esmaspäev, 26. juuli 2021

Jälle see töömees...

Ma lihtsalt ei saa aru! Ja see asi, millest ma aru ei saa, ei käi üldse müstika valdkonda, vaid on ülimalt loogiline, ütleksin lausa, et iseenesestmõistetav! Aga mitte neile.

Jutt käib töömeestest. 
Kaks aastat tagasi juba oli jama. Mulle esitati müstilisi arveid ja töötunde ja kui täpsustust küsisin, keelduti. Ei tahetud näidata ühtki tšekki, kus kajastuks ehitusmaterjalide kogus ja hind. Töötundide arv oli kolossaalne. 
Kui tšekid lõpuks siiski välja nõudsin ja üsna karm pettus ilmsiks tuli, karjuti mulle näkku mu s...a iseloomu ja ülbet suhtumist tublidesse meestesse. Minu tagant varastamine oli otsekui enesestmõistetav. 
Niisiis,  mind peteti korralikult. 

Nüüd siis jälle. 
Seesinane on täiesti suvaline vend. Ladusin talle kohe, kui kohtusime, välja, et mulle on vaja selgust. Ma pean teadma a) millal tehti b) mida tehti c) kui ajamahukas oli tehtav töö. Jaajaa, noogutas ta. Ja sokutas mu maja peale alltöövõtja. 
Neelatasin säärasest vangerdusest kuuldes paar korda ja olin vait. Peaasi, et mu köögi korda teevad!

Asi jäi aga venima. Aeg-ajalt esitati mulle arveid, mis, tõsi küll, ei olnud eriti suured ja ma ei hakanud a, b ja c punktis juuksekarva lõhki ajama. Enne jaanipäeva olin aga pettunud ja maruvihane- minu maaletulekuks vajalikud tingimused: vesi ja toimiv elektrisüsteem köögis, olid täitmata ning vennad tahtsid minna rahulikult jaani pidama!

Sain ühel siiski kraest kinni. Midagi läks elektrikilbis loogilisemaks. Sinna tekkisid kirjad, millise nupu taga mis ühendus paikneb. Köök jäi aga endiselt vee ja elektrita. 
Nüüd aga taheti taas esitada arve. Ütlesin, et töö tuleb eelnevalt lõpetada. S..t iseloom, mis parata. 

Köögi ühendas veega mu isa, pliidi toimimise tarvis kutsus päris elektriku mu eksabikaasa. Elektrik aga ei saanud ka tol päeval rohkem teha, kui hädapärase.

Töömees tuli oma songermaad likvideerima nädal tagasi, pika palumise peale. Pani köögiseina kaks pistikupesa. Tekkinud augud jättis krohvimata.

Ja siis tuli arve. Kahtlaselt suur. 
Vaat see oli liig mis liig! Arvutasin ise üle, panin veel mõned tunnid boonuseks juurde ja maksin ära. Kindlasti üle tegelikkuse, kuid vähem soovitust. 
Muidugi ta ei vaikinud. Palusin seepeale selgitust. Tahtsin teada, millal need “tasumata” töötunnid üldse aset said leida- olen ju praegu palju siin, Muhus, viibinud.
Tundub ju mõistlik soov? Või mitte?

Seesinasel on lühike süütenöör. Ta pistis röökima veel enne, kui olin oma küsimused lõpetanud. Kas sa tahad aruannet, kisas ta. Jah, tõsi, püüdsin rahulikult selgitada, ma pean ju teadma, mille eest maksan. Leppisime selle ka eelnevalt kokku, kuna olen saanud kõvasti kõrvetada! Kuna nii on aus!
Minu hinnangul on kahes tööpäevas poole vähem tunde ning sadade eurode eest ei külastata ju ka läheduses asuvat ehitusmaterjalide poodi- kaksteist eurot töötund, seletasin. Ostud lähevad niikuinii koheselt minu arvele ja saadetakse poe poolt otse. Lisasin veel tasakesi, et kannan kohe puuduoleva summa, kui saan mingigi seletuse. Palun, mingigi...
Ma ei tee aruannet, karjus ta edasi. Mitte midagi ma ei seleta. Mul on kirjas töötunnid- ja kõik! Ei tea, ei mäleta! Maksa! 

Oeh. Mida ma siis teen...

Kuidagi kurb on. Pean end üsna heldeks. Aga vaat ebamäärasuse ja ebaaususega ei tule ma toime. 
Miks just mulle sellised inimesed tee peale saadetakse?

neljapäev, 22. juuli 2021

Rottide tõkkejooks


 Täna toimusid meil rottide tõkkehüppevõistused.
Muhu vannituppa, kus asub suvel rotikeste puur, oli üles pandud takistusrada. Korraldajad müüsid meile, täiskasvanuile, vip- ja poistele tavapiletid, hinnaga vastavalt 5 ja 2 senti. Vip- istekohad asusid põrandal, tavapileti omad vanniäärel. 
Tahtsime olla popid ja noortepärased, seetõttu alustasime võistlust huilete ja vilekooriga. Seepeale oleks meid äärepealt areeni juurest eemaldatud- kisa ärritavat vaeseid loomakesi sedavõrd, et nende sooritus ei pruukivat nii filigraanselt õnnestuda, kui korraldajaist treenerid eeldasid. 
Võistlus koosnes kolmest voorust. Korraldajad olid lisaks treeneriametile ka kohtunikud ja hindajad. Meie, pealtvaatajad tohtisime aga ühele, teisele või kolmandale rotile rahaliselt panustada. Mina panustasin Bettyle, maakeeli autorotile, kes kunagi südatalvel, meie juurde kolimise sõidul transpordikarbist auto sügavasse sisemusse sööstis ja sealt enne 24 tundi välja ei tulnud, mistõttu mu närvid suhteliselt läbi läksid. Auto silmaga nähtamatutes paikades võib teatavasti vedeleda igasugu tähtsaid juhtmepuntraid, mis noore roti teravatele hammastele närimiskommide kombel läbihammustamilusti pakuvad.  Ega ta järgmisel päevalgi vabatahtlikult autost väljunud- Lisann püüdis ta lihtsalt kavalusega puuri! 
Niisiis- mina panustasin Bettyle. 
Mu sõbranna valis panustamiseks valge, punaste silmadega rott Peanuti. Ma ei tea, kas teda vōlus rotikese sale keha või liikuv loomus, igatahes tundus Peanut olema just see, kelle sooritust hinge kinni pidades jälgida.
Poisid olid märksa pragmaatilisemad. Mustanahalised on teatavasti parimad jooksjad maailmas. Seega oli asi otsustatud- nemad fännasid tumepruuni karvkattega Pätut. 

Võistlus algas tasavägiselt- kõik rotid tegid rahuldava soorituse. Meie sosinahäälsetest hõikepiuksatustest ei kohkunud vast keegi. Ainus asi, mis veidi küsimusi tekitas, oli kohtunike punktiarvestus. Noh, selgus, et nad annavad neid suht suva järgi. Et kes kellele parasjagu meeldis. Rahalised panustajad võisid oma näpud punktiandmissoovist puhtaks lakkuda. Õiendada ka ei tohtinud- kohe võisid vannitoast, khmm, tähendab areeni lähistelt kõrvaldatud saada. 

Teine voor ebaõnnestus. Tõkked olid ühest otsast kõrgemaks tõstetud ja loomakesed vudisid ükshaaval ja välejalgselt lati alt. Skoor- null. Meie, vip-vaatajad olla süüdi, et rotikesi võistluse algul vapustasime. No mina küll ei usu! 

Kätte jõudis kolmas, otsustav voor. Ma ei mäleta õieti, mis atraktsioonid olid seks puhuks võistluspaigale seatud, igatahes tundusid loomakesed jälle täis tegitsemistahet, kohtunikud eelmisest voorust lööduna veidi leebemad ning meie, vip-vaatajad teadmises, et peale selle vooru väljakannatamist saame köögis šampust. 

Noh, ebaõiglust kogesin siiski. Bettyle nimelt ei antud kolmandas voorus teist võimalust- tal mingi asi läks untsu, vist ei saanud piisavat hoogu sisse- seevastu Pätu (või Peanut) selle samas situatsioonis sai. Minu valjuhäälse hala peale aga juhtus kõige hullem, mis sai juhtuda- meid, vip-e ja ka tavapiletid lunastanud poisse paluti viivitamatult lahkuda. Õnneks selgus hiljem, et see oli vajalik vaid punktide kokkulugemiseks. 

Mustanahaline, ei, mustakarvaline võitis. Minu panustatud euromünt liikus poiste põhjatutesse püksitaskutesse. Võistlus oli edukalt lõppenud. Rotid tõsteti puuri. Atraktsioonid lammutati. Meie avasime šampuse.

Elagu võitjad! 

teisipäev, 20. juuli 2021

Sisu ja kest


 
Mul on nii kahju. 
Mulle nii meeldisid tema tekstid. Lugesin neid igal hommikul ärgates esimese asjana, kuna need ilmuvad peaaegu igapäevaselt. Need andsid päevale jõudu ja jumet, tundsid alati õiged ja asjakohased. 
Uskusin, et tema ja ta kirjapandu ongi üks. Usaldasin seda mõtet jäägitult. Nautisin teda ja ta loomingut. Ta oli lausa mu inspiratsioon. 

Kuni... ta tegi mulle haiget. Päris rängalt. Ta keeras mulle selja, kui oleks pidanud kaitsma. Ma ei osanud sellega arvestada. Kaotasin usalduse, pinna jalge alt. Muudki. 

Olen pidanud enesega viimasel ajal iseäranis palju tegelema. See pole olnud kerge, sest olen väga tundlik ja usalduse kadumine on minu jaoks ääretult keerukas teema. Säärane käitumisviis temasuguse inimese poolt oli eriliselt raputav ja muutis mind kuidagi kaitsetuks. 

Lisaks kahjutunne. Olen proovinud ta tekste uuesti lugema hakata. Hoolimata kõigest. Jääda teksti- mitte inimesekeskseks. Vahel, neutraalsemate puhul, õnnestub hästi. Aga vahel on täiesti võimatu. Kui inimene ja tema kirjapandu ei lähe kokku, tekib otsekui lühis. Kõik oleks justkui endine, aga minu peas keerleb katkematult “see pole ju nii...”

Õnneks ei tea seda tema arvukad fännid. Ta on ja jääb väga populaarseks ja see on iseenesest hea. Mõtlen tõesti nii, kuna küllap vajavad ka teised inimesed neid kirjutisi nii, nagu vajasin mina. Lühiseta. 
Pealegi- mis see üks pettunud ja haigetsaanud inimene suures elumeres ikka teeb! 

teisipäev, 13. juuli 2021

Soolokontsert


Ma ju tean küll, et mängin orelit päris hästi. Aastate jooksul on mul välja kujunenud lai repertuaar, millest osa kasutan igapäevaselt kirikutöös, teist osa aga- kontsertrepertuaari-  treenin esituskõlblikuks enne spetsiaalseid kontserte. Päris uut repertuaari omandan täna tunduvalt harvemini, kui kahekümneselt. Püüan eelkõige välja sõeluda rahvast kõnetavat muusikat, kirikusse sobilikke “hitte”, mida orelile seada, et seeläbi inimesi üllatada. Pikki kontsertpalu ei jõua enam nii suure pühendumusega omandada, kui vanasti- eks üllatusmomentki ole nende puhul tagasihoidlikum, sest soolo-orelimuusika on eelkõige ikkagi nišitoode. 

Kõigest hoolimata andsin üle pika aja taaskord soolokontserdi. 

Nende kontsertidega on pull lugu. Tavaliselt jagatakse neid lahkelt välja umbes-täpselt sügiskuudel, kui vaim veel suvest ja puhkusest virge ning peas mõtted tohutust võimalikust enesearengust. Ka uhkusenoodike, et just mina väljavalituks olen osutunud, ei mängi tähtsusetut rolli. Küll jõuan, olen taolistel puhkudel lennukalt mõelnud. Mis ei ole aga tõsi. 

Alati tuleb arvestada segaseid asjaolusid. Segased asjaolud on minu elus nimelt valdavad. Palju valdavamad, kui selged asjaolud. Segastel asjaoludel on mu pind jalge alt tihtilugu kadunud- ja eks sa siis anna säärasel moel soolokontserti! Et tuua asjasse pisukestki selgust, ütlen välja, et segased asjaolud jaotuvad tavaliselt kahte kategooriasse- esiteks- liiga palju tööd ja teiseks- pinged isiklikus elus. Lisan veel, et kui mõlemad saavad parasjagu elus esindatud olla, siis seda nad ka on! 

Olen kirglik naine nii armastuses, kui töös. Tõsi, terapeudina hoian end konstruktiivsuse lainel, muusikas ja armastuses pääseb aga valla nii tuul kui torm. Aju mandelkeha, see kummaline emotsioonide juhtija, käivitab mu ürgnaiseliku jõu. Hingan täiel rinnal, luban end tunda ja tunnetada, naerda ja nutta. Töötan meeletu tambiga. Armastan tingimusteta. Kuni saan haiget või väsin. Olen täiesti läbi. Jõuetu. Tühi.
Need ongi need segased asjaolud, kuhu kipun kõige pingelisematel eluperioodidel välja jõudma ja millega peaksin oskama nüüd, 47-aastase väljakujunenud naisena juba ette arvestada. Aga kas mina siis oskan! 

Sel korral oli jälle nii. Enne kontserti korjasin jaksu raas-raasukese haaval. Ütlesin ära kõik kõned ja kohtumised, hoidusin inimestest. Kui vähegi sain, siis lihtsalt lebasin. Päev enne kontserti puistasin südant ühele vägevale vanale mehele. Sain jaksu ja lootust, mind õnnistati. Olin oma haavatavuses piisav, ilus, lausa täiuslik. Kahetsemata elu ja armastust. Tundes olemise lihtsust. Looja loomingu osadust.

Kõik õnnestus! Kuidas saanukski teisiti? Mina teen seda minulikul moel, teised ehk teisiti. Keegi pole õigem, targem, osavam. Minu klahvide alt kõlab minu muusika, minu elu, minu kogemus, julgus ja armastus. Päike moodustas noodile kirikuakna kujutise. Neitsi Maarja silmad vaatasid rahulikult otse noodipuldi kohalt. Kõik loksub elus paika, kas pole? Isegi, kui on raske! Isegi siis, kui ise oma elu üdini raskeks elad. 

Tavapärasel on vähem värve. Ideaalne võib olla surmigav. Aga kirg, ka siis kui üle elumaali oleks kui visatud siia-sinna mustjaid plärakaid, teeb pildi elavaks. Mu pintslitõmbed on tugevad. Mõni värvipotška saab vahel päris tühjaks. Aga tean, see täitub taas. 

Nii on ka muusikas. 
Ma ei tahtnud mängida. Ma ei soovinud kedagi näha. Aga juba esimesed helid andsid kindluse. Taevaisa valvas taas mu üle. Tema ja mu armsad armastavad mind. 
Võin teha vigu. Võin olla tühi.

Aga tänu sellele vean välja. Ja naeran taas!




neljapäev, 8. juuli 2021

Kuumusejärgne

 

Kuumus andis tasapisi järele. 
Mu ihu, mis veel hetk tagasi napist suvekleidist hoolimata enese ja teiste objektide suhtes kleep-paberina oli käitunud, muutus taas normaalsele ihule omaselt kuivaks ja siledaks. Vähe puudus kuumaga harjunu petlikust jahedusaistingustki! Ei, kõik oli siiski täiesti paras. Ideaalne.
Üks lind rõkkas teistest laiema häälelise amplituudiga. Täielik solist mul põõsas! Tõstsin aeg-ajalt raamatult silmad, et tema asukohta kindlaks määrata. Muidugi ebaõnnestunult, ja sillerdavad toonid otsekui naersid mu üle. Kohendasin end, tehes näo, et mul muudki teha- aga tema muudkui lisas volüümi.
Hakkas hämarduma. 
Nojah, nüüd liigume ju jälle pimeduse poole. Püüdsin uuesti raamatusse süveneda. Männiladvus kahises õrn tuuleke. Muru, mõtlesin murelikult, on talla all kuivusest lausa krõmpsuv. Pidanuks kastma. Oot, kus mu järg oligi...
Raksaki!, lendas üks musträstas otse läbi humalapuhma ja maandus mu kõrvale käsipuule. Püüdsin lebada väga liikumatult. Kui raamatukaas poleks ootamatult laperdanud, võinuks me vaikus jäädagi kestma. Sel linnul oli tark pilk. Ja kiire minek.
Põõsast kuuldus uus ooperiaaria. Tahtmatult heitsin kiire pilgu sinnapoole, siis aga küünitasin uuesti raamatu kohale. Heldeke, kui hämar juba! Tähed sulavad sumedasse öhe. Silmad ei võta. 
Keegi ragistab tasakesi peenras. Hiir? Ei, vist keegi suurem...
Korraga on lamamistoolis nii hea. Rahu ja rammestus haarab mu endasse. Siin, jah siin ongi peidus ebakindla maailma pisuke kindlus. Lasen raamatu aeglaselt rinnale vajuda. Pimeduses enam ei loe. 
Miski ei loe. 
Miks ma lasin sel kõigel juhtuda? Ja kui kergesti see kõik käis... nagu viuhti... nagu liumäest allasõit! 
Aga need hetked siin- need tõid mu viimaks tagasi. 
Laula, linnuke, laula! Sulen silmad. Ehh... mida mul maailmast otsida oli? Kuude kaupa kondasin ringi. Ei olnud must ühte ega teist. 
Ja lamamistool oli kõik see aeg käeulatuses...

kolmapäev, 7. juuli 2021

Totaalne läbipõlemine

 



Sellesse postitusse soovin rasvases kirjas märkida järgnevad punktid:

1) Maris, palun loobu kõikidest ühiskondlikest ülesannetest. Sa ei vaja neid praegu oma ellu.

2) Maris, palun loobu ülemäärasest suhtlemisest. Palun ütle oma sõpradele, et vajad üksiolemise aega. Palun ütle, et sa ei tule praegu külla, jalutama, kohvikusse, ei kutsu kedagi ka endale külla- sest see on sulle läbipõlemisest taastumiseks vajalik.

3) Maris, palun jäta endale meelde- ei mingeid soolokontserte enam! Milleks Sa raiskad oma PUHKUSE aega niivõrd mõttetule ja niivõrd üüratule pingutusele?

4) Maris, sa ei anna enam ka ühtegi muud kontserti (koos solitstidega) vahemikus jaanipäevast augusti teise pooleni, kuna PUHKAD!

5) Sel aastal puhkad alates 16.07. Sul on Muhusse kirja pandud ühed külalised. Rohkem külalisi sa ei planeeri!

Läbipõlemisel on mitmeid põhjuseid. Kirjutan sellest kunagi pikemalt. 

laupäev, 12. juuni 2021

Vanavanemad 2. Muhu Vassel

Vasslil oli lumivalge kahupea. Kujutage pilti- ta oli samuti imeilus mees, nagu emapoolne vanaisa Edgargi! Millised vanaisad mul ikka olid!

Nii lihtne see asi siiski pole. Vassel oli nimelt kohe, algusest peale ürgvana, lohistas häälekalt sussi ega osanud rääkida. Mu vaene isa, kes oli niigi emata kasvanud, üritas niiväga meile Vasslist adekvaatset isakuju maalida. Kui ta temast igasugu sääraseid lugusid jutustas, mis teda nagu normaalset inimest kujutasid, siis meie küll selle õnge ei läinud, mkmm! Kindlasti rääkis ta mõnest teisest mehest.

Ometi ei arva ma, et Vasslil mingi õeluseuss südame all elanuks, nagu mu ema tavatses kahtlustada. No taevake, temaga polnud inimlik kontaktiloomine võimalikki, ta lihtsalt sattus sihitult siia-sinna tuterdama- aga ema arvas, et teda jälitatakse!

Minu põhi-dilemma oli Muhus see, kas ma peaksin Vasslile “tere” ütlema, kui ta mulle vastu koperdab või mitte. Vaadake, ma pole üldse kindel, kas ta ikka teadis, kes ma täpselt olen. Vassel rääkis minuga (või minust) ainult kolmandas isikus ja ainus tuvastatav sõna oli “tüdrik”, mis kõlas jubedalt- noh, umbes nagu tünder või õllevaat. Õnneks ei paisnud keegi teine ta lausejuppide sisu üle eriti juurdlevat, nii et minu piinlikkustunne võis vaikselt olematusse sumbuda

Vassel sündis eelmise sajandi teisel kümnendil 8-lapselisse perre. Tema ema, minu vanavanaema, keda kutsuti “Mammaks”, olevat olnud üks kange saare naine, kes “vao vahel kitli hõlmade alt ära sünnitas ja siis tuhlist edasi võttis” (mu vanatädi jutustuse järgi). Jään siinkohal arvamuse juurde, et ega naised pole loomad ja liigitan selle sagedasti kasutatava üteluse rahvaloominguks. Kange oli ta kindlasti sellegipoolest.

Igal juhul oli Mammal karakterit ja musikaalsust. Villu Veski käes on salvestused Mamma lauldud regilauludest, mis olla kohati kaunis ropud, aga siiski unikaalne rahvapärand. 

Kui nüüd aga Vassli juurde tagasi tulla, siis temast sai Muhu talu pärija, kuna kolm venda jäi sõtta, neljas vend ja kolm õde leidsid aga oma õnne ja teenistuse pealinnast. 

Esmalt abiellus Vassel minu isa emaga. Kahetsusväärsel kombel suri too noor naine aga juba mõne aasta pärast tiisikusse, jättes mu isa orvuks. Ma ei suuda ära imestada, kuidas ei säilitatud ainsatki kontakti isa emapoolse suguvõsaga! Isa kasvas üles kui ühe tiivaga lind.

Vassel aga ei pidanudki lesepõlve. Ta abiellus koheselt uuesti  endast 20 aastat noorema naisega, kes sünnitas 18-aastaselt mu onu, kes jäigi nende ainsaks lapseks. Peale võõraspoja, minu isa. 

Kui mu emapoolsete vanavanemate abielu oli täis kirge ja draamat, siis need kaks olid veelgi kummalisem paar. Nad nimelt absoluutselt ei suhelnud omavahel. No okei, Vassel ei osanud rääkida- aga kunagi pidi ta ju paar sõna siiski lausuma, et naine saaks aru, millal on pulmad ja millal tuleb osta uus lehm. Seda viimast ei pruukinud muidugi Vassel enam siis otsustada, kui pulmad peetud said.

Vassel oli alalõpmata kahe tule vahel- naise ja oma suguvõsa. “Siin majas olen mina peremees”, tavatses mu kasuvanaema tema ja kogu me suguvõsa ees öelda. Nii oligi. Samas- keegi pidi ju vastutama. Mina sain ja saan temaga hästi läbi. Eks ülejäänud meenutavad olnut lihtsalt kahetiste tunnetega.

Vassel ei ole mind ainsatki korda süles hoidnud, kallistanud ega mulle midagi toredat öelnud. Ma pole kindel, kas isalegi... Kui ta suri, käis meie perest ainsana matusel mu isa.

Mäletan neid ikka saunamajas istumas- Vassel, isa ja onu. Kõik vaatavad läbi akna kaugusse. Keegi ei lausu sõnagi. Vaikuse kujund ei talu pikki formuleeringuid. Küsimata küsimused nõuavad staatilisust, et mitte tekitada sisemisi purustusi.Tummus võib olla pelgalt elukestev sümptom. 

Rohkem polegi midagi lisada. Istutasin möödunud suvel Vassli hauale isa palvel ühe lille. Otsisin seda hauda kaua, eksisin vaat et ära, sest ma ei käi seal peaaegu kunagi. 

Võib olla tuleks selle teemaga lihtsalt rahu teha. 

kolmapäev, 9. juuni 2021

Vanavanemad 1. Emapoolne vanaisa.

 Minu emapoolsed vanavanemad moodustasid ääretult karakteerse paari. Ühe värvikamatest, keda üldse tean. Nad olid 55 aastat, kuni vanaisa surmani, abielus, mis paistis asjasse puutumatutele ilmselge risti ja viletsusena. Eks ta seda suures osas oligi, kuid mitte ainult...

Olin vanaisa Edgari lemmik-lapselaps. Selle kohta tavatses vanaema valju häälega kommenteerida, et "taat lihtsalt ei salli poisse". Kas see ka tegelikult tõele vastas, ei oska ma täna öelda. Kuid vanaisa ei vaielnud sellele väitele ka kunagi vastu. Vanaema meelest oli poeglaste mitte-sallimise põhjus see, et vanaisa kasvas üles koos nelja õega. No ma ei tea...

Mu vanaisa oli joodik. Kirjutan meelega nii. Võiksin ju ilustada, et ta ei talunud alkoholi, ei osanud juua, läks tihtilugu üle piiri- või mida iganes. Aga kuna sõna "joodik" sai mulle vanaema poolt selgeks õpetatud juba päris varajases lapseeas, (koos kõikide iseäralike nüanssidega, mida tajuvad küllap vaid pereliikmed, kes reaalselt kuude, aastate ning aastakümnete kaupa kogu mängu jälgisid), suudan nende kooseksisteerimist vaadelda vaid läbi vanaema, vanaisa ja pudeli kolmnurga.

Ma ei tea, kas vanaema ja vanaisa ka muidu, tavaelus, sama konfliktsed olid, kui meie, st. külaliste saabudes. Ükskõik, millise peo käima minnes, olid need siis jõulud või sünnipäev, keris end haripunkti ka vanaema ja vanaisa tüli ja sõnelemine.
See algas alati ühtemoodi. Vanaisa tõmbas oma toas nina täis ja kui ta end viimaks meie juurde ehk söögilaua äärde hakkas sättima (ta tuli alati hiljem), pistis vanaema karjuma, et "mine minema, ma ei salli joodikuid". Seejärel hakkas mõni sugulastest vanaema vaigistama, et "las ta nüüd olla", millest ei olnud aga kasu, sest vanaisa sai samuti hoobilt oma vihadoosi kätte ning karjus vastu. Tema sõnumit ma täpselt ei mäleta. 

Vanaisa oli nooruses ilus mees. Selle fakti küljes rippus vanaema minu meelest natuke liiga palju. 
Nende lugu algas romantilis-traagiliselt. Vanaisa oli olnud sõja algusaastatel “soomepoiss”. Kui aga soomlased eesti mehed välja andsid, sattus ta millegipärast Pärnu kanti sakslaste vangilaagrisse, kust põgenes, misjärel sai temast metsavend. Ta rändas läbi Pärnu metsade kodukandi, Lääne-Virumaa poole, kuni sattus mu vanaema kodu, Kõnnu lähistele. 

Vanaisa hakkas vanaema juures “ehal käima”. Päeva ajal läks ta kaaslaste juurde metsa tagasi. Neid oli vist seitse meest. 

Ühel hommikul avanes vanaisale kohutav vaatepilt. Venelased olid nende asukoha avastanud ja kõik vanaisa kaaslased elusalt põlema pannud. Mõni olla veel veidike liigutanud. Vanaisa rääkis seda lugu elu jooksul ehk paar korda. Mina kuulsin seda oma isalt. Ka mu isal olid jutustades silmad veekalkvel. “Mul oleks võinud diktofon kaasas olla,” lisas ta vaikselt...

Üks lugu oli veel. Vanaisa oli jälle vanaema pool külas, kui tuldi kontrollima, ega keegi juhuslikult metsas redutajaid peida. Vanaisa ronis kribinal keldrisse. Kontrollija oli venelaste poolele üle läinud omaküla mees. Kelder ei jäänud talle märkamata. Ta ronis samuti alla. Märganud vanaisa, surus ta talle püssi meelekohta. Hoidnud seda seal hetke, ronis ta üles tagasi ja hüüdis kaaspatrullile “pole siin kedagi”. Ikkagi inimene...

Ime siis, et vanaisa jooma hakkas. 

Kui ma pioneeriks astusin, ütles vanaisa mulle imeliku lause: “Ära sina nüüd enam meie majja tule.” Vanaema ruttas muidugi asja pehmendama, öeldes, et vanaisa teeb nalja. Minu meelest peegeldus aga nende sõnade taga sügav traagika. Ta poleks tõesti soovinud, et ma pioneeriks astun- viha selle hävitava võimu vastu oli nii suur. 

Üks nõrk koht oli vanaisal veel. Kodu-teema. Nad läksid õdedega päranduse pärast tülli. Üks õdedest müüs vanaisa sünnikodu teistega konsulteerimata maha. Vanaisal oli sellest tohutult kahju. Kui ta oli purjus, laulis ta “Üks kask meil kasvas õues” ja nuttis ise suure häälega. 

Ma kartsin teda, kui ta oli purjus. Vahel ütles ta näiteks teistele, et “meie Marisega läheme nüüd kelgutama”. Ja mina tundsin lausa paanikat, et kuhu me sedaviisi läheme...

Vanaisa suitsetas oma toas peaaegu lakkamatult sigarette “Vana Toomas”. Kogu mu vanavanemate korter haises ühtlugu suitsu järele. Pidude ajal kogunesid kõik mu suitsetajatest sugulased tema tuppa kimuma. Ma ei suuda mõista, kuidas sai seal pärast magada!

Aga see nende suhe vanaemaga... Oh taevake!
Kui te arvate, et vanaema hoidis asja kontrolli all, siis eksite. Võib-olla see lihtsalt tundus nii, sest ta pragas ühtlugu ja samas tegi kõik tööd ise ära. 
Õiendas, aga teenindas. 

Üks näide. Söök sai valmis, vanaisa tuli laua äärde, takseeris korra ja läks sõnatult oma tuppa tagasi. Tavaliselt tähendas see seda, et laual puudus või...

Kadrina koosneb kahest osast-  kortermajade piirkonnast ja eramajade tänavaist. Lapsena olin tohutult kurb, et minu vanaema ja vanaisa elavad korteris, mitte ühes neist kaunitest korrastatud aiakestega majakestest, mis Kadrina armastusväärseks muutsid. Korter oli olnud vanaisa soov. Ikkagi keskküte, vann ja muud mugavused. 

Muidugi oli neil ka kirikumõis ja aiamaa selle taga, aga see polnud siiski “päris”. Maa kuulus kogudusele ja too ehku-peal püstiseisev majalogu seal peal võis mõisa nime kanda vaid väga suurte mööndustega. 

Vanaisa elas siiski suviti mõisas. Oli aeg, kus vanaema pidas seal ka sigu ning ühel aastal oli tal kogunisti neliteist hane, üks tigedam kui teine. 
Ütlen meelega, et vanaema pidas neid. Minu meelest meeldis vanaisale vaikne mõtisklemine ja mitte midagi tegemine kõige enam. Siis oli ta rahulik. Kui vanaema temalt milleski, näiteks tiigist kastekannuga vee tassimises, abi palus, tuli esmalt kindel “ei”. Vahel ta siiski üht-teist aitas. Kirudes ja suht ülejala. Aga no ega vanaema vastu-õiendamises alla jäänud! Enamus asju tegi ta selle saatel muidugi ise ära. 

Kui sead ühel ja haned teisel aastal loojakarja saadeti ning nende liha me toidulauale jõudis, ei võtnud vanaisa kummastki suutäitki. Tema oli nende loomade ja lindudega kogu suve mõisas veetnud. Küllap kasvasid need talle miskitviisi südame külge. 

Aga samakat ajas vanaisa küll heameelega. Muidugi salaja. Ma ei tea, siiani, kuidas ja kus. Eks see peibutas teisigi “maiasmokkasid” ligi astuma, aga sama kiiresti peletati need vanaema poolt luua ja valju sõitlemisega minema. Meie vanaema kartsid kõik joodikud ja mõis polnud ealeski mingi
jooma-urgas. 

Kui vanaisa oli 77-aastane, avastati tal eesnäärmevähk. Hoobilt lõpetas ta nii suitsetamise kui viinajoomise. Kahjuks oli juba hilja. Vanaema hoolitses ta eest lakkamatult kogu aasta. Andis rohtu, vahetas voolikuid, hiljem ka pesi ja puhastas. Vanaisast sai lõpuks kuulekas mees- selline, nagu vanaema oli eluaeg igatsenud. Ta ei olnud valmis sellisest vanaisast nii ruttu lahti laskma. Lein kestis päris kaua.

Minu jaoks jääb õigeks vanaisaks siiski see keerukas, allumatu ja kuskilt otsast ääretult stiilipuhas “vaba hing”. 
Ööl, mil ta lahkus, andis ta sellest mulle teada. Olin ju tema lemmik-lapselaps, poisse ta väidetavalt ei talunud, mu õde aga puutus temaga vähem kokku. 
Teadsin täpselt, mil ta läks. Sain ta eest paluda ja arvan, et ta jõudis kohale. 
Ühel korral, mõni aasta peale surma käis ta mind mu kodu juures vaatamas. Paistis rahulolev.

Kes ta siis oli? Ei tea. Ta näitas ju oma tundeid vaid purjuspäi.

Seal ta nõjatub aknale, vaikselt ja väärikalt. Suurte mahlakaskede rivi kohiseb akna ees. Paar viibutust käega. Pisaraläige silmis. Ja koheselt sulguv aken. 

Ehk jõudis see vintsutustest läbikäinud mees lõpuks ka päriskoju...




neljapäev, 3. juuni 2021

Kemplemine

Jumala nägu oli tõmbunud pilve.
Mul oli natuke paha tunne, aga veidi oleksin tahtnud siiski veel jalgu trampida. 
Sellest ajast peale, kui olin saanud kindluse, et Ta on tõesti ainult hea ja halastav Jumal ja Ta ei pööra kunagi mulle minu Päris Valu korral selga, vaid on nõus lõputult kuulama, kohal olema, selga silitama ja salvrätte ulatama, olin hakanud Teda jäägitult usaldama ja vahel isegi Temaga kemplema. Tahaksin siia muidugi lisada, et kemplen sobivuse piires, aga no kemplemine on kemplemine...
Ma ei saa öelda, et mingi kemplemine üldse mu pärisosa oleks. Pigem on tegemist ühe vajakajäämisega lapsepõlvest, mis puudutab eelkõige asjade aimatavust, selgust piirides ning emotsionaalset ligipääsetavust. 
Las ma nüüd mõtlen, kuidas need asjad on ikka nii saanud minna, et olen nende tagajärjel kaotanud sisu ja tähendusrikkuse kõigist oma eelnevaist suhetest ning tundnud end vähemal või rohkemal määral, samas üüratult pikki aegu üksikuna. See ei juhtunud ometi üleöö.
Kindlasti on üks asja võti see, et ma ei ole end julgenud päris iseendana näidata. Õnneks ei pea hakkama erilise innuga mööda mu lapsepõlve surkima, (pealegi eks ole seda juba küll ja enam tehtud), et emotsionaalseid vajakajäämisi- eelkõige viha või vastupanu mitte-väljanäitamise osas, kohtades, kus see olnuks igati adekvaatne- ühena mu taakadest hüpoteesida. Ju ei olnud ülalmainitu ehk päris minu näitamine piisavalt enesestmõistetav ja miskipärast oli lihtsam oma vajadusetest mööda vaadata. 
Mulle meeldib väga ütelus "Just siis vajab laps kõige enam armastust, kui ta kõige võimatumalt käitub, nii et meil on seda talle kõige raskem pakkuda." Kas ei kehti see mitte inimsuhetes üldse? Ei, ma ei mõtle siinkohal, et peaksime täiskasvanutena igasugustest pidurdusprotsessidest loobuma. Pean silmas seda lapsepõlvest pärinevat "sisemist valu", mille ravimiseks me alateadlikult oma partnereid valime ja kes meid me kiiksudest ning valupunktidest terveks peaksid armastama. Taludes ühtlasi nõndanimetatud "kemplemist". Miks siis mina seda teed ei läinud? 

Hea küll, võtame kõigepealt kõnealuseks lapse esimese armastussuhte. Tütre suhte isaga. 
Mul peaks sellega üldjoontes hästi olema. Ainukene, kuid ilmselt mõndagi edasist paikapanev suhete lappamaminek toimus aga mu õrnas teismeeas. Mul oli siis koolivahetuse ja identiteedikriisi tõttu niigi raske ja eks ma kindlasti püüdsin end ka kemplemisega mõneti maksma panna. Ometi ei päädinud see heatahtliku kulmukortsutusega, nagu head Jumalat kogedes, vaid juhtus midagi säärast, mis tõmbas mult piltlikult öeldes vaiba alt.
 Huvitav, kas psühholoogias esineb selline termin nagu “jõuline muretsemine”? Kui mitte, julgeksin selle kasutusele võtta. Jõuline muretsemine põhineb lisaks mures olemisele usaldamatusel ja alahindamisel, olles hierarhilisel skaalal küll pealtnäha toimiv, lähemal vaatlusel aga suhteliselt purustav. Selgitan, miks. Vaadake, eks ma ju panin neid- nii ema kui isa- teismeeas ikka proovile ka. Aga sellistes kategooriates, mis ka tegelikku sekkumist nõuaksid- joomine, suitsetamine, ringihulkumine- õigupoolest mitte. See-eest leidis kriitikat minu tunnete maailm. Arvamus, et ma võin “raisku minna” ja muuhulgas ihunuhtlus selle vältimiseks, esimese armastuse, selle võimsa uue tunde naeruvääristamine- need on esimesed märksõnad, mis aeg-ajalt tänaseni valulikult meenuvad.
Nüüdseks tean, et oma lapse armumine võib olla vanematele keerukas koht. Kahtlemata leian praegu ka ise, et mu esimesel armusuhtel puudus igasugune perspektiiv eluterveks tulevikuks. Aga see, et olin enesele siiani keelanud kõik head mälestused sellest, paneb küll mõtlema. Ühel hiljutisel matusel kerkisid mõned romantilised mälestused seoses ühe muusikapalaga siiski tahtmatult esile ja alles siis taipasin, kui asjatu on ennast häbeneda ja tühistada. Ikka veel! 
Paneksin kõikidele vanematele südamele oma last tema armastuse tundes toetada. Ka muudes tunnetes. 

