Eile lendas kõik vastu taevast. Oli ju laste sünnipäev! Nojah, sel korral ei olnud küll tegu stressi tõttu ülesöömisega, pigem näksides "tiksumisega", aga veidi kahju oli ikka, et heas seltskonnas ununes kõik kirjapandu ära!
Täna hommikul toitusin rosoljest ja tordijääkidest. Tuleb tunnistada, et polnud suurem asi valik- kõht siiani liiga täis! Aga ehk saan õhtulpooliku jooksul endal "sabast kinni" ja söön siiski vaid tõelise näljatunde korral. Vennapoja sünnipäev on küll "ohuna" ees, aga vähemalt püüan.
pühapäev, 30. detsember 2018
10
Kummaline on see mitmike elu.
Kõigepealt olid nad kõhus. Külg külje kõrval. Koos.
Siis nad sündisid ja mahtusid esialgu oma 2500 grammiste kehakaaludega ristipidi ühteainsasse võrevoodisse. Ikka külg külje kõrval koos.
Seejärel saabus aeg magada kolmes kõrvuti võrevoodis. Kindlalt koos.
Järgnes suuremate voodite aeg. Aga ikka ühes magamistoas. Kõrvuti, koos.
Olen mõnel harval korral küsinud, kas ei oleks ehk nüüd aeg eri tubadesse kolida. Igal korral olen tundnud eitava vastuse üle kummalist kergendust. Sest mõelda vaid, kui nad kolivad eraldi tubadesse- õige pea jõuab see päev niikuinii kätte- siis on see jäävalt nii. Ning sellest järgmine etapp on kolimine eraldi kodudesse...
Tean küll, et seda ainulaadset sidet, mis mitmikke kogu eluks saatma jääb, ei katkesta füüsiline eraldiolek. Ometi tundsin täna kolmes kõrvuti voodis magajate tekke kohendades, et praegune hetk võiks veel pikalt kesta...
Kõigepealt olid nad kõhus. Külg külje kõrval. Koos.
Siis nad sündisid ja mahtusid esialgu oma 2500 grammiste kehakaaludega ristipidi ühteainsasse võrevoodisse. Ikka külg külje kõrval koos.
Seejärel saabus aeg magada kolmes kõrvuti võrevoodis. Kindlalt koos.
Järgnes suuremate voodite aeg. Aga ikka ühes magamistoas. Kõrvuti, koos.
Olen mõnel harval korral küsinud, kas ei oleks ehk nüüd aeg eri tubadesse kolida. Igal korral olen tundnud eitava vastuse üle kummalist kergendust. Sest mõelda vaid, kui nad kolivad eraldi tubadesse- õige pea jõuab see päev niikuinii kätte- siis on see jäävalt nii. Ning sellest järgmine etapp on kolimine eraldi kodudesse...
Tean küll, et seda ainulaadset sidet, mis mitmikke kogu eluks saatma jääb, ei katkesta füüsiline eraldiolek. Ometi tundsin täna kolmes kõrvuti voodis magajate tekke kohendades, et praegune hetk võiks veel pikalt kesta...
reede, 28. detsember 2018
Tasakaalustatud toitumine 1
Mõningad reeglid:
1) Toidukorrad ei tohiks olla nii harvad, et kõht ülitühjaks läheb.
2) Närvimineku ja näljatunde mõiste ei ole üks ja sama. Väsimuse ja näljatunde oma samuti mitte.
3) Kellegagi kokku saamine ei pruugi tähendada üheskoos söömist. Kõik sõltub minust.
Hommikul jõin klaasitäie vett sortsu õunaäädikaga ja tassi teed meega. Sõin avokaado-munavõiga leiva ja poole suurest tomatist. Kõht ütles ilusti ja selgelt, et on täis.
Viga ilmnes pärastlõunal. Meil oli emaga kokku lepitud, et lapsed söövad enne sünnipäevale minekut nende juures kõhu kartuliputru ja ahjuliha täis (teate küll seda sünnipäevade toidulauda!) Mulle tuli aga pool tundi enne vanemate juurde sõitmist kohutav nälg peale (Vt, punkt 1). Midagi polnud teha. Sõin suure tüki küpsetatud lõhet ja ema-isa juures jäi praad minust puudutamata (vähemalt suutsin seal tuvastada täiskõhutunde- väga tubli!) Järgmisena sõin killukese browni kooki, kui lastele sünnipäevale järele sõitsin. Selleks ajaks ei olnud mu kõht veel üldse tühi, aga ma ei tahtnud tegijat perenaist solvata. (Vt. punkt 3) Kui koju jõudsin, tundsin, et nüüd olen piisavalt näljane, söömaks ära ema poolt kaasa pandud lõunase toidu. Joss aitas ja seetõttu ei olnud portsjon liiga suur. Väsinuna haaras käsi autopiloodil mitmete näkside järele, aga eristasin näljatunde muude tunnete virrvarrist (Vt. punkt 2)
Homme peaksin menüüsse kaasama palju enam rohelist kraami.
neljapäev, 27. detsember 2018
Häiritud toitumine
Mul ei jää enam muud üle, kui kapist välja tulla. Minu toitumine ei ole normaalne. Kasutan söömist stressi-, üleväsimuse- ja muredega toimetulekuks. Söön liiga palju, eriti õhtuti. Tunnen piinlikkust enda kohta ebanormaalselt suurte toidukoguste ja täiesti arutute valikute üle. Mul on peale söömist kõht vastikult täis. Mu kehakaal tõuseb aeglaselt, aga järjekindlalt. Ma ei oska ennast aidata. Mul ei ole seda probleemi kellegagi jagada, sest "minu vanuses ei peagi välja nägema nagu plikake" ja "see on mingi pseudoprobleem, sest teised ei näe mind sugugi ülekaalulisena."
Jajah, ka ise ei näe ma end hullult ülekaalulisena. Aga ma tunnen, et teen endale söömisega liiga ja see kestab juba päris pikka aega. Kohe kindlasti ei ole mul muundunud minapilt. Olen täiesti adekvaatses mures.
Tean, et ülesööjatele tehakse ränga raha eest koolitusi, mis aitavad neil nende toitumismustrit mõista ja murda. Mina aga hüüan täna ja praegu välja omaenda koolituse- siinsamas ja täiesti tasuta! Vaatame, mis selle keeruka probleemiga saama hakkab!
Jajah, ka ise ei näe ma end hullult ülekaalulisena. Aga ma tunnen, et teen endale söömisega liiga ja see kestab juba päris pikka aega. Kohe kindlasti ei ole mul muundunud minapilt. Olen täiesti adekvaatses mures.
Tean, et ülesööjatele tehakse ränga raha eest koolitusi, mis aitavad neil nende toitumismustrit mõista ja murda. Mina aga hüüan täna ja praegu välja omaenda koolituse- siinsamas ja täiesti tasuta! Vaatame, mis selle keeruka probleemiga saama hakkab!
kolmapäev, 26. detsember 2018
Tagasivaade (järg)
Olen endas avastanud hapruse. Usalduse olukordade lahenemise osas. Ja suurema meelekindluse seista oma sisemise "pärisosa" eest.
Sain selle aasta algul ühe vajaliku ja päris valusa õppetunni osaliseks. Nimelt olen paljudelt inimestelt kuulnud õpetust, et teatud olukordades "tuleb eluga edasi minna". Mis suunas ja millises tempos seda teha soovitatakse, on siiani jäänud pisut selgusetuks. Olen nimelt üsna paljusid inimesi näinud tegevat peale "kukkumist" või "languseperioodi" liiga kiireid samme täiesti vales suunas, eemale neist väärtustest, mis elus tegelikult loevad. Vähemasti minu elus loeksid. Kahtlustan väga ühiskonna survet.
Tark ei torma.
Ja ometi hakkasin ka mina peatselt mööduva aasta hakul kobades liikuma suunal, mida arvasin end väga vajavat, uskudes viivuks tõsimeeli, et mõningad mööndused isiklikes tõekspidamistes ei loe midagi. Muidugi lugesid! Õige pea piruetitasin jaanuarikuise jäätunud elumere libedatel lainetel emotsionaalselt kiivakiskuvat soolokava (mille arvasin muide olevat paaristantsu!), kuni käkaskaela pikali prantsatasin, kuklasse puurimas mu nelja lapse imestunud pilgud. See on lugu, millest pigem vaikiksin- kui vaid nii tihti ei juurdleks, kuidas sain ma enesele võtta sellise rolli, mis pole mulle absoluutselt loomupärane!
Libistan sõrmedega üle vanade elektriküünalde... mõned lambid annavad kahvatupunakat valgust, enamus jäävad aga süttimata. Avastasin hetk tagasi, et neil on veel, ühtedena vähestest, juures Kadrina vanavanemate kodu hõng. Mu süda kiskus hetkeks kokku. Tüdrukud hakkasid mu meeleliigutuse põhjust kuuldes haledalt nutma. Aga mina tundsin jälle todasama paitavat nukrust.
Mul vedas, et vanaema oli just seesugune nagu oli. Ja vanaisa ka. Nad ei olnud kaugeltki ideaalne paar, aga moodustasid ometigi mingi kummalise terviku, mis minu lapsemaailmale pakkus just sel viisil vajalikku turvalisust. Kummaline. Istun praegugi mõtetes nende kitsa köögilaua ääres, vanaema toimetamas pliidi juures. Headust ja juttu jagub kauemaks. Ja suures toas on jõulukuusk. Kirjude nõuka-aegsete ehetega. Needsamad elektriküünlad...
Ma valetasin üle-eelmises lõigus, et sobimatu roll pole mulle loomupärane. Õigupoolest olen nii mõnegi säärase oma õlule võtnud ja lausa maratone läbinud. Samas ei ole ma kindel, et alustades algusest, oskaksin valida teisiti. Kõik mu valikud on tehtud südame järgi. Kui tunnistaksin need läbinisti valedeks, tunnistaksin valeks ka iseenda, kogu mind ümbritseva maailma ja selle lõputu hea, mis on mu ellu tulnud sobivais rollides, mida ei ole samuti vähe ja mis on kindlalt põimunud nende paari sobimatuga. Seetõttu loeksin õnne valemi toimimise teadlike valikute ja juhuslike vedamiste protsentideks viiskümmend-viiskümmend. Kõik ei ole enda teha.
Mulle meeldib tohutult jälgida Helist. Teda ümbritsevas maailmas võib olla täielik tohuvabohu, mingil müstilisel viisil suudab ta end sellest kõigest piisaval distantsil hoida, mõjumata ometigi ebaviisakalt kaugena või äraolevana. Minu "paitava nukruse" koha peal on temal täielik "chill". Tunnen, kuidas ta mind ja teisi me pereliikmeid armastab, toetab ja mõistab, kaotamata samas selles hoidmises hetkekski iseennast. Kuigi me ei ela üheskoos, on ta otsekui alati siin.
Ahjaa, lõpetuseks meenub üks suhteliselt ebameeldiv sündmus veebruarikuust. Kirjutasin sellest oma sõbrapäeva postituses. Just Helis oli see, tänu kellele jäid mul suuremad ebameeldivused kogemata. Helise tegutsemine õpetas mulle, et vahel lihtsalt tuleb teiste eludesse sekkuda. Küsimata. Nii möödaminnes. Aga midagi sellist suudab korda saata ainult tõeline Noor Daam.
Kokkuvõtvalt oli 2018. aasta põnev ja õnnelik. Minu ümber on endiselt fantastilised inimesed. Jumala õnnistus tundub olevat minuga igal päeval. Olen lõpmata tänulik.
Kui nüüd saaks veel... TANTSIDA! (Uusaastasoov)
Mulle meeldib tohutult jälgida Helist. Teda ümbritsevas maailmas võib olla täielik tohuvabohu, mingil müstilisel viisil suudab ta end sellest kõigest piisaval distantsil hoida, mõjumata ometigi ebaviisakalt kaugena või äraolevana. Minu "paitava nukruse" koha peal on temal täielik "chill". Tunnen, kuidas ta mind ja teisi me pereliikmeid armastab, toetab ja mõistab, kaotamata samas selles hoidmises hetkekski iseennast. Kuigi me ei ela üheskoos, on ta otsekui alati siin.
Ahjaa, lõpetuseks meenub üks suhteliselt ebameeldiv sündmus veebruarikuust. Kirjutasin sellest oma sõbrapäeva postituses. Just Helis oli see, tänu kellele jäid mul suuremad ebameeldivused kogemata. Helise tegutsemine õpetas mulle, et vahel lihtsalt tuleb teiste eludesse sekkuda. Küsimata. Nii möödaminnes. Aga midagi sellist suudab korda saata ainult tõeline Noor Daam.
Kokkuvõtvalt oli 2018. aasta põnev ja õnnelik. Minu ümber on endiselt fantastilised inimesed. Jumala õnnistus tundub olevat minuga igal päeval. Olen lõpmata tänulik.
Kui nüüd saaks veel... TANTSIDA! (Uusaastasoov)
laupäev, 22. detsember 2018
Tagasivaade
Mõtlesin, et heidan juba praegu tagasipilgu sellele hoogsalt viimast kuud käivale 2018. aastale. Tõsi, võimalik, et aasta sündmus on veel toimumata, aasta inimesega kohtumata, aasta nalja üle naermata ning aasta tegu tegemata- aga seda kõike saab ju siia ka hiljem lisada!
Esimese asjana meenub mulle 2018. aasta pikk ja imeline suvi. Meie perel möödus see, nagu ikka tavaks, kaunil Muhumaal. Sel aastal suvitas meiega esmakordselt ka väike Otto. Otto sünd liigitub ühtlasi vaieldamatult Aasta Sündmuseks 2018. Tema kaudu lisandus minu elu rollikaardile ka uus staatus.
Muhus oli mõnekuine Otto tõeline supelsaks, sukeldudes lainetesse lausa kolmes erinevas rannas- ja mitte vaid ühe korra!
Kolmikutest ma mitte ei räägigi! Nende tavaline taks oli kolm-neli ujumiskorda päevas, umbkaudu tund korraga. Ja ikka koos sõpradest naabri- kolmikutega. Mul ei ole sõnu jagamaks seda rõõmu, mida nägin kõigis kuues kriimulises ja päevitunud näolapis. Mõnu, mida tekitab pikkade suvepäevade jooksul üheskoos mängimine, siia-sinna tormamine, jalgrattaga kihutamine, heinapallidel turnimine või lihtsalt jutuvestmine, oli mulle kui emale tohutult südantsoojendav. Ma ju tean, et need suved ei unune.
Järgmisena meenuvad mulle sellest aastast mitmed kaunid reisil- olgu siis lastega Maltal, naiste matkaklubiga Türgis Lüükia radadel, neidudekoori klaverisaatjana Norras Bergenis või sõprade seltsis Korsika saarel. Reisid ei ole minu jaoks peaaegu mitte kunagi puhkus. Seetõttu ei püstitagi ma enesele küsimust, kas ma tahan reisida- ma lihtsalt pean reisima. See on eluviis, mida võib pealkirjastada kas "ärahüpeteks" rutiinist või muul sarnasel viisil, kuid mis on alati seotud ka füüsilise või vaimse pingutusega. Ilmselgelt minulik.
Matkad on samuti mõnusad. Uue servakese Valga- ja teise Võrumaad avastasime näiteks suvelõpu rattamatkal. Ja kus sai alles roobasteed mööda vuhinal alla orgu otse lehmakarja keskele kihutatud! Mis sest, et vale tee...
Kõigest eelnevalt kirjeldatust hoolimata on minus maad võtnud mingi eriskummaline üksindus. Füüsiliselt ei ole ma ju peaaegu kunagi üksinda. Aga see üksindus ei olegi füüsiline, vaid tuleb kusagilt minu seest, asetades mind mingile veidrale distantsile, otsekui vaatlejaks. Muide, see ei ole üldsegi ebamugav positsioon, vastupidi. Selles olekus on mu ümber õhku. Kui varem kogesin sageli üsna äärmuslikke emotsioone, siis nüüd tunnen väiksemal emotsionaalsel skaalal väga sügavaid tundeid. Minu tunnetele on tekkinud ruumi.
Näiteks olen avastanud paitava nurkuse. See on mu enda poolt välja mõeldud termin, tähistamaks armastuse seisundit, kui puudub selge armastuse objekt, on aga lõpmata palju inimesi ja olukordi, mis tekitanuna tänu-, imetlus- või heldimustunnet ja põimituna südantpitsitavasse igatsuse õrna loori peegeldab tagasi üliausat reaalsust, asetades sind ühtlasi iseendale arstiks, hoolitsejaks või aitajaks. Paitava nukruse seisundis ei ole eitust, kauplemist, eneseupitamist või kaksipidi mõtlemist.
Mina olen lihtsalt mina.
(järgneb)
Esimese asjana meenub mulle 2018. aasta pikk ja imeline suvi. Meie perel möödus see, nagu ikka tavaks, kaunil Muhumaal. Sel aastal suvitas meiega esmakordselt ka väike Otto. Otto sünd liigitub ühtlasi vaieldamatult Aasta Sündmuseks 2018. Tema kaudu lisandus minu elu rollikaardile ka uus staatus.
Muhus oli mõnekuine Otto tõeline supelsaks, sukeldudes lainetesse lausa kolmes erinevas rannas- ja mitte vaid ühe korra!
Kolmikutest ma mitte ei räägigi! Nende tavaline taks oli kolm-neli ujumiskorda päevas, umbkaudu tund korraga. Ja ikka koos sõpradest naabri- kolmikutega. Mul ei ole sõnu jagamaks seda rõõmu, mida nägin kõigis kuues kriimulises ja päevitunud näolapis. Mõnu, mida tekitab pikkade suvepäevade jooksul üheskoos mängimine, siia-sinna tormamine, jalgrattaga kihutamine, heinapallidel turnimine või lihtsalt jutuvestmine, oli mulle kui emale tohutult südantsoojendav. Ma ju tean, et need suved ei unune.
Järgmisena meenuvad mulle sellest aastast mitmed kaunid reisil- olgu siis lastega Maltal, naiste matkaklubiga Türgis Lüükia radadel, neidudekoori klaverisaatjana Norras Bergenis või sõprade seltsis Korsika saarel. Reisid ei ole minu jaoks peaaegu mitte kunagi puhkus. Seetõttu ei püstitagi ma enesele küsimust, kas ma tahan reisida- ma lihtsalt pean reisima. See on eluviis, mida võib pealkirjastada kas "ärahüpeteks" rutiinist või muul sarnasel viisil, kuid mis on alati seotud ka füüsilise või vaimse pingutusega. Ilmselgelt minulik.
Matkad on samuti mõnusad. Uue servakese Valga- ja teise Võrumaad avastasime näiteks suvelõpu rattamatkal. Ja kus sai alles roobasteed mööda vuhinal alla orgu otse lehmakarja keskele kihutatud! Mis sest, et vale tee...
Kõigest eelnevalt kirjeldatust hoolimata on minus maad võtnud mingi eriskummaline üksindus. Füüsiliselt ei ole ma ju peaaegu kunagi üksinda. Aga see üksindus ei olegi füüsiline, vaid tuleb kusagilt minu seest, asetades mind mingile veidrale distantsile, otsekui vaatlejaks. Muide, see ei ole üldsegi ebamugav positsioon, vastupidi. Selles olekus on mu ümber õhku. Kui varem kogesin sageli üsna äärmuslikke emotsioone, siis nüüd tunnen väiksemal emotsionaalsel skaalal väga sügavaid tundeid. Minu tunnetele on tekkinud ruumi.
Näiteks olen avastanud paitava nurkuse. See on mu enda poolt välja mõeldud termin, tähistamaks armastuse seisundit, kui puudub selge armastuse objekt, on aga lõpmata palju inimesi ja olukordi, mis tekitanuna tänu-, imetlus- või heldimustunnet ja põimituna südantpitsitavasse igatsuse õrna loori peegeldab tagasi üliausat reaalsust, asetades sind ühtlasi iseendale arstiks, hoolitsejaks või aitajaks. Paitava nukruse seisundis ei ole eitust, kauplemist, eneseupitamist või kaksipidi mõtlemist.
Mina olen lihtsalt mina.
(järgneb)
neljapäev, 29. november 2018
Mõtisklen siin, et...
...ega sest küünlaleeki vaatamisest suurt kasu pole. Tean, et homme läheb sama auruga edasi. Nagu eilegi. Ja üleeile. Ja üleüldse.
Vahepeal oli nagu veidike teistmoodi. Sain nautida kodu ja lapsi. Lihtsalt olla. Tõmmata end diivanile kerra ja tunda mõnusat rahu. Nüüd on aga jälle kõik untsus. Huvitav küll, teatakse ju ometi, et ma ei tee laste arvelt mitte mingeid järeleandmisi. Tõsi, käisin ühel õhtul sõbrannaga teatris. Aga siiski- reegina ei tee. Mismoodi juhtub siis ikkagi nii, et üks või teine asi rammib ellu täiega sisse? Et see on ikka veel võimalik! Mhh.
Targad sõbrad soovitavad millestki loobuda. Millest siis? Oma kahest tööst, mida mõlemat kirega teen ja armastan? Muud ju peaaegu polegi. Töö ja lapsed. Õppimine. Maja korrashoid. Veelkord õppimine.
Mingid proovid. Mõni kontsert. Mis see siis ära ei ole. Ahhaa- siiski on! Need mingid proovid. Ja kontsert.
Ma ei tohiks neid vastu võtta. Löövad tasakaalu sassi. Imevad energia välja. Aga ma vahel ei oska ära öelda. Mõtlen, et see on ju ainult üks kord. Või mõned korrad. Et siis taastub jälle rahu.
Tühja ta taastub. Tuleb järgmine kõrvalekalle.
Õigupoolest hommikuti tunnen küll, et olen täitsa värske. Langus ei anna endast enne märku, kui pärastlõunal. Eriti siis, kui selgub, et olen enesele mingi imeliku ülesande lisaks võtnud. Lubanud kuhugi minna. Mingile koosolekule või kokkusaamisele. Alles siis tajun, et tegelikult on see võimatu. Tajun, et peaksin võtma oma kolm last ja kaduma, kuis jalad võtavad (ehk siis auto).
Mõne inimese kodus on kummalisel kombel alati kõik aknad pimedad. Olete ka märganud? Mina peaksin samuti oma aknad pimedad hoidma. Liikumine peaks toimuma küünal käes. Ja milleks üldse liikuda? Lapsed muidugi seda arvamust ei jaga. Aga mina tean, et energiavarusid tuleb hoida. Tuleb telefon välja lülitada ja ainiti küünlaleeki vahtida.
Kuigi... ega sest küünlaleeki vaatamisest suurt kasu pole...
Vahepeal oli nagu veidike teistmoodi. Sain nautida kodu ja lapsi. Lihtsalt olla. Tõmmata end diivanile kerra ja tunda mõnusat rahu. Nüüd on aga jälle kõik untsus. Huvitav küll, teatakse ju ometi, et ma ei tee laste arvelt mitte mingeid järeleandmisi. Tõsi, käisin ühel õhtul sõbrannaga teatris. Aga siiski- reegina ei tee. Mismoodi juhtub siis ikkagi nii, et üks või teine asi rammib ellu täiega sisse? Et see on ikka veel võimalik! Mhh.
Targad sõbrad soovitavad millestki loobuda. Millest siis? Oma kahest tööst, mida mõlemat kirega teen ja armastan? Muud ju peaaegu polegi. Töö ja lapsed. Õppimine. Maja korrashoid. Veelkord õppimine.
Mingid proovid. Mõni kontsert. Mis see siis ära ei ole. Ahhaa- siiski on! Need mingid proovid. Ja kontsert.
Ma ei tohiks neid vastu võtta. Löövad tasakaalu sassi. Imevad energia välja. Aga ma vahel ei oska ära öelda. Mõtlen, et see on ju ainult üks kord. Või mõned korrad. Et siis taastub jälle rahu.
Tühja ta taastub. Tuleb järgmine kõrvalekalle.
Õigupoolest hommikuti tunnen küll, et olen täitsa värske. Langus ei anna endast enne märku, kui pärastlõunal. Eriti siis, kui selgub, et olen enesele mingi imeliku ülesande lisaks võtnud. Lubanud kuhugi minna. Mingile koosolekule või kokkusaamisele. Alles siis tajun, et tegelikult on see võimatu. Tajun, et peaksin võtma oma kolm last ja kaduma, kuis jalad võtavad (ehk siis auto).
Mõne inimese kodus on kummalisel kombel alati kõik aknad pimedad. Olete ka märganud? Mina peaksin samuti oma aknad pimedad hoidma. Liikumine peaks toimuma küünal käes. Ja milleks üldse liikuda? Lapsed muidugi seda arvamust ei jaga. Aga mina tean, et energiavarusid tuleb hoida. Tuleb telefon välja lülitada ja ainiti küünlaleeki vahtida.
Kuigi... ega sest küünlaleeki vaatamisest suurt kasu pole...
laupäev, 24. november 2018
Samasusetus
Kuidas saakski olla teisiti
Kui nii
Nii teistsugune
Aga nemad eeldavad
Et on mingigi sarnasus
Mingigi tõenäosus
Et kui nemad tunnevad nii
Või teevad naa
Siis tunnen ja teen ka mina
Ei tunne
Teen tihti muud
Muudkui teen ja teen
tajudes teravalt tegemise
teist külge
Seda nad minult ei oota
Ootavad, et tõestaksin
Tõde või tegu,
küsivad nad läbi lillede
Läbi lõhnavate lõikelillede
vajun vastamata
tundma
Nad vaatavad ikka veel küsivalt
Pilgud veekalkvel
Otsides minult mingitki
Samasust
Tunnetuslikku ühtsust
Kaastajumist
Ühist suundumist
Voolamist
Nagu seep libisen neil käest
Kui nii
Nii teistsugune
Aga nemad eeldavad
Et on mingigi sarnasus
Mingigi tõenäosus
Et kui nemad tunnevad nii
Või teevad naa
Siis tunnen ja teen ka mina
Ei tunne
Teen tihti muud
Muudkui teen ja teen
tajudes teravalt tegemise
teist külge
Seda nad minult ei oota
Ootavad, et tõestaksin
Tõde või tegu,
küsivad nad läbi lillede
Läbi lõhnavate lõikelillede
vajun vastamata
tundma
Nad vaatavad ikka veel küsivalt
Pilgud veekalkvel
Otsides minult mingitki
Samasust
Tunnetuslikku ühtsust
Kaastajumist
Ühist suundumist
Voolamist
Nagu seep libisen neil käest
neljapäev, 22. november 2018
Jututuba
Nüüd, kus kolmikud hakkavad juba saama 10-aastaseks, on mul loomulikult paljuski lihtsam.
Defineerin igaks juhuks ära, mida tähendab sellises kontekstis sõna "lihtsam"- see tähendab nimelt, et aeg-ajalt püsib sisemine raadiojaam ka mõne pikema hetke iseenese mõtete lainel.
Lugesin just ühe praeguse kolmikbeebidega mässava emmekese arutlust söötmise, piima väljaheitmise, lutipudelite valiku, piimasegude valiku, söötmisviiside jms. kohta. See tõi kananaha ihule. Olen selle unustanud.
Vabandust, tegelikult ei unusta sellist asja vist kunagi. Ma söötsin neid nii: sättisin lapsed oma voodi peale ritta. Keerasin nad külili. Igaühe ette asetasin rullikeeratud käterätiku, mille keskele oli vajutatud lohk. Sinna lohku külitasin pudeli, sättides lutiotsa imiku suhu. Ise seisin voodi kõrval, jälgisin pingsalt ja aitasin, kui mõne toidulaud ära veereda tahtis. "Parematel" päevadel oli igal lapsel eri lutipudel, mis just talle sobis. Mäletan, et kaks neist olid pikad ja peenikesed, kolmas aga väheke tüsedam- selle nimi oli Avent. Ka luttide läbilaskevõime oli totaalselt erinev. Joss nõudis korralikku survet- et kui tema tõmbab, siis piima ikka tuleb. Loviisal oli selline vahelpealne. Aga Lisann- tema limpsis tilk-tilga haaval. Mäletan seda piima puristavat nägu, kui kogemata Lisannile Jossi otsikust süüa pakkusin. Samal ajal mõtles väikevend ilmselt näljahäda peatsest saabumisest.
Vahepeal kahtlustasime Jossil lehmapiima talumatust. Siis tuli tema toit valmistada kitsepiimasegust. Jälle vaheldus!
Loviisa oli aga kange "väljaheitja". Kui trio roomama hakkas, oli kogu me elutoa põrand kaetud puzzlematiga. Neid väljaheidetud piimalonksusid sealt mati ühenduskohtadest või tähtede vahelt ära pesta (milleks tuli suur jupp matti üles võtta), oli samuti muidu ühekülgseks kippuva päeva igati ergutav lisand :)
Öösel söötmine oli omaette trill-trall. Ärgates soovis ju mõni toitu absoluutselt kohe. Usun, et püstitasin sel perioodil nii mõnegi oma kottpimedas jooksu isikliku rekordi!
Neid ei tule enam ammu riietada, potitada ega pesta. Seda teevad nad ise (v.a peapesu).
Nüüd tuleb neid aga kuulata. Lakkamata. Te ei kujuta ette, kui palju erinevaid ideid ja muljeid võib kolmel üheksasel korraga olla! Loomulikult soovitakse kõike minuga jagada. Ja loomulikult soovin ma ka kõike kuulata. Ainult... vahel harva on inimvõimetel piirid.
Suudan üsnagi hästi kolmest eri suunast kolmel eri teemal räägitavat juttu eristada, vahel heakskiitvalt noogutada või vastupidi, uskumatusest pead raputada ning parematel päevadel lausa tunnustavaid fraase, nagu "ohhoo", "tubli" või "no ütle nüüd" vahele pikkida.
Loomulikult ütlen alati enne suuremat jutustamist ka kohustusliku "räägime ükshaaval"- kui mõni mõtleb, et ma seda kisakoori alati väga naudin. Aga tühja nad suudavad oma muljeid vaka all hoida! Korraks kehtib küll ka vaikuse ja teise kuulamise lepe, siis aga hakkavad igaühe enda tähtsad teated sisemuses niiväga pulbitsema, et nad lõpuks ikkagi lõbusasti vuliseva ojakesena suukestest välja voolavad- kõigil kolmel korraga! Küllap hoolas harjutamine ongi minust teinud kuulamise maailmameistri. Võimalik, et kasutan ka terapeudi rollis "räägime ükshaaval"- palvet keskmisest terapeudist tunduvalt harvemini ja pigem siis, kui mulle tundub, et kliendid ise enam aru ei saa, kes mida räägib. Reeglina pole inimestel kodus üheksa-aastaseid kolmikuid.
Aga muidu läheb meil hästi.
Mul on nendega väga-väga huvitav. Kunagi kirjutan pikemalt, millest me kõik räägime!
Defineerin igaks juhuks ära, mida tähendab sellises kontekstis sõna "lihtsam"- see tähendab nimelt, et aeg-ajalt püsib sisemine raadiojaam ka mõne pikema hetke iseenese mõtete lainel.
Lugesin just ühe praeguse kolmikbeebidega mässava emmekese arutlust söötmise, piima väljaheitmise, lutipudelite valiku, piimasegude valiku, söötmisviiside jms. kohta. See tõi kananaha ihule. Olen selle unustanud.
Vabandust, tegelikult ei unusta sellist asja vist kunagi. Ma söötsin neid nii: sättisin lapsed oma voodi peale ritta. Keerasin nad külili. Igaühe ette asetasin rullikeeratud käterätiku, mille keskele oli vajutatud lohk. Sinna lohku külitasin pudeli, sättides lutiotsa imiku suhu. Ise seisin voodi kõrval, jälgisin pingsalt ja aitasin, kui mõne toidulaud ära veereda tahtis. "Parematel" päevadel oli igal lapsel eri lutipudel, mis just talle sobis. Mäletan, et kaks neist olid pikad ja peenikesed, kolmas aga väheke tüsedam- selle nimi oli Avent. Ka luttide läbilaskevõime oli totaalselt erinev. Joss nõudis korralikku survet- et kui tema tõmbab, siis piima ikka tuleb. Loviisal oli selline vahelpealne. Aga Lisann- tema limpsis tilk-tilga haaval. Mäletan seda piima puristavat nägu, kui kogemata Lisannile Jossi otsikust süüa pakkusin. Samal ajal mõtles väikevend ilmselt näljahäda peatsest saabumisest.
Vahepeal kahtlustasime Jossil lehmapiima talumatust. Siis tuli tema toit valmistada kitsepiimasegust. Jälle vaheldus!
Loviisa oli aga kange "väljaheitja". Kui trio roomama hakkas, oli kogu me elutoa põrand kaetud puzzlematiga. Neid väljaheidetud piimalonksusid sealt mati ühenduskohtadest või tähtede vahelt ära pesta (milleks tuli suur jupp matti üles võtta), oli samuti muidu ühekülgseks kippuva päeva igati ergutav lisand :)
Öösel söötmine oli omaette trill-trall. Ärgates soovis ju mõni toitu absoluutselt kohe. Usun, et püstitasin sel perioodil nii mõnegi oma kottpimedas jooksu isikliku rekordi!
Neid ei tule enam ammu riietada, potitada ega pesta. Seda teevad nad ise (v.a peapesu).
Nüüd tuleb neid aga kuulata. Lakkamata. Te ei kujuta ette, kui palju erinevaid ideid ja muljeid võib kolmel üheksasel korraga olla! Loomulikult soovitakse kõike minuga jagada. Ja loomulikult soovin ma ka kõike kuulata. Ainult... vahel harva on inimvõimetel piirid.
Suudan üsnagi hästi kolmest eri suunast kolmel eri teemal räägitavat juttu eristada, vahel heakskiitvalt noogutada või vastupidi, uskumatusest pead raputada ning parematel päevadel lausa tunnustavaid fraase, nagu "ohhoo", "tubli" või "no ütle nüüd" vahele pikkida.
Loomulikult ütlen alati enne suuremat jutustamist ka kohustusliku "räägime ükshaaval"- kui mõni mõtleb, et ma seda kisakoori alati väga naudin. Aga tühja nad suudavad oma muljeid vaka all hoida! Korraks kehtib küll ka vaikuse ja teise kuulamise lepe, siis aga hakkavad igaühe enda tähtsad teated sisemuses niiväga pulbitsema, et nad lõpuks ikkagi lõbusasti vuliseva ojakesena suukestest välja voolavad- kõigil kolmel korraga! Küllap hoolas harjutamine ongi minust teinud kuulamise maailmameistri. Võimalik, et kasutan ka terapeudi rollis "räägime ükshaaval"- palvet keskmisest terapeudist tunduvalt harvemini ja pigem siis, kui mulle tundub, et kliendid ise enam aru ei saa, kes mida räägib. Reeglina pole inimestel kodus üheksa-aastaseid kolmikuid.
Aga muidu läheb meil hästi.
Mul on nendega väga-väga huvitav. Kunagi kirjutan pikemalt, millest me kõik räägime!
reede, 16. november 2018
Alateadvus
Eesti Kontserdil on välja tulnud uus kontserdisari “Mängud alateadvusega”. Kinkisin emale sünnipäevaks pileti selle sarja kontserdile, kus tõeliselt väljapaistev vene pianist Miroslav Kultõšev esitas tunnijagu Skrjabini klaverimuusikat, kuulajail tuli aga kott-toolidel ümber klaveri lebotades kogeda iseenda sisemaailma vastust kuulatavale.
Et olin eelnevalt kogu päeva viibinud isikliku arengu supervisioonil, oli mul sellise kogemise talumiseks juba “käsi valge”. Ütlen “talumiseks” seetõttu, et Skrjabin sellises doosis ei ole lihtsalt ja libedalt alateadvusega häälestuv muusika. Ebakindlus ja pidevad otsingud harmoonias ja rütmis saadavad ajule signaali pinevaks valvsuseks, maskuliinsed kõlavärvid tõmbavad eri lihased siit-sealt tahtmatult pingule, pidev mitte-kohalejõudmine kasvatab kärsitust.
Oli ääretult huvitav.
Muusikuna lisaksin aga veel ühe nüansi. Nimelt aiman, kui ajamahukat ja närvesöövat tööd nõuab sellise kontserdi ettevalmistamine. See aimdus muutis minu jaoks võimatuks vaadelda muusika taustal vaid iseennast. Jälgisin ainiti pianisti käsi ja miimikat, tundsin rahuldust ta laitmatu tehnika ja eksimusteta mängu üle. Usun, et osa tema kogetust muutus ka minu kogemuseks. Huvitav, kas pingutusega kogetav üldse erineb pingutuseta kogetust? Ja kas kott-tool oli kogemuse võti või lihtsalt võimalus?
Et olin eelnevalt kogu päeva viibinud isikliku arengu supervisioonil, oli mul sellise kogemise talumiseks juba “käsi valge”. Ütlen “talumiseks” seetõttu, et Skrjabin sellises doosis ei ole lihtsalt ja libedalt alateadvusega häälestuv muusika. Ebakindlus ja pidevad otsingud harmoonias ja rütmis saadavad ajule signaali pinevaks valvsuseks, maskuliinsed kõlavärvid tõmbavad eri lihased siit-sealt tahtmatult pingule, pidev mitte-kohalejõudmine kasvatab kärsitust.
Oli ääretult huvitav.
Muusikuna lisaksin aga veel ühe nüansi. Nimelt aiman, kui ajamahukat ja närvesöövat tööd nõuab sellise kontserdi ettevalmistamine. See aimdus muutis minu jaoks võimatuks vaadelda muusika taustal vaid iseennast. Jälgisin ainiti pianisti käsi ja miimikat, tundsin rahuldust ta laitmatu tehnika ja eksimusteta mängu üle. Usun, et osa tema kogetust muutus ka minu kogemuseks. Huvitav, kas pingutusega kogetav üldse erineb pingutuseta kogetust? Ja kas kott-tool oli kogemuse võti või lihtsalt võimalus?
pühapäev, 11. november 2018
Pubertiteet
Nii armas sõna, eks!
"Pubertiteedist" oleme Loviisaga praegusel ajal korduvalt vestelnud. See on teema, mis ajab teda mingil põhjusel natuke ärevaks, kuna siis tulevad vinnid ja "armukad"- teine sõna, mis on minu meelest imearmas!
Muuhulgas oleme Loviisaga arutanud, et murdeiga ehk siis tema keeli "pubertiteet" ei pruugi endaga kaasa tuua mingeid olulisi muutusi. Et kui teismelise peres on rõõmus ja usalduslik õhkkond, ei ole lapsel vaja oma suurekskasvamise tõestuseks mässata, kodust ära joosta või koolist puududa. Suurpoodides jõlkuvaid noortekampasid hüüame Loviisaga "kurbadeks teismelisteks" ja tunneme ka päriselt kaasa, et neil õnnetuil puuduvad trennid ja hobid ning et nad ei saa usaldada oma vanemaid ega iseennast.
"Armukas" ei ole muide üldse "armukese" sünonüüm. Armukas on see, kellesse armutakse! Loviisa tunneb end vahel olevat ka ise veidi armunud ja kinnitan selle täiesti normaalse olevat- ka mulle meeldis just tema eas üks aasta vanem koolivend ning üks poiss muusikakoolist. Kui lugesime raamatut "Kadri", siis kohas, kus selgus, et Urmase meelest on Kadri klassi kõige ilusam tüdruk, oli Loviisale kohemaid selge, et "nad on nüüd armukad".
Vaat nii on lood. Elu sealmail, et sellised teemad...
"Pubertiteedist" oleme Loviisaga praegusel ajal korduvalt vestelnud. See on teema, mis ajab teda mingil põhjusel natuke ärevaks, kuna siis tulevad vinnid ja "armukad"- teine sõna, mis on minu meelest imearmas!
Muuhulgas oleme Loviisaga arutanud, et murdeiga ehk siis tema keeli "pubertiteet" ei pruugi endaga kaasa tuua mingeid olulisi muutusi. Et kui teismelise peres on rõõmus ja usalduslik õhkkond, ei ole lapsel vaja oma suurekskasvamise tõestuseks mässata, kodust ära joosta või koolist puududa. Suurpoodides jõlkuvaid noortekampasid hüüame Loviisaga "kurbadeks teismelisteks" ja tunneme ka päriselt kaasa, et neil õnnetuil puuduvad trennid ja hobid ning et nad ei saa usaldada oma vanemaid ega iseennast.
"Armukas" ei ole muide üldse "armukese" sünonüüm. Armukas on see, kellesse armutakse! Loviisa tunneb end vahel olevat ka ise veidi armunud ja kinnitan selle täiesti normaalse olevat- ka mulle meeldis just tema eas üks aasta vanem koolivend ning üks poiss muusikakoolist. Kui lugesime raamatut "Kadri", siis kohas, kus selgus, et Urmase meelest on Kadri klassi kõige ilusam tüdruk, oli Loviisale kohemaid selge, et "nad on nüüd armukad".
Vaat nii on lood. Elu sealmail, et sellised teemad...
laupäev, 10. november 2018
Dilemma
Dilemma,
kas tunda kaasa
või tunda nagu ei tunnekski,
on tõepoolest pöörane
Oinas leidis mihklipäeva
(sulu sees.)
Mina muutusin miinusmärgiks
(sulu ees)
tunduvalt varem.
Oinas leidis mihklipäeva
(sulu sees.)
Mina muutusin miinusmärgiks
(sulu ees)
tunduvalt varem.
Ühest küljest
on pisut kahju.
Teist külge ei hakka ette pöörama
on pisut kahju.
Teist külge ei hakka ette pöörama
Tema ühele kaardile pühitsetud elu
niikuinii
niikuinii
kaastunnet ei sisalda.
neljapäev, 8. november 2018
Sõber
Meil kolmikutega on üks sõber. Õigupoolest see sõber ei teagi, et on meie sõbraks saanud. Seetõttu on tegemist ühe õige isevärki ja salapärase sõprusega. Või (jäin hetkeks mõttesse), on tegu hoopis inimesega, kellele meie neli oleme pannud nimeks Sõber? Vaatenurga küsimus...
Sõber jagab meiega üht juppi hommikusest kooliteest. Tõsi, see on ehk vaid kilomeetrine ühisosa, kusjuures tema kõnnib, meie möödume autoga ja sõbral pole teejagamisest aimugi. Asjaolu, miks ta meile silma jäi, on see, et ta üks jalg on vist haige ja ta lonkab veidi, aga näib sellest pisiasjast hoolimata alati lõpmata positiivne ja heatujuline ning paneb oma olekuga ka meie hommikud rõõmsalt särama! Tema olemasolu on me hommikusel teel lausa nii oluliseks saanud, et küünitame või kaelad kohekorra, et teda kindlasti silmata ja talle salamisi lehvitada.
Me ei tea, kui vana Sõber on, aga meile meeldib mõelda, et ta käib ülikoolis, sest sinna see tee ju viib. Küllap on ta teel hommikusele loengule, mõtleme. Oleme arutanud, kas ta elab meie meelest üksi või veel vanematekodus või äkki on tal hoopiski juba naine? Minu kujutelmas elab Sõber üksi ühes eelmise Eesti vabariigi-aegses Nõmme puumajas hubasel ärklikorrusel. Kolmikud arvavad, et tal on ka ema. Samas võib tal välimuse järgi juba ka oma pere olla. Samuti ei tea me, mis rahvusest Sõber on- me pole temaga ju sõnagi vahetanud.
Praegu oleme veidi mures- juba mitmel hommikul ei ole me Sõpra ülikooli poole kõndimas kohanud. Äkki on ta haigeks jäänud, muretses Lisann. Ehk sõitis reisile, arvas Loviisa. Võibolla sai ülikool läbi, pakkus Joss. Või valis kõnni asemel bussi- või autosõidu, pakkusin omapoolse variandi. Kõik võib olla.
Igatahes püsib praegu veel lootus Sõpra taaskord me ühisel hommikusel kooliteel kohata. Nii ära olime juba temaga harjunud!
Sõber jagab meiega üht juppi hommikusest kooliteest. Tõsi, see on ehk vaid kilomeetrine ühisosa, kusjuures tema kõnnib, meie möödume autoga ja sõbral pole teejagamisest aimugi. Asjaolu, miks ta meile silma jäi, on see, et ta üks jalg on vist haige ja ta lonkab veidi, aga näib sellest pisiasjast hoolimata alati lõpmata positiivne ja heatujuline ning paneb oma olekuga ka meie hommikud rõõmsalt särama! Tema olemasolu on me hommikusel teel lausa nii oluliseks saanud, et küünitame või kaelad kohekorra, et teda kindlasti silmata ja talle salamisi lehvitada.
Me ei tea, kui vana Sõber on, aga meile meeldib mõelda, et ta käib ülikoolis, sest sinna see tee ju viib. Küllap on ta teel hommikusele loengule, mõtleme. Oleme arutanud, kas ta elab meie meelest üksi või veel vanematekodus või äkki on tal hoopiski juba naine? Minu kujutelmas elab Sõber üksi ühes eelmise Eesti vabariigi-aegses Nõmme puumajas hubasel ärklikorrusel. Kolmikud arvavad, et tal on ka ema. Samas võib tal välimuse järgi juba ka oma pere olla. Samuti ei tea me, mis rahvusest Sõber on- me pole temaga ju sõnagi vahetanud.
Praegu oleme veidi mures- juba mitmel hommikul ei ole me Sõpra ülikooli poole kõndimas kohanud. Äkki on ta haigeks jäänud, muretses Lisann. Ehk sõitis reisile, arvas Loviisa. Võibolla sai ülikool läbi, pakkus Joss. Või valis kõnni asemel bussi- või autosõidu, pakkusin omapoolse variandi. Kõik võib olla.
Igatahes püsib praegu veel lootus Sõpra taaskord me ühisel hommikusel kooliteel kohata. Nii ära olime juba temaga harjunud!
pühapäev, 23. september 2018
Veetakso
Kas te teate, mis on veetakso? See on sõiduriist, mis tormab esiots püsti veel peal, mitte kiilupidi vees nagu normaalne laev. Veetakso on nagu suur mootoriga kummipaat, alt lame. Sa istud sealsel toolil kaksiratsi nagu hobuse seljas ja hoiad käsipuust kõvasti kinni, sest muidu võid tuulise ilma korral maha pudeneda. Laevuke viib sind laineharjadel liueldes (või laineharjal hüpeldes ja lainepõhjal põrgeldes või siis hoopis laineharjalt lendu tõustes ja lainepõhja mürtsatades) kiiresti punktist A punkti B (kusjuures B on pahatihti mõnel saarel) ja sinu südant täidab riistapuu kiire liikumise tõttu sügav rahuolu.
Täna kasutasime veetaksot kiireks Naissaarele jõudmiseks. Kes täna aknast välja vaatas või lausa õue sattus, teab, millised ilmaolud valitsesid hommikupoole Tallinnas ja lähiümbruses. Äraarvamatud. Oli tuuline ja aeg-ajalt sadas. Kui meie Rohuneeme sadama poole hakkasime sõitma, läksid olud äärmuslikuks. Taevast tuli alla jämedaid piisku. Tuul lausa lõõtsus, puhudes täpselt udus vaevuaimatava Naissaare poolt. Meri oli porikarva, lainetipud kaetud valgete vahututtidega.
Siis sõitis sadamasse Helis ja ütles, et Otto tuleb ka Naissaarele kaasa. Ja oli seda öeldes rahulik! Jah, muidugi oli meil eelnevalt olnud jutuks, et sõitku nad pealegi kogu perega, Helis esineb ja N.valvab Ottot. Kuid sellise marutuule kontekstis tundus too mõte täiesti arulage. Ma tammusin mööda sadamakaid ja oigasin endamisi. Tundsin, et mul on tõeline hirm.
Olen olnud Helisele suht ekstreemne ema. Mäletan meie turnimisi vaatetornides, kaljudel ja puude otsas. Millegi ees polnud minuga mõtet põnnama lüüa. Lihtsalt- oli reegel, et alla ei kuku! Ja kõik.
Ja nüüd ma siis vanaemana kartsin. Kartsin nii, et mine või hulluks!
Õnneks on minu noored külma kõhuga. Nad vaatasid veidi imestunud nägudega mu poole ja tõstsid vihmakilega kaetud turvahälli mingi vastuvaidlemisvõimaluseta veetaksosse. (Tõsi, tegelikult nad isegi küsisid eelnevalt kaptenilt, kas imikut võib säärase ilmaga veetaksol transportida, mispeale too merekaruna muidugi "jaa" vastas- ja sellega oli asi otsustatud.)
Juba sadamast väljasõidus selgus, et too sõit ei tule kergete killast. Mütaki, mütaki lendas laev laineharjalt põhja. Jonnakalt kündis ta end vastutuules edasi. Vasaku poole toolidel istuvad reisijad said uljaid veesahmakaid. Otto turvahäll oli õnneks tuule eest kaitstud. Külm sel poisil küll ei olnud.
Ma ei teagi, mida ma kõige enam kartsin. Võibolla vanaema roll juba iseenesest produtseerib ajus hirmu- ja paanikatunnet? Mine tea.
Püüdsin kogu selle ekstreemse meresõidu vältel aimata meremüha seest titekisa. Seda aga ei tulnudki. Sest sel ajal, kui meie tegelesime enese kinnihoidmisega, kiljusime eriti suurte aukude ilmudes ja olime selles väike-olemise tunnetuses pisut ärevad... jäi Otto turvahällis magama.
No mis mul siis enam oli öelda ja närvitseda. Sõnum kõneles enese eest- on aeg hakata usaldama. Ka teisi peale iseenda. Antud kontekstis lapsevanemaid, aga kunagi ei tohi unustada ka Teda, kõrgemat. Ega me päris kõige eest ju muidu niikuinii kaitstud pole...
Täna kasutasime veetaksot kiireks Naissaarele jõudmiseks. Kes täna aknast välja vaatas või lausa õue sattus, teab, millised ilmaolud valitsesid hommikupoole Tallinnas ja lähiümbruses. Äraarvamatud. Oli tuuline ja aeg-ajalt sadas. Kui meie Rohuneeme sadama poole hakkasime sõitma, läksid olud äärmuslikuks. Taevast tuli alla jämedaid piisku. Tuul lausa lõõtsus, puhudes täpselt udus vaevuaimatava Naissaare poolt. Meri oli porikarva, lainetipud kaetud valgete vahututtidega.
Siis sõitis sadamasse Helis ja ütles, et Otto tuleb ka Naissaarele kaasa. Ja oli seda öeldes rahulik! Jah, muidugi oli meil eelnevalt olnud jutuks, et sõitku nad pealegi kogu perega, Helis esineb ja N.valvab Ottot. Kuid sellise marutuule kontekstis tundus too mõte täiesti arulage. Ma tammusin mööda sadamakaid ja oigasin endamisi. Tundsin, et mul on tõeline hirm.
Olen olnud Helisele suht ekstreemne ema. Mäletan meie turnimisi vaatetornides, kaljudel ja puude otsas. Millegi ees polnud minuga mõtet põnnama lüüa. Lihtsalt- oli reegel, et alla ei kuku! Ja kõik.
Ja nüüd ma siis vanaemana kartsin. Kartsin nii, et mine või hulluks!
Õnneks on minu noored külma kõhuga. Nad vaatasid veidi imestunud nägudega mu poole ja tõstsid vihmakilega kaetud turvahälli mingi vastuvaidlemisvõimaluseta veetaksosse. (Tõsi, tegelikult nad isegi küsisid eelnevalt kaptenilt, kas imikut võib säärase ilmaga veetaksol transportida, mispeale too merekaruna muidugi "jaa" vastas- ja sellega oli asi otsustatud.)
Juba sadamast väljasõidus selgus, et too sõit ei tule kergete killast. Mütaki, mütaki lendas laev laineharjalt põhja. Jonnakalt kündis ta end vastutuules edasi. Vasaku poole toolidel istuvad reisijad said uljaid veesahmakaid. Otto turvahäll oli õnneks tuule eest kaitstud. Külm sel poisil küll ei olnud.
Ma ei teagi, mida ma kõige enam kartsin. Võibolla vanaema roll juba iseenesest produtseerib ajus hirmu- ja paanikatunnet? Mine tea.
Püüdsin kogu selle ekstreemse meresõidu vältel aimata meremüha seest titekisa. Seda aga ei tulnudki. Sest sel ajal, kui meie tegelesime enese kinnihoidmisega, kiljusime eriti suurte aukude ilmudes ja olime selles väike-olemise tunnetuses pisut ärevad... jäi Otto turvahällis magama.
No mis mul siis enam oli öelda ja närvitseda. Sõnum kõneles enese eest- on aeg hakata usaldama. Ka teisi peale iseenda. Antud kontekstis lapsevanemaid, aga kunagi ei tohi unustada ka Teda, kõrgemat. Ega me päris kõige eest ju muidu niikuinii kaitstud pole...
reede, 21. september 2018
Ekraanivaba päev
Homme on meil lastega ekraanivaba päev. Nad on praeguseks hoiule andnud oma nutitelefonid, ära on pandud ka x-boxi ja telekapuldid. Kavatsen homse pühendada täielikult oma lastega asjade koostegemisele ning nendega suhtlemisele.
Ekraanivaba päeva kutsus ellu kolmikute kool ja minu meelest on see igati väärt ettevõtmine.
Pange teie ka homseks oma nutiseadmed lennureziimile või lülitage hoopis välja!
Ekraanivaba päeva kutsus ellu kolmikute kool ja minu meelest on see igati väärt ettevõtmine.
Pange teie ka homseks oma nutiseadmed lennureziimile või lülitage hoopis välja!
kolmapäev, 19. september 2018
Kolmikud, kolmas klass (järg 2)
Korjasin Muhus põldmarju. (On tohutult hea põldmarja-aasta!) Mu kõrval oli kraav, üle kraavi aed ja teisel pool aeda põllumaa. Sattusin olema põllu-asukaile, nimelt vasikakarjale, kes parasjagu oma emmedega korralikku mäletsemist õppisid, tohutuks vaatamisväärsuseks. Nad kogunesid aia taha päris mu lähedale, vahtisid varjamatu huviga, jalad harkis, lõuad jahvatamas ja näisid korraga nii tuttavlikud...
Hierarhia oli paigas. Aremad piilusid julgemate selja tagant, mõni päris tragi harjutas häältki, lastes kuuldavale igati korraliku kukehäälse "muuu". Ja kui kamba "juhtkutt" järsku heast peast saba taeva poole tõstis ja ummisjalu minema kablutas, järgnes talle sõrgade klobinal kogu kari.
Üha enam tundus mulle, et olen seda vaatepilti mingis muus kontekstis juba näinud. Ning korraga lajatas mulle pähe- Karl Johann ja poisteklass! Purskasin südamest naerma!
Lehmalapsed lonkisid jälle mäletsedes lähemale. Emad- daamid,jäid taaskord võpsiku varju...
Karl Johann ei pahandanud üldse, kui teda vasikapoisiga võrdlesin. Uudishimulik, rõõmus, pisut rohmakas ja lõpmata ilusate silmadega, on ta üks igati tiptop kasvueas poiss, kelle jalanumber juba minu omaga mõõtu võtab, kuid kes ikka ja jälle pool-juhuslikult end mulle sülle poetab.
Karl Johann tublidust ei saa mõõta meie, naiste kriteeriumite järgi. Ta on tubli iseenda mõõdupuu järgi. Kui Joss on tubli, teeb ta koduse töö peaaegu ise ära. Vaid kõige raskema õppetüki jätab ta targu mainimata (aga see tuleb niikuinii õdede kaudu välja, just hetkel, kui Jossi kannad ukse vahel õueminekuks välguvad). Kui Joss on tubli, riputab ta oma kooliasjad ise riidepuu peale. Ainult koolivest kipub jääma känkrasse koolikotti õpikute alla. Kui Joss on tubli, paneb ta oma telefoni peale kooli ilusti aknalauale. Ainult et vana telefoniga saab ülakorrusel ikkagi mängida, vaikselt ja mõnusalt. Kui Joss on tubli, siis ta toas jalkat ei mängi. Ainult ühe löögi magamistoas teeb, millest peegel tuhandeks killuks puruneb. Kui Joss on tubli, paneb ta külma ilmaga jope selga. Ainult varbad jäävad paljaks, tema poolest kuni lume tulekuni.
Joss on tubli. Kujutan ette, millise dilemma ees see väikemees igal päeval seisab, püüdes ühest küljest näida lahe ja suvaline, et saada aktsepteeritud omavanuste seas, teisest aga pälvida iseendaks olemise eest kiitust ja tunnustust täiskasvanuilt, eelkõige ehk minult. Mina ju näen seda siirast ja südamlikku Jossi, kes vahel oma kriimu käe mulle autosõidul pihku poetab. Kes näitab ette kõik marrastused ja sinikad, et ma "valu varesele" puhuksin, kes muretseb siiralt õdede pärast, kui nood liiga kauaks on jäänud, kes tõesti tahab, et temal sama lihtne oleks kui õdedel, kel kõik näib edenevat mängleva kergusega, just seetõttu, et küllap on tüdrukutel lihtsam edasi lükata seda tohutut seespulbitsevat mängulusti, millest tema, Jossike, nüüd ja praegu sekunditki kaotada ei taha. Kas peakski...
Ma ei saa neid ühe mõõdupuuga võtta. Joss märkab mu rasket kotti ja aitab selle tuppa. Ta jälgib hommikul Waze'ist, millist teed mööda peame kooli sõitma, et mitte ummikusse jääda. Ta uurib minult päeva jooksul miljonit fakti- täna näiteks seda, kui vanaks elavad sipelgad. Temaga on ülihuvitav vestelda, ajaloost, inimestest, elust üldse...
Aga kui ma talle kooliga pidevalt peale pressin, läheb ta lukku ja tahab peituda ekraani taha. X-boxi lõputusse maailma. See on koht, kus ta tunneb end olevat tõeliselt hea ja kõikvõimsa. Miks ta siis sealtki pidevalt minema aetakse?
Jossi on väga lihtne armastada, sest ta on ise nii kohutavalt siiras! Vahel nõuab ta küll kaameli kannatust, kuid ikkagi väidan, et temaga saab ainult heaga. Ja tüdrukutega ei tohi võrrelda! Tema ei ole tüdruk.
Ta tuiskab poriste botastega tuppa, leiab laualt paki riivjuustu, mida ma just pidin hakkama pastale raputama, haukab sealt peotäie, teist samapalju pudiseb põrandale. Kui kuuleb, kuidas mu kopsud õhuga täituvad, mõistab hetkega "lappamaminekut". Seal ta siis seisab jalad harkis, suu mäletsemas, suuril silmil vaadates. Nagu need vasikad seal põllul...
Purskan südamest naerma. Muidugi olen ma õnnelik!
Õnnelik Jossi üle, õnnelik Loviisa üle, õnnelik Lisanni üle!
Mul on terved, targad ja toredad lapsed. Jah, olen vahel kohe kangesti hädas. Aga see käib ikka ja alati õnnelikkusega käsikäes.
Hierarhia oli paigas. Aremad piilusid julgemate selja tagant, mõni päris tragi harjutas häältki, lastes kuuldavale igati korraliku kukehäälse "muuu". Ja kui kamba "juhtkutt" järsku heast peast saba taeva poole tõstis ja ummisjalu minema kablutas, järgnes talle sõrgade klobinal kogu kari.
Üha enam tundus mulle, et olen seda vaatepilti mingis muus kontekstis juba näinud. Ning korraga lajatas mulle pähe- Karl Johann ja poisteklass! Purskasin südamest naerma!
Lehmalapsed lonkisid jälle mäletsedes lähemale. Emad- daamid,jäid taaskord võpsiku varju...
Karl Johann ei pahandanud üldse, kui teda vasikapoisiga võrdlesin. Uudishimulik, rõõmus, pisut rohmakas ja lõpmata ilusate silmadega, on ta üks igati tiptop kasvueas poiss, kelle jalanumber juba minu omaga mõõtu võtab, kuid kes ikka ja jälle pool-juhuslikult end mulle sülle poetab.
Karl Johann tublidust ei saa mõõta meie, naiste kriteeriumite järgi. Ta on tubli iseenda mõõdupuu järgi. Kui Joss on tubli, teeb ta koduse töö peaaegu ise ära. Vaid kõige raskema õppetüki jätab ta targu mainimata (aga see tuleb niikuinii õdede kaudu välja, just hetkel, kui Jossi kannad ukse vahel õueminekuks välguvad). Kui Joss on tubli, riputab ta oma kooliasjad ise riidepuu peale. Ainult koolivest kipub jääma känkrasse koolikotti õpikute alla. Kui Joss on tubli, paneb ta oma telefoni peale kooli ilusti aknalauale. Ainult et vana telefoniga saab ülakorrusel ikkagi mängida, vaikselt ja mõnusalt. Kui Joss on tubli, siis ta toas jalkat ei mängi. Ainult ühe löögi magamistoas teeb, millest peegel tuhandeks killuks puruneb. Kui Joss on tubli, paneb ta külma ilmaga jope selga. Ainult varbad jäävad paljaks, tema poolest kuni lume tulekuni.
Joss on tubli. Kujutan ette, millise dilemma ees see väikemees igal päeval seisab, püüdes ühest küljest näida lahe ja suvaline, et saada aktsepteeritud omavanuste seas, teisest aga pälvida iseendaks olemise eest kiitust ja tunnustust täiskasvanuilt, eelkõige ehk minult. Mina ju näen seda siirast ja südamlikku Jossi, kes vahel oma kriimu käe mulle autosõidul pihku poetab. Kes näitab ette kõik marrastused ja sinikad, et ma "valu varesele" puhuksin, kes muretseb siiralt õdede pärast, kui nood liiga kauaks on jäänud, kes tõesti tahab, et temal sama lihtne oleks kui õdedel, kel kõik näib edenevat mängleva kergusega, just seetõttu, et küllap on tüdrukutel lihtsam edasi lükata seda tohutut seespulbitsevat mängulusti, millest tema, Jossike, nüüd ja praegu sekunditki kaotada ei taha. Kas peakski...
Ma ei saa neid ühe mõõdupuuga võtta. Joss märkab mu rasket kotti ja aitab selle tuppa. Ta jälgib hommikul Waze'ist, millist teed mööda peame kooli sõitma, et mitte ummikusse jääda. Ta uurib minult päeva jooksul miljonit fakti- täna näiteks seda, kui vanaks elavad sipelgad. Temaga on ülihuvitav vestelda, ajaloost, inimestest, elust üldse...
Aga kui ma talle kooliga pidevalt peale pressin, läheb ta lukku ja tahab peituda ekraani taha. X-boxi lõputusse maailma. See on koht, kus ta tunneb end olevat tõeliselt hea ja kõikvõimsa. Miks ta siis sealtki pidevalt minema aetakse?
Jossi on väga lihtne armastada, sest ta on ise nii kohutavalt siiras! Vahel nõuab ta küll kaameli kannatust, kuid ikkagi väidan, et temaga saab ainult heaga. Ja tüdrukutega ei tohi võrrelda! Tema ei ole tüdruk.
Ta tuiskab poriste botastega tuppa, leiab laualt paki riivjuustu, mida ma just pidin hakkama pastale raputama, haukab sealt peotäie, teist samapalju pudiseb põrandale. Kui kuuleb, kuidas mu kopsud õhuga täituvad, mõistab hetkega "lappamaminekut". Seal ta siis seisab jalad harkis, suu mäletsemas, suuril silmil vaadates. Nagu need vasikad seal põllul...
Purskan südamest naerma. Muidugi olen ma õnnelik!
Õnnelik Jossi üle, õnnelik Loviisa üle, õnnelik Lisanni üle!
Mul on terved, targad ja toredad lapsed. Jah, olen vahel kohe kangesti hädas. Aga see käib ikka ja alati õnnelikkusega käsikäes.
pühapäev, 16. september 2018
Kolmikud, kolmas klass (järg)
Ärkan igal argipäevahommikul kell 7.17. Trio äratan üles kell 7.30, mil olen juba jõudnud pudru tulele, munad keema või võileivad grillile sättida. Loomult hommikuinimesena tunnetan varajastel hommikutundidel selgelt endas pulbitsevat jõudu ja rõõmu ning suudan nende loetud minutitega korda saata rohkem, kui õhtul väsinud peaga kogu tunni jooksul!
Minu algklassilapsed vajavad 10-tunnist ööund. Kuna nad uinuvad üsna täpselt 21.30 paiku, läheb neil tavaliselt uni ära juba enne mu hommikutervitust. Nii algab nende päev kas lugedes või niisama voodis lebotades. Ühesõnaga rahulikult. Olen üsna kindel, et õigeaegne magamaminek ja piisav ööuni on lapse tervise ja rõõmu allikas, seepärast ei mõista hästi peresid, kus magamaminek kaootiline ja ööune arvelt muid tegevusi lubatakse. Meil on magamaminekurituaalid muutumatud juba aastaid! (Suvine graafik on muidugi märksa hilisem.)
Kool algab kell üheksa palvusega ja et enne seda kotid klassidesse jõuaksid, peame kodust startima umbes 8.20. Õigeaegse väljumise eest on kogu oma korrektsusega vabatahtliku vastutuse võtnud Lisann, kes jälgib kiivalt kellaseiereid ja juhatab vastavalt sellele vägesid ukse poole.
Lisann on nimelt korralik koolitüdruk, kel alati kõik asjad kotis (ka need, mida vaja pole!), puhtad riided seljas ja kes toob igal hommikul nii kammi kui patsikummid mulle kööki kätte, et ka juuksed soengusse saaksid.
Lisann on lihtne laps. Tal on hämmastav oskus mitte teha tühjast tüli ning kui mina juhtun "tühjast tüli" tegema, oskab ta oma osaluse likvideerida nii vilunult, et talle tõepoolest ei saa panna ainsatki "süüd"! Lisann oskab olla ühtaegu meeldiv nii laste kui täiskasvanutega. Talle ei valmista mingit raskust öelda kõlava häälega sääraseid lapse vaatevinklist keerukaid lauseid nagu "tänan sind nähtud vaeva eest" või "aitäh, et olid meiega". Mina piidlesin tolles vanuses pigem kinganinasid ja pobisesin midagi enese ette põrandale, kui täiskasvanuga kontakteeruma pidin.
Täna õhtul vaatas Lisann end vannitoa peeglist ja tõdes:"Mina igatahes meeldin endale sellisena nagu ma olen." Milline kergendus on kuulda sellist toredat lauset! Oma ameti tõttu näen väga päevast päeva lapsi ja täiskasvanuid, kes kohe kuidagi ei suuda enesele meeldida sellistena nagu nad on. Aga kuidas saab sel juhul teistelegi meeldida? Ja omakorda teisi aktsepteerida nagu nad on?
Lisanni tahtejõud võib liigutada mägesid! Näiteks oli tal nii suur soov pääseda kooli laulupeo koori, et ta palus mul nädala jooksul igal õhtul enesega veidike laulmist harjutada, hakates mõne päevaga täitsa ilusti häält juhtima ning mõelda vaid, lauldes end täna täieõiguslikuks koori liikmeks!
Lisann käib mitu aastat ujumistrennis. Ta osaleb rahuliku enesestmõistetavusega kõikidel ujumisvõistlustel, andes endale aru, et imepeenikeste käte-jalgade ja sulgkaalu tõttu on oma vanuserühmas pjedestaalile pääsemine küsitav, küll aga võib meele rõõmsaks teha ka lihtsalt hea sooritus!
Harjutasime täna kõik koos venekeelset sõnapaari «автобусная остановка». Lisann lihvis seda üsna rasket hääldust pikalt, enne kui rahule jäi!
Lisannil on päris mitmeid sõpru, aga ka tema juures võib täheldada armastust mängida "üks-ühele". Siin esineb kahte sorti probleeme, kuhu mul tuleb vahel sekkuda. Esiteks- kas ja kuidas öelda ühele sõbrale, et mängid täna teisega ja tahad seda tõesti teha kahekesi ja kuidas seda öelda nii, et see esimene ei solvuks ega kurvastaks. Ning teiseks- mis saab siis, kui see esimene on su oma õde ning tahes tahtmata samuti kodus või samas külas viibib. Mõistan hästi kahekesi mängimise võlu. Aga mõistan ka sõpra või õekest, kellele kõrvalejätmine südamevalu põhjustab. On peen kunst parajalt mõlemat, nii kahekesi, kui kambasmängu "doseerida". See vajab diplomaatilist lähenemist, mida laps ei pruugi veel osata. Õnneks suudab Lisann end päris hästi teise kingadesse asetada, kui teda veidike juhendan.
Minu kujutluses on Lisann on nagu väike lillelt lillele lendlev liblikas, kelle silmades sillerdab päike ja heldust südames jagub kõigile!
(järgneb)
Minu algklassilapsed vajavad 10-tunnist ööund. Kuna nad uinuvad üsna täpselt 21.30 paiku, läheb neil tavaliselt uni ära juba enne mu hommikutervitust. Nii algab nende päev kas lugedes või niisama voodis lebotades. Ühesõnaga rahulikult. Olen üsna kindel, et õigeaegne magamaminek ja piisav ööuni on lapse tervise ja rõõmu allikas, seepärast ei mõista hästi peresid, kus magamaminek kaootiline ja ööune arvelt muid tegevusi lubatakse. Meil on magamaminekurituaalid muutumatud juba aastaid! (Suvine graafik on muidugi märksa hilisem.)
Kool algab kell üheksa palvusega ja et enne seda kotid klassidesse jõuaksid, peame kodust startima umbes 8.20. Õigeaegse väljumise eest on kogu oma korrektsusega vabatahtliku vastutuse võtnud Lisann, kes jälgib kiivalt kellaseiereid ja juhatab vastavalt sellele vägesid ukse poole.
Lisann on nimelt korralik koolitüdruk, kel alati kõik asjad kotis (ka need, mida vaja pole!), puhtad riided seljas ja kes toob igal hommikul nii kammi kui patsikummid mulle kööki kätte, et ka juuksed soengusse saaksid.
Lisann on lihtne laps. Tal on hämmastav oskus mitte teha tühjast tüli ning kui mina juhtun "tühjast tüli" tegema, oskab ta oma osaluse likvideerida nii vilunult, et talle tõepoolest ei saa panna ainsatki "süüd"! Lisann oskab olla ühtaegu meeldiv nii laste kui täiskasvanutega. Talle ei valmista mingit raskust öelda kõlava häälega sääraseid lapse vaatevinklist keerukaid lauseid nagu "tänan sind nähtud vaeva eest" või "aitäh, et olid meiega". Mina piidlesin tolles vanuses pigem kinganinasid ja pobisesin midagi enese ette põrandale, kui täiskasvanuga kontakteeruma pidin.
Täna õhtul vaatas Lisann end vannitoa peeglist ja tõdes:"Mina igatahes meeldin endale sellisena nagu ma olen." Milline kergendus on kuulda sellist toredat lauset! Oma ameti tõttu näen väga päevast päeva lapsi ja täiskasvanuid, kes kohe kuidagi ei suuda enesele meeldida sellistena nagu nad on. Aga kuidas saab sel juhul teistelegi meeldida? Ja omakorda teisi aktsepteerida nagu nad on?
Lisanni tahtejõud võib liigutada mägesid! Näiteks oli tal nii suur soov pääseda kooli laulupeo koori, et ta palus mul nädala jooksul igal õhtul enesega veidike laulmist harjutada, hakates mõne päevaga täitsa ilusti häält juhtima ning mõelda vaid, lauldes end täna täieõiguslikuks koori liikmeks!
Lisann käib mitu aastat ujumistrennis. Ta osaleb rahuliku enesestmõistetavusega kõikidel ujumisvõistlustel, andes endale aru, et imepeenikeste käte-jalgade ja sulgkaalu tõttu on oma vanuserühmas pjedestaalile pääsemine küsitav, küll aga võib meele rõõmsaks teha ka lihtsalt hea sooritus!
Harjutasime täna kõik koos venekeelset sõnapaari «автобусная остановка». Lisann lihvis seda üsna rasket hääldust pikalt, enne kui rahule jäi!
Lisannil on päris mitmeid sõpru, aga ka tema juures võib täheldada armastust mängida "üks-ühele". Siin esineb kahte sorti probleeme, kuhu mul tuleb vahel sekkuda. Esiteks- kas ja kuidas öelda ühele sõbrale, et mängid täna teisega ja tahad seda tõesti teha kahekesi ja kuidas seda öelda nii, et see esimene ei solvuks ega kurvastaks. Ning teiseks- mis saab siis, kui see esimene on su oma õde ning tahes tahtmata samuti kodus või samas külas viibib. Mõistan hästi kahekesi mängimise võlu. Aga mõistan ka sõpra või õekest, kellele kõrvalejätmine südamevalu põhjustab. On peen kunst parajalt mõlemat, nii kahekesi, kui kambasmängu "doseerida". See vajab diplomaatilist lähenemist, mida laps ei pruugi veel osata. Õnneks suudab Lisann end päris hästi teise kingadesse asetada, kui teda veidike juhendan.
Minu kujutluses on Lisann on nagu väike lillelt lillele lendlev liblikas, kelle silmades sillerdab päike ja heldust südames jagub kõigile!
(järgneb)
kolmapäev, 12. september 2018
Kolmikud, kolmas klass
Kui peres kasvavad kolmikud, on kogu tavaelu natuke teistmoodi. Ega kolmikud ju ise seda adu, et neid kolmekordselt aitan, suunan ja juhendan. Üheksa-aastane laps, olgu siis tegemist üksiku või kolmikuga, istub oma mätta otsas ja ainuvalitseb seal iseteadlikult. Teda huvitab suht vähe ema tööpäeva intensiivsus või kodus ootavate koristustööde hulk. Kui on vaja, nõuab ta valjuhäälselt oma osa ja minu halamine on viimane, mis tal silma märjaks võtab!
Üheksa aastased kolmikud on juba päris suured. Nendega saab arutada elulisi asju, teha plaane, sõlmida kokkuleppeid ning eeldada kokkulepete täitmist. Üheksa aastane ei ole üldjoontes kaval ja vassija- kui arvutimängus veedetud tegelik ja mulle öeldav aeg, mis mõnikord omavahel ei klapi, arvesse ei lähe.
Üheksa aastane teab rohkem koolitööde olulisusest kui kaheksane ja seitsmene. See ei tähenda muidugi, et ta mõnedest ebamugavamatest ülesannetest ei üritaks viilida. Mänguisu kaalub selles vanuses veel mõneski valdkonnas vastutustunde üle, mis on igati eluterve ja tore.
Aga mida ma ikka üldistan! Mu triokese kolm liiget on kõik väga erinevad ja erilised isiksused. Püüan neid parem üle pika aja jälle ükshaaval kirjeldada.
Loviisa, kolmik number üks, kannab pepuni patse ning on naksakas ja uudishimulik tüdruk. Ta saab võrdselt hästi läbi nii poiste kui tüdrukutega ning tihti langeb kaalukauss just esimeste, seega poistemängude kasuks. Noh, näiteks juhul, kui plikadest sõbrannad Lisanni eestvedamisel mingite ponide või muu säherduse ninnunännuga tegelevad. Mängus peab olema hoogu ja riske!
Loviisal on väga hea pea ja õppimine edeneb tal mängleva kergusega. Eriliselt andekas on Loviisa keeltes. Nii hääldus, kui sõnavara on talle nii vene, kui inglise keeles igati suupärane. Vahel vestlemegi omavahel inglise keeles.
Loviisa on hakanud ka väga ilusasti laulma. Ta loodab väga saada oma kooli a-koori, mis pürgib suvel toimuvale laulupeole. Sel aastal jätkab Loviisa võitluskunstidega, milles eesmisel kevadel õnnestus jõuda kollase vööni. Kolmas aasta kitarriõpinguid näitab samuti püsivat huvi.
Loviisa on suur lugeja. Minu meelest ta otsekui neelab raamatuid! Eilegi tõime raamatukogust kaks uut klotsipaksust põnevikku.
Vahel on mul Loviisaga raske ka- ta on väga põhimõttekindel ja jäärapäine, tal on raudne loogika ja vali hääl. Ta teab väga hästi mu lastekasvatamise "achilleuse kanda"- väsimust- ja on varmas seda nii mõnigi kord ära kasutama.
Et Loviisa meenutab mulle mõneski mind ennast lapsena, samuti Helise mõningaid tahke, kipun ehk temalt mõnikord rohkem ootama, kui teistelt (see on "tubli esimese" teema). Muidugi hammustab Loviisa asja otsemaid läbi, annab sellest valjuhäälselt märku ning mul tuleb end koheselt korrigeerida.
Loviisa on tohutu loomasõber. Just tema avaldab mulle kodulooma võtmise osas kõige suuremat survet. Loviisa lemmikloom on endiselt konn ja kuna meie piirkonnas on neid kalpsajaid praegusel ajal eriti palju, röögatab ta mind nii mõnigi kord kodutänaval autot peatuma, et üle tee hüppavat konnalonnit päästma tormata. Ma ise ei oska midagi säärast märgatagi (ja ei taha ka teada, kui palju neid temata laiaks sõitnud olen!)
Sõprussuhete poolest on Loviisa tundlik laps. Ta ei ole "paljude sõpruste" inimene, vaid pigem valiv, kuid valituile jäägitult truu. Loviisa kallistus on tugev ja siiras, pilk aval ja uudishimulik, naeratus see-eest üsna valikuline. Loviisa julgeb üha enam ja enam iseendaks jääda, oma tõekspidamiste eest võidelda ja kui vaja, siis vastuvoolugi ujuda. Minu toe ja armastusega saab ta alati arvestada.
(jätkub...)
Üheksa aastased kolmikud on juba päris suured. Nendega saab arutada elulisi asju, teha plaane, sõlmida kokkuleppeid ning eeldada kokkulepete täitmist. Üheksa aastane ei ole üldjoontes kaval ja vassija- kui arvutimängus veedetud tegelik ja mulle öeldav aeg, mis mõnikord omavahel ei klapi, arvesse ei lähe.
Üheksa aastane teab rohkem koolitööde olulisusest kui kaheksane ja seitsmene. See ei tähenda muidugi, et ta mõnedest ebamugavamatest ülesannetest ei üritaks viilida. Mänguisu kaalub selles vanuses veel mõneski valdkonnas vastutustunde üle, mis on igati eluterve ja tore.
Aga mida ma ikka üldistan! Mu triokese kolm liiget on kõik väga erinevad ja erilised isiksused. Püüan neid parem üle pika aja jälle ükshaaval kirjeldada.
Loviisa, kolmik number üks, kannab pepuni patse ning on naksakas ja uudishimulik tüdruk. Ta saab võrdselt hästi läbi nii poiste kui tüdrukutega ning tihti langeb kaalukauss just esimeste, seega poistemängude kasuks. Noh, näiteks juhul, kui plikadest sõbrannad Lisanni eestvedamisel mingite ponide või muu säherduse ninnunännuga tegelevad. Mängus peab olema hoogu ja riske!
Loviisal on väga hea pea ja õppimine edeneb tal mängleva kergusega. Eriliselt andekas on Loviisa keeltes. Nii hääldus, kui sõnavara on talle nii vene, kui inglise keeles igati suupärane. Vahel vestlemegi omavahel inglise keeles.
Loviisa on hakanud ka väga ilusasti laulma. Ta loodab väga saada oma kooli a-koori, mis pürgib suvel toimuvale laulupeole. Sel aastal jätkab Loviisa võitluskunstidega, milles eesmisel kevadel õnnestus jõuda kollase vööni. Kolmas aasta kitarriõpinguid näitab samuti püsivat huvi.
Loviisa on suur lugeja. Minu meelest ta otsekui neelab raamatuid! Eilegi tõime raamatukogust kaks uut klotsipaksust põnevikku.
Vahel on mul Loviisaga raske ka- ta on väga põhimõttekindel ja jäärapäine, tal on raudne loogika ja vali hääl. Ta teab väga hästi mu lastekasvatamise "achilleuse kanda"- väsimust- ja on varmas seda nii mõnigi kord ära kasutama.
Et Loviisa meenutab mulle mõneski mind ennast lapsena, samuti Helise mõningaid tahke, kipun ehk temalt mõnikord rohkem ootama, kui teistelt (see on "tubli esimese" teema). Muidugi hammustab Loviisa asja otsemaid läbi, annab sellest valjuhäälselt märku ning mul tuleb end koheselt korrigeerida.
Loviisa on tohutu loomasõber. Just tema avaldab mulle kodulooma võtmise osas kõige suuremat survet. Loviisa lemmikloom on endiselt konn ja kuna meie piirkonnas on neid kalpsajaid praegusel ajal eriti palju, röögatab ta mind nii mõnigi kord kodutänaval autot peatuma, et üle tee hüppavat konnalonnit päästma tormata. Ma ise ei oska midagi säärast märgatagi (ja ei taha ka teada, kui palju neid temata laiaks sõitnud olen!)
Sõprussuhete poolest on Loviisa tundlik laps. Ta ei ole "paljude sõpruste" inimene, vaid pigem valiv, kuid valituile jäägitult truu. Loviisa kallistus on tugev ja siiras, pilk aval ja uudishimulik, naeratus see-eest üsna valikuline. Loviisa julgeb üha enam ja enam iseendaks jääda, oma tõekspidamiste eest võidelda ja kui vaja, siis vastuvoolugi ujuda. Minu toe ja armastusega saab ta alati arvestada.
(jätkub...)
pühapäev, 9. september 2018
Minu esimene...
...vanavanemate päev on just täna!
Mu väike Otto sai mõni päev tagasi kuuekuuseks. Ta oskab juba kiiresti roomata, ajab end kenasti käpuli ja sealtkaudu ka ühele puusale, saavutades niiviisi poolistuva asendi. Hambaid Ottol veel ei ole, kuigi suukesest voolavad ilajoad sellest juba justkui mitmeid kuid märku annavad.
Alates septembrist olen kolmapäeva hommikuti kaheks ja pooleks tunniks Ottole hoidjaks. Otto päevauned on küllaltki kaootilised, seetõttu pean arvestama, et sel ajal ei õnnestu mul mitte millegi muuga tegeleda. Otto on kaval poiss- kui ta maapinnal juba piisavalt palju avastusi on teinud, hakkab ta sülle lunima. Süles teeb Otto tähtsa näo pähe ja annab märku, et ma talle ka selles vaheldust pakuksin. Nii me siis kõnnimegi mööda tube, uurime erinevaid asju ning vaatame akendest välja. Mul on praegu täiesti võimatu meenutada, mismoodi oli kolme kuuekuusega toime tulla! Käisin nimelt Ottoga koos... (sosinal) isegi vetsus! Ah, ärge küsige, mismoodi see välja nägi.
Helis arvab, et olen lihtsalt ülitundlik ja torman iga lalina peale ligi. Küllap see nii ongi. Miks peaksingi laskma Ottol nutma hakata, kui minu lähedus on sel lühikesel hoidmise ajal kõige olulisem?
Kolmikud on vahel Otto peale veidi kadedad. "Sul on nüüd muudkui Otto ja Otto", kaebavad nad, "aga meie!?" Niisiis tuleb ka neile ekstra-kallistusaega leida!
Igatahes on Otto mulle üliarmas lapselaps ja kui Helise pere juba mitu päeva pole aega leidnud meie juurest läbi sõita, hakkan tundma Otto helgest naeratusest ja ta titelõhnasest kuklast sellist puudust, et mine või hulluks!
Mu väike Otto sai mõni päev tagasi kuuekuuseks. Ta oskab juba kiiresti roomata, ajab end kenasti käpuli ja sealtkaudu ka ühele puusale, saavutades niiviisi poolistuva asendi. Hambaid Ottol veel ei ole, kuigi suukesest voolavad ilajoad sellest juba justkui mitmeid kuid märku annavad.
Alates septembrist olen kolmapäeva hommikuti kaheks ja pooleks tunniks Ottole hoidjaks. Otto päevauned on küllaltki kaootilised, seetõttu pean arvestama, et sel ajal ei õnnestu mul mitte millegi muuga tegeleda. Otto on kaval poiss- kui ta maapinnal juba piisavalt palju avastusi on teinud, hakkab ta sülle lunima. Süles teeb Otto tähtsa näo pähe ja annab märku, et ma talle ka selles vaheldust pakuksin. Nii me siis kõnnimegi mööda tube, uurime erinevaid asju ning vaatame akendest välja. Mul on praegu täiesti võimatu meenutada, mismoodi oli kolme kuuekuusega toime tulla! Käisin nimelt Ottoga koos... (sosinal) isegi vetsus! Ah, ärge küsige, mismoodi see välja nägi.
Helis arvab, et olen lihtsalt ülitundlik ja torman iga lalina peale ligi. Küllap see nii ongi. Miks peaksingi laskma Ottol nutma hakata, kui minu lähedus on sel lühikesel hoidmise ajal kõige olulisem?
Kolmikud on vahel Otto peale veidi kadedad. "Sul on nüüd muudkui Otto ja Otto", kaebavad nad, "aga meie!?" Niisiis tuleb ka neile ekstra-kallistusaega leida!
Igatahes on Otto mulle üliarmas lapselaps ja kui Helise pere juba mitu päeva pole aega leidnud meie juurest läbi sõita, hakkan tundma Otto helgest naeratusest ja ta titelõhnasest kuklast sellist puudust, et mine või hulluks!
laupäev, 8. september 2018
Traditsioonid
Olen loomult üsna eraklik. See, et suure pere keskel tuleb oma eraklikkusega pisut teisiti suhestuda, on muidugi ilmselge, kuid suurt suhtlust talun aasta-aastalt ilmselgelt üha halvemini. Tunnistan, et hoian vahel isegi oma telefoni meelega hääletu peal, et vältida asjatu müra meelevaldset sissesõitmist oma mõtetesse. Ma ei mõista hästi ka inimesi, kes alati ja iga hinna eest igale kõnele vastama tõttavad, kelle jaoks pole olulised üks-ühele vestlused, kes suudavad hüpata ühelt teemalt teisele, ühe inimese kõrva juurest teise toru otsa. See on mulle väsitav ja tüütu, isegi, kui olen kõigest kõrvalseisja, mis siis veel vestluspartneriks olemisest rääkida...
Seejuures on inimesed mulle väga tähtsad, minu inimesed lausa üliolulised! Selleks, et vältida suhtluses pikki pause või pinnapealseid suhteid, olengi oma ellu sisse juurutanud traditsioonid.
Mida tähendab traditsioon? Kas näiteks iga-aastane sünnipäeva tähistamine on traditsioon? Usun, et niisama, juhuslikkuse alusel mitte. Siis on see lihtsalt sünnipäev. Traditsiooniks muutumiseks peaks sünnipäevale lisanduma kontseptsioon, mis ta rõhuasetuse eesmärgistaks ja osalejaile vajalikustaks. Nii käin näiteks juba 15-20 aastat igal 24.veebruaril ühel sünnipäeval, mis on ühtlasi minu eriala inimeste talvine kokkusaamine ja muidugi ka kodumaa sünnipäeva just sellisel viisil tähistamine.
Suve peatset lõppemist ja sellega seonduvat nukrust aitavad leevendada kaks toredat traditsiooni- suvelõpu rattamatk ja meie kodus toimuv kukeseenepidu. Neist esimese korraldame alati Eesti eripalgelistesse paikadesse, kuhu muidu ehk kunagi ei satu või siis autoga mööda vuhisedes tähelegi ei pane ja need on väga meeleolukad retked. Teisel aga pakun sõpradele kukeseenekastet minikartulite, peekoni ja hapukurgiga (sel aastal olid mul valmistatud imemaitsvad krõmpsud kerges marnaadis viilukurgid). Millegipärast on peale neid kahte üritust hoopis julgem sügisele vastu minna!
Paar aastat olen Neitsi Maarja sündimise pühal ehk ussimaarjapäeval, 8.septembril teinud veel ühe isikliku suvega hüvasti jätmise palverännaku piki Naissaare inimtühja liivaranda, keset tuuli ja laintemüha. See on osutunud sügavale enesesse vaatamise ajaks paigas, kus minu ja muu elu vahel on meri, minu ja eri aastaaegade vahel on meri ning minu ja eri ajastutegi vahel on meri. Ma vajan seesugust selgeksklaarimist, kus kogu tunnetus muutub, aeg liigub ja lained loksuvad, aga mina tundun olevat igavene...
Ja järgmiseks traditsiooniks on isadepäeva õhtusöök novembri teisel pühapäeval, mille olen pühendanud eelkõige oma isale, kummardusena selle eest, millise väärtuse on ta meile kinkinud, olles just selline, nagu ta on. Minu maailma on just tema istutanud mingi sõnulseletamatu väärika mehelikkuse mõõdupuu, milles teadmine, et mujal pole parem, kui pere juures, keegi teine pole tähtsam, kui su abikaasa ja lapsed ning sa ise oled üles ehitatud terve psüühika heale vundamendile, seisab ühena kõige olulisemast postulaatidest. Tänastes perepiltides on see kujunenud haruldaseks väärtuseks, kas pole? Isadepäeva õhtusöögil on aukohad ka kõigil teistel meie laiema pereringi isadel.
Talv on traditsioonidevaene. Olen küll mõelnud oma "avatud uste"-stiilis sünnipäeva ühendada luule ja muusikaga, kuid praegu elab see sügavamõtteliseks tuunitud püha üritus oma elu vaid idee tasandil.
Rattahooaja avamine aprillis toob traditsioonid taas nähtavale. Õhus on kevade hõngu ja laulurida "lapsed, kes kui vangis eland..." tundub üle pika aja värskes õhus vändates ja jahedaid hapnikurikkaid sõõme hingates nii õige ja ühtlasi ülekohtune, et tahaks ülekorraga tagasi teha kõik need pimedad talvised tunnid...
Laste ristimise aastapäeva pidu mai lõpul meie koduaias, on samuti tore traditsioon, mis avab grillihooaja ning annab teada, et suur suvi võib taas alata!
Loen siin seda kõike ja mõtlen, et võibolla ma ikka maailma kõige eraklikum ei olegi? Igal juhul on mul inimestega hullult vedanud!
Seejuures on inimesed mulle väga tähtsad, minu inimesed lausa üliolulised! Selleks, et vältida suhtluses pikki pause või pinnapealseid suhteid, olengi oma ellu sisse juurutanud traditsioonid.
Mida tähendab traditsioon? Kas näiteks iga-aastane sünnipäeva tähistamine on traditsioon? Usun, et niisama, juhuslikkuse alusel mitte. Siis on see lihtsalt sünnipäev. Traditsiooniks muutumiseks peaks sünnipäevale lisanduma kontseptsioon, mis ta rõhuasetuse eesmärgistaks ja osalejaile vajalikustaks. Nii käin näiteks juba 15-20 aastat igal 24.veebruaril ühel sünnipäeval, mis on ühtlasi minu eriala inimeste talvine kokkusaamine ja muidugi ka kodumaa sünnipäeva just sellisel viisil tähistamine.
Suve peatset lõppemist ja sellega seonduvat nukrust aitavad leevendada kaks toredat traditsiooni- suvelõpu rattamatk ja meie kodus toimuv kukeseenepidu. Neist esimese korraldame alati Eesti eripalgelistesse paikadesse, kuhu muidu ehk kunagi ei satu või siis autoga mööda vuhisedes tähelegi ei pane ja need on väga meeleolukad retked. Teisel aga pakun sõpradele kukeseenekastet minikartulite, peekoni ja hapukurgiga (sel aastal olid mul valmistatud imemaitsvad krõmpsud kerges marnaadis viilukurgid). Millegipärast on peale neid kahte üritust hoopis julgem sügisele vastu minna!
Paar aastat olen Neitsi Maarja sündimise pühal ehk ussimaarjapäeval, 8.septembril teinud veel ühe isikliku suvega hüvasti jätmise palverännaku piki Naissaare inimtühja liivaranda, keset tuuli ja laintemüha. See on osutunud sügavale enesesse vaatamise ajaks paigas, kus minu ja muu elu vahel on meri, minu ja eri aastaaegade vahel on meri ning minu ja eri ajastutegi vahel on meri. Ma vajan seesugust selgeksklaarimist, kus kogu tunnetus muutub, aeg liigub ja lained loksuvad, aga mina tundun olevat igavene...
Ja järgmiseks traditsiooniks on isadepäeva õhtusöök novembri teisel pühapäeval, mille olen pühendanud eelkõige oma isale, kummardusena selle eest, millise väärtuse on ta meile kinkinud, olles just selline, nagu ta on. Minu maailma on just tema istutanud mingi sõnulseletamatu väärika mehelikkuse mõõdupuu, milles teadmine, et mujal pole parem, kui pere juures, keegi teine pole tähtsam, kui su abikaasa ja lapsed ning sa ise oled üles ehitatud terve psüühika heale vundamendile, seisab ühena kõige olulisemast postulaatidest. Tänastes perepiltides on see kujunenud haruldaseks väärtuseks, kas pole? Isadepäeva õhtusöögil on aukohad ka kõigil teistel meie laiema pereringi isadel.
Talv on traditsioonidevaene. Olen küll mõelnud oma "avatud uste"-stiilis sünnipäeva ühendada luule ja muusikaga, kuid praegu elab see sügavamõtteliseks tuunitud püha üritus oma elu vaid idee tasandil.
Rattahooaja avamine aprillis toob traditsioonid taas nähtavale. Õhus on kevade hõngu ja laulurida "lapsed, kes kui vangis eland..." tundub üle pika aja värskes õhus vändates ja jahedaid hapnikurikkaid sõõme hingates nii õige ja ühtlasi ülekohtune, et tahaks ülekorraga tagasi teha kõik need pimedad talvised tunnid...
Laste ristimise aastapäeva pidu mai lõpul meie koduaias, on samuti tore traditsioon, mis avab grillihooaja ning annab teada, et suur suvi võib taas alata!
Loen siin seda kõike ja mõtlen, et võibolla ma ikka maailma kõige eraklikum ei olegi? Igal juhul on mul inimestega hullult vedanud!
Nastik
Nastikul on kollased põsed ja ta võib olla üsna suur. Ta võib äkitselt kibuvitsapõõsast välja roomata, sest mul on seljas kaitsevärvi riided ja ma võin mõjuda üsna vaikse ja looduslikuna, kuigi istun rohelises ilmetu disainiga masstoodetud plastmasstoolis Naissaare rannas ja kuigi need kaks kujundit ei sobi minu arvates kohe kuidagi kokku. Püüan väga keskenduda iseendale.
Nastik võib üsna ootamatult välja vingerdada. Ma ei pruugi sel hetkel suuta mõelda, et minu säherdune pool-looduslik olek on otsekui temapoolne kompliment, noh, selles mõttes, et ta mind ei märka. Ja mina võin omakorda vabalt mitte mäletada, et ma usse ei karda, sest ta on ikkagi paras pirakas ja roomab väga lähedal ja seetõttu võin ma oma jalad järsu liigutusega oma inetusse rannast laenatud plasttooli tõmmata, kuna ehmatusega inimene ei mäleta õpitut, mis kõneles, et nastikul puudub mürgihammas ja tegelikult on ta üks nunnu ja ohutu uss.
Loomulikult on nastik sel juhul mu järsust liigutusest nördinud, sest ka tema on eksinud ning ma ei olegi jämedamat sorti oksaront, kellena esmalt paistsin, vaid ehmatusest väledate liigutustega inimene, kelle pärast tuleb nüüd teekond pooleli jätta ja ummisjalutult põgeneda.
Muidugi võin ma juba hetk hiljem oma spontaanse teo rumalust taibata ning jämedamat sorti puuronti teeseldes tolle kibuvitsapõõsa juurde hiilida, kuhu nastik roomas, sest võin vabalt sellest head fotot haista. Aga ilmselgelt on siis juba hilja. Nastik igatseb kusagil kaugemas põõsanurgas käsi, millega oma kollaste põskedega peast kinni haarata, sest alles nüüd saab ta aru, et kogu ümbruskond on inimese lõhna täis ja tema lookles nagu ullike otse kindla lõksu poole.
Ma võin oma koledasse tooli tagasi vajuda. Aga iseendasse süvenemine ei pruugi enam edeneda, sest pilk eksleb pidevalt põõsa poole, kuhu see suur nastik lookles. Ma võin vabalt kahevahel olla, kas see oli meeldiv või häiriv kohtumine ning võin enesele seks korraks lubada ka loomepuhangu lõppu, sest olen ikkagi linnainimene ja daam ja madu ON pisut eksitav. Aga vähemalt sai Naissaarel käidud ja tundub, et suvega pole sel aastal küll veel tarvis jumalaga jätta, sest see kestab veel pikalt-pikalt...
Neitsi Maarja sündimise päeval, 8. 09. 2018, Naissaarel
Nastik võib üsna ootamatult välja vingerdada. Ma ei pruugi sel hetkel suuta mõelda, et minu säherdune pool-looduslik olek on otsekui temapoolne kompliment, noh, selles mõttes, et ta mind ei märka. Ja mina võin omakorda vabalt mitte mäletada, et ma usse ei karda, sest ta on ikkagi paras pirakas ja roomab väga lähedal ja seetõttu võin ma oma jalad järsu liigutusega oma inetusse rannast laenatud plasttooli tõmmata, kuna ehmatusega inimene ei mäleta õpitut, mis kõneles, et nastikul puudub mürgihammas ja tegelikult on ta üks nunnu ja ohutu uss.
Loomulikult on nastik sel juhul mu järsust liigutusest nördinud, sest ka tema on eksinud ning ma ei olegi jämedamat sorti oksaront, kellena esmalt paistsin, vaid ehmatusest väledate liigutustega inimene, kelle pärast tuleb nüüd teekond pooleli jätta ja ummisjalutult põgeneda.
Muidugi võin ma juba hetk hiljem oma spontaanse teo rumalust taibata ning jämedamat sorti puuronti teeseldes tolle kibuvitsapõõsa juurde hiilida, kuhu nastik roomas, sest võin vabalt sellest head fotot haista. Aga ilmselgelt on siis juba hilja. Nastik igatseb kusagil kaugemas põõsanurgas käsi, millega oma kollaste põskedega peast kinni haarata, sest alles nüüd saab ta aru, et kogu ümbruskond on inimese lõhna täis ja tema lookles nagu ullike otse kindla lõksu poole.
Ma võin oma koledasse tooli tagasi vajuda. Aga iseendasse süvenemine ei pruugi enam edeneda, sest pilk eksleb pidevalt põõsa poole, kuhu see suur nastik lookles. Ma võin vabalt kahevahel olla, kas see oli meeldiv või häiriv kohtumine ning võin enesele seks korraks lubada ka loomepuhangu lõppu, sest olen ikkagi linnainimene ja daam ja madu ON pisut eksitav. Aga vähemalt sai Naissaarel käidud ja tundub, et suvega pole sel aastal küll veel tarvis jumalaga jätta, sest see kestab veel pikalt-pikalt...
Neitsi Maarja sündimise päeval, 8. 09. 2018, Naissaarel
esmaspäev, 3. september 2018
Magamine
Minu trio magab siiani ühes toas. Nii on nad otsustanud ja praegu jätkugu nii.
Mitmike haruldane lähedus on küllap üldteada. Nad aktsepteerivad tingimusteta ka teineteise omapärasid. Näiteks teavad kõik, et Joss on kiire uinuja- kui ta end õhtul juba paremale küljele keerab, on magamajäämine vaid sekundite kaugusel ning oht õhtujutu ärajäämisele enam kui reaalne. Sestap kuulen päris tihti allkorrusel toimetades trepihalli poolt heledat tüdrukute kisa:"Tule ruttu lugema, Joss keeras juba külili!"
Mis aga mulle erilise heldimuspisara silmanurka toob, on see, et Loviisa ja Lisann, kelle voodid on päris kõrvuti (Jossi omaga on öökapp vahel), võtavad alati uinumiseks teineteisel käest kinni. Lisannil on nimelt mõnel õhtul seletamatu lähedusevajadus ja nii on õe käsi uinumisel vajalikuks toeks. Tihti lebavad nende käekesed veel öötundidelgi üle teineteise. Haruldane pole ka hommikune vaatepilt, kus Lisann on öise ärkamise järgselt Jossi kaissu peitu pugenud. Vennakese sügav uni on ju kõigile teada!
Kui nad eraldi tubadesse kolivad, on see lõplik. Mõelda vaid, ja sealt on järgmine samm juba eraldi kodud ning see imeline vaatepilt jääb vaid üheks kauniks mälestuseks...
Õnneks ei juhtu see homme!
Vahel tundub siiani uskumatu, et elul on just minule olnud varuks selline imeline kingitus...
Kui nad eraldi tubadesse kolivad, on see lõplik. Mõelda vaid, ja sealt on järgmine samm juba eraldi kodud ning see imeline vaatepilt jääb vaid üheks kauniks mälestuseks...
Õnneks ei juhtu see homme!
Vahel tundub siiani uskumatu, et elul on just minule olnud varuks selline imeline kingitus...
laupäev, 1. september 2018
Kolimine
Elame küll alaliselt Tallinna lähistel, kuid viimased aastad veedame suure osa suvest Muhus. Sellest tulenevalt eksisteerib mu jaoks aastas kaks suuremat kolimispäeva- suve alguse saarele kolimine ja sügisene tagasikolimine. Võin neid päevi päris julgelt aasta raskeimateks nimetada, seda nii füüsiliselt, kui emotsionaalselt.
Huvitaval kombel satub triokene neil päevil alati eriti vallatu-äreva-hullunud-äpardusterohke- ja/või kiusliku tuju meelevalda ning aitamata pühale üritusele mitte kui millegagi kaasa, krutib lõpuks ka minu närvid viimse vindi peale pingule! Teate, viimasel korral olin lausa nutu äärel!
Korra suhtes ei tee ma kolimispäevadel absoluutselt mingit hinnaalandust. Alati on ju hea tagasi pöörduda puhtasse ja hubasesse majja, olgu see siis linnas või maal. Tolmuimejaga tuuseldamine ja muud puhtust tagavad toimingud võtavad oma pool päeva kindlalt ära. Hoopis raskem on aga asjadega- mida võtta, mida jätta ja kas kõik lõpuks ka autosse mahub? Seekordsel linna tagasipöördumisel pidaski Joss tüütut võitlust Otto-beebi lamamistooliga, mida mujale, kui otsapidi lakke polnud võimalik toppida, mis aga end sealgi liiga ebakindlalt kiigeldes ülal pidas.
Kui eelmisel aastal panustasin maakoju kolides soojailma riiete rohkusele oma kalli triokese garderoobis ning tundsin väga suurt puudust linnajäänud dressipükstest-pluusidest ja miks mitte ka tuulejakkidest, siis sel aastal pakkusin soojemate riiete rohkusega tunduvalt üle- oli ju enamus aega me saarelviibimise ajast keskmiseks temperatuuriks kolmkümmend ning õite pea kirusin ennast just rannailma riiete vähesuse üle.
Ka tööriistad sõidavad minuga alailma edasi-tagasi kaasa, tihtilugu ka ebavajalikud, samas kui puuduolev ühte või teise koju maha on jäänud. Kes mind tunnevad, teavad mus aeg-ajalt esilekerkivat kõpitsemisvajadust. Võin kinnitada, et sel korral tuli kõik vajalik muhu kangariidest istumisalusega tooli renoveerimiseks kaasa!
Aga need emotsioonid...
Suvi on lühike, seda intensiivsemad tunduvad kõik puhangud, puudutused, aistingud ja muljed, mis selle ajaviivu jooksul on järjepanu kogetud. Olgu selleks siis kaugelt kaiguv ja valgesse suveöösse kui valatult sobiv jazzmuusika, varjutuses kumav veripunane kuu, mille lastega peale pikka otsimist ja peaaegu-käegalöömist Kuivastu lähedalt leidsime ning pika nähtamatu nööriga omagi hoovi lohistasime, beebipoisi esimesed rõõmukilgete ja siputuste saatel meresuplused, mesimagusate pärnaõitega sumisev puu, peaaegu meie omaks saanud triibuline kass, automatk sõpradega Sõrve säärde ja Lääne- Saaremaale, rattamatk Põhja-Muhumaal, õhtu sugulastega, Muhu kohvikutepäev, kuhu oli peidetud niivõrd palju kaunist ja pilkuköitvat, et mõlgutamist jätkub küllap ka pimedail talveöödel, kahele kolmikute-triole koostatud maastikumäng, mis küttis oi kui palju kirgi, tekitas tohutult põnevust, läks igati korda ja seda meeldejäävam tundub nüüd... ja need lõputud mereskäigud, see soe-soe armas koduküla rand...
