul on raske. 

Et reisidel tuleb ette shoppamist, ei oska ma näiteks seda mitmekaupa teha. Tahan alati ostelda üksi. Sattun ärevusse, kui teised poeukse taga ootavad ja tunnen survet kas edasi liikuda või ostude osas kiire otsus teha. Veelgi hullem on, kui mulle nõu hakatakse andma. Mõelda vaid, enamus mu sõbrannadest soovivad oma valikule heakskiitu või kaasa arutamist, aga mind ajab see hoopis paanikasse. Soovin kuulda iseenda sisemist häält, kas asi väärib ostu või mitte. Teiste ajel võin osta asja, mida eluilmaski ei kanna või lausa ei kannata.

Vahel tahaksin õhtul olla isekeskis, eriti, kui päev on veedetud ninapidi koos. Sedagi on raske ülejäänutele selgeks teha. Võib jääda mulje, otsekui oleksin pahane või norutaksin. Ka mulle endale tekitab eemaldumine ebamugavust, eriti kui kõik teised on seltskondlikud ja lõbusad, mina aga tunnen vajadust oma mõtete ja päeva väsimusega üksi olla. Kirjutada, mõtiskleda. Lohutan end sellega, et kellelgi teisel pole ka nn tavaelus nii suurt suhtlemiskoormust, kui mul. 

Palju rohkem on hea seltskonnaga reisimise juures siiski plusse. Ja veel millised mälestused! 

Viisistamine

 Ma suvesooja täna viisistasin

ja kaela ümber keerutasin salliks

ja salamisi kalli-kalliks

sai puudelatvu sasiv tuul-

see luulest tulev.

Kirg.

Naeratavad huuled

su kruusiserva sädeleval pinnal.

Mu muutuv meel

kesk küpse vilja hõngu.

Naer. 

Vallatlevad juuksed

ja tuules tõusnud kleidiäär.

Mis on me armastuse määr?

Kes häälde sätib päiksekiired?

Kõikuma löönud usk

Sel ööl ma mõistsin, et

mu usk on löönud kõikuma,

mu elu hinge lõikuma

on hakand. Puhast vett

jõin kosutuseks, kuid

ei kustutanud janu see.

Kus kaotasin ma eluvee?

Ränd kõrbes kestis kuid…

Ei palvetada saand

ühtäkki enam, lugeda

ma pühakirja. Pugeda

sain peitu. Piibli kaant

ei kergitanud ma.

Kust leida võisin lohutust

maailmas, kus vaid kohustus

ja lõputu moraal?

Ent ikka olen hea!

Sest armastusest kantult vaid

mu tõotused kõik antud said.

Las kahetseb, kes peab!

Sügisesse

 Ma lendlen sügisesse tuuletiivul

käes lilleõis ja vihmapisar palgel.

Veel suvesära kuldab juukseid viivu,

külm hingus juba hiilib hallavalgel.

Neil hetkil püüab alateadvus peita

end. Jättes maha kolletunud kesta.

Kõik õitsva köita, selja taha heita

ja käega lüüa- nagunii ei kesta

ju miski lõputult. Kuid siiski

nii vara miks sa suvi taaskord lähed?

Oh, oleks sinu minemise viiski,

mis tuulel lubaks sosistada “vähe!”

ja varrukast sind hoida. Õitehurmas

Sind kanda, sinu hingust hellitada.

Tean ometi, ei elus ega surmas

saa valida me minemise rada...

Vesi-sulpsti

 Veetsin täna õhtul paar tundi koos lapselaste, 3-aastase Otto ja 1,5-aastase Rubeniga. 

Meil on siin Veskimöldres nende väikeste poistega oma traditsioon, mille nimi on “vesi-sulpsti”. Nimelt voolab Veskimöldre uuest osast läbi Pääsküla jõgi, (mis, jätke meelde, suubub üsna sealkandis Vääna jõkke, et üheskoos Vääna jõe nime all merre voolata!) ja üle Pääsküla jõe (enne Vääna jõkke suubumist) on ehitatud mitu jalakäijate silda, mis tähendab, et kogu jõeäär on “viis pluss” korda tehtud- ikka selleks, et meie saaksime käia “vesi-sulpsti!”  tegemas. Lihtne, mis?

Täna oli “vesi-sulpsti” pisut teisiti. Esiteks juba seetõttu, et sõitsime sinna autoga. Noh, tavaliselt jalutame. Aga teiseks- “vesi-sulpsti” juures oli politseiauto! 

Näidake mulle väikest poissi, kellele ei lähe politseiauto sugugi korda! Meie omadel oli lausa pidupäev! Khmm, muidugi, kui selgus miks too auto seal seisis, ei tundnud mina isiklikult küll enam mingit pidupäeva-tunnet. Võibolla tundis seda minu asemel too mees, kes meie “vesi-sulpsti” sillal magas- aga siis oli juba hilja. Otto ja Ruben hõikasid joodikut valvavaile politsenikele rõõmsa “tere” ja ei pannud sugugi pahaks, et meid sel korral seal sillal veidi rohkem oli. Teised olid muide kiirabi-ootel, juhuks, kui pidupäevaline mingi muu meelemürgi ajel sillale uinakule oli viskunud. 

Otto ja Ruben ei kavatsenudki lahkuda. Üheskoos demonstreeriti politseinikele erisuuruste kivide sillalt vetteviskamisel tekkivat “vesi-sulpstit” ja rõõmuga võeti vastu ka mundrimeeste kiitus visete perfektsuse üle. Ainult mina kõõritasin aeg-ajalt pisut häiritult magajat, kes ei liigutanud oimugi. 

Ja siis saabus kiirabiauto! Õnn kahekordistus! Poiste silmad olid kui tõllarattad! Siin, “vesi-sulpsti” sillal säärane etendus! Autost väljus kaks otsustavat punases pükskostüümis daami, üks neist kükitas uinakumehe kõrvale ja raputas toda pisut tugevamalt, kui politseinikud ilmselt olid söendanud. Oh sa poiss, kui too tüüp end viimaks üles ajas, oli see vast vaatepilt! Ta oli ligi kahe meetri pikkune, kõikus veidi oma kōrguse käes, aga muud polnud tal häda kedagist. Küllap viin võttis mõneks ajaks jalad alt...

