Shalala lala, shalala lala in the evening.
Shalala lala shalala lala just for you.…
Kes eelneva idüllilise jutu õnge läks ja isekeskis mõtles, et vaat, kus see naine oskab elada ja nautida, sellele teen nüüd kelmikalt tšurr ja tulen taas iseendana kapist välja- eile, jaanilaupäeval, langetasin õhtul, ajal, mil teised mõnuga tšillisid ja grillisid, nii muuseas seitse puud. Mul oli neid puid vaja just sel ajal langetada seetõttu, et varem ei olnud ma leheusside olemasolu avastanud. Leheussid on nimelt sellised vastikud tegelased, kes paljunevad lehtede all, otsekui ämblikuvõrgust kookonis ja kui neid on umbes miljon, söövad nad puu lehtedest paljaks ja see sureb aeglaselt ja piinarikkalt. Minu teada ei taha leheussid päris kõikide puusortide lehti järada, aga mõned puud mu aias siiski olid, mis, nagu õudusega avastasin, nende läbi oma kurva lõpu on leidnud.
Ma ei lükka asju edasi. Kõik tuleb korda ajada kohe ja joonelt. Sestap otsisin üles ka oma kena sae (mis pidavat olema naistesaag, kuna käib elektiga ja on seetõttu palju kergem, kui mingi aku või bensiini või mille iganes variant. Saagi on märksa lihtsam käsitseda, kui trimmerit, sest esiteks, see on loogilisem, teiseks, see on vaiksem, kolmandaks, see on käepärasem. Ma ei vahetanud isegi riideid. Maani kleidiga saab vägagi edukalt saagida. Ainult, et teised vaatasid mind kuidagi pika pilguga.
Täna saagisin veel. Täna oli see ka pisut lihtsam, sest lisasin riistapuule ka saeketiõli, mille järele loomake janunes. Puujurakaid lõkkesse vedades mõtlesin isekeskis, kas oleksin teistsugune, kui lubaksin kellelgi tulla, kes mind armastab ja kes selle minu eest ise ära teeb. Mõtlesin seda ka siis, kui kanalisatsioonipaagist vett välja pumpasin. Ja siis, kui möödaminnes paar nõustamist tegin. Ja siis, huuled punaseks värvisin, kui küünelakki uuendasin, kui kummikud kingade vastu vahetasin. Kui Bachi kahe viiuli kontserdi mängima sättisin. Jaanipäeval pole ju palju pisut ka igavikuliste ja püsivate asjade peale mõelda. Ümber minu õitsesid pojengid.
Praegu on nii. Igavikulised asjad on samuti paigas. Kõik ülejäänu on aga ääretult muutuv.
Jaanipäeval tulevad kõik mu lapsed ja lapselapsed ja kes kõik veel minu juurde Muhusse. Sel aastal on põõsasroos ja jasmiin veel õites, muru lopsakaks vaibaks niidetud ning keset majatagust hiigelplatsi on kerkinud kena lõkkease, mis ootab õhtust süütamist. Teismelised teevad juba mitmendat külapoe tiiru, et kõik pikaks õhtuks vajalik oleks enne sulgemist soetatud. Midagi ununeb niikuinii! Minu külmkapp on aga pilgeni head-paremat täis. Toas magavad põnnid magusat lõunaund, et õhtul virisemata vastu pidada. Ilm on soe, kuid tuuline, nagu saarel ikka.
Olen õnnelik. Mu naiselikkuse karikas on rahuloluga täidetud. Looja on mind nii uskumatult paljuga õnnistanud, midagi olen küllap ka ise oma valikute ja tööga korda saatnud, samuti on mul tohutult vedanud inimestega enese ümber. Ka oma laste üle on mul siiralt hea meel! Saan neid usaldada ja isegi siis, kui vahel nagistame, tunnen, et käin õiget rada ja neist kasvavad sama suurepärased inimesed, kui Helis, mu lihtne laps ja imeline naine.
Valged ööd on nii tohutult ilusad. Aeg, mil noorest suvest saab küps, on rõõmu ja elujõu kogumise aeg. On joovastavate hetkede endasse ahmimise aeg. On unelemise ja imetluse piirimail viibimise aeg. Selles ajas ei saa kiirustada. Selles ajas tuleb hommikuti võtta kolm kruusitäit teed või kohvi ning seda päevitustoolis aeglaselt nautida. Seejärel tuleb tundide kaupa mõtelda, mida edasi teha. Vahel viivad mõtiskledes sammud mere äärde, siis tuleb seal pikalt istuda ja silmapiiril vaikselt edasi-tagasi sõudvaid praame vaadelda. Või linde. Kisendavaid kajakaid, laintel õõtsuvaid luikesid. Või hoopiski küla raamatukokku jalutada. Sealsete inimestega pikalt ajaloost ja tänapäeva elu-olust vestelda. Ja siis edasi kiigeplatsile suunduda. Õrnalt õõtsudes mälestusi heietada. Äkki isegi surnuaiale põigata. Kui sääski pole.
Või hoopiski lamada. Lebada esmalt õunapuu all. Seejärel keset majatagust platsi. Või kaevu ja suure kase juures. Pilved sõuavad tuule rütmis, vahel aga tuulele vastuoksagi- kui vihma oodata. Aga ükskõik.
