Reede, 31. detsember 2021
Tagasivaade
2021 aasta sündmused
Minu 2021 aasta:
1) tegu: pereteraapia supervisiooniaastate lõpetamine, punkt 5-aastasele õpinguperioodile
2) inimene: see, kes mu elu pea peale keeras
3) sündmus: soolokontsert
4) reis: matk Kreekas
5) suurim rõõm: Muhu suvi
6) suurim pettumus: see, millest juba palju kirjutanud olen
7) uus: minu punane auto
8) rahulolukoht: uus kabinet
9) kasvukoht: isiklikud piirid
10) naerukoht: väikese Otto ütlemised
11) läbikukkumine: uusaastalubadused
12) isiklik rõõm: lapsed ja lapselapsed
13) avastus: naiselikkuse vägi
Esmaspäev, 27. detsember 2021
Hedo edu ja edevus
Hedo oli oma alal väga andekas mees. Nagu edukatel ikka, oli ka temal palju pooldajaid ja palju kadestajaid. Pooldajad viskasid ta väljaütlemistele arvukalt pöidlaid, kadedad koondusid aga vaikselt tagaridadesse, et ootamatult rünnata ja Hedo postitsioon õigel ajahetkel enesele haarata.
Hedo oli edev mees, aga eks edevuski ole pigem edasiviiv jõud. Hedo teadis, et tal tuleb hoida end pildil, muidu ei avane ükski uks, mis vaja. Uksed avanesid Hedo ees tõepoolest kergelt!
Hedo rääkis palju ja kirjutas palju. Peaaegu iga päev ilmus mõni tema kirjatükkidest avalikkuse ette. Lisaks postitati Hedo ja tema arvamuse kohta muud vajalikku staffi, mis omakorda aitas Hedot pildil hoida. Muuhulgas küsiti kommentaari Hedo hommikusöögi harjumuste, Eesti tüütu ilma ning elektrihinna kallinemise kohta. Hedo polnud kitsi mees vastama. Ta rääkis alati pikalt ja põhjalikult. Inimese hinge salasoppidesse jõudmiseks peab võtma aega.
Kõige rohkem kõneles ja kirjutas Hedo armastusest. See kõik oli ääretult õige ja üllas. Armastus ongi elus kõige tähtsam. Hedo julgustas kõiki inimesi armastama. Armastusest kõneledes oli Hedo näoilme nii pühalik, et kuulajail tulid pisarad silma. Kindlasti, mõtlesid nad, on Hedo vagaduselaad sest pühast tundest pilgeni tulvil ja sinnapoole tasub ka meil, küündimatuil püüelda. Nad läksid peale Hedo kuulamist jooksujalu koju, et oma armetut elu veidikenegi parandada. Paaril päeval see isegi õnnestus.
Hedol oli aga armastuse osas üks väike saladus. Muidugi ei muutnud see eriti midagi. Ainult kadestajate suunal tuli olla pisut enam valvel. Hedo ei pidanud nimelt vajalikuks päris kõike välja öelda, kui ta armastusest kõneles. Millegi ütlemata jätmine ei pruugi olla sugugi valetamine. Näiteks, kõneledes armastuse jagamise tähtsusest, rõhutas Hedo, et ta jagab armastavaid sõnu lausa iga päev, kuid jättis täpsustamata pisiasja, kellele nimelt. Hedo tundis, et ta on seejuures täiesti aus! Polnud ju üldse kindel, kas see, et ta lausub neid Teisele, on ilmtingimata vajalik selgitus. Niisiis, targem oli ses osas suu kinni hoida. Armastusest saab ka üldisemalt rääkida. Kõik napsavad enese jaoks midagi, kuid päris "iva" peavad ise leiutama. Inimesel on mõtlemiseks aju.
Kadestajad oleksid Hedo nimetanud kahepalgeliseks. Nad oleksid öelnud, et Teise armastamine pole üldse mingi armastus. See on puhas pettus, öelnuks nad. Hedo tundis küll, et on. Ta tundis tüdimust, et tema asjadesse üldse tungiti. See oli ohutunne kadestajate suunal.
Õnneks ei saanud Hedo küsida ei naise ega Teise arvamust. Naine armastas teda pimesi ja nii pidi see jäämagi. Õige mees ei raputa kunagi naise ebakindlat tundeelu. See pole väärikas.
Teisega oleks Hedo otse kuristikku põrutanud. Seetõttu oli Teise arvamus lausa eluohtlik. Hedo pidas paremaks seda mitte torkida. Teisel polnud Hedo meelest mingit tundeelu. Too oli rauast naine, kes sai alati hakkama ja kelle pärast polnud vaja muretseda.
Loomulikult ei soovinud Hedo Teisest päriselt loobuda. Hedo vajas Teist, et püsida vitaalne, seksikas ja nooruslik. Ka see oli avalikul pildil püsimise jaoks ülioluline. Seetõttu tuligi Hedol Teisele iga päev armastust avaldada.
Hedo elu polnud, nagu näete, mingi meelakkumine. Kõike tuli doseerida parasjagu. Kogu kupatus oli pidevalt õhkulendamise-eelses seisundis. Vaenlased varitsesid ründevalmilt kaevikutes. Fännid aga nõudsid armastuse sõnumile üha lisa.
Elu, mehed- vennad, võib niisiis kohati päris ohtlik olla! Ka suure armastuse foonil.
Neljapäev, 9. detsember 2021
Okseviirus
Teisipäev, 7. detsember 2021
Väga Pikk
Hinnatõus
Minu gaasi- ja elektriarve oli eelmise aasta novembri eest 141 eurot. Selle aasta november tõi aga 568-eurose arve. Hinnatõus on enam, kui neljakordne.
Praegu on õues -20 kraadi. Hoian magamistoad jahedad, kuid elutuba on siiski soe. Kodusoojusel on hindamatu võlu.
Raskustest hoolimata on palju, mille eest saan olla tänulik. Praegu näiteks tunnen tänulikkust selle eest, et mul on töö. Saan igal hetkel, kui vaja, koormust veelgi tõsta. Praegu tulen toime.
