neljapäev, 8. detsember 2022

Tagasivaade 2022. 2.osa Suhted

Ei tea, kui Jumalaga on mul asjalood, kuid vahel tundub, keegi nagu aitab… 
Tsiteerides seda tuntud laulu, möönan, et Kõigeväeline Jumal on nii suur ja hoomamatu ja mina Ta kõrval nii väike ja piiratud, et ma täpselt ei teagi, kas tohin Temast kirjutada. Ometi vajan seda väga, sest kõik need muutused, mis on toimunud minu sees, on leidnud aset Jumala abil ja juhtimisel ning on ühtlasi asetanud mu suhte Temaga täiesti uuele tasandile. Ma ei tea, kas see vajab ka edasist korrigeerimist või tohib nii jäädagi, aga küllap on vastus juba olemas, isegi kui mina seda veel ei hooma. Alati, kui äratundmine Jumala lõputust armust eriti võimsa lainena üle mu teadveloleku rullub, muudab ta minu, mässaja ja õiglusenõudja, alandlikuks ja relvituks. 
Imelik, aga Jumal on hakanud mind kõnetamise asemel embama. Vahel nii möödaminnes, pelgalt riivamisi, vahel pikemalt. Võin seda taevalikku embust tajuda, kus iganes. Mõnikord kiriku kõrgete võlvide all, mõnikord kodus õhtu- või hommikuvaikuses, mõnikord autos vaikse muusika saatel. Ta ei nõua minult midagi ja mu süda on neil hetkil lõhkemas. Puudutus on otsekui vastus mu täiesti muutunud palveelule, kinnitus, et mul ei tule karta. Ah, kui palju olen elus tundma hirmu ja ebakindlust...
Kirikus leiab aset ka veidi teine suhtlus. Leian Ta kuuerevääri kaunistusi kõiges inimlikus, mis püüab Teda mulle eksponeerida, arusaadavaks teha. Kuid mida sügavam on inimlik vaimsus, seda suuremat igatsust oskan seeläbi tunda päris Tema puudutuse järele. Vaimsus on mõtte ergastumine, edasiminek, lendutõus, püüdlus taevaste sfääride sügava mõistmise poole. Ta sisaldab enamalt jaolt mõtleja eeldusi ja järeldusi. Suure vaimuga inimesed on otsekui taevase kingituse siinseteks vahendajateks. Ilma nendeta ei küüniks me ühegi elu valemini, eriti selles, mis puudutab mõistmise mitmekihilisust. Aga see, mis kannab läbi aegade ja ajastute, läbi me juurte ja latvade, läbi taeva ja maa, elusa ja elutu, see, mis hõljub kõikjal ja millel polegi õieti nimetust, aga mis sellest hoolimata sügavalt puudutab ja kõnetab, sellel ei pruugi olla inimlikku vahendajat. See on Jumal, kellega meil kõikidel on otsene side. 
Minu suhe Jumalaga kätkeb niisiis ühest küljest sügaval isiklikul pinnal läbitunnetatut, teisest aga inimeste, ajastute ja looduse kaudu hoomatavat. Ma kardan Teda, aga see sõna ei sisalda hirmu ning asetseb inimlikest näpuvibutustest ja manitsustest kaugel eemal. Ma ei oska oma usku tõestada ega jagada. Seisan Ta ees alati üksi. Samas hõlmab mu suhe Temaga läbi erinevate tunnetuste ja kogemuste erinevaid vaimsuse kihte, ja vaat selle kõige kogemiseks on vaja kaasteelisi. Neid, kes mõistaksid, neid, kes rikastaksid. Minu elus, tänu Jumalale, neid leidub.

(järgneb)

laupäev, 3. detsember 2022

Tagasivaade 2022 1.osa

Taas on aeg teha kokkuvõte, aeg laotada see aasta enese ette lahti, vaadelda tonaalsust ja värvigammat ning seada tulemus sõnadesse. 

Tiigri aasta on mu enese aasta. Mitte et ma liialt tõsiselt astroloogiasse usuksin, sellega on lihtsalt seotud üks tore lugu: 

Nimelt, läbides kunagi magistriõpet, tuli omandada mõningaid teadmisi või ütleme ausalt, saada kuidagiviisi punkte ka filosoofilistes ainetes. Kuna mu kirg oli toona siiski orel, mida pidi päris palju harjutama, püüdsin filosoofiaga šlikerdada, kuis vähegi sain. Õnnekombel leidsin ühes ülikoolis eest sellise toreda aine, nagu “Kosmoloogiline maailmapilt”, mis käis samuti magistrantide filosoofia alla ja mida sai minu ülikooli üle kanda. Oh seda õnne, see aine oli puha lust ja lillepidu! Selle raames käisime näiteks Tabasalu pangal tähistaevast vaatamas ja tegime muid toredaid asju. Minu lõputöö, millega lunastasin vajalikud filosoofia ainepunktid, jutustas idamaade horoskoobist, täpsemalt Hiina 60-aastasest loomaringi tsüklist. Neid taevast süllekukkunud punkte meenutan siiani heldimusega. 

Niisiis Tiigri aasta. Kirglik, kuid keerukas. Võimas, meeletu sisemise kasvuspurdi aasta. Pendeldamine ülevate hetkede ja täieliku madalseisu vahel.

Ühest küljest käis see aasta mulle meeletult närvidele. Tundsin endas tohutut loomingulist potentsiaali, mille pikkade perioodide vältel kasutamata jätsin, sest muu elu tükkis päev-päeva kaupa peale. Vajan asjadega süvitsi minekuks aega ja rahu, mida aga ei tulnudki. Kõik mu päevad olid justkui üks suur ettevalmistusaeg, enne pingutust sissehingamine... millele pingutust ei järgnenudki. Õhk vuhises taas välja, keegi sõitis taas sisse, mingi tegevus osutus taas olulisemaks, olin muudkui sunnitud, olin muudkui kohustatud. 

Mulle ei sobi pealesurutus. Mõtted trügisid mu sees otsekui vabadusse püüdlevad metsloomad. Nad tammusid klaasistunud pilgul mu sisemise vangla puurivarbade taga edasi-tagasi. See liikumine ei sisaldanud ühtki emotsiooni, sest väljapääsmatusest oli ammu saanud reaalsus. Püüdsin enesele lõputult andeks anda. Ometi tekitas säärane vähesuutlikkus, mida ikka ja jälle endale ette heitsin, aeg-ajalt kõigele käegalöömise meeleolu ning mõnel korral päädis lausa nii sügava sisemise valuga, et see voodistki üles tõusta ei lubanud. Neil hetkil tardusid mõtted unetaolisse seisundisse, mis mõistagi polnud lahendus.

Teisest küljest on see aasta olnud ääretult inspireeriv. Minust on välja kujunenud naine, kes mulle endale meeldib. Mu moto on nüüdseks selline: “iga täiskasvanu vastutab oma emotsionaalse heaolu eest ise”. Et see lause saaks olla tõene, peab olema teadlik oma piiridest ning vajadusel neid kehtestama. Isegi solvumiste hinnaga. Samuti peaks olema väga teadlik oma ootustest ja vajadustest. Ning samas realistlik selle osas, kellele need õigupoolest suunatud on. Selle teemaga tundub minevat järjest paremini. 

Viimaks olen uskuma hakanud, et ei pea oma teekonnast ja motiividest kellelegi aru andma. Olen arenev inimene. Võin mõelda ümber. Võin muuta arvamust. Võin lõpetada tegevused, mis enam ei inspireeri. Ka mõningatel inimsuhetel on äraelamise aeg, needki võin lõpetada. 

Tahan, et mulle meeldiks see naine, keda peeglist näen. Nii sisemiselt, kui välimiselt. Värvides julgelt huuled ja küüned punaseks, pannes jalga kõrgete kontsadega kingad ning vaadates inimestele avala pilguga silma, ei paindu ma enam piiratud kuvandi järgi, mida minult alateadlikult oodatakse või kuhu ma end ise olen pikkade aastate jooksul millegipärast asetanud, vaid määratlen end ise, vastavalt hetkele ja olukorrale. Keeldun allumast manipulatsioonidele ja pidama dialoogi kohas, kus pole dialoogiks kohta ega võimalust. 

Muidugi saab ka mulle endiselt haiget teha. Olen ju tundlik ja emotsionaalne inimene. Iseasi, mida ma selle haigettegemisega peale hakkan. “Iga täiskasvanu vastutab oma emotsionaalse heaolu eest ise”. Eemaldub, katkestab mürgise suhte, muudab vaatenurka. Peaasi, et elus säiliks ind, rõõm ja tähendusrikkus. Mulle tundub, et nende võimaluste uks on nüüd minu jaoks rohkem avatud. 

Ma ei koosne oma annetest ja saavutustest, vaid arendan end iseenda tahtest ja vajadusest lähtuvalt. Sest mulle meeldib nii.  Hoopiski mitte selleks, et keegi mind märkaks. Lõpuks ometi luban endale isiklikku rõõmu.

(järgneb)

pühapäev, 27. november 2022

Jalutuskäik

 Käisime tüdrukutega jalutamas. Nad nii tahtsid, et mina ka tuleksin. Täna oli mul iseäranis palju tegemist, sest homme saadetakse kirikust teele tuntud eesti muusik, kelle repertuaari kuuluvat lugu pidin orelipäraseks viimistlema, et seda matusetalitusel tohutule leinajate hulgale esitada. Lisaks tuli tegeleda homse esimese advendi muusikalise kujundamisega. Mul ei olnud üldse aega. Aga jätsin kõik kus see ja teine ja läksin siiski. Hoolimata ka sellest, mida tegelikult talvest arvan. Hoolimata sellest, et talv pole mu jaoks inspireeriv.

Õues sadas laia lund. Maailm tundus magavat. Majad istusid oma kohtadel, paksud talvemütsid peas, mõnele olid lõbutekitamiseks jõulukaunistused üle visatud. See ei katkestanud vaikelu, pigem vastupidi. Valgusmuusika käis kuidagi omasoodu, mingil muul sagedusel, muus dimensioonis. Oli lausa keerukas tunnistada, et sel viisil kutsutakse jõule ligi, kui kõik on samas nii taandunud, nii vati sees. Otsekui tsunami, mille eel meri taganeb, pakkudes omamoodi vaatemängu. Aga kui ta siis mürinal tuleb… ei taha mõeldagi! 

Jõulud pole muidugi mingi tsunami. Ta on lihtsalt üks murdepunkt. Aasta ringkäik, kus kõik jõuab taas algusse. Kus pimedusest hakkab idanema valgus, kus läbi sünni saab alguse uus elu. Kasvupunkt. Keerukas koht, mistõttu tuleb sellest üle möllata. Koguneda, pidutseda ja rõõmutseda. 

Mulle meeldib, kui on vaikne. Need majad-lumemütakad tundusid kuidagi turvalised. Oli küll külm, kuid oma tüdrukutega oli hea rääkida. Meie kõneluse foonil tundus, et ehk on see kõik siiski üleelatav. See talv. Külm. Brrr…

Mul on nii vahvad lapsed, et mu välja vedasid. Mul on üldse vedanud, talvest hoolimata. 



reede, 25. november 2022

Vaikimisi

Suhtest ilmajätmine on vägivald. 

Me ei ole inimestena loodud olema päris üksi. Isegi kui elame üksinda. Ikka on me ümber suurem või väiksem perering ja ka töökohal ning sõpruskonnas ümbritsevad meid suhted. 