On ikka erinevad elud, mõtlesin isekeskis, kui end viimaks minekule asutasime.

Kaks pisipoissi, kes tulid sillalt kivikesi vette loopima. Mannela ehk vanaemakene, kes tundis end olukorrast ilmselgelt häirituna. Politseinikud, kes tegid oma valvekorra ajal tavalist tööd. Kiirabitöötajad, kellest oli kaugele näha sellise olukorra igapäevasust. Ja viimaks peakangelane, liigselt alkoholi pruukinud vägilane. 

Seal me siis korra kohtusime. Igaüks omas elemendis. Omas elus. Omas tähtsuses...

30 aasta tagune meenutus

 Kui olin sama vana, kui minu trio praegu, oli aasta 1986 ja ma vahetasin parasjagu Tallinna 2. keskkooli ehk Reaalkooli Tallinna Muusikakeskkooli vastu. Kui 2.keskkoolis oli hiiglasuur klass ja vaid üks õpilane ei olnud pioneer, siis muusikakeskkoolis oli suhteliselt väike klass ja minu mäletamist mööda päris mitu mitte-pioneeri. Millegipärast tuli see praegu meelde...

Toonane teismeiga jättis mu jaoks riigis ja ühiskonnas toimuva veidi tahaplaanile, aga nüüd mõtlen, et juba õige pea peale mu koolivahetust hakkasidki toimuma pöördelised muutused. Esimesed spontaansed öölaulupeod olid ju juba 87-nda aasta suvel. Nendest mul mälupildid puuduvad. Fosforiidisõda samal aastal meenub küll. Ja laul “Ei ole üksi ükski maa”.

Suurepäraselt mäletan aga 88-ndal lauluväljakul toimunut. Meile, puberteetidele, oli see muidugi eelkõige üks ülipõnev üritus. Mõelda vaid- ka meie tohtisime erandkorras öösel kodunt eemal olla! Võimas ülevus- ja ühtsustunne on hästi meeles. Lehvivad sinimustvalged, viis isamaalist laulu ja ka pisuke hirm, mis võib saada. 

1989-nda aasta augustis toimunud Balti kett on samuti mälupiltides. Meie seismise kohad pandi vist paika isa töökoha kaudu ning need asusid kusagil Rapla kandis. Sõitsime sinna kogu perega. Ketis oli teisigi tuttavaid. Siiski ei adunud ma piisavalt hästi selle ajaloolise sündmuse tähtsust ja mastaapsust.

Kui 1991.aastal Eesti Vabariik taas välja kuulutati, olin kodus. Järgmisel päeval liikusid mööda Järvevana teed lakkamatud nõukogude vägede tankikolonnid, mida emaga aknast õudusega piilusime. Nii jubedat pilti pole sealt küllap enam kunagi avanenud. Isa käis vist ka telemaja juures, et kui on vaja kaitsta...

Nii see oli. Mälestustes täiesti olemas. Meie riigi taassünd. 

Aga lõppu pisut nalja ka- 2015. aastal, kui trio oli veel viimast aastat lasteaias, hargnes me vahel järgmine vestlus:

Loviisa:”Emme, kas sina ka mäletad seda aega, kui eestlased tantsisid nii metsikult, et kõik vaenlased põgenesid?”

Oot, misasja?

Loviisa:”Kas sa ei mäleta siis?”

Mkmm. Ausalt!

Lisann (teisest toast):”Kuule, nad laulsid vist ikka!”

Johann (joonistuse juurest):”Öeldi vist jah, et laulsid...”

Laksan peoga vastu otsaesist ja naeran kohe südamest. 

Jajah, lapsekesed, muidugi mäletan ma laulvat revolutsiooni! Aga hetk tagasi olin ühtlasi tunnistajaks, et järeltuleva põlve jaoks pole mingit vahet, kas me laulsime seal või vihtusime tantsu...

Murelik

Kui terapeudi juurde tuleb imearmas tütarlaps, kellega on töö kestnud juba paar aastat ja mingil ajal on toimunud imeline paranemine, aga kui siis sõprade või tont teab mille või kelle mõjul on asi jälle halvema pöörde teinud, sest nüüd on küsimuse alla kerkinud soo-identiteet ja see imearmas tütarlaps teatab resoluutsel toonil, et teda peaks edaspidi nimetama sooneutraalse nimega, ütleme näiteks Jim (mis kõlab ju siiski nagu rohkem poisi moodi, aga hea küll), on see ikka üsna ehmatav. 

Kui siis terapeut uurima hakkab, kust ja miks see kõik alguse sai ja millega tütarlaps, vabandust Jim, soovib, et too lugu lõpeks, ja ta kuuleb, et vahet pole, kust sai, igatahes nüüd on LGBD ühing otsimas talle kogemusnõustajat, kelle abil too tütarlaps, vabandust Jim, saaks aru, kas mittebinaarse määratluse järgi on ta asooline või äkki hoopis demiboy, ja et rindasid saab lamedaks suruda spetsiaalse vesti abil, mille too tütarlaps, vabandust Jim on enesele hankinud ja 18-aastaselt tuleks rinnad koheselt eemaldada, siis tunneb terapeut, et see kõik on liig. 

Kus maailmas me elame? Milline on meie normaalsus? Kui palju võib noori, väljakujunemata inimesi mõjutada, neid sandistada ja neile karistuseta haigeid mõtteid pähe istutada? Kes vastutab? 

Minu pädevuses ei ole seda olukorda päästa. Kuid mingi "talupojatarkus" peab siiski säilima, et mitte vaid kala kombel suud maigutada või hullusele mõistvalt takka kiita. 

Selline asi on kriminaalne. Aga selliseid organisatsioone rahastatakse- minu ja sinu raha eest.

Tark ei torka

Jätan teatrisse minemata. 

Peaksin etenduse nautimiseks maksma topeltsumma ning raiskama topeltaja, et teha test, tõestamaks riigile ja ümbruskonnale, et ma ei ole haige. Aga ma pole ju...

Teise võimalusena pidanuks ma lubama endasse manustada minu jaoks liiga kontrollimata preparaati. Toodet, millel olen kuulnud esinevat tõsiseid kõrvaltoimeid ja mille tegelikke tagajärgi polegi veel teada. 

Ma ei ole selleks valmis. Andke andeks.

Mulle on selles elus antud üksainus keha. Olen tema eest püüdnud kanda head hoolt. Tõsi, vahel olen teda ka rämpstoidu, mitte kõige tervislikuma keskkonna, samuti stressi ja mitmel viisil ebatervislike harjumustega kahjustanud. Kuid küllap pole keegi üliinimene.

Üldiselt olen sportlik, tervislikult toituv ning toimekat, tähendusrikast elu elav inimene. Teater ja head kontserdid on vägagi kuulunud mu senisesse ellu. 

Hiljuti lugesin nöökivat juttu, kus inimesse manustatavat süsti võrreldi talvesaabastega, mida minusugused lollikesed keelduvad kandmast. Huvitav, et selline naeruväärne võrdlus kogus sotsiaalmeedias ka mitmeid laike. 

Aga kõige hirmutavam, mida seesuguste ja ka hoopis vihasemate kirjatükkide puhul kogen, on see, et minu hirm, mu soov asjale selgust saada, ühesõnaga mu mõtlemisvõime kutsub esile mingit omamoodi julmust. Üha valjemini kuulen sõnumit “sa PEAD õigesti mõtlema, sa PEAD selle süsti ära tegema, sest meie tegime, kuidas sina võid vastu hakata!” Või lausa “muidu külvad surma enese ümber ja oled ohuks ümbritsevale ning iseendale.” Absurd... Praeguseks on ju ka peavoolu meedia tunnistanud, et viirust kannavad samaväärselt edasi nii vaktsineerimata, kui vaktsineeritud inimesed.

Nähtamatu vihane surve minu “allumatuse” üle, mis võib päädida sellega, et kaotan häid tuttavaid (ei, sõprade kadumist ma siiski ei karda), muudab mind pisut pelglikuks. Ma ei tea, kui kaugele on inimesed võimelised karjakaupa koondudes välja minema. 

Pean end vastutustundlikuks kodanikuks, tubliks emaks, oma erialadel pädevaks inimeseks. Ometi ei veena mind üldsuse surve end koheselt torkida. Mind ei lohuta lause “mis see siis ikka ära ei ole”. Minu jaoks on. Ja eriti hirmutab mind viha, sõimamine ja naeruvääristamine.

Nii “siia kui sinnapoole” arvamuse, hirmu ja kaalutletuse piiri kuulub tarku, haritud ja mõtlemisvõimelisi inimesi. Haigena ei välju vast enam kodudest ükski olukorda teadvustav. Aga tervena... 

Mina ei või niisiis tervenagi väljuda. Mul ei ole õigust olla süstita terve. Sest üks osa inimestest on nii otsustanud. 

Märgilisus

Mul pole mingit mineviku määra,

mis tänasesse tõstaks taevalikkust,

vaid käega viipan head ja taunin väära,

nii püüan teed, mis õige. Päeva pikkust, 

mis koidukumast algab, ööga lõpeb

küll mõtted ei saa märgiliseks muuta.

Vaid pilk ja sõnad, puudutus ja ohked

need võivad luua, suunata ja suuta.

Muu märgiline voolab kohvitassi,

ja kauni kleidina end lubab kanda.

Ei olemise kergus küsi passi,

kui elule vaid tagasi on anda,

mis laenatud. Mis loeb ja kestab, 

ei päiksena saa pimestada silma!

Ma oma valge kübara alt sestap

nii avasilmi kaeda suudan ilma,

mis rikub vahel riivamisi rahu.

Siin risti märgi ärtu mastiks muuta

kord võtan, kord ka muud, mis pihku mahub.

Kes otsib, sel ka leida tasub suuta...

Kas pole nii, et kogu õnn on õuel, 

kus elu tiksub armastuse väega?

Kus püüad päeva, õnnepärlid põues

ja imet maalid võbeleva käega...

Mul pole mingit mineviku määra,

mis tänasesse tõstaks taevalikkust,

vaid käega viipan head ja taunin väära,

nii püüan teed, mis õige. Inimlikkust.

Jälle see töömees...

Ma lihtsalt ei saa aru! Ja see asi, millest ma aru ei saa, ei käi üldse müstika valdkonda, vaid on ülimalt loogiline, ütleksin lausa, et iseenesestmõistetav! Aga mitte neile.

Jutt käib töömeestest. 

Kaks aastat tagasi juba oli jama. Mulle esitati müstilisi arveid ja töötunde ja kui täpsustust küsisin, keelduti. Ei tahetud näidata ühtki tšekki, kus kajastuks ehitusmaterjalide kogus ja hind. Töötundide arv oli kolossaalne. 

Kui tšekid lõpuks siiski välja nõudsin ja üsna karm pettus ilmsiks tuli, karjuti mulle näkku mu s...a iseloomu ja ülbet suhtumist tublidesse meestesse. Minu tagant varastamine oli otsekui enesestmõistetav. 

Niisiis,  mind peteti korralikult. 

Nüüd siis jälle. 

Seesinane on täiesti suvaline vend. Ladusin talle kohe, kui kohtusime, välja, et mulle on vaja selgust. Ma pean teadma a) millal tehti b) mida tehti c) kui ajamahukas oli tehtav töö. Jaajaa, noogutas ta. Ja sokutas mu maja peale alltöövõtja. 

Neelatasin säärasest vangerdusest kuuldes paar korda ja olin vait. Peaasi, et mu köögi korda teevad!

Asi jäi aga venima. Aeg-ajalt esitati mulle arveid, mis, tõsi küll, ei olnud eriti suured ja ma ei hakanud a, b ja c punktis juuksekarva lõhki ajama. Enne jaanipäeva olin aga pettunud ja maruvihane- minu maaletulekuks vajalikud tingimused: vesi ja toimiv elektrisüsteem köögis, olid täitmata ning vennad tahtsid minna rahulikult jaani pidama!

Sain ühel siiski kraest kinni. Midagi läks elektrikilbis loogilisemaks. Sinna tekkisid kirjad, millise nupu taga mis ühendus paikneb. Köök jäi aga endiselt vee ja elektrita. 

Nüüd aga taheti taas esitada arve. Ütlesin, et töö tuleb eelnevalt lõpetada. S..t iseloom, mis parata. 