Ka kamin rõõmustab mind väga. Ahjus praksuvad puud loovad õdusa tunde ning mured kaovad. Tulikivi hoiab kaua sooja.
Meie lastega saame hakkama. Aga ega see päris normaalne pole, et sellisesse seisu oleme lükatud. Huvitav, mida need pered teevad, kellel tõesti mitte kusagilt pole tööd ega raha juurde võtta?
Jõulud on tulekul. Hinnalangus ja koroonahulluse lõpp võiksid tuua kergenduse niigi koormatud eludesse. Seda täna palungi.
Reede, 3. detsember 2021
Orel
Orel on jälle olemas. Silitan ta pruunikas-läikivat selga ja palun andeks enese olemasolematuse kõige selle aja jooksul.
Principali registrid vastavad karmis keeles. Otse ja keerutamata. Nad laulavad mu sõrmede all lennukaid aariaid, kuid katkevad keset kulmunatsiooni. Edasi puhiseb nende väsinud suudest vaid õhk, tarbetu sosin, mitteveenvus.
Flöödid on pehmema meelelaadiga. Nad reageerivad mu mängupaitusele pooltoonide mahlaka maailma nutuse peegelpildina. Päris armastuse jätavad nad näitamata, küll aga lasevad aeg-ajalt kuuldavale mõne võltsi veerandtooni, illustreerimaks minu asjatundmatut hiilguseusaldust.
Bassihelid kannavad esialgu üsna hästi. Siis aga keerab mõni neist otsejoones põhja, madalasse märga mättasse, tume-hapukasse mülkasse, kust tõusevad vaid arusaamatud mullid ja vaevuaimatav valel noodil mõmisev burdoon.
Mixtuuride rida annab orelile jõu ja nõu. Olles sama keerukas kui elu ise, lisab nende registrite sära elujaatust, julgust ja optimismi. Järk-järgult äralangevad tämbrid tekitavad esmalt kohmetust, seejärel hirmu. Viimased helid võdisevad juba ara jänku pikkade kõrvadena, mestis hiirepoisi kartlikud piuksatused.
Trompeti nartsissism ajab aga lausa õlgu võdistama. Nojaa, algul ta mängibki koos teistega. Luban tal särada, vahel viskan sobilikesse fraasidesse tillukese tiiskandigi lisaks- et ikka veelgi kaunim oleks. Tänulikkust ei tule. Ootamatult vallandub vali pasunahääl lausa teises laadis , lõigates jõhkralt läbi juba tekkinud turvalise “meie”. Miskit on valesti, pomiseb nõutu publik. Maani kummardus enesekindlalt maestrolt nõuab aplausi siiski kätte.
Siin me nüüd oleme. Mina ja muusika, elu keerdkäikude kütkes. Õnneks saab muusikat muuta. Vahel annab ta teeotsagi ise kätte. Veidi peenhäälestust ja lugu las taaskord minna!
Elu oma lugusid nii lihtsalt kätte ei anna. Mõnikord tekitavad ebakõlad vägagi imelikke akorde. Kas ma oskan need kaunimaks lahendada? Igas päevas peaks ju eelkõige domineerima puhas ilu.
Proovin…Ühejalased (oreli ülikõrge register) jääkristallid pudenevad klaviatuurile lummavas pianos, moodustades ebamaiselt kauneid, vaid sekundiks sädelevaid hetki, mis igavikku tagasi põrgates jätavad endast maha vaikuses pärlendava helirea. Aegamisi tekib tardumus, kõikehõlmav rahu, siin ja praegu õnnelik olemise tunne…
Polnudki raske!
Oo, mu pruuniseljaline pill, pai sulle! Pai, mu elu ise…
Kolmapäev, 1. detsember 2021
Vaatenurk
Teisipäev, 30. november 2021
Pigem
Esmaspäev, 15. november 2021
Kas…
Pühapäev, 14. november 2021
Koroona 4
Palun vabandust, mul kadus vahepeal huvi seda teemat käsitleda. Peale ühe lapse ei ole seni meie majas keegi nakatunud, kõik pcr testid olid negatiivsed. See üks on ka tänaseks täielikult tervenenud. Praegu on esimeste sümptomite ilmumisest peaaegu 10 päeva, (kui neid üldse sümptomeiks saab pidada, sest ka teistel olid samad "sümptomid", mis aga ei tähendanud automaatselt koroonat).
Mina, saunanaine
Reede, 12. november 2021
Koroona 3
Ei mingit asümptomaatikat. Mu koroonatest oli üdini negatiivne, mis on ju õigupoolest hea, kui arvestada sellega, et mõned põevad üsna raskelt. Aga teisest küljest andnuks asümptomaatiline läbipõdemine vabaduse olla jälle mina ise, kuigi ainuüksi seetõttu ma seda viirust siiski külge ei soovi. Noh, kui just ise oleks tulnud… kuid mul oli juba algusest peale säärane tunne, et mulle ei tule.
Täna lasin teha pcr-i kahele mittepõdejast lapsele. Vastus on juba enam-vähem teada, kuid õhkõrn lootus saada ausa teismelisena kinno võiks ju siiski jääda…
Imelik aeg. Imelikud otsused otsustajatelt. Ja meie talitame vastavalt…
Naiselikkus
Neljapäev, 11. november 2021
Koroona 2
Õnneks pole mul siia peaaegu midagi kirjutada. Positiivsel tuli maitsemeel tagasi. Kõik kolm istuvad päevast-päeva äraseletatud nägudega videotundides. Tava-olukorras saadaksin nad pikema jututa kooli.
Ise käisin samuti täna õhtul PCR-testi tegemas, noh, et kui juhuslikult peaksin asümptomaatiliselt põdema, läheks see ikka kuhugi kirja ja saaksin digilukku läbipõdemise tõendi. Homme ehk saan ka ülejäänud kahele pcr testimise, samadel põhjustel.
Saaksime reisile.
Kolmapäev, 10. november 2021
Koroona 1
Koroona
Kes otsustab, mis on Jumala tahe?