Suhted ei ole alati head, selged ja läbipaistvad. Esineb eriarvamusi, mõistmatust ja konflikte. See ei ole kuidagi ebanormaalne. Eriarvamused rikastavad, mõistmatused saab selgeks rääkida ja konfliktid lahendada. Empaatilise ja vastutustundliku täiskasvanu oskuste arsenali võiks kuuluda eluterve läbirääkimiste oskus, mis toimub tavaliselt konstruktiivse vestluse vormis ja ei sisalda hääle tõstmist, kolmandate osapoolte kaasamist ning muid manipulatiivseid võtteid. 

Kui üks osapool palub konflikti või eriarvamuse lahendamist, tuleks teda kuulda võtta. Vaikimine, mis võib tunduda legaalne viis näidata oma solvumist, mitte-hakkamasaamist või ükskõiksust, ei ole parim lahendus. Vaikimine ei lahenda midagi ega ei vii mitte kuhugi. Vastupidi- suhtest ilmajätmine on samasugune vägivald, nagu karjumine, mõnel juhul lööminegi. 

Jah, vaikimisel võib olla eri põhjuseid, kuid tema sisuks on tavaliselt ikkagi tühipaljas manipulatsioon, enese ohrirolli asetamine või vastupidi, teise alavääristamine. Tegelikult vastutab iga täiskasvanu ise oma emotsionaalse heaolu eest ja suhe, mis seda heaolu ei toeta, tuleks võtta muul viisil luubi alla. Vaikimisega asetame keerukasse olukorda nii need, kellele see karistuseks või mõjutamiseks suunatud, kui suures plaanis ka iseennast. Vaikijaga ei ole turvaline.

Kirjutatu kehtib nii lähisuhtes, kui ka muudes olulistes suhetes, näiteks sõpruse või tööalase suhte korral. Räägi inimesega!


neljapäev, 24. november 2022

esmaspäev, 21. november 2022

Kohtume

Kohtume, kallis, kohtume!
Seal, kus ei taju ohtu me,
kus pole võõraid silmi.
Pilte ei tehta. Ja filmi. 

Kohtume lauda kõrval,
orus või mäe peal või nõlval.
Linnas, hotellis või kontoris,
kellegi teadmatu korteris.

Kohtume metsas ja merevees.
Kodus ja kirikus.
Väljas ja sees.
Autos ja hanges ja metsateel. 
Kohtume, kallis, kohtume veel…

laupäev, 19. november 2022

Lumi

No mitte midagi pole parata, mulle ei meeldi talv! Kohe üldse mitte! Mul on piinlik seda mõtet jagadagi, sest inimesed kalduvad üldiselt arvama, et lume olemasolu selles lõputus halluses muudab nagu midagi valgemaks või helgemaks või talutavamaks. Aga minu jaoks teeb lumi kõik veelgi hullemaks. Lumi katab hilissügisese kõdu, mille olemasolu on vähemalt julmalt aus. Valge lumekiht laotatuna kõige selle üle, mis järk-järgult üha sügavamalt kinni külmub ja pea kõikide elumärkide lakkamine ei muuda mind sugugi rahulikuks. Vastupidi, see kõlab nagu surma sünonüüm. 

Tunnen üha selgemini, et peaksin siit talviti ära saama. Jah, muidugi adun samas ka seda, et kuni lapsed pole pesast välja lennanud, on see mõte suhteliselt utoopiline. Pealegi hakkaksin võõrsil õige pea koduigatsust tundma. Aga samas muutub igatsus sooja järele aasta aastalt üha enam väljakannatamatuks. 

Inimsuhtedki võivad jaheneda, seda muidugi aastaajast sõltumata. Seda tajudes hakkab endalgi jahe. Olen nii tundnud ühe oma pikaajalise ja vankumatu sõprussuhte osas, kus tunnen üht teemat rippuvat meie vahel õhus, aga ei oska seda sealt eemaldada. Kui see va jahedus voogab ligi, on nii kahju, nii tohutult kahju.

Jah, mulle ei meeldi talv. Aga on lõpmata palju asju, mis meeldivad. On lõpmata palju rõõmu ja õnne. Toredaid hetki. Tähendusrikkust. Elu külluslikku ehedust. Nii lähedale iseendale pole ma vist varem jõudnudki. Siit tuleks astuda ainult edasi. See pind ei vea alt, see on soe ja päikeseline!




kolmapäev, 16. november 2022

Näilisus

Ta oli sageli mõelnud, kelle jaoks ta õigupoolest oma elu elab. Selle elu näiline kordaseadmine oli võtnud tubli tüki ta olevikust ja närvikavast. Talle tundus, nagu peaksid kõikidel inimestel olema ühesugused ootused, vajadused ja tahtmised, millest moodustub "õige elu kesktee" ja ta ei taibanud pikka aega, et see on kõigest näilisus. 

Muidugi oleks kõige lihtsam olla kõikide moodi. Omada elukaaslast ja pangalaenu, käia tööl ja jälgida õhtuseid uudiseid. Ümbruskonnal on selliste inimestega kõige lihtsam suhestuda. Säärased näivad elavat neile sarnasel viisil, pälvides sellega kõikide vaikiva tunnustuse. 

Tegelikult ei tehta midagi ka pahvikslöömise puhul. Pahvikslööja ise on tihtilugu rohkem närvis, kui ümbruskond, kes pahviks löödi. Tavapärane ju pildilt ei eristu, küll aga see, kes teistmoodi julgedes rambivalgusesse sattus. Need, kel on lapsepõlvest kaasas kehva esinemisnärv, jäävad pigem ümbruskonna ootustele truuks või peidavad oma loomuse traumeerivamad osad sügavale saladuste laekasse. Katsugu keegi selle kaant liigutada!

Justnimelt nii oli ta teinudki. Pugenud oma teistsugususega peitu. Näiliselt oli ta olnud haavatav üksijäänud naine, sest üksijäänud naised ongi kõik katkised ja ümbruskond vaatab nende peale veidi haletsevalt ja vangutab tasakesi pead, et mis teha. Üksijäänud naistelt eeldatakse vähemalt näilist haledust, veekalkvel silmi ja üüratut töövõimet mingis haridust mittenõudvas asutuses, et ühiskonnal oleks, millega suhestuda. Ümbruskonnale oleks jõukohane üksijäänud naise käest küsida, kuidas ta ometi toime tuleb, ja vastuseks kuulda vaid ohet. Üksijäänud naine annaks ümbruskonnale sellega signaali, et parem on oma kõrval kedagi omada.

Kirikus või muudes institutsioonides, kus naise roll on siiani pigem alluv, oleks üksijäänud naine natuke nagu ullikese rollis. Tähtsatesse otsustesse teda ei pühendata, sest ta haigetsaanud närvisüsteem ei pruugi seda välja kanda. Üksijäänud naine on samas kindlasti väga oodatud. Kohvi keetma, nõusid pesema või kaasteeliste pühast abielusuhtest sündinud lapsukestega tegelema. Need ülesanded on üksijäänud naisele jõukohased. Talle näidatakse hoolitseval moel ta staatust ja kuuluvust. 

Ta oli seda kaua aega kõrvalt jälginud. Elu oma näilisuses ja võlts turvatunne sellest, et on kirjutamata reeglid, mida järgides ei saabu küll õnn, vaid ümbruskonna heakskiit, olid muutnud ta mässajaks. Aga esmalt ta eemaldus, sest ta ei sobinud enam sellesse kuvandisse. Ta kasvas sellest välja. Tal oli öelda ja kaasa rääkida. 

Ta oli üsnagi palju lugenud, kuulanud ja tunnetanud. Tema sisemaailm oli ta enese jaoks tähendusrikas. Ta eluteed oli üha valjemini hakanud juhtima südame hääl. Kirikus kutsutakse südame häält ka Jumala juhtimiseks ja kõige julgustavam oligi see, et mida rohkem ta seda häält kuulas, seda kindlamini tundus Jumal teda õiges suunas juhtivat. Ümbruskond oma näilisuse ja turvalise rollijaotusega tundus olevat seisnud tema ja Jumala vahel. Oli aeg see kõrvale lükata. 

Rambivalgus langes ta peale, aga ta ei kartnud seda. See, kes kartis esineda, oli väike tüdruk temas. Naised ei karda. Hirmu taandumine on üks oluline murdepunkt näilisuse murdmise teel. Muidugi on ümbruskonnale šokeeriv, et üksinda jäetud naine julgeb näilise turvalisuse hüljata ja oma rollist lahkuda. Elada nagu heaks arvab. Valides tantsusoovi korral selle, kes temaga tantsib, valides filosofeerimissoovi korral selle, kes temaga filosofeerib, valides puudutussoovi korral selle, kes teda puudutab. Valides vaid selle, kes ta vajadusi mõistab. Sageli valides ka üksinduse. Aga üle kõige valides armastuse. 

Tegelikult ei tehta ümbruskonna pahvikslöömise korral midagi. Näiline turvalisus tavapärasuse raamides manitseb mitte reageerima. Võibolla vaadatakse lihtsalt mujale. Köhatatakse ja tehakse teist juttu. Nii et võib olla täiesti aus ja alasti. Kuidas saakski iseendaks, naiseks ja armastatuks kasvanule miski ohtlik olla? Kogu selle turvalise näilisuse juures - ei miski. Ainult süda loeb.

esmaspäev, 14. november 2022

Väljakutse

 Nüüd aitab.
Jah, käin väga regulaarselt trennis, kuid trenn üksi ei muuda midagi. Ikkagi olen selle naise, keda peeglist näha soovin, kellena ennast hästi tunnen, kes on mu tõelise mina kehastus, kuhugi ära kaotanud. 
Miks see nii juhtus, ei tea. Elu ei ole praegu sugugi liiga keerukas. Tõsi, üksioleku aega vajaksin palju enam, kuid et kodu on ruumikas, saan ju seda enesele vajadusel võimaldada. 
Selle teema puhul ei saa kuulata kellegi teise arvamust. Teiste arvamus ei põhine minu tundel ja võib viia sügavale eksiteele. Muidugi võiks selle challenge'i, millega nüüd alustan, võtta ette kellegagi koos, aga kuna teema on tundlik, peab igaüks isiklikult selle äratundmiseni jõudma. Niisiis, ikkagi üksi, iseendaga. Et saada taas pildile naine, kes olen tegelikult, päriselt. 
Olen üritanud kogu sügise vältel. Aga ilmselt mitte liiga suure kindlustundega. Millegipärast olen ikka löönud kõikuma. 
Sel korral üritan palju teadlikumalt. Tahan saada oma kehega tõeliseks sõbraks ja seda ei saa teha teda piinates. Võtan tema jaoks aega läbi mediteerimise ja tunnetamise. Mind aitab raamat, mille üks teoloogiadoktot mulle täna kinkis, kusjuures temal polnud kinkides aimugi, et see sisaldab tõuget, mida just praegusel hetkel kõige enam vajan! Avasin selle raamatu täpselt õigelt leheküljelt. Kuidas nende juhustega elus ikkagi on?
Tean, et minu päevas pole väga palju vaba aega, selle eesmärgi jaoks aga kavatsen seda küll tekitada. Kui tahame midagi muuta, peab sellele muutusele esmalt otsa vaatama. 
Loomulikult jätkan ka trennidega. Treener teeb mulle sel nädalal kaks uut jõusaali kava - ka see trenn peab olema vaheldusrikas - nii et jätkan suure innuga. Pluss rühmatrennid. 
Hea kerge on tõdeda, et sel korral ei tee ma seda tõesti kellegi teise pärast. Lõpuks ometi olen jõudnud äratundmisele, et mulle olulistele inimestele meeldin ka sellisena, nagu praegu olen.
Niisiis, hõikan välja, et hiljemalt jõuludeks, peaksin kaaluma 6-7 kg praegusest vähem. Võibolla analüüsin ka siin veidi, kuidas mul sellega läheb. Hoidke pöialt, et püsiksin kursil!

laupäev, 12. november 2022

Konkurssidest

 Vaat eile oli selline tore lugu, et meie, neli naist, sattusime ühe sünnipäeva tähistamisel arutlema muusikuks kasvamisest ja konkurssidel osalemise olulisusest seoses sellega. 

Minu lauale pani esmalt selle teema Helis. Mõni päev tagasi. Nimelt käis ta holistilisel rännakul ja sattus seoses sellega ühe väga vastiku tundega lapsepõlvest, mis seostus otseselt muusikakooliga, täpsemini öeldes lõputu võistlemise ja järjestamisega. Alanduse ja vastikusega, kuigi ta pälvis tavaliselt ikka auhinnalisi kohti.

Kuna Helis oli hea esineja, pidasin teda iseenesest mõistetavalt nn konkursi lapseks ja ei seadnud võistlemist kordagi kahtluse alla. Oma arust julgustasin teda väga. Ütlesin, nagu õpetajadki, et pangu ta end lihtsalt proovile. Mis proovile ja mis mõttega, ei osanud ma toona mõeldagi. 

Spordis on natuke teisiti. Sporti pole ilma võistlusteta mõtet oma erialaks validagi. See, et tulemused sõltuvad sellest, mismoodi su keha on üles ehitatud, samuti sellest, kui tugev on su närvikava ja kui palju oled trenni teinud, on enesestmõistetav. Aga eks ole sealgi palju juhuslikku. Näiteks loobus Karl Johann kergejõustikust just seetõttu, et tema sünniaeg on aasta lõpus, seega sattus ta alati võistlema 1-2 aastat vanemate grupis, mis tegi talle palju meelehärmi. Võite lihtsalt ei tulnudki. Kõik olid nii palju arengus ees. 

Aga see selleks. Võtame ikka muusika. Arvamusi oli seinast seina. Tippmuusikuks kasvamine eeldavat ikka konkurssidel osalemist. Juhul, kui noor satub olema võitja, on see kindlasti tugev argument. Ta teeb omale nime, enesekindlus kasvab, tema tulles tõmbuvad teised konkurendid sosistades tahaplaanile, ta näitab neile taas...

Aga juba teine koht on suur-suur risk. Läbikukkumine, sest kedagi peeti paremaks. Kui spordis ongi võitja tavaliselt ajaliselt või jõu poolest või kava puhtuse osas parem, siis muusikas võidakse üht lihtsalt pidada teisest paremaks. Täiesti subjektiivselt. Muidugi tõele au andes võib sama asi juhtuda ka iluuisutamise, tantsu või muu loomingulise spordiala puhul.

Kui ma teen muusikat, soovin sellest rõõmu tunda. Päriselt ka. Ainult puhast rõõmu. Lapsepõlves ma seda ei tundnud. Kes on need, kes mu musitseerimist hindavad, kes terava kõrvaga iga riivakat kuulavad ja mulle antavaid punkte maha arvestavad, seades pjedestaalile kellegi teise? Aga mis siis, kui jäin ise oma mänguga rahule? Mis on sellisel tegevusel sel juhul ühist muusikaga? 

Nad ütlesid, et konkurssidel osalemine drillib esinemisnärvi. Tühjagi! Esinemisnärv väheneb esinemiste ja sisemise küpsuse kasvamise koosmõjul. Konkursid tekitavad vaid lisatraumasid. Mõnele lapsele vähem, mõnele rohkem. Kes oleks osanud arvata, et Helis sellega kahekümne kaheksaselt silmitsi seisab. Ja mina  toonase vastutajana samuti. 

Ennast säästsin ma kõikidest konkurssidest. Teadsin hästi, et need ei ole minu jaoks. Ma ei taha musitseerimises võistelda. Ma ei oleks seda vastu pidanud. Ei hakanud katsetamagi. 

Nad ütlesid, et kaugeltki mitte kõik tippmuusikud pole sattunud lavadele läbi konkursside. Mina, olemata muidugi suurtes mastaapides mingi tipp, sest see pole kunagi mu eesmärk olnud, sain sobivatele lavadele (või siis kirikute rõdudele) lihtsalt sellega, et harjutasin ja esinesin. Olin kooli ajal tohutu närveerija. Ometi kujunesin ja kasvasin. Inimesena. Esinesin ka, kuni sellega ära harjusin. Muud ei olnudki vaja. 

Maalimises ju ka ei võistelda. Sul on oma lõuend ja oma stiil. Nojah, ehk on maalimine rohkem komponeerimisega võrreldav, aga suures osas siiski ka interpretatsiooni ja interpreedi isikupäraga. Igatahes ei ole muusika võistlussport.

Ühesõnaga, mina olin üsna konkursside vastu - õigemini skeptiline nende tegeliku kasu osas - teised tõid välja ka positiivset. Hästi põnev oli arutleda!

Lõpetuseks ütlesin, et minul võimaldas just konkurssidest hoidumine hakata muusikat päriselt armastama. Ma ei sooviks töötada ainult terapeudina. Minu eneseteraapia on muusika. Oreli taga on nii lihtne ja loomulik. Olen täiesti kindel, et kannan seda tunnet suuresti seetõttu, et mul oli võimalik hinnanguvabalt ja järjestamiseta muusikuks kasvada. Ei ütle, et see teekond olnuks kerge, aga minu puhul küllap ainuvõimalik. Vaat selliste teemadega õhtu!

reede, 11. november 2022

Armumine

See, mil viisil armumine püsivaks armastuseks saaks kasvada, on omaette teema. Praegu soovin aga luubi alla võtta selle, kuidas üldse jõuame armumiseni. 

Armumiseni on tavaliselt kaks teed, lühem ja pikem. Esimene tabab meid nagu välk selgest taevast ja olemegi omadega "sees". Tean inimesi, kes on armunud just ja ainult sel viisil. Teine tee on pikem, võibolla ka pisut vaoshoitum. Tean neidki, kes kunagi "ühe hoobiga" pead kaotanud pole. Ikka tasa ja targu. Aga küllap teatud võbelus oli siiski algusest peale tunda, kuis muidu. Armumine on ju puhas keemia. Mul endal on olnud nii ja naa. 

Mõnikord peetakse kiiret armumist noorte pärusmaaks ja vanemaealisi arvatakse olevat kaalutlevamad ja ettevaatlikumad. Ka see teooria ei ole aga minu hinnangul eriti paikapidav. Tean inimesi, kes on hullupööra armunud just küpses eas ja neidki, kes enda sõnul verinoorena romantilise armastuse tunnet ei kogenudki. Pigem ehk vaid mõningast seksuaalset tõmmet...

Eraldi mõtisklemist vajaks siit väljakasvav teema, mida puudutan täna vaid põgusalt - mida inimesed selle suure ja vägeva armumise tundega peale hakkavad, kui see juba tekkinud on. Eks seegi sõltub suures osas inimese isikuomadustest ja väärtushinnangutest. Aga mitte ainult. Tänapäeval, kus tolereeritakse peaaegu kõiki armastuse vorme, ei saa piiri tõmmata õigete ja valede vastuste vahele. 

Teatavasti peaksid religioossed inimesed kuidagi erilisema meelekindlusega "maistest ahvatlustest" eemale hoidma, ja seda kuni abieluseisusesse jõudmiseni. Patu mõiste välistab mõnede tõlgenduste kaudu just kehalise, seksuaalse kontakti enne ja väljaspool abielu. Ometi on avalik saladus ka see, et tegelikkus on teine nii kiriklikus kui ilmalikus maailmas. Armutakse, abiellutakse, pettutakse, lahutatakse, luuakse kõrvalsuhteid. Osad suudavad end rohkem, osad vähem talitseda. Nii abielu eel, kui ajal. Seda, kas "abielueelne puhtus" võ “hambad ristis" truudus on õigem, kui "südame häälele" järele andmine, on raske öelda, sest armumisele tähenduse andmise peale ei mõtle just paljud. Seda tuleks aga eelkõige teha. "Ei tohi" pole tänapäeval mingi argument - ei usklike ega ateistide seas. Tohib küll, tänapäeval tohib kõike, koheselt ja palju. Ainult et … milleks. 

Aga aitab nüüd kõrvalepõikest. Küsimus on praegu hoopis selles, kuidas armumise tunne tekib ja kas me saame seda ka ise mõjutada? Keskendun mõttes just keskealise ja vanema armumisvõimalusele, sest noorena on need asjad siiski lihtsamad. Pole elukogemust ja eelnevat pagasit. 

Südant ei saa sundida. See on kindlamast kindlam. Kui tunnet pole, siis seda pole. Kas tasub jääda ootama, andes endale võimaluse või tuleks kiiresti loobuda - raske öelda. Olen ise armumise tunde juurde jõudnud lausa kolm pikka nädalat peale kohtingute algust (minu puhul kohutavalt pikk aeg!), kusjuures mees, kes mu südame võitis, polnud üldsegi "minu tüüp". Ometi päädis see harvade kohtumiste jada suure armastuse tundega. Aga siin oli üks "aga". Üks kindel omadus - sügav intellektuaalsus - oli sel inimesel väga tugevalt esindatud ja seda ma vajasin. Mul oli temaga ääretult huvitav vestelda. Absoluutselt kõigest. Et teine mulle vajalik omadus puudulikuks osutus, sel korral ei lugenud. 

Arvan, et see ongi asja võti. Me peame ennast tundma. Peame teadma, millised "must be" kriteeriumid peavad teises inimeses ilmtingimata esindatud olema, et sest suhtest ka pikas perspektiivis asja saaks. Loomulikult ei kaitse ka perspektiivitu armumise eest miski - jällegi järele proovitud - aga et viidatud armumises olid esindatud lausa mõlemad "must be" komponendid, lubasid need ka "katusel muretult sõita". Mis siis ikka teha...

Kas armumine saab olla ka "ratsionaalne otsus"? Selline, kus algav suhe tundub päris perspektiivikas, mõningad komponendid selles, mis peaksid samuti olulised olema, on igati täidetud - aga tunnet pole? Aga teisel osapoolel on. Teame ju kõik, et ühest inimesest kõike ei saa. Kas saame ta enesele sobivaks mõelda? Ka “must be” komponentide puudumise korral? Kogu hingest püüdes?

Küllap oleme oma sõpradele-sõbrannadele vahel soovitanud, et proovi ikka veel natuke aega. Käi kohtamas, tehke erinevaid asju. Ka mulle on kunagi nii öeldud ja olen isegi sedaviisi mõelnud. 

Kui kaua peaksime püüdma? Oleneb jällegi inimesest. Ise olen pigem mõõdukalt kiire armumise usku (kuigi ülespeakaela armumisel pole ka viga!). See, et inimeses kohe vajakajäämisi hakkad nägema ja teda juba suhtlemise algul mõneti muuta sooviksid, olgugi ta sinu vastu igati kena, ei ole kindlasti hea märk. Esiteks jätab see sinust endast ülbe ja vastiku mulje, teiseks annab tunnistust, et hoolimata näilisest perspektiivikusest, hakkab ta sulle õige pea ka päriselt närvidele käima. Ja ta ei saa ju ennast muuta!

