neljapäev, 6. mai 2021

Kontaktiloomine

 Lastega, eriti teismelistega, on kontakt hästi kiire kaduma, kui täiskasvanu selle eest hoolt ei kanna. Olen juba maininud, et need kuud, mil mu trioke on olnud koduõppel, asetasid mu õlgadele liiga suure füüsilise ja psüühilise koormuse, mistõttu tunnen end tihtilugu lihtsalt läbipõlenuna. 

Töötava üksikvanemana ongi endas raskem ressurssi leida. Ometi oleks see hea ajaplaneerimise korral enam-vähem võimalik, kuid siin asuvad juba mängu ka muud varjatud nüansid- näiteks põhjused, miks olen praegu enam hajevil, närviline ja kohati ükskõiknegi ning sellest tulenevalt vajadus teha iseendaga tööd, mis raskendab ülalmainitud kontaktiloomisvõimet veelgi. 

Eile see siiski õnnestus. Neil on nimelt vaheaeg. Jah, praegu. Olen selle kohta kuulnud ka palju arvustavaid kommentaare, sest kui teismelistel on talve- ja kevadvaheaeg sõpradega nihkes, tekitab see tahes tahtmata viha ja mõistmatust ning kuigi olen neile sadu kordi kinnitanud, minu prioriteedid nende koolivalikul olid hoopis teised ja vaheaegade positsioneerimust võrreldes tavakoolidega taipasin vaadelda alles koolivaliku viimases järgus, läheb mu jutt otsekui kurtidele kõrvadele.  Igatahes pole mina kooli õigeusu kalendri järgi funktsioneerimises vähimalgi määral süüdi! 

Aga jah, vaheaeg. Tobedal, külmal ja vihmasel nädalal. Keset distantsõpet, mille lõppu ei oska veel aimatagi. Minul nagu ikka, tuhat tegemist kuklas, nemad harjumuspäraselt nutiseadmeid ründamas- kuna sõbrad käivad ju koolis. Nutune seis. 

Võtsin selle aja jõuga, käristasin sobivaks auguks kesk oma lõppematut the must-do listi. Et Muhusse praegu ei saa, mis valmistas esmalt ka suuremat sorti pettumuse (köögi remont on lõpetamata!), otsustasin neile näidata Loode-Eesti kaunist rannikuala. Vihterpalu, Alliklepa, Nõva. Ma polnud märganudki, et puud on juba hiirekõrvus ja õhk heliseb linnulaulust. Arvasin, et õues on vastikult külm ja et kuidagi tuleb see väljasõit üle elada. Tegelikkus raputas mind. 

Me rääkisime! Meri, männimetsad ja liivarand oli vaid kaunis kujundus meie koosolemisele ja tõdemusele, et mind, täiskasvanut, teisest põlvkonnast inimest tõesti vajatakse. Päriselt. Nii palju, kui sel matkal, pole nad ammu minu käest küsinud. Nii palju lugusid, kui sel matkal, pole ma oma elust ammu jutustanud. 

Meie, täiskasvanud, pealtnäha tegusad inimesed, ripume oma tohutute kohustuste ja plaanidega otsekui õhus. Sahmimine ja pealiskaudsus võtab kindla pinna ja usutavuse. Kui keegi meie poole küünitab, põrkame juba näpuotste puudutusegi peale kõrvale, kergelt, nagu õhupallid ja liigume tuuleõhuga ohutusse kaugusse taastegutsema. Meid saab eristada värvi, suuruse ja kuju järgi. Aga meile lähenemine pruugi tuua tegelikku lähedust. Haardepinda on vaid põrkamisi. Liiga järsk press võib pauguga lõppeda. 

Kui tihti püüan endale rahuolevalt selgitada, et teen seda kõike ju selleks, et ... Aga milleks? 

Meri rullus sama rahulikult, kui ikka. Kaldaeelsete vahuste lainete loks vallandas ka kehas pingetmaandava rütmilisuse. See sidus ühte me südamete tuksed, ajaliku põlv-põlve järel eksistentsi ja igaviku. Eks juured olegi igavesed, katkematult looklevad jooned, hea Jumala loovatest kätest, inimene inimese haaval, kuni tänase päevani. Sinu ja minuni. 

Kontakt on aga ikka me eneste luua. 


teisipäev, 4. mai 2021

Mis toimub, Maris?

 Kui ma Kosmose ristmikul minu ees pidurdanud autole otsa sõitsin, ei tundnud ma korraga iseennast ära. Olin nagu võõras naine enese kehas. Mu reaktsioon kiljatusest ja paugust kuni asja teadvustamiseni käis otsekui kellegi teise meelte läbi. Mina ise vaatasin end justkui kõrvalt ja vangutasin pead. 

Kui pauk ära käis, ronis see minu kehas naine autost välja. Vähe jäi puudu möödasõitva trammi täiendusest niigi silmaga nähtavatele kahjudele. Järsult avanenud autoukse mahasõitmine oli nimelt sekundi murdosa küsimus. Aga see minu kehas naine ei teinud säärast pisiasja õieti märkamagi.

Mis aga järgnes, ei jäänud tallegi tähele panemata. Nimelt oli ta unustanud, et juhul, kui auto käigukang asetseb D ehk drive-asendis, tunneb auto vastupandamatut soovi hakata liikuma, hoolimata sellest, kas driver ehk juht ka ise esiistmel eksisteerib. Nagu mainisin, väljus minu kehas naine masinast, riskides küll ukse mahasõiduga trammi poolt, mis jäi õnneks toimumata, kuid mitte arvestades iseliikuva sõiduvahendiga. Ja vaat see enam õnneks ei läinud. 

Nii mina, kui minu kehas naine vaatasime õudusega pealt, kuidas drive-asendis iseliikur ühe korra veel tollele kaubikule otsa põrutab. Iseteadliku elegantsiga. Aeglaselt, kuid otsustavalt. 

Seejärel haarasin ohjad. Meil pole siin mingi robotite ajastu! Sisenesin iseendasse, too otsustusvõimetu daam haihtus mu teadvusest hetkega. Vajutasin pidurit, haarasin rooli ja lükkasin käigukangi jõuliselt P ehk parking-asendisse. 

Seejärel väljusin väärikalt autost, heitsime kannatada saanud väikekaubiku juhiga tolle minu kehas olnud blondiini üle veidike nalja, jõudsime mu süüs kokkuleppele, vahetasime edasiseks suhtlemiseks telefoninumbrid ning läksime laiali. Seda, et oleksin enne oma autosse jõudmist äärepealt trammi alla jäänud, mainin vaid mokaotsast. Eks minagi ole inimene ja sündmusest raputatud. 

Hoia kindlalt rooli, vajuta õigeaegselt pidurit ja säti käigukang vajadusel parking-asendisse- see peaks olema lausa elu moto! Mingid otsustusvõimetud daamid kusagilt pseudomina ajusfääridest on aga nagu kanad, ma ütlen. Sebivad tühja ja purustavad tõsiste tööinimeste autosid. Selliseid ei saa rooli lasta. Mis toimub, Maris? 

pühapäev, 2. mai 2021

Kreemilugu

 Minu ajaplaneerimise oskusega on nii nagu on. Liiga tihtilugu olen õigeaegse kodust väljumisega hädas ning seega tuleb lükata mitmed elutähtsad toimingud autorooli taga tegemiseks, mis ei ole muidugi mingi normaalne variant, kuid kas keegi pakuks parema?

Noh, tänagi. Olin just lõpetanud kümne ülepannikoogi küpsetamise viiele lapsele- oh, ärge küsige, miks viiele, ohake hoopis kergendatult, et kas tõesti sel korral ainult viiele, sest hoopis sagedasemad on korrad, mil teen ülepannikooke kas kaheksale või üheksale teismelisele, ja vaat see on juba tegemine, samas milleks lastele sõpru keelata, nii ma siis vihungi tihtilugu ennastohverdavalt, nagu homset poleks- aga niisiis, olin tänase tagasihoidliku küpsetamise edukalt sooritanud, kell oli saja peale liikunud ja tuli taaskord tormata. 

Roolis on täitsa hea. Ülal, päikesevarju teisel küljel asetseb tore valgustusega peegel, kustkaudu saab rahumeeli oma magamata näole hindavaid pilke heita ning seejärel võtta vastu otsus. Minu tänane otsus oli: päevakreemi- ja palju! Päevakreemiga on selline rumal lugu, et ta kipub mu kotis alatasa ära kaduma. Kõik muud asjad- rahakott, päikese- ja tavaprillide toos, kosmeetikakott, silmatilgad, peegel ja muu ebavajalik- annavad ennast tõrkumata kätte. Aga see va kreemituub libiseb kogu aeg kuhugi olematusse. 

Ega ma ka allaandja tüüp pole. Tõstsin ülalloetletud kotist välja. Ääremärkusena lisan, et see kõik toimus ikka endiselt sõidu pealt. Eiei, ma polnud ohtlik, ausõna! Tõstsin käsikaudu, pilk kenasti tee peale suunatud. Peeglisse ka rohkem ei vahtinud. 

Sättisin kõik varanduse, mida on ühe väikese koti kohta aukartust äratav hulk, kenasti oma sülle ritta. Või siis äkki hoopis riita? Kui kott tühi, leidsin põhjast ka peitupugenud kreemituubi, häbemata ilutarbe. Vajutasin kohe mõnuga sutsukese otsaette, täpikese lõuale, triibukesed põskedele, pallikese nina otsa... ja siis tuli kurv. 

Kreemiga maskeerunud mina võtsin kurvi välja nigu niuhti. No kuulge, ega ma siis mingi kihutaja pole. Asjalood, miks ma seda lugu üldse jutustan, olid hoopis teised. Nimelt oli otse kurvi taga politseiauto, mis mind peatuma viipas. Ah, see on ju nii tavapärane, et nad pühapäeva hommikuti kontrollivad, ega keegi pole viinasena rooli istunud!

Siiski põhjustas politseiga kohtumine mõningase ebamugavustunde, jah, muuhulgas ka süllelaotusd asjaderiida tõttu, mis nüüd enamalt jaolt klobinal pedaalidesse veeresid, kuid see polnud peamine. Asi oli ju mu indiaanlase moodi välimuses, paksud kreemijutid näos! Muidugi ei suutnud ma seda sekundiga sisse hõõruda. 

Avasin akna. Politseinikke oli kaks- mees ja naine. Naine teadis absoluutselt kohe, milles asi. Ta purskas lõbustatult naerma ja viipas oma kaaslasele: “No vaata, selliste asjadega tegelevadki naised roolis!” Mul tekkis tema vastu koheselt poolehoid- mõistis! Ikkagi naine, daam! Äkki libistab ka oma vilkuritega masinas vahel salamisi ilutooteid näkku? Igatahes ühinesin naeruga, ise kiirelt ja püüdlikult kreemi laiali hõõrudes. Sel korral oli seda läinud ilmselgelt liiga palju... “Eiei, selle toiminguga ei saa te veel niipea ühele poole!”arvas too naispolitseinik mu teguviisi üheselt mõttetuks. Tõsi, reetlikud jutid jooksid endiselt mööda nägu siia-sinna.

“Teeme siis vähemalt selle puhumise kiirelt ära,” panin omalt poolt ette. Mõeldu-tehtud! Naerdes sooviti mulle head päeva jätku ja võisin sõita edasi. Näiteks järgmise ettejuhtuva punast tuld näitava valgusfoori suunas, kus ootas ees silmalaineriga ülalaugudele udupeene joone tõmbamine- juhul, kui kreemijäägid õnnestub selleks ajaks edukalt likvideerida...

On ikka raske see naisterahva elu! 

kolmapäev, 28. aprill 2021

Ülekilod

 Kuna mu turjal on juba pikemat aega 4-5 ülekilo, alustasin mõni päev tagasi sellise toreda dieediga, nagu madala kalorsusega dr. Simeonsi dieet. 

Mulle süsteemne kaalulangetamine tegelikult väga hästi ei sobi. Küll aga räägiti mind ära just seetõttu, et see dieet tagab kiire tulemuse. 

Igal hommikul tuleb alustuseks sisse võtta 4 homöopaatilist tera. Seejärel võib jätkata oma suva järgi, süües kas harva ja rohkem või sageli ja vähem korraga. Mul kipub olema nii, et hommikupooliku peaaegu et nälgin, õhtupoole naudin aga kulutamata kalorite piires rikkalikkku õhtusööki. Teed ja kohvi võib juua piiramatult, küll aga ei lähe see veejoomise arvestusse. Vett tuleb juua päeva jooksul 2 liitrit.

Lubatud toiduaineid on suhteliselt vähe, kuid siiski on- kana, lahja veiseliha ja valge kala on täiesti legaalsed. Juurde puu- ja köögivili, kolme päeva tagant muna, harva mõni piimatoode. 

Eile tegin ühte üdini lihtsat tomati-krevetisuppi sibula ja rohke tšilliga. Ülihea! Kõht on täis ja kaal langeb. Mis sa hing veel ihkad! Rannahooajaks saan kindlasti vormi!

laupäev, 24. aprill 2021

Nii on praegu

 Selleaastane koroonakriis on möödundaastasest hullem, sest hakkab psüühikale. Jah, ka minu omale. Mu elu oli enne koroonakriisi päris hästi korraldatud. Tööd olid planeeritud päeva esimesse poolde, ajale mil lapsed olid koolis ja trennides. Päeva teises pooles sain aga teha mõningaid majapidamistöid, käia trennis ja suhelda lastega. Olles nende jaoks ka päriselt olemas. Mõtlete, et nüüd, mil nad on kogu aeg kodus, oleks justkui avaramad võimalused. Eks lugege ja hinnake...

Tahaksin niiväga, et hommikul mindaks kooli. Maja jääks tühjaks, köök korda, keegi ei tuuseldaks tolmu üles, ei viskaks asju laiali, kooliõpikud oleksid lastega kaasas, toit ootaks õhtuseid sööjaid, sest nad saavad koolist nii lõuna, kui oote, nõudepesumasin seisaks enamasti jõude, arvutid oleksid vähemalt poole päeva jagu shut downitud. Mina jõuaksin tööle hea varuajaga, mu päevaplaan ei sisaldaks eriti palju ootamatusi. Kõik oleks kontrolli all. 

Aga praegu... Ärkan oma kesisest unest. Käin ruttu pesemas ja äratan lapsed. Avastan, et kõik vajalikud sööginõud on eelmisel õhtul tööle pandud nõudepesumasinas. Teen selle kiiruga tühjaks. Panen pudrupaja tulele. Siis meenub, et masinatäis märga pesu jäi ka öösel välja võtmata. Tahan selle kiiruga kuivatisse toppida, sealt aga vaatab vastu eelmine laar kuiva pesu, mille kiiruga põrandale tõmban. Kokku lappima hakata pole praegu aega, kuna pudru on sedaaegu juba peaaegu põhja kõrbenud. Lisan vedelikku ja ajan kogu kupatuse uuesti keema. 

Kell on halastamatu. Kuna käin endiselt tööl- kabinetis ja kirikus- pean hakkama riietuma. Jooksen üles garderoobi. Selgub, et mul pole midagi selga panna. Otsin veidi. Lapsed karjuvad alt, et kas puder põhja ei kõrbe. Muidugi kõrbeb, jälle! Jooksen alla ja lisan taas veidi vett. Panen midagi kiiruga selga ja leian, et käib kah. Käsin lastel voodid üles teha. Nad ütlevad, et peale sööki. Hea seegi. Minu tuba on alati korras. Üks ruum majas peab ka minu hinge peegeldama. 

Puder on valmis. Keegi ei küündi millegipärast potini. Tõstan kiiruga kolm portsjoni taldikuile. Annan kõigile ka lusikad. Kell on kohutavalt palju. Ma ise ei ole ei söönud ega joonud. Enam ei jõua teedki teha. Võtan siis autosse klaasi vett. Enne kui väravast välja tagurdan, meenub, et matusemapp jäi maha, aga seda läheb täna vaja. Telefon on samuti kotist kadunud. Jooksen tuppa ja palun lastel endale helistada. Leitud, garderoobis- nagu alati! Matusemapp kaenlas lähen uuele katsele. Sel korral õnnestub. 

Hõikan veel üle ukse, et olgu nad ilusti kõikides videotundides. Minu meelest peaksid tunnid juba käima. Aga pole kindel. Mul jääb kripeldama, et köök jäi vist täiesti lagaseks. Sunnin end mõtlema muudele asjadele. 
Päeva jooksul üritan välja mõelda poe nimekirja. Käin kohutavalt palju poes. Kui lapsed koolis oleksid, oleks mure vaid õhtusöögiga. Nüüd tuleb mul koka ametit pidada. See pole mingi unistuste amet.

Peale tööd jooksen toidukottidega koju. Köögis on õpikud segi hommikuse mannapudru kaussidega. Kõik mängivad arvutis. Põrandat katab ühtlase kihina liiv. Nojah, nad käivad veranda kaudu batuudil. Panen roboti tööle. Võtan kuivati eest hommikul põrandalevisatud pesu. Laste voodid, nagu selgub, on ikka üles tegemata. Tavaelu ajal on see mõeldamatu. 

Käsutan trio kööki koristama. Nad küsivad süüa. Mul pole midagi valmis. Poest ei taibanud valmistoitu osta. Olen tööpäevast väsinud. Kihutan poodi, ostan midagi, mis ei lähe lastele peale. Nokivad niisama. Koristan ise köögi ära. 

Käsutan lapsed õppima. Selgub, et vene keelega on raskusi. Olen väsinud, kuid pean aitama. Aitan alati, kõiki korraga ja kordamööda, ise mõtlen kogu aeg, et kui ära õpivad, saan hakata harjutama. Kell on juba seitse, kui lõpetame. Nüüd on ka lapsed väsinud. 

Otsustan pisut puhata. Poiss avastab aga, et kõik dressipüksid on määrdunud. Panen tumeda pesu masinasse. Võtan kuivatist hommikul sinna pandud pesu. Mõned asjad tuleks enne kappipanekut triikida. Viskan need triikimislauale. Kusagil piiksub robot. Selgub, et ta on harjade vahele juhtme tõmmanud. Kes jättis juhtme põrandale vedelema? 

Lapsed on jälle arvutis. Käsin viivitamatult õue minna. Nad helistavad sõpradele. Varsti on me elutoas topeltarv lapsi, kõik arvutis. Käsin uuesti viivitamatult õue minna. Olen väsinud ja närvis. Haukan külmkapist midagi, mõtlemata, mida täpselt. Mulle meenub, et kusagil peaks olema tassitäis teed, mille töölt tulles endale valmistasin. 

Tee leian külmana garderoobist. Veel leian sealt telefoni nelja vastamata kõnega. Mul pole aega tagasi helistada. Äkki meenub, et pidin tänaseks täitma ühe tabeli, komisjoni tarvis, mille liige ma olen. Arvan, et küllap jõuan siis, kui lapsed magavad. Panen triikraua sooja. 

Kell on juba liiga palju. Palun trio sõpradel koju minna. Triol on jälle nälg. Panen potitäie makarone keema. Järeldan, et taas jõuame liiga hilja voodisse. Vahepeal piisub pesumasin. Nõudepesumasin on pilgeni täis. Mul pole aega kummagagi tegeleda. Tõmban triikraua välja, mis ta niisama kuumab...

Robot on kuskile kadunud ja vaikib. Leian ta alumisest garderoobist. Ta on endale pliiatsi harjade vahele tõmmanud. Kougin selle välja. Puhastan kogu masina ära. Makaronide vesi on peaaegu ära keenud. Trio on jälle arvutis. Tunnen, et ma pole veel mitte midagi teinud. Ometi olen rampväsinud. 

Peale sööki läheb trio pesema. Koristan jälle kööki. Vaatan, et olen paar asja ikkagi unustanud osta. Õli ja... . Selver on üheteistkümneni lahti. Hõikan, et käin korra ära. Autos saan olla üksi. Viis minutit sinna, viis tagasi, asi seegi. 

Kui tagasi tulen, on trio telefonides. Käratan, et lülitagu välja. Mul on kahju, et me tavapärane õhtune vestlus jääb ära. Tavaelus on mõeldamatu. Õhtused koosolemise tunnid lähendavad meid kõiki ja on aastatepikkune traditsioon. Teen hajameelselt musi-kalli ja head ööd. Vean end vaevaliselt allkorrusele. Märg pesu välja, nõudepesumasin tööle, tabel, harjutamine, mõtlen väsinult. Tegelikkuses ei tee ma mitte midagi. 

Lähen pesema, vajun voodisse, loen veidi ja uinun oma kesisesse unne, teades, et homme hakkab kõik otsast peale. 

Kas märkasite, mis on kogu jutu point? Mitte see, kuidas mul on liiga palju teha, vaid see, kuidas me praegusel ajal suhtleme. Me oleme küll koos, kuid tegelikult ei ole me kohe mitte mingil määral koos. Midagi on kogu aeg vahel. Varem kehtestatud reeglid ei toimi enam. Kõik on väga ebamäärane. Päev koosneb suurelt osalt viruaalreaalsusest. Miski ei ole enam päris. 

Kriisivälises elus ei ole mul sugugi vähem tegemist, kuid millegipärast saan siis paremini hakkama. Nüüd tunnen, et olen üha enam ja enam ummikus. Midagi peaks kiiremas korras muutuma. Millegipärast arvan, et ma pole ainus, kes nii mõtleb. 

Istun seda kirjutades oma toas. Mu maja on taas lapsi täis. Nad ei käi ju keegi koolis, järelikult peavad meie juures suhtlema. Tean, et keelates teismelistele sõpru, muudan nende olukorra veelgi keerukamaks. Mul endal pole olnud kuude kaupa ainsatki rahulikku silmapilku, ainsatki üksiolemist. Hingan sisse ja välja. Kuidas minuga päriselt on? Ega seda ise ei teagi- juhul, kui olen juba hulluks läinud...

reede, 23. aprill 2021

Kuldsed sõnad

Ütlesin emale, et olen oma eluga parasjagu sellises ja sellises kohas, aga et plaanin varsti olla sellises ja sellises. Ütlesin veel, et selleks, et mu elu saaks selliseks ja selliseks, oleks vaja esmalt teha sellisel ja sellisel moel seda ja seda ning elada sel ja sel kombel. Tehes asju nii ja nii, on lootust, et viimaks muutub mu elu selliseks ja selliseks nagu plaanisin ning saangi olla õnnelik.

Ema ohkas. Tead, Maris, tegelikult möödub elu väga-väga kiiresti. Õnnelik peaks olema ikka kohe ja siin ja praegu. Õnn- see ongi valitud teekond.

pühapäev, 18. aprill 2021

Ristilöömine

 Olin neli kuud FB-st eemal. Võtsin endale pausi, et eemalduda kohati liiga mürgiseks muutuvast õhkkonnast, erinevate seisukohtade poolt- ja vastuolijate lõpututest vaidlustest ja mis kõige olulisem- inetuste ja solvangute lugemisest. 

Aeg ongi ärev. Eraldumise mõju annab üha enam tunda. Haiguse- ja surmahirmu kõrvale on asetunud hirm jääda oma minaga emotsionaalsesse isolatsiooni, koju nelja seina vahele lõksu, unustusse, mitte kuhugi kuuluvaks. Kollektiive, kus saaks koos käia ning omavahel ilma-asju arutada, enam praktiliselt polegi. Eks siis tuleb enese ümber koondada virtuaalne turvavõrgustik, püüdes end asetada kellegi või millegi mõjuvälja, endale sobivasse konteksti, väljenduslaadi. Oma hääle aeg-ajalt esiletoomine lisab mõningast turvatunnet. Enamus jääb sotsiaalmeedias siiski nähtamatuks publikuks, andes vaid laikide ja emotikonide abil märku mõne valjuhäälsema toetamisest või vastasusest. Ja see ei olegi ohtlik.

Ohtlik on aga see, kui väljutakse pöidlaviskaja staatusest, astutakse kommenteerija märksa nähtavamale positsioonile- ega tunta piiri. Eriti kui  erutusprotsess on kiire ja ägedaloomuline, aga pidurdus puudub. Vaat siit võib joosta see va nähtamatu kurjuse punane joon. Enamus meist jääb oma kaalutletud ja läbimõeldud seisukohavõttudega siiski selle piiri taha seisma. Aga üha rohkem näib olevat ka ületormajaid. 

Kui teise inimese kohta öeldakse halvasti, püütakse teda avalikult madaldada või naeruvääristada, muutun valvsaks. Kui avalikke halvastiütlejaid “sündmuspaigale” aina lisandub, tekib ohutunne. Kui aga mõni leiab endal õiguse olevat solvangutega lausa purustada, muudab see mind jõuetuks ja nukraks. Minu isikuomadused ei ole tulle viskumiseks piisavalt tugevad. Ma ei kannaks ka kaitsja positsioonis pikka tümitamist välja, rääkimata siis eestkõneleja omast. Ometi tahaks mõnele haigettegijale vahel lausa karjatada, et see pole okei! Nii lihtsalt ei tohi!

Praegu jälgin internetis tuntud naistšellisti ümber toimuvat ja mu sisemus tõmbub taas õõnsaks. Nii tehaksegi inimesi hakklihaks. Selle eest, et ta arvas teisiti, kui enamus meist. Selle eest, et ta väljendus teisiti, kui meie, teised, harjunud ja oleme ja sündsaks peame. Kas selle eest, et ta ei murdunud, vähemalt kohe, nende võtete ees, mida meie, teised, ta murdmiseks kasutasime.

Nii hea ja turvaline on olla kusagil “teiste” sulandunud massis. Eriti juhul, kui “meid” on rohkem. Eriti siis, kui me ise midagi ütlema ei pea. Kui paljud üldse oskaksid ja suudaksid viimase aasta kohta tegelikku, adekvaatset infot anda? Ka kõrgemal pool, targemate seas on olnud palju keerutamist. Mida siis teha, kui üks osa rahvast kuuletub kergemini, ei esita küsimusi ja käitub nii nagu vaja, teine aga tahab teada, miks ja kas äkki saaks ka teisiti? Minu peas on küll palju segadust. Maskikandmise osas suudan alluda reeglitele. Küll on mul aga palju vastuseta küsimusi vaktsiinide osas. Mida siis minugagi teha? 

Vaadake vaid, kui lihtne on naisest teha narr!  "Avalik räuskamine tegi ta sotsiaalmeedias naerualuseks..." seisis Delfis ühena esimestest pealkirjadest. Eks neid "avalikke räuskajaid" leidub teisigi, aga millegipärast on just temast, nelja lapse emast, ilusast naisest ja paduandekast muusikust, lihtne kinni võtta ja nii alandaval moel tükkideks rebima hakata. 

Meeste puhul jäetakse tavaliselt kaks aspekti kõrvale- keha ja  lapsed. Siit aga haistavad ajakirjanikud ja kommenteerijad rikkalikku saaki. Et see naine on julgenud oma ajalikku ilu ka näiteks kunstina eksponeerida- on teda imelihtne muuhulgas ka selle eest madalamale tõmmata, naeruvääristada ja rumalaks tembeldada.  

Ka laste kaudu on naist ülikerge relvituks teha. Nelja lapse emana tean seda hästi. "Mõelge, ta kaasas ka oma lapsed meeleavaldusele!"- selle lause alltekstina kõlab väga tugevalt sõnum: "halb, vastutustundetu ema". Usun, et see naine, kasvatades üksi oma nelja poega, seisab niikuinii päevast päeva dilemma ees, missugused tema valikud oleksid ta lastele võimalikult pehmed, vähemkahjustavad. Et ellu jääda ja ühtlasi oma andeid rakendada, peaks tema ööpäevas olema vähemalt topeltarv tunde. Kas pole hoopis imetlusväärne, kuidas ta suudab alati nii reipalt ringi käia, kõik lapsed riburadapidi sabas, ema juures- just see, mida väikelaps turvatunde tekkimiseks vajab. Mina küll nii hästi ei suutnud!

Maine ristilöömine on võtnud ebanormaalsed mõõtmed. 

Ah et võtame temalt karistuseks kontserdid ära? Äkki töögi? Mis mõttes? Kas te olete teda mängimas kuulnud? Mina olen, ta mängib väga-väga hästi! Inimesel on Jumala and ja meie, ümbritsevad, lööme ta risti? Mis õigusega? Huvitav, kui paljud kujutavad üldse ette inimese elu, kes, kasvatades nelja väikest poega, on samas oma erialal säärases vormis, et üks tuntud tšelloprofessor kommenteeris: "Tead, tegelikult ei ole selline asi üldse võimalik..." Aga ometi on. 

Mul on hirm, et ta läheb viimaks katki. Kas teil ei ole? Ta "kuritegu" ei olnud ju üldse nii suur... Mida ta õieti tegigi? 

Need aastad, mil olen töötanud hingehoidja ja pereterapeudina, on mulle õpetanud järgmist- muutusi saab tekitada ainult ja ainult armastusega. Häbistamise, sildistamise ja alandamisega ei muuda midagi. Ainult purustab. 

Puutun päevast päeva kokku tohutult erinevate peremudelite, tõekspidamiste ja elusaatustega. Kohtun süütunde, ahastuse ja lõputu kurbusega. Ja kui tublid on ometi enamus meist, mis sest, et me valikud on vahel kõrvalseisjaile arusaamatud, ehk veidradki. Kõigel on põhjus. Mul on iga inimese hinge ees tekkinud tohutu aukartus. Piltlikult öeldes kujutlen seda kui kristalli oma peopesal. Inimene tuleb oma looga, tema hing on voolitud just selliseks unikaalseks ehteks- kes olen mina, et selle ainsa hoobiga purustaksin?

Mina, kahe kiriku organist, kutsun teda küll oma kirikutesse esinema. Ikka ja alati. Nagu kõiki andekaid muusikuid. Hoolimata maailmavaatest. Teda aga hetkel iseäranis. See on vähim, mida saan teha. Rohkemat ei oska, antagu mulle andeks. 

Hoiame ometi üksteist... 


laupäev, 17. aprill 2021

Kaotamine

Ma vahel kaotan ennast ära
kärata
Siis palun ole hea ja ärata
mind üles.
Kuigi mõtted õilsad,
head,
pead kaotada ju pole väga
sünnis!

Mu lapsepõlve lävepakk ehk
künnis 
end vargsi tänapäeva asetas.
Ma pole poole sõnagagi paotanud,
kui palju olen komistades kaotand-
silmnäo ja pea
hea, 
kehagi kui jääb!

Kuid ei! Miks vaatad mulle peeglist vastu?
Nüüd ole hea ja astu 
veidi eest.
Meest 
sõnast, härga sarvest 
naist ehk teest,
mis kuulub kindlalt tänapäeva ilma...

Ma kaotasin end unne.
Siiski silman
mind peeglinurgas vaikselt ärkamas...

kolmapäev, 14. aprill 2021

Teelahkmel

 Teelahkmel seisan. Ei tea, mida teha.
Lindude laul üle niitude kajab
Miski mind naerma, ja nutmagi ajab
Teelahkmel, siin... Minu hing ja mu keha

viimast on võtnud, et tõusta võiks hinges
tunne, mis tulvil on usku ja lootust,
naeru ja rõõmu ja kohtumisootust,
armastust. Ometi meeled on pinges. 

Ühele poole viib üksindusteeke.
Kummale? Sinna ei heaga või minna
Vahet ei ole, kas maale või linna 
viib ta. Sest kibe on üksinduspeeker. 

Teisele poole kaob tee üle künka
Tee, millest üles on paarina parem,
toetades teineteist. Hiljem või varem
puutudes päikest või pilvederünka. 

Minna ei julge. Kuid jääda ei suuda.
Pimesi valin siis raja, mis õige
tundub. Ja kaugusest sookure hõige
kinnitab- saatust sa ikka ei muuda...


pühapäev, 11. aprill 2021

Kuidas piiskop pea kaotas. Peaaegu.

Rootsi kuninglik piiskop külastas oma eluajal Eestit suhteliselt regulaarselt. Sel korral oli ta taas siinkandis käimas ja kes seda enam mäletab, mis hoone parasjagu tema piiskopliku õnnistuse sai, igatahes olime kusagilt tagasiteel Tallinna poole, kui P. tuli geniaalsele ideele teha väike sissepõige minu koju ja näidata tähtsale külalisele mu tähelepanuväärset koerakest. 

Leonardo oli väga viks ja viisakas loom. Mis sest, et ta pea suurus hõlmas vähemalt kolme inimpead ja kurblik nägu teisel pool aknaklaasi kattis vahel kogu vaatevälja. Ikkagi mõnus ja turvaline 90-kilone elukas!

Rootsi piiskop ilmselt oma edasise järelejäänud elu jooksul enam nii ei arvanud. Asi oli nimelt selles, et mul läks üks oluline arvestus veidi nihu. Õigemini ei tulnud ma selle pealegi, et hetkel, mil mu silmapaistev bernhardiin Leonardo väljanäitusele sisenes, seisin mina ühel, piiskop aga teisel pool väravat. See oli viga. Piisas tähtsal mehel vaid veidike ettepoole kummarduda ja oma käsi maailma suurima kõrvalataka sügamiseks ettepoole sirutada, kui loom tõmbus üle kere pingesse, võttis madala paigaltstardi- ja hüppas. 

Piiskop oli väle mees. Leonardo hiigel-lõuad laksasid kinni otse tema pea kohal. Koer lõrises ebaõnnestunud hüppe üle raevukalt. Mina tegin samuti mingit abitut häält, aga see polnud kosta. 

Siit oleks tulnud rahvusvaheline skandaal, arvas P., kes ei tundunud eriliselt närvis olevat. Pigem lõbustatud. Mõelda vaid,  piiskop, kes kaotas pea! Ja kus? Koera lõugade vahel! Minu meelest olnuks see õudne. 

Kui oleksin seisnud piiskopiga koos teisel pool väravat, ei oleks Leonardo tundnud mingit tungi mind nii suursuguselt kaitsta. Ta ei rünnanud eales- kui suurekasvulised isased koerad välja arvata. Ta suures peakolus läks lihtsalt sassi, kumma isendi kõrva too võõras mees sügada soovib- minu või tema. 

Ma ei tea, kas piiskopile tõi see viimane fakt kergenduse. Igatahes lahkus ta minu juurest allesjäänud, aga suures segaduses peaga. Tal vedas, kuigi tänases vaatevinklis pole selgi mingit tähtsust. Elu on ajalik ja enam pole ühte ega teist.

On vaid väikene mälestuste peatus, mõttekatke pea ja peatuse üle. 

neljapäev, 8. aprill 2021

Kaassõltuvuse lugu

 See lugu on kaassõltuvuse äärmuslikust vormist. Sellest, kuidas oma partneri elu ja valikute eest vastutuse võtmine kaassõltlase enda elu tasapisi hävitab ja tema minapildi ning väärikuse järk-järgult niivõrd maatasa teeb, et reeglina ei tule kaassõltlane sellest olukorrast ise, ilma kõrvalise abita üldse välja. Paradoksaalsel kombel on kaassõltlased enamasti väga tublid, võimekad ja empaatilised inimesed (enamasti naised). 

Minu jaoks oli selle loo kõrvaltegelase roll otsekui osalemine mingis näidendis või raamatu peatükis. Elan ka oma elu kui lugu, millel on dünaamika, kulminatsioonid ja tagasilangused. Miks siis mitte astuda veidikeseks kellegi teise loosse? Lihtsalt uudishimust. 

Selles, et Mirell oma meest kõrvalsuhte pidamises kahtlustama hakkas, olen küll mina süüdi. Imelik, ütles ta, viimasel ajal on Atsil kole palju tööd. Kõik õhtud ja... vahel poole ööni... Ütleb, et ema korteris olla rahulikum. 

Ma pole loll. Kui mees järsku teisiti käituma hakkab, kui tavapärane, on tal reeglina kõrvalsuhe. Mehed on mugavad. Nad ei muutu üleöö, lihtsalt niisama, muutumise pärast. 

Ei usu, raputas Mirell seepeale ägedalt pead. Kehitasin õlgu. Tahad, lähme vaatame õhtul?

Me ei jõudnud veel õieti Atsi ema hoovi sissegi sõita, kui nägime kolmada korruse valgustatud köögiaknale nõjatumas blondiini kahvatut kuju. Näed nüüd, müksasin küünarnukiga Mirelli. Too jõllitas uskumatu pilguga minu poolt ettekuulutatud vaatepilti. See oleks olnud saja esimene kord selles loos, kus nende kesisele, et mitte öelda kohutavale suhtele rasvane punkt panna. 

Mirelli mees oli vahel joomatsüklis. Vintis peaga rääkis ta välja, et too blondiin lausa elab ta ema korteris! Tal polevat hetkel kuhugi minna. Aga et nende vahel ei olevat mitte midagi. Mirell oli maruvihane. Imestasin, et ainult maruvihane. Aga selle asemel, et sellegi koha peal kogu loole rasvane punkt panna, otsustas ta blondiini omavoliliselt Atsi ema korterist välja kolida. 

Vaadake, kaassõltlane hakkab ise teise inimese “probleeme” lahendama. Ta kehtestab reeglid, mis ei kehti, sekkub jõuliselt absurdsetesse olukordadesse, mis ei ole tema kontrolli all, unustades seejuures iseennast. Väärikusest ja täitmata vajadustest rääkimata. 

Igatahes kiskus kogu lugu põnevaks. Võtsin nõuks kolimisaktsioonis osaleda. Kui Ats järjekordses viinauimas magusat und magas, varastas Mirell temalt ema korteri võtmed. Selles majas oli muuhulgas tubli naaberivalve endise olümpiavõitja näol. Pidime talle trepil oma külastuse eesmärgist aru andma. Ta oli meie tuleku peale väga vihane. Mis sest, et me teda ei külastanud. 

Armukese asjad asusid lukustatud ruumis. Mirell teadis, et kusagil peab olema selle toa võti. Hakkasime otsima. Mirell muutus otsimisaktsioonis järjest intensiivsemaks. Ühel hetkel küünitas ta vana veneaegse sektsioonkapi ülemise osa peale, et äkki on võti seal. Oligi. Ainult et õnnetul kombel oli kapi ülemine osa alumise külge kinnitamata ning hoobilt kukkus raske kapiosa Mirellile pähe. Mirell lebas elutuna mu jalge ees, haav peas. Minu kõrvalosatäitja roll muutus korraga väga süngeks. Mõistsin, et politseile ei ole mu ilmsüütu viibimine võõras korteris surnud inimese kõrval eriti veenev.

Õnneks ilmutas Mirell varsti elumärke, raputas end ärkvele, kohendas juuksed peahaava ette, leidis, et tal pole midagi häda ja keeras lukusoleva ukse elegantse liigutusega lahti. Toppisime armukese riided kiiruga kilekotti, vinnasime selle õlale ja puistasime endise olümpiavõitja valvsa pilgu all prügikonteinerisse. 

Sellest, et Mirellil Atsi armukese garderoobist kahju hakkab, polnud mul õrna aimugi. Magasin kodus õiglaseund, kui Mirell pimeduse varjus konteinerisse ronis, armukese pitsilised trussikud, t-särgid ja muu, mis haisvate jääkide vahelt näppu juhtus, uuesti kilekotti toppis ning endise olümpiavõitja taskulambi valgusvihus tuppa tagasi vedis. 

See, et ta järgmisel päeval koos lastega ootamatult korterisse astudes Atsi koos armukesega otse teolt tabas, mistõttu lapsed närvišoki said, oleks olnud adekvaatne koht sellele loole veel üks rasvane punkt panna. Aga ei. Mirell käskis mehel püksid jalga toppida ning armukese kriiskava sajatamise saatel asus perekond koduteele. 

Järgmisel päeval ei saanud ma kõrvalosatäitja rolli sisse elada. Mirell läks nimelt otsejoones armukese töökohta ühes reisibüroos ja nõudis tema kohest vallandamist. Teil töötavad prostituutidest perelõhkujad, oli ta armukesele osutades kindel. Millegipärast ähvardati teda ennast politseiga. Kättemaksuks kirjutas armuke Mirelli tööandjale närvihaigest Mirellist värvika iseloomustuse ja sellest tuli omakorda palju jama. Muidugi polnud ka siis õige aeg lahkuminekuks ja oma elu kordaseadmiseks. 

Siis aga avastas Mirell, et Ats ja ta armuke on omavahel avastanud toreda ja ühendava hobi- rahvatantsu. Vaat selles vaatuses sisenesin jälle mängu, kuigi V oli mu sekkumise rangelt ära keelanud. Ats on siiski lapsepõlvesõber ja meeste sõprus on püha. Aga kuna lugu kiskus nii jaburaks, ei suutnud ma kuidagi eemale hoida. 