Kreeka keeles on sõnale “armastus” mitu vastet. Tuntumad neist on ehk agápe, philia ja eros.
Kui agape tähenduseks on jumalik armastus, võib öelda ka tingimusteta armastus, mis igal juhul hõlmab Jumala armastust inimese ehk oma kätetöö vastu, siis on see nii tavaelulises kui kiriklikus kontekstis vägagi arusaadav.
Ka sõnal philia on sügava, võrdsuse printsiibil loodud sõprussuhte või hooliva ligimesearmastuse sildi all oma koht kirikus ning kiriklikes tekstides täiesti olemas ning selle sõna sügavam tähendus meist igaühes täiesti äratuntav ja läbikatsutud.
Erosega võib aga tekkida küsimusi. Et tegu on mehe ja naise seksuaalse armastusega, mis kätkeb endas ühtlasi kirge ja iha partneri füüsise osas, võib see kiriku kontekstis olla ettevaatlikuks muutev, valehäbi tekitav, vääritimõistetud või alahinnatud nähtus.
Lugesin ühest Sirbis ilmunud Kaarel Kuurmaa filmiarvustusest "Kes otsustab, mis on Jumala tahe?" viidet usundiloolase Roland Karo mõtetele, mille kohaselt on "teoloogide ja kirikute õpetused seksuaalsusest elukauged, skemaatilised ja silmakirjalikud. See teatav lombakus ei tulene kuidagi Jeesuse õpetusest, vaid peegeldab pigem selle kultuuri kiikse, milles teoloogid oma mõtteid on sõnastanud. Kuivõrd seksuaalsust ja keha on selles kultuuris pikka aega Vaimu vaenlasena nähtud, pole ka ime, et paljude suurte kristlike mõtlejate jaoks oleks ideaal, kui saaks kuidagi genitaalid kiriku ukse taha jätta- mis siis, et sealsamas jaatatakse, et Jumal on armastus. Paraku (?) tõestab kristluse ajalugu veenvalt, et genitaale kiriku ukse taha jätta ei saa, seksuaalsus kõneleb kaasa ka meie spirituaalsuses ja lause "Jumal on armastus" omab vältimatult ka erootilist aspekti."
Hakkasin ülaltoodu üle oma teise eriala, pereteraapia võtmes sügavalt juurdlema ja kaasasin peagi mõtetesse ka oma üle veerandsaja aasta kestnud kirikutöö kogemuse. Õigupoolest tegin selle teemaga algust juba möödunud suve hakul, mil kirjutasin perekonna psühhoteraapia õpingute supervisiooniaastate lõputöö pealkirjaga "Patu mõiste kristlikus pereteraapias". Ülal osundatud tekstilõik oli aga piisavalt intrigeeriv, et teema juurde uuesti tagasi tulla.
Teoloogiadoktor Arne Hiob hoiatas ühes oma jutluses nn "metsiku armastuse" eest, mis ei viivat kuhugi. Ka minu meelest on "metsik armastus" patt, juhul kui see tähendab moraalitust, truudusetust, juhuslikke seksuaalpartnereid või muul viisil kõlbelise elu allakäiku, kuna seesugune käitumisviis ei ole tegelikult kantud armastusest ning on tugevasti häirivaks faktoriks ka inimese suhtes Jumalaga.
Samas lisab just erosest kantud armastus suhtele läheduse ja küpsuse mõõtme. Paarid, kelle armastusest on kadunud erose mõiste, võivad ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel sattuda üsna tõsisesse suhtekriisi, eriti, kui üks partneritest tunneb selle järele vajadust, kuid puudub turvalise kommunikatsiooni oskus ja/või teise partneri soov olukorda parandada. Kas taoline vajadus ning see, mis võib järgneda- mõtlen siinkohal võõrandumist, kõrvalsuhte tekkimist ning pikemas perspektiivis ka abielulahutust- liigitub sel juhul "metsiku armastuse" kategooriasse ja tuleks eos lämmatada? Või peaks kirik, käsikäes kristliku paariteraapiaga, käsitlema teemat laiemalt?
Sarnaselt inimese intellektuaalse arenguga kujuneb elu jooksul ka seksuaalne eneseteadvus. Positiivne, armastav suhe oma kehaga on üles ehitatud juba varases lapsepõlves, sõltumata sellistest teguritest nagu ilu, sobivus, tervis ja vanus. Neil lastel, kes on juba varakult teada saanud, et nende keha on hoidmist ja kaitsmist väärt, on väiksem emotsionaalse ja füüsilise väärkohtlemise ning sõltuvuste oht.
Teadlikkus oma kehast on ka seksuaalsuse nurgakivi. Kiriklikus kontekstis ei peeta aga tänaseni väga siivsaks "kergitada tekki" kristliku abielu mõistelt, mis peaks lisaks otsusele olla elu lõpuni koos ja kasvatada üles ühised lapsed, sisaldama ka teineteise ihaldamist, kehalist hellitamist ja rahuldustpakkuvat seksuaalsuhet. Mil moel sellest tänapäeva noortele kõneleda? Tähtsam veel- kuidas seda kõike pika elu jooksul, ühes ja ainsas paarisuhtes säilitada?
Aastaid tagasi, alustades tööd kristliku terapeudina, olin tihti dilemma ees, kuidas suhtuda teemadesse, mida võiks kiriklikust seisukohast nimetada sõnaga patt. Küllap ilmnes mu toonastes tegemistes sisemist erapoolikust, piiratud oli ka oskus näha inimesi ja olukordi erinevatest tahkudest. Muuhulgas olin näiteks takerdunud müüti, mille kohaselt ei tohi õige kristlane oma abielu lahutada ka juhul, kui see on täiesti väljakannatamatu. Sattusin segadusse, kui nägin, et keegi käitus teisiti. Mu õiglustunne oli riivatud, kuuldes lugusid lahkuminekutest, abieluvälistest suhetest, seksuaalsetest sättumustest ja muudest eluvalikutest, mis tõid paratamatult muudatusi olemasolevaisse peresüsteemidesse – isegi kui need muudatused olid loogilised või kasulikud. Paraku ei saanud ma ka terapeudina väga palju aidata, kuna ei osanud püstitada küsimust- miks? Selle asemel tundsin enesel survet anda hinnang ja hõivata seeläbi Jumala tool.
Me kõik tuleme lapsepõlvest. Meie aju kinnistab me vanemate või hooldajate toonase käitumise kui normaalsuse- ka siis, kui olukord on vaikimisi kindlaks määratud normaalsusest kaugel. Ka olukorrad ja seisundid, millest ei taheta ega julgeta rääkida ja mis liigituvad terapeutide keeles kas saladuste või "varuväljapääsude" kategooriasse, on osa iga inimese unikaalsest põlvkondade vahelisest peremustrist, mida pelgalt näpuviibutusega pattulangemise süü osas maha ei murra.
Nii võivad järsku seista patuga silmitsi ka need kõige "pühamad", kelle suunal viibutaks sõrme kogu kiriklik üldsus. Ainult et... kas see ongi Jumala tahe? Või on see pelgalt inimese tõlgendus? Kas inimestel, sealhulgas ka vaimulikel, on lõplik voli otsustada, mis on päriselt Jumala tahe?
Nüüd, juba märksa kogenenuma terapeudina, kasutan kristliku teraapia seansil tihti nn Jumala tooli- et Jumala Vaim istuks meie keskel ja õigel hetkel saaksime pöörduda Tema poole- mida Tema antud olukorrast arvab ja kuidas soovitab edasi käituda? Käsitletavad kliendilood ei ole olnud kaugeltki kergete killast, hõlmates pea kõiki kujutletavaid suhtemustreid. Üksikjuhtumitesse liialt süvenemata võin aga täheldada ühte- Jumalat tajutakse eranditult halastava, mitte karistava Isana. Miks peaksin minagi teisiti arvama?
Sellesama halastava Isa poole oleks hea püüelda ka praeguse aja erinevate arvamustega kirikus. Mitte keegi meist ei tea enne, kui on ületanud igaviku piiri, milline see Jumala tahe ühes või teises küsimuses ikkagi täpselt on. Küllap aga teame kõik, et ilma armastuseta võib siin maises elus päris keerukaks minna.
Armastus on tohutult võimas ja kõikehõlmav tunne, puudutades kõiki elu ja suhte aspekte. Mõiste "metsik armastus" käib vaid sellest ühe osa- armumisfaasi ja sealtkaudu füüsilise armastuse kohta, kuna kaks põhilist armuhormooni, dopamiin ja noradrenaliin vastutavad eelkõige iha ja eufooria tekkimise eest. Siiski- mispärast tundub kõige suurem patt olevat seotud just allapoole vööd toimuvaga?
C. S. Lewis ütleb oma raamatus “Lihtsalt kristlus” nõnda: “Kui keegi arvab, et kristlased peaksid suhtuma seksuaalsesse pattu kui ülimasse pahesse, siis ta eksib. Ihulised patud on halvad, kuid vähem halvad ülejäänud pattudest. Kõige halvemad kuuluvad vaimsesse valdkonda, näiteks teiste tõukamine valele teele, nende käsutamine ja üleolev kohtlemine, tuju rikkumine ja keelepeks, vihkamine ja võimujanu. Minu sees on kaks tegelast: loomalik mina ja saatanlik mina ning saatanlik mina on neist kahest halvem. See on põhjus, miks külm kitsarinnaline inimene, kes käib korrapäraselt kirikus, võib olla põrgule lähemal kui prostituut." Loomulikult oleks parim, kui neist kummagi vahel ei peaks valima.
Kindlasti tuleks eraldi vaatluse alla võtta iga inimese isikuomadused, sealhulgas seksuaalsuse ning kõrvutama need tema peremustritega. Sedakaudu võib jõuda lähemale ka tema seksuaalse väljakujunemise erinevatele aspektidele, alates tema vanemate ja vanavanemate uskumuste, tõekspidamiste, tabude, usalduse, kriitika ja halvustamise kuulmisest või tajumisest lapseeas kuni iseenda ja oma eluliste vajaduste teadvustamiseni täiskasvanuna.
Seksuaalsus on ääretult erinev. On olemas paare, kelle suhte kandvaks osaks ongi teineteise teenimine, sõprus, austus, lugupidamine- aga mitte seksuaalsus. Kui see mõlemale osapoolele sobib, on kõik parimas korras ja otsus olla elu lõpuni koos võib vääramatult täide minna.
Kui aga partnerite seksuaalne areng ei toimu mingil põhjusel sünkroonis, on see kahjuks viljakas pinnas ka muude probleemide tekkeks. Kõige kindlamini lendab teravatele karidele just see paarisuhe, kus üks partneritest on leidnud oma seksuaalsusele väljundi väljaspool suhet. Vahemärkusena- üsna hästi teatakse , et pealesunnitud seks on vägivald, vähem aga, et seda on ka seksist ilmajätmine. Soovitused hambad ristis vastu pidada ei pea kahjuks või õnneks paika, sest siin mängivad muuhulgas suurt rolli ka ülalpool mainitud suhtemustrid, mis kipuvad olema üsnagi rigiidsed.
Liikudes armastuse-skaala teise otsa, pean ära märkima, et järjest sagedamini satub mu vastuvõtule (abielu)paare, kelle seksuaalelu on mitmendat aastat nullilähedane või päris null ja kes on selle olulisuse otsekui unustanud. Paraku on seesuguste paaride elust kadunud ka emotsionaalne lähedus ning tihtilugu sõpruski. Sellist kooslust ei ole kahjuks paljudel juhtudel enam võimalik päästa. Ka laste pärast mitte.
Mida siis teha? Loobuda armastamast? Kas see ongi Jumala tahe?