Kui sellise suhte saaks üsna algul lihtsalt sõbrasuhteks taandada, oleks tunduvalt lihtsam. Või kas ikka oleks... Kui üks on piiritult armunud ja teine pakub sõprust, kipub asi siiski valulikult lõppema. Ometi on ju teada ka need juhtumid, kus sõprusest kasvab välja armastus, aga kes siis seda tänapäeva kiirustamise foonil oodata läbeks!

Kõige õigem oleks, kui saaks vastastikku armuda. Õiges tempos, õige inimesega. Aga keskeas peab seda ilmselt vaid muinasjuttudest lugema…

kolmapäev, 9. november 2022

Kao minema

Tal ei olnud oma isale mitte midagi öelda. Terapeut proovis üht- ja teistviisi, aga asjata. Isegi "kao minema" tundus liigne pingutus, mida ta ei väärinud. Rääkimata tänust. Jou, mees, tänks, et andsid mu lastele muusikaande, vilksatas küll korraks peast läbi, aga seegi tundus mõttetu. Muusikat tuli teisestki harust. 

See isa oli ta kaks korda hüljanud. Esmalt enne sündi ja teist korda siis, kui ta teismeea lõpul entusiastlikult ta üles otsis, nad mõnda aega kohtusid, aga siis enam mitte. Isa vist tüdines. Kui ta teise lapse sünnitas, ei soovinud see mees talle õnnegi. Selline isa.

Päris isa oli hoopis teine mees, see, kes teda tegelikult kasvatas. Mitte bioloogiline, vaid kasuisa, aga sedasi polnud ta teda kunagi kutsunud. Ikka isa. Seda isa ta tundis ja mõistis. Teadis tema kitsaskohti, reaktsioone ja nõrkusi. Aga ka tugevusi. Sellegi isa käitumine ei olnud kõiges aktsepteeritav, kohati lausa üle mõistuse hullumeelne, aga samas ta teadis, et see isa ei jätaks teda hätta. Sellele isale oli tal teraapias mõndagi öelda. 

Tegelikult oli muidugi ema paljude asjade võti. Võib öelda, et lausa enamuse. Kui ema verinoore rasedana sellesama "bioloogilise isa" (jutumärgid tulid küllap selle sõnapaari liiga ületähtsustatud varjundist või kui soovite, siis ka irooniast) või "seemnemehe" poolt (nagu ta ise väiksena nimetas) hüljati, surus see väljakujunemata naisehakatis kõik oma tunded osavasti alla, säilitades sellega oma lapse ja iseenese eluõiguse. Arvamuse oma esimese suure armastuse julma käitumise kohta ütles ta välja alles aastaid hiljem. Nad olid siis juba ammuilma taaskohtunud ja vestelnud, aga neil kordadel oli ema näidanud, et tal on täiesti okei, et tegelikult polnud see midagi. 

See rahulik, kuid konkreetne väljaütlemine oli “bioloogilisest isast” muusikalisele geeniusele täiesti talumatu ja ta kadus hoobilt silmapiirilt.

Nüüd oli ta ise noor naine, väikeste laste ema. Veidike omadega sasipuntras. Ei tea, kui palju on selles isade lugu, kui palju ema eluteed. Korduvaid mustreid jagub. Näiteks see, et ellu tuleks tuua jõukust, siis on lihtsam ja muretum. Selle teemaga tegeleb ta (vähemalt mõtetes) eriti intensiivselt. Isa teema, kas pole? Selle mitte-bioloogilise. Aga see, et emotsioonid, mida tekitavad suhted, tuleb lihtsalt ära kannatada... Ema. 

Ema pole kunagi vaesuses virelenud. Küll aga on selle naise hing olnud väga pikalt näljas. Nälja kustutamiseks tuleb teatavasti süüa. Söömine teeb aga paksuks. Paks olla pole naiselik. Tüse naine ei vääri õnne. Õnne väärib vaid ilus, sale, tegus ja tark. Seega tuleb teha tööd. Tuleb kaalus alla võtta. Tuleb veel enam pigutada. Seejuures tuleb seesmiselt särada. Tuleb... Ah, et kõiges korraga ei jaksa? Peab jaksama! 

Kus on need isad, kes ütlevad oma väikestele tütardele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule! Kus on need mehed. kes ütlevad nende tütarde emadele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule!

Aga tema seisab silmitsi oma isaga. Ja ei suuda talle isegi "kao minema" öelda. 

Kao minema!!!




esmaspäev, 7. november 2022

Noor mina

 Otto ja Ruben hoiavad mind verinoorena. Ruben sai eile kolm, Otto on neli. Mõlemad on üdini musikaalsed, käivad Saue poistekoori kõige nooremate rühmas ja laulavad ka mulle, kui vahel harva tuju tuleb. Lisaks käib Otto jalgpallis ja demonstreeris mulle möödunud nädalal oma võistkonna särki. 

Otto ja Ruben ei saa vist arugi, et meie vanusevahe on poole sajandi kanti. Kui ma koolivaheajal nende ja oma trioga Pärnu veekeskusesse põrutasin, võtsid nad mind igatahes täiesti võrdväärsena. Selge see, et kolme- ja nelja- aastane ei mõtle eales “millal maksan memme vaeva”, aga eriline rõõm oli tõdeda, et nii mu torudest liulaskmine, kui koske mööda kihutamine oli nende jaoks täiesti loomulik. 

Mul endal puudub kahe poisi kogemus, aga nii palju, kui olen kõrvalt jälginud, on nende omavaheline suhe on selline ehe, ilma igasuguse teeskluseta. Tüdrukud hakkasid oma tahtmise saavutamiseks juba üsna varakult kasutama kavalust, sättisid asju omale soodsas suunas ja kehastusid vajadusel eri rollidesse. Poisid kasutavad lihtsalt toorest jõudu. Ja häält. Noh, seda viimast kasutasid muidugi tüdrukudki. 

Mõlemad poisid on päikest ja helgust täis, kumbki isemoodi. Otto on õrnem, jutukam, emotsionaalsem, natuke nagu kunstniku hing. Ruben on seevastu rahulik, kaalutlev, süvenev - aga kui vaja, siis ka ennast kehtestav. Selle viimase variatsioone katsetab ta tihtilugu emmega. 

Seni suurima komplimendi sain hiljuti ühelt poiste lasteaia kasvatajalt. “Ah, et vanaema!” hõikas ta imestunult, “mina arvasin siiani, et olete ema õde!” Ei pea vist eriti mõistatama, mis emotsioonid mind seda kuuldes valdasid! Jah, need poisid hoiavad mind tõesti noorena!

pühapäev, 6. november 2022

Verejanu

 Muhu saar on ajal, mil novembrikuu laupäev hakkab hämarikku veerema, pisut kulunud ja narmendav. Kui suvel saab teda kujutleda pakatava ja värvirikkana, otsekui uhkeldavat rahvarõivastki, siis novembrikuine igaviku aeg paneb ta otsekui kõhnuma. Kondine Muhu. Okstes klõbisev, lakas lõgisev, natuke nagu liimist lahti.

Mina olen ka muutunud. Kui suvel tipin mööda saart pikkade kleitide ja punaste huultega, rõkkan lastega rõõmust ja tunnen ka muul viisil naiseks olemise väge, siis hilissügiseses Muhus valitseb mu südant hall hunt. Tõmban oma karge kasuka üll ja libisen vaikselt võpsikusse. Mul on teravad silmad ja veel teravam nina. Ning vaist on kõige vahedam. 

Täiskuu ei anna endast muul viisil märku, kui tundmusena hinges. Tumehallidest pilvedest pritsib peenikest vihma. Kuu oma kahvatu valgusega nii priskest ja läbivettinud vatitekist küll läbi ei pressi, olgu ta nii latakas kui tahes. Minu vaist ei peta aga kunagi. Varjatud kuuketas on mulle muu maailma selgeks orientiiriks. 

Mul on verejanu. Oh ei, see pole sugugi mingi brutaalne kaelamurdmine, mille järele mu maitsemeel isutab. Hoopiski ei ihka ma rebestada kellegi kaunist kasukat, et pääseda ligi värskele lihale ja suussulavale kondiüdile, mille mu jõuline hambarida mänglevate krõmpsudega magusroaks serveeriks. Ma ei ihka näha kellegi surma-eelseid tõmblusi ja kummardada tema kohale suurema ja tugevamana. Oh ei, minu verejanu pole hoopiski see. Mu verejanu viib jänespükste mängumaale. Ma tahan krõmpsutada hirmu. 

Hirmul on suured silmad. Nii öeldakse. Tegelikult on aga hirmu silmad otsekui kassipoja omad. Avanemata. Hirm tuleb üles leida lõhna järgi. Ta lebab kinnisilmi ja poolpimedana kusagil varjatud paigas ja tudiseb. Oleks tal ometi oidu üles tõusta ja avali silmi ringi vaadata, tuleks tal õige pea tunnistada, et ei ole see maailm nii hirmus paik ühti! Jah, tarvitseb vaid julguse kuub üll tõmmata. Soe ja õiglane. Aga tema lõdiseb pooloimetuna kusagil novembrikuises võpsikus, kuhu mu tundlik haistmismeel mind peale mõningast ringinuhutamist kenati juhatab.

Sööstan otsustavalt läbi piitspeenikeste okstega põõsastiku. Pajuvõsa või mis ta iganes on, taandub kahele poole mind. Seejärel lendlen läbi roostiku. Kõrred mu teel murduvad alandlikult. Jah, vaid tuul oskab nad murdmata maadligi painutada - aga mida mina, metselajas tuulest tean. Minu tee kulgeb maad mööda, mis aegamisi merele ruumi annab. Korraga ei saagi ma enam täpselt aru, kus maa-, kus merepiir. Mu peenikesed käpad vajuvad veidi püdelasse mudapinda. Käik aeglustub ja süda põksub rinnus üha kiiremini. Õhk on aga täis hirmu kohalemeelitavat aroomi. See annab jõudu. Süljenäärmed hakkad tööle.

Hämardub. Nüüd juba päriselt. Veel viimased meetrisajad. Mu hambad paljastuvad, kurku kerkib tahtmatu ja tahumatu urin, lihased tõmbuvad pingule, kasukas turri. Hirm, va lödipüks, pean su kogu oma fantaasiaga poole suuremaks ja poole ohtlikumaks kujutama! Muidu kaob kogu mängu ilu. Mis oleks mu voolitud lihastest ja raudsest lõualuust nõrgaga võitluses tolku...

Ja ta kerkibki merest. Kerkib teab millena. Muutub säärasena suureks, lausa hiiglaseks. Seisab mu ees, nagu tume vall. Aga jääb ikkagi täiesti silmituks. Ja siis ma sööstan...

Tagasiteel tilgun verest ja mudast. Võitlus osutus ausaks ja võrdseks. Alahindasin hirmu vastupanuvõimet. Ta priskus andis mulle murdva lülini jõudmiseks päris korraliku turjaltantsu. Mitmel korral paisati mind ennast lapiti vastu maad. See lisas küll raevu, kuid ühtlasi väsitas. Mu saba on jalge vahel kui lehetu roots. Vaevu jõuan jalga jala ette tõsta. Siiski sunnin end pehmel pimedal põllul kergesse galoppi. Mine neid jahimehi tea. Piisad muutuvad maapinna lähedal valkjaks uduks. Võit polegi enam eriliselt oluline. Täis kõht määrab mõndagi. 