Eks sa katsu seda kõike siis jätta!
Iga sein, iga nurk, iga põõsas ja puu, kõik potid ja pannidki pakatavad äsjastest mälestustest ja otsekui imestavad: "Kas juba lähete?"
Ja kõige rohkem imestan ma ise. Kas tõesti? Jälle ja juba...
Aga nii on. Sõitsime viimasel õhtul kiigeplatsile ja tegime veel ühe hästi kõva hoo.
Jaa, veel kõvema, kui siis, juulis, kui meil olid külalised ja täiskasvanud liiga kauaks Hellamaa kaltsukasse sobrama jäid... ah, jälle need mälestused!
Ka linnakoju on hea jõuda. Maja on puhas ja vaikne. Augusti pimedad õhtud anuvad lauale küünalt. Rõõmu ja helgust toovad hilissuvised traditsioonid vajavad täideviimist.
Traditsioonide ilust kirjutan aga juba õige varsti...
Huvitaval kombel satub triokene neil päevil alati eriti vallatu-äreva-hullunud-äpardusterohke- ja/või kiusliku tuju meelevalda ning aitamata pühale üritusele mitte kui millegagi kaasa, krutib lõpuks ka minu närvid viimse vindi peale pingule! Teate, viimasel korral olin lausa nutu äärel!
Korra suhtes ei tee ma kolimispäevadel absoluutselt mingit hinnaalandust. Alati on ju hea tagasi pöörduda puhtasse ja hubasesse majja, olgu see siis linnas või maal. Tolmuimejaga tuuseldamine ja muud puhtust tagavad toimingud võtavad oma pool päeva kindlalt ära. Hoopis raskem on aga asjadega- mida võtta, mida jätta ja kas kõik lõpuks ka autosse mahub? Seekordsel linna tagasipöördumisel pidaski Joss tüütut võitlust Otto-beebi lamamistooliga, mida mujale, kui otsapidi lakke polnud võimalik toppida, mis aga end sealgi liiga ebakindlalt kiigeldes ülal pidas.
Kui eelmisel aastal panustasin maakoju kolides soojailma riiete rohkusele oma kalli triokese garderoobis ning tundsin väga suurt puudust linnajäänud dressipükstest-pluusidest ja miks mitte ka tuulejakkidest, siis sel aastal pakkusin soojemate riiete rohkusega tunduvalt üle- oli ju enamus aega me saarelviibimise ajast keskmiseks temperatuuriks kolmkümmend ning õite pea kirusin ennast just rannailma riiete vähesuse üle.
Ka tööriistad sõidavad minuga alailma edasi-tagasi kaasa, tihtilugu ka ebavajalikud, samas kui puuduolev ühte või teise koju maha on jäänud. Kes mind tunnevad, teavad mus aeg-ajalt esilekerkivat kõpitsemisvajadust. Võin kinnitada, et sel korral tuli kõik vajalik muhu kangariidest istumisalusega tooli renoveerimiseks kaasa!
Aga need emotsioonid...
Suvi on lühike, seda intensiivsemad tunduvad kõik puhangud, puudutused, aistingud ja muljed, mis selle ajaviivu jooksul on järjepanu kogetud. Olgu selleks siis kaugelt kaiguv ja valgesse suveöösse kui valatult sobiv jazzmuusika, varjutuses kumav veripunane kuu, mille lastega peale pikka otsimist ja peaaegu-käegalöömist Kuivastu lähedalt leidsime ning pika nähtamatu nööriga omagi hoovi lohistasime, beebipoisi esimesed rõõmukilgete ja siputuste saatel meresuplused, mesimagusate pärnaõitega sumisev puu, peaaegu meie omaks saanud triibuline kass, automatk sõpradega Sõrve säärde ja Lääne- Saaremaale, rattamatk Põhja-Muhumaal, õhtu sugulastega, Muhu kohvikutepäev, kuhu oli peidetud niivõrd palju kaunist ja pilkuköitvat, et mõlgutamist jätkub küllap ka pimedail talveöödel, kahele kolmikute-triole koostatud maastikumäng, mis küttis oi kui palju kirgi, tekitas tohutult põnevust, läks igati korda ja seda meeldejäävam tundub nüüd... ja need lõputud mereskäigud, see soe-soe armas koduküla rand...
Eks sa katsu seda kõike siis jätta!
Iga sein, iga nurk, iga põõsas ja puu, kõik potid ja pannidki pakatavad äsjastest mälestustest ja otsekui imestavad: "Kas juba lähete?"
Ja kõige rohkem imestan ma ise. Kas tõesti? Jälle ja juba...
Aga nii on. Sõitsime viimasel õhtul kiigeplatsile ja tegime veel ühe hästi kõva hoo.
Jaa, veel kõvema, kui siis, juulis, kui meil olid külalised ja täiskasvanud liiga kauaks Hellamaa kaltsukasse sobrama jäid... ah, jälle need mälestused!
Ka linnakoju on hea jõuda. Maja on puhas ja vaikne. Augusti pimedad õhtud anuvad lauale küünalt. Rõõmu ja helgust toovad hilissuvised traditsioonid vajavad täideviimist.
Traditsioonide ilust kirjutan aga juba õige varsti...
reede, 24. august 2018
Privaatspaa
Gospa on üks mu vaieldamatuid lemmikuid. Kuna lapsed mulle kogu suve peale käisid, aga suvise 30-kraadise kuumusega pidasin väheke napakaks spaasse minna, liiatigi et me oma lahes veetemperatuur pikalt 27-kraadi juures püsis, andsin tänase poolpilvisusega viimaks järele. Olen hetkel paremast käest sant kah (tõmbasin trimmerit tööle, sain see-eest küünarnukirebestuse), nii et mingit talutöölooma minust hetkel oodata ei maksa.
Oli see alles äge käik! Olime kolmest sealviibitud tunnist kahel ainsad spaakülastajad. Ühesõnaga, meil oli privaatspaa! Minu erakliku loomuga sobis see lausa suurepäraselt. Trio mitte-nii-väga erakliku loomuga samuti, sest nemad said segamatult praktiseerida edas- ja tagurpidi vette-, rõngasse- ning ujumislaualehüppeid ja mina ei pidanud muret tundma isegi Jossikese keskmiselt kiledama mängu-hääle üle, sest pealtkuulajad ju puudusid.
Spaas on meil lastega alati eri huvid. Minul saunad, neil basseinid. Hea, et nad juba ometi nii suureks on kasvanud, et ma neil pidevalt kannul ei pea käima, mõtlesin mõnusas rahus ja ihuüksi sanaariumimaratonil tiksudes. Eelpoolnimetet Jossi hääl annab niikuinii ükskõik mis kaugusest kostvat kinnitust kõik-hästi olemisest.
Lapsed on ikka targad, et mind spaasse vedasid. Puhas ja puhanud emme on ju aldis mitmesugustele läbirääkimistele :)
Oli see alles äge käik! Olime kolmest sealviibitud tunnist kahel ainsad spaakülastajad. Ühesõnaga, meil oli privaatspaa! Minu erakliku loomuga sobis see lausa suurepäraselt. Trio mitte-nii-väga erakliku loomuga samuti, sest nemad said segamatult praktiseerida edas- ja tagurpidi vette-, rõngasse- ning ujumislaualehüppeid ja mina ei pidanud muret tundma isegi Jossikese keskmiselt kiledama mängu-hääle üle, sest pealtkuulajad ju puudusid.
Spaas on meil lastega alati eri huvid. Minul saunad, neil basseinid. Hea, et nad juba ometi nii suureks on kasvanud, et ma neil pidevalt kannul ei pea käima, mõtlesin mõnusas rahus ja ihuüksi sanaariumimaratonil tiksudes. Eelpoolnimetet Jossi hääl annab niikuinii ükskõik mis kaugusest kostvat kinnitust kõik-hästi olemisest.
Lapsed on ikka targad, et mind spaasse vedasid. Puhas ja puhanud emme on ju aldis mitmesugustele läbirääkimistele :)
Värskeltvärvitud lävepakk
Esiteks astus värkeltvärvitud ukselävele Lisann. Ta piidles mu reaktsiooni silmanurgast. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, sest olin neid kõiki värske värvi osas eelnevalt korduvalt manitsenud ja pidin nüüd kogu läve uuesti üle värvima.
Teiseks komistas värskeltvärvitud ukselävele Loviisa. Ta ehmus oma tegevusest sedavõrd, et hüppas nõelatult üles, koperdas ka teise jalaga läve värvisele pinnale ning jäi ehmunult mu reaktsiooni ootama. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, sest olin neid kõiki värske värvi osas eelnevalt korduvalt manitsenud ja pidin nüüd kogu läve uuesti üle värvima.
Ma ei jäänud ootama, et Karl Johanngi läve värskele värvile jälje teeks. Blokeerisin sissekäigu toolidele asetatud lauajupiga. Lapsed pidid käima sisse-välja läbi aidaukse. Jätsin läve ööseks lahtiste uste vahele kuivama.
Kolmandaks astus värskeltvärvitud lävele keegi kass. Elegantseid musti käpajälgi oli hulgi värskelt värvitud valgel lävepakul ja valgeid käpajälgi üle kogu veranda. Kass ei jäänud mu reaktsiooni ootama. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, aga rohkem nagu iseendale.
Ma ei teagi enam, kas peaksin kogu läve uuesti üle värvima või on see tühi töö ja vaimu närimine. Metssiga pole ju veel käinud.
Ela siis sellistega!
Teiseks komistas värskeltvärvitud ukselävele Loviisa. Ta ehmus oma tegevusest sedavõrd, et hüppas nõelatult üles, koperdas ka teise jalaga läve värvisele pinnale ning jäi ehmunult mu reaktsiooni ootama. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, sest olin neid kõiki värske värvi osas eelnevalt korduvalt manitsenud ja pidin nüüd kogu läve uuesti üle värvima.
Ma ei jäänud ootama, et Karl Johanngi läve värskele värvile jälje teeks. Blokeerisin sissekäigu toolidele asetatud lauajupiga. Lapsed pidid käima sisse-välja läbi aidaukse. Jätsin läve ööseks lahtiste uste vahele kuivama.
Kolmandaks astus värskeltvärvitud lävele keegi kass. Elegantseid musti käpajälgi oli hulgi värskelt värvitud valgel lävepakul ja valgeid käpajälgi üle kogu veranda. Kass ei jäänud mu reaktsiooni ootama. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, aga rohkem nagu iseendale.
Ma ei teagi enam, kas peaksin kogu läve uuesti üle värvima või on see tühi töö ja vaimu närimine. Metssiga pole ju veel käinud.
Ela siis sellistega!
Mõttemäng
Augusti lõpul on saarel juba üsna vaikne. Oleme teinud trioga igal päeval jalgrattaringi ning kujutage ette- eile ei kohanud me sel tiirul hingelistki! Mängime vahel mõttega, mis oleks, kui elaksimegi päriselt siin. Ka sügisvihmade ja lumetuiskudega. Pikkadel kottpimedatel õhtutel. Harjumuspärasest tunduvalt külmemas toas, ahjukütmine päeva eluliselt vajalikuks osaks.
Küllap elab enamus kohalikke lapsi aastaringselt just sedaviisi!
Triot see julge mõte ei kohuta. Küll aga mind.
Eelkõige juurdlen selle üle, millised oleksid minu ja laste omavahelised suhted. Siin, väikeses talus tekivad pinged eelkõige just olme pinnalt. Ühe lohakus on kõigile hästi paista. Kui abikäsi külge ei lööda, jääb osa vajalikke töid tegemata. Puhtusel on veidi teine tähendus. Ja ajal.
Jah, päriselu siin nõuaks tohutut harjumist ja harjutamist. Võimalik, et ma ei harjukski. Tahaks talveks isesoojenevasse tuppa, samuti vanni, tööle, teatrisse. Muide, siin elades ei teeniks ma oma erialadel sentigi!
Samas lõpetaksin kindlasti poole kiiremini oma igikestva remondi. Teeksin lastele poole tihedamini kodust toitu. Oleksin vähem enesekriitiline ja ei püüdleks nii visalt täiuslikkuse poole. Lööksin rohkem käega.
Ah, olgu nagu on! Ei saa minust praegu talunaist! Kardan ikka päris tõsiselt, et ei saa hakkama. Ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Aju on aastatega nii seatud, et linnaelu harjumuspärane närvilisus tundub rahustavam.
Õnneks jääb mulle teadmine, et suvel on siinsest paremat paika võimatu ette kujutada...
Küllap elab enamus kohalikke lapsi aastaringselt just sedaviisi!
Triot see julge mõte ei kohuta. Küll aga mind.
Eelkõige juurdlen selle üle, millised oleksid minu ja laste omavahelised suhted. Siin, väikeses talus tekivad pinged eelkõige just olme pinnalt. Ühe lohakus on kõigile hästi paista. Kui abikäsi külge ei lööda, jääb osa vajalikke töid tegemata. Puhtusel on veidi teine tähendus. Ja ajal.
Jah, päriselu siin nõuaks tohutut harjumist ja harjutamist. Võimalik, et ma ei harjukski. Tahaks talveks isesoojenevasse tuppa, samuti vanni, tööle, teatrisse. Muide, siin elades ei teeniks ma oma erialadel sentigi!
Samas lõpetaksin kindlasti poole kiiremini oma igikestva remondi. Teeksin lastele poole tihedamini kodust toitu. Oleksin vähem enesekriitiline ja ei püüdleks nii visalt täiuslikkuse poole. Lööksin rohkem käega.
Ah, olgu nagu on! Ei saa minust praegu talunaist! Kardan ikka päris tõsiselt, et ei saa hakkama. Ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Aju on aastatega nii seatud, et linnaelu harjumuspärane närvilisus tundub rahustavam.
Õnneks jääb mulle teadmine, et suvel on siinsest paremat paika võimatu ette kujutada...
neljapäev, 23. august 2018
Enesehaletsus
"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".
See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!
Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.
Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest- kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.
Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.
Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, (sest ühel korral oli ta ka ise kaudselt naise enesehaletsushoo väljakutsujaks), muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, näitas välja, et tal pole naise haavumisest ükskõik, palus andeks, andis aega (teenija Alva viis ema puudumisel lõunasöögikandiku tagasi kööki) ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".
Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?
Lugesin just Ekspressist paljastust eestlaste tohutust üleaisa löömisest. Mis lähedusest me selliste numbrite juures räägime? Mõelda vaid, et mitte ükski inimene sellistest katkistest peredest ei saa enese lubada "enesehaletsust ülatoas"! Ah et ainult laste pärast ei tasu olla koos? Aga mina ütlen, et just laste pärast peakski eriti agaralt oma suhet parandama! Lugege Lindgreni, siis ehk mõistate.
Ennast haletseda tuleb ka. Kui mujal pole võimalik, siis minu kabinetis. Teen sõnadega pai ja kuulan veel ja veel. Tean, et ajutine lahendus- aga ikka parem, kui mitte midagi...
See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!
Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.
Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest- kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.
Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.
Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, (sest ühel korral oli ta ka ise kaudselt naise enesehaletsushoo väljakutsujaks), muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, näitas välja, et tal pole naise haavumisest ükskõik, palus andeks, andis aega (teenija Alva viis ema puudumisel lõunasöögikandiku tagasi kööki) ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".
Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?
Lugesin just Ekspressist paljastust eestlaste tohutust üleaisa löömisest. Mis lähedusest me selliste numbrite juures räägime? Mõelda vaid, et mitte ükski inimene sellistest katkistest peredest ei saa enese lubada "enesehaletsust ülatoas"! Ah et ainult laste pärast ei tasu olla koos? Aga mina ütlen, et just laste pärast peakski eriti agaralt oma suhet parandama! Lugege Lindgreni, siis ehk mõistate.
Ennast haletseda tuleb ka. Kui mujal pole võimalik, siis minu kabinetis. Teen sõnadega pai ja kuulan veel ja veel. Tean, et ajutine lahendus- aga ikka parem, kui mitte midagi...
teisipäev, 21. august 2018
Kiviaiast, pahaselt
Kiviaeda ladudes tuleb meeles pidada vaid üht- kivi on alati näpust tugevam! Minu näppudest olid täna kivid tugevamad neljal korral. Ega minusugune ju ühest näpukast õpi! Siin ma nüüd istun, suu kriipsuna peas ning hoolega valides, mis sõrmedega arvutiklahve puutuda ja panen kõigile südamele- ärge laduge kiviaeda väsinud peaga ja/või hämaras! Augustiõhtud on küll sumedad, kuid ühtlasi pimedad ning tähelepanu hajumisel võib näpp hõlpsasti kahe kivi vahele või siis ühe kivi alla jääda. Kellele seda jama vaja!
Ja muide- üks õige daam ei laogi mingit kiviaeda...
Ja muide- üks õige daam ei laogi mingit kiviaeda...
Mõtteid Naissaarest ja muust
On olnud ilus nädalavahetus.
Pühapäeva vihmamärjal hommikul sättisime end koos lastega laevale, et sõita Naissaare Püha Maarja kabeli taaspühitsemisele.