Ära riku abielu, seisab Piiblis (Mt 9:18, Mk 10:19, Lk 18:20). Ometi lahutatakse. Mõnikord rohkemgi, kui korra. Ühest küljest oleks see tänapäeva kirikus justkui lubatud- kui tõesti muud varianti ei ole. Olen ka ise sellise mõtlemise poolt. Teisalt võib tajuda ääretult taunitavat suhtumist, kuigi on ju teada, et nagu mujal ühiskonnas, on ka kristlaste hulgas sama seis- umbes pooled abielud lagunevad. Puhas statistika ja parata pole midagi. Kas kirikus saab seda seisu paremaks keerata, kui kordame endistviisi: "ei lahuta ja kõik"? Kahtlen.
Ning kuidas suhestuda siinjuures inimestega, kes polegi abielus, aga elavad siiski kellegagi koos? Sedagi osa pole tänapäeva kirikus sugugi vähe, moodustades mingi kummalise "halli ala", mille kohta mitte keegi eriti sõna ei võta.
Abielutõotus on otsus. Usun, et kõik paarid võtavad seda altari ees seistes ka tõsiselt. Ometi tasuks tähele panna seda, millises ajas me elame, milline on mehe ja naise roll üha enam muutuvas maailmas ja millega me enam kindlasti leppima ei pea.
Samuti ei tasu alahinnata inimese võimet areneda. On igati loogiline, et kahekümne aastaselt ei ole me väärtushinnangud samad, kui kolmekümne viieselt. Viiekümne aastaselt võivad need kolmekümne viiese omadestki paljuski erineda. Ka partner läbib omi arenguetappe, kuid võib juhtuda, et erinevas tempos ja suunas. Keegi teine võib osutuda teatud arenguperioodil sobivamaks. Mida siis teha, kui aastate eest altari ees öeldud "jah" on ajapikku "ei"-ks muutunud? Kas vägisi, ilma armastuseta elamine on Jumala tahe, kuid lahutus mitte? Kas sala-armukese pidamine, kuid üldsuse ees abiellu jäämine on rohkem õigustatud, kui aus lahkuminek? Teeme neid valikuid oma kätteõpitud suhtemustritest lähtuvalt, üks pole halvem kui teine, kuid õnne nivoo on mõlemal juhul kaunis nigel. Mida siis teha?
Ma ei hakka siinkohal arutlema sõltuvushäirete ega füüsilise või emotsionaalse vägivallaga abielude üle, mille kohta kirik võiks juba täna anda selgesõnalise soovituse seda mitte taluda. Jumala tool mu kabinetis jääb sellistel puhkudel kindlasti tühjaks. Tema tahe on ikkagi armastus.
Kui kaks kristlast astuvad vahekorda väljaspool abielu, kuid teevad seda teineteist armastades ja austades, on raske näha elementi, mis hävitaks nende suhet Jumalaga. Küll aga hävitab kristlikus abielus toimuv alandamine, vägistamine, löömine või muu vihkamise vaimus toimepandud tegu suhte Jumalaga täielikult. Kuidas saab see olla sel juhul Temale meelepärane?
Tähtis pole niisiis niivõrd eetika küsimus, kui see, kas inimese elu ja tegevus panustavad tema suhtesse Jumalaga. Kui need seda suhet hävitavad, on kahtlemata tegemist patuga. Siira Jumalale panustava suhte korral on aga võimatu osundada, et see on patune ja Tema tahtevastane.
Sama loogika järgi peaks toimima ka kiriklik luba abielu lahutada- kui abielupaari kooselu hävitab nende suhet teineteise ja seeläbi ka Jumalaga rohkem, kui nende lahusolek, oleks igati loogiline tulla neile lunastuslikel kaalutlustel vastu.
Antud teema nõuaks laiemat debatti. Nii abielu, lahutuse, kui seksuaalsuse teemal. Me ei ela enam keskajas, mil abielul võis olla üsna vähe pistmist armastusega, kuid võimalused lahkuminekuks minimaalsed. Kõrge eani toimiv armastav paarisuhe oma kõigis väljendusvormides, kaasa arvatud kvaliteetne seksuaalsuhe, peaks olema iga inimese vääramatuks õiguseks. Hambad ristis ei tee siin midagi.
Esmaspäev, 11. oktoober 2021
Sõimlejad
Ma ei saa olla sõimlejatega ühes paadis, seetõttu olen mõnes valdkonnas ühe või teise nähtuse poolt või vastuolemises sügavasti kahtlema hakanud. Õigemini öeldes tean ju oma meelsust hästi, kuid sellest kõnelemine tekitaks täieliku väärarusaama, kuna osa inimesi, kes justkui peaksid mingil määral minu meelsust jagama, on osutunud täiesti mõistusevastaselt labasteks ning kui ma varem ei saanud aru terminist “vihakõne”, siis nüüd kirjutan sellele küll alla. Mis on ääretult kurb.
Miks ei võiks olla konstruktiivset vestlust? Selge on ju see, et nii palju, kui inimesi, on ka arvamusi. Laias laastus ja suurtes asjades jaguneb enamus arvamusi kaheks. Poolt ja vastu. Kui need poolt- ja vastuarvamused tuleks kuidagi seadustada või reglementeerida, peaks sellele eelnema diskussioon. Asjalik ja kaine. Hääletamine, samuti tee rahumeelse tulemuseni.
Aga mina loen sotsiaalmeediast üha sagedamini vaid roppusi ja sõimu, millesse on kaasatud Taevaisa ise. Olevat justkui Tema tahtmine.
Mis on Jumala tahtmine? Inimlik tahtmine olla Tema tahtmise häälekandja? Õigus pilduda roppusi, kui keegi neid inimlikke tahtmisi kahtluse alla seab? Kuulutada teistele põrgus põlemist, tagudes vastu enda “õiget” rinda? Visata teiste pihta kivirahe, endal silmad palke nii täis, et ei märka, kuhupoole kivi lendabki.
Minu pihta lendab ka. Sest mul on neist sõimatutest kahju hakanud. Mulle tundub, et see on igati inimlik tunne. Samas, ma ei tea, kas see, et mul on neist kahju, on “õigete” arvates Jumala tahtmine.