Unelusest ärgates on päev õhtusse veerenud. Maailm tundub värske ja värviline. Kusagilt küla poolt kostub muusikat. Teisal vingub saag, veel tehakse töödki. Siis tuleb võtta pokaal valget veini, kausike oliive ning mõni viil tšilli juustu. Tuleb kuulata. Kohal olla. Olla nähtamatu kõrv ümbritsevate elude, erinevate elusündmuste, rõōmude, igapäeva ja lõpuks siin ja praegu väljakujuneva ajalookillu tundmatu tunnistajana. Ometi omade keskel…
Arvan, et on aeg kirjutada Tipu Jaanist. Tipu Jaan on minu vanavanaisa ja tema ümber hõljub tume saladusteloor. Õigupoolest tundub tema näol tegu olevat lausa kellegi müütilisega, sest kui seda lugu loete, mõistate isegi, et see mees ei tundnud elu ja surma piire. Või meeldis meile seda lihtsalt uskuda.
Tipu Jaan suri tegelikult juba 1950ndal aastal. Poos kuuri alla üles, täiendas vanaema neil puhkudel, kui see jutuks tuli. Ta ei olnud eriti hea inimene, armastas ta lisada, kuid kahjuks ei tulnud mitte kellelegi meist pähe küsida, miks. Endalt elu võtmine olla tingitud hoopis mingist haigusest ja valudest. Küllap vanaema teadis siiski rohkem.
Tipu Jaanist on säilinud üksainus pilt. Sellest ei oska ma eriti midagi arvata. Mees nagu mees ikka. Tean, et ta oli matnud oma noorelt kopsuhaigusesse surmud naise Loviisa ja abiellunud minu vanavanaema Pauliinega, kes kasvatas ühtlasi otsekui omadena üles tema kaks orvuksjäänud tütart, Anette ja Linda, sünnitades ise veel kaks last- minu vanaema Aino ja ta sõjas surma saanud venna Kaljo. Ka Pauliinele oli abielu Tipu Jaaniga tema teine. Esimene mees, Iisak Kangro, Lüganuse jõuka talu rikas ja imetoreda iseloomuga peremees, nagu mu vanaema armastas toonitada, suri samuti noorena tiisikusse ning nende lühike abielu Pauliinega oli viljatu.
Aga olgu nagu on, igatahes elas meieri ametit pidanud Tipu Jaan oma teise naise Pauliinega Kõnnu külas (kahjuks me ei tea, kuidas Pauliine Lüganuselt sinna sattus), suhteliselt vaeses talus ning temast ei ole peale "sita iseloomu" midagi kuulda olnud. Küll aga sai teda piisavalt ohtralt kuulda ja tunda alates sellest ajast, kui mu vanemad Kõnnu koha Eesti iseseisvumise järel erastasid ja maja uuesti üles ehitasid. Siis hakkas juhtuma asju.
Kõnnu asub paksu metsa veerel. Lähedal on arvukalt rabajärvi ning murakasoid. Padrikutes elab arvukalt metsaloomi, esindatud on ka näiteks karud. Tean, et läbi metsa viis mingi otsetee ka Kadrina kanti. Saan aru, et Kõnnu kuulus Kadrina kihelkonda, seega tuli käia sealses kirikus. Ka mõned naabertalud olevat asunud sügavamal metsas.
Mina olen sealses metsas käinud üliharva. Tunnistan, et ma lausa pelgan seda. Karu ma päevasel ajal vast väga ei karda, küll aga äraeksimist, metsas eksisteerivaid üleloomulikke jõude ja hämarust. Mulle meeldib selgus ja silmapiir, metsas on aga äraarvamatu ja segadusseajav. Ja sääsed!
Kui nüüd mõtlete, miks see metsakartus Tipu Jaani loosse peaks puutuma, siis mina arvan, et puutub küll. Vähemalt kaudselt, vähemalt hirmu näol. Hirmul on nimelt suured silmad ja teravad kõrvad. Hirm hiilib inimese sisse märkamatult ja kui ta juba platsis on, täidab ta südame pilgeni. Nii juhtus ka meiega, kui Tipu Jaan endast märku hakkas andma, aga meie temast midagi kuulda ei soovinud. Ja kõrval kohises ürgmets.
Algul olid ainult sammud. Aeglased, konkreetsed inimese astumised lae peal. Isal, tipiharidusega inseneril, oli laudade nakumise kohta oma teooria. Hiljem muutus see loomariigi mitmekesisuse teooriaks ja proovis leida kinnitust, et mõningad liigid ei pelga ka inimestega külg külje kõrval elada. Tumedad sammud aga jäid ja kogusid aina hoogu. Lõpuks leidis vist isagi, et metsseal ja põdral on targematki teha, kui meie lae peal konnata. Pisemad loomad selliseid mütakaid tekitada ei suuda.
Siis aga läks veelgi põnevamaks. Kui inimesi parasjagu kodus polnud, astus ta ka tuppa. Oma olemasolu kinnituseks hakkas ta liigutama asju. Algul vähem, siis juba üha julgemalt. Kui Kevade raamatus viisid rotid kapsaraua ära, siis Tipu Jaan lihtsalt laamendas. Näiteks tõmbas ta laudlina koos sellel asetsevaga põrandale, lükkas raskeid asju ümber, lülitas raadio üürgama, kiskus pilte seinalt- ühesõnaga tekitas totaalse segaduse ja muidugi kergitas jõudsalt ka hirmufooni.
