Lallallaa

 Kas te teate, kes on Lallallaa? Lallallaa- see olen mina!

Ah et mis mõttes? Eks lugege!

Seda te ju ikka mäletate, et Otto hakkas mind kutsuma väga erilise nimega- Mannela. Selle taga oli tegelikult minu soovimatus kanda vanaema austavat nimetust, aga nii fantaasiarikast nime poleks ma enesele elu seeski suutnud välja mõelda! Pakkusin ühte lihtsakoelisemat, seostades seda oma lapsepõlve hüüdnimega, millega olnuks kerge suhestuda. Arvasin, et Manna (pehme n-iga, mitte nagu pudrumaterjal) sobiks kenasti. Aga laps valis ise. Mannela on pikem ja keerukam, kuid ilmselt olete nõus, et ka naljakam. See on sajaprotsendiliselt Otto looming ja seega edasikaebamisele ei kuulu. 

Ruben hakkas rääkima alles üsna hiljuti. Praegugi teeb ta seda veidi konarlikult ja paljud sõnad mugandab lihtsamaks ja keelepärasemaks. Üks neist ongi too Lallallaa ehk ilmselt siis tema keeles Mannela. Meloodiline ja oma lihtsuses lausa jahmatav! 

Kui ta mind õues või rannal hüüab, kõlab see mu kõrvadele nagu muusika. Kes siis ei tahaks olla muusika! Mäletate seda laulu-

My heart goes shalala lala, shalala in the morning. 

Oh oh oh shalala lala, shalala in the sunshine. 
Shalala lala, shalala lala in the evening. 
Shalala lala shalala lala just for you.…

 -vaat see ongi see Lallallaa, näiliselt süütuke, aga kannab oma lihtsas mõjususes vaat et kogu maailma!

Vanaemaks olemise aegu

 Vanaemaks olemise aegu

Tänasega tahaks vesta juttu

Partneriteks minevik ja praegu

Teemaks- miks nii otsatumalt ruttu?

Homse kohvitassi jätaks võtta

Kui on taas see hetk, mil pole kiire

Tänasega vesteldes ei tõtta

Ükski meist. Sest ajal pole piire. 

Lapselaste hingamise saatel

Lõunaunest rännak saab, kus eile

Omandamas hoopis teise vaate

Põlvest põlve hoolivaile meile.

Meile, kes kord väikste plikadena

Paljasääri mere poole jooksid

Minagi seal lippan, oh mis kena- 

Eile, kas veel kohvilisa tooksid? 

Homsesse meid kellakägu kukub

Tänasise minevikku lisab

Minagi kord vajun ajalukku

Ometi on ema mul, ja isa. 

Põlvnemist ja olemise homset

Tänasega rahulolu aitab

Hoomata. Ja vanaema kombel

Pehme käega laste põski paitab…

Veel idüllist

 Kes eelneva idüllilise jutu õnge läks ja isekeskis mõtles, et vaat, kus see naine oskab elada ja nautida, sellele teen nüüd kelmikalt tšurr ja tulen taas iseendana kapist välja- eile, jaanilaupäeval, langetasin õhtul, ajal, mil teised mõnuga tšillisid ja grillisid, nii muuseas seitse puud. Mul oli neid puid vaja just sel ajal langetada seetõttu, et varem ei olnud ma leheusside olemasolu avastanud. Leheussid on nimelt sellised vastikud tegelased, kes paljunevad lehtede all, otsekui ämblikuvõrgust kookonis ja kui neid on umbes miljon, söövad nad puu lehtedest paljaks ja see sureb aeglaselt ja piinarikkalt. Minu teada ei taha leheussid päris kõikide puusortide lehti järada, aga mõned puud mu aias siiski olid, mis, nagu õudusega avastasin, nende läbi oma kurva lõpu on leidnud. 

Ma ei lükka asju edasi. Kõik tuleb korda ajada kohe ja joonelt. Sestap otsisin üles ka oma kena sae (mis pidavat olema naistesaag, kuna käib elektiga ja on seetõttu palju kergem, kui mingi aku või bensiini või mille iganes variant. Saagi on märksa lihtsam käsitseda, kui trimmerit, sest esiteks, see on loogilisem, teiseks, see on vaiksem, kolmandaks, see on käepärasem. Ma ei vahetanud isegi riideid. Maani kleidiga saab vägagi edukalt saagida. Ainult, et teised vaatasid mind kuidagi pika pilguga. 

Täna saagisin veel. Täna oli see ka pisut lihtsam, sest lisasin riistapuule ka saeketiõli, mille järele loomake janunes. Puujurakaid lõkkesse vedades mõtlesin isekeskis, kas oleksin teistsugune, kui lubaksin kellelgi tulla, kes mind armastab ja kes selle minu eest ise ära teeb. Mõtlesin seda ka siis, kui kanalisatsioonipaagist vett välja pumpasin. Ja siis, kui möödaminnes paar nõustamist tegin. Ja siis, huuled punaseks värvisin, kui küünelakki uuendasin, kui kummikud kingade vastu vahetasin. Kui Bachi kahe viiuli kontserdi mängima sättisin. Jaanipäeval pole ju palju pisut ka igavikuliste ja püsivate asjade peale mõelda. Ümber minu õitsesid pojengid.

Praegu on nii. Igavikulised asjad on samuti paigas. Kõik ülejäänu on aga ääretult muutuv.

Jaani aegu

 Jaanipäeval tulevad kõik mu lapsed ja lapselapsed ja kes kõik veel minu juurde Muhusse. Sel aastal on põõsasroos ja jasmiin veel õites, muru lopsakaks vaibaks niidetud ning keset majatagust hiigelplatsi on kerkinud kena lõkkease, mis ootab õhtust süütamist. Teismelised teevad juba mitmendat külapoe tiiru, et kõik pikaks õhtuks vajalik oleks enne sulgemist soetatud. Midagi ununeb niikuinii! Minu külmkapp on aga pilgeni head-paremat täis. Toas magavad põnnid magusat lõunaund, et õhtul virisemata vastu pidada. Ilm on soe, kuid tuuline, nagu saarel ikka. 

Olen õnnelik. Mu naiselikkuse karikas on rahuloluga täidetud. Looja on mind nii uskumatult paljuga õnnistanud, midagi olen küllap ka ise oma valikute ja tööga korda saatnud, samuti on mul tohutult vedanud inimestega enese ümber. Ka oma laste üle on mul siiralt hea meel! Saan neid usaldada ja isegi siis, kui vahel nagistame, tunnen, et käin õiget rada ja neist kasvavad sama suurepärased inimesed, kui  Helis, mu lihtne laps ja imeline naine. 

Valged ööd on nii tohutult ilusad. Aeg, mil noorest suvest saab küps, on rõõmu ja elujõu kogumise aeg. On joovastavate hetkede endasse ahmimise aeg. On unelemise ja imetluse piirimail viibimise aeg. Selles ajas ei saa kiirustada. Selles ajas tuleb hommikuti võtta kolm kruusitäit teed või kohvi ning seda päevitustoolis aeglaselt nautida. Seejärel tuleb tundide kaupa mõtelda, mida edasi teha. Vahel viivad mõtiskledes sammud mere äärde, siis tuleb seal pikalt istuda ja silmapiiril vaikselt edasi-tagasi sõudvaid praame vaadelda. Või linde. Kisendavaid kajakaid, laintel õõtsuvaid luikesid. Või hoopiski küla raamatukokku jalutada. Sealsete inimestega pikalt ajaloost ja tänapäeva elu-olust vestelda. Ja siis edasi kiigeplatsile suunduda. Õrnalt õõtsudes mälestusi heietada. Äkki isegi surnuaiale põigata. Kui sääski pole. 

Või hoopiski lamada. Lebada esmalt õunapuu all. Seejärel keset majatagust platsi. Või kaevu ja suure kase juures. Pilved sõuavad tuule rütmis, vahel aga tuulele vastuoksagi- kui vihma oodata. Aga ükskõik. 

Unelusest ärgates on päev õhtusse veerenud. Maailm tundub värske ja värviline. Kusagilt küla poolt kostub muusikat. Teisal vingub saag, veel tehakse töödki. Siis tuleb võtta pokaal valget veini, kausike oliive ning mõni viil tšilli juustu. Tuleb kuulata. Kohal olla. Olla nähtamatu kõrv ümbritsevate elude, erinevate elusündmuste, rõōmude, igapäeva ja lõpuks siin ja praegu väljakujuneva ajalookillu tundmatu tunnistajana. Ometi omade keskel…

Trimmer

Kell oli pool üksteist õhtul, kui minus tärkasid ematunded.  

Lapsed olid läinud ülenaabrite juurde. Tee naabertaluni oli aga nii rohtu kasvanud, et seal pidi kahlama kõhuni sees. Vald seda teed ei hoolda. Autoga sõidame teiselt poolt, oma küla kaudu. Ega seegi tee pole suurem asi, kuid parem siiski.

V. kinkis mulle kunagi trimmeri. See pidavat olema "naiste trimmer", kerge käsitleda ja lihtne hooldada. Muidugi teab igaüks, et tegelikult on trimmer üks hirmus loom, olgu ta naiste või mis tahes. Aga täna otsustasin selle trimmeriga üle pika aja sinasõprust sõlmida. Mulle tundus, et nii on lastel toredam öö hakul sõprade juurest koju tulla. Äkki tekib lausa oodatud-olemise tunne!

Võtsin riista ettevaatlikult kuuri alt välja. Teadsin, et pean esiteks midagi on-asendisse sättima ja seejärel viis korda mingit pehmet nuppu pumpama. Mingisuguse lüliti teadsin veel olevat, mis ühte või teist asendit nõudis, aga see nõue jäi esialgu varjatuks. 

Asja käivitamine võttis ilmatuma aja ja suure hulga närvirakke. Imelik, et keegi üldse sellise juraka välja suutis mõelda, mis keerlevate tamiilidega rohtu tapab! Aga seal ta siis järsku mul plärises, nagu homset poleks. Uskumatu lärm!

Avastasin alles trimmeri tööhääle taustal, et minu ainuke riideese, mille ematunde tärgates kiiruga selga olin toppinud, oli üks pikk roosa kampsun. Tööriista ei olnud aga võimalik enam välja lülitada, muidu oleks kogu see jama alanud otsast peale. Nii ma siis rügasin, roosa kampsun paljal ihul. Kell oli kolmveerand üksteist. Minu põhiline mure oli see, et keegi ei näeks, sest sel kampsunil pole nööpe ja ta hõlmad kippus kangesti lahti. Trimmeriga pool-alasti naine poleks eriti normaalne vaatepilt. Kes siis niimoodi niidab!

Trimmerdasin ära poole tee pikkuse lõigu. Rohkem ei jaksanud. Kell oli viis minutit üksteist läbi. Lõpetades olin pool-kurt ja mu käed värisesid nagu parkinsoni-tõbisel. Naiste trimmer oli muidugi oma töö edukalt ära teinud ja lapsed panid trimmeridatud lõiku koju tulles isegi tähele! Tundsin, et ma olen erakordselt tubli ja saan kõigega hakkama. Ometi otsustasin ülejäänud lõigu osas töömehe kasuks. 

Trimmer punane mootori-osa haakus küll mu tulipunaste küüntega, aga kuulge, kõigel on ikkagi piir!

Tipu Jaan

 Arvan, et on aeg kirjutada Tipu Jaanist. Tipu Jaan on minu vanavanaisa ja tema ümber hõljub tume saladusteloor. Õigupoolest tundub tema näol tegu olevat lausa kellegi müütilisega, sest kui seda lugu loete, mõistate isegi, et see mees ei tundnud elu ja surma piire. Või meeldis meile seda lihtsalt uskuda. 

Tipu Jaan suri tegelikult juba 1950ndal aastal. Poos kuuri alla üles, täiendas vanaema neil puhkudel, kui see jutuks tuli. Ta ei olnud eriti hea inimene, armastas ta lisada, kuid kahjuks ei tulnud mitte kellelegi meist pähe küsida, miks. Endalt elu võtmine olla tingitud hoopis mingist haigusest ja valudest. Küllap vanaema teadis siiski rohkem. 