Mul ei ole Naissaarega "veresidet", ometi on minusse tänu kümnetele sealviibimistele talletunud arvukad aastatepikkused mälestused ning läbi inimeste erinevate lugude ka aimdus saarerahva karmist ajaloost, mis moodustab koos lähimineviku "tuhast tõusmise" ilu ja valuga ühe kauni ja kummalise terviku, mille mõttelise punktina, või lausa "kirsina tordil", võib kindlalt nimetada seda kaunist taasõnnistatud kabelit.
Mäletan meid istumas põrandata hoone poolmädanenud palkidel, ümber spetsiaalselt kokkuklopsitud altari. Muidugi ei juurelnud ma tol hetkel, kas seda õnnetut ehitist saab või on üldse mõtet taastada. Õnneks oli neid, kelle jaoks oli see eluküsimus. Kui kabel sai torni ja põranda, tundus see otsekui ime. Aga veel pikka aega ei tajunud ma seda väge ja elujõudu, mille annab ühele pühakojale selle sees elav Vaim. Aeg oli ju teine, saarel püsiasukaid vaid näputäis ning teab, paljud neist Jumasõna järelegi janunesid...
Naissaar kubiseb lagunenud hoonetest. Nõuka-aegsed sarad istuvad siin-seal nagu lagunenud hambatüükad vanainimese suus. Minus tekitas see tükk aega kõhedust. Murdepunktiks leppimisele ja lähenemisele pean kunagist teatrietendust Naissaare naistest. Too kaunis ja karmihõnguline lugudest ja lauludest läbipõimitud lavatükk tõi mind jupp maad lähemale, mõistmaks, mis siin tegelikult toimus, kui saar sõja tõttu meestest tühjaks jäi ja naiste habrastele õlgadele meeletu koorma asetas. Pole ime, et just Neitsi Maarja seda saart kaitsta võtab...
Kui avastasin kirikunõlvalt pea sadamani kulgeva liivase rannajoone, sain ellu juurde ühe väepaiga. Olen tihti irdunud üksindusse, et üle luidete uidata, saatjaks vaid tuul ja laintemüha. Neid hetki on mulle vaja, et kogeda seda ürgset naist enese sees, kes miljonite mõtetega lämmatatud igapäevaelus päevade, ehk kuudegi kaupa lõputu hakkamasaamise nimel kokkusurutud hammaste tagant välja ei pääse...
Ma ei peatugi pikalt sellel, et pühapäeval väisas Naissaart ka Rootsi printsess ja et tublide inimeste töö sai väärika krooni ja et ma nii mõnigi kord selle pühitsustunni jooksul mõtlesin, kui ilus see kõik on, kui vägev ja kui ebamaine- sest niigi on selge, et Vaim on taas hoones ja Maarja inglid sädelevad päikesevihkudes.
Elu läheb edasi. Paadikiilu alt üleslöövad jõulised lained lükkavad teineteist kalda poole. Silmitsen nende vahuseid harjasid, püüan tabada rütmi ja hingust.
Tunnetada värsket minemist...
***
Eile oli Eesti iseseivuse taastamise päev. Heiskasime lipu. Hakkas sadama.
Puhastasin parasjagu meie mustikametsa-aianurka tüütutest vesikasvudest. Vihm kogus aina hoogu. Mu riided said läbimärjaks, ninaotsast tilkusid piisad, juuksed muutusid läbivettinud salkudeks. Aga ma ei lõpetanud tööd. Tajusin, kui soe ja pehme on see vihm, mille eest olen harjunud varjuma. Kui mõnusalt lõhnab märg sammal! Kui teistmoodi tundub mu aed ja olemine!
Nii kaunis... ja nii kummaline.
Täiesti uus vaatenurk!
Pühapäeva vihmamärjal hommikul sättisime end koos lastega laevale, et sõita Naissaare Püha Maarja kabeli taaspühitsemisele.
Mul ei ole Naissaarega "veresidet", ometi on minusse tänu kümnetele sealviibimistele talletunud arvukad aastatepikkused mälestused ning läbi inimeste erinevate lugude ka aimdus saarerahva karmist ajaloost, mis moodustab koos lähimineviku "tuhast tõusmise" ilu ja valuga ühe kauni ja kummalise terviku, mille mõttelise punktina, või lausa "kirsina tordil", võib kindlalt nimetada seda kaunist taasõnnistatud kabelit.
Mäletan meid istumas põrandata hoone poolmädanenud palkidel, ümber spetsiaalselt kokkuklopsitud altari. Muidugi ei juurelnud ma tol hetkel, kas seda õnnetut ehitist saab või on üldse mõtet taastada. Õnneks oli neid, kelle jaoks oli see eluküsimus. Kui kabel sai torni ja põranda, tundus see otsekui ime. Aga veel pikka aega ei tajunud ma seda väge ja elujõudu, mille annab ühele pühakojale selle sees elav Vaim. Aeg oli ju teine, saarel püsiasukaid vaid näputäis ning teab, paljud neist Jumasõna järelegi janunesid...
Naissaar kubiseb lagunenud hoonetest. Nõuka-aegsed sarad istuvad siin-seal nagu lagunenud hambatüükad vanainimese suus. Minus tekitas see tükk aega kõhedust. Murdepunktiks leppimisele ja lähenemisele pean kunagist teatrietendust Naissaare naistest. Too kaunis ja karmihõnguline lugudest ja lauludest läbipõimitud lavatükk tõi mind jupp maad lähemale, mõistmaks, mis siin tegelikult toimus, kui saar sõja tõttu meestest tühjaks jäi ja naiste habrastele õlgadele meeletu koorma asetas. Pole ime, et just Neitsi Maarja seda saart kaitsta võtab...
Kui avastasin kirikunõlvalt pea sadamani kulgeva liivase rannajoone, sain ellu juurde ühe väepaiga. Olen tihti irdunud üksindusse, et üle luidete uidata, saatjaks vaid tuul ja laintemüha. Neid hetki on mulle vaja, et kogeda seda ürgset naist enese sees, kes miljonite mõtetega lämmatatud igapäevaelus päevade, ehk kuudegi kaupa lõputu hakkamasaamise nimel kokkusurutud hammaste tagant välja ei pääse...
Ma ei peatugi pikalt sellel, et pühapäeval väisas Naissaart ka Rootsi printsess ja et tublide inimeste töö sai väärika krooni ja et ma nii mõnigi kord selle pühitsustunni jooksul mõtlesin, kui ilus see kõik on, kui vägev ja kui ebamaine- sest niigi on selge, et Vaim on taas hoones ja Maarja inglid sädelevad päikesevihkudes.
Elu läheb edasi. Paadikiilu alt üleslöövad jõulised lained lükkavad teineteist kalda poole. Silmitsen nende vahuseid harjasid, püüan tabada rütmi ja hingust.
Tunnetada värsket minemist...
***
Eile oli Eesti iseseivuse taastamise päev. Heiskasime lipu. Hakkas sadama.
Puhastasin parasjagu meie mustikametsa-aianurka tüütutest vesikasvudest. Vihm kogus aina hoogu. Mu riided said läbimärjaks, ninaotsast tilkusid piisad, juuksed muutusid läbivettinud salkudeks. Aga ma ei lõpetanud tööd. Tajusin, kui soe ja pehme on see vihm, mille eest olen harjunud varjuma. Kui mõnusalt lõhnab märg sammal! Kui teistmoodi tundub mu aed ja olemine!
Nii kaunis... ja nii kummaline.
Täiesti uus vaatenurk!
neljapäev, 9. august 2018
Suvemuhulane
Katrin Pautsi raamat "Minu Muhumaa" olevat Muhu inimese (nn. päris muhulase) suhtes kaunis kriitiline. Ma ise seda veel lugenud ei ole, aga mõtteid tekitab too teadmine minus lugematagi.
Mõistan veidi seda tundeskaala nivood, millel autor Muhumaale mõteldes asetseb. Olles praeguseks tüüpiline suvemuhulane- rõõmsameelne ja saarele igatsev, elutseb mu südame salasopis üks teinegi tunne, mis pärit lapsepõlvest, ajast, mil veetsin saarel oma suvesid. See tunne ongi ehk midagi sarnast "Minu Muhumaa" autori omaga- kuigi vaatenurk on esmapilgul teine ja põhineb hoopis teistel olukordadel ja kogemustel.
Muhu oli natuke nagu keelatud maa. Juba pääs sinna tekitas salapära- nõutud oli ju saareelaniku isiklik kutse ja passiealistele löödi kinnituseks lubav tempelgi passi. (Templi võltsimise õppisin muide ükskord oma toonase peigmehe saarele saamiseks ära. Mäletan hästi, kuidas vene piirivalvurid seda tähtsa näoga uurisid ja minu päris templiga kõrvu tõeseks tunnistasid- mis annab ühtlasi tunnistust mu varjatud andest, kas pole?)
Toonane Muhu oli nagu oma- aga ei olnud ka. Oma oli ta mu isa tõttu, kes on päris muhulane, hoolimata sellest, et viiskümmend viis aastat peagi seitsmekümnest ei ole ta saarel alaliselt elanud. Miski lubab tal laitmatult jätkata muhulaseks olemist viimati poolelijäänud kohast sel hetkel, mil praam Kuivastu sadamakaid puudutab. See fakt kuulub minu jaoks müstika valdkonda.
Võõras oli aga Muhu minu jaoks ärevuse ja südamevärina tõttu, mida iga suve hakul enne sinnaminekut tundsin. Tahtsin üliväga Muhusse minna, aga tagantjärgi mõeldes tuli mul õigustatud sealolemise luba emotsionaalselt "välja teenida"- trikk, mis eeldas näitlemis- ja mis seal salata, pisut ka manipuleerimisoskust. Teades, et ma ei ole "päris oma", tegelesin paaniliselt "päris oma" mängimisega. Olen südamest tänulik, et minuga mängiti kaasa- kuni täiskasvanueani. See päästis mu suved ja tõi mind kodusaarele tagasi nüüd, mil toonasele tagasi mõeldes oma lapse-osavust küll imetlen, kuid ühtlasi ka ohkan.
Enamus isapoolsest suguvõsast ülalmainit' "omaksolemise" mängu ei vallanud. Võibolla see oligi teatud põhjustel vaid minu privileeg. Kahjuks jäi nende jaoks tagasitee saarele ootuspäraselt suletuks. Mu kujutlustes elavnevad aga aeg-ajalt erinevate sugulaste lood ja legendid, jah, need käsitlevad küll vaid ühe talu eluolu, kuid ilmselt sedakaudu põimuvadki sama ühisosaga, mis mulle "Minu Muhumaa" raamatu autori loo lugematagi mõneti mõistatavaks teeb.
Suvemuhulase maailm on siiras ja helge. Minu taluni viiv roobastee on hommikuti kastemärjalt helklev, õhtul loojuva päikese poolt üle kullatud. Olen tänulik iga päeva ja iga tunni eest, mida saan siin õnnest tulvil südamega ja koos oma armsatega veeta. Kõik need mälestused, jutud ja müüdid on täna otsekui mingis vanas, kulunud maailmas. Too vähimagi enesekindluseta kõhetu tüdruk, kel tuli toona olukorraga suhestumiseks end kõvasti juhmimaks näidelda, elab küll minu sees edasi, aga oskab juba ilusasti "tänan, ei!" öelda.
Mul on hea meel, et me kasvame. Et meil tuleb elukogemus, et piirid lähevad paika, et tähtis eristub tähtsusetust. Et dokumente ei pea võltsima. Elu samuti mitte.
Ja kolm korda päevas saab käia ujumas.
Nagu toona...
Mõistan veidi seda tundeskaala nivood, millel autor Muhumaale mõteldes asetseb. Olles praeguseks tüüpiline suvemuhulane- rõõmsameelne ja saarele igatsev, elutseb mu südame salasopis üks teinegi tunne, mis pärit lapsepõlvest, ajast, mil veetsin saarel oma suvesid. See tunne ongi ehk midagi sarnast "Minu Muhumaa" autori omaga- kuigi vaatenurk on esmapilgul teine ja põhineb hoopis teistel olukordadel ja kogemustel.
Muhu oli natuke nagu keelatud maa. Juba pääs sinna tekitas salapära- nõutud oli ju saareelaniku isiklik kutse ja passiealistele löödi kinnituseks lubav tempelgi passi. (Templi võltsimise õppisin muide ükskord oma toonase peigmehe saarele saamiseks ära. Mäletan hästi, kuidas vene piirivalvurid seda tähtsa näoga uurisid ja minu päris templiga kõrvu tõeseks tunnistasid- mis annab ühtlasi tunnistust mu varjatud andest, kas pole?)
Toonane Muhu oli nagu oma- aga ei olnud ka. Oma oli ta mu isa tõttu, kes on päris muhulane, hoolimata sellest, et viiskümmend viis aastat peagi seitsmekümnest ei ole ta saarel alaliselt elanud. Miski lubab tal laitmatult jätkata muhulaseks olemist viimati poolelijäänud kohast sel hetkel, mil praam Kuivastu sadamakaid puudutab. See fakt kuulub minu jaoks müstika valdkonda.
Võõras oli aga Muhu minu jaoks ärevuse ja südamevärina tõttu, mida iga suve hakul enne sinnaminekut tundsin. Tahtsin üliväga Muhusse minna, aga tagantjärgi mõeldes tuli mul õigustatud sealolemise luba emotsionaalselt "välja teenida"- trikk, mis eeldas näitlemis- ja mis seal salata, pisut ka manipuleerimisoskust. Teades, et ma ei ole "päris oma", tegelesin paaniliselt "päris oma" mängimisega. Olen südamest tänulik, et minuga mängiti kaasa- kuni täiskasvanueani. See päästis mu suved ja tõi mind kodusaarele tagasi nüüd, mil toonasele tagasi mõeldes oma lapse-osavust küll imetlen, kuid ühtlasi ka ohkan.
Enamus isapoolsest suguvõsast ülalmainit' "omaksolemise" mängu ei vallanud. Võibolla see oligi teatud põhjustel vaid minu privileeg. Kahjuks jäi nende jaoks tagasitee saarele ootuspäraselt suletuks. Mu kujutlustes elavnevad aga aeg-ajalt erinevate sugulaste lood ja legendid, jah, need käsitlevad küll vaid ühe talu eluolu, kuid ilmselt sedakaudu põimuvadki sama ühisosaga, mis mulle "Minu Muhumaa" raamatu autori loo lugematagi mõneti mõistatavaks teeb.
Suvemuhulase maailm on siiras ja helge. Minu taluni viiv roobastee on hommikuti kastemärjalt helklev, õhtul loojuva päikese poolt üle kullatud. Olen tänulik iga päeva ja iga tunni eest, mida saan siin õnnest tulvil südamega ja koos oma armsatega veeta. Kõik need mälestused, jutud ja müüdid on täna otsekui mingis vanas, kulunud maailmas. Too vähimagi enesekindluseta kõhetu tüdruk, kel tuli toona olukorraga suhestumiseks end kõvasti juhmimaks näidelda, elab küll minu sees edasi, aga oskab juba ilusasti "tänan, ei!" öelda.
Mul on hea meel, et me kasvame. Et meil tuleb elukogemus, et piirid lähevad paika, et tähtis eristub tähtsusetust. Et dokumente ei pea võltsima. Elu samuti mitte.
Ja kolm korda päevas saab käia ujumas.
Nagu toona...
esmaspäev, 18. juuni 2018
Vihmade vahel...
See, et mägedesse matkama läksin, oli lihtsalt ülivõrdes geniaalne otsus!
Seal üleval oligi tõotatud maa...
Puutumata loodus on küll mõnus, kuid selle puutumatuse vahel looklevad hooldatud teed ja rajakesed on samuti mõnusad. Viidad ühe või teise sihtpunkti kilometraažiga annavad sihitu ekslemise asemel eelise sportlikule energiale.
Seal üleval oligi tõotatud maa...
Puutumata loodus on küll mõnus, kuid selle puutumatuse vahel looklevad hooldatud teed ja rajakesed on samuti mõnusad. Viidad ühe või teise sihtpunkti kilometraažiga annavad sihitu ekslemise asemel eelise sportlikule energiale.
Värske mäestikuõhk,
rahus rohetavad kõrged ja jämedad kuused, peegelsiledad jahedad mägijärvekesed,
kusagil teeraja kõrval üles-alla hüpleva mägiojakese rahutu vulin, lummavad
vaated ja piiritu vabadusetunne- ühesõnaga kõik see, mille järele mu hing
hommikul ihkas, on nüüd kuhjaga täidetud!
Hetk enne
allatulekut seisin kaljuserval üsna pilvepiiril. Minuga vaatas tõtt üks suur ja
targa pilguga vares. “Veab sul, lind- sinu jaoks ei ole ju allatulekut”, ütlesin talle mõttes, “on
vaid lõputu liuglemine mägede ja merede kohal”.
“Aga sina,
inimene, lähed alla, viskad jalad seinale ja valmistad endale tassi kuuma teed,”
kuulsin teda vastamas enne, kui ta tuule tiibadesse haaras ning väärikalt
liueldes allpool laiuvasse võpsikusse kadus.
Siin ma nüüd
olen, teetass peos, läpakas põlvedel, pea mõtteid täis. Pole paha.
Õues sajab taas
päris tihedat vihma. Kõige kaugemal asuv mägi hakkab jälle uttu haihtuma.
Tegelikult on
siin akna all päris mõnus istuda, väsinud jalad sooja teki sisse keeratud...
Tellimine:
Postitused (Atom)