reede, 30. september 2022

30 Minu lend

 Septembrikuu päevad mind rõõmuga täitsid
Hinges lootuse läitsid
Et kõik läheb üle
Mis muserdab, rõhub
Oktoobrikuu hallade tundmus küll õhus
Kuid armastus südames
Ootusärevus kõhus
Kindluse andsid
Viisijupp-jupi haaval 
Külmadest päevadest edasi kandsid
Soojemat kohtumist
Süda ehk aimas
Õhu virvendav seisak ja sumbumus
Siiski mõtetes painas
Tegelikkus 
Kõik päriselt rikkus
Ärkasin üles
Just enne, kui lagunes koost
Minu kõrgele lend
Nüüd kõlagu toost
Raugenud hoole
Lõppenud loole
Kuid ka oktoobrikuu lennu
Kõrguse
Kauguse
Kiirendushoole

neljapäev, 29. september 2022

29 Nöör


 Milleks käia nööri mööda
Kui saab käia rajal
Mis viib nöörist hoopis mööda
Teele, mida vajan
Milleks nööril rippuda
Kui ei vii mind tippu ta
Köie kõikuma kui ajan
Valusalt sealt alla sajan


kolmapäev, 28. september 2022

28 Maarja




 Naise allasurutud maailm
Kisendab hääletult vastu
Igas kirikus

Hea, kui leiad
Mingisugusegi mehe
Kes su kuidagi vastu võtab
Sinuga õnneks abiellub
Su eest vahel kostab
Sinu kui väeti eest
Vastutab
Nagu Piibli ajal
Kui sa ei ole 
Kellegi oma
Oled lahutatud
Isegi kui see oli sinu otsus
Vaadatakse sind imelikult
Arusaamatuses
Eemaletõukava kaastundega
Või vaadatakse sust lihtsalt mööda
Naised
Mehed
Ristiinimesed
Ma ei räägi neist
Kes õnnelikus suhtes
Vaid nendest
Kes ei julge
Oma armetut elu 
Mingilgi määral muuta
Isegi kui see oleks karjuvalt vajalik
Nad on nii pagana tardunud
Oma pühas kristlikkuses
Hambad ristis
Abielulisuses
Petetagu või löödagu või alandatagu
Kannata kõik ära
Ütlevad nad
Peaasi, et oleks ette näidata
Isiklik naine või mees

Mees!
Kui vähesed 
Kannavad selle sõna 
Tõelist tähendust
Ma ei usu
Ei usu enam
Ei usu enam kedagi päriselt
Olen näinud 
Liiga palju võltsi
Lausvalet
Kahepalgelisust
Alatust
Nad aplodeerivad sellele
See ongi nende kirik
Las siis olla
Mina leian alati 
Maarja
Igas kirikus leian ma tema
Ja palun
Igas kirikus toob ta mulle tagasi
Rahu
Õiguse olla iseseisev naine
Õiguse otsustada
Õiguse mitte olla
Naeruvääristatud
Teisejärguline
Hääletu
Maarja on minu pide
Ilma Maarjata
Ma vist väga ei saakski

teisipäev, 27. september 2022

27 Muutunud maailm

Olen viisakast vormist väljas.
Minu kõrval üks armunud paar,
ihud karjumas kentsakas näljas,
keset roiskunud vett, eemal maast.

Minut viisakust, teine ehk tuju
võtaks mingigi vormi, ma tean.
Kui see ühiseks liibunud kuju
mind ei riivaks. Siin taipama pean-

puutumised ja rikutud rahu,
kuumi suudlusi igatsev suu,
ongi see, mis mu pähe ei mahu, 
minu muutunud maailm, ei muu. 

esmaspäev, 26. september 2022

26 Vale


 Mingil hetkel ei olnud enam vahet
Miks sa valetasid
Põhjus
Ei muudaks mitte midagi
Nüüd on mõlemal
Maskid maas
Sinul rebisin mina 
Küünte all leidub isegi
Pisut verd 
Endal langetasin ise
Me peaaegu ei tunnegi enam
Teineteist
Maasvedelevast
Möödume suure kaarega
Eriti suurega sina

pühapäev, 25. september 2022

25 Meelepete

 Ilu on vaataja silmades.
Kenades ilmades
kandja kullane kee
vilkalt sätendab vastu.
Luuran paremalt poolt,
vihun vaevata
vasakulegi - 
asjatu unistus,
pisut kui 
meelepete.
Miks
satub varandus alati
vaenlase kätte? 

laupäev, 24. september 2022

24 Veneetsia


 Siit tulen ma, Veneetsia,
su kaunist kunsti nautima!
Siin gondlil mõõdan kanaleid
ja imetlen su veteteid.
Su sillad, vanad, uued ka
küll ohkeid kandvad, rinnakad,
on sajandeid sul olnud truud…
Siin tahaks olla armund pruut!
Nüüd tulen ma, Veneetsia
Sul tervist valge veiniga
ma soovin.
Soovin salaja…


23 Kadekops

 Ma tahtsin vaidelda, kui sügis
mind püünelt põrandale nügis,
et ennast kauniks etelda
ja kirjul lehil kätelda.

Ta edevus mind jalust rabas
ja otse südamesse tabas 
mind äratundmine, et nii
saab endast muljet jättagi.

Kui kest on kirju, huvitav,
siis keda sisu huvitab!
Et soojast külma viib meid ta,
ei imetlejad aru saa.

Et ainult mõni nädal veel 
ja kõik on märg ja kõdune,
saab küllaga vaid pimedust -
kas see ei piira imetlust? 

Nüüd küllap vangutate pead,
kas näha ma ei oska head,
kas sügis mind ei kütkesta,
kui vaat et armudagi saaks?

Ei, pomisen siit põrandalt,
mind vedada ei saa te alt! 
Ja teie vastu - vaat kus lops!
Sa oled lihtsalt kadekops! 










reede, 23. september 2022

22 Kopp ees

Pikk mees
Lühike mees
Paks mees
Peenike mees
Ilus mees
Inetu mees
Noor mees 
Vana mees
Kiire mees 
Aeglane mees
Lõbus mees
Kurb mees
Lahke mees
Kuri mees
Metsas kuri
Jahimees

Kes ees
See mees
Tee mees
Kohvi mees
Kopp ees
Popp mees
Kopp kopp
Lahti tee


neljapäev, 22. september 2022

21 Ei tule

Ei tule täna luuleridagi
Mis põhjendusi veel on vaja
Kui maha võtsin hetkeks aja
Ja hinges tunnen - sellest pole midagi…

Ei tule täna üldse mingit juttu
Eks räägitud ja mõeldud ole sedasi,
Et elu liigub täiel käigul edasi
Kuid esmalt, arvan, minema peaks tuttu 

teisipäev, 20. september 2022

20 Käes!

 Rohetab, punetab, kolletab!
Käes sügisvärvidega mängu aeg!
Aeg ilutseda,
avalisüli võtta vastu 
need kaunid ehted, tuules keerlevad.
Koos tantsida
ja naerda, vallatleda.
Koos hinges tunda
pisut pitsitust,
kuid käega lüüa.
Veel rohkem hüüda,
päikest püüda
ja veelgi rohkem rõõmu
võtta vastu.
Ses ilu - elumeres,
rohe-puna-kollavärvi
pööripäeva peres. 

Surm,
kõdunenud rootsud,
külm, pori, vihm ja tuul,
on samuti reaalsus.
Ei ole pelgalt luul,
vaid mängu viimne vaatus.
Kui kleepuv põrm,
pruun, 
saapatalla all.

Ka inimese saatus
on veidi sarnane.
Võib võtta võõristama.
Kuid ärgem muretsegem ette,
vaid õnnepiruette
siinsamas, nüüd ja praegu,
kesk õnnelikke aegu
koos tehkem,
nagu homset poleks!
Ah, oleks nii,
et jääkski rõõmu rohkem.
Ja värve.
Oleks…
Oleks…




esmaspäev, 19. september 2022

19 Vahel

 Vahel arvan ma, et pole õige
see, mil viisil ümbritsevat tajun -
tões et tõusen, vales aga vajun,
olles ise pelgalt kõrvalpõige
sellele, mis tegelikult määrab.

Sügavuti arusaamist väärab
tardumus ja püüe saada läbi
ilma, et peaks elus miskit muutma.
Kõige lihtsam tahta on ja suuta
sel, kes kõige vähem tunneb häbi, 
kes ei koge ebakindlusfooni.

Vahel tunnen ma, et annab tooni
ümbruskonna ootus olla õige,
öelda tuimalt igatsusest lahti,
leegist enam imetleda tahti
jahedust ehk tunda üle kõige.

Siiski raputan need mõtted maha,
pühin kokku, tõstan ukse taha.



pühapäev, 18. september 2022

18 Jätsin maha

Täna ma jätsin ta maha
Ei taha
Näha ühtegi igavat meest
Ei tagant, ei eest
Jätsin ta maha
Sest paha 
Nii paha on vaadata taha
Et kuhu ta jääb
Kas maailma üldsegi kogeb
Ja näeb
Ilus ja pikk
Haritud, šikk
Kuid nõnda fantaasiavaene
Oleks siis lihtsalt vaene
Et mina, pirtsakas naene
Võiks ära põlata

Mehise õlata
Ei tundu just liialt helge
Selge
Äkki ma hoopiski ise
Võtsin ta olemise
Olen ehk liiga raju
Maakeeli öeldes ei taju
Aegluse võlu
Tuimuse tugevust
Kidakeelsuse jõudu
Oh taevake,
Paigalseisu armetut õudu…




laupäev, 17. september 2022

17 Aususest ja armetusest

Mis oli vastik
On korraga hea
Kus oli p…
On korraga pea
Kus oli muusika
Nüüd kannab paus
Armetu näilisus
Nüüdsest on aus
S…ne sisu 
Enam ei loe
Kui pole haisev
On siiski vast soe
Vaatame mujale 
Räägime muust
Tõstame jalga
Kui möödume puust
Oleme tähtsate 
Vennad ja õed
Keerame naljaks kõik
Pühamad tõed
Näitleme vagasid
Hinges vaid kräpp
Teistele kõrgumas
Keskmine näpp


reede, 16. september 2022

Mõeldes vanaemale



 Vanaema suri täna, kaksteist aastat tagasi. 

Oli, nagu praegugi, tiigri aasta. Olin kolmkümmend kuus, Helis kuusteist, trio kümnekuused. Sel aastal, nagu praeguselgi, olid pihlakad marjakobaraid täis. Ilm oli aga märksa ilusam. Täna kallab kui oavarrest, sel päeval paistis aga päike. Minu meelest oli ka soojem. 

Käisime emaga diakooniahaiglas ja jätsime temaga hüvasti. See oli ilus hüvastijätt. Seejärel hakkasime ajama matuseasju. 

Matusepäev oli üheksateistkümnes. Toomas Paul tuli mu palve peale matma. Seegi oli rahulik ja väärikas päev. Ämm jäi triot hoidma. 

Meie leinapärjal oli valdavaks tooniks oranž - nagu pihlamarjadki. Vanaema pärg ei saanud olla tavapärane. See oli eriliselt ilus. 

Mängisime Helisega Kadrina kiriku orelil ja flöödil ühe Bachi loo. Suutsime küll. Muu osa talitusest mängis kohalik organist. Laulud olin valinud mina. Mu erisoov oli Mozarti Lacrimosa. See sai täidetud.

Vanaema maeti vanaisa kõrvale, Kadrina surnuaia kõige jämedama puu lähistele. Juba kaugelt hea leida. Vanaema kirst jäi kummalisel kombel hauda veidi viltu, mistõttu kevadist matmispaiga vajumist, nagu see ikka aasta või paar peale matuseid kipub olema, ei toimunudki. Aga mis vahet seal on...

Peielaud oli sealsamas, leerimajas. Meie suguvõsas ei ole erilisi kõnelejaid. Pidasin ise kõne. Laulsime ka Riinu kitarri saatel ühe laulu - Helis, Riin ja mina. Rauno oli ainult selleks päevaks tulnud Inglismaalt, kus nad parasjagu perega elasid, koju. See oli temast imeline. 

See oli ka kelmikas päev. Särav päikesepaiste muudkui vaheldus tujukate vihmasagaratega. Enam rohkem vanaema moodi ei saanuks ilmgi olla. 

Ma ei käi väga tihti Kadrinas. See paik, mis oli mu elus kunagi üks tähtsamaid, elab nüüd põhiliselt mälestustes.  Nii vist peabki olema. Meid ümbritsevad inimesed on neis paigus, mis meile armsaks saavad, kõige määravamad. Kui inimesed kaovad, kaotavad paigad senise olulisuse. Nii läks ka Kadrinaga. Mul ei ole seal enam midagi teha.

Vanaema surmapäevaga lõppes üks pikk ajajärk minu elus. Neile mälestustele ei tule enam lisa. Aastad muudkui lähevad, aga vanaema ei unune mitte iialgi.

16 Vastassuunavöönd

 
Sõitsin täna vastassuunavööndis
Jälgimata kehtestatud norme
Ümber minu mähkund oli öö, mis
Võttis üha vastakamaid vorme

Ühest küljest tegi mulle silma
Pimedusega mu pilku püüdis
Öises udus pakkus lennuilma
Tuuletoonil ahvatles ja hüüdis

Teisest küljest vajutas mu maha
Viskas halli kardinagi peale
Peitis pikad plaanid seljataha
Libistas mu vastassuunareale

Rahumeelselt võtsin vale poole
silmitsesin möödaniku märke
vaikselt panin punkti kogu loole
veidi olin unes, veidi ärkvel.

Ootamata kokkupõrke-aegu
raputas mind üles siin ja praegu.

15 Haiku

Nutune sügis
Sõrmitseb hingekeeli
Piisk piisa haaval



kolmapäev, 14. september 2022

14 Trepp

Kibe ja libe
Ja ometi meeletult ahvatlev
On trepp, mida mööda käies
Kaob suunataju
Ühel pool tunded
Teisel aju
Tõmbetuultele valla
On alla - või üleskäik
Läikiv - kommises kuues
Salasõnumeid viies või tuues

Käsipuuta see trepp
Ja muuta 
Tee pikkust, suunda 
Ilma et ennast ei muunda
Ilmvõimatu

Õnnistatu või sõimatu
Selgub viimases vaatuses
Trepilastuja saatusel
Pole määratud sihti ja kõrgust
Astmed
Tunduvad lõppevat lihtsalt
Maises taevas või põrgus




teisipäev, 13. september 2022

13 Alternatiiv

 Osad inimesed äärtest
Tõusid peale etendust 
Aplodeerides püsti
Juurdlesin sügavalt
Iseenese istumajäämise üle
Seisjad kõrgusid kui tornmajad
Magalarajoonis
Aga mina
Kükitasin kui väike hütike
Pisut pudenenud moega
Aga aus
Seisnud siinkandis
Aastakümneid
Mulle need tänapäeva 
Alternatiivsed kunstid
Niiväga ei istu
Ihkan vanemat, klassikalisemat
Arusaadavamat
Puitpitsilisemat
Ka südamesse võiks minna
Tornid aga plaksutasid nii,
et krohvi lendas

esmaspäev, 12. september 2022

12 Milline



 Milline kirju ja milline ilus,
milline põnev ja milline hea,
milline liigutav, vahel ka valus,
milline südamlik! 
Kohe ei tea,
milline võiks ta siis olla, kui poleks
kõike, mis pakub ja õpetab ta?
Kui poleks halba, kas headki siis oleks?
Oleks siis oskust mul märgata?
Milline õnnelik, rikas ja kerge,
milline väsitav, vaevaline,
milline lendlev ja rõõmus ja helge,
milline maadligi, taevaline,
milline üksildust täis
ja täis melu 
on minu rännutee,
on minu elu…


pühapäev, 11. september 2022

11 Sügise õpetus

 Kas kuldne sügis midagi saab õpetada?
Ehk seda, kuidas olla värviline,
ehk seda, kuidas suvi kaunilt lõpetada
või olla pisut vähem närviline?

Kuid iseasi see, kas õppust võtan!
Vast kõige lihtsam oleks värvidega,
sest lõppudega sattuda võin hätta
ja hullem veel on lugu närvidega.

Võin kanda punast, kollakat, oranži
ja pisut rohekatki ma ei põlga,
kuid lõpu korral kindlasti revanši
ma nõuan, nagu närvide eest võlga. 

Mu mornim pool teeb ennast tormituuleks,
su hinge paiskab korralikult segi,
teeb nii, et kogu maailm seda kuuleks,
kuid salamisi sosistavad huuled
sul kõrva: oh ei tea ma, kes küll tegi…

Jah, kokkuvõtvalt tunded korda seab
üks kena torm, nii sügisene, hea! 

laupäev, 10. september 2022

10 Laul Muhust

 

Mu väike saar, mu armas kallis Muhu,
Mu südames sul eriline koht
Sa oled paik, kus rõõmustan ja kuhu
ka tulen siis, kui hiilib hädaoht. 

Su värvides on vägev elujanu
Su õites tuksub armastus ja õnn
Su pätid, siilik, sukad, vöö ja tanu,
Su hinge kauniks peegelduseks on!

Need alati las meenutavad mulle
Et ootel on mu kodu, aed ja rand
Jään truuks ja ustavaks ma ikka sulle
Siin iga päev kui kuldne armuand.

Me Taevaisa õnnistust sul andku
Et pikk ja helge oleks elukaar
Sa ole ikka munuke ja kandku
sind inglid, armas Muhu, kodusaar






reede, 9. september 2022

9 Liiga harva



Liiga harva on  metsad ja majad
Liiga harva on pesad ja puud
Liiga tihti on kümned ja sajad
Liiga tihti on midagi muud

Liiga harva on teed ja on rajad
Liiga harva on ojad ja jõed
Liiga tihti on kõned ja kajad
Liiga tihti on valusad tõed

Liiga sageli minna ei tasu
Liiga palju ei lennata saa
Liiga vähe sest hingele kasu
Ja kas ihule antakse asu
Sellel hetkel, mil taevaks saab maa

Liiga harva. Kas kuuled ka sina?
Liiga harva. Kas sinagi näed?
Palu parajalt, sosistan mina,
Sinu rinnale surudes nina
võttes pihku su karedad käed…





neljapäev, 8. september 2022

8 Õnnetunne

 Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid
astuvad sinu ja minu käevangus
sätendava valguse poole,
teispool tardumuse
ja paigaltammumise
tumedat piiri.
Võbelev valgusvihk
viimistleb meid tulihingelisteks
taeva poole lõõmavateks 
kaksikleekideks.
Anname ümbritsevale valgust ja sooja.
Lõkendame naerust ja õnnetundest.
Põimume teineteisega ühte,
teineteist kõrvetamata,
painutamata,
sulatamata.
Imestame isegi,
et see kõik on tõesti võimalik!


Naissaarel, taaskord



 Siin on sügis. Sügis ei väljendu küll veel kirjudes lehtedes ja külmades tuuleiilides, merigi oli täna peegelsile ja päike kuldas muidu mornide pilevede ääred petlikult säravaiks - vaid hinguses. 

Nukrus. Mine tea, äkki on see hoopis mu enese oma? Täna püüan kinni isegi killukese kibestumist ja mõtlen, et võibolla on seegi hea - ses mõttes, et ma seda nii selgesti tajun. Kibestunud inimesi peetakse ju tavaliselt küündimatuteks, aga see ei pruugi sugugi nii olla, mõtlen nüüd. Igasuguste seisundite juurpõhjused on sügaval tunnete tasandil, seega ei teki ka üldsuse poolt vähe aktsepteeritud hingeseisundid tühja koha pealt. Algupäraselt oleme ju kõik ilusad, targad ja head. 

Huvitav, et mind ikkagi nii tugevaks peetakse. Kust tuleb see arusaam, et mõni, iseäranis see, kes näib tohutult vintske ja kes enamus ajast seda ongi, ei vaja ei tunnustust, märkamist ega lohutust. Et tema on selline inimene, kellele võib, samal ajal teisi lohutades, teisi säästes, teistega arvestades, üha rohkem lajatada, nii tegude kui meelega. Küll kannatab!

Üksikisiku tasandil on mind piisavalt kiidetud. Rõhupunkt on aga tavaliselt sellel, mida ma üldse ei vaja. Et küll ma ikka olen tubli. Tahaksin selle lause eest vaat et virutada. Teate, tublidus ei ole inimlikkuse esmane mõõdupuu! Olen hakanud häid sõnu uskuma vaid nende suudest, kes on minu jaoks ka raskel ajal olemas. Hoopis see on esmatähtis. 

Mul ei ole raske näidelda chilli olemist, kõigega hakkamasaamist, olemise lendlevat kergust. Aga tegelikult olen paljuski üksi. Ja muide -  kõige rohkem tunnen üksindust kirikus. Institutsioonis, mida olen teeninud pea kolmkümmend aastat. Täna tajun seda iseäranis selgelt. Tahaks öelda, et see ei loe midagi, sel pole mingit tähtsust, et saan ka ise hakkama. Aga ma ei saa nii öelda.

Olen astunud sammukese kõrvale. Siin, Naissaare rannal, traditsioonilisel suvega jumalagajätmise päeval, Maarja sündimise pühal sain selle vähemalt kuidagiviisi ära sõnastatud. Me peame olema oma tunnetega kontaktis. Kui kibestumus, siis olgu täna nii. Tavaliselt olen ju rõõmsameelne. Miks ei peakski, sest Jumal ei ole mind üksi jätnud. Inimesed

Loodan, et varsti on vastaskaldal, meretaguste tornide linnas ja mu südames sündimas midagi lõpmata ilusat. Usun, et neitsi Maarjal on minu jaoks veel küllaga õnnistust varuks. 

Näe, ilmgi kiskus vahepeal puha suviseks…


Naissaarel, neitsi Maarja sündimise pühal, traditsioonilisel suvega jumalagajätmise rännakul, AD 2022




Jaanipäev

 Täna unistan jaanipäevast. Unistan sellest kaunist valgest ajast, mil kõik on alles ees. Oh taevake, miks see küll nii kiirelt pidi mööduma! 

Ma ei taha sügist! Ma ei taha mõeldagi külmadest ilmadest, porist ja vihmast, allasadanud lehtedest. Jaa, võib ju märgata sügise ilu, looduse kirjut vaatemängu ja muudki, mis silmale rõõmu pakub. Ometi igatsen sooja ja valgusküllasust. Igatsen kauneid suvekleite ja paljaid jalgu. Miks peab nii pime olema? Külm!

Valikut muidugi pole. Olen kaalunud kolida soojale maale ja siin veeta aeg hiliskevadest varasügiseni. Aga küllap ei suudaks ma seda tegelikult taluda. Maailm ei koosne ju vaid aastaaegadest, vaid tõelise jume sellele annavad inimesed meie ümber. Üksinda soojal maal istuda pole ka just kõige rõõmustavam. 

Püüan kohanduda ja kohaneda. Huvitav, sel aastal on see iseäranis raske. 

kolmapäev, 7. september 2022

7 Rivist väljas


 Mind võib lüüa rivist välja,
nagunii ei püsi 
ühes reas ma teistega.
Ära parem küsi,
mitu meetrit sunniväega 
kaasas käia suudan,
enne, kui löön lihtsalt käega,
järsult suunda muudan.
Enne, kui ei ole teada,
kuhu viib mu rada,
jätan jäljed enda teada,
annan aega atra seada,
aset leiutada.

Rivist väljas, siiski ligi
ihkan olla ometigi.
Olgu rändur ma või hulgus,
kuni kannab elujulgus,
sinu rüppe õhtuks jõuan…

teisipäev, 6. september 2022

6 Taevas



Sellest punasest taevast
sünnib midagi lõpmata ilusat.
See on loojuva päikese hõige
pimeneva laotuse poole,
palistatuna inglitiivulistest udupilvedest
mustavate puulatvade 
krobelises raamis.
Nii peakski kõlama
jumaliku armastuse
täiuslik akord
pintslitõmmete keeles…



esmaspäev, 5. september 2022

5 Miksid

Miljon miks'i on kadunud
ebapädevuse laiutavate lõugade vahele
tuul lammutab määramatuse 
kriiksuvaid hingekeeli
pinge
kasvab umbrohuna

Ah, oleks see homme,
siis oleks mul juba elukogemus!

Täna ei fokusseeru suur pilt 
ühestki otsast.





Piirid

 Minu elu põhiülesanne tundub olevat turvaline piiride kehtestamine. Laiemas laastus ehk piiride kehtestamine üldse. Ma ei mäleta küll oma lapsepõlvest väga regulaarset piiridest ülesõitmist, kuid küllap neid olukordi siiski oli, miks muidu pean sellega nüüd, täiskasvanueas, ikka veel nii intensiivselt tegelema.

Oma piiride kehtestamise ülesannet on mulle õpetama tulnud vähemalt kolm inimest. Igaüks ise moel. Olen selle ülesandega mitmeid kordi ebaõnnestunud.  Viimati täna. (Sestap ka Piirihiire luuletus tänasesse päeva.) Ma ei saa tihtilugu aru, mida teen valesti ja millal täpsemalt läheb asi lappama.

Ilmselt on asi selles, et ma ei kehtesta oma piire piisavalt aegsasti ja kui mu piiridest juba üle astutakse ja ma seda viimaks tajuma hakkan, on minupoolne olukorrale reageerimine valulik ja äge. Eeldan nimelt inimestest ainult head, kuid paraku unustan, et inimesed ei muutu. 

Harva astuvad üle piiri need, kellest ei tea seda oodatagi. Eks ootamatus olegi võimalik ainult esimesel korral, niisiis on enamus piiriületajatest oma üleastumist või tendentsi seda teha mulle varem juba korduvalt näidanud. Nagu näiteks mu eks-abikaasa, kellega täna samal teemal hirmutav konflikt üles kerkis, kuigi arvasin naiivselt, et meil, turvaliselt lahutatuil, ei saa piiriküsimuses küll enam mingit võitlemist olla. Aga näe, sai. Ja see häiris mind päris korralikult. 

Küllap ei oska ma oma piire ikkagi piisavalt selgelt nähtavaks teha. Miks muidu on mu teele sattunud nii patoloogilised valetajad, kroonilised petjad, kui emotsionaalselt väga ebastabiilsed mehed. Jah, tegu on loomulikult meestega. Tegu on peaaegu alati lähisuhtega. (Tõsi, ka mõni sõbranna on vahel mõnes valdkonnas piire kombanud, aga nendega on kuidagi lihtsam toime tulla.)

Ma ei ole seda ülesannet siiani korralikult ära õppinud! Ometi saadeti mulle kõrgemalt poolt lausa kirikuõpetaja isiklikult näitama, kuidas mu piiridest mõnusate kurvidega üle saab kärutada - aga ikka suutsin alles tagantjärgi taibata, kui osavalt ta seda tegi. Äratundmisele jõudes reageerisin muidugi ülalmainitud viisil- hilinemisega ja nii raevukalt, et rusud taga.

Mõnel juhul ei ole muidugi muud võimalustki, kui kas võidelda, põgeneda või surnut teeselda. Näiteks emotsionaalse vägivalla korral ei saa mingeid piire kehtestada, olgu siis aegsasti või hilinemisega. Neist sõidetakse üle niikuinii. Vanad mustrid toovad ükskõik kui väikese kriisi korral inimeses elava tegelikkuse taas esile. Rahuseisundi säilitamiseks peaks käima vaid kikivarvul ja kõigega nõustuma. Tänane juhtum illustreerib paraku just sellist olukorda. Ükskõik kui pehmelt piiride kehtestamist ka teha püüad, lõpeb asi ikkagi katastroofiga. 

Niisiis on isiklike piiride näitamine ja hoidmine üks raske ja närvesööv asi. Äkki tuleks mu ellu nüüd mõni selline inimene, kelle läheduses ei peaks üldse mingi piiriküsimusega tegelema? Ahoi, kas mõni selline on üldse olemas? 




pühapäev, 4. september 2022

4 Piirihiir

 Olen piirihiir.
Siit üle piiri 
piiks-piiks
mitte üks samm!
Nii!

Sa ikkagi tulid?
Miks,
piiks-piiks
Minu kodu on siin!

No hea küll, veidi,
piiks-piiks...
Aga mitte palju!
Nii!

Tulid edasi siit?
Miks,
piiks-piiks
Minu tunded on siin!

No hea küll, vaid veidi,
piiks-piiks...
Aga mitte palju!
Nii!

Tulid edasi veel?
Miks,
piiks-piiks
Minu süda on siin!

No hea küll, veel veidi,
piiks-piiks
Aga mitte palju!
Nii!

Sa tulid ju veelgi ja oledki siin?
Kuid kõigel on piir!

Minu hing, see on siin!
Minu süda on siin!
Minu tunded on siin!
Minu kodu on siin!
Ei tohi, ei tohi, ei tohi,
piiks, piiks!

Olen piirihiir,
kel on kadunud piir.
Milline piin!
Piiks-piiks, 
mis nüüd ometi teha?

Hiilin minema siit...


laupäev, 3. september 2022

3 Kleit

 Mul on kleit, mis igihaljas,
pihalt peen ja õlult paljas
ääre all tal vahuharjad,
puusal peened pihlamarjad.

Mul on kleit, mis muudab naise
kauniks, õrnaks, ebamaiseks,
kirglikuks...  Teeb meelaks meele,
veetlevaks ta kehakeele.

Mul on kleit, mis valsiks valmis,
armastuse lembesalmil
kiirelt keerutavaks kalliks,
elutoas või uhkel ballil.

Mul on kleit, kuid mis sest kasu,
meelest läinud on, kus asub!
Oh, kui ainult leida suudaks ta - 
küll elu teiseks muudaks!

reede, 2. september 2022

2 Suve matus

Vihmapiiskade
Prelüüd pihlamarjadel
On suve postluudium
Vääramatu
Pisut määramatu

Suve matus on
Surematus
Lummava lootuse
Ja looduse
Pihlapuudesse ülespooduses

Marjakobarais aga
Ajakohastuvad
Kadumatuse ümarad märgid
Õnneoranžikas särgis
Vihmapiiskade sügistatuse
Vigurvärgis



Arvamuslugu

Lõpuks ometi uus koolimaja ja oh rõõmu, nii kodu lähedal!
See lause võiks ehk kõige paremini väljendada minu selleaastaseid tundeid seoses mu 13-aastaste kolmikute kooliminekuga. Püha Johannese Kool, mille seitse aastat tagasi oma triole turvaliseks õpinguteeks välja valisime, kõnetas lisaks sügavalt kristlikule taustale sellega, et juba toona oli seatud sihiks saada päris oma koolimaja kuhugi Nõmme kanti. Nüüd, laste seitsmenda klassi hakul ehk ajal, mil täpselt pool kooliteed käidud, see unistus viimaks täituski!

Miks just Püha Johannese Kool? Minu esmamulje oli sügav rahuseisund, mis selles majas viibides tekkis. Kui mu lapsed kaheksa aastat tagasi eelkooli läksid - mäletan, et see algas pärastlõunal, kui toonase algkooli tunnid olid juba lõppenud - mängis fuajees vaikne Arvo Pärdi muusika. Absoluutselt igasse ruumi oli paigutatud ikoon. Märksõnaks oli vaimne tasakaal.

Kui mu trio alustas õpinguid esimeses klassis, kolis kool vanalinnast, kus ta algselt ruume rentis, suurematele pindadele Mustamäel. See oli suur kergendus. Ma ei kujutanud nimelt hästi ette, mismoodi suudaksin igapäevaselt, hommik hommiku järel, ummik ummiku järel, tukkuvate lastega kesklinna poole sõita, kui endal sinna nii vara tööasjagi pole. Aga mitte see ei olnud peamine - ka Mustamäele sõites ei õnnestunud igapäevaselt ummikuid vältida - põhiline, mida siiani meenutan, oli absoluutselt igal koolihommikul toimuv palvus. Laste algklassides osalesin neis tihti isegi.