Tipu Jaanist on säilinud üksainus pilt. Sellest ei oska ma eriti midagi arvata. Mees nagu mees ikka. Tean, et ta oli matnud oma noorelt kopsuhaigusesse surmud naise Loviisa ja abiellunud minu vanavanaema Pauliinega, kes kasvatas ühtlasi otsekui omadena üles tema kaks orvuksjäänud tütart, Anette ja Linda, sünnitades ise veel kaks last- minu vanaema Aino ja ta sõjas surma saanud venna Kaljo. Ka Pauliinele oli abielu Tipu Jaaniga tema teine. Esimene mees, Iisak Kangro, Lüganuse jõuka talu rikas ja imetoreda iseloomuga peremees, nagu mu vanaema armastas toonitada, suri samuti noorena tiisikusse ning nende lühike abielu Pauliinega oli viljatu. 

Aga olgu nagu on, igatahes elas meieri ametit pidanud Tipu Jaan oma teise naise Pauliinega Kõnnu külas (kahjuks me ei tea, kuidas Pauliine Lüganuselt sinna sattus), suhteliselt vaeses talus ning temast ei ole peale "sita iseloomu" midagi kuulda olnud. Küll aga sai teda piisavalt ohtralt kuulda ja tunda alates sellest ajast, kui mu vanemad Kõnnu koha Eesti iseseisvumise järel erastasid ja maja uuesti üles ehitasid. Siis hakkas juhtuma asju.

Kõnnu asub paksu metsa veerel. Lähedal on arvukalt rabajärvi ning murakasoid. Padrikutes elab arvukalt metsaloomi, esindatud on ka näiteks karud. Tean, et läbi metsa viis mingi otsetee ka Kadrina kanti. Saan aru, et Kõnnu kuulus Kadrina kihelkonda, seega tuli käia sealses kirikus. Ka mõned naabertalud olevat asunud sügavamal metsas.

Mina olen sealses metsas käinud üliharva. Tunnistan, et ma lausa pelgan seda. Karu ma päevasel ajal vast väga ei karda, küll aga äraeksimist, metsas eksisteerivaid üleloomulikke jõude ja hämarust. Mulle meeldib selgus ja silmapiir, metsas on aga äraarvamatu ja segadusseajav. Ja sääsed!

Kui nüüd mõtlete, miks see metsakartus Tipu Jaani loosse peaks puutuma, siis mina arvan, et puutub küll. Vähemalt kaudselt, vähemalt hirmu näol. Hirmul on nimelt suured silmad ja teravad kõrvad. Hirm hiilib inimese sisse märkamatult ja kui ta juba platsis on, täidab ta südame pilgeni. Nii juhtus ka meiega, kui Tipu Jaan endast märku hakkas andma, aga meie temast midagi kuulda ei soovinud. Ja kõrval kohises ürgmets.

Algul olid ainult sammud. Aeglased, konkreetsed inimese astumised lae peal. Isal, tipiharidusega inseneril, oli laudade nakumise kohta oma teooria. Hiljem muutus see loomariigi mitmekesisuse teooriaks ja proovis leida kinnitust, et mõningad liigid ei pelga ka inimestega külg külje kõrval elada. Tumedad sammud aga jäid ja kogusid aina hoogu. Lõpuks leidis vist isagi, et metsseal ja põdral on targematki teha, kui meie lae peal konnata. Pisemad loomad selliseid mütakaid tekitada ei suuda. 

Siis aga läks veelgi põnevamaks. Kui inimesi parasjagu kodus polnud, astus ta ka tuppa. Oma olemasolu kinnituseks hakkas ta liigutama asju. Algul vähem, siis juba üha julgemalt. Kui Kevade raamatus viisid rotid kapsaraua ära, siis Tipu Jaan lihtsalt laamendas. Näiteks tõmbas ta laudlina koos sellel asetsevaga põrandale, lükkas raskeid asju ümber, lülitas raadio üürgama, kiskus pilte seinalt- ühesõnaga tekitas totaalse segaduse ja muidugi kergitas jõudsalt ka hirmufooni. 

Täiskuu ajal olevat olnud eriti hull seis. Ema põgenes tihtilugu öösel kabuhirmus Kadrinasse vanaema juurde, kui isa linnas tööl oli, olgugi, et päeval tegi ta endale asja loogiliselt selgeks ja ööseks jättis raadio mängima. Kui ikka lae peal lausa hüppama hakati, katkes ka tema kannatus ja murdus igasugune taluvuspiir. 

Mind külastas Tipu Jaan ainult korra, seda luupainaja näol. Ta tõstis mind voodist otse lae poole, ma ei saanud ei liigutada ega hingata. Tundsin end kaduvat kuhugi sügavikku. Püüdsin elu eest võidelda, mu karjumist kuulsid teisedki. Kuidas tulema sain, täpselt ei teagi. 

Kõige selle möllamise kõrgaeg oli umbes kakskümmend viis aastat tagasi. Kõnnu maja taastamine sai aga alguse kolmkümmend pluss aastat tagasi, siis, kui toimus maade tagastamine. Nõukogude perioodil sai vaene maja vene sõdurite poolt täielikult ära rüüstatud. Ehk ei saanud Tipu Jaan algul aru, et tegu on omadega?

Elus on palju asju, mille kohta puudub seletus. Tipu Jaani tegevus on üks salapärasemaid teemasid mu teadvuses. Tahaksin küll uskuda isa versiooni füüsikaseadustest ja zooloogia omapäradest, mingil põhjusel haarab mind aga ka müstika valdkond ning elu ja surma õhkõrnad piirid. Ja muidugi psühholoogia. Hirmu teema. 

Minu meelest oleksid nad pidanud kutsuma kirikuõpetaja, kes selle maja ära õnnistaks. Minu teada seda aga ei tehtud. Tipu Jaani jaks aga rauges tasapisi sellest hoolimata. Isa ehitas teisele korrusele magamistoad. Saabus vaikus. 

Nüüd on juba palju-palju aastaid täiesti rahulik. Ka täiskuu ajal. Ainult see mets... seda pelgan siiani. 

Mõtisklus

 Ma ei tea, kui andekas ma olen. Mul pole õrna aimugi, kui kõrgele mu tiivad mind päriselt kannaksid. Tean ainult seda, kui vähe olen suuteline oma täit potentsiaali kasutama ja see muudab mind vahel nõutuks ja kurvaks. 

Käisin täna Draamateatris vaatamas etendust "Solist", mis rääkis värvika eluga pianist Käbi Lareteist. Peatumata pikemalt sellel, et tegu oli ääretult puudutava teatritükiga, pani see mind enese elu üle veelgi sügavamalt järele mõtlema. 

Käbi Laretei pühendas oma elu klaverimängule. Lisaks oli tal arvukalt keerukaid armusuhteid, mis muutsid ta isiksuse veelgi põnevamaks. Ta oli tõeline daam. Tundlik naine, särav isiksus. Kannatajaks jäi aga kodu. Lapsed. Etenduse lõpus loeb ta ette oma tütre kirja, kus too kirjeldab oma valu ema üle, kes alati läks, pikkadeks perioodideks. jättes teda ennastunustavalt nutma ja kes ei olnud kohal isegi siis, kui oli füüsiliselt olemas. Seda kirja oli tohutult südantlõhestav kuulda, mul olid pisarad silmis, ometi tundsin, et mõistan seda muusikust naist. Mõistan tema valikuid. 

Andekaid ja inspireerivaid inimesi ei ole just ülemäära palju. Kõik see imetlusväärne, mis inimesele antud, ei tule aga kaugeltki mitte sõrmenipsust, vaid tähendab tohutut tööd, sügavat keskendumist ning kindlasti ka õnne ja riskijulgust.

Minu elus on olnud kõike etapiti. Mäletan aega, mil harjutasin tunde ja tunde klaverit ja mul hakkas minema tohutult hästi. Siis aga pidurdusin sel teekonnal ja jätkasin oreliga, mis tundus perspektiivikam. Orel on ühest küljest olnud alati minu kutsutud ja seatud teekond, teisest küljest tunnen end olevat võimalikust tipust vägagi kaugel. Põhjus on lihtne- iga kord, kui end mingi konkreetse ülesastumise jaoks üles töötan, järgneb sellele suur langus. Vaja oleks ühtlast tõusu, aeglast, kuid vankumatut. Seda ma aga enesele lubada ei saa. Mul on kodu, lapsed, muu elu.

Seega seisangi nüüd, neljakümnendate eluaastate lõpul, silmitsi tõsiasjaga, et ega ma eriti orelit mängida ei oska. Ei, ärge saage valesti aru. Eesti mastaabis olen täiesti arvestatav mängija, eriti ajaperioodil, mil end soolokontserdi jaoks üles töötan ja selle ka edukalt kuulajateni toon. Aga teate, see ei ole päris maailm. See ei ole karjäär. See on vaid millegi napsamine millegi arvelt, südames igatsus, mida kõike veel teha suudaksin, kui... Ah, neid kui'sid on liiga palju. Ma ei oska nende vahel laveerida.

Ka teraapia valdkonnas on mul tohutult palju ideid, mis viiksid tippu, kuna teatud nišid on ka sel maastikul täitmata. Aga ma ei hakka kirjutamagi, kui palju ressursse selline turulesööstmine nõuab. Soolokontserdiga võrdväärselt, ehk pikemalt ja ajaliselt enamgi. Jällegi seisan tõsiasja ees, et lagi jääb kaugelt vallutamata. Ma ei jõua laste ja oma majapidamiste kõrvalt. Lihtsalt ei jõua.

Ehk küsib mõni, kas seda kõike päriselt tahangi. Muidugi tahaksin! Muidugi. Aga ma surun selle tahtmise alla ja te ei näe seda. Mul ei ole nagunii aega, et regulaarselt harjutada, et uut repertuaari õppida, et vanagi töös hoida. Praegusel kujul olen lihtsalt üks koba, sest orel pillina ei halasta. Orelil saab väga hästi rooste minna. Orel maksab vägagi valjuhäälselt valenootide ja ebapiisavuse halastamatu väljatoomise kaudu kätte. See kurvastab mind, aga ma ei saa mitte midagi parata.

Te ei näe ka seda, kuidas lastega tõrelen, kui nad pole mõistnud endale ise süüa teha. Tunnen süüd ja tõrelen, kuna tunnen, kui tüütu tegevus see mulle on. Näidendis ütles Käbi Laretei selle kohta tabavalt: "Loomulikult on Debussy palju inspireerivam, kui pesemata nõud." Ongi. 

Kindlasti oleks mu lastele sobivam kodune ema, aga mulle see ei sobi. Ma pean ära käima! Pean arenema! Kas nad mõistavad?

Olen ostnud meie elu lihtsustavaid kodumasinaid, aga minu kohalolu need ju ei asenda. Ehk ma ei olegi reaalselt nii pikalt eemal, kui mõni üheksast viieni töötav ema, küll aga on mu mõtted pidevalt mujal. Ma tahaksin rahulikult musitseerida, kirjutada, luua. Mõtlen vahel närviliselt, et kui nüüd selle roa ometi valmis saan, ehk siis... Aga paraku olen siis juba liiga väsinud. Ja siis vihkan taaskord kööki, söögitegemist, kogu seda mõttetut laga, mille likvideerimine nii palju väärtuslikku aega ära võtab. Ma ei vaja sööki. Aga nemad vajavad.

Ilma lasteta poleks aga mitte mingit mõtet. Mingi osa minust tahaks nendega olla, tahaks palju enam nende arengule panustada, tahaks neid viia ja näidata, tahaks end nendega jagada. Ma ei ole emana rakendanud pooltki oma potsentsiaali. Olen kui tühikargaja, kes vahel ilmub ja käib, siis aga kaob, siis on väsinud... Minu peale ei saa eriti kindel olla. Mul on nii kahju. 

Ja siis ma langengi. Ja laman. Ja ei tee mitte midagi. Ma tean, et ei ole elus mitte midagi saavutanud. Et kõik on jäänud poolikuks. Et kõigest, millest kinni haaran, pean varsti jälle lahti laskma, sest teised asjad tahavad ka tegemist. See pole edasiminek, pole ka tagasilangus. See on otsekui arutu karglemine. 