Ja ongi ärasõit. Lisan huultele veidi tooni ja pühin salvrätiga vargsi lõua poole valguva liigse punase nire. Muidu ei peakski täna inimeste sekka minema, kuid praamil võiks ju siiski võtta ühe kosutava capuccino... 

neljapäev, 3. november 2022

Mis tunne

Kirjelda mulle  
Hulluks minemise tunnet
Tahaks kuulda just tunnet
Sest tegusid nägin kõrvalt nii:

Esmalt muutusid sa enese jaoks
järjest suuremaks
järjest olulisemaks
su mõtted hõlmasid
kogu sinu eksistentsi
kuni sinust sai
üks suur kinnisidee

Su kinnisidee
pakkus korraga huvi 
kogu ümbruskonnale
sinu piirkonnas eksisteeris 
vaid üks suur 
sina

Nad hakkasid 
su ümber koonduma
nad võtsid su
oma haardesse
nad tantsisid su ümber
ja tahtsid su olemust
enesesse haarata

Sinu kinnisidee
hakkas neid omakorda
eemale tõrjuma
mida rohkem tõrjus
seda rohkem ründajad 
paljunesid

Lõpuks oli raske mõista
kas sinuga koos
oli üks
kaks
või sada 
kinnisidee häkkerit

Kas siis
kui mina ja teised 
ja see häkker
või need häkkerid
olid justkui ühel pool veelahet
ja sina üksi 
teisel
kas sellest ajahetkest
võiks lugeda hulluksminemise
tunnet

Või polegi mingit tunnet
on vaid teadmine
et sinu tegelikkus
ei ole minu tegelikkus
ja sinu vaatevinklist 
on minu oma vaid puhas kius
või veel hullem - kaval petuskeem
et sinu kinnisideesse sisse murda
ja see lihtsalt
tühistada

Kas ka mina olen häkker
kui ütlen
et midagi säärast pole olemas
et sa kujutad ette
et su kinnisidee ei ole sina
et sa vajaksid abi

kas see võib tekitada
hulluksminemise tunde
ainult et sina tajud hulluna
kõiki teisi
aga kõik teised
sind

või tekitab see vaid viha

Ma tahaksin teada
seda ajahetke
mil me tajud nii kardinaalselt lahknesid
et sai tekkida kaks reaalsust
ja tahaks teada
mis tunne see olla võib 




kolmapäev, 2. november 2022

Kodune hommik

 Kodustes hommikutes on rohkelt õnnetunnet, aga see ei ole tavapärane, südamest õhkupaisatud õnn, mille olemasolust kõik ümbruskaudsed osa peaksid saama, vaid vaikne, sissepoole õnnelik olemine. 
Kodused hommikud on pikad, palju pikemad, kui töised. Nad kätkevad endas lõputuid võimalusi muuta päev kauniks ja rahuldustpakkuvaks ja samas asetavad nad sind otsekui vaatleja positsiooni. Aurav teetass serveerimislaual tugitooli kõrval ja sealsamas süüdatud küünal sisendavad rahu- ja turvatunnet. Täna on aega, näivad nad otsekui kinnitavat. Eesootav päev tundub kui lõputu väli, mida mööda rahulikult astuda, siit-sealt üht-teist kohendada ja jälle edasi liikuda. 

Mitte midagi tegemise võimalus annab tohutu vabaduse tegutseda. Ja just need väljamõõdetud liigutused, mida ses vabaduses enesele lubame, sisaldavad uskumatut produktiivsust. Isegi kella sekundiseierid, mis tavapärase tormamise foonil hobuse moodi galoppi lasevad, on kodusolemise päeval laisad ja väärikad, ulatades aega otsekui kingitust, pakituna tillukestesse kuldsete hetkede pakendeisse. Vaatlen neid vaikselt ja asetan ettevaatlikult Tänase Hommiku mälestuste riiulile. Ma ei julge õieti hingatagi, kartes seda ilu ja igaviku tunnet millegi järsu või kohatuga purustada. Rind paisub teadmises, kui palju on mu ümber ja mus eneses hardust ja armastust. Tõmban ettevaatlikult sõrmega üle oma hingekeelte, need hakkavad ükshaaval helisema ja moodustavad üheskoos vaikusesse haihtuva akordi. Mul pole millestki puudust.

Vaikus. Nii õues kui toas. Rikkalikult õitsev orhidee pakatab akna juures rõõmust nagu ülestõumiskoraal. Pilk sinna ja mingit muusikat pole vajagi. Õueslebav vettinud kõdu saab siin ja praegu kinnituse ilusalt elult eneselt. Surma pole, ta on võidetud! Tohutut punast õit avanema paisutav ratsuritäht küütleb suure akna poole otsekui baleriin, pihalt peenike ja läbinisti nõtke. Nii et ka tantsu pole täna vaja. Siin minu aknaraamidega ääristatud sügismaalil on surmatants tõeliselt võidukas. Muidugi elu poole. 

Pean ma siis iga kord ise pildil olema... Täna aitab vast sellestki, kui lihtsalt tunnetan. Tunnetan võimalust  minule kingitud hetkedega teiste inimeste elu paremaks ja lihtsamaks muuta. Huvitav, et just siin, selles vaikuses ja küünlaleegi kumas avaneb mus võime märgata läbi jumaliku prisma. Leida halastust, mõistmist ja meelerahu. Ja on see siis midagi suurt, nagu olen alati arvanud? Ei, kõik puhkeb õide läbi pisiasjade, läbi sellesama väikese toa, kus soe sall õlgadel vaikust ja tardumust püüan. Järsku täituvad kõik tassid, mida ammuilma tühjaksvoolanuks olen pidanud. Mu hing astub kikivarvul ja imestab. Kõik on järsku nii paigas. Minevik, loogilised rajad ja praegune hetk. Väike ämblikupoeg lehvitab mulle laest oma tillukest koiba. Sinu ja minu teekond...

Täna ma ei naera, sest naeruga pillutan tihtilugu laiali oma sisemist peataolekut. Praegu olen lihtsalt hiirvaikne ja õnnelik. Täna on ülesehitamise päev. Läbi iseenese väljamõõdetud liigutuste, läbi akna, läbi silmaga hoomatavate peatuspaikade. Peatuspaigad ongi kõige olulisemad. 

Korraga tunduvad hakkavat helisema kõik hingekeeled minu ümber. Ah siin te siis oletegi, te puhtad ja ilusad! Siin te oletegi, männitüvedes, põõsastikus, pruunikstõmbunud sõnajalgades ja hallis taevas. Lehtedes sopsutava musträsta kiiresti põksuvas südames, kasukat vahetava orava rutakas üles-alla teekonnas. Absoluutses tardumuses. Täielikus vaikuses. Ja ometi liikumises. Elus. On see hiiglaslik harf või kogunisti orel mis hingekeelil kõlama on löönud, aga mida inimkõrv ei kuule? Olgu mõlemad, elu vastandlikkuses. Liikumises ja seisakutes, vaikuses ja muusikas, maalidel ja päriselus.

Aga olgu ometi aega. Ja võimalust.

Hingedepäeval, 2022

teisipäev, 1. november 2022

Paikka panemine

 Paneme aja paikka
Tuleme kuue paikku
Heidame mõne kaikka
Teeme ühekauppa
Kõikke korraga ei saa
Pärast teeme piltti ka

(Kirjaoskamatusest
saavad suhte matused)

esmaspäev, 31. oktoober 2022

Sosinad

Sügis on sadade sosinate aeg 
Pikkade harali näppudega oksad
Sosistavad viimseid lehti teele lennutades
Jumalaga

Hallide pilvede summutatud nuuksed
Tilguvad taevast maapinna poole
Sabades udukangast kootud 
Jahedad sallid

Poriste põldude kohalt
Haihtuvad hämarusse
Kähehäälsete vareste mustjad parved

Õhus lehvib lahkumise pinevus
Jumalaga, sosistab maapind
Jumalaga, kajab kahvatu kuu

Pilveräbalaid pillutav tuul
Huulil uttu sumbunud ulg
Puhub kuuldavaks üksikud oiged
Nähtavaks hääletu ägamise

Lummav väsinud loodus

neljapäev, 27. oktoober 2022

Südameasjad

 Mina küll tihtilugu ei tea, kes ma sisimas, päris sügaval hingesopis ikkagi päriselt olen. Olen vanuse ja elukogemuse kasvades, samuti teraapiatöö arvukate juhtumite valguses ning kiriku konservatiivsema ja liberaalsema suuna vahel pendeldades hakanud suhteid ja olukordi vaatlema üha rohkematest tahkudest; ja mida rohkem eri vaatenurki avaneb, seda paindlikum ja arusaajam kipun olema - nii iseenese, kui teiste suhtes. Samas tekitab säärane vaatenurkade paljusus aeg-ajalt hirmuäratava segaduse, kohati lausa kurnatuse tunde, sest kõigemõistmise foonil kipuvad mõnikord hajuma ka piirid, mida inimestena vajame, kuna meie eetikanormid ja maailmatajumine on siiski ääretult erinevad. Küllap on igaüks taibanud, et teatud olukordades võime ka ise piire enesele sobivas suunas nihutama hakata. Mina olen seda küll teinud. Küllap teisedki. 

Piisavalt olen olnud ka olukordades, kus peaksin oma valikute eest nn üldsuse ees mingit vastutust kandma, st tajun ootust tegemaks nii, nagu minult eeldatakse. Mõningate juhtumite korral on selleks ehk õigustustki - olen piisavalt palju olnud olukordades, kus täna tunnen üht- ja homme tajun hoopis teistmoodi, saa siis sellisest aru! Aga tuleb mõista, et tegu on lihtsalt arusaama eri tahkudega, mis oma palgeid ükshaaval päevavalguse poole keeravad, kõigil oma eluõigus. Needsamad, millest esimeses lõigus juttu. 

Keegi väljaspoolt ei taju samu nüansse, mis mängivad kaasa minu sisemuses, mu hinges. Tõsi, seda võidakse küll märgata, kas üht- või teistmoodi tajumine tuleb mulle enesele kasuks või kahjuks, kuid paraku on seegi vaid pinnavirvendus, tõelise mina sügavate hingesoppide peegeldus. Kasu- või kahjuarvestus saab toimuda hoopis hiljem, kui kahtlused olukorra või suhte õigsusest või mõttetusest täielikult kõrvaldatud. 

Toon näite. Mu lahutus kestis päris pikka aega. Selle aja vältel kostis kaasteelistelt palju arvamusi, valdavaks jäi mõte, et see samm pidanuks juba ammu tehtud olema. "Selja sirgu löömise" motiiv tõi esile minu võimaliku nõrkuse ja jõuetuse asju lahendada. Olen nõus. Ega nood arvamused tühja koha pealt tulnud. Olin pikka aega ääretult keerukates situatsioonides. 

Ühest küljest tahtsin koheselt kogu kupatuse jalaga laiali lüüa ja minema kõndida. Kohe, kui mul selleks jõudu oli. Teisest küljest oli mul tohutu hirm, mis siis ikkagi saab, kui lahutan. Lapsed olid ju alles väikesed. Kolmandast küljest, kui inimesega aastaid koos oldud-elatud, kuulub isegi lõpu juurde mingi õhkõrn usk imesse - et äkki hakkab kõik uuesti laabuma. Haigetsaanud armastus, kui soovite. Neljandaks, tahtsin kätte maksta, vastu teha, juurdlesin aeg-ajalt, kuidas oleks kõige parem. Viiendaks, pelgasin seista läbikukkununa oma pere varemete veerel, kuigi teadsin, et kokku kukub ta niikuinii. Kuuendaks, tundsin, et veel ei ole õige aeg. Ja nii edasi. 

Lähikondsetele oli mu olukord nähtav vaid osaliselt, peamiselt mu enese suu läbi. Vaagisin seda aastate jooksul tuhandeid kordi, arutasin ühe ja teisega, järasin teemat mitmest otsast korraga. Teadsin, et säärane elu tuleb lõpetada. Ometi viivitasin. Mis oli lõpp-kokkuvõttes õige otsus. Minu toetajate nõuannetest hoolimata.

Süda ei valeta. Südant ei saa ka sundida. Niikaua kui süda muutuse stardipauku ei anna, pole muutus võimalik. Õigemini - see on võimalik mingil määral, aga need sammud on imepisikesed, märkamatult jõudu koguvad. 

Süda ei valeta ka ses mõttes, et tegelikult ta ütleb, mis on õige ja millal on õige aeg. Oleksin ma rapsima hakanud, oleks too lugu minu jaoks hoopis kehvemini lahenenud. Ootamine tasus ära. 

Päris rahu pole ma aga selle teemaga siiani teinud. Just seoses oma elus toimuvaga on tekkinud mööndused mu isiklikus tunnetuses, arusaamades. Valime oma elu partneri tavaliselt üsna varases nooruses, ilma igasuguse elukogemuseta. Miks osadel läheb see õnneks, teisel osal aga mitte? 

Kas tõesti vajavad minu isikuomadused nii palju adrenaliini, põnevust, spontaansust, et pikk, elukestev turvaline abielu ei olekski mulle sobinud? Küllap ikka oleks, kui ma saanuks end turvaliselt tunda. Just mina olin see, kes hambad ristis lahendusi otsis ja lahutust mingiks võimaluseks ei pidanud. 

Kuna praegu saan oma eks-abikaasaga hästi läbi ja oleme ülalmainitut tagantjärgi ja rahuseisundis kordi hekseldanud, ei pretendeeri kirjapandu muule, kui teema näitlikustamisele. 

Lähme edasi. Kui olin juba “turvalisest sadamast lahti köidetud”, sai hakata juhtuma ka muud. Ühest küljest oli ju kõik uudne ja vaat et toregi, aga taaskord kerkis esile seesama küsimus - kes ma olen? Kas inimsuhted, mida nüüd sõlmisin, ongi minu väärtushinnanguile vastavad? Kas ka see suhe, mis on andnud ja võtnud, et vermed taga? Lähikondlaste nõuanded: lõpeta ära, jäta maha, löö selg sirgu ei aidanud ka seekord. Ja jällegi petturi tunne. Tunne, et ma ei seisa inimeste ootuste kõrgusel. Olen justkui saamatu, oma minata. Tean, et olemata minu sees, tundmata minu tundeid, ei saa seda kõike väita. Ometi tundsin süüd. Mis sest, et südant ei saa sundida. Mis sest, et ka sellel lool on tohutult eri tahke. 

Südameasjad on nii keerukad. Kui olen end juba mingil viisil avanud, (aga avamata ma olla ei oska), oleks justkui kõigil õigus oma arvamusele. Mu elu ja valikud kannaksid avalikkuse pitserit, mille juurde kuulub vaikimisi nõuannete kuulamine ja nende järgi tegutsemine. Ma ei ole enam iseenda oma. 

Õigeid vastuseid on mitmeid. Seda peaks alati silmas pidama. Ja lubama igal inimesel enesel tema jaoks õige vastuseni jõuda. Isegi kui ta tundub lõputult pendeldavat meie jaoks täiesti valede vastusevariantide vahel. See on tema elu, me ei tea kõiki nüansse. Ka halvast võib mingil määral kasu olla. Võibolla ei ole veel lihtsalt õige aeg. Võibolla mängib rolli midagi muud. Peame usaldama, olema kõrval, mitte andma hinnanguid.

Südameasjad on samas imeilusad. Nad keerlevad, sulguvad ja avanevad nagu klaasikildudest kujundeid moodustav kaleidoskoop. Seisad, vaatad ja ahhetad. Harva on olemas kõige täiuslikumat, kõige ideaalsemat kujundit. Ka inimese elu on nagu mustrite jada. Kõik võib olla õige. oleneb, millist tahku vaadata. Kõik võib, aga ei pruugi. Seda peab küll otsustama inimene ise. Teised saavad vaid toetada.



pühapäev, 16. oktoober 2022

Teater

 Kirik ja teater ulatasid teineteisele käe. 
Ruumi kostis väljas tuuseldava sügistuule ohkimist. Rasked piisad trummeldasid aknaplekki, mõni koltunud puuleht kleepis oma silmnäo, otsekui maski märjale aknaklaasile ja libises omaenese raskusjõuga kurvalt allapoole. Dekoratsioonid ja helikujundus olid tõepoolest esmaklassilised. Napid, minimalistlikud.

Sees oli segaste tunnete virrvarr. Ma ei teadnud, kui palju olen osatäitja, kui palju helikunstnik, kui palju pealtvaataja - vahel on ka publik imelikele kohtadele istuma paigutatud, you never know. Tahtsin vaistlikult haarata selle järele, mida olin siia tegelikult kogema tulnud, õhk aga võbeles vabast improvisatsioonist. Mis kandis omakorda minimalismi erinevaid varjundeid. Vähem vaimulikku sisu.

Rahvast nappis. Seetõttu tuli kõik eriti hästi esile. Lavastuses kasutati käepäraseid rekvisiite. Näiteks piiblit. Armulaua karikat. Puhtaid, valgeid linikuid. Tekst ei olnud oluline. Seda esitati niikuinii võõrkeeles. Oluline oli välja tuua kirikuõpetaja olemus - see, kelle poole peaksime pelgalt tema ametinimetuse tõttu koogutama. Oi, kuis too näitleja oskas selle välja mängida. Täiesti üle võlli! 

Kirikuõpetaja oli nagu väljas puid rüüstav tuul. Esmalt uinutas pehme sõnamulinaga, millest nagunii keegi aru ei saanud. Publik võbeles monoloogile sügislehtedena kaasa. Ja siis toimus plahvatus. Tormi-iil. Nii need lehed lahti paiskuvadki, jõudsin veel õudusega mõelda. Patune kõdu, osatasin hirmu katteks otsa. Ja siis mattus kõik pimedusse. Tühisuste tühisus!

 Hõige oli tulnud täiesti arusaamatus kohas. Kõik hoidsid mõttes oma kirikupingi seljatugedest kinni. Mina libisesin vaikselt põrandaprakku, ise pomisedes "ei usu, ei usu, ei usu". Who cares, mida sa usud! Tema on seal altaris paika pandud. Näitleja. Püha amet.

Hõiked saavutasid viimaks korrapära, kehastudes järk-järgult nätsumullideks ja lennates mööda saali laiali. Kui tuli koraali koht, küünitasin vaatama, kes on organist. Polnud seal kedagi. Keegi ei laulnud ka, aga üks kiljus. Kiljumine on kaasaegses lavastuses hea käepärane võte olla eriline. Kiriku kontekstis pole kiljumisel mingit iva, aga eks me peamegi arhailise maailma tänapäevasega ühendama. Sõnumil on kandvus vaid iseärelikul moel. Nagu siin - kiljatus ja lõhkiplaksuv nätsumull. Kiljatus ja uus plaks. Pliks- plaks, pliks- plaks. Braavo, elagu improteater!

Armulaua lõik tekitas uduvine-tunde. Ühest küljest ei tehta nagu sellise asjaga nalja. Teisest - kui kaasa ei mängi, jääb õhku liiga palju küsimusi. Otsustasin, et täidan lihtsalt rolli. Seisan, kui nii on ette nähtud. Võtan ja söön. Söön lihtsalt ära. Näitlejad peavad mängima palju keerukamaid osi. Isegi surnuid. Vaimuhaigeid. Mis mul häda siin seista. 

Minuga koos võtsid einet ka kaks koera. Üks tume, teine hele. Hiigelsuured ja aplad. Teatri seinad ja antiiksed uksed olid juba eelnevalt nende küünejälgi täis kriibitud. See oli otsekui etenduse reklaam, hingus, mis tabab juba sisenemisel. Ispitsiendi hea töö. Sestap ei hakanud ma loomakeste vaga vaimu kahtluse alla seadma. Julgesin isegi liigutada, kuigi tavapärasest veidi ettevaatlikumalt, et nood ehmatusest haukuma pistes mu õlule ei kargaks. Loomaarmastuseta tänapäeval välja ei vea. 

Varsti oligi läbi. Õues jätkus tavaline sügisilm. Harvade puhangutega. Tulemuse üle väga ei arutletud. Kirjutatagu siis retsensioon, kui midagi öelda. Mõned asjad peavad küsimatagi paigas olema. Näiteks - kas olla või mitte olla...


pühapäev, 9. oktoober 2022

Erna retked

 (Kirjutatud matuseks)

Iga aasta 3.jaanuaril, umbes 25 aastat järjest, toimus meil Erna retk. See kuupäev oli kindlalt ära broneeritud ja mäletan, et ainult sel aastal, kui mul viis päeva varem olid sündinud kolmikud, oli see mitteilmumiseks piisav põhjus. 
Erna retkeks tuli põhjalikult ette valmistada. See polnud niisama külaskäik, vaid sisenemine kaunite kunstide maailma, kuhu oli põimitud lugude jutustamise kaudu rikkalik ajalugu ning musitseerimise võtmes eriline tänapäev. 
Valisime alati hoolikalt lilled, suupisted ja veini. Söömine-joomine ja vestlemine vaheldusid klaverimänguga. Erna mängis ise ja innustas kõiki teisigi. Ilusat muusikat jagus alati rikkalikult. 
Erna ütles meie kohta “minu trio”. 
Algusaastatel olime arglikud ja ebakindlad. Teietasime ja eriti eredalt mäletan lugu esimesest Erna retkest, mil mu teetassi sattus magustajaks ilmselgelt midagi muud, kui suhkur. Ma ei julgenud seda Ernale öelda. Kui ta nägi, et ma oma tassist ei joo ja selle kohta aru nõudis, viipasin kohmetult ühele hõbedastest topsikutest ja tema hüüatas seepeale: “Taevake, kes siis tee sisse soola paneb!” 
Edasi läks aga lihtsamaks. Meie sõprus süvenes ja Erna pidas meie elukäigul hoolikalt silma peal. Igal aastal pidime põhjalikult rääkima, kuidas läheb isiklikus, kuidas tööalases elus. Tal oli asjadest oma arvamus, mida ei kõigutanud miski. Ometi tundsime alati, et olime tema poolt hoitud ja armastatud. 
Mäletan paljusid Erna ütlemisi ja nõuandeid elu, aga ka minu elutee käänakute kohta. Kõige kirkamalt meenuvad sõnumid, mida ta lausus läbi minu klaverimängu:
“Rohkem pianot! Ära ometi kiirusta! Kuula ära! Rahu!”
Need nõuanded kehtivad minu kohta igas eluvaldkonnas. 
Kummaline on mõelda, et nüüd hakkavad Erna retked toimuma Raja tänava asemel Metsakalmistule. Mälestus Ernast ei unune aga iial.

laupäev, 8. oktoober 2022

Ihualasti

Ihualasti astun ma välja 
iseenese silmaveest,
merelainete vahused väljad 
kattevarjuks mu taga ja ees,
hing on peegelsile ja paljas, 
verevermeis ehk süda küll näib,
aga vaim püsib virge ja haljas, 
ajavoogudes kahlamas käib.