Täiskuu ajal olevat olnud eriti hull seis. Ema põgenes tihtilugu öösel kabuhirmus Kadrinasse vanaema juurde, kui isa linnas tööl oli, olgugi, et päeval tegi ta endale asja loogiliselt selgeks ja ööseks jättis raadio mängima. Kui ikka lae peal lausa hüppama hakati, katkes ka tema kannatus ja murdus igasugune taluvuspiir.
Mind külastas Tipu Jaan ainult korra, seda luupainaja näol. Ta tõstis mind voodist otse lae poole, ma ei saanud ei liigutada ega hingata. Tundsin end kaduvat kuhugi sügavikku. Püüdsin elu eest võidelda, mu karjumist kuulsid teisedki. Kuidas tulema sain, täpselt ei teagi.
Kõige selle möllamise kõrgaeg oli umbes kakskümmend viis aastat tagasi. Kõnnu maja taastamine sai aga alguse kolmkümmend pluss aastat tagasi, siis, kui toimus maade tagastamine. Nõukogude perioodil sai vaene maja vene sõdurite poolt täielikult ära rüüstatud. Ehk ei saanud Tipu Jaan algul aru, et tegu on omadega?
Elus on palju asju, mille kohta puudub seletus. Tipu Jaani tegevus on üks salapärasemaid teemasid mu teadvuses. Tahaksin küll uskuda isa versiooni füüsikaseadustest ja zooloogia omapäradest, mingil põhjusel haarab mind aga ka müstika valdkond ning elu ja surma õhkõrnad piirid. Ja muidugi psühholoogia. Hirmu teema.
Minu meelest oleksid nad pidanud kutsuma kirikuõpetaja, kes selle maja ära õnnistaks. Minu teada seda aga ei tehtud. Tipu Jaani jaks aga rauges tasapisi sellest hoolimata. Isa ehitas teisele korrusele magamistoad. Saabus vaikus.
Nüüd on juba palju-palju aastaid täiesti rahulik. Ka täiskuu ajal. Ainult see mets... seda pelgan siiani.
Kui roheliste rõdudega maja ehitama hakati, likvideeriti mitmed aiamaad. Midagi polnud parata- suurenev elanikkond nõudis oma osa. Sinnagi majja kolis hea hulk lapsi, potentsiaalseid mängukaaslasi.
Cairy meenub kõige esimesena. Ta oli oma nime üle iseäranis uhke, kuigi seda hääldati kõigest Kairi. Cairy oli Suure-Kai klassiõde. Ta oli isiksusena väga domineeriv, seetõttu hoidsin temast pigem eemale. Tema tõttu jäi vist ka meie suhtlus Suure-Kaiga soiku. Cairy oli suur ja tugev tüdruk, usun end õigesti mäletavat, et isegi poisid kartsid teda. Cairyl oli ka vend Raigo (vist ei olnud Raygo), too oli noorem ja temaga ma ei mänginud.
Märkimisväärne on see, et Cairy abiellus 18-aastaselt Seksipoisiga, kellest kirjutasin selle loo esimeses postituses. Niisiis pole nad oma eluga minu lapsepõlve hoovist kaugemale jõudnudki, sest elama hakkas noorpaar Seksipoisi vanemate korteris. Aga see kõik oli praegusest loost palju hiljem.
Cairy kohal elasid Risto ja Enel. Mingil hetkel sündis neile ka väike vend Reimo. Risto oli minuvanune, Enel kaks aastat noorem. Ristost ma mäletan, et ta oli kohutavalt lühikese süütenööriga ning närvi minnes hakkas kokutama. Ta oli ka üsna äraarvamatu ja kui suuremad poisid pigem ähvardasid meile peksa anda, siis temast võis seda ka reaalselt oodata. Risto ja Eneli ema suri noorelt vähki ja lapsed jäid emata.
Risto ja Eneli kohal elasid kaksikud- Kaupo ja Jaanus. Need olid küll lõbusad ja lahked poisid. Nende isa oli minu isa sõber, aga suri paraku samuti väga noorelt vähki. Poisid jäid ema kasvatada. Ema oli väga korpulentne ja sõnakas naine, tavaliselt kehvas tujus. Mäletan, et poisid aitasid ema väga ja olid ka teiste suhtes väga abivalmid.
Kui nüüd vaadata edasi meie maja poolsesse trepikotta, siis seal, esimesel korrusel, elasid kaks minust nooremat poissi, Toomas ja Tõnu, kelle kodus oli õnnetu olukord- nende ema oli joodik. Mulle meenub selle emaga seoses mitmeid piinlikke seiku. Kõige hullem on aga see, et lapsed jäid mõnikord omapäi ja olid hoolitsuseta. Õnneks oli neil korralik isa, kes taipas naisest lahutada ning kasvatas poistest täitsa toredad mehed, nagu olen kuulnud.
Nende kohal elasid kaks tüdrukut- Eevika ja Herje. Kummalised nimed… Nad olid minust mõned aastad vanemad ja me eriti ei mänginud koos. Herjel oli hästi madal hääl. Ta mõjus mulle lapsena veidi ohtlikuna. Eevikast mäletan ainult lokkis juukseid.
Teisel pool äärmises trepikojas elasid esimesel korrusel Anti ja Sten, jällegi nooremate poiste sekka kuuluvad isendid, kellest midagi iseäralikku ei meenu.
Nende kohal elas aga Kuke-Karin. Ta oli minuvanune, aga meie ei sobinud absoluutselt kokku. Kuke-Karinil oli liigeste põletik ja tal olid kogu aeg, ka suvel, villased, ilma sõrmedeta kindad käes. Kuke-Karin põristas omapäraselt r-i. Koolis ei olnud ta kõige teravam pliiats. Hiljem sõbrustas ta Katiga, kellest kirjutasin selle loo teises postituses. Pidasid koos pidusid. Ahjaa, selle Karini emal olid maailma kõige aeglasemad liigutused ja maailma kõige vaiksem hääl.
Ja Karini kohal elas Kristiina. Tugev valge peaga tüdruk, minust vanem. Neil oli mingil hetkel vetelpääste tõugu koer, seda looma mäletan iseäranis hästi. Kristiinat mitte eriti.
Ja ongi kõik! Loodan, et ma kedagi ära ei unustanud. Minu lapsepõlve mängumaal oli ikka tohutult palju lapsi, kas pole! Sigrid oli siiski parim. Aga jah, ka meie sõprus lagunes mingil hetkel. Siiski oli tore neid aegu meenutada. Loodan, et lugedes väga igav ei hakanud!
Meie maja valmis aastal 1979. Tean seda seetõttu, et peale aastavahetust kolisime sisse ja sügisel sündis mu vend. Enne meie maja oli seal hoovis vaid kolm vanemat ja väiksemat maja- kollane, hall ja Tamara maja- ning hilisemate majade asemel laiutasid nende inimeste aiamaad.
Kollases majas elas Suur-Kai. Tema oli mu sealse kodukoha esimene sõber. Mäletan isegi hetke, kui Kai, kasukas seljas, minu poole jooksis, et sõprust sobitada ja mina isekeskis mõtlesin, et oleks ta ometi minust noorem. Aga ei, aasta vanem oli... Suur-Kai oli siiski peale Sigridit sõber number kaks. Tema juures käisin sagedasti ka külas. Ta kodus oli paar väga müstilist paika. Esiteks katuse viilu all asetsev, kardinatega ärapiiratud vanemate voodi, millest sai endale mängu-kodu rajada. Teiseks keldris (!) asuv vannituba. Seda kasutasid vist kõik majaelanikud suuremaks pesemiseks. Meile aga oli see põnev mängupaik. Mul on isegi selle lõhn meeles! Kai juures suures toas sai ka ahju otsa ronida.
Kai vastas elas jällegi üks suurte poiste kampa kuuluv poiss. Martti nimeks. Marttiga mul erilist pistmist polnud, (kui ta parasjagu mu käsi ei väänanud), aga tähtis on fakt, et tema ema töötas Kaubamajas. Seetõttu pidas minu ema tema emaga püsiühendust- alatasa oli ju vaja midagi leti alt saada! Üks pruun jope, mille ema mulle välja rääkis, on mul küll meelde jäänud eelkõige nõmeduse võtmes, aga eks ma olin siis juba teismeline...
Aga kollase maja alumisel korrusel elas Kati koos oma vanaemaga. Kati oli rõõmus laps, kuigi ta ema oli vist sünnitusel surnud, isal oli aga teine pere, pealegi oli ta mu mäletamist mööda meremees. Nii et jah, Kati elas koos vanaemaga. Vahel aitas Suure-Kai pere ka Katit hoida, see oli neist väga kena. Aga ikkagi ei läinud Katiga kõige paremini. Vanaema suri, kui Kati oli vaevu teismeline, elust isa juures ei tulnud midagi välja, neljateist aastaselt jäi ta rasedaks ja sünnitas lapse. Õige pea läks tee noorest isast lahku ning last hakkas kasvatama tolle noormehe ema. Korteris, mille Kati sai vanaemalt päranduseks, toimusid peod. Mingil hetkel müüdi see maha. Ma väga loodan, et Kati sai lõpuks oma eluga ikkagi järje peale. Ta oli nii armas laps, kui väike oli...
Hallis majas väga palju lapsi ei elanud. Mäletan ühte väikest Merikest, kes käis õues peamiselt koos emaga. Suurte poiste kampa kuulus sealt majast Raido-nimeline poiss, kellest hiljem kasvas välja üsna tuntud jalgrattur. Ja siis oli veel üks Helen, minust tunduvalt noorem. Mäletan millegipärast vaid tema häält, oli selline eriliselt kõlav.
Tamara majas elas ainult Tamara oma mehega. Lapsi neil ei olnud, kuid põhjus, miks teda üldse ära märgin, on hoopis see, et Tamarale ei meeldinud lapsed. Kohe üldse mitte! Nüüd, kui ta sattus elama otse me auuli keskele, kuna teised majad ehitati tema oma ümber, tegime meie, lapsed, ta elu päris põrguks. Tamaral oli mõnus ärasuitsetatud käre hääl, sellega armastas ta meie peale ennastunustavalt karjuda. Kusjuures seda, mida me õigupoolest tegime, ma ei mäletagi. Ilmselt ei meeldinud talle isegi see, kui me kulli mängides ta majast mööda jooksime.
Jah, see oli aeg, kui meie maja oli hoovi kõige uuem. Olid aiamaad, oli kelgumägi, Veepuhastusjaama vana sissepääs, basseinid, mudatiigid... Oh heldeke, kui kaugel see täna tundub!
(järgneb)
Käisime täna korraks tüdrukutega mu vanematekodust läbi. Vanemad olid ise suvekodus, kuid et ema oli jätnud külmkappi emadepäeva tordi sööjaid ootama, põikasime möödasõidul oma tükkidele järele.