Köögi ühendas veega mu isa, pliidi toimimise tarvis kutsus päris elektriku mu eksabikaasa. Elektrik aga ei saanud ka tol päeval rohkem teha, kui hädapärase.

Töömees tuli oma songermaad likvideerima nädal tagasi, pika palumise peale. Pani köögiseina kaks pistikupesa. Tekkinud augud jättis krohvimata.

Ja siis tuli arve. Kahtlaselt suur. 

Vaat see oli liig mis liig! Arvutasin ise üle, panin veel mõned tunnid boonuseks juurde ja maksin ära. Kindlasti üle tegelikkuse, kuid vähem soovitust. 

Muidugi ta ei vaikinud. Palusin seepeale selgitust. Tahtsin teada, millal need “tasumata” töötunnid üldse aset said leida- olen ju praegu palju siin, Muhus, viibinud.

Tundub ju mõistlik soov? Või mitte?

Seesinasel on lühike süütenöör. Ta pistis röökima veel enne, kui olin oma küsimused lõpetanud. Kas sa tahad aruannet, kisas ta. Jah, tõsi, püüdsin rahulikult selgitada, ma pean ju teadma, mille eest maksan. Leppisime selle ka eelnevalt kokku, kuna olen saanud kõvasti kõrvetada! Kuna nii on aus!

Minu hinnangul on kahes tööpäevas poole vähem tunde ning sadade eurode eest ei külastata ju ka läheduses asuvat ehitusmaterjalide poodi- kaksteist eurot töötund, seletasin. Ostud lähevad niikuinii koheselt minu arvele ja saadetakse poe poolt otse. Lisasin veel tasakesi, et kannan kohe puuduoleva summa, kui saan mingigi seletuse. Palun, mingigi...

Ma ei tee aruannet, karjus ta edasi. Mitte midagi ma ei seleta. Mul on kirjas töötunnid- ja kõik! Ei tea, ei mäleta! Maksa! 

Oeh. Mida ma siis teen...

Kuidagi kurb on. Pean end üsna heldeks. Aga vaat ebamäärasuse ja ebaaususega ei tule ma toime. 

Miks just mulle sellised inimesed tee peale saadetakse?

Rottide tõkkejooks

 Täna toimusid meil rottide tõkkehüppevõistused.

Muhu vannituppa, kus asub suvel rotikeste puur, oli üles pandud takistusrada. Korraldajad müüsid meile, täiskasvanuile, vip- ja poistele tavapiletid, hinnaga vastavalt 5 ja 2 senti. Vip- istekohad asusid põrandal, tavapileti omad vanniäärel. 

Tahtsime olla popid ja noortepärased, seetõttu alustasime võistlust huilete ja vilekooriga. Seepeale oleks meid äärepealt areeni juurest eemaldatud- kisa ärritavat vaeseid loomakesi sedavõrd, et nende sooritus ei pruukivat nii filigraanselt õnnestuda, kui korraldajaist treenerid eeldasid. 

Võistlus koosnes kolmest voorust. Korraldajad olid lisaks treeneriametile ka kohtunikud ja hindajad. Meie, pealtvaatajad tohtisime aga ühele, teisele või kolmandale rotile rahaliselt panustada. Mina panustasin Bettyle, maakeeli autorotile, kes kunagi südatalvel, meie juurde kolimise sõidul transpordikarbist auto sügavasse sisemusse sööstis ja sealt enne 24 tundi välja ei tulnud, mistõttu mu närvid suhteliselt läbi läksid. Auto silmaga nähtamatutes paikades võib teatavasti vedeleda igasugu tähtsaid juhtmepuntraid, mis noore roti teravatele hammastele närimiskommide kombel läbihammustamilusti pakuvad.  Ega ta järgmisel päevalgi vabatahtlikult autost väljunud- Lisann püüdis ta lihtsalt kavalusega puuri! 

Niisiis- mina panustasin Bettyle. 

Mu sõbranna valis panustamiseks valge, punaste silmadega rott Peanuti. Ma ei tea, kas teda vōlus rotikese sale keha või liikuv loomus, igatahes tundus Peanut olema just see, kelle sooritust hinge kinni pidades jälgida.

Poisid olid märksa pragmaatilisemad. Mustanahalised on teatavasti parimad jooksjad maailmas. Seega oli asi otsustatud- nemad fännasid tumepruuni karvkattega Pätut. 

Võistlus algas tasavägiselt- kõik rotid tegid rahuldava soorituse. Meie sosinahäälsetest hõikepiuksatustest ei kohkunud vast keegi. Ainus asi, mis veidi küsimusi tekitas, oli kohtunike punktiarvestus. Noh, selgus, et nad annavad neid suht suva järgi. Et kes kellele parasjagu meeldis. Rahalised panustajad võisid oma näpud punktiandmissoovist puhtaks lakkuda. Õiendada ka ei tohtinud- kohe võisid vannitoast, khmm, tähendab areeni lähistelt kõrvaldatud saada. 

Teine voor ebaõnnestus. Tõkked olid ühest otsast kõrgemaks tõstetud ja loomakesed vudisid ükshaaval ja välejalgselt lati alt. Skoor- null. Meie, vip-vaatajad olla süüdi, et rotikesi võistluse algul vapustasime. No mina küll ei usu! 

Kätte jõudis kolmas, otsustav voor. Ma ei mäleta õieti, mis atraktsioonid olid seks puhuks võistluspaigale seatud, igatahes tundusid loomakesed jälle täis tegitsemistahet, kohtunikud eelmisest voorust lööduna veidi leebemad ning meie, vip-vaatajad teadmises, et peale selle vooru väljakannatamist saame köögis šampust. 

Noh, ebaõiglust kogesin siiski. Bettyle nimelt ei antud kolmandas voorus teist võimalust- tal mingi asi läks untsu, vist ei saanud piisavat hoogu sisse- seevastu Pätu (või Peanut) selle samas situatsioonis sai. Minu valjuhäälse hala peale aga juhtus kõige hullem, mis sai juhtuda- meid, vip-e ja ka tavapiletid lunastanud poisse paluti viivitamatult lahkuda. Õnneks selgus hiljem, et see oli vajalik vaid punktide kokkulugemiseks. 

Mustanahaline, ei, mustakarvaline võitis. Minu panustatud euromünt liikus poiste põhjatutesse püksitaskutesse. Võistlus oli edukalt lõppenud. Rotid tõsteti puuri. Atraktsioonid lammutati. Meie avasime šampuse.

Elagu võitjad! 

Sisu ja kest

 

Mul on nii kahju. 

Mulle nii meeldisid tema tekstid. Lugesin neid igal hommikul ärgates esimese asjana, kuna need ilmuvad peaaegu igapäevaselt. Need andsid päevale jõudu ja jumet, tundsid alati õiged ja asjakohased. 

Uskusin, et tema ja ta kirjapandu ongi üks. Usaldasin seda mõtet jäägitult. Nautisin teda ja ta loomingut. Ta oli lausa mu inspiratsioon. 

Kuni... ta tegi mulle haiget. Päris rängalt. Ta keeras mulle selja, kui oleks pidanud kaitsma. Ma ei osanud sellega arvestada. Kaotasin usalduse, pinna jalge alt. Muudki. 

Olen pidanud enesega viimasel ajal iseäranis palju tegelema. See pole olnud kerge, sest olen väga tundlik ja usalduse kadumine on minu jaoks ääretult keerukas teema. Säärane käitumisviis temasuguse inimese poolt oli eriliselt raputav ja muutis mind kuidagi kaitsetuks. 

Lisaks kahjutunne. Olen proovinud ta tekste uuesti lugema hakata. Hoolimata kõigest. Jääda teksti- mitte inimesekeskseks. Vahel, neutraalsemate puhul, õnnestub hästi. Aga vahel on täiesti võimatu. Kui inimene ja tema kirjapandu ei lähe kokku, tekib otsekui lühis. Kõik oleks justkui endine, aga minu peas keerleb katkematult “see pole ju nii...”

Õnneks ei tea seda tema arvukad fännid. Ta on ja jääb väga populaarseks ja see on iseenesest hea. Mõtlen tõesti nii, kuna küllap vajavad ka teised inimesed neid kirjutisi nii, nagu vajasin mina. Lühiseta. 

Pealegi- mis see üks pettunud ja haigetsaanud inimene suures elumeres ikka teeb! 

Soolokontsert

Ma ju tean küll, et mängin orelit päris hästi. Aastate jooksul on mul välja kujunenud lai repertuaar, millest osa kasutan igapäevaselt kirikutöös, teist osa aga- kontsertrepertuaari-  treenin esituskõlblikuks enne spetsiaalseid kontserte. Päris uut repertuaari omandan täna tunduvalt harvemini, kui kahekümneselt. Püüan eelkõige välja sõeluda rahvast kõnetavat muusikat, kirikusse sobilikke “hitte”, mida orelile seada, et seeläbi inimesi üllatada. Pikki kontsertpalu ei jõua enam nii suure pühendumusega omandada, kui vanasti- eks üllatusmomentki ole nende puhul tagasihoidlikum, sest soolo-orelimuusika on eelkõige ikkagi nišitoode. 

Kõigest hoolimata andsin üle pika aja taaskord soolokontserdi. 

Nende kontsertidega on pull lugu. Tavaliselt jagatakse neid lahkelt välja umbes-täpselt sügiskuudel, kui vaim veel suvest ja puhkusest virge ning peas mõtted tohutust võimalikust enesearengust. Ka uhkusenoodike, et just mina väljavalituks olen osutunud, ei mängi tähtsusetut rolli. Küll jõuan, olen taolistel puhkudel lennukalt mõelnud. Mis ei ole aga tõsi. 

Alati tuleb arvestada segaseid asjaolusid. Segased asjaolud on minu elus nimelt valdavad. Palju valdavamad, kui selged asjaolud. Segastel asjaoludel on mu pind jalge alt tihtilugu kadunud- ja eks sa siis anna säärasel moel soolokontserti! Et tuua asjasse pisukestki selgust, ütlen välja, et segased asjaolud jaotuvad tavaliselt kahte kategooriasse- esiteks- liiga palju tööd ja teiseks- pinged isiklikus elus. Lisan veel, et kui mõlemad saavad parasjagu elus esindatud olla, siis seda nad ka on! 

Olen kirglik naine nii armastuses, kui töös. Tõsi, terapeudina hoian end konstruktiivsuse lainel, muusikas ja armastuses pääseb aga valla nii tuul kui torm. Aju mandelkeha, see kummaline emotsioonide juhtija, käivitab mu ürgnaiseliku jõu. Hingan täiel rinnal, luban end tunda ja tunnetada, naerda ja nutta. Töötan meeletu tambiga. Armastan tingimusteta. Kuni saan haiget või väsin. Olen täiesti läbi. Jõuetu. Tühi.

Need ongi need segased asjaolud, kuhu kipun kõige pingelisematel eluperioodidel välja jõudma ja millega peaksin oskama nüüd, 47-aastase väljakujunenud naisena juba ette arvestada. Aga kas mina siis oskan! 

Sel korral oli jälle nii. Enne kontserti korjasin jaksu raas-raasukese haaval. Ütlesin ära kõik kõned ja kohtumised, hoidusin inimestest. Kui vähegi sain, siis lihtsalt lebasin. Päev enne kontserti puistasin südant ühele vägevale vanale mehele. Sain jaksu ja lootust, mind õnnistati. Olin oma haavatavuses piisav, ilus, lausa täiuslik. Kahetsemata elu ja armastust. Tundes olemise lihtsust. Looja loomingu osadust.

Kõik õnnestus! Kuidas saanukski teisiti? Mina teen seda minulikul moel, teised ehk teisiti. Keegi pole õigem, targem, osavam. Minu klahvide alt kõlab minu muusika, minu elu, minu kogemus, julgus ja armastus. Päike moodustas noodile kirikuakna kujutise. Neitsi Maarja silmad vaatasid rahulikult otse noodipuldi kohalt. Kõik loksub elus paika, kas pole? Isegi, kui on raske! Isegi siis, kui ise oma elu üdini raskeks elad. 

Tavapärasel on vähem värve. Ideaalne võib olla surmigav. Aga kirg, ka siis kui üle elumaali oleks kui visatud siia-sinna mustjaid plärakaid, teeb pildi elavaks. Mu pintslitõmbed on tugevad. Mõni värvipotška saab vahel päris tühjaks. Aga tean, see täitub taas. 

Nii on ka muusikas. 

Ma ei tahtnud mängida. Ma ei soovinud kedagi näha. Aga juba esimesed helid andsid kindluse. Taevaisa valvas taas mu üle. Tema ja mu armsad armastavad mind. 

Võin teha vigu. Võin olla tühi.

Aga tänu sellele vean välja. Ja naeran taas!

Kuumusejärgne

 

Kuumus andis tasapisi järele. 

Mu ihu, mis veel hetk tagasi napist suvekleidist hoolimata enese ja teiste objektide suhtes kleep-paberina oli käitunud, muutus taas normaalsele ihule omaselt kuivaks ja siledaks. Vähe puudus kuumaga harjunu petlikust jahedusaistingustki! Ei, kõik oli siiski täiesti paras. Ideaalne.

Üks lind rõkkas teistest laiema häälelise amplituudiga. Täielik solist mul põõsas! Tõstsin aeg-ajalt raamatult silmad, et tema asukohta kindlaks määrata. Muidugi ebaõnnestunult, ja sillerdavad toonid otsekui naersid mu üle. Kohendasin end, tehes näo, et mul muudki teha- aga tema muudkui lisas volüümi.

Hakkas hämarduma. 

Nojah, nüüd liigume ju jälle pimeduse poole. Püüdsin uuesti raamatusse süveneda. Männiladvus kahises õrn tuuleke. Muru, mõtlesin murelikult, on talla all kuivusest lausa krõmpsuv. Pidanuks kastma. Oot, kus mu järg oligi...

Raksaki!, lendas üks musträstas otse läbi humalapuhma ja maandus mu kõrvale käsipuule. Püüdsin lebada väga liikumatult. Kui raamatukaas poleks ootamatult laperdanud, võinuks me vaikus jäädagi kestma. Sel linnul oli tark pilk. Ja kiire minek.

Põõsast kuuldus uus ooperiaaria. Tahtmatult heitsin kiire pilgu sinnapoole, siis aga küünitasin uuesti raamatu kohale. Heldeke, kui hämar juba! Tähed sulavad sumedasse öhe. Silmad ei võta. 

Keegi ragistab tasakesi peenras. Hiir? Ei, vist keegi suurem...

Korraga on lamamistoolis nii hea. Rahu ja rammestus haarab mu endasse. Siin, jah siin ongi peidus ebakindla maailma pisuke kindlus. Lasen raamatu aeglaselt rinnale vajuda. Pimeduses enam ei loe. 

Miski ei loe. 

Miks ma lasin sel kõigel juhtuda? Ja kui kergesti see kõik käis... nagu viuhti... nagu liumäest allasõit! 

Aga need hetked siin- need tõid mu viimaks tagasi. 

Laula, linnuke, laula! Sulen silmad. Ehh... mida mul maailmast otsida oli? Kuude kaupa kondasin ringi. Ei olnud must ühte ega teist. 

Ja lamamistool oli kõik see aeg käeulatuses...

Vanavanemad 2. Muhu Vassel

Vasslil oli lumivalge kahupea. Kujutage pilti- ta oli samuti imeilus mees, nagu emapoolne vanaisa Edgargi! Millised vanaisad mul ikka olid!

Nii lihtne see asi siiski pole. Vassel oli nimelt kohe, algusest peale ürgvana, lohistas häälekalt sussi ega osanud rääkida. Mu vaene isa, kes oli niigi emata kasvanud, üritas niiväga meile Vasslist adekvaatset isakuju maalida. Kui ta temast igasugu sääraseid lugusid jutustas, mis teda nagu normaalset inimest kujutasid, siis meie küll selle õnge ei läinud, mkmm! Kindlasti rääkis ta mõnest teisest mehest.

Ometi ei arva ma, et Vasslil mingi õeluseuss südame all elanuks, nagu mu ema tavatses kahtlustada. No taevake, temaga polnud inimlik kontaktiloomine võimalikki, ta lihtsalt sattus sihitult siia-sinna tuterdama- aga ema arvas, et teda jälitatakse!

Minu põhi-dilemma oli Muhus see, kas ma peaksin Vasslile “tere” ütlema, kui ta mulle vastu koperdab või mitte. Vaadake, ma pole üldse kindel, kas ta ikka teadis, kes ma täpselt olen. Vassel rääkis minuga (või minust) ainult kolmandas isikus ja ainus tuvastatav sõna oli “tüdrik”, mis kõlas jubedalt- noh, umbes nagu tünder või õllevaat. Õnneks ei paisnud keegi teine ta lausejuppide sisu üle eriti juurdlevat, nii et minu piinlikkustunne võis vaikselt olematusse sumbuda

Vassel sündis eelmise sajandi teisel kümnendil 8-lapselisse perre. Tema ema, minu vanavanaema, keda kutsuti “Mammaks”, olevat olnud üks kange saare naine, kes “vao vahel kitli hõlmade alt ära sünnitas ja siis tuhlist edasi võttis” (mu vanatädi jutustuse järgi). Jään siinkohal arvamuse juurde, et ega naised pole loomad ja liigitan selle sagedasti kasutatava üteluse rahvaloominguks. Kange oli ta kindlasti sellegipoolest.

Igal juhul oli Mammal karakterit ja musikaalsust. Villu Veski käes on salvestused Mamma lauldud regilauludest, mis olla kohati kaunis ropud, aga siiski unikaalne rahvapärand. 

Kui nüüd aga Vassli juurde tagasi tulla, siis temast sai Muhu talu pärija, kuna kolm venda jäi sõtta, neljas vend ja kolm õde leidsid aga oma õnne ja teenistuse pealinnast. 

Esmalt abiellus Vassel minu isa emaga. Kahetsusväärsel kombel suri too noor naine aga juba mõne aasta pärast tiisikusse, jättes mu isa orvuks. Ma ei suuda ära imestada, kuidas ei säilitatud ainsatki kontakti isa emapoolse suguvõsaga! Isa kasvas üles kui ühe tiivaga lind.

Vassel aga ei pidanudki lesepõlve. Ta abiellus koheselt uuesti  endast 20 aastat noorema naisega, kes sünnitas 18-aastaselt mu onu, kes jäigi nende ainsaks lapseks. Peale võõraspoja, minu isa. 

Kui mu emapoolsete vanavanemate abielu oli täis kirge ja draamat, siis need kaks olid veelgi kummalisem paar. Nad nimelt absoluutselt ei suhelnud omavahel. No okei, Vassel ei osanud rääkida- aga kunagi pidi ta ju paar sõna siiski lausuma, et naine saaks aru, millal on pulmad ja millal tuleb osta uus lehm. Seda viimast ei pruukinud muidugi Vassel enam siis otsustada, kui pulmad peetud said.

Vassel oli alalõpmata kahe tule vahel- naise ja oma suguvõsa. “Siin majas olen mina peremees”, tavatses mu kasuvanaema tema ja kogu me suguvõsa ees öelda. Nii oligi. Samas- keegi pidi ju vastutama. Mina sain ja saan temaga hästi läbi. Eks ülejäänud meenutavad olnut lihtsalt kahetiste tunnetega.

Vassel ei ole mind ainsatki korda süles hoidnud, kallistanud ega mulle midagi toredat öelnud. Ma pole kindel, kas isalegi... Kui ta suri, käis meie perest ainsana matusel mu isa.

Mäletan neid ikka saunamajas istumas- Vassel, isa ja onu. Kõik vaatavad läbi akna kaugusse. Keegi ei lausu sõnagi. Vaikuse kujund ei talu pikki formuleeringuid. Küsimata küsimused nõuavad staatilisust, et mitte tekitada sisemisi purustusi.Tummus võib olla pelgalt elukestev sümptom. 

Rohkem polegi midagi lisada. Istutasin möödunud suvel Vassli hauale isa palvel ühe lille. Otsisin seda hauda kaua, eksisin vaat et ära, sest ma ei käi seal peaaegu kunagi. 

Võib olla tuleks selle teemaga lihtsalt rahu teha. 

Sinine

Olen nagu sinine õhupall

Erk. Silmapaistev.

Täis toredaid mõtteid.

Luulet.

Arutlemist vajavaid teemasid,

kui aega oleks,

aga pole. 

Õhku.

Hüpitad mind 

paar korda üles alla.

Üles alla. 

Muudan su meele rõõmsaks.

Siis torkad mind nõelaga katki.

Saan aru,

et keegi ei tohi märgata,

et mängisid. 

Õhupalliga!

Jooksen kuulekalt tühjaks,

mind ei ole enam.

Ei mõtte, luule ega värvina.

On vaid mingi

nutsakas.

Teed oma peas restardi. 

Päevakajalisi teemasid,

ilmateadet

pikkadel autosõitudel esile kerkivat

ühiselt veedetud päevadel 

külg külje kõrval toimuvat,

poest vajaminevaid asju

ja voodiriiete vahetust

arutad ikka Päris Inimesega.

Küllap varsti tulen jälle.

Uues värvitoonis. Uues kuues.

Luues.

Sulle rõõmu tuues. 

Vanavanemad 1. Emapoolne vanaisa.

 Minu emapoolsed vanavanemad moodustasid ääretult karakteerse paari. Ühe värvikamatest, keda üldse tean. Nad olid 55 aastat, kuni vanaisa surmani, abielus, mis paistis asjasse puutumatutele ilmselge risti ja viletsusena. Eks ta seda suures osas oligi, kuid mitte ainult...

Olin vanaisa Edgari lemmik-lapselaps. Selle kohta tavatses vanaema valju häälega kommenteerida, et "taat lihtsalt ei salli poisse". Kas see ka tegelikult tõele vastas, ei oska ma täna öelda. Kuid vanaisa ei vaielnud sellele väitele ka kunagi vastu. Vanaema meelest oli poeglaste mitte-sallimise põhjus see, et vanaisa kasvas üles koos nelja õega. No ma ei tea...

Mu vanaisa oli joodik. Kirjutan meelega nii. Võiksin ju ilustada, et ta ei talunud alkoholi, ei osanud juua, läks tihtilugu üle piiri- või mida iganes. Aga kuna sõna "joodik" sai mulle vanaema poolt selgeks õpetatud juba päris varajases lapseeas, (koos kõikide iseäralike nüanssidega, mida tajuvad küllap vaid pereliikmed, kes reaalselt kuude, aastate ning aastakümnete kaupa kogu mängu jälgisid), suudan nende kooseksisteerimist vaadelda vaid läbi vanaema, vanaisa ja pudeli kolmnurga.

Ma ei tea, kas vanaema ja vanaisa ka muidu, tavaelus, sama konfliktsed olid, kui meie, st. külaliste saabudes. Ükskõik, millise peo käima minnes, olid need siis jõulud või sünnipäev, keris end haripunkti ka vanaema ja vanaisa tüli ja sõnelemine.

See algas alati ühtemoodi. Vanaisa tõmbas oma toas nina täis ja kui ta end viimaks meie juurde ehk söögilaua äärde hakkas sättima (ta tuli alati hiljem), pistis vanaema karjuma, et "mine minema, ma ei salli joodikuid". Seejärel hakkas mõni sugulastest vanaema vaigistama, et "las ta nüüd olla", millest ei olnud aga kasu, sest vanaisa sai samuti hoobilt oma vihadoosi kätte ning karjus vastu. Tema sõnumit ma täpselt ei mäleta. 

Vanaisa oli nooruses ilus mees. Selle fakti küljes rippus vanaema minu meelest natuke liiga palju. 

Nende lugu algas romantilis-traagiliselt. Vanaisa oli olnud sõja algusaastatel “soomepoiss”. Kui aga soomlased eesti mehed välja andsid, sattus ta millegipärast Pärnu kanti sakslaste vangilaagrisse, kust põgenes, misjärel sai temast metsavend. Ta rändas läbi Pärnu metsade kodukandi, Lääne-Virumaa poole, kuni sattus mu vanaema kodu, Kõnnu lähistele. 

Vanaisa hakkas vanaema juures “ehal käima”. Päeva ajal läks ta kaaslaste juurde metsa tagasi. Neid oli vist seitse meest. 

Ühel hommikul avanes vanaisale kohutav vaatepilt. Venelased olid nende asukoha avastanud ja kõik vanaisa kaaslased elusalt põlema pannud. Mõni olla veel veidike liigutanud. Vanaisa rääkis seda lugu elu jooksul ehk paar korda. Mina kuulsin seda oma isalt. Ka mu isal olid jutustades silmad veekalkvel. “Mul oleks võinud diktofon kaasas olla,” lisas ta vaikselt...