Ihu märjaks sai soolase veega, 
veidi valus ta katmata pind,
pisut teistmoodi tuulise teega
kutsub lootus ja armastus mind.
See, mis oli, las jääb seljataha,
upub pisaramerre ja kaob,
kukub tükkideks kivile maha,
iseenesest kindluse laob.

Muud ei olegi tahta ja tunda,
kui see jääv, mis on Jumala and.
Ära kistud või uhutud randa
mille nimel kord kannatand,
mis ei väärigi pisaraid, nuttu,
sest vaid kiindumus väärtuse lõi.
Tahaks helitult haihtuda uttu,
uueks sündida, armuda ruttu.
Kuid ei tea veel, kas suudan ja võin…

kolmapäev, 5. oktoober 2022

Õpetajate päeval Õpetajale


Sa lendasid täna ära.
Kogu taevalaotus on täis hanede hõikeid. Ka nemad lendavad. Et tulla kevadel tagasi. 
Aga Sina ei tule enam siia tagasi. 
Sügislehedki lendavad tuules. Nad on kirjud ja kaunid, kuid neid ei ole kauaks. Talv heidab nende üle jäise teki ja kevadeks on nad kadunud. Et anda ruumi uutele.
Sina olid peaaegu terve sajandi. Su elu oli kirju ja rikkalik nagu päikesepaisteline sügispäev. Sinus oli jõulisust ja kuraasi, aga seejuures olid Sa tõeline daam. 
Sa lendasid täna ära. Ma pidin lähipäevil tulema, aga ei jõudnud. Elus kipub see ikka nii olema, et me ei jõua...
Neid kordi, kus jõudsin, oli samuti palju. Need olid toredad hetked muusika ja inspireerivate inimeste seltsis. Sinu juures kodus, maalide keskel.
Mäletan paljusid Sinu ütlemisi ja nõuandeid. Elu kohta üldse, aga ka minu elutee käänakute kohta. Aga kõige enam mäletan sõnumeid, mida laususid mulle läbi minu klaverimängu:
“Rohkem pianot! Ära ometi kiirusta! Kuula ära! Rahu!”
Need nõuanded kehtivad minu kohta igas eluvaldkonnas. 
Täna mängin Chopini. Vihmapiiskade prelüüdi. Vaikselt, väljapeetult. Kuulan iga nooti, laulan välja iga fraasi. Panen muusikasse kõik, mida mulle õpetasid. Küllap helised ka Sina kaasa…
Tuhat tänu Sulle, armas Õpetaja!
Ilusat lendu taevalikku muusikasse!

esmaspäev, 3. oktoober 2022

Haned läinud


 Eile õhtul käisin saunas. Peale leili on mul kombeks minna välja verandale jahtuma. Sel ajal on juba pime, aga ma ei süüta kunagi verandal mingit valgust. Lasin eilegi tuuleõhul oma kuuma ihu peale puhuda ja tunnetasin sügise niisket ja karget hingust. 

Eilne õhtu oli väga eriline. Minu pea kohal pimedas sügistaevas käis vilgas elu. Haned lendasid üle. Parv-parve haaval. Nende pisut traagilise alatooniga kaagatusi oli täis kogu õhk. Kuulasin ja mu süda tõmbus kokku. Jälle üks suvi läinud... jälle see lõputa hall aeg tulekul...

Teate, mulle ei meeldi see mõte. Üha vähem meeldib. Praegu on oktoobri algus. Aprilliski veel võib olla lund, ja sooja eikusagil. Aga mida saan ma teha? 

Ometi oli ses õhtus ka ilu. Need kaagatused olid nii lõpmata kaunid. Usun, et seda olid linnudki oma tugevate ühtlaste tiivalöökide ja sooja peksleva südamega. Ikka omade keskel. Ikka-ikka lõuna poole. Kui ma kujutlen seda pilti pintslitõmmete läbi, oleks see sügavsinistes öötoonides, sekka mustjat ja rohekat. See oleks linnutee, valkjas tähejutt taga. Imede ime. Ja kõige suurem ime on see, et linnud teavad täpselt, kuhu lennata.

Ma saan hästi aru, miks need haned just eile õhtul nii häälekalt lahkusid. Juba täna on nii lõpmata külm. Sellele õhule panin nimeks jäine hingus. Tean, tean, ta on mu vana tuttav. See, keda väga teretada ei taha ja kelle eest ummisjalu põgenen. See, kes pigistab jäiselt nii südant, kui kätt. Kunagi meelitas ta mu enesega kaasa, lubades kokku puid ja maid, et siis tasapisi surnuks külmutada. Vaevu õnnestus põgeneda. Hingel on siiani külmakahjustused, ülekantud mõttes muidugi. Nüüd tean olla targem. 

Mu kamin on usaldusväärsem kamraad. Villastes sokkides jalatallad ta küljel ja raamat pihus - vaat see on õige turvatunne. Las külm teeb seal väljas oma vigureid. Näh, vahtragi punasega üle kallanud!

Aga mina õue ei lähe. Mkmm! Juba küllalt kannatatud.

pühapäev, 2. oktoober 2022

Muljed luuletamisest

 Täitsin oma lubaduse ja kirjutasin septembris iga päev ühe luuletuse. Algul oli see põnev, alates kümnendast päevast muutus raskeks ka. Kahekümnenda päeva paiku oli aga juba luulerütm käes ja asi tuli lihtsalt ära teha. Isegi viie Veneetsias veedetud päeva jooksul leidsin selleks võimaluse ja aja. Nii sündis näiteks üks luuletus kirikus, teine aga lausa laeval püsti seistes ning ühelt saarelt teisele sõites. 

Luuletuste kvaliteet ei ole minu hinnangul ühtne. Mõnel päeval lippas sulg paremini, mõnel tuli tekst lausa “välja imeda”. Oli ka kordi, mis algselt loodu kustutasin ja uue kirja panin. Ühel korral jäin avaldamisega päeva võrra hiljaks, aga enamus sellest luuletusest oli siiski õigel päeval valmis ja ootel. 

Need luuletused on tihedalt seotud minu eluga, kuid palju valupunkte esitan ülekantuna looduslüürikasse ja eksistentsiaalsetele teemadele. Mulle meeldib kirjutada armastusest, naiseks olemisest ja suhetest, leian, et seal on oluline mitmekesisus, haaratus ühest või teisest vaatenurgast. Eks päeva meeleolugi ole teravalt tunda. 

Lõppkokkuvõttes leian, et võin selle challenge’i lugeda kordaläinuks. Paljud toetavad mind kogu südamest. Mulle tõesti meeldib kirjutada, aga olen üsna ebakindel. Samas ei juurdle ma kunagi, kas olen halb või hea. See olen mina ja mõni luuletus lihtsalt on palju parem, kui teine. Saan end võrrelda vaid iseendaga. 

Sügis on inspireeriv aeg. Loominguga tegelemine on nagu meditatsioon. Hoiab ära ja ravib kurbi mõtteid. 

Minu kõht

Täna kirjutan oma kõhust. Kõhust, mis on saanud teenimatult suurt kriitikat. Ja väga vähe kiitust.

Figuuriga ei ole mul kunagi erilist muret olnud. Mind on õnnistatud peene kondi ja pigem kõhna kehaehitusega. Peeglist vastuvaatav on mulle üldjoontes täitsa vastuvõetav. Noh, viimasel ajal siiski mõningate mööndustega.

Kui kolmikuid ootama jäin, see oli siis veidi enam kui 14 aastat tagasi, hakkas mu kõht koheselt kiirelt kasvama. Mäletan, et juba augustis küsiti minult, millal sünnitan, tähtaeg oli ometi lausa jaanuaris, korraline keiser detsembri lõpus. Oktoobris paistis mu kõht hiiglaslik. Julgelt nagu lõpurasedal.

Sel ajal hakkasid kõhule tekkima esimesed “triibud”, venitusarmid ehk striiad. Neid muudkui lisandus. Kõhu kasvades muutusid nad punaseks ja hakkasid sügelema. Raseduse lõpus oli mu hiiglaslik kõht üleni punasetriibuline. 

Midagi ei aidanud. Kõhunahk oli lihtsalt nii viimase piirini pingul. Ega ka siseelundeil parem seis polnud. Need olid täiesti kokku pigistatud. Ikka selleks, et pisikestele ruumi teha. Ma ei saanud õieti süüa, sest täiskõhu tunne tekkis koheselt ja kõhukinnisus vaevas igapäevaselt. Käisin iga netukese aja tagant pissil, sest põis ei saanud normaalselt täituda. Hingeldasin väiksemagi pingutuse peale, sest täiel rinnal sisse hingata oli võimatu. Isegi rinnakorv, eriti see osa, kus roided kohtuvad, tundus olevat totaalselt valesti. Minu kõht oli järjest hiiglaslikum. 

Naine on loodud kandma üht last korraga. Oodates kolmikuid, oli kõik hoopis teistmoodi. Ühel heal päeval ei mahtunud ma näiteks enam oma autorooli. Mingil ajal ei saanud iseseisvalt saapaid jalga ja pidin käime kingadega, mille kannaosad lääpa tallatud. Ühe tuttava käest sain laenuks hiigasuure jope, paraku pruuni. See kõik pani mind ennast äärmiselt ebanaiselikult tundma, seksikusest ei hakka mitte rääkimagi. Olin nagu mingi suur monstrum. Teistele pakkus mu muundunud keha suurt põnevust. Minu jaoks oli aga asi naljast kaugel. 

Lõpuks jõudis kätte laste sündimise päev. Uskuge, ma lugesin enne plaanilist keisrit mitte tunde, vaid minuteid! Olemine oli täiesti ilmvõimatu, seda nii istudes, lamades, kui seistes. Minu eesmärk oli aga eelkõige sünnitada terved lapsed, kes ei vaja peale sündi nädalate pikkust ülesturgutamist. Muidugi ei sõltunud see ju ainult minust, aga olen oma kehale siiski ääretult tänulik, et ta minuga koostööd tegi ja nii võrratult vastu pidas.

Keisrilõige toimus kohaliku seljasüstiga, mis tähendab, et olin kogu protseduuri vältel täiesti ärkvel. Oma arust sain vabalt ka varbaid liigutada, kuid see võis olla ka pseudotunnetus. Kõhu lahtilõikamine tundus kanga lõhkirebimisena. Igatahes käis kõik väga kiiresti ja lapsed sündisid siia ilma paari minutiga. 

Peale ühte päeva intensiivis ja vereülekannet sain minna tavapalatisse. Seal sain end esimest korda pealaest jalatallani üle vaadata. Minu kõht nägi välja selline, nagu oleks veel üks laps sinna sisse jäänud. Niisiis, üheksas kuu. Mu rinnaku alumine osa oli paindunud väljapoole, alumiste roiete kokkupuutepunktis oli kompamisel tunda inetu mügarik. Õnneks tõmbas see pikapeale tagasi. Nagu ka kõht. 

