Teisipäev, 8. oktoober 2019

Kamina tagasitulek

Meie kamin on jälle korras!
On imeline tunne vaadelda, kuidas klaasi taga praksuvail halgudel mänglevad oranžikaspunased leegid ning tunda, kuidas silmad puhkavad ja üle kogu keha hoovab mõnus rahu, samal ajal kui ahju kohmakas kere peopesade paituste all üha soojemaks, külgedelt lausa kuumaks muutub.
Eelmisel aastal ei olnud mul mingit tahtmist selle va kaminaga tegeleda. Siiber oli mingil müstilisel kombel täiesti kinni kiilunud ja see tekitas ausalt öeldes viha. No kuidas sa kütad, kui siibrit avada ei saa?
Pikad talveõhtud tekitasid aga elava tule ja naturaalse soojuse igatsuse. Nii tellisin sel sügisel esmalt appi korstnapühkija, kes korstna pühkimisele lisaks küttekollete asjus mõningaid ettekirjutusi tegi, kuna euronõuded on vahepeal karmimaks muutunud, kuid kes kinnikiilunud siibri peale vaid kukalt mõistis kratsida- kui oli kõikvõimalikud vahendid selle avamiseks järele proovinud.
Järgnevalt pöördusin tema soovitusel pottsepa poole.
Pottsepp-meeski polnud säherdust asja nagu kinnikiilunud siiber varem kohanud. Õnneks ei jooksnud aga tema sugugi pead raputades minema, nagu endamisi kartsin, vaid lohutas mind esmalt (ma vajasin seda!), et "korda saame selle kamina niikuinii!", seejärel kääris käised üles, lammutas veidike korstnajalga, sulatas sooja veega aegade jooksul kivistunud pigi lahti, tegi korstnajala korda tagasi ja- voilaaa!- kamin töötas jälle! Töötab siiani! Ja ka edaspidi, sest loksutan nüüd seda va siibrit edasi-tagasi iga päev- ka siis, kui ei küta.
Ma lihtsalt pidin seda lugu siin jagama, sest väikesed asjad teevad vahel nii õnnelikuks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar