Kui käisin algklassides, kulges mu koolitee üle (valgusfoorita) Järvevana tee ja edasi mööda Filtri teed bussijaamani, kust sõitsin juba bussiga kesklinna või Nõmmele muusikakooli.
Filtri teel, seal, kus praegu asub staabi- ja sidepataljon, asus toona nõukogude armee sõjaväeosa. See tuli jalgsi läbida.
Bussijaama lähedal oli neil mingi masinapark. Sealtpoolt poolt tulles algas ärevusttekitavam kodutee osa ühe pika valge madala majaga, mille tänavapoolselt küljelt möödudes loendasin alati kaheksateist väikest akent, mille määrdunud ruutudest kumasid sõjamasinate kontuurid. Mööda Filtri teed üles Järvevana poole kõmpides jäi vasakule sõjaväehaigla, paremale aga sigala. Jah, loete õigesti- seal, kus praegu asub Filtri teed Järvevana teega ühendav hiiglaslik liiklussõlm, kasvatasid vene sõdurid sigu! Käisime neid vahel aiaplangu vahelt piilumas. Kui sigu veristati, kostis hele kisa meie majani.
Sõjaväehaiglast möödudes pidin pea maas hoidma. Haigetel sõduritel olid sinised pidžaamad seljas ja millegipärast kõlkusid nad alatasa plangul, mis haigla territooriumi teest eraldas. Seal nad siis suitsetasid ja karjusid minusugustele "devuška, idi sjuda" ning veel midagi, millest ma aru ei saanud. Mõni üksik neist oli liputaja. See tegutses muidugi üksi.
Kui sõjaväeosast vahejuhtumiteta mööda sai, lõpes sõidutee tavasõidukeile tõkkepuuga ja edasi, üle raudtee Järvevana teele sai ainult jala. Tõsi, enne tõkkepuud, seaaia juurest paremale keerates võis sõita Siselinna kalmistu tagumise väravani, aga seal pidi ikkagi ümber pöörama. Teisele poole tõkkepuud, paralleelselt raudteega sõitsid edasi ainult palgiveokid, mis vedasid puitu tselluloosi- ja paberikombinaadi tarvis. Palgiveokid olid suured ja rasked. Et Filtri tee tõuseb üsna järsult mäkke, kippusid need talvel kinni jääma ja tagasi libisema. Ilmselgelt ei liivatatud sel ajal teid nii korralikult, kui praegu. Mind oli karmilt hoiatatud neid autosid kartma. Esialgu polnud Filtri teel kõnniteidki, võisin ju karta, kuid autode vahel pidin ukerdama ikkagi.
Tõkkepuu juures oli üks vahva pisike majake, mille sees istus valvur. Tema tõstis auto tulles puu üles ja andis autojuhile mingi allkirja (või oli see vastupidi?). Oi, see tundus vahva amet! Tahtsin suureks saades tingimata sellises väikeses majakeses valvur olla!
Minul tuli aga järgnevalt ületada raudtee. See asetses kahes järgus- esimest, madalamat rööpapaari mööda sõelusid tslluloosi-ja paberikombinaadi kaubavagunid. Kõrgemal asusid aga reisi-ja kaugele sõitvate kaubarongide rööpad. Kui alumised rongid sõitsid üliaeglaselt, siis ülemiste suhtes pidi olema väga ettevaatlik- rongid võisid vabalt tulla mõlemalt poolt ja kihutada ülisuurel kiirusel. Minu lapsepõlve jooksul ei jätnud sinna elu mitte ükski inimene, kuigi raudteeületuskohal polnud ainsatki tähelepanu juhtivat silti ega takistust. Õigupoolest oli palju ohtlikum alumine rong, mis vahel lihtsalt tee peal ees seisis ja millest tuli tee jätkamiseks üle ronida. Vagunite ühenduskohast. Kartsin hullult, et rong hakkab just siis liikuma, kui ma seal parasjagu ronin.
Mul on siiani rongide suhtes hirm ja aukartus. Näen neid vahel unes.
Kui nüüd uuesti kujutlustes Filtri mäest alla bussijaama poole minna, oli peale sõjaväehaiglat ja enne masinaparki plankude taga kaks imelikku tiiki. Ühele neist oli mugavam läheneda- seal oli vist isegi aiaauk.
Mäletan, et ükskord sattusin oma naabri, Paedi-poisiga, üheskoos koju minema. Ta on sama vana, kui mina. Oli tunnistuste saamise päev. Minu tunnistus oli viks ja viisakas, tema omal ilutsesid aga puha kahed-kolmed. Selgus, et ta ei tahaks sellega hästi koju minna. Panin ette tunnistus tiiki visata. Viskaski. Aga siis jõudis talle kohale, et see pole mingi lahendus. Vaat et hakkab nutma! Olin taaskord hea nõuga abiks ja koukisime tunnistuse üheskoos jälle tiigist välja. Siis oli sellest muidugi järgi vaid tilkuv ja rebenenud paberilipakas...
Sellesama tiigi vastas oli tore mägi, kus kasvasid suured paplid. Vene poisid olid endale sinna hullult ägeda kiige teinud- hüppad mäe pealt kaksiratsi kiigepulgale ja vuhised teiselt poolt kõrgele-kõrgele. Meie saime ainult salaja kiikuda, siis kui neid parasjagu näha ei olnud. Nad lubasid meile ühtlugu tappa anda. Üks poiss, Aljoša, oli eriti tige.
Tänapäeva vanemad ei lubaks lapsel mööda toonast Filtri teed mitte sammugi üksi astuda. Mina pidin ka tegelikult Estonia juurest telefoniputkast helistama, kui pimeda peale jäin. Vanemad tulid mulle siis bussijaama vastu. Valges tuli mul aga üksi hakkama saada.
Kõige hirmsama osa tavaliselt jooksin.
esmaspäev, 9. september 2019
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar