Kolmapäev, 4. september 2019

Tema

Ma nägin teda täna öösel unes. Ta oli tumepruunide juustega ja mõnepäevasesse habemesse kasvanud, mistõttu mõjus veidi karuselt. Seljas oli tal tumedat tooni jakk, mille all umbes sama värvi polosärk. Ta astus mulle pisut liiga lähedale. Olen harjunud olema ettevaatlik ja kahtlustav, seega põrkasin instinktiivselt veidike tagasi. Aga ta silmad naersid. Naersid nii, et silmanurkadesse tekkisid imepeenikesed naerukurrud. Halval inimesel ei saa olla nii naeratavaid silmi, ega ju? Ütlesin, et ta oli väheke karvane. Jaa, habe tahtnuks tõesti pügada. Aga ta hambad- need olid säravvalged!
Jeerum, mõtlesin algul, kangestunult nagu pulk.
Noh???, tärkas seejärel uudishimu. Kaua me siis sedaviisi seisame, mul süda kurku tagumas...
Siis vaatasin juba ise pisut provotseerival pilgul otse ta sädemeid pilduvaisse silmadesse.
Ja ta tuli... (ah, ärge küsige siinkohal miks, loomulikult tahtis ta mind suudelda, see oli kohutavalt romantiline hetk) ... ja minu äratuskell hakkas plärinal helisema.
Nagu ikka. Kell 7.17.
Vähemalt olen teda nüüd näinud.
Tunnen ära küll...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar