Teisipäev, 30. september 2014

Iluvõimlemine

Loviisa ja Lisann käivad sellest sügisest iluvõimlemise trennis.
Lisannile meeldib, Loviisal võtab aga uue asjaga harjumine, nagu alati, aega.
Eelmisel korral ei saanud Lisann peapõrutuse tõttu trennist osa võtta. Loviisagi vingerdas, kuidas oskas, et pääseda. Lõpuks ta siiski taipas, et mind pole võimalik ära rääkida ning ohkas alistunult:
"Nojah, saab vähemalt kõhust lahti..."

Neljapäev, 25. september 2014

Õnnetus ei hüüa tulles

Meil siin juhtus teisipäeva õhtul üsna tõsine õnnetus.
Vend Joss, kes ei seisa pudeliski paigal, tegi parasjagu saja seitsmekümnendat tiiru ümber esimese korruse. Me kõik oleme tema kihutamisega harjunud ega pööranud sellele suuremat tähelepanu. Ühel heal hetkel sundis aga mingi senituvastamata sisemine jõud teda kardinaalsele suunamuutusele. Niisiis pööras ta end sel saatuslikul silmapilgul järsku kannapealt ringi ning tormas ummisjalu vasturingi tagasi.
Lisann ei olnud sellise äkilise lükkega üldse arvestanud. Ta seisis meie koridori kõige kitsamas kohas, diivanipadi käes. Tal oli parasjagu mõttes trepi alla onnike ehitada. Pelgalt mõtteks see seekord jäigi. Sest vennake jooksis õekese lihtsalt täie hooga pikali.
See kõik käis nii kähku! Kostis kõva mats ja hetk hiljem minu spontaanne läbilõikav kiljatus.
Sain kohe aru, et seekord polnud tegemist tühise kukkumisega. Kuklaga vastu kivipõrandat lennata pole sugugi naljaasi.
Laps oli peale kukkumist väga loid. Ta tahtis vaid vaikuses lamada. Kuna kell oli juba üheksa, panimegi temaga pidzaama selga ja läksime seekord lausa pesemata voodisse.
Süda ei andnud mulle siiski rahu. Istusin kogu aeg Lisanni kõrval. Tundsin, et sellises loiduses on midagi valesti.
Umbes tund peale kukkumist hakkas Lisann oksendama. Helistasin kohe lastearsti infoliinile ja sain käsu kiiresti pöörduda lastehaigla traumapunkti. Oksendamine tekkib nimelt ajutursest ning siis on hädavajalik kohene arstlik jälgimine.
Kuna oksendamine kordus (kokku kuus korda), kirjutati meid haiglasse sisse, tehti kohene röntgen ning laps pandi oksendamise leevendamiseks ning vedelikupuuduse korvamiseks ööseks tilguti alla.
Palatis jäi Lisann koheselt magama ning magas rahulikult hommikuni.
Mina seevastu ei saanud sõbagi silmale!
Traumaosakonnas on ilmselt väga tõsiste diagnoosidega väikesed patsiendid. Seinte tagant kostis pidevalt pisikeste inimeste lohutamatut nuttu, kohati lausa hüsteeriasse kalduvat kisendamist. See tekitas ühest küljest õõva, teisest küljest aga andis kindlustunde, et küllap just siin saab kõik ainult paremaks minna. Ainult et... kas ikka kõikidel lastel oli ema kõrval paitamas-lohutamas?
Palvetasin sel ööl lakkamatult oma lapse ja kõikide teiste seal viibivate lapsukeste eest. Ka selle väikese tüdruku eest, kes oma ema ja kasuisa käe läbi sandiks pekstuna kusagil sealsamas elu eest võitles...

Hommik algas päikesepaiste ja rõõmsate uudistega. Röntgenipilt oli täiesti korras ja võisime rahuliku südamega koju sõita. Lisannil polnud eelmise õhtu loidusest jälgegi, ta andis mänguloomadega naabervoodi murtud käeluuga tüdrukule etendust, ronis aknalaual ning lõkerdas muretult naerda. Muidugi peaks ta nüüd mõned päevad veidi rahulikumaid mänge mängima ning trenni ei tohi sel nädalal minna, sest peapõrutus nõuab siiski mõningast taastumisaega- aga see pisiasi ei tundu üldse Lisannisse puutuvat! Hetk tagasi laskus ta teiselt korruselt alla- mööda trepi käsipuud...