Hüplen nagu laps küpsete viljadega õunapuu all- alumistelt okstelt aeg-ajalt ehk õnnestubki mõni ubin haarata, kui hüppeks hoogu võtta, ülemised jäävad aga minust kindlalt puutumata. Ometi tahaksin neidki, punaseid, häid...

Pean nüüd jälle minema. Kullaprooviga tulemust pole kusagil, ei kodus, ei tööl.

Eks olen siis lihtsalt hakkamasaaja. Selline keskpärane. 

Verandal

 Ja männid tolmlevad taas.

Kollakas vaip katab ühtlaselt kõnniteeplaate, verandat, käsipuid, aiamööblit, aknalaudu ning laiutab taimedel ja murulgi. Ta eemaldub aevastamapaneva pahvakana, kui klopin lamamistooli või aiatoolide patju. Teda jagub kõikjale. 

 Mu silmad kipitavad veidi. Ei, ma ei tea endal olevat allergiat, küllap on see hoopistükkis ekraani passimisest, küll aga nuhutavad mu ninasõõrmed seda hiliskevadele ainuomast lõhna, sirelite ja kastaniküünalde, meelespeade ja tillukeste piibelehtede, äraõitsenud võilillede ning mahalangenud forsüütia kollaõite uimastavat segu.

 Pesin veranda männitolmust puhtaks. Sättisin verandalauale säravvalge lina. Asetasin sellele Gustav Klimti Suudlusega kohvitassid, alustaldrikud, kummalegi ühe, ning sama sarja südamekujulise vaagna. Nende kõrvale sättisin mustast marmorist vaasi meelespeadega. 

Kummalegi taldrikule libistasin ühe suussulava Pavlova. Meie kodupoe kohvikus müüdavad on iseäranis head. Vaagnale olin mõelnud veidi soolakat vetikakrõpsu, hea magusale peale hammustada ning hapukaid füüsaleid. 

Selga panin oma lemmikkleidi. Värvisin huuled erkpunaseks. Minu meelest kannab see värv nimetust elujanu punane. Astusin verandale.

Viimasel ajal on iseäranis kerge. Mulle tundub, et olen taas Jumalale sammukese lähemal. Viimane aasta läks ju hirmsaks rabelemiseks. Tekkisid mitmed "käärid", isegi mu enda sees, mis siis veel muust rääkida! Mu enda tunnetus oli habras ja praguline nagu esimene jää, aga mitte seetõttu, et oleksin rumal, vaid sellepärast, et ma ei olnud päris iseenese päralt. Lubasin sinna kamaluga võõrast energiat, mis muutis mu taju häguseks. Liikusin õiges suunas, kuid mitte iseendana, vaid sellena, keda minust oodati- kuid ootusi oli palju ja need olid vägagi erinevad. Mina, hea laps, tubli esimene, püüdsin muidugi kõiki täita, aga külvasin vaid arusaamatust, täiendavat segadust, ilmselt isegi ärritust. Mängisin topeltmängu mõtetega eetilistest normidest ja iseenda vajadustest, aga ei lubanud kõneleda südame häälel, Jumala puudutusel. Võimalikest eksiõpetustest pettununa otsisin otseteed seal, kus käänakud on loogilisemad või siis vähemalt minule sobivamad ja Jumala ligiolu ilmsem. Ma ei lubanud endal näha medali mitut külge, sest valides ühe suuna, pidanuks otsekui teise ära nullima. Ja mitte iseenda pärast, vaid seetõttu, et nii tundub teistele loogilisem. Aga Jumala jätsin neis sise- ja väliskõnedes kõrvale. 

Jumal ei ole ju mingi paindumatu üksus! Ta on elu ja voogamine.

Võtan verandal istet. Kallan tassidesse kuuma kohvi. Imeilus serviis! 

Ärge küsige, kes on mu kõrval. See pole oluline. Tähtis on see, kes olen ma ise. Kas istun oma kehas rahulikult või rabelen sealt ikka ja jälle välja, teiste eludega tegelema, oletama, mis mõtleb üks või kuidas käitub teine. Teate, puudutavad lood sünnivad eelkõige siis, kui neis on ka kõrvetadasaamisi, sohu eksimisi, peataolekut. See on osa inimlikkusest ja usun, et Jumal vaatab siinkohal halastava pilguga. Muidugi, eks mullegi ju sobib tegelikult kõige rohkem see, mida ka ühiskonnas normaalseks peetakse. Kuid tunnete tasandit ei saa niisama lihtsalt kõrvale lükata. Nüansse, mida ümbritsevad ei taju. Ainult mina.

Olen pidevalt otsinud kedagi erilist. Miks ma pole taibanud, et olles ise eriline, on see soov juba täidetud? Erilisuse mõõdupuu võib olla liiga seinast seina ja ebaturvaline, et seda täiendavalt oma ellu soovida. On juba piisavalt olnud neid erilisi, kelle poole küünitades iseendast välja kukun ja kogu ümbruskonna pahupidi keeran. Aeg on oma erilisust kogeda. Näiteks tänases päevas.

Koogid on taldrikult nagu imeväel kadunud. Kohvist on järgi vaid vaevuaimatav lõhn. Mina aga olen alles. Iseendas, mitte endast väljas. Rahulolutundega, et hetkel on asjad nii, nagu nad parasjagu on. 

Linnud rõkkavad lausa ennastunustavalt!

Ekstaas

 Mai õitesajus tajun õiget olemise indu

kesk tärk'vat rohelust, mis juunis õnnest joobnuks muudab

pilk taevas, jalus kevadtuul, seal püüan sinilindu,

kus olla ma ei saa, kuid kuhu Looja kanda suudab.

Kus olla ma ei saa, seal tõuseb kõrgemale taevas,

mis igaviku raja mulle nähtavamaks teeb,

end vaikselt õõtsutan nüüd õite iluehteis laevas

üll päiksekiirtest kleit ja kaelas pärlikarbikee.

Õnn kokkuleppel tulla saab ehk poolde teele vastu

kui äratuntavaks saab viis, mis mulle seatud märgiks

vast keegi aitab üll ka armastuse õnnesärgiks

kuldsillale ei muidu julge ealeski ma astu'

eks naiselikkust ennegi on kevad võtnud panti

kuid ealeski ei südant, paisund pungades mis anti..

Kevadmõtted

Juba mai lõpp. 

Elu on olnud nii intensiivne, et pole aega ei loodust vaadelda ega linnulaulu kuulata. Aeg-ajalt siiski näpistan enesele mõne erilise pooltunni oma erilises aias. Sätin end mugavalt lamamistooli, heidan fliisteki õlgadele ja lihtsalt olen…

Ma ei tahaks nii palju mõelda, kui mõtlen. Tundlikkus on minu suurim sõber ja vaenlane. Tema vend tunnetus annab mulle liig tihtilugu niidiotsa kätte, mida ma innukalt harutama hakkan. Aga oskan ma seda siis puntrasse keeramata teha! 

Elu saab elada väga lihtsalt. Inimese vajadused on tegelikult minimaalsed, no heake küll, kolme teismelisega pere omad pisut suuremad. Mina olen aga klassikaline takerduja. 

Kõige sagedamini takerdun oma mõtteisse. Mõttelõng on üks eriliselt sitke nähtus, ta katkeks justkui väga lihtsalt, samas põimides end komakohalt näiliselt uuena järgmiseks mõlgutuseks. 

Kui mõttelõngaga hooletult ringi käia, näiteks aias ringi tuuseldades, niites või põõsaid lõigates, võib sellesse kinni jääda ja ninali kukkuda! Ei tohi mitut asja korraga teha! 

Parem pole olukord ka siis, kui mõttelõnga heietades rahulikult voodil lamada. Oi, see mõttelõng võib su nii tugevasti sängi külge köita, et ei suuda mitu päeva oimugi liigutada! See tähendab, et mitte midagi tehes tulevad ikka need kõige hullemad mõtted pähe. 

Tundlikkus määrab suuna, kuhu mõtetega tüürida. Miskipärast tirib tundlikke inimesi ikka sohu või rappa, kuigi tahaks hüüda, et “halloo, mina olen see mere-tüüp”! Meri ja tuul pühiksid ebaadekvaatsed mõtted koheselt minema, kui neil tegutseda laseksin. Millegipärast ma vahel ei lase. 

Tundub, et tundlikkuselt pärineb lugude tumedam pool. Õigupoolest mässib tundlikkus end vahel lausa kaelani mustadesse värvidesse. Oleks vaja kolmandat kaaslast, näiteks realistlikkust. Vaat siis oleks alles tugev trio!

Nagu trio mu mändide otsas- ühel linnul otse mu pea kohal on sada viisi nokas. Vahepealne refrääni osa annab tunnistust, et tegu on tõepoolest ühe ja sama vidistajaga. Teine viskab tiiskanti vahele- samuti variatsioonidega. Kolmas on aga tüüpiline trillerdaja. Nende koostoime on kõrgehäälne, kuid rahustav. 

Või mu enda trioke. Lõbus, muretu ja helge Lisann, veidi tusasem ja ettevaatlikum, aga samas sügavasisuline Loviisa ning kärsitu, liikuv ja südamlik Karl Johann. Igaüks ise näo ja teoga, aga tublid ja hakkamasaajad kõik kolmekesi. 

Minu mõttelõng võiks olla kirju, tulbikirju, otsekui peenral. 

Või hüpelda lindude kombel männiladvus. Või kanda mu lastele omaseid jooni. Linnulaulu saatel. Tuju oleks kõigil lahke. Kes see kaunil kevadel ikka kurvastada tahab! 

Tõrelus

 Hea õpetaja, kas sa usud Jumalasse

või oskad ehk vaid kaunilt kõneleda?

Su sulnid mõtted mõjutavad inimmasse,

kuid mina võtan täna tõreleda.

On kahte palet üsna raske kanda,

tean, sest et olen seda proovinud.

Ja sellekohast nõu on raske anda,

sest minu nõu sa pole soovinud.

Kuid õpetaja, kas sa usud Jumalasse,

kui pühapäeval lähed kantslisse

ja kõneled, et usud armastusse,

kuid ise viskad selle rentslisse?

Jah, andekaile antakse ehk andeks

ka rohkem- aga kuidas ütleb vaist,

kas Jeesus meie ristisurma kandes

seal ütles sulle- peta oma naist? 

Sa petad ja ei suuda lõpetada,

Su veri nõnda teise juurde kisub.

Kas poleks ausam meile kantslist õpetada-

tee täpselt nii, kuis parasjagu isu? 

Oh õpetaja, kas ei ole tüütu,

et vastutust sa võtta küll ei julge,

vaid enesele kordad- olen süütu

ja nõnda mööda patuorgu kulged?

Hea õpetaja, kas sa usud Jumalasse?

Või mahub sinna miskit vahele?

Kui suhtud naisesse kui rumalasse

ja tähtsaim on, et ei jääks vahele,

siis on ju nii- mul peale tuleb tusk-

et kest on püha. Aga puudub usk.

#[Hashtag] armastus

 Heliredelitpidi viib lakka

Arm, mis roosteselt lõputa näib

Mõtete selgus lööb hanguga takka

Tunnetetulvale sulg seotud sappa

Laka all kukena kiremas käib…

#[Hashtag] armastus- ridade vahelt

loeb see, kes oskab ja näeb see, kes teab.

Väitlus ja varjatud sõnumid. Kahe-

vahel on keerukas sündmusteahel.

#[Hashtag] armastus- valus, kuid hea…

Segi paisatud tõde ja tegu

läbi ihu käib kõrgemal vaim

#[Hashtag] armastus- nii kukub kägu

võõras pesas, varjates nägu,

pahupool pinnal

kuulihaav rinnal

kasvavast koidikust kahanev aim

#[Hashtag] armastus- ridade vahelt

hanguga takka viib ainuke tee,

Redelist üles ja helide vahel

Kaelas keerukas tundmusteahel

#[Hashtag] armastus- ilmutustee…

Ilus, kuid hirmus on see. 

Mees ja auto

 Mehel peab olema auto. See oli nüüd selgemast selgem. 

Mitte et tal endal ei oleks autot olnud, oli, oli, peaaegu uus ja pilkupüüdev veel pealekauba, aga tema auto oli mõeldud ikka tema sõitudeks. Üheskoos sõidule minekuks oli mehepoolne masin lausa hädavajalik. Selles peitus lausa pool mõnu.

Tänapäeval kasutas üha enam kontoritöötajaist poissmehi trammi. Ta oli sellest trammi-sõnast lausa tüdinud! Aga kus sa siis ütled, et sinuga ma välja ei tule, sõida oma trammiga seenele- see poleks ju viisakas! Pealegi püüdsid nüüd kõik roheliselt mõelda ja trammiga tööle sõitmine oli oluline osa rohemeelsusest. 

Ta oleks tahtnud, et nad tuleksid talle autoga värava taha, avaksid galantselt ukse ja tema saaks mugavalt esiistmele vajuda. Nii ta mõtles ja mõnega oli nii ka läinud. 

Näiteks Tõnu. See auto oli lumivalge ja nii puhas, et sisenemise eel tahtnuks lausa jalad tolmust puhtaks pühida. Tõnu auto oli muidugi erakordne ka oma hinna poolest, aga see polnud kindlasti peamine. Peamine oli see, et tema istme kõrval uksetaskus ootas alati pudel vett ja pakk salvrätte. Milline hoolitsus...

Oli muidugi ka teistsuguseid autosid. Ebamugavaid, lohakil või suisa räpaseid. Neis sõites ei tekkinud muidugi mitte mingisugust romantika-tunnet. Tuli lihtsalt ära kannatada ja loota, et ehk sõidutatakse varsti koju tagasi. Räparuudidel ei olnud ta silmis erilisi shansse. Tutvuse algul tuleks ikka veidi pingutada ka. 

Mehed võiksid läbi naise silmade vaadata püüdes mõelda, kuidas naisele atraktiivne olla, arvas ta. Aga need ei osanud. Mõelda vaid, aastavahetuse paiku oli jälle üks "trammimees" külje alla pugenud. Tema nimi oli Marek. Ta püüdis Marekiga vägagi viisakas olla, aga kui tuli välja, et ta autoga ei sõida ega kavatsegi sõita, kadus tal mehe vastu igasugune huvi. Ainult invaliid või väga kuulus inimene väärinuks ehk naisepoolset sõidutamist. 

See Marek aga käis nagu uni peale, et võetagu teda auto peale. Tahtis külla tulla. Õnneks oli sel mehel teisigi mittetoredaid omadusi, millele viidates sai küllakutsest ära laveerida, aga hiljem võdistas ta just selle fakti peale kõige rohkem õlgu, et võõras mees nii nahaalne võis olla, et ilma igasuguse häbitundeta tema autosse tahtis ronida. Daam pole ju mingi taksojuht!

Ta oli niisiis täitsa hädas. Kuidas oleks siis näiteks spontaansusega? Ütleme, et ärkad laupäeva hommikul üles ja mõtled, et sõidaks õige täna Haapsallu. Selline asi ei tuleks ju kõne allagi! "Trammimees" kas keelduks või ootaks, hambad laiali, kuni talle järele sõidetaks. Kolmas, harvaesinev võimalus oleks ka see, et ta hakkaks trammide ja bussidega tema juurde koperdama, aga selleks ajaks, kui kohale jõuaks, oleks igasugune väljasõidu isu juba kadunud. 

Autota mees võis vabalt olla ka kooner, kes iga senti peos veeretab. Selline ei raatsigi niisama Haapsallu sõita, Võrust rääkimata, kuhu oleks ju samuti vahel tore autonina suunata. Lihtsalt niisama, mereäärele vahelduseks. Koonrid on ühed hirmsad inimeseloomad, mõtles ta veel ühele ohule. 

Kuidas tuttavaks saamise korral kohe ja valutult ära märkida, et autota mehed ei lähe, ilma, et see kõlaks upsakalt või ülbelt? Selle üle juurdles ta päevast päeva. Äraütlemisedki läksid üle kivide-kändude, väljamõeldud ettekäänete kaudu. Arvavad muidu veel, et ta on raha peal väljas. Nagu auto oleks eriline jõukuse näitamine. Ei ole! Auto on lihtsalt mugav võimalus üksi või kahekesi või perega kuhugi sõita. Autos ei roni sulle keegi selga!

Nii mõeldes unustas ta, et ehk oleks tuttavaks saades võimalik "trammimees" auto ostmiseks ära rääkida. Ehk on tal loadki olemas. Ei, sellist varianti ta ei kaalunud. Tema mulje oli juba esmakõnelusel rikutud- juhul kui mehel auto puudus. 

Ta ei saanud sinna midagi parata. Vallaliseks jäämine oli iga päevaga üha käegakatsutavam. Trammid aga muudkui vurasid. Edasi-tagasi.

Reet

 See oleks ebaaus, kui lapsepõlvest kirjutaksin, aga Reedast ei kirjutaks. 

Reet on elurõõmu, emalikkuse ja empaatia kehastus. Ta on mu lapsepõlve suurim väike turvaelement. Ta oli ju sama väike ja noor kui minagi, aga ometi tajusin ta olevat märksa vanem, kogenum, rahulikum ja turvalisem- need on omadused, mida olen püüdnud kui sinilindu kogu oma rahutu elu.

Me käisime Reedaga ühes lastesõimes ja ühes lasteaias. Tutvusime pooleteistaastaselt, kõrvuti võrevoodites teineteist umbusklikult piieldes. See viimane on muidugi kirjanduslik liialdus, sest mälu teatavasti nii kauge aja taha väha ei ulatu. Õnneks tutvusid ka meie emad- ega meil muidu mingit edasist koosfunktsioneerimis- žanssi poleks olnud. Meie elasime toona vanatädide kapitagustes, Reeda pere aga Telliskivi tänaval. See puumaja pidi olema tumepunane...

Tehnika tänaval asuvast lasteaiast saab juba rohkemat meenutada. Olin nääpsuke ja jube arg. Reedaga oli aga alati hea, kindel olla. Need päevad, mil ta lasteaiast puudus, olid tõelised õudukad. Lasteaed oli niisiis käidav vaid tänu Reedale, kes oli alati rõõmust pakatav ja mängulusti täis. Seda, midame täpselt mängisime, ma muidugi ei mäleta, aga küllap oli see kodu.

Reet seostub nimelt ka kodutundega, seda praeguseni. Nende pere kolis küll lasteaia viimases rühmas Lasnamäele, mis on minu jaoks tänu ühele teisele eluetapile kõleduse ja ebaturvalisuse sümboliks, ometi oli Reeda kodu tõeline imedemaa. Seitsmekümnendate lõpus, kaheksakümnendate algul, kui nn "uut lasnamäed" alles ehitati, said nad neljatoalise, kaheksandal imekorrusel asuva korteri Koorti tänavale. Kui mõistetamatult planeeritud majaderägastikust õige maja ja õige trepikoja üles suutsid leida, olid päästetud!

Kaheksandale korrusele viis lift. Moodne ja aukartust äratav. Tahtsin sellega veel ja veel sõita! Reedal oli vist hea meel, et keegi nende liftist nii vaimustuses oli. Ta näitas mulle ühel ööl, kui tekid seljas taas liftituurile suundusime, kuidas seda korruste vahel seisma saab panna. Võti tuli nimelt algul vertikaalselt ukse vahele suruda, siis aga tasapisi horisontaali pöörata. Kui uksed enam tihkelt teiseteise vastu ei puutunud, lift seiskus. Wow, mõtlesin, põnevusjudinad sipelgatena seljal. Oh ei, ma ei kartnud! Reet oli ju minuga.

Reedal oli neli õde-venda ja ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas ta ema sellist lastekarja kantseldades niivõrd rahulikuks suutis jääda. Ühes toas neljast elas ju toona veel Reeda vanaema, Memme. Mulle tundus, et kõik said piisavalt rahu ja tähelepanu. Aga võibolla on see vaid minu lapsepõlve idealiseeritud mälestus. Vahet pole...

Igatahes kasvas Reedast just selline naine, nagu tema lapseks olemist kõrvalt jälgides võis eeldada. Hea ja armastav ema ja vanaema, alati valmis reisisell, kunstiandega kodukaunistaja, erinevate maade toidukunstist inspireeritu, rohenäpp. Teistest inimestest huvitatud, alati lõpmata toetav, arusaaja, tunnustaja. Tagasihoidlik, kuid ometi märgatav ja armastatud. 

Me ei suhtle just liiga tihti. Meie puhul näiteks on sotsiaalmeedia olemasolu õnnistuseks, sest saame teineteist peale aastatepikkust eemalolekut vähemalt sealtkaudu jälgida. Aga küllap saame varsti jälle kokku. Reet töötab nimelt minu kodu lähedal...

Loojangul

Noogutan ja olevikku paitan,

üle võlli ennast tasa rullin,

mineviku tulevaseks nullin,

komakohtadega ennast aitan.

Laineloksust bluesirütmi seatult,

loojangusse vallutamas lava

leian end, käevangus tubli tava

etenduda valutult ja veatult.

Punapäikse suures suveniiris,

millest lookleb merre mesijuttu,

vaatlen end. Vee peegelklaas-vitriinis

tõena tehtu haihtub vineuttu...

Tahtsin kauniks nähtavaks end teha-

mustja minu merre pillas eha...

Minu lapsepõlvekodu 3

 Kui roheliste rõdudega maja ehitama hakati, likvideeriti mitmed aiamaad. Midagi polnud parata- suurenev elanikkond nõudis oma osa. Sinnagi majja kolis hea hulk lapsi, potentsiaalseid mängukaaslasi. 

Cairy meenub kõige esimesena. Ta oli oma nime üle iseäranis uhke, kuigi seda hääldati kõigest Kairi. Cairy oli Suure-Kai klassiõde. Ta oli isiksusena väga domineeriv, seetõttu hoidsin temast pigem eemale. Tema tõttu jäi vist ka meie suhtlus Suure-Kaiga soiku. Cairy oli suur ja tugev tüdruk, usun end õigesti mäletavat, et isegi poisid kartsid teda. Cairyl oli ka vend Raigo (vist ei olnud Raygo), too oli noorem ja temaga ma ei mänginud. 

Märkimisväärne on see, et Cairy abiellus 18-aastaselt Seksipoisiga, kellest kirjutasin selle loo esimeses postituses. Niisiis pole nad oma eluga minu lapsepõlve hoovist kaugemale jõudnudki, sest elama hakkas noorpaar Seksipoisi vanemate korteris. Aga see kõik oli praegusest loost palju hiljem.

Cairy kohal elasid Risto ja Enel. Mingil hetkel sündis neile ka väike vend Reimo. Risto oli minuvanune, Enel kaks aastat noorem. Ristost ma mäletan, et ta oli kohutavalt lühikese süütenööriga ning närvi minnes hakkas kokutama. Ta oli ka üsna äraarvamatu ja kui suuremad poisid pigem ähvardasid meile peksa anda, siis temast võis seda ka reaalselt oodata. Risto ja Eneli ema suri noorelt vähki ja lapsed jäid emata. 

Risto ja Eneli kohal elasid kaksikud- Kaupo ja Jaanus. Need olid küll lõbusad ja lahked poisid. Nende isa oli minu isa sõber, aga suri paraku samuti väga noorelt vähki. Poisid jäid ema kasvatada. Ema oli väga korpulentne ja sõnakas naine, tavaliselt kehvas tujus. Mäletan, et poisid aitasid ema väga ja olid ka teiste suhtes väga abivalmid. 

Kui nüüd vaadata edasi meie maja poolsesse trepikotta, siis seal, esimesel korrusel, elasid kaks minust nooremat poissi, Toomas ja Tõnu, kelle kodus oli õnnetu olukord- nende ema oli joodik. Mulle meenub selle emaga seoses mitmeid piinlikke seiku. Kõige hullem on aga see, et lapsed jäid mõnikord omapäi ja olid hoolitsuseta. Õnneks oli neil korralik isa, kes taipas naisest lahutada ning kasvatas poistest täitsa toredad mehed, nagu olen kuulnud. 