Meie suhete edu saladus põhineb niisiis sellel, kuidas me end oma partnerile näidata saame ja kas ta on valmis meid ka seesugusena vastu võtma. Kas ta üldse on valmis meid kuidagi vastu võtma, rääkimata sellest, kas julgeme tema ees esineda vahel ka sellesama kempleva lapsena. Sellena, keda on päriselt turvaline vaid Taevasele Isale näidata, sest Tema ei mõista hukka, Tema näeb ka sügavamaid kihte, ei kohku ega jookse minema. Või peab ikka ja alati kandma mingeid maske? Igaks juhuks, hülgamishirmus. 
 Mina kasvasin kangesti kenaks, mõrudaid pille allaneelavaks nooreks daamiks. Mida seesuguse olekuga taotlesin, ei teadnud ilmselgelt isegi. Sisemine soov oli kindlasti, et "nad ometi aru saaksid". Aga mitte keegi, isegi mitte armastav Jumal ei mõista sind, kui sa isegi ei tea, mida täpselt palud. Õppisin selle mingil hetkel selgeks. 
Et medalil on veel teine külg, selgus aga jällegi üsna äsja...

Jumala nägu oli täiesti pilves. “Ma olen sulle kõik andnud, mida oled soovinud. Räägi, mida sa tahad!” põrutas ta kõuehäälselt. 

Ma ei öelnud, et olen hädas. Tahtsin, et Ta sellest ise aru saaks. Mossitasin, kuis jaksasin, vahelduseks paugutasin vannatoa ust ning loopisin esikus jalanõusid. Vahetult enne mu katkemise piiri, enne päris pisarate purskumist pani Ta aga käe mu õlale.

Järgmisel hetkel vappusin juba nutust.

"Sa ei näita end ikka veel. Mina näen su valu, aga keegi teine mitte. Miks sa ometi ei näita?"
Esimesed salvrätikud, lörisev nina. Aga veel veidi vastupanu.
"Hea Jumal, miks Sa ei võiks mind aidata?"
Taevas hakkas pikapeale selginema. Siit-sealt ilmusid nähavale esimesed valged pilvetupsud. Tõsi, vihmakõhuliste hallid varjundid võtsid veel tugevalt võimust.
"Kas sa oled kindel, et ka tema sedasama- teie armastust palub?" Vist juba kümnes salvrätt.
Ma ei tea. Ma ei tea! Appikene, ma tõesti ei tea! Kas see üldse on mingi suhe...
"Ühe sõnumiga palvet on mul lihtne täita... Sa ju tead seda."

Midagi hakkas mus selginema.
Kus oli mu isa, kui mul oli valus? Kus oli mu esimene armastus? Kuhu oli mu abikaasa? Aga miks mul on praegu ikka valus?

Jumal, jää Sina siia, vaata mu üle. Näita, kas see üldse on mingi suhe! Laota oma käed üle minu. 
Ma pean julgema. Ma pean...
Pean.

Aamen.


 

neljapäev, 6. mai 2021

Kontaktiloomine

 Lastega, eriti teismelistega, on kontakt hästi kiire kaduma, kui täiskasvanu selle eest hoolt ei kanna. Olen juba maininud, et need kuud, mil mu trioke on olnud koduõppel, asetasid mu õlgadele liiga suure füüsilise ja psüühilise koormuse, mistõttu tunnen end tihtilugu lihtsalt läbipõlenuna. 

Töötava üksikvanemana ongi endas raskem ressurssi leida. Ometi oleks see hea ajaplaneerimise korral enam-vähem võimalik, kuid siin asuvad juba mängu ka muud varjatud nüansid- näiteks põhjused, miks olen praegu enam hajevil, närviline ja kohati ükskõiknegi ning sellest tulenevalt vajadus teha iseendaga tööd, mis raskendab ülalmainitud kontaktiloomisvõimet veelgi. 

Eile see siiski õnnestus. Neil on nimelt vaheaeg. Jah, praegu. Olen selle kohta kuulnud ka palju arvustavaid kommentaare, sest kui teismelistel on talve- ja kevadvaheaeg sõpradega nihkes, tekitab see tahes tahtmata viha ja mõistmatust ning kuigi olen neile sadu kordi kinnitanud, minu prioriteedid nende koolivalikul olid hoopis teised ja vaheaegade positsioneerimust võrreldes tavakoolidega taipasin vaadelda alles koolivaliku viimases järgus, läheb mu jutt otsekui kurtidele kõrvadele.  Igatahes pole mina kooli õigeusu kalendri järgi funktsioneerimises vähimalgi määral süüdi! 

Aga jah, vaheaeg. Tobedal, külmal ja vihmasel nädalal. Keset distantsõpet, mille lõppu ei oska veel aimatagi. Minul nagu ikka, tuhat tegemist kuklas, nemad harjumuspäraselt nutiseadmeid ründamas- kuna sõbrad käivad ju koolis. Nutune seis. 

Võtsin selle aja jõuga, käristasin sobivaks auguks kesk oma lõppematut the must-do listi. Et Muhusse praegu ei saa, mis valmistas esmalt ka suuremat sorti pettumuse (köögi remont on lõpetamata!), otsustasin neile näidata Loode-Eesti kaunist rannikuala. Vihterpalu, Alliklepa, Nõva. Ma polnud märganudki, et puud on juba hiirekõrvus ja õhk heliseb linnulaulust. Arvasin, et õues on vastikult külm ja et kuidagi tuleb see väljasõit üle elada. Tegelikkus raputas mind. 

Me rääkisime! Meri, männimetsad ja liivarand oli vaid kaunis kujundus meie koosolemisele ja tõdemusele, et mind, täiskasvanut, teisest põlvkonnast inimest tõesti vajatakse. Päriselt. Nii palju, kui sel matkal, pole nad ammu minu käest küsinud. Nii palju lugusid, kui sel matkal, pole ma oma elust ammu jutustanud. 

Meie, täiskasvanud, pealtnäha tegusad inimesed, ripume oma tohutute kohustuste ja plaanidega otsekui õhus. Sahmimine ja pealiskaudsus võtab kindla pinna ja usutavuse. Kui keegi meie poole küünitab, põrkame juba näpuotste puudutusegi peale kõrvale, kergelt, nagu õhupallid ja liigume tuuleõhuga ohutusse kaugusse taastegutsema. Meid saab eristada värvi, suuruse ja kuju järgi. Aga meile lähenemine pruugi tuua tegelikku lähedust. Haardepinda on vaid põrkamisi. Liiga järsk press võib pauguga lõppeda. 

Kui tihti püüan endale rahuolevalt selgitada, et teen seda kõike ju selleks, et ... Aga milleks? 

Meri rullus sama rahulikult, kui ikka. Kaldaeelsete vahuste lainete loks vallandas ka kehas pingetmaandava rütmilisuse. See sidus ühte me südamete tuksed, ajaliku põlv-põlve järel eksistentsi ja igaviku. Eks juured olegi igavesed, katkematult looklevad jooned, hea Jumala loovatest kätest, inimene inimese haaval, kuni tänase päevani. Sinu ja minuni. 

Kontakt on aga ikka me eneste luua. 


teisipäev, 4. mai 2021

Mis toimub, Maris?

 Kui ma Kosmose ristmikul minu ees pidurdanud autole otsa sõitsin, ei tundnud ma korraga iseennast ära. Olin nagu võõras naine enese kehas. Mu reaktsioon kiljatusest ja paugust kuni asja teadvustamiseni käis otsekui kellegi teise meelte läbi. Mina ise vaatasin end justkui kõrvalt ja vangutasin pead. 

Kui pauk ära käis, ronis see minu kehas naine autost välja. Vähe jäi puudu möödasõitva trammi täiendusest niigi silmaga nähtavatele kahjudele. Järsult avanenud autoukse mahasõitmine oli nimelt sekundi murdosa küsimus. Aga see minu kehas naine ei teinud säärast pisiasja õieti märkamagi.

Mis aga järgnes, ei jäänud tallegi tähele panemata. Nimelt oli ta unustanud, et juhul, kui auto käigukang asetseb D ehk drive-asendis, tunneb auto vastupandamatut soovi hakata liikuma, hoolimata sellest, kas driver ehk juht ka ise esiistmel eksisteerib. Nagu mainisin, väljus minu kehas naine masinast, riskides küll ukse mahasõiduga trammi poolt, mis jäi õnneks toimumata, kuid mitte arvestades iseliikuva sõiduvahendiga. Ja vaat see enam õnneks ei läinud. 

Nii mina, kui minu kehas naine vaatasime õudusega pealt, kuidas drive-asendis iseliikur ühe korra veel tollele kaubikule otsa põrutab. Iseteadliku elegantsiga. Aeglaselt, kuid otsustavalt. 

Seejärel haarasin ohjad. Meil pole siin mingi robotite ajastu! Sisenesin iseendasse, too otsustusvõimetu daam haihtus mu teadvusest hetkega. Vajutasin pidurit, haarasin rooli ja lükkasin käigukangi jõuliselt P ehk parking-asendisse. 

Seejärel väljusin väärikalt autost, heitsime kannatada saanud väikekaubiku juhiga tolle minu kehas olnud blondiini üle veidike nalja, jõudsime mu süüs kokkuleppele, vahetasime edasiseks suhtlemiseks telefoninumbrid ning läksime laiali. Seda, et oleksin enne oma autosse jõudmist äärepealt trammi alla jäänud, mainin vaid mokaotsast. Eks minagi ole inimene ja sündmusest raputatud. 

Hoia kindlalt rooli, vajuta õigeaegselt pidurit ja säti käigukang vajadusel parking-asendisse- see peaks olema lausa elu moto! Mingid otsustusvõimetud daamid kusagilt pseudomina ajusfääridest on aga nagu kanad, ma ütlen. Sebivad tühja ja purustavad tõsiste tööinimeste autosid. Selliseid ei saa rooli lasta. Mis toimub, Maris? 

pühapäev, 2. mai 2021

Kreemilugu

 Minu ajaplaneerimise oskusega on nii nagu on. Liiga tihtilugu olen õigeaegse kodust väljumisega hädas ning seega tuleb lükata mitmed elutähtsad toimingud autorooli taga tegemiseks, mis ei ole muidugi mingi normaalne variant, kuid kas keegi pakuks parema?

Noh, tänagi. Olin just lõpetanud kümne ülepannikoogi küpsetamise viiele lapsele- oh, ärge küsige, miks viiele, ohake hoopis kergendatult, et kas tõesti sel korral ainult viiele, sest hoopis sagedasemad on korrad, mil teen ülepannikooke kas kaheksale või üheksale teismelisele, ja vaat see on juba tegemine, samas milleks lastele sõpru keelata, nii ma siis vihungi tihtilugu ennastohverdavalt, nagu homset poleks- aga niisiis, olin tänase tagasihoidliku küpsetamise edukalt sooritanud, kell oli saja peale liikunud ja tuli taaskord tormata. 

Roolis on täitsa hea. Ülal, päikesevarju teisel küljel asetseb tore valgustusega peegel, kustkaudu saab rahumeeli oma magamata näole hindavaid pilke heita ning seejärel võtta vastu otsus. Minu tänane otsus oli: päevakreemi- ja palju! Päevakreemiga on selline rumal lugu, et ta kipub mu kotis alatasa ära kaduma. Kõik muud asjad- rahakott, päikese- ja tavaprillide toos, kosmeetikakott, silmatilgad, peegel ja muu ebavajalik- annavad ennast tõrkumata kätte. Aga see va kreemituub libiseb kogu aeg kuhugi olematusse. 

Ega ma ka allaandja tüüp pole. Tõstsin ülalloetletud kotist välja. Ääremärkusena lisan, et see kõik toimus ikka endiselt sõidu pealt. Eiei, ma polnud ohtlik, ausõna! Tõstsin käsikaudu, pilk kenasti tee peale suunatud. Peeglisse ka rohkem ei vahtinud. 

Sättisin kõik varanduse, mida on ühe väikese koti kohta aukartust äratav hulk, kenasti oma sülle ritta. Või siis äkki hoopis riita? Kui kott tühi, leidsin põhjast ka peitupugenud kreemituubi, häbemata ilutarbe. Vajutasin kohe mõnuga sutsukese otsaette, täpikese lõuale, triibukesed põskedele, pallikese nina otsa... ja siis tuli kurv. 

Kreemiga maskeerunud mina võtsin kurvi välja nigu niuhti. No kuulge, ega ma siis mingi kihutaja pole. Asjalood, miks ma seda lugu üldse jutustan, olid hoopis teised. Nimelt oli otse kurvi taga politseiauto, mis mind peatuma viipas. Ah, see on ju nii tavapärane, et nad pühapäeva hommikuti kontrollivad, ega keegi pole viinasena rooli istunud!

Siiski põhjustas politseiga kohtumine mõningase ebamugavustunde, jah, muuhulgas ka süllelaotusd asjaderiida tõttu, mis nüüd enamalt jaolt klobinal pedaalidesse veeresid, kuid see polnud peamine. Asi oli ju mu indiaanlase moodi välimuses, paksud kreemijutid näos! Muidugi ei suutnud ma seda sekundiga sisse hõõruda. 

Avasin akna. Politseinikke oli kaks- mees ja naine. Naine teadis absoluutselt kohe, milles asi. Ta purskas lõbustatult naerma ja viipas oma kaaslasele: “No vaata, selliste asjadega tegelevadki naised roolis!” Mul tekkis tema vastu koheselt poolehoid- mõistis! Ikkagi naine, daam! Äkki libistab ka oma vilkuritega masinas vahel salamisi ilutooteid näkku? Igatahes ühinesin naeruga, ise kiirelt ja püüdlikult kreemi laiali hõõrudes. Sel korral oli seda läinud ilmselgelt liiga palju... “Eiei, selle toiminguga ei saa te veel niipea ühele poole!”arvas too naispolitseinik mu teguviisi üheselt mõttetuks. Tõsi, reetlikud jutid jooksid endiselt mööda nägu siia-sinna.

“Teeme siis vähemalt selle puhumise kiirelt ära,” panin omalt poolt ette. Mõeldu-tehtud! Naerdes sooviti mulle head päeva jätku ja võisin sõita edasi. Näiteks järgmise ettejuhtuva punast tuld näitava valgusfoori suunas, kus ootas ees silmalaineriga ülalaugudele udupeene joone tõmbamine- juhul, kui kreemijäägid õnnestub selleks ajaks edukalt likvideerida...

On ikka raske see naisterahva elu! 

kolmapäev, 28. aprill 2021

Ülekilod

 Kuna mu turjal on juba pikemat aega 4-5 ülekilo, alustasin mõni päev tagasi sellise toreda dieediga, nagu madala kalorsusega dr. Simeonsi dieet. 

Mulle süsteemne kaalulangetamine tegelikult väga hästi ei sobi. Küll aga räägiti mind ära just seetõttu, et see dieet tagab kiire tulemuse. 

Igal hommikul tuleb alustuseks sisse võtta 4 homöopaatilist tera. Seejärel võib jätkata oma suva järgi, süües kas harva ja rohkem või sageli ja vähem korraga. Mul kipub olema nii, et hommikupooliku peaaegu et nälgin, õhtupoole naudin aga kulutamata kalorite piires rikkalikkku õhtusööki. Teed ja kohvi võib juua piiramatult, küll aga ei lähe see veejoomise arvestusse. Vett tuleb juua päeva jooksul 2 liitrit.

Lubatud toiduaineid on suhteliselt vähe, kuid siiski on- kana, lahja veiseliha ja valge kala on täiesti legaalsed. Juurde puu- ja köögivili, kolme päeva tagant muna, harva mõni piimatoode. 

Eile tegin ühte üdini lihtsat tomati-krevetisuppi sibula ja rohke tšilliga. Ülihea! Kõht on täis ja kaal langeb. Mis sa hing veel ihkad! Rannahooajaks saan kindlasti vormi!

laupäev, 24. aprill 2021

Nii on praegu

 Selleaastane koroonakriis on möödundaastasest hullem, sest hakkab psüühikale. Jah, ka minu omale. Mu elu oli enne koroonakriisi päris hästi korraldatud. Tööd olid planeeritud päeva esimesse poolde, ajale mil lapsed olid koolis ja trennides. Päeva teises pooles sain aga teha mõningaid majapidamistöid, käia trennis ja suhelda lastega. Olles nende jaoks ka päriselt olemas. Mõtlete, et nüüd, mil nad on kogu aeg kodus, oleks justkui avaramad võimalused. Eks lugege ja hinnake...

Tahaksin niiväga, et hommikul mindaks kooli. Maja jääks tühjaks, köök korda, keegi ei tuuseldaks tolmu üles, ei viskaks asju laiali, kooliõpikud oleksid lastega kaasas, toit ootaks õhtuseid sööjaid, sest nad saavad koolist nii lõuna, kui oote, nõudepesumasin seisaks enamasti jõude, arvutid oleksid vähemalt poole päeva jagu shut downitud. Mina jõuaksin tööle hea varuajaga, mu päevaplaan ei sisaldaks eriti palju ootamatusi. Kõik oleks kontrolli all. 

Aga praegu... Ärkan oma kesisest unest. Käin ruttu pesemas ja äratan lapsed. Avastan, et kõik vajalikud sööginõud on eelmisel õhtul tööle pandud nõudepesumasinas. Teen selle kiiruga tühjaks. Panen pudrupaja tulele. Siis meenub, et masinatäis märga pesu jäi ka öösel välja võtmata. Tahan selle kiiruga kuivatisse toppida, sealt aga vaatab vastu eelmine laar kuiva pesu, mille kiiruga põrandale tõmban. Kokku lappima hakata pole praegu aega, kuna pudru on sedaaegu juba peaaegu põhja kõrbenud. Lisan vedelikku ja ajan kogu kupatuse uuesti keema. 

Kell on halastamatu. Kuna käin endiselt tööl- kabinetis ja kirikus- pean hakkama riietuma. Jooksen üles garderoobi. Selgub, et mul pole midagi selga panna. Otsin veidi. Lapsed karjuvad alt, et kas puder põhja ei kõrbe. Muidugi kõrbeb, jälle! Jooksen alla ja lisan taas veidi vett. Panen midagi kiiruga selga ja leian, et käib kah. Käsin lastel voodid üles teha. Nad ütlevad, et peale sööki. Hea seegi. Minu tuba on alati korras. Üks ruum majas peab ka minu hinge peegeldama. 

Puder on valmis. Keegi ei küündi millegipärast potini. Tõstan kiiruga kolm portsjoni taldikuile. Annan kõigile ka lusikad. Kell on kohutavalt palju. Ma ise ei ole ei söönud ega joonud. Enam ei jõua teedki teha. Võtan siis autosse klaasi vett. Enne kui väravast välja tagurdan, meenub, et matusemapp jäi maha, aga seda läheb täna vaja. Telefon on samuti kotist kadunud. Jooksen tuppa ja palun lastel endale helistada. Leitud, garderoobis- nagu alati! Matusemapp kaenlas lähen uuele katsele. Sel korral õnnestub. 

Hõikan veel üle ukse, et olgu nad ilusti kõikides videotundides. Minu meelest peaksid tunnid juba käima. Aga pole kindel. Mul jääb kripeldama, et köök jäi vist täiesti lagaseks. Sunnin end mõtlema muudele asjadele. 
Päeva jooksul üritan välja mõelda poe nimekirja. Käin kohutavalt palju poes. Kui lapsed koolis oleksid, oleks mure vaid õhtusöögiga. Nüüd tuleb mul koka ametit pidada. See pole mingi unistuste amet.

Peale tööd jooksen toidukottidega koju. Köögis on õpikud segi hommikuse mannapudru kaussidega. Kõik mängivad arvutis. Põrandat katab ühtlase kihina liiv. Nojah, nad käivad veranda kaudu batuudil. Panen roboti tööle. Võtan kuivati eest hommikul põrandalevisatud pesu. Laste voodid, nagu selgub, on ikka üles tegemata. Tavaelu ajal on see mõeldamatu. 

Käsutan trio kööki koristama. Nad küsivad süüa. Mul pole midagi valmis. Poest ei taibanud valmistoitu osta. Olen tööpäevast väsinud. Kihutan poodi, ostan midagi, mis ei lähe lastele peale. Nokivad niisama. Koristan ise köögi ära. 

Käsutan lapsed õppima. Selgub, et vene keelega on raskusi. Olen väsinud, kuid pean aitama. Aitan alati, kõiki korraga ja kordamööda, ise mõtlen kogu aeg, et kui ära õpivad, saan hakata harjutama. Kell on juba seitse, kui lõpetame. Nüüd on ka lapsed väsinud. 

Otsustan pisut puhata. Poiss avastab aga, et kõik dressipüksid on määrdunud. Panen tumeda pesu masinasse. Võtan kuivatist hommikul sinna pandud pesu. Mõned asjad tuleks enne kappipanekut triikida. Viskan need triikimislauale. Kusagil piiksub robot. Selgub, et ta on harjade vahele juhtme tõmmanud. Kes jättis juhtme põrandale vedelema? 

Lapsed on jälle arvutis. Käsin viivitamatult õue minna. Nad helistavad sõpradele. Varsti on me elutoas topeltarv lapsi, kõik arvutis. Käsin uuesti viivitamatult õue minna. Olen väsinud ja närvis. Haukan külmkapist midagi, mõtlemata, mida täpselt. Mulle meenub, et kusagil peaks olema tassitäis teed, mille töölt tulles endale valmistasin. 

Tee leian külmana garderoobist. Veel leian sealt telefoni nelja vastamata kõnega. Mul pole aega tagasi helistada. Äkki meenub, et pidin tänaseks täitma ühe tabeli, komisjoni tarvis, mille liige ma olen. Arvan, et küllap jõuan siis, kui lapsed magavad. Panen triikraua sooja. 

Kell on juba liiga palju. Palun trio sõpradel koju minna. Triol on jälle nälg. Panen potitäie makarone keema. Järeldan, et taas jõuame liiga hilja voodisse. Vahepeal piisub pesumasin. Nõudepesumasin on pilgeni täis. Mul pole aega kummagagi tegeleda. Tõmban triikraua välja, mis ta niisama kuumab...

Robot on kuskile kadunud ja vaikib. Leian ta alumisest garderoobist. Ta on endale pliiatsi harjade vahele tõmmanud. Kougin selle välja. Puhastan kogu masina ära. Makaronide vesi on peaaegu ära keenud. Trio on jälle arvutis. Tunnen, et ma pole veel mitte midagi teinud. Ometi olen rampväsinud. 

Peale sööki läheb trio pesema. Koristan jälle kööki. Vaatan, et olen paar asja ikkagi unustanud osta. Õli ja... . Selver on üheteistkümneni lahti. Hõikan, et käin korra ära. Autos saan olla üksi. Viis minutit sinna, viis tagasi, asi seegi. 

Kui tagasi tulen, on trio telefonides. Käratan, et lülitagu välja. Mul on kahju, et me tavapärane õhtune vestlus jääb ära. Tavaelus on mõeldamatu. Õhtused koosolemise tunnid lähendavad meid kõiki ja on aastatepikkune traditsioon. Teen hajameelselt musi-kalli ja head ööd. Vean end vaevaliselt allkorrusele. Märg pesu välja, nõudepesumasin tööle, tabel, harjutamine, mõtlen väsinult. Tegelikkuses ei tee ma mitte midagi. 

Lähen pesema, vajun voodisse, loen veidi ja uinun oma kesisesse unne, teades, et homme hakkab kõik otsast peale. 

Kas märkasite, mis on kogu jutu point? Mitte see, kuidas mul on liiga palju teha, vaid see, kuidas me praegusel ajal suhtleme. Me oleme küll koos, kuid tegelikult ei ole me kohe mitte mingil määral koos. Midagi on kogu aeg vahel. Varem kehtestatud reeglid ei toimi enam. Kõik on väga ebamäärane. Päev koosneb suurelt osalt viruaalreaalsusest. Miski ei ole enam päris. 

Kriisivälises elus ei ole mul sugugi vähem tegemist, kuid millegipärast saan siis paremini hakkama. Nüüd tunnen, et olen üha enam ja enam ummikus. Midagi peaks kiiremas korras muutuma. Millegipärast arvan, et ma pole ainus, kes nii mõtleb. 

Istun seda kirjutades oma toas. Mu maja on taas lapsi täis. Nad ei käi ju keegi koolis, järelikult peavad meie juures suhtlema. Tean, et keelates teismelistele sõpru, muudan nende olukorra veelgi keerukamaks. Mul endal pole olnud kuude kaupa ainsatki rahulikku silmapilku, ainsatki üksiolemist. Hingan sisse ja välja. Kuidas minuga päriselt on? Ega seda ise ei teagi- juhul, kui olen juba hulluks läinud...

reede, 23. aprill 2021

Kuldsed sõnad

Ütlesin emale, et olen oma eluga parasjagu sellises ja sellises kohas, aga et plaanin varsti olla sellises ja sellises. Ütlesin veel, et selleks, et mu elu saaks selliseks ja selliseks, oleks vaja esmalt teha sellisel ja sellisel moel seda ja seda ning elada sel ja sel kombel. Tehes asju nii ja nii, on lootust, et viimaks muutub mu elu selliseks ja selliseks nagu plaanisin ning saangi olla õnnelik.

Ema ohkas. Tead, Maris, tegelikult möödub elu väga-väga kiiresti. Õnnelik peaks olema ikka kohe ja siin ja praegu. Õnn- see ongi valitud teekond.

pühapäev, 18. aprill 2021

Ristilöömine

 Olin neli kuud FB-st eemal. Võtsin endale pausi, et eemalduda kohati liiga mürgiseks muutuvast õhkkonnast, erinevate seisukohtade poolt- ja vastuolijate lõpututest vaidlustest ja mis kõige olulisem- inetuste ja solvangute lugemisest. 