Kui palju on inimese silma eest varjul. Kui palju saame vaid oletada. Uskudes ja lootes. Püüeldes puhta armastuse poole. Kes aga iseend Jumala saadikuks peab ning samas teisi sõimab ja alandab, sel ei saa ju olla midagi pistmist armastusega?
Või olen millestki totaalselt valesti aru saanud…
Reede, 8. oktoober 2021
Milda
Pühamu
Ärevuse aeg
Neljapäev, 7. oktoober 2021
Maailmavalu
Kolmapäev, 29. september 2021
Järjepidevus
Esmaspäev, 20. september 2021
Triibud
Armastus
Ma seisan jälle sel kivil. Taas puhub tuul mulle otse näkku, taas kinnitab ta hooletu tuhinaga mu niisketele juustele laineharjadelt lahtipääsenud, hallide pilvede poole üles püüdleva soolavihmase uduloori.
Pühapäev, 12. september 2021
Kreeka reis
Koroonatesti vastus tuli peale südaööd ja vastav teade saadeti mulle ka sms’iga. Mul on telefon öösiti lennurežiimil, aga millegipärast ärkasin ja saanud sellekohase sõnumi kätte, logisin kohe mobiil id-ga testi.me keskkonda, kust vaatas vastu ootuspäraselt negatiivne vastus ning sertifikaat, mille salvestasin.
Tänaseks olen teistest reisikaaslastest maksnud testi hinna, st 58 eurot enam. Võtan ühes ka mõned kiirtestid- mine tea, äkki muidu jäetakse mõne kohviku ukse taha!
Et eile tegime lennu check in’i ära, hakkasin täna õhtul vaikselt asju pakkima. Kreekas on 25-26 kraadi sooja, kuid alguspäevadel võime saada ka vihma. Nii ütles ilmateade.
Esimene päev
Tallinna lennujaamas oli kell 5.30 suhteliselt vaikne. Andsime mitme peale ära ühe suure kohvri- et saaksime Kreekast veini ja oliive kaasa osta- mispeale tehti meile letis check-in kuni Thessalonikini (arvuti kaudu oli see tehtud Stockholmini) ning küsiti põgusalt näha infot vaktsineerimise kohta. Mingit QR koodi “piiksutamist” ei tehtud. Kui me poleks suurt kohvrit ära andnud, poleks me tõendeid küsitudki.
Stockholmis oli meil õhtuni aega, seega otsustasime sõita linna peale. Selleks ei tehtud meile ühtki takistust, isegi dokumente ei küsitud! Rootsis hakkas koheselt silma ka see, et maske ei kantud. Kui lennujaamas oli valdav enamus maskistatud, siis linna jõudes kadus mask pildilt täiesti- ei kohvikutes, ei kaubanduskeskustes, ei apteegis, ei ühistrandpordis. Mulle see sobis.
Aeg möödus ruttu. Et ühel meist oli täna sünnipäev, lõime restoranis lõunasöögi kõrvale veiniklaasegi kokku. Tagasiteel lennujaama oli bussis inimesi rohkem, kui varahommikul, mil sõitsime vaid meie neljakesi. Pooled kandsid maske, pooled mitte.
Taas ei soovitud lennujaamas mingeid tõendeid näha. Läbisime vaid tavapärase turvakontrolli (isegi dokumente ei küsitud!) ning istusime pardaleminekuni kohvikus. Mina panin maski ette vaid lennukisse minnes. Minusuguseid oli üsna palju.
Lennukis pidi tegelikult maski kandma, kuid et sain istuda üksi eraldi reas, lükkasin selle vaikselt kõrvale.
Siin ma nüüd siis sõidan. Kusagil eespool nutab titt, aga mitte eriti valjult. Mu kaaslased on samuti mitmed istekohad hõivanud- saab ehk veidike tukkuda. Thessalonikis näitas 29 kraadi sooja…
Teine päev
Kreekasse jõudes pidin ainsana meie seltskonnast tegema kiirtesti, ilmselt seetõttu, et ma pole vaktsineeritud. Selleks paluti mind suunduda passikontrolli kõrval asuvale sirmidega ümbritsetud alale. Test võeti ninast ning tulemust tuli oodata 5 minutit. Negatiivne vastus öeldi esmalt suusõnaliselt, seejärel saadeti telefonile ka vastavasisuline sõnum.
Kreeka lennujaamas kanti ka maske. Kandsin minagi.
Mul polnud kordagi hirmu, kui mind testi tegema suunati- teadsin, et olen terve. Naeratasin ja tegin lihtsalt ära.
Praegu oleme 250 km sõitnud. Mägiküla, kuhu jõudsime, on maaliline. Lähen aga esmalt magama!
Kolmas päev
Veel eile arvasin, et Kreeka on koroonareeglitega range. Juba täna on mu arvamus vastupidine- hoopis meie, eestlased, peaksime endale oma tobedate reeglite osas otsa vaatama! Kreekas ei kanta kohvikutes maske ja mingit tõendit ei küsi ükski toitlustusasutus. Inimlikkus on säilinud igal pool. Näiteks jõudsime tänase matka lõpp-punktina (või tipp-punktina) ühte kõrge kalju otsas asuvasse kloostrisse. Selgus, et ka sinna sisenedes kehtib maskinõue, kuid ainult minul oli majutuskohast mask kaasa haaratud. Eestis oleks ilmselt teenindajad täiesti paindumatud olnud, kuid siin lõid nad lihtsalt käega ja lubasid ka maskita sisse. Muidugi olid seal katmata näoga teisedki.
Kuidagi imelik on kohe fb-st või mujalt uudistest seda meie inimeste kemplemist lugeda.
Neljas päev
Täna käisime kahes restoranis- hommiku- ja õhtusööki nautimas ning matkasime nelja kaljude peal asetsevasse kloostrisse. Oli imeline päev, mida ei suutnud rikkuda ka koroonareeglid. Jah, kloostrite sissepääsude juures, kus oli rohkem rahvast, panime küll maskid ette. Pole probleemi! Kloostrites sees ringi liikudes olid aga peaaegu kõik oma maskid lõua alla tõmmanud, kaasa arvatud meie.
Söögikohtades oli samamoodi, kui eile- teenindajatel küll olid maskid, mõnel ka ees, kuid meilt ei nõudnud seda keegi, rääkimata mingist tõendist, mille alusel süüa saab.
Täna käisime ühes väikeses veinimõisas ning õhtupoole taas ühes kloostris. Veinimõisa omanik, kena 43-aastane Kreeka proua, küsis küll, kas me oleme vaktsineeritud ja teised vastasid ka minu eest, et jah. Maske me veinikeldris ette panema ei pidanud.
See oli tore külaskäik. Ostsin kaks pudelit- valge ja roosa kuiva veini, ka koju kaasa. Perenaise sõnul on kuiv vein ainus õige. Jah, mõned magusad viinamarjasordid võivad anda veinile ka nimetuse “semy sweet”, kuid ometi tuleks olla valvas, et see pole tekkinud veinile lisatud suhkrust.
Veinimaja omanikel on kolm tütart. Ta küsis, kas ka meie maal olid koolid kinni ning avaldas tüdimust selle üle, kuidas tal tuli kaks aastat olla kokk, koristaja ja õpetaja. Mõistsin teda poolelt sõnalt.
Selgus, et Kreeka vaktsineerituse protsent on 60 ümber. Niisiis meie omast madalam. Ta paistis selle üle mures olevat. Meiegi noogutasime kaasa. Meil olla kuuldavasti 72, kuid närvilisust selle teema ümber märksa enam, kui Kreekas.
Õhtupoole tegime jalutuskäigu kloostrisse, mis eilsel pikal matkapäeval oli me sinnajõudes juba külastajatele suletud. See oli taaskord armas kalju otsas asetsev mungaklooster, mis kuulus Püha Meteora kaljukloostrite kompleksi.
Jälgisime kloostri katusel, kellatorni lähedal kahte vastaskaljul turnivat alpinisti. Üks neist pakkus põnevat vaatemängu, ronides üles täiesti püstloodis kaljuseinast. Teine oli juba üles jõudnud ja küllap jagas alumisele köit.
Ma küll jumaldan kõrgusi, kuid alpinismi jätan vist selles elus proovimata. Lapsed vaja veel üles kasvatada…
Meie reis koosneb kahest osast- mägedest ja rannikust. Mägedes olles matkasime läbi kõik kaljudel asetsevad Püha Meteora kloostrid. Neid on kuus ja nad kõik on täiesti müstilised paigad. Kõige toredamad on need vaated, kus need ripuksid otsekui kõrgete kaljusammaste tipus ilma mingusuguse ligipääsuta. Kuidagi me neisse siiski jõudsime, kuidas, jäägu siinkohal igaühe enese avastada.
Täna aga sõitsime edasi rannikule. Ilm oli jahedavõitu ning vihma sadas- seega ühest punktist teise liikumiseks igati sobiv hetk. Tegelikult on ka me praegune elukoht mägedes, kuid vaatega merele. Siia jõudmine oli omaette ooper.
Ilm aga seda küll polnud. Ilm oli külmem, kui Eestis. Matkasime täna randa. Tee läks 9 kilomeetrit allamäge. 15 minutit, nagu majutuse tutvustuses lubatakse, läheb mereni autoga. Kokku kõndisime täna 13 kilomeetrit. Homme on niisiis “suusataja lihased” haiged!
Merevesi on tohutult soe. Rand, kuhu jõudsime, on tilluke ja koosneb kahest osast. Esimene on teisest kivise võlviga eraldatud. Läksime teise, tagumisse, rebisime riided seljast ja viskusime nelja näkina vahustesse lainetesse. Ah, kui tore on vahel olla pisut riivatu! See suplus oli kindlalt üks me selle reisi kõrghetki! Õnneks oli ka ilm päeva peale soojenenud.
Veidi tunnen koduigatsust.
Kaheksas päev
Aga et seal sai teoks me reisi kõige ägedam toiduelamus, pole maskist lugu! Tegu oli mäenõlval asetseva merevaatega gurmee- restoraniga. Toidud, mis serveeriti, olid omaette kunstiteosed. Sõime kõigepealt silmadega. Ja maitse… mmm, võrratu! Hinnad olid küll vastavad, kuid üks kord reisi jooksul võib ka seda kahjutundeta lubada. Oleme seda väärt.
Muidu oli põhiliselt rannapäev. Jah, tegime ka 8 kilomeetrise matka, kuid kuna eelnevad päevad on olnud suhteliselt pilves, keskendusime mõned tunnid ka pruuniks saamisele. Ja loomulikult ujumisele.
Mulle ikka meri meeldib! Kohe hirmsasti!
Kaheksanda päeva õhtu
Ühe šoki pidin ju ometi sel reisil üle elama!
Viimase paari päeva jooksul lappasin arvukalt eesti- ja inglisekeelseid lehekülgi, et aru saada, kas kreeklased nõuavad värsket koroonatesti ka riigist väljujatelt. Selle kohta puudus aga igasugune info. Riiki sisenemise kohta olid kõik nõuded puust ja punaselt kirjas.
Järeldasin, et küllap lepivad ka kiirtestiga- kui üldse vaja.
Nii see siiski polnud. Kui pagasi ära andsime, küsiti meilt kõigilt vaktsiinipassi. Sedasama, mis mul puudub. Ei ole vist raske arvata, mis tunne mind valdas. Pakkusin ärevusega oma aegunud Synlabi testi, olin nõus sealsamas isikliku kiirtesti ära tegema. Mind vaadati nagu kuutõbist.
Edasi mõtles pagasitädi vist nii: kui ma teda praegu pardale ei lase, jääb ta siia. Juhul, kui ta peaks olema enesele selle viiruse korjanud, poleks see aga Kreekale rahvale sugugi hea. Kui ta siit linna peale hakkaks kõmpima, levitaks ta viirust igasse ilmakaarde. Pigem mingu minema!
Nii ulatati meile nagu muuseas dokumendid tagasi. Pagas, mis õlisid ja veine triiki täis, oli aga ülekilodega ning esiti nõuti meilt hoopis nende eest trahvi. Siis aga mängis ka makseterminal pagasitädile vimkat, saime piletid ilma trahvi ja minu tagasisaatmiseta kätte ning kodutee võis alata.
Selle loo moraal on järgmine- reisimiseks on vaja koroonapassi, läbipõdemise tunnistust või 72 tundi kehtivat PCR testi. See kehtib igast riigist väljumisel ja igasse riiki sisenemisel. Välja arvatud Rootsi. Aga kindlasti Kreeka.
Iga kord ei pruugi lihtsalt vedada!
Üheksas päev
Peaksin juba ammu kodus olema. Aga mina istun Arlandal, Rootsis. Kell on kuus, Eesti aja järgi seitse. Oleme siin istunud üheteustkümnest saati. Ajast, mil me lennuk Rootsi tagasi pöördus.
Kell pool üheksa lennukile istudes tundus kõik olevat kõige paremas korras. Itsitasime vaikselt lennukorraldajat, kes käitus kui õhtujuht. Ootasime lennukile viivas bussis üksikuid hilinejaid. Itsitasime veel rohkem. Öö oli ju magamata ning väsinud peadele tegi kõik nalja.
Lend sujus tõrgeteta. Ilm oli pilves, aga pealpool pilvi paistab ju alati päike. Maandumisaeg saabus ruttu, mis see tunnike lendu ikka ära ei ole!
Tallinnas oli pilvine. Isegi väga. Et seal ka paks udu on tõusnud, selgus hiljem. Meie kuulsime rahulolevatena, kuidas lennuk oma tillukeste hooratastega kõhetud jalad koguka kõhu alt välja sirutas. Minu lukus kõrvad kuulutasid peatset maandumist. Puhas kojujõudmisrõõm pulbitses sees. Me reis oli igati korda läinud. Ja siis…
Siis keeras lennuk nina järsult üles taeva poole ja andis gaasi. Kiirus kasvas järk-järgult, kõrgust lisandus taas pilvede piirini. Päike. Aga mitte kodu.
Algas tiirutamine. Esialgu polnud mingit infot. Päike möödus me tillukesest aknast taas ja taas. Korrapärased ringid. Siis teatati, et sellise uduga ei saa maanduda. Et ootame viis minutit. Vaatame mis öeldakse.
Jälle päike. Ringid. Ei midagi.
Info, et järgmised viis minutit selgitavad, kas üldse maandume või sõidame tagasi Rootsi, ei rõõmustanud kedagi. Kuni tuligi teade, et udu on muutunud veelgi tihedamaks…
Oleme Arlanda lennuväljal passinud kogu toreda pühapäeva. Saime enda valdusse kaks pehmet diivanit, kus sain korra isegi silma looja. Aga no mida sa magad, kui pidevalt lõikavad sisse erinevad teadaanded! Nüri.
Ma ei jõudnud kella 12ks kirikusse orelit mängima, nagu plaanisin. Mul puudus igasugune võimalus sellest teada anda, sest tiirutasin pikalt taevas. Mind ootasid lennujaamas mu lapsed lilledega. Karl Johann oli ikka väga paanikas, kui lennuk ei maandunudki. Lugesin seda hiljem tema saadetud sõnumitest. Õnneks ajas V, kes samuti vastas oli, asjad korda.
Tunni pärast on uus boarding time. Kodu hakkab taas paistma!
Üheksanda päeva õhtu
Seda postitust ei tahaks ma küll teha. Ootasime kogu päeva Arlanda lennuväljal oma õhtust kojulendu. Jah, muidugi võinuks me minna ka Stockholmi linna peale, kuid magamata öö tõttu ei tundunud see mõte kohe üldse ahvatlev. Pealegi- eks ole seal juba käidud ka. Ühesõnaga- ootasime tundide kaupa. Kui aeg kätte jõudis, saime ka lennukile. Paraku selgus, et sel lennukil on tehnilised probleemid, mistõttu ta ei väljunud. Taas kohvrid maha, taas lennujaama…
Nüüd on siis kolmas katse, kolmanda lennukiga. Udu ei ole. Lennuk on korras.
Kodu!? Jah, kodu.
Kolmapäev, 8. september 2021
Veidi üldisemalt reisimisest
Meid reisib neli naist. Huvitav on tõdeda, et olgugi, et olen oma loomult üsna paindlik, on mulle vahel seltskonnas reisimine väsitav. See tuleneb kergelt introvertsetest isikuomadustest ja on ka eelnevatel reisidel samamoodi olnud.
Et reisidel tuleb ette shoppamist, ei oska ma näiteks seda mitmekaupa teha. Tahan alati ostelda üksi. Sattun ärevusse, kui teised poeukse taga ootavad ja tunnen survet kas edasi liikuda või ostude osas kiire otsus teha. Veelgi hullem on, kui mulle nõu hakatakse andma. Mõelda vaid, enamus mu sõbrannadest soovivad oma valikule heakskiitu või kaasa arutamist, aga mind ajab see hoopis paanikasse. Soovin kuulda iseenda sisemist häält, kas asi väärib ostu või mitte. Teiste ajel võin osta asja, mida eluilmaski ei kanna või lausa ei kannata.
Vahel tahaksin õhtul olla isekeskis, eriti, kui päev on veedetud ninapidi koos. Sedagi on raske ülejäänutele selgeks teha. Võib jääda mulje, otsekui oleksin pahane või norutaksin. Ka mulle endale tekitab eemaldumine ebamugavust, eriti kui kõik teised on seltskondlikud ja lõbusad, mina aga tunnen vajadust oma mõtete ja päeva väsimusega üksi olla. Kirjutada, mõtiskleda. Lohutan end sellega, et kellelgi teisel pole ka nn tavaelus nii suurt suhtlemiskoormust, kui mul.
Palju rohkem on hea seltskonnaga reisimise juures siiski plusse. Ja veel millised mälestused!