Et tegemist oli minu lapsepõlvekoduga, sattusin toonasest elu-olust ka tüdukutele jutustama. Nii põhjalikult polegi seda vist varem teinud.
Jutustasin, et meie hoovis oli väga palju lapsi. Kõik tundsid kõiki, kuna kõikide vanemad töötasid ühtlasi Veepuhastusjaamas. Vahel mängisime me kõik koos, aga hoopis sagedamini irdusime ühe oma põhi-sõbrannaga omaette. Meil oli rikkalik fantaasia ja ülipõnevad (kohati ka ohtlikud) mängud. Et see kant oli kasvamiseks lausa idülliline, hakkasin mõistma alles täiskasvanuna.
Jutustasin, et algul elas meie pere küll samas majas, kuid keskmise trepikoja esimesel korrusel. Tegemist oli mu vanemate esimese päris oma koduga. Saime selle, kui olin viiene. Kui olin üksteist ja me pere oli kahe liikme võrra kasvanud, vahetasid vanemad kolmetoalise korteri sama maja neljatoalise vastu, see asus ja asub praegugi teepoolse trepikoja kolmandal, st ülemisel korrusel.
Enne meie kolimist neljatoalisse oli see korter ühispind kahele perele- wc, vannituba ja köök olid neil ühised, kaks tuba aga ühe, kaks teise pere käsutuses. Päris karm!
Aga lastest ka. Kui kolmetoalises elasime, oli meie kohal, teisel korrusel pere, kus oli minuvanune Liina. Millegipärast ei saanud minu ja Liina sõprusest asja. Mäletan, et Liinast oli vaid siis palju kasu, kui poisid meid kiusama hakkasid. Kuna Liina oli oma vanemate ainuke, ärahellitatud laps, tuli ta ema sel puhul alati õue poistega riidlema. Küll see oli tore! Minu ema ei teinud seda kunagi- ütles, et peame oma tülid ise ära lahendama. Noh, ega poisid ju Liina emagi "kuriteopaigale" ootama jäänud, kuid too sai nendele vähemalt kaugelt midagi krõbedat hõigata. Mäletan, et Liinal oli hästi tumedates toonides kodu, mille kõik põrandad olid kaetud Mistraga. Seda mäletan ka, et Liina ema kurtis kord summutatud toonil minu emale, kuidas Liinal on nii hea isu, et võtab õhtuti pekitüki padja alla...
Teisel pool meie seina, tänavapoolse trepikoja esimesel korrusel elas samuti minuvanune poiss, Raimond, kel oli ka kaks aastat noorem õde, Anneli. See oli huvitav pere. Ema oli selline “heleda jaalega” ning nägi juba tooma täpselt samasugune välja, nagu praegugi. Isa oli jälle jube vaikne, hiljem selgus, et ta oli vahel lihtsalt vintis. Selle omaduse päris hiljem ka Raimond, tema vist samas olekus niiväga vaikne polnud. Mäletan, et nad pidasid mingil hetkel oma kodus varest. Muidu olid neil ikka suured koerad. Raimondist ja tema kahtlastest tegudest olen siin juba kunagi kirjutanud. Muud ma temast ei mäletagi. Õest ei mäleta sedagi.
Anneli ja Raimondi vastas elas kogu meie auuli ainukene vene perekond. Üks arstist naine oma isa ja tütar Natašaga. Üksvahe oli neil ka mitu suurt koera. Kummaline, see oli ühetoaline korter, kuidas nad sinna kõik ära mahtusid! Aga jah, Nataša oli minust paar aastat noorem ja rääkis toona ka ilusasti eesti keelt.
Nataša kohale, sama trepikoja teisele korrusele kolis mingil hetkel kärgpere- naine, kes abiellus sealelava mehega ja tõi kaasa oma kaks poega eelmisest abielust. Nende nimed olid Janek ja Frery. Loodan, et kirjutan õigesti. Lapsena ütlesin tema kohta lihtsalt Reeri. Kust mina teadsin, mismoodi sellised peened nimed käivad! Frery oli minuvanune, aga too Janek kaks aastat vanem. Freryst ei mäleta ma suurt midagi, aga Janek oli väga koloriitne kuju ja temaga käis alati kaasas hulk sehkendusi. Ei tea, kas ta koolis ka käis? Ahjaa, Janekil oli jube pikalt häälemurre- minu meelest hüppasid tal täiskasvanunagi “kuked” sisse.
Keskmises trepikojas, meie vastas oli tüdruk nimega Kaire. Tema oli minust kolm-neli aastat noorem. Kairest mäletan niipalju, et ta oli tihti oma mõtetes ja tal oli palju huvitavaid näoilmeid, mida me sõbrannaga piidlesime, kui midagi muud teha polnud. Kaire vanemad tundusid tohutult vanad. Eks nad vist olidki.
Kaire kohal ja Liina vastas elasid kaks vanemat poissi, nendega ei suhelnud ma vist üldse. Omakorda kohal elasid samuti kaks poissi, üks vanem, Tauno, teine minust kaks aastat noorem, Hendrik, kõva kaebupunn, olemuselt hirmus arg poiss.
Ja nende vastas elas pere, kes kandis perekonnanime Seks! Kujutage pilti, täpselt see nimi oligi! Minu vanemate jaoks oli nende poeg Seksipoiss ja sellena tean teda siiani. Vahet polegi, mis ta eesnimi on. Tolle ohtliku Janekiga oli Seksipoiss suur sõber. Mäletan, et vedasin kord ühe oma sõbrannaga Janeki ja Seksipoisi sümfooniakontserdile. Oli see vast käik! Nad itsitasid kogu kontserdi, meie omakorda itsitasime nende itsitamist.
Hoovipoolse trepikoja esimesel korrusel elas samuti koloriitne pere. Neilgi oli kaks poega, umbes samaealised, kui keskmise trepikoja suured poisid- kaks kuna neli aastat minust vanemad. Mingil hetkel kippusid nad alkoholi jooma, kuna ka nende isa ei sülitanud pitsi põhja. Aga see oli siis, kui olin juba suurem. Muide, too napsuvennast isa leidis endale veelgi hiljem ühe sensitiivist venelanna, kellega sai veel kaks tütart. Paraku ei jäänud seegi abielu püsima. Tollest kummalisest sensitiivist olen ka siin varem kirjutanud.
Ja nende kohal elas Kai oma ema ja isaga. Väike-Kai, nagu me teda kutsusime, kuna kollases majas oli veel üks, Suur-Kai. Väike-Kai oli minust aasta noorem. Ta vanemad läksid mingil hetkel suure raginaga lahku. Mäletan, et Kai ema oli jube närviline, kuna ta isa armastas vist ka väheke napsutada. Isast jäi siiski lahkem mulje. Kai tahtnuks tegelikult isaga elama jääda. Mäletan, et meil oli temast kole kahju, kui ta emaga ära kolis.
Ja Kai kohal elas Sigrid, minu parim sõbranna kuni teismeeani. Sigrid elas hoovipoolse trepikoja kolmandal korrusel koos oma ema, isa ja vennaga. Mäletan, et kadestasin Sigridit ta suure venna tõttu. Kui suured poisid me käsi hakkasid väänama, ütles Sigridi vend Kaido teistele, et "ärge teda puutuge". Vedas, kas pole! Teiseks kadestasin Sigridit ta Soome sugulaste pärast. Sigridil oli nimelt päris Barbie nukk- ajal, mil peaaegu kellelgi polnud mingeid Barbie'sid. Sigridi vanemad olid tõsised ja ranged. Käisin nende juures mängimas ainult siis, kui neid kodus polnud. Aga meil oli ka õues tohutult huvitav.
Sigridi vastas elas aga pere, kus kasvas kaks poega, jällegi minust nooremad. Neist üks, Kristo, tegeles millalgi mu vennalt raha välja pressimisega. Võib olla seetõttu ongi mul meeles, et neil kõigil olid väiksed tigedad silmad…
(järgneb)
Ma nüüd ei teagi, kas minus on alalhoidlikkust või ei ole kohe üldse!
"Ma ei tahaks praegu sinu nahas olla..."
Olen seda palju kuulnud enesele öeldavat. Ja siis hakkan taas märkama, et elan tõepoolest palju jõulisemalt, rahutumalt, emotsionaalsemalt, äärmuslikumalt, valulikumalt ja kirglikumalt, kui enamik mu ea- või sookaaslastest. Või siis lihtsalt kaasteelistest.
Ma ei räägi ainult suhetest. Ka siis, kui näiteks kolmikud olid väikesed, kuulsin seda lauset korduvalt.
Kui palju sõltub elus valikutest ja kui palju on neis valikutes juhust? Kui palju mängivad rolli kaasasündinud isikuomadused?
See, et kasvukeskkonnast sõltub palju, teame ju kõik. Ometi võib märgata ka seda, et elamise emotsionaalne skaala tundub mõnel ikka märksa tasakaalukam, kui teisel, olgu ta kasvanud kus tahes. Neil hetkil, kui kuulen enesele öeldavat, et "ma ei tahaks praegu sinu nahas olla", seisan jälle silmitsi tõelise iseendaga- sellega, kelle tahaksin ära peita, sest äkki mõjun teistele liiga ehmatavalt.
Varajases nooruses varjasingi palju. Oskasin suurepäraselt teha nägu, et kõik on hästi, kuigi ei olnud. Arvasin, et naeratusega kaitsen eelkõige iseennast. Täna aga mõistan, et kaitsesin hoopis teisi. Nad ei oleks kõiki minu valikuid mõistnud. Mina aga ei suutnud neist sellest hoolimata hoiduda. Nii oligi turvalisem üksi naerda ja üksi nutta, sest "me ju ütlesime..." Milleks inimesi muretsema panna.
Äkki oleks õige termin selle kohta, mida aeg-ajalt elult noolimas käin, "julgus hüpata"? Ja see minek, teate, on täiesti alateadlik. Sest ükskõik, millistele möödunud raskustele ma oma elus mõtlen, on neis ühtlasi vägagi emotsionaalselt puudutavat, ilusat, lendutõstvat, inspireerivat. On värvipaleti kõikmõeldavaid toone, muusikat kogu dünaamika- ja tämbriskaalas. Pole ühtegi etappi, milles oleks vaid puhas kannatus ja katkematu piin.
Eks need viimased tõmba muidugi jälle maa peale tagasi, kui nende kord kätte jõuab. "Haavade lakkumise aeg", kui soovite. Ja teistel on seda küllap kõrvalt raskemgi vaadata, kui mul enesel kogeda...