Rahvatantsurühma nimi oli “Kabujalakesed”. Trennis tantsiti sussides. Sussid olidki süüdi, et Mirell asja uurima hakkas. Need hiigel-sussid suuruses 43 lebasid korralikult Atsi kapis.  Mustad. Nad käivad rahvatantsus, sisistas Mirell mulle telefoni, see lõbu tuleb kohemaid lõpetada. 

Mirell võttis ühe musta hiigelsussi ära. Asemele pani samas suuruses valge isendi paarist, mida Selverist ekstra ostmas käis. Kui Ats armukesega taaskord trenni läks ning kotis kelmikat must-valget sussipaari nägi, kostus ta suust vihamöire ja sel päeval ei veennud armuke teda trenni jääma. Midagigi lõbusat...

Ühist hobi siiski kohe ei katkestatud. Mirellil tuli veel pingutada. Nii helistas ta rahvatantsurühma juhendajale ning rääkis poolsosinal, et asi on delikaatne. Tema mees Ats tahtvat küll väga selles tantsurühmas käia, kuid ta partneril olevat üks suur viga- suust tulevat väljakannatamatut lehka. Ats ei julgevat seda ise kellelegi rääkida. Treener lubas vaadata, mis teha annab. 

Et noorte armulugu kohe kaugeltki läbi polnud, selgus me ühisel suusareisil Skandinaavias. Armuke saatis sõnumi, millest selgus, et ta teadis Atsi ilma pereta suusatamas olevat. Ma ei tea, kas Atsil oli sügavalt ükskõik või oli ta lihtsalt juhmard, igatahes ei õppinudki ta kunagi ära, et armukese olemasolul ei jäeta telefone hetkeksi ripakile. Meie igatahes sepitsesime sellele sõnumile üheskoos toreda vastuse. 

Vale-Ats teatas seal sõnumis, et tema ja ta pere tervitavad armukest üheskoos lumiselt suusanõlvalt ja et kahjuks on nende armulool nüüd lõpp, sest armuke polevat ta kallile naisele mitte ligilähedanegi. Lisasime veel mõningaid vürtse, mis armukese eriti vihaseks pidid ajama. 

Edasised prožektorid koondusid Atsile, kes sel reisil enam hetkekski rahu ei saanud. Ta ei julgenud me kõigi nähes märatseda, kuid allasurutud raev pritsis välja selle läbisõimatud kutsika igast ihurakust. 

Laev jõudis koduteel vaevu sadamakaid puudutada, kui läinud ta oligi- asja klaarima. 

Ats oli imelik. Ta hoidis selle naise poole, kes temaga kõvemini karjus. Sõltlased pole nimelt oma tunnetega absoluutselt kontaktis. 

Kogu loole püändiks tuleb aga veel üks “pommuudis”. Kogu ülal jutustatud loo taustal tegutses veel üks “daam”. Armuke number kaks. Too oli Atsist kena viisteist aastat vanem ja teda kasutas Ats oma joomatsüklitest väljatulekuks- kuna ka too naine ise pitsi põhja ei sülitanud, teadis ta hästi, et klõmakas kanget võib raske pohmelli korral päästa elu. Pohmellivälisel ajal oli tal kasutada Atsi aiamaa, mille olemasolu selgus Mirellile alles kogu tolle armudraama tugevas keerises. 

Mirell ei jätnud tuuleveskitega võitlemist. Ta kloppis püksipõlved puhtaks ja koos asusime aiamaa poole teele. Mirell oli välja nuhkinud, et Ats oli selle maalapi koos suvila-putkaga millalgi salaja ostnud ning lahkelt armuke number kahele kasutada andnud. Armuke number kaks oli sinna istutanud kardulaid, sibulaid ja muid aiasaadusi. Saime kena saagi. Osad kartulid andis Mirell tänutäheks mullegi. Mina omakorda valmistasin V-le toreda õhtusöögi ja V kiitis kartuleid taevani. Päritolu osas hoidsin suu kinni. 

Seda, kuidas aiamaa-armuke ja ta sõbranna järgmisel korral silm-silma vastu kohtudes Mirelli labidaga ära tahtsid tappa, ei hakka ma üksikasjalikult jutustama. Ka seda mitte, kuidas need armulood edasi arenesid. Astusin mingil hetkel näidendist välja ja jätkasin oma elu elamist. 

Kõik see juhtus umbes viisteist aastat tagasi. Kuni... eile tuli kõne, helistajaks murtud Mirell. Armuke number kaks tegutsevat jälle. Olevat vahepealselgi ajal aeg-ajalt pead tõstnud. Ta olla nüüdseks umbes seitsekümmend. 

Me peame oma elu võtma kui lugu. Otsekui raamatut. Vahel võiks mõelda, kas ehk üks või teine peatükk juba liiga pikalt ei kesta. Lugejal hakkaks ehk igav?

 Minul tekkis küll ahastus. Mirelli elus on selline jama väldanud kolmkümmend aastat. Ja ta ikka jaksab. Ja ta ikka loodab. Ta teeb selle kõrvalt tublit tööd. On üles kasvatanud kolm toredat last. Ta hoiab oma õlgadel kogu maailma. 

Aga ta ise? Täiesti kadunud. 

teisipäev, 6. aprill 2021

Liiga külm

 Maapind otsekui tuksleks soojuseihaluses. Hallikas-kollakad päikeselaigud, mis vaevaliselt läbi porikarva pilvede koltunud rohutuustidele väge andma maanduvad, värelevad nende kukaldel ootusärevalt. Olemegi kohal, kas kuulutame üheskoos  kevadet? Ja teie, kus ometi olete, te noored, erkrohelised võrsed?

 Aga ei- veel ei tule kahvatutest päikeselaikudest raasugi sooja, see kõik on vaid ettevalmistus, eelmäng. Mannetu kujutelm. Lohutamatult nutma pursates paiskub õlgkollaste kõrte püstjas parv uuesti kummuli, tuul lükkab paksemad pilvekardinad hooletult rapsides niigi viletsalt kumava päikeseketta ette ja see, mis mõneks sekundiks lubati kevadet kuulutama, kaob hetkega. Vähe sellest- needsamad pilvevatid sülgavad veel lumehelbeidki takkajärgi. Lompidele moodustuvad tuhanded mõtlikud sõõrid. Oleks siis vihm...

Liiga külm, ütlen ma teile. Liiga külm! Vaatan ootusärevalt ringi. Keegi ei ühine, ei vasta. Vaid tuul, see igipõline tujukas kambajõmm, tõukleb ja tuuseldab, mõistmata vahelgi vaikida. Kusagil siinsamas raksatab suurem puuoks. Madal-krobeline heli mõjub ehmatavalt otsekui ahelsuitsetaja mahlane köhatus. Märja puu pehkinud lõhn jõuab tuultkaudu sõõrmetesse. Peenemad oksad klõbisevad piisku pillutades niisama kaasa. Nagu kastanjetid.

Mu kinnastatud käed tõmbuvad üha külmemaks. Niiskus tungib kontidesse. Hallil pilvetaustal lendab kolmnurk musti kogusid. Haned. Kaagatused kaiguvad kuidagi valulikult. Küllap on neilgi külm. Vähemalt sama talumatu, kui mul. Lohutav! 

Liigutan tasakesi käsi. Randmed on nõtked ja liuglevad üles-alla nagu baleriinil. Küünarnukid tõusevad tasapisi järele. Peagi haaran liigutustesse õlavarredki. Lennusulgede tekkimist õieti ei märkagi. Tugevad tiivad kannavad mind ühtäkki laotuse suunal. Rünkmustad pilved moodustavad mu ees ähvardava müüri. Sisenen neisse joovastava hüüdega, mille kõrguses lehviv tuuleiil hetkega endasse püüab. Edasi libiseme juba üheskoos- tuul ja mina, nagu ikka sellistel puhkudel. Läbime ränkrasked sajupilved mängleva kergusega, magustoiduna raiume end läbi paksude valgete vatitoppide. Hõredad kiudpilved ülal taevase ilu lävepakul on vaid hooletuks ampsamiseks. Kirsid tordil.

Ja ongi päike. Täies hiilguses. Säravkollane, soe! Emban ta kuldseid kiiri, surun pea ta sooja sülle, luban end kallistada, hellitada. Mind valatakse otsekui kullaga üle. Ah, päike, ma pole seda väärt! Kuid silita siiski...

Õnnis soojus, mu pidev igatsus, palun püsi minuga veel kaua!

laupäev, 3. aprill 2021

Suur reede

 Isa taevas, heida armu,
Jeesus suri minu eest!
Löödi risti. Pilt, mis karm mu
silmis ja mu südames
täna püsib,

otsib asu,
korralikult kohutab. 
Tõotus taevalisest tasust
täna küll ei lohuta!

Pilt, mis piinarikas, püsib.
Ristil ripub, minu eest...
Millal keegi minult küsib
kas ma tundsin seda meest?

Tundsin ma? Kui äkki salgan,
pilku peidan, kartma löön,
enne lõpetan, kui algan,
risti rüpes sõnu söön?

Jah, neid sosistasid huuled,
palveis, täis mis armastust...
Äkki siiski kohut kuulen,
taevast näen, mis süsimust? 

Isa taevas, heida armu,
Jeesus suri minu eest!
Isa, ära ole karm mu
vastu. 
Tunnen seda meest...

Päike paistis minu peale
täna kahvatult- mis sest.
Juba vaikselt kirjareale
sõnum Ülestõusmisest,
muusikasse helged toonid
ellu armastuse tee
joonistan. Jah, tean, et kroonib
Sind mu Päästjaks ristitee...

laupäev, 27. märts 2021

Kõnnin...

  Kõnnin loojuva päikese poole
Silmapiirini, edasi veel...
Võtan armastuse ja hoole,
Annan loobumise sel teel.

Annan loobumise. Jah, sulle
Ja ei tagasi vaadata saa.
Ainult armastus, see jäägu mulle
Puhast õnne siin väärin veel ma.

Päiksekuma mul punaseks paled
Silmapiiri peal paitab. Ma tean,
Mis on tõesed mu elus, mis valed
sammud. 
Teod, mis on halvad, mis head. 

Kõnnin loojuva päikese poole
Seljataha jääb pettumus, tusk
Siin ma jätan kõik Jumala hooleks
Õnneks saatvad mind lootus ja usk. 

Õnneks palju ei olegi vaja. 
Vaja loojangut, patja ja pead
Vaja paitust ja naerude kaja. 
Vaja rammestust, uinumist head...

laupäev, 13. märts 2021

Põgenik



Ah et mis siis ikkagi juhtus? 
Nüüd, kus kõik on lahenenud, võin selgitada küll!
Ühesõnaga- kaks rotti oli meil juba lemmikloomadena olemas, kui tüdrukud märkasid, et samast pesakonnast on järel veel üksainus õeke. Kiiresti peeti Jossiga läbirääkimised, et poiss endalegi loomakest nõuaks ja vaene üksi pessajäänud rotike meile elama asuks. Joss nõustus vaid selle klausliga, et ei peaks puuri puhastama. Niisiis tegelikult nõudsid tüdrukud enesele kolmandat rotti ja mina mõtlesin- läks trumm, mingu ka pulgad...
Algul paistis kõik normaalselt minevat. Lepiti V-ga kokku ja toodigi loomake majja. Siis aga ilmnes esimene “aga”. Õed olid nädalaga kolmanda sõsara ära unustanud! Nad ei võtnud teda omaks! Ründasid! Pidime uustulnuka nendest eraldama. Aga kuhu? 
V. ei olnud enam abivalmis, seega pidin ise ohjad haarama. Viisin loomakese tüdrukute pisarate saatel kasvataja juurde tagasi. Leppisime kokku, et toon ta uuesti meile, kui oleme leidnud lisapuuri ja saame hakata teda rahulikult ja korrapäraselt õekestega kokku harjutama. 
Järgmisel päeval saimegi lisapuuri. Millegipärast arvasin, et nüüdsest on lemmikud minu mure- kuigi olime rangelt kokku leppinud, et roti-teemaga tegeleb täiskasvanuist ainult V.- ja sõitsin ise kolmandat rotikest uuesti koju tooma. See oli suur viga! 
Panin looma kingakarpi, mille kaanele olid uuristatud õhuaugud. Ühtäkki märkasin aga, et loom on karbist väljas! Jalutab autoistmel! Püüdsin teda rooli tagant krabada, aga ebaõnnestunult. Viuhh- ja läinud ta oligi!
Niisiis- mul oli rott autos lahti. Kusagil. 
Jõudsin koju ja kupatasin lapsed otsima. Õige pea selgus, et rotike oli roninud pedaalide juures asuvast avausest sisse ja pesitses nüüd kusagil esipaneeli all. Ja ega ta sealt enam vabatahtlikult välja ei tulnud. Mkmm. Meelitasid nad mis meelitasid, korra vilksatas, siis jälle kadus. 
Minus tõstis tasapisi pead paanika. Rott autos ei olnud just ülemäära atraktiivne väljavaade. Pigem niruvõitu. 
Väljas oli miinus viisteist kraadi. Olin sõitnud garaaži. Mul polnud mingit tahtmist äsja emme juurest eemaldatud hirmunud loomakest surnuks külmetada. Lisaks aga tekitas mu elav kujutlusvõime pilte katkinäritud elektrijuhtmetest, voolikutest ja muudest autole elutähtsatest organitest, samuti kolme-neljakohalistest arvetest, mis nende likvideerimiseks väljastatud...
Kell lähenes südaööle. Rott ei olnud end kätte andnud. Lastel oli järgmisel hommikul taas algamas kool. Neil tuli kiiremas korras voodisse minna. Tundsin korraga selgelt, et midagi minus murdub. Et ma enam ei jaksa. Et see mäng käib liiga kõrgelt üle mu pea.
Puhkesin lörinal nutma.
Lapsed on mind üliharva nutmas näinud. Kui üldse. Nüüd siis nägid ja ega see neile kerge ei olnud. Nutsin kohe pikalt ja südamest. Vahepeal saabus öö, suigatasin ja nutsin edasi. Piirasin paar korda öö jooksul ka ise auto juures rotti, aga asjatult. Hommiku saabudes olin roidunud ja paistes silmadega. See oli õudne tunne. 
Et oma jutuga mitte liiga pikaks minna, ütlen vaid, et päev oli sama lootusetu, kui öögi. V. tuli niipaljuks appi, et tõi Bauhofist lõksu, mis on kui pikk puur ja mille uks lajatab roti seljatagant kinni just hetkel, kui ta konksu otsast maiust võtma küünitab. Teate, rott ei läinud selle lõksu ligidalegi! Olin väga tujust ära. 
Lahendus saabus alles päris õhtul. Ligi 24 tundi hiljem. Olin siis parasjagu jalutamas ja saadud sõnum tuli kui uusaastasoov! Head uut aastat! Head roti aastat! 
Rott oli viimaks tabatud! 
Tüdrukutel oli see ühtäkki õnnestunud. Napilt, nagu hiljem selgus. Aga mis vahet sel enam! Igatahes on rotike nüüd kodus ja kujutage ette- juba õdedega äragi harjunud!
Mina aga istun nüüdsest iga päev autosse mõttega- küll on hea, et siin pole rotti! Ja et kõik juhtmed ja voolikud jäid samuti terveks. 

neljapäev, 4. märts 2021

Eeslike

 Oh eeslike, miks kahe kuhja vahel
sa nõnda kurvalt jätad nälga end?
Näe, isukalt seal krõmpsutab su vend-
jääb kängu nii su toitumiseahel!