Peale pikaaegset tagasitõmbamist nägi mu kõht välja nagu tühi jahukott- õnnetu ja kortsus. Valged triibud peal. Olin selle peale väga jahmunud. V. arvas, et võiksin selle ilulõikusega kenaks korrigeerida. Millegipärast vihastas selline väljaütlemine mind väga. 

Ometi hakkasin oma kõhtu häbenema. Sedasama, mille varjus mu kallid lapsed said nii pikalt kosuda ja kasvada, et neid loeti täiesti ajalisteks beebideks. Minu meelest oli mu kõht lihtsalt kole. Teda tuli hakata peitma.

Ma ei kandnud kuni üle-eelmise aastani bikiine. Ainult trikood. Mitte keegi ei tohtinud seda "õudust" näha. Lahutus lisas ebakindlust veelgi - milline uus mees sooviks endale nii koleda kõhuga naist!

Õnneks tuli mu arusaamisesse muutus. Tuli järk-järgult ja tagasilöökidega, aga tuli. Ühtäkki hakkasin taipama, et just kõht on see minu kehaosa, mille üle peaksin tundma kõige rohkem uhkust. Just kõht on ära teeninud tunnustuse. Ta on ilus just sellisena. Veidi armilise ja väljaveninuna. Minu kõht oli mu laste kodu enne nende sündi ja ta pidas selle katsumuse vastu! Taipasin korraga, et mu kõhul polegi midagi viga!

Ostsin sel aastal väga ilusad bikiinid. Kannan neid uhkusega. Ma ei ole kahekümne aastane sünnitamata naine. Olen naine, kes on ilmale toonud kolmikud. Ma ei tohi seda unustada. Ma tohi ennast piitsutada. Ja mis kõige tähtsam - ma ei tohi öelda oma kõhu kohta midagi halvustavat. Ta on just sellisena kaunis. Just sellisena. Ja kusjuures - mõtlesin ikka täiega üle! Ise uskusin ka...

reede, 30. september 2022

30 Minu lend

 Septembrikuu päevad mind rõõmuga täitsid
Hinges lootuse läitsid
Et kõik läheb üle
Mis muserdab, rõhub
Oktoobrikuu hallade tundmus küll õhus
Kuid armastus südames
Ootusärevus kõhus
Kindluse andsid
Viisijupp-jupi haaval 
Külmadest päevadest edasi kandsid
Soojemat kohtumist
Süda ehk aimas
Õhu virvendav seisak ja sumbumus
Siiski mõtetes painas
Tegelikkus 
Kõik päriselt rikkus
Ärkasin üles
Just enne, kui lagunes koost
Minu kõrgele lend
Nüüd kõlagu toost
Raugenud hoole
Lõppenud loole
Kuid ka oktoobrikuu lennu
Kõrguse
Kauguse
Kiirendushoole

neljapäev, 29. september 2022

29 Nöör


 Milleks käia nööri mööda
Kui saab käia rajal
Mis viib nöörist hoopis mööda
Teele, mida vajan
Milleks nööril rippuda
Kui ei vii mind tippu ta
Köie kõikuma kui ajan
Valusalt sealt alla sajan


kolmapäev, 28. september 2022

28 Maarja




 Naise allasurutud maailm
Kisendab hääletult vastu
Igas kirikus

Hea, kui leiad
Mingisugusegi mehe
Kes su kuidagi vastu võtab
Sinuga õnneks abiellub
Su eest vahel kostab
Sinu kui väeti eest
Vastutab
Nagu Piibli ajal
Kui sa ei ole 
Kellegi oma
Oled lahutatud
Isegi kui see oli sinu otsus
Vaadatakse sind imelikult
Arusaamatuses
Eemaletõukava kaastundega
Või vaadatakse sust lihtsalt mööda
Naised
Mehed
Ristiinimesed
Ma ei räägi neist
Kes õnnelikus suhtes
Vaid nendest
Kes ei julge
Oma armetut elu 
Mingilgi määral muuta
Isegi kui see oleks karjuvalt vajalik
Nad on nii pagana tardunud
Oma pühas kristlikkuses
Hambad ristis
Abielulisuses
Petetagu või löödagu või alandatagu
Kannata kõik ära
Ütlevad nad
Peaasi, et oleks ette näidata
Isiklik naine või mees

Mees!
Kui vähesed 
Kannavad selle sõna 
Tõelist tähendust
Ma ei usu
Ei usu enam
Ei usu enam kedagi päriselt
Olen näinud 
Liiga palju võltsi
Lausvalet
Kahepalgelisust
Alatust
Nad aplodeerivad sellele
See ongi nende kirik
Las siis olla
Mina leian alati 
Maarja
Igas kirikus leian ma tema
Ja palun
Igas kirikus toob ta mulle tagasi
Rahu
Õiguse olla iseseisev naine
Õiguse otsustada
Õiguse mitte olla
Naeruvääristatud
Teisejärguline
Hääletu
Maarja on minu pide
Ilma Maarjata
Ma vist väga ei saakski

teisipäev, 27. september 2022

27 Muutunud maailm

Olen viisakast vormist väljas.
Minu kõrval üks armunud paar,
ihud karjumas kentsakas näljas,
keset roiskunud vett, eemal maast.

Minut viisakust, teine ehk tuju
võtaks mingigi vormi, ma tean.
Kui see ühiseks liibunud kuju
mind ei riivaks. Siin taipama pean-

puutumised ja rikutud rahu,
kuumi suudlusi igatsev suu,
ongi see, mis mu pähe ei mahu, 
minu muutunud maailm, ei muu. 

esmaspäev, 26. september 2022

26 Vale


 Mingil hetkel ei olnud enam vahet
Miks sa valetasid
Põhjus
Ei muudaks mitte midagi
Nüüd on mõlemal
Maskid maas
Sinul rebisin mina 
Küünte all leidub isegi
Pisut verd 
Endal langetasin ise
Me peaaegu ei tunnegi enam
Teineteist
Maasvedelevast
Möödume suure kaarega
Eriti suurega sina

pühapäev, 25. september 2022

25 Meelepete

 Ilu on vaataja silmades.
Kenades ilmades
kandja kullane kee
vilkalt sätendab vastu.
Luuran paremalt poolt,
vihun vaevata
vasakulegi - 
asjatu unistus,
pisut kui 
meelepete.
Miks
satub varandus alati
vaenlase kätte? 

laupäev, 24. september 2022

24 Veneetsia


 Siit tulen ma, Veneetsia,
su kaunist kunsti nautima!
Siin gondlil mõõdan kanaleid
ja imetlen su veteteid.
Su sillad, vanad, uued ka
küll ohkeid kandvad, rinnakad,
on sajandeid sul olnud truud…
Siin tahaks olla armund pruut!
Nüüd tulen ma, Veneetsia
Sul tervist valge veiniga
ma soovin.
Soovin salaja…


23 Kadekops

 Ma tahtsin vaidelda, kui sügis
mind püünelt põrandale nügis,
et ennast kauniks etelda
ja kirjul lehil kätelda.

Ta edevus mind jalust rabas
ja otse südamesse tabas 
mind äratundmine, et nii
saab endast muljet jättagi.

Kui kest on kirju, huvitav,
siis keda sisu huvitab!
Et soojast külma viib meid ta,
ei imetlejad aru saa.

Et ainult mõni nädal veel 
ja kõik on märg ja kõdune,
saab küllaga vaid pimedust -
kas see ei piira imetlust? 

Nüüd küllap vangutate pead,
kas näha ma ei oska head,
kas sügis mind ei kütkesta,
kui vaat et armudagi saaks?

Ei, pomisen siit põrandalt,
mind vedada ei saa te alt! 
Ja teie vastu - vaat kus lops!
Sa oled lihtsalt kadekops! 










reede, 23. september 2022

22 Kopp ees

Pikk mees
Lühike mees
Paks mees
Peenike mees
Ilus mees
Inetu mees
Noor mees 
Vana mees
Kiire mees 
Aeglane mees
Lõbus mees
Kurb mees
Lahke mees
Kuri mees
Metsas kuri
Jahimees

Kes ees
See mees
Tee mees
Kohvi mees
Kopp ees
Popp mees
Kopp kopp
Lahti tee


neljapäev, 22. september 2022

21 Ei tule

Ei tule täna luuleridagi
Mis põhjendusi veel on vaja
Kui maha võtsin hetkeks aja
Ja hinges tunnen - sellest pole midagi…

Ei tule täna üldse mingit juttu
Eks räägitud ja mõeldud ole sedasi,
Et elu liigub täiel käigul edasi
Kuid esmalt, arvan, minema peaks tuttu 

teisipäev, 20. september 2022

20 Käes!

 Rohetab, punetab, kolletab!
Käes sügisvärvidega mängu aeg!
Aeg ilutseda,
avalisüli võtta vastu 
need kaunid ehted, tuules keerlevad.
Koos tantsida
ja naerda, vallatleda.
Koos hinges tunda
pisut pitsitust,
kuid käega lüüa.
Veel rohkem hüüda,
päikest püüda
ja veelgi rohkem rõõmu
võtta vastu.
Ses ilu - elumeres,
rohe-puna-kollavärvi
pööripäeva peres. 

Surm,
kõdunenud rootsud,
külm, pori, vihm ja tuul,
on samuti reaalsus.
Ei ole pelgalt luul,
vaid mängu viimne vaatus.
Kui kleepuv põrm,
pruun, 
saapatalla all.

Ka inimese saatus
on veidi sarnane.
Võib võtta võõristama.
Kuid ärgem muretsegem ette,
vaid õnnepiruette
siinsamas, nüüd ja praegu,
kesk õnnelikke aegu
koos tehkem,
nagu homset poleks!
Ah, oleks nii,
et jääkski rõõmu rohkem.
Ja värve.
Oleks…
Oleks…




esmaspäev, 19. september 2022

19 Vahel

 Vahel arvan ma, et pole õige
see, mil viisil ümbritsevat tajun -
tões et tõusen, vales aga vajun,
olles ise pelgalt kõrvalpõige
sellele, mis tegelikult määrab.

Sügavuti arusaamist väärab
tardumus ja püüe saada läbi
ilma, et peaks elus miskit muutma.
Kõige lihtsam tahta on ja suuta
sel, kes kõige vähem tunneb häbi, 
kes ei koge ebakindlusfooni.

Vahel tunnen ma, et annab tooni
ümbruskonna ootus olla õige,
öelda tuimalt igatsusest lahti,
leegist enam imetleda tahti
jahedust ehk tunda üle kõige.

Siiski raputan need mõtted maha,
pühin kokku, tõstan ukse taha.



pühapäev, 18. september 2022

18 Jätsin maha

Täna ma jätsin ta maha
Ei taha
Näha ühtegi igavat meest
Ei tagant, ei eest
Jätsin ta maha
Sest paha 
Nii paha on vaadata taha
Et kuhu ta jääb
Kas maailma üldsegi kogeb
Ja näeb
Ilus ja pikk
Haritud, šikk
Kuid nõnda fantaasiavaene
Oleks siis lihtsalt vaene
Et mina, pirtsakas naene
Võiks ära põlata

Mehise õlata
Ei tundu just liialt helge
Selge
Äkki ma hoopiski ise
Võtsin ta olemise
Olen ehk liiga raju
Maakeeli öeldes ei taju
Aegluse võlu
Tuimuse tugevust
Kidakeelsuse jõudu
Oh taevake,
Paigalseisu armetut õudu…