Noil ärevail hetkil sai mulle taaskord selgeks, et tervis on meie kalleim vara,
Ning et pole sugugi palju selle eest igal päeval tänada...

Pühapäev, 21. september 2014

Koristaja

Viimase mõniteist aastat oleme majapidamise korrashoidmiseks enam-vähem pidevalt kasutanud koduabilise, selgemalt öeldes koristaja abi-  eelkõige just seepärast, et kraamimisele kuluvat väärtuslikku aega kuidagi mõtestatumalt ja miks mitte ka meeldivamalt kulutada.
Kui aga meie senine koristaja enne suve tööst loobus, tundsin ahastuse asemel hoopis kergendust. Otsustasin, et nüüdsest saan oma koduga ise hakkama.
Mul oli kõrini koristamisele eelneva päeva närvilisest tundest!
Ma ei ole nimelt loomult eriti külalislahke tüüp, kuigi mu headele tuttavatele võib see ehk nii tunduda. Võtan asja tunde järgi- kellega on hea olla, selle küllatulek loomulikult ainult siiras rõõm. Hoopiski ei kutsu ma aga üle oma läve iga juhututtavat või valikul "kui juba see seltskond tuleb, las tulevad nemad ka...". Mkmm! Minu kodu on ikka päriselt minu kindlus.
Koristajaga ongi seetõttu raske. Pole sõber, pole ka suvaline juhututtav.
Vabal valikul ma teda majja ei sooviks.
Samas on mul tema teeneid väga vaja.
Ühesõnaga püüdsin kogu suve ise hakkama saada. Algus tundus paljutõotav. Tegin ühe korruse korraga. Ütleme, et esimesel päeval esimese. Teisel päeval vannitoad. Kolmandal teise korruse. Õige pea tekkis aga olukord, kus neljandal päeval avastasin, et esimene korrus on juba täiesti must ning kogu koristamisaktsioon algas otsast...
Esimene korrus. Vannitoad. Teine korrus.
Mingil hetkel muutus asi täiesti nüriks. Jaks lõppes samuti otsa. Kui ikka majas on viiesed kolmikud, ega siis laus-segadusest pääsu pole. Segaduse sabas käib aga alati ka mustus. Päeva-paariga on tolmurullid platsis. Lõputu ring!
Suve lõpul jaksasin koristada vaid ühe toa kaupa. Nüüdseks on asi nii, et kusagil on alati tomuimeja ootel. Ja mina ei jaksa enam rassida.
Koristaja võimalik majjatulek tekitab endiselt närvilise tunde.
Tema võimalik mitte-tulek aga täieliku enesehaletsuse.

See koristaja käis meie juures õnneks vaid ühe korra.
Seletasin talle ilusasti ära, mida teha. Näitasin oma öko-puhastusvahendid ette. Koristusvahendid olid samuti kenasti vaatevälja pandud.
Seejärel läksin mõneks tunniks välja.
Tagasi tulles kargas juba ukse pealt ninna räige keemiahais. Ma vist lausa karjatasin õudusest!
Minu uus abiline oli aga kõige selle sees väga rahuloleva näoga. Ta oli nimelt kapis veidike sobranud ja sealt ühe igivana Cilliti vetsupuhastusvahendi-pudeli leidnud. Sellega nühkis ta üle kõik, mis majas küürimist nõudis- seinad, põrandad, kraanikausid, kõik! Maja haises kui keemiavabrik!
Tema aga vaid õhkas rahulolevalt: "See Silli on ikka üks hea asi küll!"

Ah et miks V. ei aita? Vaadake, tema tööpäev algab kell 6 ja lõppeb kell 22. Nende kellaaegade vahel jõuab vaid magada- ja sedagi napilt...

Reede, 19. september 2014

Uued tuuled lasteaias

Maikuus oli seis ikka väga nutune. Kohe nii nutune, et lasteaiakohad küll olid, kuid käia me seal peaaegu ei saanudki. Vastuseis oli vankumatu kui kivimüür.
Kaalusin tõsiselt muid variante. Aga kui sul on kolm last, keda tuleb pimedail sügis- ja talvehommikuil metsiku rahasumma eest kuhugi x kohta sõidutada, kui samal ajal on valla pakutavas asutuses, mis asub kodust minutise autosõidu või kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, kolme lasteaiaealise lapse puhul osalustasu ümmargune null, ei tõtta väga uisapäisa sildu põletama....
Uudis uue hooaja kaadrivahetusest andis julgust septembrikuiseks taasalustuseks. Pikki tunde ja päevi läks trio veenmisele, et "sel aastal on kõik palju parem", kusjuures alateadlikult veensin iseennastki, et "ega hullem ju ikka olla saa!"
Nii astusidki mu kolm päikesepruuni rõõmurulli sügisel taas üle selle kõhklusi tekitava maja läve. Taaskohtumine ületas kõiki ootusi, päris ausalt!
"Mulle meeldis lasteaias!", oli kui pai mu kõrvadele- ja seda veel Loviisa suust!
"Meil oli põnev päev!" kõlas Jossi arvamus.
"Mul on palju sõpru!" lisas Lisann.
Teadsin küll, et nende avalduste peale oleks naiivne kohesesse eufooriasse langeda. Aga uue õpetajaga rääkides tundsin ka ise olukorra kontrolli all olevat. Ka teine õpetaja oli paarilise vahetusest silmnähtavalt võitnud!
"H. ja K. on mõlemad lahked ja toredad," ütlevad lapsed. Jumal tänatud!
Nüüdseks oleme lasteaias käinud kolm nädalat. Saan õpetajatelt igapäevast tagasisidet- kõik tundub olevat nagu peab. Ainus hetkel teadaolev mure on Loviisa lõunauinak- aga seegi on viimastel päevadel päris nututa laabunud. Pealegi ei käi nad ju lasteaias iga päev.
Kui tohutult palju sõltub ikka inimesest! Lasteaias, koolis, küllap huviringiski...
Võib ju olla tobe süsteem või mis iganes muud, siiski on inimene see, kes selle meie jaoks talutavaks, et mitte öelda, lausa meeldivaks võib muuta. Või siis vastupidi...
Nüüd on see vähemalt tõestatud.

Neljapäev, 18. september 2014

Tolmuimejamees

Ei tea, kas ka teised väldivad poes müüjatega suhtlemist, kartes nende ebaprofessionaalsuses taaskord pettuda? Mina nimelt pöördun klienditeenindaja poole vaid viimses hädas. Tavaliselt olen mind huvitavate toodete kohta internetis korraliku eeltöö teinud ning kaupluses ütlen oma soovi kindlal ning tugeval toonil, laskumata näiteks alljärgnevasse diskussiooni:
Too lugu leidis aset täna pärastlõunal ühes Tallinna OnOff kaupluses. Seal olid müügil imeodavad tolmuimejad, mille tehnilised näitajad ei olnud sugugi kehvemad nende märksa kallimatest liigikaaslastest. Asi hakkas mind huvitama. Muhusse oleks nimelt väga tolmuimejat vaja! Milleks liialt kulutada? 
Vaatasin ringi. Mu vaateulatuses oli kaks võimalikku "ohvrit", tüdruk leti taga ning pisut närvilise olekuga ning kuidagi kuivetuna mõjuv papi riiulite vahel. Kuna mu enda närvisüsteem jätab ka vahel vajaka, valisin esimeseks vastajaks neiu. Too aga tõstis kohe allaandmise märgiks käed- ei teadvat tolmuimejatest midagi! Võtku ma aga julgesti vanamees ette!
Papi närviline olek ei kutsunud üldse küsimusi esitama. 
Täpselt sama tundsin nädal tagasi ühes teises elektroonikapoes, kui pidin valima kolme erineva keeduplaatidega lauaahju vahel- kuna seda, mille internetis välja valisin, müügil polnudki. Tookord tegid müüja eemaletõukavaks tema nätsu närivad hiigel-lõuad, mis oleksid suurema vaevata kinni pistnud ka minu koos soovitud ahjuga. Nihkusin külg ees ühe teise müügipoisi poole, et ehk tema tegeleb minuga edasi, aga nätsulõug ei lasknud end petta. Ta sisistas tollele sümpaatsemale "minu klient" ning too kadus kui tuuleõhk poe tagaruumidesse. See selleks.
Dialoog kuivetu papiga oli järgmine:
Mina: Miks need tolmuimejad seal nii odavad on? Ma sooviksin ühte sellist oma maamajja, kas see oleks kehv valik?
(Antud küsimus langetas mind papi silmis automaatselt prükkari staatusesse. Ta valis tooni, mida inimeste juures üle kõige väldin- üleoleva)
Papi (käriseva riiaka häälega): Mäh, neil pole ju nimegi!
Mina: Kas need on siis teistest kehvemad?
Papi: Muidugi, kui nime pole, on kehvemad!
Mina: Aga näitajad sildil pole ju kehvad?
Papi: No niuksed tundmatud firmad panevad ükskõik mis silte!
Mina: Nii, et nad valetavad oma andmeid?
Papi: No mina ei tea, võibolla ei valeta... Aga neil pole nime!
Mina: Kas see Electroluxi masin siin kõrval on parem? Selle näitajad on samad, hind aga kolm korda kõrgem.
Papi: No muidugi parem. Sellel on ju nimi!
Oleksin heameelega papigi nime küsinud ja ta odavate tolmuimejate kõrvale soodumüüki paigutanud. Selle asemel lahkusin aga tühjade käte ja ilma mingi informatsioonita.
Tahaks kohe põhimõtte pärast proovida, kas too Daewoo tõesti teistele nii palju alla jääb!
Või on neil keelatud odavaid asju müüa?
Sel juhul võiks ju vähemalt müügimehe jutt väheke adekvaatsem olla!
Seesinane oli nagu kana.

Teisipäev, 16. september 2014

Piimamees

Õnneks on maaelu veidi ka linna tulnud. Mnjah, muidugi ei ela me ju päris linnas.
Aga ikkagi on uhke öelda, et meil on siin nüüd päris oma piimamees! 
Kui imevahva tunne on koju jõudes külmakasti kiigata ning leida sinna varem valmisjäetud purk ääreni täis vastlüpstud piima!
Meie kolm "piimavasikat" on igatahes õndsuse tipul.
Muide, Karl Johann ei ole kunagi eriti "piimakas" olnud. Alles eelmisel aastal ei võtnud ta piima suu sissegi! Kevade ja suve jooksul on aga toimunud vaikne muutus ning nüüd palub poiss toidu juurde piima järjest sagedamini.
Lisann seevastu on tõeline "piimasõltlane". Tema võib päeva jooksul lausa mitu tassitäit alla kulistada. Ta kuulutab kõigile regulaarselt ka külmiku piimavarude seisu, andes eriti häälekalt märku juhul, kui see läheneb kriitilise piirini.
Loviisalgi ei ole piima vastu midagi, kuid olen täheldanud, et temal esinevad "piimaneelud" periooditi. Ilmselt on rikkumata lapse keha parim dosaator, teades eksimatult, millal midagi vaja.
Olen omaaru-toitumisnõustajad, kes mingeid norme paika panevad, omaette lihtsalt välja naernud. Mina ei ole Jossile kunagi vägisi piima sisse pressinud. Ega ka muid piimatooteid. Ju siis nüüd tuli õige aeg.
Teisalt ei ole ma aga ka tõbise lapse nina alt piimatassi ära napsanud, viidates "teadjate" arvamusele piimast kui hirmsast limatekitajast. Meie aja toidukülluses elavad inimesed oma elu ikka liiga raskeks. Tugevad lapsed paranevad ju niikuinii kiiresti- piimaga ja piimata!
Niisiis piimamees on meie majas nüüdsest väga oodatud mees!

Muhu

Siiski ei jõua ma enam nii tihti kirjutada, kui varem. Põhjus on lihtne.
Mul on nüüd Muhu saarel oma talu!
Jah, suvi oli emotsionaalses mõttes tohutult raske, ometi täitus just selle raske suve lõpul üks mu ammuseid unistusi- saada Muhusse päris oma maamaja.
V.oli ostuga nõus tingimusel, et Muhu on minu "projekt".
Mu isa sünnitalu asub meie maamajast linnulennult umbes kilomeetri kaugusel. Lapsena Muhus veedetud suvedel kasutasime just sellest majast möödaviivat teekest ratastega ujuma sõitmiseks. 
Niisiis on rand meie maamajast vaid väikese jalutuskäigu kaugusel!
Rand oli toona kivine. Sisse läksime tennised jalas. Umbes rinnuni vees asetses hiiglaslik kivilahmakas, mida kutsusime "suurekaks". Päris ujumiseks tuli tennised "suurekale" jätta ja kivilt peakat hüpata.
Praeguseks on rannajoon nii palju muutunud, et "suurekat" ma küll üles ei leia!
Ükskord oli ujumaminekuga hirmus kiire. Pidin isatalust "ujukad" haarama, teised lapsed jäid eemale kurvi peale ootama. Kihutasin mis hirmus. Paksul kruusal aga jalgratas libastus ning kukkusin suure hoo pealt kogu pikkuses kruusale. Mu käed, jalad ning isegi kõht olid verised. Sääreluus ilutsenud auk tuletab praegugi armi näol seda hirmsat kukkumist kui aegluubis meelde. Ujumine jäi muidugi mõneks ajaks ära.
Kas teate, et põldmarjad on päris valmis? Ja et sookured juba lähevad- igatsusest pakatavate kruugete saatel?
Mina aga tulin esivanemate tallatud radadele, oma juurte ligidale, selleks...et jääda.




Neljapäev, 11. september 2014

Konnapäästja

Käisime Johanni ja Loviisaga õhtusel rattatuuril. 
Praegusel ajal on tee peal palju konni. Et konn on Loviisa lemmikloom, tegelebki ta meie matkadel ja rattasõitudel peamiselt konnade päästmisega, kandes kõik tee peal kalpsavad krooksujad emaliku hoolega ohutule mururibale.
Täna pikutas asfaldil eriti rasvane isend. Loviisa viskas ratta juba sõidu pealt kus seda ja teist ning juba oligi suur konna-Lonni ta soojade pihkude vahel. Vähe puudus, et "nõiutud prints" suudlusegi oleks saanud! 
Mõni minut hiljem vuras samast mööda auto. 
Loviisa rind pakatas uhkusest. 
"Ma päästsin selle konna elu!" õhkas ta.
Siis aga muutus tüdruku pilk vidi äraolevaks ning kerge kibedusnoot hääles, lisas ta tasakesi: "Kahju ainult, et sellest ajalehtedes ei kirjutata..."

Kolmapäev, 10. september 2014

Üle pika aja

Vahepeal ei olnud mul mitte mingisugust kirjutamissoovi. Suvi oli kirju, tuubil täis erinevaid emotsioone, naeru ja pisaraid, uhkust ja meeleheidet. Rida erinevaid rolle, valik erinevaid teeradu ning kõige krooniks vajadus olla ema, kakskümmend neli tundi ööpäevas.
Suvi oli meeletult raske.
Raskustes oleme me aga suhteliselt üksi. Vinname seda va kannatuste karikat kord ühele, kord teisele õlale. Ära kah ei raatsi visata. Nii on väsimus kiire tulema. Ning kurtmine tekitab kuulajais ebameeldiva tunde.
Niisiis- mul läheb igati hästi!
See, millest ma täna ei kirjuta, jääb niikuinii hüplema praeguste ja tulevaste ridade vahele, pistes südikalt rinda teemadega, mida võin julgelt lahata.
Igatahes olen jälle valmis "pastakat haarama".