Üks lugu oli veel. Vanaisa oli jälle vanaema pool külas, kui tuldi kontrollima, ega keegi juhuslikult metsas redutajaid peida. Vanaisa ronis kribinal keldrisse. Kontrollija oli venelaste poolele üle läinud omaküla mees. Kelder ei jäänud talle märkamata. Ta ronis samuti alla. Märganud vanaisa, surus ta talle püssi meelekohta. Hoidnud seda seal hetke, ronis ta üles tagasi ja hüüdis kaaspatrullile “pole siin kedagi”. Ikkagi inimene...

Ime siis, et vanaisa jooma hakkas. 

Kui ma pioneeriks astusin, ütles vanaisa mulle imeliku lause: “Ära sina nüüd enam meie majja tule.” Vanaema ruttas muidugi asja pehmendama, öeldes, et vanaisa teeb nalja. Minu meelest peegeldus aga nende sõnade taga sügav traagika. Ta poleks tõesti soovinud, et ma pioneeriks astun- viha selle hävitava võimu vastu oli nii suur. 

Üks nõrk koht oli vanaisal veel. Kodu-teema. Nad läksid õdedega päranduse pärast tülli. Üks õdedest müüs vanaisa sünnikodu teistega konsulteerimata maha. Vanaisal oli sellest tohutult kahju. Kui ta oli purjus, laulis ta “Üks kask meil kasvas õues” ja nuttis ise suure häälega. 

Ma kartsin teda, kui ta oli purjus. Vahel ütles ta näiteks teistele, et “meie Marisega läheme nüüd kelgutama”. Ja mina tundsin lausa paanikat, et kuhu me sedaviisi läheme...

Vanaisa suitsetas oma toas peaaegu lakkamatult sigarette “Vana Toomas”. Kogu mu vanavanemate korter haises ühtlugu suitsu järele. Pidude ajal kogunesid kõik mu suitsetajatest sugulased tema tuppa kimuma. Ma ei suuda mõista, kuidas sai seal pärast magada!

Aga see nende suhe vanaemaga... Oh taevake!

Kui te arvate, et vanaema hoidis asja kontrolli all, siis eksite. Võib-olla see lihtsalt tundus nii, sest ta pragas ühtlugu ja samas tegi kõik tööd ise ära. 

Õiendas, aga teenindas. 

Üks näide. Söök sai valmis, vanaisa tuli laua äärde, takseeris korra ja läks sõnatult oma tuppa tagasi. Tavaliselt tähendas see seda, et laual puudus või...

Kadrina koosneb kahest osast-  kortermajade piirkonnast ja eramajade tänavaist. Lapsena olin tohutult kurb, et minu vanaema ja vanaisa elavad korteris, mitte ühes neist kaunitest korrastatud aiakestega majakestest, mis Kadrina armastusväärseks muutsid. Korter oli olnud vanaisa soov. Ikkagi keskküte, vann ja muud mugavused. 

Muidugi oli neil ka kirikumõis ja aiamaa selle taga, aga see polnud siiski “päris”. Maa kuulus kogudusele ja too ehku-peal püstiseisev majalogu seal peal võis mõisa nime kanda vaid väga suurte mööndustega. 

Vanaisa elas siiski suviti mõisas. Oli aeg, kus vanaema pidas seal ka sigu ning ühel aastal oli tal kogunisti neliteist hane, üks tigedam kui teine. 

Ütlen meelega, et vanaema pidas neid. Minu meelest meeldis vanaisale vaikne mõtisklemine ja mitte midagi tegemine kõige enam. Siis oli ta rahulik. Kui vanaema temalt milleski, näiteks tiigist kastekannuga vee tassimises, abi palus, tuli esmalt kindel “ei”. Vahel ta siiski üht-teist aitas. Kirudes ja suht ülejala. Aga no ega vanaema vastu-õiendamises alla jäänud! Enamus asju tegi ta selle saatel muidugi ise ära. 

Kui sead ühel ja haned teisel aastal loojakarja saadeti ning nende liha me toidulauale jõudis, ei võtnud vanaisa kummastki suutäitki. Tema oli nende loomade ja lindudega kogu suve mõisas veetnud. Küllap kasvasid need talle miskitviisi südame külge. 

Aga samakat ajas vanaisa küll heameelega. Muidugi salaja. Ma ei tea, siiani, kuidas ja kus. Eks see peibutas teisigi “maiasmokkasid” ligi astuma, aga sama kiiresti peletati need vanaema poolt luua ja valju sõitlemisega minema. Meie vanaema kartsid kõik joodikud ja mõis polnud ealeski mingi

jooma-urgas. 

Kui vanaisa oli 77-aastane, avastati tal eesnäärmevähk. Hoobilt lõpetas ta nii suitsetamise kui viinajoomise. Kahjuks oli juba hilja. Vanaema hoolitses ta eest lakkamatult kogu aasta. Andis rohtu, vahetas voolikuid, hiljem ka pesi ja puhastas. Vanaisast sai lõpuks kuulekas mees- selline, nagu vanaema oli eluaeg igatsenud. Ta ei olnud valmis sellisest vanaisast nii ruttu lahti laskma. Lein kestis päris kaua.

Minu jaoks jääb õigeks vanaisaks siiski see keerukas, allumatu ja kuskilt otsast ääretult stiilipuhas “vaba hing”. 

Ööl, mil ta lahkus, andis ta sellest mulle teada. Olin ju tema lemmik-lapselaps, poisse ta väidetavalt ei talunud, mu õde aga puutus temaga vähem kokku. 

Teadsin täpselt, mil ta läks. Sain ta eest paluda ja arvan, et ta jõudis kohale. 

Ühel korral, mõni aasta peale surma käis ta mind mu kodu juures vaatamas. Paistis rahulolev.

Kes ta siis oli? Ei tea. Ta näitas ju oma tundeid vaid purjuspäi.

Seal ta nõjatub aknale, vaikselt ja väärikalt. Suurte mahlakaskede rivi kohiseb akna ees. Paar viibutust käega. Pisaraläige silmis. Ja koheselt sulguv aken. 

Ehk jõudis see vintsutustest läbikäinud mees lõpuks ka päriskoju...