Nende kohal elasid kaks tüdrukut- Eevika ja Herje. Kummalised nimed… Nad olid minust mõned aastad vanemad ja me eriti ei mänginud koos. Herjel oli hästi madal hääl. Ta mõjus mulle lapsena veidi ohtlikuna. Eevikast mäletan ainult lokkis juukseid.

Teisel pool äärmises trepikojas elasid esimesel korrusel Anti ja Sten, jällegi nooremate poiste sekka kuuluvad isendid, kellest midagi iseäralikku ei meenu.

Nende kohal elas aga Kuke-Karin. Ta oli minuvanune, aga meie ei sobinud absoluutselt kokku. Kuke-Karinil oli liigeste põletik ja tal olid kogu aeg, ka suvel, villased, ilma sõrmedeta kindad käes. Kuke-Karin põristas omapäraselt r-i. Koolis ei olnud ta kõige teravam pliiats. Hiljem sõbrustas ta Katiga, kellest kirjutasin selle loo teises postituses. Pidasid koos pidusid. Ahjaa, selle Karini emal olid maailma kõige aeglasemad liigutused ja maailma kõige vaiksem hääl.

Ja Karini kohal elas Kristiina. Tugev valge peaga tüdruk, minust vanem. Neil oli mingil hetkel vetelpääste tõugu koer, seda looma mäletan iseäranis hästi. Kristiinat mitte eriti.

Ja ongi kõik! Loodan, et ma kedagi ära ei unustanud. Minu lapsepõlve mängumaal oli ikka tohutult palju lapsi, kas pole! Sigrid oli siiski parim. Aga jah, ka meie sõprus lagunes mingil hetkel. Siiski oli tore neid aegu meenutada. Loodan, et lugedes väga igav ei hakanud! 

Minu lapsepõlvekodu 2

 Meie maja valmis aastal 1979. Tean seda seetõttu, et peale aastavahetust kolisime sisse ja sügisel sündis mu vend. Enne meie maja oli seal hoovis vaid kolm vanemat ja väiksemat maja- kollane, hall ja Tamara maja- ning hilisemate majade asemel laiutasid nende inimeste aiamaad. 

Kollases majas elas Suur-Kai. Tema oli mu sealse kodukoha esimene sõber. Mäletan isegi hetke, kui Kai, kasukas seljas, minu poole jooksis, et sõprust sobitada ja mina isekeskis mõtlesin, et oleks ta ometi minust noorem. Aga ei, aasta vanem oli... Suur-Kai oli siiski peale Sigridit sõber number kaks. Tema juures käisin sagedasti ka külas. Ta kodus oli paar väga müstilist paika. Esiteks katuse viilu all asetsev, kardinatega ärapiiratud vanemate voodi, millest sai endale mängu-kodu rajada. Teiseks keldris (!) asuv vannituba. Seda kasutasid vist kõik majaelanikud suuremaks pesemiseks. Meile aga oli see põnev mängupaik. Mul on isegi selle lõhn meeles! Kai juures suures toas sai ka ahju otsa ronida. 

Kai vastas elas jällegi üks suurte poiste kampa kuuluv poiss. Martti nimeks. Marttiga mul erilist pistmist polnud, (kui ta parasjagu mu käsi ei väänanud), aga tähtis on fakt, et tema ema töötas Kaubamajas. Seetõttu pidas minu ema tema emaga püsiühendust- alatasa oli ju vaja midagi leti alt saada! Üks pruun jope, mille ema mulle välja rääkis, on mul küll meelde jäänud eelkõige nõmeduse võtmes, aga eks ma olin siis juba teismeline...

Aga kollase maja alumisel korrusel elas Kati koos oma vanaemaga. Kati oli rõõmus laps, kuigi ta ema oli vist sünnitusel surnud, isal oli aga teine pere, pealegi oli ta mu mäletamist mööda meremees. Nii et jah, Kati elas koos vanaemaga. Vahel aitas Suure-Kai pere ka Katit hoida, see oli neist väga kena. Aga ikkagi ei läinud Katiga kõige paremini. Vanaema suri, kui Kati oli vaevu teismeline, elust isa juures ei tulnud midagi välja, neljateist aastaselt jäi ta rasedaks ja sünnitas lapse. Õige pea läks tee noorest isast lahku ning last hakkas kasvatama tolle noormehe ema. Korteris, mille Kati sai vanaemalt päranduseks, toimusid peod. Mingil hetkel müüdi see maha. Ma väga loodan, et Kati sai lõpuks oma eluga ikkagi järje peale. Ta oli nii armas laps, kui väike oli...

Hallis majas väga palju lapsi ei elanud. Mäletan ühte väikest Merikest, kes käis õues peamiselt koos emaga. Suurte poiste kampa kuulus sealt majast Raido-nimeline poiss, kellest hiljem kasvas välja üsna tuntud jalgrattur. Ja siis oli veel üks Helen, minust tunduvalt noorem. Mäletan millegipärast vaid tema häält, oli selline eriliselt kõlav. 

Tamara majas elas ainult Tamara oma mehega. Lapsi neil ei olnud, kuid põhjus, miks teda üldse ära märgin, on hoopis see, et Tamarale ei meeldinud lapsed. Kohe üldse mitte! Nüüd, kui ta sattus elama otse me auuli keskele, kuna teised majad ehitati tema oma ümber, tegime meie, lapsed, ta elu päris põrguks. Tamaral oli mõnus ärasuitsetatud käre hääl, sellega armastas ta meie peale ennastunustavalt karjuda. Kusjuures seda, mida me õigupoolest tegime, ma ei mäletagi. Ilmselt ei meeldinud talle isegi see, kui me kulli mängides ta majast mööda jooksime. 

Jah, see oli aeg, kui meie maja oli hoovi kõige uuem. Olid aiamaad, oli kelgumägi, Veepuhastusjaama vana sissepääs, basseinid, mudatiigid... Oh heldeke, kui kaugel see täna tundub!

(järgneb)

Minu lapsepõlvekodu

 Käisime täna korraks tüdrukutega mu vanematekodust läbi. Vanemad olid ise suvekodus, kuid et ema oli jätnud külmkappi emadepäeva tordi sööjaid ootama, põikasime möödasõidul oma tükkidele järele. 

Et tegemist oli minu lapsepõlvekoduga, sattusin toonasest elu-olust ka tüdukutele jutustama. Nii põhjalikult polegi seda vist varem teinud. 

Jutustasin, et meie hoovis oli väga palju lapsi. Kõik tundsid kõiki, kuna kõikide vanemad töötasid ühtlasi Veepuhastusjaamas. Vahel mängisime me kõik koos, aga hoopis sagedamini irdusime ühe oma põhi-sõbrannaga omaette. Meil oli rikkalik fantaasia ja ülipõnevad (kohati ka ohtlikud) mängud. Et see kant oli kasvamiseks lausa idülliline, hakkasin mõistma alles täiskasvanuna.

Jutustasin, et algul elas meie pere küll samas majas, kuid keskmise trepikoja esimesel korrusel. Tegemist oli mu vanemate esimese päris oma koduga. Saime selle, kui olin viiene. Kui olin üksteist ja me pere oli kahe liikme võrra kasvanud, vahetasid vanemad kolmetoalise korteri sama maja neljatoalise vastu, see asus ja asub praegugi teepoolse trepikoja kolmandal, st ülemisel korrusel. 

Enne meie kolimist neljatoalisse oli see korter ühispind kahele perele- wc, vannituba ja köök olid neil ühised, kaks tuba aga ühe, kaks teise pere käsutuses. Päris karm!

Aga lastest ka. Kui kolmetoalises elasime, oli meie kohal, teisel korrusel pere, kus oli minuvanune Liina. Millegipärast ei saanud minu ja Liina sõprusest asja. Mäletan, et Liinast oli vaid siis palju kasu, kui poisid meid kiusama hakkasid. Kuna Liina oli oma vanemate ainuke, ärahellitatud laps, tuli ta ema sel puhul alati õue poistega riidlema. Küll see oli tore! Minu ema ei teinud seda kunagi- ütles, et peame oma tülid ise ära lahendama. Noh, ega poisid ju Liina emagi "kuriteopaigale" ootama jäänud, kuid too sai nendele vähemalt kaugelt midagi krõbedat hõigata. Mäletan, et Liinal oli hästi tumedates toonides kodu, mille kõik põrandad olid kaetud Mistraga. Seda mäletan ka, et Liina ema kurtis kord summutatud toonil minu emale, kuidas Liinal on nii hea isu, et võtab õhtuti pekitüki padja alla...

Teisel pool meie seina, tänavapoolse trepikoja esimesel korrusel elas samuti minuvanune poiss, Raimond, kel oli ka kaks aastat noorem õde, Anneli. See oli huvitav pere. Ema oli selline “heleda jaalega” ning nägi juba tooma täpselt samasugune välja, nagu praegugi. Isa oli jälle jube vaikne, hiljem selgus, et ta oli vahel lihtsalt vintis. Selle omaduse päris hiljem ka Raimond, tema vist samas olekus niiväga vaikne polnud. Mäletan, et nad pidasid mingil hetkel oma kodus varest. Muidu olid neil ikka suured koerad. Raimondist ja tema kahtlastest tegudest olen siin juba kunagi kirjutanud. Muud ma temast ei mäletagi. Õest ei mäleta sedagi.

Anneli ja Raimondi vastas elas kogu meie auuli ainukene vene perekond. Üks arstist naine oma isa ja tütar Natašaga. Üksvahe oli neil ka mitu suurt koera. Kummaline, see oli ühetoaline korter, kuidas nad sinna kõik ära mahtusid! Aga jah, Nataša oli minust paar aastat noorem ja rääkis toona ka ilusasti eesti keelt.

Nataša kohale, sama trepikoja teisele korrusele kolis mingil hetkel kärgpere- naine, kes abiellus sealelava mehega ja tõi kaasa oma kaks poega eelmisest abielust. Nende nimed olid Janek ja Frery. Loodan, et kirjutan õigesti. Lapsena ütlesin tema kohta lihtsalt Reeri. Kust mina teadsin, mismoodi sellised peened nimed käivad! Frery oli minuvanune, aga too Janek kaks aastat vanem. Freryst ei mäleta ma suurt midagi, aga Janek oli väga koloriitne kuju ja temaga käis alati kaasas hulk sehkendusi. Ei tea, kas ta koolis ka käis? Ahjaa, Janekil oli jube pikalt häälemurre- minu meelest hüppasid tal täiskasvanunagi “kuked” sisse.

Keskmises trepikojas, meie vastas oli tüdruk nimega Kaire. Tema oli minust kolm-neli aastat noorem. Kairest mäletan niipalju, et ta oli tihti oma mõtetes ja tal oli palju huvitavaid näoilmeid, mida me sõbrannaga piidlesime, kui midagi muud teha polnud. Kaire vanemad tundusid tohutult vanad. Eks nad vist olidki. 

Kaire kohal ja Liina vastas elasid kaks vanemat poissi, nendega ei suhelnud ma vist üldse. Omakorda kohal elasid samuti kaks poissi, üks vanem, Tauno, teine minust kaks aastat noorem, Hendrik, kõva kaebupunn, olemuselt hirmus arg poiss.

Ja nende vastas elas pere, kes kandis perekonnanime Seks! Kujutage pilti, täpselt see nimi oligi! Minu vanemate jaoks oli nende poeg Seksipoiss ja sellena tean teda siiani. Vahet polegi, mis ta eesnimi on. Tolle ohtliku Janekiga oli Seksipoiss suur sõber. Mäletan, et vedasin kord ühe oma sõbrannaga Janeki ja Seksipoisi sümfooniakontserdile. Oli see vast käik! Nad itsitasid kogu kontserdi, meie omakorda itsitasime nende itsitamist. 

Hoovipoolse trepikoja esimesel korrusel elas samuti koloriitne pere. Neilgi oli kaks poega, umbes samaealised, kui keskmise trepikoja suured poisid- kaks kuna neli aastat minust vanemad. Mingil hetkel kippusid nad alkoholi jooma, kuna ka nende isa ei sülitanud pitsi põhja. Aga see oli siis, kui olin juba suurem. Muide, too napsuvennast isa leidis endale veelgi hiljem ühe sensitiivist venelanna, kellega sai veel kaks tütart. Paraku ei jäänud seegi abielu püsima. Tollest kummalisest sensitiivist olen ka siin varem kirjutanud.

Ja nende kohal elas Kai oma ema ja isaga. Väike-Kai, nagu me teda kutsusime, kuna kollases majas oli veel üks, Suur-Kai. Väike-Kai oli minust aasta noorem. Ta vanemad läksid mingil hetkel suure raginaga lahku. Mäletan, et Kai ema oli jube närviline, kuna ta isa armastas vist ka väheke napsutada. Isast jäi siiski lahkem mulje. Kai tahtnuks tegelikult isaga elama jääda. Mäletan, et meil oli temast kole kahju, kui ta emaga ära kolis. 

Ja Kai kohal elas Sigrid, minu parim sõbranna kuni teismeeani. Sigrid elas hoovipoolse trepikoja kolmandal korrusel koos oma ema, isa ja vennaga. Mäletan, et kadestasin Sigridit ta suure venna tõttu. Kui suured poisid me käsi hakkasid väänama, ütles Sigridi vend Kaido teistele, et "ärge teda puutuge". Vedas, kas pole! Teiseks kadestasin Sigridit ta Soome sugulaste pärast. Sigridil oli nimelt päris Barbie nukk- ajal, mil peaaegu kellelgi polnud mingeid Barbie'sid. Sigridi vanemad olid tõsised ja ranged. Käisin nende juures mängimas ainult siis, kui neid kodus polnud. Aga meil oli ka õues tohutult huvitav.

Sigridi vastas elas aga pere, kus kasvas kaks poega, jällegi minust nooremad. Neist üks, Kristo, tegeles millalgi mu vennalt raha välja pressimisega. Võib olla seetõttu ongi mul meeles, et neil kõigil olid väiksed tigedad silmad…

(järgneb)

Rangluumurd

 Ma nüüd ei teagi, kas minus on alalhoidlikkust või ei ole kohe üldse!

Ostsime Karl Johanniga meile toreda elektritõukeratta. Karl Johann valis välja ja panustas rahaliselt, mina noogutasin ja panustasin samuti rahaliselt. Üks asi, mida ma aga üldse ei teinud, oli eelnev taustakontroll. Nimelt selgus, et too tõuks on puha "paugupill", võimas ja kiire. Too selginemine leidis aga aset alles siis, kui rattaga mitmeid ringe ümber kodulähedaste kvartalite mõõdetud oli. Ja siis polnud muidugi enam midagi muud teha, kui vaid palvetada. 

Ka mulle meeldib kiiresti sõita. Ometi on minusse aja jooksul kogunenud teatud hulk ettevaatlikkust, mis suuremad ohud aitab ära hoida. Trio on selle sõna jaoks veel veidi noor, sestap loen neile kõigile päevast päeva sõnu peale, eelkõige muidugi kiivri osas, aga ka normaalse sõidukiiruse mõistlikkust rõhutades. Mulle tundub, et nad noogutavad seepeale. 

Midagi on siiski ka kohale jõudnud. Loviisat päästis küll kiiver hullemast. Ta nimelt kukkus. 30 kilomeetrise tunnikiirusega edasi liikudes on  sellised asjade arengud vägagi võimalikud. Olevat tekkinud järsk tuulekoridor, ratas läks vibama nind sedakaudu mats ja maaühendus toimida saigi. Nagu arvata võite, ei olnud see väga pehme maandumine. Marraskil on käsi, jalg, nägu ja keha. Hambast on eemaldunud tilluke kild. Õlaga läks aga kõige kehvemini.

Rangluumurd. Ilmselge- ja see vahtis mulle röntgenpildilt toredasti vastu ka. Nüüd on siis ortoosiaeg. Õlad on ilusti ära fikseeritud, valu eriti pole. Pisut enam alalhoidlikkust oleks vaja, veidike aegagi. 

Aga kas nad oskavad? Kas minagi? Alalhoidlikkusega me pere just ei hiilga...

Ussisõnad

 Alateadvuse ülalhoiuinstinkt

Siugleb sik-sak seljal

Sirgjooneliselt su südamesse 

Ja salvab

Jälgin teda heldinult

Kui oma last

Ussisõnul öeldes 

On nüüd viimane aeg

Nahavahetuseks

Märkamatult on mugavam

Madalad vibratsioonid

Lühisesse lasta

Kaheharulise keelega

Minu nahas olemine 2

Tegelikult on asi hoopis vastupidi. Olen saanud oma sõpradelt ja lähedastelt väga palju positiivseid emotsioone, tunnustust ja rõõmu ning mul pole mitte millegi üle kurta! Mind lubatakse heameelega olla see hoogne, särtsakas ja paljude kiiksukestega naine, kes vahel ise oma elu keerukaks elab.

Nüüd on jälle aeg hädaldamisega lõpparve teha ja hoogsalt edasi minna! Mul on rida häid ideid, inspireerivaid mõtteid ja noh, energianivoo hakkab ka tasapisi ülespoole tõusma. 

Sain, mis tahtsin, ütlen sosinal. Kes mõistab, see mõistab...

Läheks nüüd ometi ka veidike soojemaks!

Ema tänu

Lapsed, mu armsad, mu rõõm ja mu lähedus,

milline kingitus olla on teile

emaks! Sel annil on taevane tähendus,

inglite kullane puudutus meile,

kes oma lugusid oleme üheskoos,

sündides, kasvades, suurekski saades,

endasse kogunud. 

Naeru ja nutuhoos

kaotand ja leidnud kõik maailma aarded.

Üheskoos… 

Kallid, nii väike on panus

emana mis olen osanud anda!

Tarkust ei määra ei kortsud, ei vanus,

koormad, mis salaja püüame kanda,

õpetussõnad ja kasvatusreeglid,

mustvalged tõed, mis on õige, mis vale.

Hoopis mu valikud saamas on peegliks.

Ei tea, kas viivad 

need, millel tiivad,

 Loojale lähemale?

Minu nahas olemine

 "Ma ei tahaks praegu sinu nahas olla..."

Olen seda palju kuulnud enesele öeldavat. Ja siis hakkan taas märkama, et elan tõepoolest palju jõulisemalt, rahutumalt, emotsionaalsemalt, äärmuslikumalt, valulikumalt ja kirglikumalt, kui enamik mu ea- või sookaaslastest. Või siis lihtsalt kaasteelistest. 

Ma ei räägi ainult suhetest. Ka siis, kui näiteks kolmikud olid väikesed, kuulsin seda lauset korduvalt. 

Kui palju sõltub elus valikutest ja kui palju on neis valikutes juhust? Kui palju mängivad rolli kaasasündinud isikuomadused? 

See, et kasvukeskkonnast sõltub palju, teame ju kõik. Ometi võib märgata ka seda, et elamise emotsionaalne skaala tundub mõnel ikka märksa tasakaalukam, kui teisel, olgu  ta kasvanud kus tahes. Neil hetkil, kui kuulen enesele öeldavat, et "ma ei tahaks praegu sinu nahas olla", seisan jälle silmitsi tõelise iseendaga- sellega, kelle tahaksin ära peita, sest äkki mõjun teistele liiga ehmatavalt.

Varajases nooruses varjasingi palju. Oskasin suurepäraselt teha nägu, et kõik on hästi, kuigi ei olnud. Arvasin, et naeratusega kaitsen eelkõige iseennast. Täna aga mõistan, et kaitsesin hoopis teisi. Nad ei oleks kõiki minu valikuid mõistnud. Mina aga ei suutnud neist sellest hoolimata hoiduda. Nii oligi turvalisem üksi naerda ja üksi nutta, sest "me ju ütlesime..." Milleks inimesi muretsema panna.

Äkki oleks õige termin selle kohta, mida aeg-ajalt elult noolimas käin, "julgus hüpata"? Ja see minek, teate, on täiesti alateadlik. Sest ükskõik, millistele möödunud raskustele ma oma elus mõtlen, on neis ühtlasi vägagi emotsionaalselt puudutavat, ilusat, lendutõstvat, inspireerivat. On värvipaleti kõikmõeldavaid toone, muusikat kogu dünaamika- ja tämbriskaalas. Pole ühtegi etappi, milles oleks vaid puhas kannatus ja katkematu piin. 

Eks need viimased tõmba muidugi jälle maa peale tagasi, kui nende kord kätte jõuab. "Haavade lakkumise aeg", kui soovite. Ja teistel on seda küllap kõrvalt raskemgi vaadata, kui mul enesel kogeda...

Tõsi, stabiilsus oleks märksa lihtsam. Aga mina vist ei suuda nii, kuigi igal korral justkui seda otsima tõttangi... Avatuna, usaldades, rõõmsameelselt. Ma ei saa öelda, et lasen asjad käest, ei märka, ei oska reageerida, ei juhi olukorda. Oskan küll, aga kõik need olukorrad ja suhted, nii rõõmu- kui varjukülgedega, oleksid siis pidanud lihtsalt olemata jääma. Pool mu elu oleks sel juhul pidanud elamata jääma. 

Armastus ja viha, kirg ja kannatus, tipp ja sügavik- küllap need käivadki minu elus käsikäes. Võibolla tuleb mul lihtsalt sellega leppida?

Oma nahas tahan aga olla ikka ja alati. Mul on ilus elu. Hämmastavalt rikkalik.

Ennäe!

Konutasin aasta otsa ühes koopas

suure kivi all.

Arvasin, et ega ma sealt välja pääsegi, 

aga ennäe!

Mu kondid olid juba täiesti kanged

ja mõtted pimedusega löödud.

Aeg-ajalt visati mulle pisut kosutust,

võtsin vastu ja olin ülimalt tänulik.

Kiitsin.

Koopas on hea kiita- kumiseb vastu.

Viskajal oli sitt iseloom,

helde ja sugestiivne.

Aga kui ma teda august hüüdsin,

kiirustas ta minema,

kartis,

mina kraapisin küüntega mulda

edasi.

Niisiis- ei tohtinud hüüda.

Väljapääsuiha võttis järk-järgult

võimust.

Kraapimise ja rabelemisega

kasvatasin luudele liha,

turjale tugevust,

meelele kindlust.

Ja kui ma siis ükskord tõusin,

siis ennäe!...

kivi polnudki enam koopasuu ees.

Keegi oli selle ära veeretanud.

Oi, ma tulin välja! Astusin lihtsalt lagedale!

Rõõmuhüüdega.

Kuku!

Nüüd tohin hüüda. Hüüan veel.

Sina, kes viskasid koopasse kosutust,

kus sa oled, vaata sina ka!

Kadunud.

Häh...

Näe, päike! Ometi päike!

Kui tore on päriselt olemas olla...

Armastuse apostli langemine

Armastuse apostel sai Suurel Reedel täistabamuse, lebas Vaiksel Laupäeval näoli maas ja tõusis Ülestõusmispüha hommikul reipalt üles kantslisse. Teisel Ülestõusmispühal ilmus ta taas, kuid siis ei tohtinud teda puudutada. 

Teisipäeval toimus aga langemine, sest ega jutt pole Kristusest! Armastuse apostel tegi valearvestuse. Naised, kes pidid nutma Vaikse Laupäeva öösel, said nutta ja kaevelda teisipäeva ööl vastu kolmapäeva. Ööl vastu kolmapäeva oli kivi hauakambri ukselt ära veeretatud ja armastuse apostli koletud saladused said sealt jõena välja voolata. See oli tume, sogase veega jõgi. 

Armastuse apostel oli langenud. Ta südames polnud enam armastusele kohta. Oli vaid meeleheide ja meelepete. Armastuse apostel tahtis, et ta suudaks nutta koos naistega, aga mingi osa temast leidis, et see ei sobi tema senise oreooliga. 

Nii jättis ta naised kus see ja teine ning alustas pimeduses taas laulu, mis kutsus ühinema nii jõed kui mäed, linnud ja loomad taeva all ning inimesed, kellel oli temast hea meel, kes palistasid teepervi ja raputasid temale pöidlaid ja südameid. Seekordne tõus, leidis armastuse apostel, peaks olema veelgi kõrgem, veelgi võimsam ja veelgi kuulsusrikkam. Langemisest ei kõnelenud ta kellelegi. 