Aeg ongi ärev. Eraldumise mõju annab üha enam tunda. Haiguse- ja surmahirmu kõrvale on asetunud hirm jääda oma minaga emotsionaalsesse isolatsiooni, koju nelja seina vahele lõksu, unustusse, mitte kuhugi kuuluvaks. Kollektiive, kus saaks koos käia ning omavahel ilma-asju arutada, enam praktiliselt polegi. Eks siis tuleb enese ümber koondada virtuaalne turvavõrgustik, püüdes end asetada kellegi või millegi mõjuvälja, endale sobivasse konteksti, väljenduslaadi. Oma hääle aeg-ajalt esiletoomine lisab mõningast turvatunnet. Enamus jääb sotsiaalmeedias siiski nähtamatuks publikuks, andes vaid laikide ja emotikonide abil märku mõne valjuhäälsema toetamisest või vastasusest. Ja see ei olegi ohtlik.

Ohtlik on aga see, kui väljutakse pöidlaviskaja staatusest, astutakse kommenteerija märksa nähtavamale positsioonile- ega tunta piiri. Eriti kui  erutusprotsess on kiire ja ägedaloomuline, aga pidurdus puudub. Vaat siit võib joosta see va nähtamatu kurjuse punane joon. Enamus meist jääb oma kaalutletud ja läbimõeldud seisukohavõttudega siiski selle piiri taha seisma. Aga üha rohkem näib olevat ka ületormajaid. 

Kui teise inimese kohta öeldakse halvasti, püütakse teda avalikult madaldada või naeruvääristada, muutun valvsaks. Kui avalikke halvastiütlejaid “sündmuspaigale” aina lisandub, tekib ohutunne. Kui aga mõni leiab endal õiguse olevat solvangutega lausa purustada, muudab see mind jõuetuks ja nukraks. Minu isikuomadused ei ole tulle viskumiseks piisavalt tugevad. Ma ei kannaks ka kaitsja positsioonis pikka tümitamist välja, rääkimata siis eestkõneleja omast. Ometi tahaks mõnele haigettegijale vahel lausa karjatada, et see pole okei! Nii lihtsalt ei tohi!

Praegu jälgin internetis tuntud naistšellisti ümber toimuvat ja mu sisemus tõmbub taas õõnsaks. Nii tehaksegi inimesi hakklihaks. Selle eest, et ta arvas teisiti, kui enamus meist. Selle eest, et ta väljendus teisiti, kui meie, teised, harjunud ja oleme ja sündsaks peame. Kas selle eest, et ta ei murdunud, vähemalt kohe, nende võtete ees, mida meie, teised, ta murdmiseks kasutasime.

Nii hea ja turvaline on olla kusagil “teiste” sulandunud massis. Eriti juhul, kui “meid” on rohkem. Eriti siis, kui me ise midagi ütlema ei pea. Kui paljud üldse oskaksid ja suudaksid viimase aasta kohta tegelikku, adekvaatset infot anda? Ka kõrgemal pool, targemate seas on olnud palju keerutamist. Mida siis teha, kui üks osa rahvast kuuletub kergemini, ei esita küsimusi ja käitub nii nagu vaja, teine aga tahab teada, miks ja kas äkki saaks ka teisiti? Minu peas on küll palju segadust. Maskikandmise osas suudan alluda reeglitele. Küll on mul aga palju vastuseta küsimusi vaktsiinide osas. Mida siis minugagi teha? 

Vaadake vaid, kui lihtne on naisest teha narr!  "Avalik räuskamine tegi ta sotsiaalmeedias naerualuseks..." seisis Delfis ühena esimestest pealkirjadest. Eks neid "avalikke räuskajaid" leidub teisigi, aga millegipärast on just temast, nelja lapse emast, ilusast naisest ja paduandekast muusikust, lihtne kinni võtta ja nii alandaval moel tükkideks rebima hakata. 

Meeste puhul jäetakse tavaliselt kaks aspekti kõrvale- keha ja  lapsed. Siit aga haistavad ajakirjanikud ja kommenteerijad rikkalikku saaki. Et see naine on julgenud oma ajalikku ilu ka näiteks kunstina eksponeerida- on teda imelihtne muuhulgas ka selle eest madalamale tõmmata, naeruvääristada ja rumalaks tembeldada.  

Ka laste kaudu on naist ülikerge relvituks teha. Nelja lapse emana tean seda hästi. "Mõelge, ta kaasas ka oma lapsed meeleavaldusele!"- selle lause alltekstina kõlab väga tugevalt sõnum: "halb, vastutustundetu ema". Usun, et see naine, kasvatades üksi oma nelja poega, seisab niikuinii päevast päeva dilemma ees, missugused tema valikud oleksid ta lastele võimalikult pehmed, vähemkahjustavad. Et ellu jääda ja ühtlasi oma andeid rakendada, peaks tema ööpäevas olema vähemalt topeltarv tunde. Kas pole hoopis imetlusväärne, kuidas ta suudab alati nii reipalt ringi käia, kõik lapsed riburadapidi sabas, ema juures- just see, mida väikelaps turvatunde tekkimiseks vajab. Mina küll nii hästi ei suutnud!

Maine ristilöömine on võtnud ebanormaalsed mõõtmed. 

Ah et võtame temalt karistuseks kontserdid ära? Äkki töögi? Mis mõttes? Kas te olete teda mängimas kuulnud? Mina olen, ta mängib väga-väga hästi! Inimesel on Jumala and ja meie, ümbritsevad, lööme ta risti? Mis õigusega? Huvitav, kui paljud kujutavad üldse ette inimese elu, kes, kasvatades nelja väikest poega, on samas oma erialal säärases vormis, et üks tuntud tšelloprofessor kommenteeris: "Tead, tegelikult ei ole selline asi üldse võimalik..." Aga ometi on. 

Mul on hirm, et ta läheb viimaks katki. Kas teil ei ole? Ta "kuritegu" ei olnud ju üldse nii suur... Mida ta õieti tegigi? 

Need aastad, mil olen töötanud hingehoidja ja pereterapeudina, on mulle õpetanud järgmist- muutusi saab tekitada ainult ja ainult armastusega. Häbistamise, sildistamise ja alandamisega ei muuda midagi. Ainult purustab. 

Puutun päevast päeva kokku tohutult erinevate peremudelite, tõekspidamiste ja elusaatustega. Kohtun süütunde, ahastuse ja lõputu kurbusega. Ja kui tublid on ometi enamus meist, mis sest, et me valikud on vahel kõrvalseisjaile arusaamatud, ehk veidradki. Kõigel on põhjus. Mul on iga inimese hinge ees tekkinud tohutu aukartus. Piltlikult öeldes kujutlen seda kui kristalli oma peopesal. Inimene tuleb oma looga, tema hing on voolitud just selliseks unikaalseks ehteks- kes olen mina, et selle ainsa hoobiga purustaksin?

Mina, kahe kiriku organist, kutsun teda küll oma kirikutesse esinema. Ikka ja alati. Nagu kõiki andekaid muusikuid. Hoolimata maailmavaatest. Teda aga hetkel iseäranis. See on vähim, mida saan teha. Rohkemat ei oska, antagu mulle andeks. 

Hoiame ometi üksteist... 


laupäev, 17. aprill 2021

Kaotamine

Ma vahel kaotan ennast ära
kärata
Siis palun ole hea ja ärata
mind üles.
Kuigi mõtted õilsad,
head,
pead kaotada ju pole väga
sünnis!

Mu lapsepõlve lävepakk ehk
künnis 
end vargsi tänapäeva asetas.
Ma pole poole sõnagagi paotanud,
kui palju olen komistades kaotand-
silmnäo ja pea
hea, 
kehagi kui jääb!

Kuid ei! Miks vaatad mulle peeglist vastu?
Nüüd ole hea ja astu 
veidi eest.
Meest 
sõnast, härga sarvest 
naist ehk teest,
mis kuulub kindlalt tänapäeva ilma...

Ma kaotasin end unne.
Siiski silman
mind peeglinurgas vaikselt ärkamas...

kolmapäev, 14. aprill 2021

Teelahkmel

 Teelahkmel seisan. Ei tea, mida teha.
Lindude laul üle niitude kajab
Miski mind naerma, ja nutmagi ajab
Teelahkmel, siin... Minu hing ja mu keha

viimast on võtnud, et tõusta võiks hinges
tunne, mis tulvil on usku ja lootust,
naeru ja rõõmu ja kohtumisootust,
armastust. Ometi meeled on pinges. 

Ühele poole viib üksindusteeke.
Kummale? Sinna ei heaga või minna
Vahet ei ole, kas maale või linna 
viib ta. Sest kibe on üksinduspeeker. 

Teisele poole kaob tee üle künka
Tee, millest üles on paarina parem,
toetades teineteist. Hiljem või varem
puutudes päikest või pilvederünka. 

Minna ei julge. Kuid jääda ei suuda.
Pimesi valin siis raja, mis õige
tundub. Ja kaugusest sookure hõige
kinnitab- saatust sa ikka ei muuda...


pühapäev, 11. aprill 2021

Kuidas piiskop pea kaotas. Peaaegu.

Rootsi kuninglik piiskop külastas oma eluajal Eestit suhteliselt regulaarselt. Sel korral oli ta taas siinkandis käimas ja kes seda enam mäletab, mis hoone parasjagu tema piiskopliku õnnistuse sai, igatahes olime kusagilt tagasiteel Tallinna poole, kui P. tuli geniaalsele ideele teha väike sissepõige minu koju ja näidata tähtsale külalisele mu tähelepanuväärset koerakest. 

Leonardo oli väga viks ja viisakas loom. Mis sest, et ta pea suurus hõlmas vähemalt kolme inimpead ja kurblik nägu teisel pool aknaklaasi kattis vahel kogu vaatevälja. Ikkagi mõnus ja turvaline 90-kilone elukas!

Rootsi piiskop ilmselt oma edasise järelejäänud elu jooksul enam nii ei arvanud. Asi oli nimelt selles, et mul läks üks oluline arvestus veidi nihu. Õigemini ei tulnud ma selle pealegi, et hetkel, mil mu silmapaistev bernhardiin Leonardo väljanäitusele sisenes, seisin mina ühel, piiskop aga teisel pool väravat. See oli viga. Piisas tähtsal mehel vaid veidike ettepoole kummarduda ja oma käsi maailma suurima kõrvalataka sügamiseks ettepoole sirutada, kui loom tõmbus üle kere pingesse, võttis madala paigaltstardi- ja hüppas. 

Piiskop oli väle mees. Leonardo hiigel-lõuad laksasid kinni otse tema pea kohal. Koer lõrises ebaõnnestunud hüppe üle raevukalt. Mina tegin samuti mingit abitut häält, aga see polnud kosta. 

Siit oleks tulnud rahvusvaheline skandaal, arvas P., kes ei tundunud eriliselt närvis olevat. Pigem lõbustatud. Mõelda vaid,  piiskop, kes kaotas pea! Ja kus? Koera lõugade vahel! Minu meelest olnuks see õudne. 

Kui oleksin seisnud piiskopiga koos teisel pool väravat, ei oleks Leonardo tundnud mingit tungi mind nii suursuguselt kaitsta. Ta ei rünnanud eales- kui suurekasvulised isased koerad välja arvata. Ta suures peakolus läks lihtsalt sassi, kumma isendi kõrva too võõras mees sügada soovib- minu või tema. 

Ma ei tea, kas piiskopile tõi see viimane fakt kergenduse. Igatahes lahkus ta minu juurest allesjäänud, aga suures segaduses peaga. Tal vedas, kuigi tänases vaatevinklis pole selgi mingit tähtsust. Elu on ajalik ja enam pole ühte ega teist.

On vaid väikene mälestuste peatus, mõttekatke pea ja peatuse üle. 

neljapäev, 8. aprill 2021

Kaassõltuvuse lugu

 See lugu on kaassõltuvuse äärmuslikust vormist. Sellest, kuidas oma partneri elu ja valikute eest vastutuse võtmine kaassõltlase enda elu tasapisi hävitab ja tema minapildi ning väärikuse järk-järgult niivõrd maatasa teeb, et reeglina ei tule kaassõltlane sellest olukorrast ise, ilma kõrvalise abita üldse välja. Paradoksaalsel kombel on kaassõltlased enamasti väga tublid, võimekad ja empaatilised inimesed (enamasti naised). 

Minu jaoks oli selle loo kõrvaltegelase roll otsekui osalemine mingis näidendis või raamatu peatükis. Elan ka oma elu kui lugu, millel on dünaamika, kulminatsioonid ja tagasilangused. Miks siis mitte astuda veidikeseks kellegi teise loosse? Lihtsalt uudishimust. 

Selles, et Mirell oma meest kõrvalsuhte pidamises kahtlustama hakkas, olen küll mina süüdi. Imelik, ütles ta, viimasel ajal on Atsil kole palju tööd. Kõik õhtud ja... vahel poole ööni... Ütleb, et ema korteris olla rahulikum. 

Ma pole loll. Kui mees järsku teisiti käituma hakkab, kui tavapärane, on tal reeglina kõrvalsuhe. Mehed on mugavad. Nad ei muutu üleöö, lihtsalt niisama, muutumise pärast. 

Ei usu, raputas Mirell seepeale ägedalt pead. Kehitasin õlgu. Tahad, lähme vaatame õhtul?

Me ei jõudnud veel õieti Atsi ema hoovi sissegi sõita, kui nägime kolmada korruse valgustatud köögiaknale nõjatumas blondiini kahvatut kuju. Näed nüüd, müksasin küünarnukiga Mirelli. Too jõllitas uskumatu pilguga minu poolt ettekuulutatud vaatepilti. See oleks olnud saja esimene kord selles loos, kus nende kesisele, et mitte öelda kohutavale suhtele rasvane punkt panna. 

Mirelli mees oli vahel joomatsüklis. Vintis peaga rääkis ta välja, et too blondiin lausa elab ta ema korteris! Tal polevat hetkel kuhugi minna. Aga et nende vahel ei olevat mitte midagi. Mirell oli maruvihane. Imestasin, et ainult maruvihane. Aga selle asemel, et sellegi koha peal kogu loole rasvane punkt panna, otsustas ta blondiini omavoliliselt Atsi ema korterist välja kolida. 

Vaadake, kaassõltlane hakkab ise teise inimese “probleeme” lahendama. Ta kehtestab reeglid, mis ei kehti, sekkub jõuliselt absurdsetesse olukordadesse, mis ei ole tema kontrolli all, unustades seejuures iseennast. Väärikusest ja täitmata vajadustest rääkimata. 

Igatahes kiskus kogu lugu põnevaks. Võtsin nõuks kolimisaktsioonis osaleda. Kui Ats järjekordses viinauimas magusat und magas, varastas Mirell temalt ema korteri võtmed. Selles majas oli muuhulgas tubli naaberivalve endise olümpiavõitja näol. Pidime talle trepil oma külastuse eesmärgist aru andma. Ta oli meie tuleku peale väga vihane. Mis sest, et me teda ei külastanud. 

Armukese asjad asusid lukustatud ruumis. Mirell teadis, et kusagil peab olema selle toa võti. Hakkasime otsima. Mirell muutus otsimisaktsioonis järjest intensiivsemaks. Ühel hetkel küünitas ta vana veneaegse sektsioonkapi ülemise osa peale, et äkki on võti seal. Oligi. Ainult et õnnetul kombel oli kapi ülemine osa alumise külge kinnitamata ning hoobilt kukkus raske kapiosa Mirellile pähe. Mirell lebas elutuna mu jalge ees, haav peas. Minu kõrvalosatäitja roll muutus korraga väga süngeks. Mõistsin, et politseile ei ole mu ilmsüütu viibimine võõras korteris surnud inimese kõrval eriti veenev.

Õnneks ilmutas Mirell varsti elumärke, raputas end ärkvele, kohendas juuksed peahaava ette, leidis, et tal pole midagi häda ja keeras lukusoleva ukse elegantse liigutusega lahti. Toppisime armukese riided kiiruga kilekotti, vinnasime selle õlale ja puistasime endise olümpiavõitja valvsa pilgu all prügikonteinerisse. 

Sellest, et Mirellil Atsi armukese garderoobist kahju hakkab, polnud mul õrna aimugi. Magasin kodus õiglaseund, kui Mirell pimeduse varjus konteinerisse ronis, armukese pitsilised trussikud, t-särgid ja muu, mis haisvate jääkide vahelt näppu juhtus, uuesti kilekotti toppis ning endise olümpiavõitja taskulambi valgusvihus tuppa tagasi vedis. 

See, et ta järgmisel päeval koos lastega ootamatult korterisse astudes Atsi koos armukesega otse teolt tabas, mistõttu lapsed närvišoki said, oleks olnud adekvaatne koht sellele loole veel üks rasvane punkt panna. Aga ei. Mirell käskis mehel püksid jalga toppida ning armukese kriiskava sajatamise saatel asus perekond koduteele. 

Järgmisel päeval ei saanud ma kõrvalosatäitja rolli sisse elada. Mirell läks nimelt otsejoones armukese töökohta ühes reisibüroos ja nõudis tema kohest vallandamist. Teil töötavad prostituutidest perelõhkujad, oli ta armukesele osutades kindel. Millegipärast ähvardati teda ennast politseiga. Kättemaksuks kirjutas armuke Mirelli tööandjale närvihaigest Mirellist värvika iseloomustuse ja sellest tuli omakorda palju jama. Muidugi polnud ka siis õige aeg lahkuminekuks ja oma elu kordaseadmiseks. 

Siis aga avastas Mirell, et Ats ja ta armuke on omavahel avastanud toreda ja ühendava hobi- rahvatantsu. Vaat selles vaatuses sisenesin jälle mängu, kuigi V oli mu sekkumise rangelt ära keelanud. Ats on siiski lapsepõlvesõber ja meeste sõprus on püha. Aga kuna lugu kiskus nii jaburaks, ei suutnud ma kuidagi eemale hoida. 

Rahvatantsurühma nimi oli “Kabujalakesed”. Trennis tantsiti sussides. Sussid olidki süüdi, et Mirell asja uurima hakkas. Need hiigel-sussid suuruses 43 lebasid korralikult Atsi kapis.  Mustad. Nad käivad rahvatantsus, sisistas Mirell mulle telefoni, see lõbu tuleb kohemaid lõpetada. 

Mirell võttis ühe musta hiigelsussi ära. Asemele pani samas suuruses valge isendi paarist, mida Selverist ekstra ostmas käis. Kui Ats armukesega taaskord trenni läks ning kotis kelmikat must-valget sussipaari nägi, kostus ta suust vihamöire ja sel päeval ei veennud armuke teda trenni jääma. Midagigi lõbusat...

Ühist hobi siiski kohe ei katkestatud. Mirellil tuli veel pingutada. Nii helistas ta rahvatantsurühma juhendajale ning rääkis poolsosinal, et asi on delikaatne. Tema mees Ats tahtvat küll väga selles tantsurühmas käia, kuid ta partneril olevat üks suur viga- suust tulevat väljakannatamatut lehka. Ats ei julgevat seda ise kellelegi rääkida. Treener lubas vaadata, mis teha annab. 

Et noorte armulugu kohe kaugeltki läbi polnud, selgus me ühisel suusareisil Skandinaavias. Armuke saatis sõnumi, millest selgus, et ta teadis Atsi ilma pereta suusatamas olevat. Ma ei tea, kas Atsil oli sügavalt ükskõik või oli ta lihtsalt juhmard, igatahes ei õppinudki ta kunagi ära, et armukese olemasolul ei jäeta telefone hetkeksi ripakile. Meie igatahes sepitsesime sellele sõnumile üheskoos toreda vastuse. 

Vale-Ats teatas seal sõnumis, et tema ja ta pere tervitavad armukest üheskoos lumiselt suusanõlvalt ja et kahjuks on nende armulool nüüd lõpp, sest armuke polevat ta kallile naisele mitte ligilähedanegi. Lisasime veel mõningaid vürtse, mis armukese eriti vihaseks pidid ajama. 

Edasised prožektorid koondusid Atsile, kes sel reisil enam hetkekski rahu ei saanud. Ta ei julgenud me kõigi nähes märatseda, kuid allasurutud raev pritsis välja selle läbisõimatud kutsika igast ihurakust. 

Laev jõudis koduteel vaevu sadamakaid puudutada, kui läinud ta oligi- asja klaarima. 

Ats oli imelik. Ta hoidis selle naise poole, kes temaga kõvemini karjus. Sõltlased pole nimelt oma tunnetega absoluutselt kontaktis. 

Kogu loole püändiks tuleb aga veel üks “pommuudis”. Kogu ülal jutustatud loo taustal tegutses veel üks “daam”. Armuke number kaks. Too oli Atsist kena viisteist aastat vanem ja teda kasutas Ats oma joomatsüklitest väljatulekuks- kuna ka too naine ise pitsi põhja ei sülitanud, teadis ta hästi, et klõmakas kanget võib raske pohmelli korral päästa elu. Pohmellivälisel ajal oli tal kasutada Atsi aiamaa, mille olemasolu selgus Mirellile alles kogu tolle armudraama tugevas keerises. 

Mirell ei jätnud tuuleveskitega võitlemist. Ta kloppis püksipõlved puhtaks ja koos asusime aiamaa poole teele. Mirell oli välja nuhkinud, et Ats oli selle maalapi koos suvila-putkaga millalgi salaja ostnud ning lahkelt armuke number kahele kasutada andnud. Armuke number kaks oli sinna istutanud kardulaid, sibulaid ja muid aiasaadusi. Saime kena saagi. Osad kartulid andis Mirell tänutäheks mullegi. Mina omakorda valmistasin V-le toreda õhtusöögi ja V kiitis kartuleid taevani. Päritolu osas hoidsin suu kinni. 

Seda, kuidas aiamaa-armuke ja ta sõbranna järgmisel korral silm-silma vastu kohtudes Mirelli labidaga ära tahtsid tappa, ei hakka ma üksikasjalikult jutustama. Ka seda mitte, kuidas need armulood edasi arenesid. Astusin mingil hetkel näidendist välja ja jätkasin oma elu elamist. 

Kõik see juhtus umbes viisteist aastat tagasi. Kuni... eile tuli kõne, helistajaks murtud Mirell. Armuke number kaks tegutsevat jälle. Olevat vahepealselgi ajal aeg-ajalt pead tõstnud. Ta olla nüüdseks umbes seitsekümmend. 

Me peame oma elu võtma kui lugu. Otsekui raamatut. Vahel võiks mõelda, kas ehk üks või teine peatükk juba liiga pikalt ei kesta. Lugejal hakkaks ehk igav?

 Minul tekkis küll ahastus. Mirelli elus on selline jama väldanud kolmkümmend aastat. Ja ta ikka jaksab. Ja ta ikka loodab. Ta teeb selle kõrvalt tublit tööd. On üles kasvatanud kolm toredat last. Ta hoiab oma õlgadel kogu maailma. 

Aga ta ise? Täiesti kadunud. 

teisipäev, 6. aprill 2021

Liiga külm

 Maapind otsekui tuksleks soojuseihaluses. Hallikas-kollakad päikeselaigud, mis vaevaliselt läbi porikarva pilvede koltunud rohutuustidele väge andma maanduvad, värelevad nende kukaldel ootusärevalt. Olemegi kohal, kas kuulutame üheskoos  kevadet? Ja teie, kus ometi olete, te noored, erkrohelised võrsed?

 Aga ei- veel ei tule kahvatutest päikeselaikudest raasugi sooja, see kõik on vaid ettevalmistus, eelmäng. Mannetu kujutelm. Lohutamatult nutma pursates paiskub õlgkollaste kõrte püstjas parv uuesti kummuli, tuul lükkab paksemad pilvekardinad hooletult rapsides niigi viletsalt kumava päikeseketta ette ja see, mis mõneks sekundiks lubati kevadet kuulutama, kaob hetkega. Vähe sellest- needsamad pilvevatid sülgavad veel lumehelbeidki takkajärgi. Lompidele moodustuvad tuhanded mõtlikud sõõrid. Oleks siis vihm...

Liiga külm, ütlen ma teile. Liiga külm! Vaatan ootusärevalt ringi. Keegi ei ühine, ei vasta. Vaid tuul, see igipõline tujukas kambajõmm, tõukleb ja tuuseldab, mõistmata vahelgi vaikida. Kusagil siinsamas raksatab suurem puuoks. Madal-krobeline heli mõjub ehmatavalt otsekui ahelsuitsetaja mahlane köhatus. Märja puu pehkinud lõhn jõuab tuultkaudu sõõrmetesse. Peenemad oksad klõbisevad piisku pillutades niisama kaasa. Nagu kastanjetid.

Mu kinnastatud käed tõmbuvad üha külmemaks. Niiskus tungib kontidesse. Hallil pilvetaustal lendab kolmnurk musti kogusid. Haned. Kaagatused kaiguvad kuidagi valulikult. Küllap on neilgi külm. Vähemalt sama talumatu, kui mul. Lohutav! 

Liigutan tasakesi käsi. Randmed on nõtked ja liuglevad üles-alla nagu baleriinil. Küünarnukid tõusevad tasapisi järele. Peagi haaran liigutustesse õlavarredki. Lennusulgede tekkimist õieti ei märkagi. Tugevad tiivad kannavad mind ühtäkki laotuse suunal. Rünkmustad pilved moodustavad mu ees ähvardava müüri. Sisenen neisse joovastava hüüdega, mille kõrguses lehviv tuuleiil hetkega endasse püüab. Edasi libiseme juba üheskoos- tuul ja mina, nagu ikka sellistel puhkudel. Läbime ränkrasked sajupilved mängleva kergusega, magustoiduna raiume end läbi paksude valgete vatitoppide. Hõredad kiudpilved ülal taevase ilu lävepakul on vaid hooletuks ampsamiseks. Kirsid tordil.