Küllap teavad kõik emad-isad, kui närvilised võivad vahel olla päeva algused. Liiga hiline ärkamine, paha tuju, ootamatult kadunud või määrdunud riided, suus liiga aeglaselt ringikeerlev puder ja muu tühitähi võib kergesti plahvatuseks eskaleeruda. Lakkamatu autoderodu, punased foorituled, allalastud tõkkepuud ja kellaga võidu sõitvad emmed-issid süvendavad ärevust veelgi. Kui aga koolimajas võtab väikese inimese vastu hiirvaikus, millest kasvab välja vaikne laul "Taevane Kuningas, Sa trööstija, Sa tõe Vaim, kes Sa igas paigas oled...", muutub kogu maine sagin ja trall hetkega täiesti tühiseks. Lõpupalvesse võetakse kõik õpilased, kõik õpetajad ja - kui südantsoojendav see on - kõik emad - isad. Nimeliselt. Iga päev. 

Aga tulles tänasesse, siis loomulikult kuulub meiegi koolimineku juurde täiesti tavaline elu, mida ei anna kuidagi vältida. Augusti lõpul, kui uues koolimajas veidi abiks tuli käia, sositas nii mõnigi mulle imestades kõrva "kui suureks nad on kasvanud!" Enda laste kasvu ju ei märka, teiste pealt tuli aga sama tunnistada. Minu jaoks tähendas see lause veel mõndagi, põhiliselt paraku rahas mõõdetavat - nimelt vaat et poetäit uusi hädavajalikke asju, sest vanadest oli tõepoolest välja kasvatud. Püksid, särgid, kampsunid ja jalanõud on vaid esimesed, mis meenuvad. Ikka kolmekordselt, kuis siis muidu! Ja sedagi teame vast kõik, et teismelise maitse võib kuuluda müstika valdkonda, mistõttu tuli vahel poe proovikabiinide najal passida ikka minestuse piirini! 

Teiseks kolmikute koolisaatmisega kaasaskäivaks nn poomistunde-tekitajaks on ihaldatavad huviringid. Kui üks tütar arvas, et tema võiks sel õppeaastal käia kunstikoolis ja musitseerida elektrikitarril, teine valiks häämeelega kunsti kõrvale klaveritunnid, jõusaali ja jaapani keele ning poeg-kolmik piirduks tagasihoidlikult "mingi spordiasjaga", siis juba nende üksuste kokkuliitmine lisab kuuldavasti neljakordseks tõusvate gaasi- ja elektrihindade ansamblisse tugeva konkurendi - rahakotti suure ja narmendava augu tekitamises.  

Aga muidu on kõik hästi. Uus Püha Johannese Kool on imeilus. Mu laste klassiruumidest avanev vaade naelutab pilgu rohelusse, rammusalt lõhnavasse mustikametsa. Sisustuses moodustavad helgetes toonides rahuliku ansambli ühtaegu ühendatus ja eraldatus - esimene lükandseinte abil hiigelsuureks ruumiks muutetava aatriumi, kabeli, võimla ja söögisaali osas, teine hoone eri tiibadesse suunduvate koduklasside ja seeläbi "oma tunde" tekkimise võimaluse osas. 

Ka laiemas plaanis on asjad hästi - koolid ja kirikud on avatud, loodetavasti jäävadki, hoolimata kõigest ähvardavast. Lastele ja noortele oleks see hädavajalik. Kui meie, täiskasvanud, tuleme isolatsiooniga toime, siis nemad mitte ja tagajärjed vaimsesse tervisesse ei lase end kaua oodata. Minu meelest oleks see üks ääretult vajalik palvesõnum algavasse kooliaastasse meie kõikide poolt.

neljapäev, 1. september 2022

1 Rajad

 Mitu korda on mõõdetud rajad
Mida mööda on mindud ja tuldud
Unne tardunud sammude kajad
Uste taga, mis ammu on sulgund

Ajast mõõtu võib tõtates võtta
Mööda lükata tunded ja teod
Homne mälestustega sõtta
viia. Palveks ristata peod.

Puuduolev taas värviga katta 
Hea kui punane otsa ei saaks
Ära põletada või matta
Tõsta taeva või muundada maaks

Ohked, säärane ongi et elu
mõttemäära ei hägusta. Taas
kontsaklõbinal meelitab melu.
Kõik, mis olnud… on olnud miraaž…






Challenge

 Kui muu maailm arvab, et septembrikuus võiks vastu võtta väljakutse mitte tarbida alkoholi, siis jah, kui sellega on probleem, on see absoluutselt õigustatud. Meid Helisega aga kampaania “septembris ei joo” ei kõneta, sestap mõtlesime välja hoopis teise challenge’i. See kõlab nii:

“Igal septembrikuu päeval üks luuletus”.

Hakkan neid siis siia iga päev üles riputama. Kui Helis lubab, siis tema omi ka!