Aga Maarja pani kõike seda, mis toimus, tähele ja mõtiskles sellest oma südames…

Äralakutud martsipan

 Helis tuletas mulle selle loo jälle naeruga meelde!

Kui kolmikud olid väikesed, oli mul nii palju tegemist, et enamuse ajast tegutsesin automaatpiloodil. Kõige automaatsemad liigutused tekkisid seoses söögi ja söötmisega, kuna see oli pikk ja tüütu protsess, mida tuli läbi viia mitu korda päevas.

Ilmselt seetõttu tekkiski ajal, mil võrdväärsete ehk siis täiskasvanud inimestega taas rohkem suhtlema hakkasin, mingi imelik ülekandeprotsess. Ma nimelt ei tabanud vahel väga hästi ära, millal on tegu lapse, millal külalisega ning et oma külalisi ma laste kombel söötma ei pea. Mäletan vähemalt ühte korda, kus ma külalise taldikul ennastunustavalt liha tükeldan ja see kummalise näoga mu tegevust jälgib.

Kõige drastilisem juhtum oli aga ühe vabariigi aastapäeva eel, kus mulle sattus külla jalgrattasõprade seltskond. Istusime kolmekesi kiluvõileibade taga, lobisesime ilma-asjadest. Ilmselt olin taas veidike "üleskeeratud" ja tegin seitset asja korraga. 

Igatahes, kolmikutele oli külakostiks toodud matsipanibatoone. Need on sellised piklikud, šokolaadiga ülevalatud.

Teised sõid küllap enda batoonid ära, Loviisa aga- tema lakkus ära vaid šokolaadiglasuuri, marstipanijunni, mis seal sees peitus, jättis aga taldrikule. Minu nina alla. 

Mida tegin mina? Puhusin aga juttu edasi, jutuga koos aga tükeldasin tolle paljakslakutud martsipani kolmeks võrdseks osaks ning asetasin nood jupid... enda ja külaliste taldrikutele, igaühele võrdselt, igaühele üks jupp. Ma ei pannud üldse tähele, et nii tegin. 

Ja mida tegid nemad? Sõid need äralakutud jupid kuulekalt ära! Ei ühtegi vastuargumenti! Kui tuleb süüa, siis tuleb süüa! Üks kasutas lausa nuga ja kahvlit, nagu ma hiljem õudusega meenutasin. 

Sest tagantjärgi see lugu ju meenuski. Kangastusid mälupildid- et mida ma õigupoolest tegin! Ja sellest, kuidas sõbrad neid ilaseid juppe ühegi vastuargumendita sõid! 

See lugu on lihtsalt niivõrd jabur, et naeran iga kord pisarateni, kui see meenub. 

Aga mis peamine- on alles sõbrad, kas pole!

Haapsalu rahvas

 Hommik Haapsalus.

Olen teel kohvikusse, et võtta üks mõnus capuccino ja omlett. 

Mulle tuleb vastu… kuidas nüüd öeldagi… üks viinaninake. Samm veidike tuterdav, jalust kange. Jõuame kohakuti. 

“Miks nii tõsine?” teretab ta mind rõõmsalt.

Naeratan.

“Ilusat päeva,” viipab vanamees veel. Viipan rõõmsalt vastu.

Sammun edasi. 

Mulle tuleb vastu… kuidas nüüd öeldagi… üks viinaninake. Ei ole sama!

Samm veidike koperdav, jalust kange. Jõuame kohakuti.

“Miks nii kurb?” hõikab vana.

Nüüd purskan südamest naerma!

“Ilusat päeva” viipab ta veel. Viipan tallegi rõõmsalt vastu.

Kummaline linn! Kaks inimest tänaval.  Mõlemad sellised pool- pidused. Täiesti ühtekad!

Aga näe, tuju muutsid rõõmsaks!

Vastu homset

täna muutusin julgeks

toetasin oma tohutute küünistega esikäpad 

MacBooki klaviatuurile

kuulatasin suurte teravatipuliste kõrvadega

arvutimootori vaikset surinat

surusin pika koonu ekraanile 

jõllitasin umbusklike kollaste silmadega 

arusaamatuid tähti monitoril

paljastasin teravad kihvad

ja urisesin endamisi

seliliasend mu voodis

pea toetumas patjadele

mida armastasin naisena

lugedes

ei sobinud mulle enam

kasutan seda edaspidi vaid püherdamiseks

sättisin end istuma 

oma rääbakale sabale

jõulised tagakoivad 

sirutasin ühele küljele

koonu keerasin taeva poole

proovisin ulguda

pikalt ja kaeblikult

õnnestus

täna muutusin julgeks

mu keha katab pulstunud hall kasukas 

rind rikkalikult rasvane

nagu julge hundi rind olema peab

rinnus aga

ärge nüüd imestage

tuksub ikkagi jänese süda

Räpakollikesed

 Kas te teate, et Loviisa, Lisann ja Karl Johann on juba peaaegu minu pikkused? Kas te teate, et kinganumber on kahel suurem, kolmandal minuga sama?

Ainuke, mis neid minust rangelt eristab, on määrdumise küsimus. Asi on nimelt selles, et kolmikud määrduvad kole kergesti. Kui te ei teaks, et nad käivad täiesti korraliku kooli kuuendas klassis, arvaksite, et nad töötavad põllul! Seda arvaksite pesemiskordade arvu ning pesemiseks kuluva aja ja veekulu järgi. Nad pesevad end nimelt väga tihti ja väga põhjalikult. Käin sageli vannitoa ust prõmmimas, sest minu arvates ei saa nii kergesti määrduda. Nii sage küürimine võib pealegi naha maha võtta! Ja veel- ohtra vee tarbimise eest saadetakse kord kuus arve- ja see saadetakse millegipärast mulle. Mul hakkab endast alati kole hale, kui selle arve saan. Ma ei usu, et põllutöölistele sellised küürimisarved laekuvad! 

Riided määrduvad triol samuti viis korda kiiremini, kui mul. Õigupoolest on kõik riided peale ühte kandmiskorda kasutamiskõlbmatud ning tuleb visata musta pesu kasti. Pusad ja püksid ei tohiks nii kergesti määrduda- juhul kui tegu pole põllutöölisega. Minu arvates pole, minu teada käivad nad korraliku kooli kuuendas klassis. Aga nad kurdavad ühtlugu, et kõik pusad ja püksid on otsas. See tähendab, et vedelevad musta pesu kastis. Minu hinnangul lebavad nad seal puhtana, kuid trio täheldab määrdumist või vähemalt “imelikku lõhna”. Minu selgitused jäävad hüüdjaks hääleks kõrbes. Nad lihtsalt ei pane “musti asju” selga! Ja noh, ei pea vist mainimagi, et arve, mis me tubli pesumasina töö eest tuleb, potsatab millegipärast ikka minu postkasti. :)

Kreemitamistest ja lõhnastamistest ma ei parem ei räägigi. Viimati lonkisin Loviisa kannul ILU poes, ta valis nimelt enesele parfüümi. Hoidsin ohutusse kaugusse, sest parfüümid muide maksavad ka. Usun, et maksja oleks kassas kergelt selgunud. Õnneks “päris seda õiget” ei leitud. 

Karl Johann sai sünnipäevaks ühe mehise parfüümi. Kui kuhugi mitte-kooli väljuma hakkab, piserdab end ka mehiselt üle. Mul on pärast tükk aega hingamisraskused! 

Hommikuse ja õhtuse kreemitamise peale kulub plikadel üüratu aeg. Ja te veel imestate, miks iga päev kooli hilinema kipume! Arvate, et minu iluravi tõttu? Oo ei- minul läheb meigile vaid viis tühist minutikest! Pesen ka kiiresti. Ma ei tööta nimelt põllul. 

Aga muidu on mu trio, vaatamata oma räpasusele ja ohtratele protseduuridele selle likvideerimiseks, väga toredad noored. Ja kui tõsiselt rääkida, siis mustus ja pesematus oleks ikka kordades hullem…

Puujalg

 Kes teist inimest jalaga lööb, sellel kasvab jalg hauast välja, oli vanaema mulle ikka öelnud. Minus tekitas see ütelus päris korralikku hirmu. Mismoodi see jalg end küll kirstust maa peale ajab, olin isekeskis mõelnud. Ja huvitav, kas ta tuleb ühe ropsuga liiva alt nähtavale või ilmub järk-järgult nagu seemnest idanema läinud puu? Viimane variant tundus kuidagi kentsakas. Esimene oli aga liiga õudne, et isegi edasi mõelda. Kindlasti öösel, täiskuu ajal, võdistasin õlgu.

Kadrina kalmistul oli ühest hauast päris korralik jalg välja kasvanud. Kui vanaema vanaisa haual väikese rehaga ilutriipe vedades küürutas, tegin ikka asja tolle jalaga haua juurde. Hauaplaadi järgi puhkas seal keegi Sulevi-nimeline ja too oli elanud päris pika elu. Küllap jõudis teisi ikka korralikult jalaga taguda.

See oli säärane jäme puujalg, looduse meelevallas praguliseks tõmmanud, halli karva. Püüdsin sirelipõõsa tagant piiludes tabada jala vähimatki liigutust, aga see seisis tardunult nagu mingi tavaline jändrik. Korraks mõtlesin isegi julget mängida ja jalga jalaga tonksata, et näha, mida too seepeale teeb, aga hirm sai võitu. Selliseid asju ei puuduta. Nagu surnutki, ei kujuta ettegi, kuidas oleks katsuda.

Tol ajal oli veel mõnel elusalgi vanamehel puujalg. Sellest oli kohe aru saada- too istus püksisääres hoopis teisiti, sirge ja elutuna. Mu meelest oli kummaline, et puujalga üldse kaasa veeti. See oleks ju nagu pikka halgu järele lohistada, arvasin. Mismoodi see jalaköndi otsa kinnitub ja kas ta valu ei tee, sellelegi küsimusele ei leidnud ma vastust. Ilmselt mõjus puujalg teistele inimestele siiski ohutumalt, kui lihtsalt tühi püksisäär, mis muutis inimese kuidagi abituks, aga samas äraarvamatuks.

Kui juba elusast peast on puujalg, ega see vist küll hauast välja tule, juurdlesin vahel. Peab see vanaema kõik huvitavad küsimused poolikuks jätma! Ikka ja jälle käisime koos kalmistul, ikka ja jälle piidlesin hauast turritavat hallikarva jalajurakat, lööja ilmselget karistust.

Ühel ööl puujala-Sulev tuli. Olin nagu ikka, sirelipõõsa taga tema jalga passimas, kui korraga seisis Sulev “hopsti!”mu ees, nägu veidi pundunud ja mullasegune, aga muidu täies pikkuses, täis mängulusti ja elusa inimesega kokkupuutumise soovi. See soov polnud muidugi minuga vastastikune. 

Tuli sellest alles tagaajamine! Mu jalad, mis muidu lippasid vägagi väledalt, olid otsekui kinni kiilunud, sain nendega teha ainult imelikke hüppeid, olles pidevas näolikukkumisohus. Takerduv liikumine siiski toimus, puujala-Sulev väga otsustavalt kannul, eks ikka selleks, et oma puujalaga selles ilmas veel üks korralik tou ära panna! Möödusime ristidest ja hauaplaatidest, vahemaa me vahel kahanes jõudsalt. Õige pea hakkas mu kuklas kostma vanamehe rasket hingeldamist. Puujalg tegi maapinda puudutades rütmiliselt tonks ja tonks. Hakkasin väsima, mu edasiliikumine muutus üha vaevalisemaks, kuni viimaks komistasin ja kukkusin. Vanamees komberdas vaevata mu vasakule küljele, kummardus oma poolkõdunenud kehaga üle tema, manas naharibadega kaetud koljusele näole võika irve, võttis puujalaga hoogu ja …

Ärkamine oli vastik. Külm higi laubal, pekslev süda. Mis imelik unenägu, mis totrad mõtted. Värisesin hirmust. Või oli see külmast, sest tekk oli voodilt libisenud. Tekki üles võtma kummardudes läbis mu külge valujutt. Puusa piirkond tundus lausa kuumavat. Käsikaudu kobades leidsin öölambi lüliti.

Tardusin õudusest. Küljel, kus puujala-Sulev oli viimati ta üle kummardunud ning löögiks hoogu võtnud, laiutas nüüd tohutu veresegune sinikas. Maja oli täiesti vaikne. 

Vanaema suri mõne aja pärast. Käisin vahel ta hauale lilli viimas. Puujalga aga naabruskonna haual enam ei olnud. Peale unenägu oli see lihtsalt kadunud, oli siis keegi tolle kännujuurika maha raiunud või kes teab. Ka linnapildist kadusid tasapisi puujalgadega inimesed. Maailm arenes ja kunstjäsemetest said vigastatud inimeste targad abimehed.

Ainult vahel harva meenub see lugu taas. Nüüd aga hoopis teisiti, ohutus ajakauguses ja mälestuste looriga palistatult. Nagu õrn märk küljelgi- kui hoolega vaadata, näeb küll…

Hukkamõist

Mis tähendab, et mõistetakse hukka?

See hukkamõist ju lahendust ei too

ja mõistmist poolte vahel ka ei loo

ja kedagi reaalselt vist ei hukka?

Mis mõistmine siis on see hukkamõist?

Kas nii, et lihtsalt vangutame peakest

ja proovime nii halvakest kui heakest 

ja loodame, et nagu nuga võist

nii libedasti hukkamõist tooks muutust?

Kas eesmärk ongi vastust küsida

või hukka mõistes pildil püsida

ehk varjates nii silmitust kui suutust?

Miks muidu eemalolev hukkamõist

võib mõistmatusest panna tarduma

ja hukka mõistma, mitte harduma?

Nii kohatu see tundub! 

Mõeldes neist,

kel pole vaja mingit hukkamõistu,

kes täna oma naise, lapse, mehe

ehk matma peavad, leinas, mis on ehe,

kus toimuvat ei adu enam mõistus...

Mis loeb see rahus- mõistad sa siis hukka

või jätad mõistmata... Ehk aitab,

kui oled mõnel hetkel lihtsalt vait sa.

Ka sõnad võivad kergelt saata hukka...

Mõeldes kusagil meedias ilmunud avaldusele “… (mingi organisatsioon) mõistab Ukrainas toimunud massimõrva hukka.”, mille juurde kuulus kohutav galerii inimeste rusude vahel vedelevatest surnukehadest…

Muhu maja saamise lugu

 Muhu maja on põneva minevikuga. Siin on elanud loomingulised, suure kunstiandega inimesed. Eelmisel aastal kuulsin ühe vana Muhu naise käest läbi telefoni ka selle maja ehitamise loo. Nimelt ehitas selle tema vanaisa. Sel suvel tuleb uuesti minna, nüüd juba diktofoniga. 

Ma ei tea, miks algsed omanikud selle maja maha müüsid. Ilmselt olude sunnil. Enne mind olid aga tollel veel ühed omanikud, kuid need ei leidnud saarel käimiseks piisavalt aega. Nii saigi see viimaks minu kätte.

Jutustan, kuidas see juhtus. Nagu paljudel, kerkis ka mul kolmekümnendate eluaastate lõpul, neljakümnendate algul, päevakorrale juurte küsimus. Kes ma olen, kust ma tulen. Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, isa Muhust, ema Lääne-Virust. Eks ma lapsepõlves nende kahe koha vahet pendeldasingi. 

Aga aeg läks ja siis oli mul korraga neli last ja palju mälestusi mõlemast paigast. Tahtsin kuhugi päriselt kanda kinnitada. Lääne-Virumaal, vanaema sünnikohas, toimetasid juba mu vanemad. Nemad olid selle vene sõdurite poolt ärarüüstatud maja vabariigi taastamise järgselt elule aidanud ja see tegi rõõmu. Samas- minu igatsust päris oma elamise järgi see ei leevendanud.

Tahtsin merd ja õhku. Selle teadsin saavat Muhust, kus veetsin suure osa oma pikkadest lapsepõlve suvedest. Nagu olen ka varem maininud, oli Lääne-Virus pigem inimeste, Muhus aga paiga võlu. 

Nelja lapsega oli keerukas end isatallu külaliseks pressida. Pärandus talu näol oli tehtud onule. Keegi mind sealt otseselt ära ei ajanud, kui külla sõitsin, kuid pikem olemine oli üsna komplitseeritud, sest kes siis ikka lastekisa pikka aega taluda suudab.

Nii hakkasingi saarele isiklikku elamist otsima. Teadsin, et päris rahul on mu hing ainult selles saare osas, millega on mul olnud varasem kokkupuude. Olen nimelt tohutult kohatundlik. Siiski andsin võimaluse ka teistele paikadele saarel, kuid äratundmist ei tekkinud. Mul oli muidugi see kriteerium ka, et majas võiks olla vesi. Ma ei ole ämbrite tassimises eriti võimekas.

Sel suvel, umbes kaheksa aastat tagasi, olin taaskord Muhus. Mul oli nimelt Saaremaal kontsert, millega ühidasin minipuhkuse isatalus. Olin Muhu kivitrepil koperdades murdnud varbaluu, aga seda ma veel ei teadnud, tegin ka kontserdi murtud luuga ilusti ära, käies kõrgete kontsadega kummardamaski. 

Tol õhtul istusime aga isa ja onuga õuel. Rääkisin oma plaanist soetada Muhusse talu. Ah jaa, onu oli välja pakkunud ka võimaluse ehitada maja tema maadele. Olin muidugi tänulik, kuid sel plaanil oli liiga palju aga’sid, eelkõige omandi- ja elektriga liitumise küsimustes. 

Olin leidnud internetist ühe maja müügikuulutuse. Juures oli ka katastrinumber, mis viitas tolle maja olevat suhteliselt sisemaal, tõsi, mu isatalu lähistel, kuid minu hinnangul täiesti võpsikus. Mainisin seda kuulutust ka isale ja onule. 

Mõlema näol peegeldus korraga äratundmine. Kindlasti, kinnitasid nad nagu ühest suust, ei ole müügilolev talu võpsikus, vaid vastupidi, üsna mere ääres. Kergitasin kulmu, aga uskuma ei jäänud. Isa ja onu panid ette teha selle talu juurde väike jalutuskäik. Olin nõus. Nagu mainisin, luumurrust ma tol hetkel teadlik ei olnud. (See selgus röntgenis paar nädalat hiljem, kui ma öiste valude tõttu enam magada ei suutnud.)

Meie tee viis mööda kunagise Võlla mõisa alleed ja keeras ühel hetkel paremale, roobasteele, suunaga Võlla küla ja ranna poole. See kant oli mulle täiesti tuttav, sest olin ju neid teid mööda kogu lapsepõlve jalgrattaga Võlla randa kihutanud, rätik kaelas. Jätkasime jalutuskäiku, ühel pool põllud, teisel põõsad. Ühel aasal sõid hobused. Üle välja paistis veski. Möödusime talust, mis hiljem selgus olevat naabertalu, ühes minu laste vanuste kolmikutega, kes seal suvitamas käisid. Milline kokkusattumus!

Ja seal ta siis lõpuks seisis. Kivimaja, üleni põõsastesse kasvanud. Rohi rinnuni. Puutumatu. Natuke loguvõitu, aga üdini armas. See oli tõepoolest müügikuulutusel olev maja. Mu süda oli hetkega võetud. Tundsin, et just see maja ootaski mind, peagi lahutavat naist, toona viieaastaste kolmikute ja üheksateist aastase, ülikooli alustava tütre ema. Niru palgaga. Ihuüksi vastutavat. Teate, ma ei kõhelnud hetkegi!

Tol päeval me muidugi majja sisse ei pääsenud. Aga kui te olete kunagi tundnud sellist tunnet nagu äratundmine, siis mind valdas selle maja juurde jõudes just see. Teadsin koheselt, et sellest talust, sellest paigast saab minu suvekodu, mu väepaik. Mu kujutlustes omandas ta koos õuealaga koheselt sellise pildi, milliseks ma ta hiljem kujundasin. Soovisin nimelt palju ruumi, õhku, avatud vaadet- kõike seda see maja ja aed ka võimaldasid. Ja seda oli lihtne järk-järgult täita. 

Jah, tegin esimestel aastatel ka ise hullupööra tööd. Aga kogesin koheselt ka imelist vaikust, rahu ja armastust. Ma ei ole selles majas ealeski hirmu tundnud, ei ühelgi aastaajal. See, mis mind seal valdab, on lihtsalt imeline. Seda tunnet ei saagi sõnadesse panna.

Lapsed, nähes maja esimest korda, keeldusid autost väljumast. "Meie sellesse võpsikusse ei tule," teatasid nad- ja istusidki autos. Täna loevad nad päevi, mil Muhu suvi võiks ometi alata. Selliseid suvesid pole just paljudel lastel. Mõtlen ja naeratan... Juhus? Jumala juhtimine? Ime?

Vaat nii tuligi mu suvekodu minu juurde. Mere ääras, kuid piisavalt kaugel, et otsesed meretuuled ei ründa. Üksildases kohas, aga ometi kergesti leitav. Lõpmatult inspiratsiooni pakkuv. Tundub, et helge minevikuga.

Ahjaa, see paik, mida katastrinumber müügikuulutuses näitas, oli selle talu juurde kuuluv metsamaa. Majal ja põldudel on hoopis teine number. See mind esialgu eksitaski. Hea, et oskasin kohalikelt, isalt ja onult, küsida.

Pea ja sein

 Mina olen pea

Sina oled sein

Ikka ja jälle

Jookseb pea vastu seina

Mina räägin üht

Sina vastad teist

Ikka ja jälle 

Jookseb pea vastu seina

Mina eeldan üht

Sina järeldad teist

Ikka ja jälle

Jookseb pea vastu seina

Mina mõistan üht

Sina selgitad teist

Ikka ja jälle

Jookseb pea vastu seina

Mina otsin vastust

Sina korrutad küsimust

Ikka ja jälle

Jookseb pea vastu seina

Mina näen lahendust

Sina hekseldad probleemi

Ikka ja jälle

Jookseb pea vastu seina

Mina muutun tõsiseks

Sina leiad nalja

Ikka ja jälle

Jookseb pea vastu seina

Pagana valus on juba,

Kas tead!

Nii karjatab viimaks pea.

Seinal aga ei tea 

olevat ühtki muhku…

Täiuslikkusest

 Vahel tahaksin ma olla vägaväga lihtne

üheülba- kahe silbi-, kolmesõnaline

Kirjapildilt korralik, kuid sisult siiski ehtne

Tämbrilt mahe, laadilt laulev, kaunikõlaline.

Iseenda nõudmistele vastu tahaks kosta

Sirgeks sikutada oma sise-labürindi

Pikaldase meelelaadi rentida või osta

Alakeeratusse seada ülekäinud vindi. 

Alalhoidlikkusele peaks ülalhoiu fooni

Siiski juurde lisama, et kõrge säiliks lend

Mõni surmasõlmgi elurännakule tooni

Annaks, et ses loos võiks ära tunda iseend…

Külm kevad

 Külm kevad kannab paastuaja nägu

Õhk jahedas on vaiksem, hõredam

Kui maailm näitab sõjaaja tegu,

Siis rist on veelgi toorem, karedam,

Ja lärmi palju, kuid ei kaja vastu,

Sest valu õõnestab ja eraldab.

Ja palvetes kas siiski surm ei astu

Sel kevadisel ajal kenamal

Nii valusasti meie aja kanda,

Et võimatuna tundub Lunastus

Ja vabadus end Looja kätte anda?

Vist ripuksime pigem ristipuul

Me ise? Kuigi teadmata mispärast.

On halvav hirm, mis pimedaks meid teeb

Ja kõrvust kurdiks. Kaotame end ära.

Kuid Ime saabub peale ristiteed

Ja lilled saavad õitseda ka homme

Kui päike sunnib külma taanduma.

Ja lennukid ei heida enam pomme,

Vaid keset surmaorgu maanduma

On valmis. Kuna surm on võetud ära

Ja kannatus me eest, mis kohutav.

Kas juba paistab ristil päiksesära,

Tee igavesse ellu lohutav?