Tõsi, stabiilsus oleks märksa lihtsam. Aga mina vist ei suuda nii, kuigi igal korral justkui seda otsima tõttangi... Avatuna, usaldades, rõõmsameelselt. Ma ei saa öelda, et lasen asjad käest, ei märka, ei oska reageerida, ei juhi olukorda. Oskan küll, aga kõik need olukorrad ja suhted, nii rõõmu- kui varjukülgedega, oleksid siis pidanud lihtsalt olemata jääma. Pool mu elu oleks sel juhul pidanud elamata jääma.
Armastus ja viha, kirg ja kannatus, tipp ja sügavik- küllap need käivadki minu elus käsikäes. Võibolla tuleb mul lihtsalt sellega leppida?
Oma nahas tahan aga olla ikka ja alati. Mul on ilus elu. Hämmastavalt rikkalik.
Armastuse apostel sai Suurel Reedel täistabamuse, lebas Vaiksel Laupäeval näoli maas ja tõusis Ülestõusmispüha hommikul reipalt üles kantslisse. Teisel Ülestõusmispühal ilmus ta taas, kuid siis ei tohtinud teda puudutada.
Teisipäeval toimus aga langemine, sest ega jutt pole Kristusest! Armastuse apostel tegi valearvestuse. Naised, kes pidid nutma Vaikse Laupäeva öösel, said nutta ja kaevelda teisipäeva ööl vastu kolmapäeva. Ööl vastu kolmapäeva oli kivi hauakambri ukselt ära veeretatud ja armastuse apostli koletud saladused said sealt jõena välja voolata. See oli tume, sogase veega jõgi.
Armastuse apostel oli langenud. Ta südames polnud enam armastusele kohta. Oli vaid meeleheide ja meelepete. Armastuse apostel tahtis, et ta suudaks nutta koos naistega, aga mingi osa temast leidis, et see ei sobi tema senise oreooliga.
Nii jättis ta naised kus see ja teine ning alustas pimeduses taas laulu, mis kutsus ühinema nii jõed kui mäed, linnud ja loomad taeva all ning inimesed, kellel oli temast hea meel, kes palistasid teepervi ja raputasid temale pöidlaid ja südameid. Seekordne tõus, leidis armastuse apostel, peaks olema veelgi kõrgem, veelgi võimsam ja veelgi kuulsusrikkam. Langemisest ei kõnelenud ta kellelegi.
Aga Maarja pani kõike seda, mis toimus, tähele ja mõtiskles sellest oma südames…
Helis tuletas mulle selle loo jälle naeruga meelde!
Kas te teate, et Loviisa, Lisann ja Karl Johann on juba peaaegu minu pikkused? Kas te teate, et kinganumber on kahel suurem, kolmandal minuga sama?
Ainuke, mis neid minust rangelt eristab, on määrdumise küsimus. Asi on nimelt selles, et kolmikud määrduvad kole kergesti. Kui te ei teaks, et nad käivad täiesti korraliku kooli kuuendas klassis, arvaksite, et nad töötavad põllul! Seda arvaksite pesemiskordade arvu ning pesemiseks kuluva aja ja veekulu järgi. Nad pesevad end nimelt väga tihti ja väga põhjalikult. Käin sageli vannitoa ust prõmmimas, sest minu arvates ei saa nii kergesti määrduda. Nii sage küürimine võib pealegi naha maha võtta! Ja veel- ohtra vee tarbimise eest saadetakse kord kuus arve- ja see saadetakse millegipärast mulle. Mul hakkab endast alati kole hale, kui selle arve saan. Ma ei usu, et põllutöölistele sellised küürimisarved laekuvad!
Riided määrduvad triol samuti viis korda kiiremini, kui mul. Õigupoolest on kõik riided peale ühte kandmiskorda kasutamiskõlbmatud ning tuleb visata musta pesu kasti. Pusad ja püksid ei tohiks nii kergesti määrduda- juhul kui tegu pole põllutöölisega. Minu arvates pole, minu teada käivad nad korraliku kooli kuuendas klassis. Aga nad kurdavad ühtlugu, et kõik pusad ja püksid on otsas. See tähendab, et vedelevad musta pesu kastis. Minu hinnangul lebavad nad seal puhtana, kuid trio täheldab määrdumist või vähemalt “imelikku lõhna”. Minu selgitused jäävad hüüdjaks hääleks kõrbes. Nad lihtsalt ei pane “musti asju” selga! Ja noh, ei pea vist mainimagi, et arve, mis me tubli pesumasina töö eest tuleb, potsatab millegipärast ikka minu postkasti. :)
Kreemitamistest ja lõhnastamistest ma ei parem ei räägigi. Viimati lonkisin Loviisa kannul ILU poes, ta valis nimelt enesele parfüümi. Hoidsin ohutusse kaugusse, sest parfüümid muide maksavad ka. Usun, et maksja oleks kassas kergelt selgunud. Õnneks “päris seda õiget” ei leitud.
Karl Johann sai sünnipäevaks ühe mehise parfüümi. Kui kuhugi mitte-kooli väljuma hakkab, piserdab end ka mehiselt üle. Mul on pärast tükk aega hingamisraskused!
Hommikuse ja õhtuse kreemitamise peale kulub plikadel üüratu aeg. Ja te veel imestate, miks iga päev kooli hilinema kipume! Arvate, et minu iluravi tõttu? Oo ei- minul läheb meigile vaid viis tühist minutikest! Pesen ka kiiresti. Ma ei tööta nimelt põllul.
Aga muidu on mu trio, vaatamata oma räpasusele ja ohtratele protseduuridele selle likvideerimiseks, väga toredad noored. Ja kui tõsiselt rääkida, siis mustus ja pesematus oleks ikka kordades hullem…
Kes teist inimest jalaga lööb, sellel kasvab jalg hauast välja, oli vanaema mulle ikka öelnud. Minus tekitas see ütelus päris korralikku hirmu. Mismoodi see jalg end küll kirstust maa peale ajab, olin isekeskis mõelnud. Ja huvitav, kas ta tuleb ühe ropsuga liiva alt nähtavale või ilmub järk-järgult nagu seemnest idanema läinud puu? Viimane variant tundus kuidagi kentsakas. Esimene oli aga liiga õudne, et isegi edasi mõelda. Kindlasti öösel, täiskuu ajal, võdistasin õlgu.
Kadrina kalmistul oli ühest hauast päris korralik jalg välja kasvanud. Kui vanaema vanaisa haual väikese rehaga ilutriipe vedades küürutas, tegin ikka asja tolle jalaga haua juurde. Hauaplaadi järgi puhkas seal keegi Sulevi-nimeline ja too oli elanud päris pika elu. Küllap jõudis teisi ikka korralikult jalaga taguda.
See oli säärane jäme puujalg, looduse meelevallas praguliseks tõmmanud, halli karva. Püüdsin sirelipõõsa tagant piiludes tabada jala vähimatki liigutust, aga see seisis tardunult nagu mingi tavaline jändrik. Korraks mõtlesin isegi julget mängida ja jalga jalaga tonksata, et näha, mida too seepeale teeb, aga hirm sai võitu. Selliseid asju ei puuduta. Nagu surnutki, ei kujuta ettegi, kuidas oleks katsuda.
Tol ajal oli veel mõnel elusalgi vanamehel puujalg. Sellest oli kohe aru saada- too istus püksisääres hoopis teisiti, sirge ja elutuna. Mu meelest oli kummaline, et puujalga üldse kaasa veeti. See oleks ju nagu pikka halgu järele lohistada, arvasin. Mismoodi see jalaköndi otsa kinnitub ja kas ta valu ei tee, sellelegi küsimusele ei leidnud ma vastust. Ilmselt mõjus puujalg teistele inimestele siiski ohutumalt, kui lihtsalt tühi püksisäär, mis muutis inimese kuidagi abituks, aga samas äraarvamatuks.
Kui juba elusast peast on puujalg, ega see vist küll hauast välja tule, juurdlesin vahel. Peab see vanaema kõik huvitavad küsimused poolikuks jätma! Ikka ja jälle käisime koos kalmistul, ikka ja jälle piidlesin hauast turritavat hallikarva jalajurakat, lööja ilmselget karistust.
Ühel ööl puujala-Sulev tuli. Olin nagu ikka, sirelipõõsa taga tema jalga passimas, kui korraga seisis Sulev “hopsti!”mu ees, nägu veidi pundunud ja mullasegune, aga muidu täies pikkuses, täis mängulusti ja elusa inimesega kokkupuutumise soovi. See soov polnud muidugi minuga vastastikune.
Tuli sellest alles tagaajamine! Mu jalad, mis muidu lippasid vägagi väledalt, olid otsekui kinni kiilunud, sain nendega teha ainult imelikke hüppeid, olles pidevas näolikukkumisohus. Takerduv liikumine siiski toimus, puujala-Sulev väga otsustavalt kannul, eks ikka selleks, et oma puujalaga selles ilmas veel üks korralik tou ära panna! Möödusime ristidest ja hauaplaatidest, vahemaa me vahel kahanes jõudsalt. Õige pea hakkas mu kuklas kostma vanamehe rasket hingeldamist. Puujalg tegi maapinda puudutades rütmiliselt tonks ja tonks. Hakkasin väsima, mu edasiliikumine muutus üha vaevalisemaks, kuni viimaks komistasin ja kukkusin. Vanamees komberdas vaevata mu vasakule küljele, kummardus oma poolkõdunenud kehaga üle tema, manas naharibadega kaetud koljusele näole võika irve, võttis puujalaga hoogu ja …
Ärkamine oli vastik. Külm higi laubal, pekslev süda. Mis imelik unenägu, mis totrad mõtted. Värisesin hirmust. Või oli see külmast, sest tekk oli voodilt libisenud. Tekki üles võtma kummardudes läbis mu külge valujutt. Puusa piirkond tundus lausa kuumavat. Käsikaudu kobades leidsin öölambi lüliti.
Tardusin õudusest. Küljel, kus puujala-Sulev oli viimati ta üle kummardunud ning löögiks hoogu võtnud, laiutas nüüd tohutu veresegune sinikas. Maja oli täiesti vaikne.
Vanaema suri mõne aja pärast. Käisin vahel ta hauale lilli viimas. Puujalga aga naabruskonna haual enam ei olnud. Peale unenägu oli see lihtsalt kadunud, oli siis keegi tolle kännujuurika maha raiunud või kes teab. Ka linnapildist kadusid tasapisi puujalgadega inimesed. Maailm arenes ja kunstjäsemetest said vigastatud inimeste targad abimehed.
Ainult vahel harva meenub see lugu taas. Nüüd aga hoopis teisiti, ohutus ajakauguses ja mälestuste looriga palistatult. Nagu õrn märk küljelgi- kui hoolega vaadata, näeb küll…