Ja ongi päike. Täies hiilguses. Säravkollane, soe! Emban ta kuldseid kiiri, surun pea ta sooja sülle, luban end kallistada, hellitada. Mind valatakse otsekui kullaga üle. Ah, päike, ma pole seda väärt! Kuid silita siiski...

Õnnis soojus, mu pidev igatsus, palun püsi minuga veel kaua!

laupäev, 3. aprill 2021

Suur reede

 Isa taevas, heida armu,
Jeesus suri minu eest!
Löödi risti. Pilt, mis karm mu
silmis ja mu südames
täna püsib,

otsib asu,
korralikult kohutab. 
Tõotus taevalisest tasust
täna küll ei lohuta!

Pilt, mis piinarikas, püsib.
Ristil ripub, minu eest...
Millal keegi minult küsib
kas ma tundsin seda meest?

Tundsin ma? Kui äkki salgan,
pilku peidan, kartma löön,
enne lõpetan, kui algan,
risti rüpes sõnu söön?

Jah, neid sosistasid huuled,
palveis, täis mis armastust...
Äkki siiski kohut kuulen,
taevast näen, mis süsimust? 

Isa taevas, heida armu,
Jeesus suri minu eest!
Isa, ära ole karm mu
vastu. 
Tunnen seda meest...

Päike paistis minu peale
täna kahvatult- mis sest.
Juba vaikselt kirjareale
sõnum Ülestõusmisest,
muusikasse helged toonid
ellu armastuse tee
joonistan. Jah, tean, et kroonib
Sind mu Päästjaks ristitee...

laupäev, 27. märts 2021

Kõnnin...

  Kõnnin loojuva päikese poole
Silmapiirini, edasi veel...
Võtan armastuse ja hoole,
Annan loobumise sel teel.

Annan loobumise. Jah, sulle
Ja ei tagasi vaadata saa.
Ainult armastus, see jäägu mulle
Puhast õnne siin väärin veel ma.

Päiksekuma mul punaseks paled
Silmapiiri peal paitab. Ma tean,
Mis on tõesed mu elus, mis valed
sammud. 
Teod, mis on halvad, mis head. 

Kõnnin loojuva päikese poole
Seljataha jääb pettumus, tusk
Siin ma jätan kõik Jumala hooleks
Õnneks saatvad mind lootus ja usk. 

Õnneks palju ei olegi vaja. 
Vaja loojangut, patja ja pead
Vaja paitust ja naerude kaja. 
Vaja rammestust, uinumist head...

laupäev, 13. märts 2021

Põgenik



Ah et mis siis ikkagi juhtus? 
Nüüd, kus kõik on lahenenud, võin selgitada küll!
Ühesõnaga- kaks rotti oli meil juba lemmikloomadena olemas, kui tüdrukud märkasid, et samast pesakonnast on järel veel üksainus õeke. Kiiresti peeti Jossiga läbirääkimised, et poiss endalegi loomakest nõuaks ja vaene üksi pessajäänud rotike meile elama asuks. Joss nõustus vaid selle klausliga, et ei peaks puuri puhastama. Niisiis tegelikult nõudsid tüdrukud enesele kolmandat rotti ja mina mõtlesin- läks trumm, mingu ka pulgad...
Algul paistis kõik normaalselt minevat. Lepiti V-ga kokku ja toodigi loomake majja. Siis aga ilmnes esimene “aga”. Õed olid nädalaga kolmanda sõsara ära unustanud! Nad ei võtnud teda omaks! Ründasid! Pidime uustulnuka nendest eraldama. Aga kuhu? 
V. ei olnud enam abivalmis, seega pidin ise ohjad haarama. Viisin loomakese tüdrukute pisarate saatel kasvataja juurde tagasi. Leppisime kokku, et toon ta uuesti meile, kui oleme leidnud lisapuuri ja saame hakata teda rahulikult ja korrapäraselt õekestega kokku harjutama. 
Järgmisel päeval saimegi lisapuuri. Millegipärast arvasin, et nüüdsest on lemmikud minu mure- kuigi olime rangelt kokku leppinud, et roti-teemaga tegeleb täiskasvanuist ainult V.- ja sõitsin ise kolmandat rotikest uuesti koju tooma. See oli suur viga! 
Panin looma kingakarpi, mille kaanele olid uuristatud õhuaugud. Ühtäkki märkasin aga, et loom on karbist väljas! Jalutab autoistmel! Püüdsin teda rooli tagant krabada, aga ebaõnnestunult. Viuhh- ja läinud ta oligi!
Niisiis- mul oli rott autos lahti. Kusagil. 
Jõudsin koju ja kupatasin lapsed otsima. Õige pea selgus, et rotike oli roninud pedaalide juures asuvast avausest sisse ja pesitses nüüd kusagil esipaneeli all. Ja ega ta sealt enam vabatahtlikult välja ei tulnud. Mkmm. Meelitasid nad mis meelitasid, korra vilksatas, siis jälle kadus. 
Minus tõstis tasapisi pead paanika. Rott autos ei olnud just ülemäära atraktiivne väljavaade. Pigem niruvõitu. 
Väljas oli miinus viisteist kraadi. Olin sõitnud garaaži. Mul polnud mingit tahtmist äsja emme juurest eemaldatud hirmunud loomakest surnuks külmetada. Lisaks aga tekitas mu elav kujutlusvõime pilte katkinäritud elektrijuhtmetest, voolikutest ja muudest autole elutähtsatest organitest, samuti kolme-neljakohalistest arvetest, mis nende likvideerimiseks väljastatud...
Kell lähenes südaööle. Rott ei olnud end kätte andnud. Lastel oli järgmisel hommikul taas algamas kool. Neil tuli kiiremas korras voodisse minna. Tundsin korraga selgelt, et midagi minus murdub. Et ma enam ei jaksa. Et see mäng käib liiga kõrgelt üle mu pea.
Puhkesin lörinal nutma.
Lapsed on mind üliharva nutmas näinud. Kui üldse. Nüüd siis nägid ja ega see neile kerge ei olnud. Nutsin kohe pikalt ja südamest. Vahepeal saabus öö, suigatasin ja nutsin edasi. Piirasin paar korda öö jooksul ka ise auto juures rotti, aga asjatult. Hommiku saabudes olin roidunud ja paistes silmadega. See oli õudne tunne. 
Et oma jutuga mitte liiga pikaks minna, ütlen vaid, et päev oli sama lootusetu, kui öögi. V. tuli niipaljuks appi, et tõi Bauhofist lõksu, mis on kui pikk puur ja mille uks lajatab roti seljatagant kinni just hetkel, kui ta konksu otsast maiust võtma küünitab. Teate, rott ei läinud selle lõksu ligidalegi! Olin väga tujust ära. 
Lahendus saabus alles päris õhtul. Ligi 24 tundi hiljem. Olin siis parasjagu jalutamas ja saadud sõnum tuli kui uusaastasoov! Head uut aastat! Head roti aastat! 
Rott oli viimaks tabatud! 
Tüdrukutel oli see ühtäkki õnnestunud. Napilt, nagu hiljem selgus. Aga mis vahet sel enam! Igatahes on rotike nüüd kodus ja kujutage ette- juba õdedega äragi harjunud!
Mina aga istun nüüdsest iga päev autosse mõttega- küll on hea, et siin pole rotti! Ja et kõik juhtmed ja voolikud jäid samuti terveks. 

neljapäev, 4. märts 2021

Eeslike

 Oh eeslike, miks kahe kuhja vahel
sa nõnda kurvalt jätad nälga end?
Näe, isukalt seal krõmpsutab su vend-
jääb kängu nii su toitumiseahel!

Näh, lontiskõrvu keeldud kuulmast nõu!
Lööd kabjad vastu maad ja kokku huuled.
Siin rammus hein! Ja sina vaevu kuuled
et söömiskonkurentsi täis on õu...

Mis enam loeb su kõva eeslikisa,
kui otsas roog on siit- ja sealtpoolt kuhjast?
Saad aru isegi, et tüli tühjast
tõi vaid su jonn, mu vaene eesel visa!

Nüüd jäta meelde see, et kui ka vahel
on kuhi rammus siin ja sealpool külge,
ei maksa neelatada sülge. 
Jääb kängu nii su toitumiseahel!

Vaid vali üks ja asu krõmpsutades sööma
Su vats ei suuda kahte koormat kanda! 
Saad kõhuvalu. Teisele võid anda, 
ka siis, kui parem tahaks minna lööma. 

Oh, vaene väike eesel, kangekael!
Näed ju, et nõu ei ole üldse laita, 
kuid kõik! Nüüd viin su otsejoones aita!
Su nälgimisest saagu päeva nael!




kolmapäev, 3. märts 2021

Rotid

Olen siia ka eelnevalt kirjutanud, et triol on minuga raske, kuna ma ei ole absoluutselt huvitatud lemmiklooma(de) majjatoomisest, neile aga on see juba aastaid olnud otsekui eluküsimus, vähemalt tüdrukutele. 
Annan nüüd tagasihoidlikult teada, et on toimunud pööre. Alates pühapäevast on me kodus elutsemas kaks väikest rotipoega, valge ja must. Pätu ja Peanut. 
Ärge küsige, kuidas neil viimaks ikkagi minu ärarääkimine õnnestus! Tegelikult jäin lõpuni eriarvamusele. Ma lihtsalt taipasin, et neile on neid loomakesi tõepoolest üliväga vaja- ja alistusin. 
Ah et miks just rotid? Sest mulle pisteti nina ette arvukalt teaduslikku lektüüri rotikeste erakordsest intelligentsist. Ma ju pidin hakkama uskuma, et ilma nende tarkade loomakesteta on me maja ajumahult poole vaesem! Pidin ju ometi tunnistama, et ega need kaks tagasihoidlikku küll mingit tüli ei tekita, et nemad astuvad kohemaid kaks sammu tagasi, kui minu närv üle keema hakkab. 
Rottide korteriks sai ülisuur, 3-korruseline puur, kuhu muuhulgas kuuluvad ronimistorud, kiik ja köis. Ühesõnaga- uhke. Esimese öö veetsid loomakesed oma puuris tüdrukute magamistoas, kuna aga neile ka öösiti mõned mängutuurid peale tulevad, mil nad end tavapärasest häälekamalt väljendavad, tegin ettepaneku puuri asukoha muutmiseks. Panime selle mängutuppa. Nii saavad kõik öösel magada (noh, mina olen küll paar korda krabina peale ärganud, kui mu enda magamistoa uks on praokile jäänud, aga see ei loe.)
Tüdrukud on oma rottide üle uhked ja nende sõbrad vaimustuses. Nad ilmuvad vahel oma distantsõppe kaamerate taha, rotid õlal ja on kohemaid popid plikad. Rott sarnaneb oma ronimisoskusega ahvile. 
Nii me siin elame. Mina, trio ja kaks rotti. Vähemalt neil viiel tundub elu olevat lill. Miks siis mitte minulgi...

teisipäev, 2. märts 2021

Lugu Muhust

 Mul on Muhus uus töömees. Õigemini lausa kaks, aga üks teeb rohkem. Teine hoiab rohkem silma peal. 
Sain täna selle mehega, kes teeb rohkem, tuttavaks. Tundus väga tore. Ta küsis muuhulgas, kas mul kõrgharidus on ja saanud jaatava vastuse, küsis, kas tunnen, et olen seetõttu nendest parem, kel pole. Oot, mis mõttes? Tuli välja, et ta on linnameestele ehitades säärast suhtumist mõneti kogenud. Arutasime veidi selle asja üle. 
Ja siis rääkis ta mulle toreda loo:

Ta olla mu köögiseinast naelu välja tõmmanud, kõrvaltubade uksed olid kinni teibitud, aga korraga pani ühe suure naela väljatõmbamine seinapalgi nii värisema, et kõrvaltoas kukkus midagi kildudeks. Esmalt mõelnud ta, et las olla. Siis aga hakanud kripeldama. Oli olnud pime, ta oli juba koju minemas, aga otsustas siiski vaadata, misasi see ometi purunes. Lükkas siis tasakesi ukse teibist lahti- ja mis ta näeb: üks pilt vedeleb põrandal kildude sees. Tõstab pildi üles, loeb alläärest: “Seda tegin Mina sinu eest!” Vaesel noormehel tõusis külm higi otsaette. Mu maja tundus korraga nõiduslik ja jube. 

Tegu oli okaskrooniga Jeesuse pildiga. “Seda tegin Mina sinu eest”- kannatasin ja surin ristisurma, et sina saaksid päästetud... 

Korraks olevat hiljem ka piibli-variant laual olnud. Too noorem töömees olla lausa sellelt teiselt küsinud, et mis ta arvab, kas see võib olla mingi piibli-teema ja kas mina olen äkitselt usklik? Teine oli kiirelt lohutanud, et oh ei, selle võimaluse välistab ta täielikult! 😁

Igatahes saime asjale lahenduse. Siinkohal luges siirus. Ja ma ausõna tundsin, et pole oma teadmiste ja ja usu tõttu grammigi parem.