Näh, lontiskõrvu keeldud kuulmast nõu!
Lööd kabjad vastu maad ja kokku huuled.
Siin rammus hein! Ja sina vaevu kuuled
et söömiskonkurentsi täis on õu...

Mis enam loeb su kõva eeslikisa,
kui otsas roog on siit- ja sealtpoolt kuhjast?
Saad aru isegi, et tüli tühjast
tõi vaid su jonn, mu vaene eesel visa!

Nüüd jäta meelde see, et kui ka vahel
on kuhi rammus siin ja sealpool külge,
ei maksa neelatada sülge. 
Jääb kängu nii su toitumiseahel!

Vaid vali üks ja asu krõmpsutades sööma
Su vats ei suuda kahte koormat kanda! 
Saad kõhuvalu. Teisele võid anda, 
ka siis, kui parem tahaks minna lööma. 

Oh, vaene väike eesel, kangekael!
Näed ju, et nõu ei ole üldse laita, 
kuid kõik! Nüüd viin su otsejoones aita!
Su nälgimisest saagu päeva nael!




kolmapäev, 3. märts 2021

Rotid

Olen siia ka eelnevalt kirjutanud, et triol on minuga raske, kuna ma ei ole absoluutselt huvitatud lemmiklooma(de) majjatoomisest, neile aga on see juba aastaid olnud otsekui eluküsimus, vähemalt tüdrukutele. 
Annan nüüd tagasihoidlikult teada, et on toimunud pööre. Alates pühapäevast on me kodus elutsemas kaks väikest rotipoega, valge ja must. Pätu ja Peanut. 
Ärge küsige, kuidas neil viimaks ikkagi minu ärarääkimine õnnestus! Tegelikult jäin lõpuni eriarvamusele. Ma lihtsalt taipasin, et neile on neid loomakesi tõepoolest üliväga vaja- ja alistusin. 
Ah et miks just rotid? Sest mulle pisteti nina ette arvukalt teaduslikku lektüüri rotikeste erakordsest intelligentsist. Ma ju pidin hakkama uskuma, et ilma nende tarkade loomakesteta on me maja ajumahult poole vaesem! Pidin ju ometi tunnistama, et ega need kaks tagasihoidlikku küll mingit tüli ei tekita, et nemad astuvad kohemaid kaks sammu tagasi, kui minu närv üle keema hakkab. 
Rottide korteriks sai ülisuur, 3-korruseline puur, kuhu muuhulgas kuuluvad ronimistorud, kiik ja köis. Ühesõnaga- uhke. Esimese öö veetsid loomakesed oma puuris tüdrukute magamistoas, kuna aga neile ka öösiti mõned mängutuurid peale tulevad, mil nad end tavapärasest häälekamalt väljendavad, tegin ettepaneku puuri asukoha muutmiseks. Panime selle mängutuppa. Nii saavad kõik öösel magada (noh, mina olen küll paar korda krabina peale ärganud, kui mu enda magamistoa uks on praokile jäänud, aga see ei loe.)
Tüdrukud on oma rottide üle uhked ja nende sõbrad vaimustuses. Nad ilmuvad vahel oma distantsõppe kaamerate taha, rotid õlal ja on kohemaid popid plikad. Rott sarnaneb oma ronimisoskusega ahvile. 
Nii me siin elame. Mina, trio ja kaks rotti. Vähemalt neil viiel tundub elu olevat lill. Miks siis mitte minulgi...

teisipäev, 2. märts 2021

Lugu Muhust

 Mul on Muhus uus töömees. Õigemini lausa kaks, aga üks teeb rohkem. Teine hoiab rohkem silma peal. 
Sain täna selle mehega, kes teeb rohkem, tuttavaks. Tundus väga tore. Ta küsis muuhulgas, kas mul kõrgharidus on ja saanud jaatava vastuse, küsis, kas tunnen, et olen seetõttu nendest parem, kel pole. Oot, mis mõttes? Tuli välja, et ta on linnameestele ehitades säärast suhtumist mõneti kogenud. Arutasime veidi selle asja üle. 
Ja siis rääkis ta mulle toreda loo:

Ta olla mu köögiseinast naelu välja tõmmanud, kõrvaltubade uksed olid kinni teibitud, aga korraga pani ühe suure naela väljatõmbamine seinapalgi nii värisema, et kõrvaltoas kukkus midagi kildudeks. Esmalt mõelnud ta, et las olla. Siis aga hakanud kripeldama. Oli olnud pime, ta oli juba koju minemas, aga otsustas siiski vaadata, misasi see ometi purunes. Lükkas siis tasakesi ukse teibist lahti- ja mis ta näeb: üks pilt vedeleb põrandal kildude sees. Tõstab pildi üles, loeb alläärest: “Seda tegin Mina sinu eest!” Vaesel noormehel tõusis külm higi otsaette. Mu maja tundus korraga nõiduslik ja jube. 

Tegu oli okaskrooniga Jeesuse pildiga. “Seda tegin Mina sinu eest”- kannatasin ja surin ristisurma, et sina saaksid päästetud... 

Korraks olevat hiljem ka piibli-variant laual olnud. Too noorem töömees olla lausa sellelt teiselt küsinud, et mis ta arvab, kas see võib olla mingi piibli-teema ja kas mina olen äkitselt usklik? Teine oli kiirelt lohutanud, et oh ei, selle võimaluse välistab ta täielikult! 😁

Igatahes saime asjale lahenduse. Siinkohal luges siirus. Ja ma ausõna tundsin, et pole oma teadmiste ja ja usu tõttu grammigi parem. 

laupäev, 27. veebruar 2021

Neil hommikuil

 Neil hommikuil
kui taevas on sini-selge ja päike 
heidab kuldset valgust raagus puudele
muutes nähtavaks 
nende sihvakad tüved
korrapärased oksad, lausa
iga väikseimagi oksarao kõikumas
tasa puhuvas tuules...
lööb selgusepahvak õnnelainena üle kogu mu olemise-
ah, kui taevalikult lihtne kõik on!

Aga tean, et see äratundmine 
on ainult korraks.
Homme on kõik jälle endine. 


esmaspäev, 22. veebruar 2021

Talv

 Taevast langevad miljonid helbed
lumevaibale koovad nad lisa,
valgeks võõpavad maailma, selgeks
külmuse piirid. Tardunuks kisa.

Kinni mätsivad porised rajad
andekssaamise künklikelt teedelt.
Nähtamatusse ruumi ja aja
pinnatuisuna pikilt alleedelt

viivad. Miks’e jäätunud huulilt,
purikaid aga räästatelt kukub,
sõnum hanges toob ulguvail tuulil
mitmehäälsena ennustust hukust

lävepakule. Sillerdav lumi
teemantpuruna kutsuvalt särab.
Samast lendu end rapsib üks tuvi
valge. Rahu viib jäädavalt ära...

Tõde, tegu. Teinegi vaatus
kahvatus kuukumas nähtavaks muutub.
Jäine ristipuu, lumine saatus.
Libe teekond, mis maapealset puutub...

               ——
 Väike tihane oksale lendab
"sit-si-kleit" pääseb lustakalt valla.
Elu ime teeb jälle mind endaks
külmunud kahtlus jääb rõõmule alla...


 

pühapäev, 21. veebruar 2021

Talisuplus

 Jääauku minnakse nii: esmalt pannakse ennast soojalt riidesse. Siis matkatakse veidike- võib isegi vaid kilomeeter-paar. Nahk võiks olla soe, aga mitte higine. Siis võetakse rahulikult riided seljast ära ja ronitakse, hea on, kui redelit mööda jääauku. See otsus peaks peas olema varem kindlaks küpsenud, sest ega augu äärel enam suurt ei mõtle. Tunne, mis kaelast saati jääkülma vette minnes valdab, on kummaline. Minu meelest mitte külm. Pigem ehmatav. Vapustuse tunne. 

Ronisin ca 15 sekundi pärast välja. Vaat siis kogesin seda nõelte torkimise tunnet, millest olen kuulnud räägitavat. Külm ei olnud absoluutselt! Aga kaaslane, kes on kogenum talisupleja, käskis mul end ikkagi otsemaid ära kuivatada. Olevat külmetamise oht. Tegingi nii ja riietusin rahulikult. Kohe oli soe ja hea olla. 

Otsustasin, et teen veel. 

laupäev, 13. veebruar 2021

Mäesuusatamine

 Esimest korda panin mäesuusad alla umbes kahekümne viie aastaselt. Helis oli siis kuskil viiene. Tean seda seetõttu, et Helise toonase sõbra pere harrastas mäesuusa-sporti täies koosseisus ja kuna nende eluviis ja tarbimisharjumused mulle, noorele plikaohtu naisele suureks eeskujuks olid, pidin minagi ilmtingimata mäesuusaspordiga sinasõpruse sõlmima. Teadmata, mida see õigupoolest tähendab. 

Jäin muidugi oma uue hobiga hoobilt üksi- või noh, hiljem olime selles Helisega kahekesi. Õnneks said mu õde ja vend umbes samal ajal samuti suusapisikust nakatatud. 

Elu esimene nõlvalt laskumine toimus Kuutsemäel. Ma ei saa siiani väga hästi aru, mis valemiga sain tõstukile, mis valemiga sain mäkke ja mis valemiga suutsin sealt elusana alla põrutada. Point on selles, et kui ikka pidurdada ei oska ja oma keha piisavalt hästi ei valitse, võid saada kiirlaskumise maailmameistriks- ainult karta on, et postuumselt. Pidurdamiseks on mäejalamil tavaliselt ikkagi piiratud ala. Kui pidurdada ei oska, sõidad raginaga aeda või majja või rahvahulka või tont teab kuhu...

Ma ei piirdunud iseendaga. Kui sõitudel, mis tänaseks mu mälust (ilmse traumaatilisuse tõttu) kustunud, juba enam-vähem püsti jäin, viisin otsemaid ka Helise tõstukiga mäele. Mu meeles mõlgub sellest kaks jubedat mälupilti. Esimene- Helis-sööstlaskuja laskub esmapilgul ideaalses konditsioonis, ühes tükis ja kohutava kiirusega pidurdusalale, sealt edasi raginaga läbi tõstuki järjekorra ja ühtlasi üle ootajate suuskade, raksaki! ala piirdeks olevasse võrkaeda. Teine- Helis-sööstlaskuja laskub diagonaalis suusaliftide alt, napilt rahuliku ülessõitja eest läbi ja kaob minu hüsteerilise huilge saatel (ei, see polnud braavo-hüüe!) peadpidi teisel pool rada asuvasse võpsikusse. 

Jätkem nüüd need kaks mälupilti ja managem ette kolmas. Niisiis, õnneks taipasin, et pean Helist pisut õpetama. Et muidu mu närv ei pea vastu. Jajaa, muidugi ma ei osanud õieti isegi sõita, aga... ma võtsin Helise tema suuskadega oma suuskade vahele ja põrutasin taaskord täiega alla. Võite arvata, mis saab slaalomi sõitmisest, kui lapse ja teise suusapaari raskus jalge vahel takistuseks ja absoluutselt mitte kaasaaitavaks elemendiks. Eriti, kui sõiduoskus nullilähedane. Muidugi sai tõstukijärjekord taas šoki ja mõni neist tundis meid oma suuskadest üle vuhisevat. Vähemalt aeda me sel korral ei sööstnud. 

Tasapisi said aga harjutajatest meistrid. Suusatamine sai selgemaks, pidurdamine ja keha valitsemine samuti. Aga mitte päris selgeks! Mitte kohe! Appikene, kuidas tahaks praegu illustratsiooniks tuua meie juba eos ebaõnnestunud Rootsi-reisi, te naeraksite end kõveraks! Poetan vaid, et Åre, suusakuurort suhteliselt Põhja- Rootsis, võttis meid lahkelt vastu, vaatamata suusaboksi pooleksmurdunud võtmele ja tuhandele muule hädale, aitas meil lahkelt suusad välja ja esimesel päeval kihutasime tänutäheks esimese ettejuhtuva tõstukiga üles, märkamata, et mägi, mida vallutama püüdsime hakata, koosneb vaid mustadest nõlvadest, mistõttu kogu järgneva päeva tegelesime sellest suusad kaenlas, jalgsi allatulekuga, kuna hindasin seda, kui mitte enesele, siis lapsele eluohtlikuks. Juba see tõik peaks tegema valvsaks- pusserdasin üksi endale teadmatus valdkonnas.  Teisel Åre-reisil tegelesime juba usinamalt ka suusatamisega, sealhulgas igat värvi laskumised...

Aga jah, minu visadus ja hambad ristis raskustele vastuminek- koos lapsega- nõuaks pōhjalikku analüüsivat kirjapanekut. Enam ma nii julge ja põikpäine ei ole. Oli see soov näidata, et saan hakkama? Soov mitte näidata, et ei saa hakkama? Miks ma kohe treenerit ei võtnud? Päris pikka aega oli nauding segunenud tohutu hirmuga...

Lõpetuseks kirjutan aga sellest, kuidas ma mõni päev tagasi Valgehobusemäel oma lemmik-talveala taas üles leidsin. Vähemalt kolm aastat oli viimasest korrast möödas. Ja seal ma siis ühtäkki liuglesin, täpselt nagu vanasti! Täpselt nagu siis, kui ma juba oskasin suusatada- seda hirmu-aega oli ju ikkagi lõpp-kokkuvõttes vähem, ehk paar aastat. Kolmikute kasvades olin juba sedavõrd küpsem, et võtsin neile õpetaja. See säästis mind tohutust närvipingest. Jah, muidugi mäletan ka nende puhul ärevaid hetki, näiteks kui Lisanni tõstukilt päästes ise sinna suuskapidi kinni jäin, jala põlvest ära väänasin ja paar nädalat suurt ei liikunud. Aga see tegevus polnud enam hirmust kantud, oli lihtsalt õnnetus.

 Kiirus ja vabadus panid taaskord mu südame põnevusest põksuma, adrenaliin vallandus üle kogu keha. Tahaks veel ja veel seda laskumise-tunnet! Palun kiiremini, hoogsamalt! Nii võtsingi järk-järgult ette ka triki-sportlastele mõeldud nõlvad, tõsi, mitte kõige ohtlikemast kohtadest. Päike sillerdas üle Kõrvemaa metsade. Hea oli mitte millelegi mõelda. Ilus oli olla. 

kolmapäev, 3. veebruar 2021

Bensupaagi kork

 Tänane lugu liigitub taaskord sarja "raudne leedi karmis eluvõitluses". 

Päev algas, nagu iga teinegi lähiminevikus, lumelabidalihase fitnessvormi treeninguga. Ühesõnaga- higi ja pisarad, nagu tippupürgimise korral ikka. Hangede tipud lähevad nimelt iga korraga kõrgemaks. Aga jah, probleem polnud sugugi selles. Õige probleem ilmnes alles siis, kui olin lapsed kooli viinud ja tanklasse diislit võtma suundunud. 

Vaadake, minu autol on avamis- ja käivitamispult. Mis see siis ära ei ole, küsite. Aga mina olen mõnikord sõitnud asendusautoga, millel on käivitamiseks ainult nupp. Mõtlen, et äkki selle korral poleks tänast probleemi ilmnenud... Asi on nimelt selles, et selle puldi sees, mis on ühendatud elektrisüsteemiga, on veel üks väike võti, millega saab avada kütusepaaki ja kui elektrisüsteem peaks alt vedama, ka autouksi. 

Sõitsin niisiis tankima. Sisestasin sooduskaardi ja pangakaardi, nagu kord ja kohus ning nägin peagi tabloolt, et võin rahuliku südamega kütust võtma hakata. Kõik olnuks normaalne, ainult et... see väike võti oli kadunud! Tema kohal puldi ülaosas haigutas auk. 

Minu taga ootas tankimist mitu autot. Läksin väga ähmi täis ja sõitsin lihtsalt minema, klapp, mille taga lukustatud bensiinipaagi kork, lõbusalt lehvimas. Nägin tahavaatepeeglist, kuidas minust järgmise auto juht sügas nõutult pead. Natuke maad eemal taipasin, et olin talle avanud toreda võimaluse enda arvelt paak täis lasta... Ühesõnaga- täismäng. 

Ei, ma ei keeranud tagasi. Olin muserdunud ja tahtsin koju. Muidugi tuulasin kodus nii auto, kui kõikmõeldavad kotid ja taskud läbi- ei midagi. Asi tundus müstiline- see võti istub nimelt päris tugevalt oma pesas ja pigem kipub selle kättesaamine olema vaevaline. Tuju langes veelgi. Mõtlesin, et enam polegi põhjust kodust väljuda, sest kuhu sa tühja paagiga ikka sõidad. Nii konutasin pahameeles poole lõunani. Ma ei vaadanud ühegi autoabi ega võtmeabi kontakti. Ma ei tahtnud kedagi ega midagi näha.

Siis tuli aga mulle nagu välk selgest taevast geniaalne idee. Ühel me peretuttaval on täpipealt samasugune auto. Järelikult on tal ka selline võti, mille sees see väiksem! Noh, kas saate aru, kuhu rihin? Ta oli kohemaid nõus minu juurest läbi sõitma ja katsetama. Kahtles küll asja edukuses, kuid kes siis ei kahelnud. 

Kujutage ette- võti sobis kohemaid! Aga ainult kütusepaagile- mitte ustele! Kas pole tähelepanuväärne? Mul ju ainult kütusepaagi jaoks oligi seda vaja. Nüüd on mul siis peretuttavate autoukse võti, millega saan avada oma kütusepaagi korki. Einoh, tõepoolest...

Loodan väga, et mu auto elektrisüsteem peab veel vastu. Sest seda võtit, millega ma oma auto uksi lahti saaksin keerata, mul küll pole. Ilmselt pean sellega millalgi tegelema hakkama... ah, homme mõtlen :)

Üks asi veel- see mees seal bensujaamas oli ikka õnneks aus!

neljapäev, 28. jaanuar 2021

Pentsik tuju

 Mul vahel peale tuleb pentsik tuju
mil rangelt keeldun asjalikust nõust
siis tornis turnin või jääaugus ujun
ning ilma-asju muudan kõigest jõust.

Kuid ilma-asjad- ega need ei muutu!
Jääauk ehk klaasistub ja torn on libe.
Kuid tegelikult ilmasse ei puutu
ju see, mis hinges magus- või mis kibe.

Või puutub? Tõesti, audientsi leian
kui väljun veest ja tilgun, märg kui kass!
Ah, ärge parem arvake, et peidan
ma tundeid. Üsna täis on tass

ja tühi pea. Eks arvake, mis seisus
ma olen, kui ma mitu sõõmu
jõin ilu, õnne, veidike ka armu
ning peale võtsin tükikese rõõmu?

Eks sellepärast ongi pentsik tuju
ja rangelt keeldun asjalikust nõust. 
Ja sellepärast elumeres ujun,
end kompetentseks mõeldes kõigest jõust...


pühapäev, 24. jaanuar 2021

Sõnastatud

 Nüüd ma siis lõpuks tean ja oskan ka sõnastada, mida eelkõige ootan inimeselt, keda soovin oma ellu!
Inspiratsiooni!
Kuidas ma küll enne selle peale ei tulnud? "Minu inimene" peaks mind inspireerima! Ta peaks mind nii eluliselt kui loominguliselt tõstma, mulle tiivad andma. Ta peaks olema huvitav, eriline. Ta peaks minus uudishimu ja õhinat tekitama. Peaksin temast lausa vaimustuma. 
Tahaksin ka ise olla tema silmis pärl ja iga päevaga aina säravamaks muutuda. Et ta paneks mind tahtma pingutada ja teeks seda ka ise. Et me elu ja tegemised oleksid puhas looming ja rõõm! Inspiratsioon!
Kui enne olin oma elus loominguline vaatamata abielule, siis nüüd sooviksin olla loominguline tänu abielule (armastusele, suhtele). Vähemaga, tunnen, ma enam ei lepi. 
Teate, kui raske on inimesel oma võimeid realiseerida, kui teda kogu aeg allapoole tõmmatakse, kui ta head ja andekad küljed tähelepanuta jäetakse, kui ta saavutusi pisendatakse, tema pingutusi naeruvääristatakse. Sellises keskkonnas loominguline olla on omaette saavutus. Muidugi, siiski võimalik, kui väga tahta, kui teisiti ei saa ja kui eneseusku täielikult ära ei kaota. 
Mina ei saanud teisiti, aga kahtlen endas aeg-ajalt siiani...
Niisiis, inspiratsioon, inimesed, ei vähemat! Ah et armastus? Aga see ju ongi armastus!

Võlupeegel

 Ma vaatan võlupeeglisse
näen noort ja nõtket naist
näen pilku, tulvil armastust,
näen sedagi, et vaist
võib petta. Teda kaitseks seal,
kus kõik on alles ees.
Vaid kujutis on peegli peal,
kuid hing on peegli sees.

Ma vaatan võlupeeglisse
näen mitmekülgset naist,
näen pilgus julget unistust.
Sel teravam on vaist,
kui noorel. Veidi väsimust,
kuid ilu enam veel.
Näen küpse naise armastust,
seal võlupeegli sees.

Ma vaatan võlupeeglisse
näen kindlameelset naist,
näen pilgust elukogemust
ja erakordne vaist
tast kiirgab. On see hingejõud,
mis peeglist vastu keeb?
Ta pole enam noor. Mis on,
mis ilusaks ta teeb?

Ma vaatan võlupeeglisse
näen kaunist vana naist.
Näen kõiki teisi naisi ka
ta silmis. Minu vaist
mind peegelpildis ühendab
mu elukaareteel
neist kõigiga. Ja pühendab
mind saladusse. Veel

ma mitmeid kordi vaatama
ja mõista püüdma pean,
miks võlupeegel näitab mul
neis kõigis naistes head 
ja ilusat. Siis taipan ma,
see pole peegel, kust
näen end, vaid tuleb Jumalalt 
nii palju armastust...






reede, 22. jaanuar 2021

Notalgia paresthetica

Lugesite “nostalgia”? Ei, õige sõna on siiski notalgia!

Igatahes on tegu ühe diagnoosiga, mis kõlab nii armsalt ja mille kirjeldus on veel armsam. Kuulake vaid!

Eelmisel varasügisel tundsin esimest korda, et mu selg sügeleb aeg-ajalt ühelt poolt abaluu kohalt. Uurisin ise peeglitega ja palusin ka lastel vaadata, misasi küll seda sügelust tekitab, aga kõik tundus olevat täiesti normaalne. Ei midagi kahtlast! Sügelus jätkus ja muutus regulaarseks. Minus tõstis tasapisi pead ärevus. 
Olen aeg-ajalt oma nahka kontrollinud Niine nahakliinikus. Seal on kompetentsed arstid, kenad ruumid ja korrektne teenindus. Tõsi, rahakotti tuleb kergendada, ja üsna arvestatavalt. Ilmselt seetõttu valisingi esmalt hoopis õe visiidi. Õe juures olin ka kunagi varem käinud.
Õde tegi mulle toona pisut iluravi, kõrvetades üht-teist mu kaelal ja rinnal. Mul oli vasakul küljel üks latakas sünnimärgi moodi asi. Minu jaoks oligi see senikaua sünnimärk, kui toosama õde sama protseduuri käigus selle lihtsalt mingi instrumendiga raksaki! maha kraapis. Kui ma temalt aru pärisin, mida ta ometi oma arust tegi, kehitas ta õlgu ja teatas- tavaline seniilne keratoom. Tema jaoks ei tundunud seniilsus sugugi küsimusi tekitavat, pigem vastupidi. 
Aga liigun oma jutuga seniilsusest notalgia juurde tagasi. Seda diagnoosi õde ei teadnud. Arvas, et võiksin ikkagi arstiga konsulteerida. Esmalt õnnestus mul saada aeg riikliku polikliiniku nahaarsti poole. Kui ma oleksin teadnud, et diagnoos tuleb siiski Niinest, oleksin muidugi kohe eraarsti valinud. 
Too arst vaatas mu selga ning tuli välja eriakummalise järeldusega- nahaprobleeme pole, aga pöördugu ma perearsti poole. Et tegelikult mu sügelus polevatki sügelus, vaid valu, mida ma sügelusena tajun (?). Arvatavasti sapikivid, lisas ta. No tere hommikust! 
Olin üsnagi segaduses ja häiritud. Võtsingi perearstile aja, nagu kästud ja podisesin talle nahaarsti kahtluse ette. Perearst turtsatas naerma, et kuulvat esimest korda, et sapikivid seljasügelust põhjustavad. (Etteruttavalt ütlen, et mulle on sel aastal erinevate näitajate analüüsid tehtud, kõik on korras.)
Minu seljake ei lasknud end aga neist aruteludest üldse häirida. Tema sügeles ikka edasi, kui tuju tuli. Ikka parema abaluu juurest. 
Lõpuks viskas mul üle. Võtsin uuesti Niine kliiniku tee jalge alla. Sel korral siis arsti juurde. 
Uuring oli pikk ja põhjalik. Et kui juba tuldud, olgu kõik üle kontrollitud. Nojah, ja lõpuks tuli diagnoos: "Teil on notalgia paresthetica."
Oot, misasi!
Minuealistel naistel, kes liiga palju sundasendis istuvad, võib mõnikord hakata selg parema abaluu kohalt sügelema. Täpset põhjust ei teata. Vahel tekib selle koha peale ka õrnalt tumedam laik. 
Tundub jabur? Pole viga, mulle tundus ka! Aga guugeldage! 
Siis näete, et ma ei aja siin mingit jama.
Kui, siis õige pisut seniilset nostalgiat...


teisipäev, 19. jaanuar 2021

Külma ja kuuma mäng

Kuidas oli tulla
Läbi pimeduse ja lummetuisanud metsaraja
Siia, minu juurde?

Ulatan sulle tassi sooja teega
Su külmast kanged käed
Klammerduvad kohmakalt ümber selle.
Vaikid. 
Pliidi all löövad veidi niisked halud sädemeid.

Vist oli erakordselt külm? 
Juba päeval tundus sedaviisi.
Minu meelest olgu toas pigem soe...
Kas hakkas soe?

Su sõrmed silitavad kruusi siledat pinda.
Üles-alla. 
Mul on pliidi juurde asja. 

Tunnen su pilku seljal. 
Tardun hetkeks.

Heldeke, juba miinus kaheksateist!
Ah, kui palav siin on!
Lähen võtan selle kampsuni...

Su käsi.

On tulikuum.
Murdosa enne seda puudutust
Oli õhk kõige pinevam...






pühapäev, 17. jaanuar 2021

Hanges

 Armastan tohutult sooja. Mulle meeldib väga end kamina juures tugitoolis kerra tõmmata, villased sokid jalas ja soe pleed õlgadel. Ka suvisel ajal otsin sooje, tuulevaikseid kohti. Ujuma lähen väga harva- vesi peab siis tõesti ülisoe, nii 25 kraadi ringis olema. 

Ainus, mille hoian jaheda, on mu magamistuba. Mu uni on jahedas poole sügavam. Kui veel abielus olin, tuli sellest kõvasti tüli, sest talvisel ajal avatud aknaga magamine olevat vastutustundetu, suvisel lahtise rõduuksega lausa lollus- keegi võivat ju tuppa ronida. Juba tervelt aasta olen saanud oma aknaid ja uksi vaidluseta reguleerida ja selles on tohutu võlu. 

Väga kuuma sauna ma ei kannata. Sattusin sel sügisel Mustamäe elamusspaas mingile vihtlemiskoolitusele. Selle läbiviijaks oli kena noor mees, kes lubas, et eriti vihast leilitamist ta meiega ette ei võta, pigem sopsutab kerisele vett erinevate vihtade pealt, mida meile demonstreerib ja mida meie hiljem proovime ja hindame. Teate, ma hakkasin juba esimese viie minuti jooksul minestama, kuna seal valitses leilitagi meeletu kuumus! Kaks vihta, eukalüpti ja mingi muu taime omad, suutsin siiski ära kaeda, siis aga hüppasin püsti ja teatasin, et mina kahjuks enam ei suuda. Minu kannul lahkusid sellest ruumist peaaegu kõik seansil viibinud naised ja paar-kolm meestki. Mõelda vaid, nad oleksid võibolla otsad andnud, kui oleksin edasi kangelast mänginud! Tundsin end hetkeks nagu mingi põgeneva jõugu vaimne liider 😊

Normaalse olemise sain tagasi, karates ülepeakaela ühe pisikese basseini jääkülma vette.  

Eile tegime meie juures sauna. Et õues oli üle mitme aasta miinus kaksteist, tekkis millegipärast samuti kange kiusatus lumehange järele. Või oli see hoopis kihk oma taluvuse piire näidata? Igal juhul tegime challenge’i, millest võtsime osa mina, Helis ja trio. Oli see vast kogemus!

Kui sa end saunas peaaegu oimetuks oled istunud, see peab olema umbes sama tunne, nagu seal õnnetul vihtade üritusel, siis tuleb juuksed mütsi või rätiga katta, plätud jalga torgata ja pisut hullunud pilguga saunauksest õue tormata. Jooksmise pealt tuleb anda kiire hinnang ümbruskonnas kükitavatele lumahangedele ja kui aju on fikseerinud neist kohevaima, tuleb end sinna ilma mõtlemata pikali visata- algul selili, siis kõhuli. Tunne on esmalt röögatu, aga kui juba taas püsti oled karanud, ei tundugi enam nii jube. Uuesti saunalaval istudes torgib kogu keha mõnusalt ja asjal tundub jumet küll ja enam. Seda kõike me eile praktiseerisimegi. 

Ma ei ole eriline talve- ega lumefänn. Nagu ütlesin, armastan hirmsal kombel sooja. Sääraseid inimkatseid kavatsen aga kindlasti korrata. Mõnus eneseületamine. 

kolmapäev, 13. jaanuar 2021

Meie uus koduloom

 Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust ega ka jänesest, närilistest, papagoist või- taevas hoidku- kaladest midagi kuulda, sest mul on nüüd uus lemmikloom, mänguasi, tööriist, kuidas soovite ja see teeb mu meele väga rõõmsaks, mõelda vaid, ma ei elagi enam puru ja pudi sees ja selle fakti auks tahaksin tõesti püsti aplodeerides hääle valla lasta:

“Robot, sinust ongi mu laul...”

Juurdlesin päris tükk aega- koristaja või robot. Kummalgi on õigupoolest head ja vead. Koristaja-kogemus on mul olemas, lausa viie erineva inimese näol, kellast nelja pean ausateks ja tublideks tegijateks. Viies oli natukene kahtlane, aga mis sest enam. 

Et neljast ülalmainitust kolm olid juba pensionieas, pidid nad mingil ajal oma töö tervislikel põhjustel üles ütlema. Neljas käiks aga ilmselt siiani kraamimas, kui poleks tulnud meie lahkukolimist V-ga ja minu ajutist ebamäärast rahalist seisu. 

Niisiis olen juba mitu aastat püüdnud ise meie majakest korras hoida ja eks see ole ka vaatamata sagedastele tagasilöökidele eam-vähem õnnestunud. Lapsed ei ole ju enam nii väikesed ja saavad ka ise kaasa aidata. 

Ometi oli mu põhiprobleem meie avatud 1.korrus. Seal keeb ikkagi päevast päeva nelja inimese aktiivne elu, mistõttu tekib rohkem ka sodi ja tolmu. Minu meelest pole midagi vastikumat, kui puru palja jalatalla all. Siinkohal ei saanud ka koristaja eriti aidata. Hea küll, üks päev on põrand sodivaba, järgmisel aga võin juba tunda, kuis mingid liivaterad ja leivapuru ja mis kõik veel mu jalatalla külge nakkuvad. Viimastel aastatel oligi meil tolmuimeja pidevalt pildil- tihti lausa keset tuba, et mul oleks hea-kerge tuuseldada, kui närvi püsti ajab. 

Ilmselt nüüd juba mõistate, miks robot-tolmuimeja üha sagedamini mu mõtteisse hakkas tulema. Teda saab ju seadistada igapäevasele usinale tööle, mis on hiigla-vahva! Nojaa, muidugi koristab ta vaid põrandapinda, muuga pean siiski ise hakkama saama, aga teate, sellestki on tohutu abi! 

Eile, kui meie uus seadeldis mööda laua-ja toolialuseid pusserdas, vaatasime lastega, et ta on tõesti otsekui mingi tore loomake. Kõige nunnum oli aga vaatepilt, kuidas tööst vasinud robotikene laadijat otsides õigest koridoriotsast mööda tuterdas ja seejärel veidikeseks segadusse sattus. Tõstsin ta hellalt ninapidi pesa poole, siis oli väsinud lemmiku kodutee juba kerge. 

Loviisa pani talle nime ka. Vist oli Gilbert. 




laupäev, 9. jaanuar 2021

See tunne

 Nii huvitav, et inimese aju on üles ehitatud mäletama pigem häid, kui halbu asju. 

Mõtlesin selle peale täna, kui Helis end oma kahe pojaga meilt lahkuma asutas ja mõlemad noorhärrad kogu protsessile häälekalt vastu seisid. Õigupoolest oli kisa lausa taevani. 

Ma ei hakka enesele mitte mingeid illusioone looma, nagu minu triol olnuks teisiti. Et neid oli kolm, on absoluutselt kindel, et päevi, kus karjus vähemalt üks neist ja päevi, kui karjus kolmest kaks, oli sagedamini, kui täielikku üksmeelt ning muidugi ka sagedamini, kui päevi, mil kõik kolm oma häälepaelad valla lasksid.

Aga nii naljakas, kui see ka poleks- ma ei mäleta seda! Ma ei mäleta, et üldse oleks mingit kisa olnud. Minu mälus on ainult väga rahulikud pildid. Jah, olen pingelisemaid ja lärmakamaid päevi ka siia värvikalt üles märkinud, kuid ka siit lugedes tunduvad need minust kuidagi eemal olevat. Loen neid ülestähendusi lausa nagu kellegi teise kirjutatut. Selles mõttes on hea, et mul jagus oidu ja jaksu kõike tähelepanuväärset kirja panna. Praegu oleks need seigad kadunud mis kadunud. 

Aga üks asi annab mulle siiski kinnitust, et ei olnud meil nii vaikne ühti, kui mulle täna meeldib mõtelda. Üks asi tuletab seda pillerkaart siiski meelde- see on see tunne. See tunne tekib mul alati, kui kisa ületab teatud detsibellid. Kisa, mis tekib näiteks lapse kukkumisest, ära löömisest, ka väikesest omavahelisest võitlusest, ei tõmba mind sisemiselt pingesse. Kisa, mis korraks tekib ja siis vaibub, seda tunnet ei tekita. Aga kisa, mis kogub tuure, millel ei pruugi olla loogilist seletust, mille peale tuleks ehk minulgi kuidagi reageerida, kisa, mis tekib väsimusest ja võib kõlada pikalt ning agooniliselt, vaat sellise kisa peale tekib mul ajusopis mingi äratundmine. See on otsekui kaja minevikust, ehk mõnest tõeliselt väsitavast päevast, ehk näiteks sellest päevast, millest mul on säilinud mõte, et huvitav, mida nad teeksid, kui ma nüüd sõidaksin, lihtsalt kuhugi ära, viskaksin telefoni autoaknast välja, mõõdaksin kilomeetreid tundmatus suunas, huvitav, millal nad taipaksid... aga muidugi ei olnud reaalselt kunagi olukorda, et oleksin ära jooksnud, põgenenud, mingiks ajaks kadunud. See ei tulnud kõne allagi.

Keegi pidi ju vastutama. Majanduslikult vastutas sel ajal V. Muidugi oli ka see tähtis vastutus, aga täna, mil kannan seda ise, tunnen, kui võrraldamatu on see emotsionaalse vastutusega, mida kandsin mina üksi. Kogu see aeg. Kui keegi mu tittedest kisas, tundsin end otsekui süüdi, et ei suuda teda vaigistada, esmalt vist V. rahulolu ja une arvelt, teiseks ka Helise rahulolu ja une arvelt, sest tema käis ju kahes koolis ja pidi kõige selle kõrvalt oma teismeliseks olemisega hakkama saama, kuigi tuhtilugu tundus mulle, et hoopis tema on minu partner, teine pool, lapsevanem, mis tekitas mulle veelgi rohkem süütunnet. Ma võisin olla oma koorma all üpris jännis. Miks muidu on aju blokeerinud kõik mälestused, aga jätnud selle tunde.

Ma ei taha enam sellisesse olukorda sattuda. Seetõttu tekibki mul põgenemisinstinkt iga kord, kui kuulen kisa, mis ei vaibu, olgu see siis lennukis, laevas, tänaval, kohvikus või kaupluses. Ma lähen ära- kui saan. Ja kui ei saa, siis tunnen, kuidas see tunne tuleb otsekui hiidlaine üle minu. Ta lööb mind emotsionaalselt tasakaalust välja, vahel lausa pikali. Tunnen abitust ja paanikat. 

Oma kallite lapselastega olen ma aga hakanud tasapisi toime tulema. Rubeniga on tegelikult üsna lihtne. Ta tuleb oma sülle külili keerata. See laps rahuneb süles ülikiiresti ja jääb tavaliselt magama. Ottoga võib olla pisut keerukam. Temale, kui juba pisut suuremale poisile aitab põneva tegevuse leidmine. 

Võib-olla on Helis juba märganud, kuidas ma selle tunde ajel käitun. Ei, ma ei saa sugugi kohe endale selgeks tehtud, et mina pole ohtustatud ja et ma ei pea rakendama mingeid mineviku toimetuleku mehhanisme. Esmalt hakkan siiski tohutult toimetama- hoopis muude asjadega! See aeg on mul enese kogumiseks. Aga seejärel tõmban kopsud õhku täis ja sukeldun sündmuspaigale. 

Täna, kui Helis oli lastega meie juurest ära läinud, hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ka tema ajju tekib sahtel selle tunde tarvis. Ta on täpselt samasugune nagu mina- tohutult tubli, aga vahel siiski ka tohutult väsinud, mida ta vapralt varjata püüab. Nagu mina, ei tea ka tema ilmselt täpselt, et kas siis, kui ta lubaks endale kukkumist, langemist, keegi ta ka kinni püüaks... Ma vähemalt arvan nii. Ja nüüd ta seal kodus toimetab, sellal, kui mina mugavas tugitoolis teetassi keerutan ja kõike seda kirjutan...

Olgu nagu on. Rõõmsaid päevi oli kindlasti minul kordades rohkem, kui kehvemaid, ja on ka temal. Hoopiski ei talu ma seda, kui keegi just neid kehvemaid meelde hakkab tuletama. (Oi, mäletad, kui nad sul kõik haiged olid vms.) Vaat siis tuleb see tunne kohe tornaadona ja keerab üle pea kokku. 

Looja on meid ikka väga-väga targalt kokku pannud!




Õnne valem

Minu meelest olen oma praeguses olemises üsna hästi suutnud üles leida nii-öelda rahu ja rõõmu fooni. Võin ka suhteliselt kiiresti üles loetleda need kriteeriumid, mis seda fooni aitavad hoida ja säilitada. 

Tänu ja alandlikkus. Olen tihti hämmeldunud, kui iseenesest mõistetavalt võtavad mõned inimesed oma head ja külluslikku elu siin kiiresti muutuvas maailmas. Kui loomulikult võetakse terve olemist, lähedasi, võimalust teha meelepärast tööd, rääkimata mitte hädavajalikest hüvedest. Muidugi on meist enamus tublid ja palju saavutanud, meil otsekui olekski õigus nõuda ühte ja teist, me otsekui oleksimegi kõigi oma soovide täitumise auga välja teeninud. Üks asi läheb aga meelest. Inimese kaduvus, surelikkus. See, et tegelikult on asju, mille üle meil puudub kontroll. Millega meil on võimatu manipuleerida, mida ei pruugi saada enese kasuks pöörata. Ainus, millega siinkohal kaasa aidata saame, on tänutunne. Ja alandlikkus. Tänulikkus ja alandlikkus peaksid meeles olema igal Jumala päeval. Kui see on meil lubatud mööda saata rahu ja rõõmuga või ka pingeliselt ja kiirelt, peaksime meenutama, et üknes me ise pole enese juhtijad. Jah, palju saame oma toimetuleku ja heaolu tarvis ka ise ära teha, kuid kaugeltki mitte kõike. Kui Jumal on lubanud, et meiega on kõik hästi, on see suurim rõõm ja kingitus, mis selles elus, kus on nii palju määramatust, meile osaks saada võib. 

Enese võrdlemine ainult iseendaga. Mis vahet on sellel, kui palju raha on mu sõbral või tuttaval või peaaegu võhivõõral, kui kaugetel maadel on ta käinud, milliseid aksessuaare enesele saab võimaldada või milliste tuntud inimestega ta suhtleb? Miks peaks see mind huvitama? Ennast tuleb võrrelda ainult iseendaga! Seetõttu olen lõpetanud väga paljude sotsiaalmeedia kontode jälgimise. Loen vaid nende postitusi, kes mind kuidagi rikastavad, kas siis kauni sõnaseadmise oskusega või millegi õpetliku või huvipakkuvaga. Ma ei ahmi aga endasse teiste elu ja tegemisi. Mulle on selleks antud enda oma. Küsin hoopis eneselt: kui palju oskasin üht või teist eile või aasta tagasi? Millise arengu olen tänaseks läbi teinud? Mida tahaksin ühes või teises valdkonnas või majanduslikult veel saavutada? Mida tuleks teha oma soovide täideminekuks? 

Helis ütles täna, et need kuud, mis ta on elanud ilma FB-ta, on muutnud teda palju rahulikumaks ja helgemaks. Ta arvas esiti, et see on vaid ajutine katsetus, kuid täna kaldub seisukoht juba täieliku loobumise suunas. Otsustasin, et ka mina proovin sotsiaalmeediast loobumise paastuajal ära.

Oskus hinnata seda, mis sul on ja neid, kes sul on. Alati võib tahta veel rohkemat ja veel uhkemat, pisendades või jättes lausa märkamata olemasoleva ja kalli. Ma olen nii rõõmus, et mul on ilus ja soe kodu, et saan sõita oma autoga, et mul on võimalus veeta suviti pikk puhkus maakodus Muhus ja et olen piisavalt reisinud. Veelgi armsamad ja tähtsamad on aga mu lapsed ja lapselapsed, mu vanemad, õde ja vend, vennalapsed, sõbrad, head tuttavad, kolleegid ja teekaaslased. Nad kõik tekitavad minus sooja tunde.

Traditsioonide hoidmine ja tähenduste loomine. Käisin eile matkal ümber Viljandi järve. Seal astudes mõtlesingi, kui oluliselt aitavad igapäevasele rõõmsale kulgemisele kaasa sündmused, mida aastaringselt oodata. Tean, kes tulevad minuga iga kell nii jalgsi- kui rattamatkale, nii ööbimistega, kui ilma, nii Eestisse, kui mujalegi. Tean, millised pereüritused ei jää kunagi ära. Ka mitte koroona-ajal. Tean, kellega kohtun Vabariigi aastapäeval, kellega grillihooaja avaüritusel, kellega kukeseene peol, kellega aga sõidan mägedesse matkama (kohe, kui olukord jälle normaliseerub). Säärased üritused ja nendega seotud inimesed toovad ellu sära ja muudavad ka sündmustevaesema perioodi rõõmsaks taaskohtumise ootuseks. 

Võime olla uudishimulik ja oskus imestada. Kevadel, kui riik oli lukus, käisin peaaegu iga päev kodu ümbruses pikkadel jalutuskäikudel. Nägin, kuidas loodus päev-päevalt tärkas. Kuidas mullast sirgusid uued ja uued taimed, kuidas neil avanesid üha uued kaunid õied, kuidas lehed puudel algul tibatillukestena vaevu välja paistsid, kuidas nad end aga päevadega üha enam välja sirutasid, kuidas päike käis järjest kõrgemalt, kuidas lindude koori lisandus üha uusi hääli.

Me peame märkama. Ilu, mis on lapse silmades ja esimeses laulujorus. Suurema lapse esimeses omaõmmeldud mänguasjas või teise joonistatud sketšis. Me peame imestama, et kõik need arengud juhtuvad meie ümber ja meie osalusel.

Elu on nii tähendusrikas, et lihtsalt kahju, kui mõni selle tühja-tähja peale maha sahmib... Rahu ja rõõmu foon vajab süvenemist ja aegasemat käiku, kui tänapäev meile pakkuda mõistab. Õnneks oleme vabad tegema omi valikuid, oma südame järgi. See ongi vist õnne valem.


kolmapäev, 6. jaanuar 2021

Garaaž

 Kui majas ei oleks garaaži, siis ma saaksin aru, jah, tulebki arvestada külmade ilmade korral auto puhtakskraapimise ja mootori soojendamise ajaga, aga kui majas ON garaaž ja ainus põhjus, miks ma seda kasutada ei saa, on see, et mu auto lihtsalt ei mahu sinna sisse, siis tuleb ikka midagi ette võtta, et asja parandada. 

Eile võtsingi. Vaadake, kui ma veel V-ga abielus olin ja me siin majas koos elasime, paigaldas ta garaaži otsaseina ühe massivse töölaua, lisan vaid mokaotsast, et muidugi ei teinud ta seal laua taga mingeid töid, aga laud ise on aus, massiivne ja tööriistade riputamise konksudega eesseinas. Konksud konksudeks, palju huvitavam on fakt, et mul polnud enne eilset toimunu kohta mingeid vastuväiteid. Jätsin oma auto lihtsalt välja. Õue!

Aga eile kargas mulle korraga pähe mõte, et see laud tuleks garaaži otsaseinast külgseina äärde lohistada. Sügavkülmkapp, mis samuti otsaseinas, kah takkajärgi. Sest vaadake, nädala lõpus lubab kuni -20 kraadi ja mina kardan koledal kombel külma!

Oh, oleks see siis kerge töö olnud! Nimelt selgus, et lisaks lauale, külmikule ja nejateistkümnele eri mõõdus jalgrattale sisaldab mu garaaž hulga muudki (mõttetut) trääni. Kõige selle liigitamine ja sorteerimine ja äraviskamine ja muudesse kohtadesse paigutamine võttis tohutu aja. 

Kõige naljakam on see, et kui me (koos appitulnud sõbrannaga) tolle laua raginaga üle garaažipõranda liikuma saime- esmalt oli kahtlus, et see on seina külge kinni kruvitud, mis osutus õnneks alusetuks- kargas sisse ehmunud Karl Johann ja röögatas: Mis siin toimub? Nähes, et daamid mängleva kergusega tonne paigalt nihutavad, ei hakanud ta end muidugi appi pakkuma, vaid kadus sama tulise jutiga, kui saabuski. 

Viimaks said daamid mööbeldatud. Asi lõppes PEAAEGU vigastusteta. Nimelt palusin Karl Johannil, kel polnud mingit töötuju, üks lasteratas ja beebi rattatool kuuri alla lohitsada, mida ta millegipärast ei teinud ja mida millegipärast hakkasin ise tegema, lükates aga jala otsa ilmastikule täiesti mittesobivad, sileda nahktallaga plätud. Pikali prantsatades tundus, et kondid on terved. Hilisemal vaatlusel oli aga vägagi tuvastatav potisinine peopesa. 

Sõidutasin auto pidulikult garaaži. Jah, see pole nii oluline, kui garaaži EI OLE, aga kui ta ikkagi juhuslikult ON, on ikka hästi inimlik, kui inimene, naine, proua, daam, kunstiinimene, oma kätega ilutegija, saab oma auto sinna sisse paigutada. Eriti, kui räägivad sellest -20-st...

Oeh, sain hinge pealt ära...


Lubadused, soovid

Kui ma laps olin, siis vana-aastaõhtutel tavatses isa iga tunni või mõne takka põnevil näoga öelda:"Lapsed, veel kuus tundi on vana aastat jäänud!" või "Ainult kolm tundi veel!" või "Nüüd on ainult üks tund..." Meie siis vaatasime kella ja tundsime kõhus keeramas lõputut põnevust. Vahetult enne uue aasta saabumist lugesime valju häälega "viis, neli, kolm, kaks, üks..." ja siis hüüdsime üheskoos "Head uut aastat!" Alles siis sättisime end õue.

Tänapäeval tormatakse välja ammu enne uue aasta saabumist. Karl Johannil näiteks oli juba poole kaheteistkümne paiku jope seljas ja ilutulestiku-kastid, mis tuli peagi taeva poole lasta, kummaski käes. Ega teisedki ümbruskonna inimesed paremad polnud. Kui meie Helisega hardunult hümni laulsime, see oli umbes viis minutit enne aastavahetust, käisid juba õues kõrvulukustavad kärakad. Mingid tühised uusaastasoovid polnud kellegi asi, šampanjaklaasi kõlina saatel silmavaatamine samuti mitte. Kiirus sundis isegi uue aasta künnisel takka.

Aga see selleks. Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis uuelt aastalt täitumist ootavaist soovidest ja uue aasta hakul antavaist lubadustest. Oi, kuidas mulle need meeldivad! Vastupidiselt psühholoogidele, kes arvavad, et muutusi peaks vajadusel ette võtma aastaringselt, tekitab minus närvikõdi just esimesel jaabuaril paberi ja pliiatsi haaramine. Vahet pole, et olen tavaliselt enese vastu ülinõudlik ja kirjutan lubadusi lausa mitu lehekülge, sel aastal näiteks minu neli lehte versus ülejäänute üks. Väga vahet pole selleski, kas ma kõike lubatut ka kogu aasta vältel täita suudan. Tähtis on kirjutamise protsess ja paremaks eluks või ka enesearenguks vajalikele kohtadele pilgu heitmine. Ainuüksi see tegevus on tohutult nauditav!

Mis ma siis kirja panin? Mitte sõnagi armastusest. Armastus peaks olema meie juures iga päev ja iga tund. Seda ei saa mujalt otsida, sest keegi teine ei ole armastuse igapäevase olemasolu eest vastutav. Jätsin armastuse oma südamesse. 

Soovide ja lubaduste lehele kirjutasin aga muuhulgas, et meeldin iseendale, olles kaunis ja hoolitsetud. Et aga enesega päris rahule jääda, tuleks taaskord viiele kilole säru teha. Selleks peaksin oma ellu tooma regulaarse liikumise. Ah et mis siis minuga juhtus, et ma enam päris pikka aega ühtegi trenni ei jõudnud? Mitte midagi. Puhtalt kättevõtmise asi! Hetkel köidab mind kõndimine. Panin soovide ja lubaduste listi vähemalt 3 kõnnikorda nädalas. Viiest aasta esimesest päevast ühel ei ole ma kõndima jõudnud.

Oma lähedastele kvaliteetaja pühendamine oli samuti nimekirja esireas. Jah, ma kipun liiga tihti ekraani taha või telefonikõnesse "ära vajuma". Avastasin üsna hiljuti, et ei oska mitte-motiveerivaid kõnesid otsustavalt ära lõpetada. Ka nutiseadet on kohutavalt raske kõrvale panna. Pean end tõsiselt käsile võtma!

Märgin ära ka enesearengu vajaduse. Mu koraalieelmängud vajavad korrastamist ja noodigraafikasse sättimist. Mu klaverimängutehnika vajab lihvimist. Mu vene keele oskus vajab täiendamist. Mu rahaasjad vajavad korralikku tegevusplaani. Mu lugemus on jäänud nõrgaks. Mu kodu ja maakodu vajavad kõpitsemist. Mu mitme aasta jooksul tehtud fotod vajavad sorteerimist ja välja printimist. Mu kodus on kilode viisi mittevajalikke asju, mis tuleks Uuskasutuskeskusele annetada või ära visata. Kõik ülalmainitu läks mu lubadustesse koos konkreetsete tegutsemisjuhenditega kirja. 

Nüüd peaksin kõik need lehed šampusepudelisse suruma, et järgmise aasta hakul oma hakkamasaamist kontrollida. Siiski katsun need esmalt pähe õppida. Ahjaa, sellega seoses meenus, et aju tuleks samuti treenima hakata, lisan selle kohe neljandale lehele!

Tõotab tulla põnev aasta...