Laupäev, 31. detsember 2011

Nad said kolmeseks!

Vahel tundub elu nii ebaõiglane. Noh näiteks situatsioonis, mis mul praegu- just tärkas lootuseõis normaalsele, nauditavale elule, kus päris iga päev ei kukugi enam väsimusest oimetuna voodisse, lootes salamisi mingile omapärasele mutatsioonile, mis karu kombel talveunne võimaldaks suikuda, kevadeni nohinal täisväärtuslikku und nautida, seejärel rõõmsalt ja teotahteliselt ringutades ärgata ning "pojukesed" taas murule kakerdama saata... Ühesõnaga noil viimastel kuudel tärkas lootus veidikenegi rahulikumale elule- ja just nüüd said päevad täis. "Kolm" kukkus, lajatades mu lagipähe hirmutava teadmise peatsest töölenaasmisest.
Nad on kolm, mõelda vaid!
2009. aasta lumisel südatalvel punase "kaarikuga" külavaheteid kündes tundus see aeg hiigelmägede taga olevat. Samal suvel nimetasin end elukutseliseks vankrikõigutajaks, püüdes välja arvutada, mitu tuhat tõmmet-tõuget ma päeva jooksun sooritan ning kas nüriduse astmelt samaväärset tegevust maailmas üldse eksisteerib.
Ja nüüd on nad kolm.
Mõtlesin hetkeks isegi sellele variandile, mis seni mu ajus punase ja ohtliku "blokk"-nupu all peitus ning mida ma praegugi ei suuda korralikult välja kirjutada, kuigi nüüd ei tundu see enam üldse (nii) kohutav. Nüüd lihtsalt ei sooviks, jaksaks ega naudiks imikuealisega tegeleda. Nagu sirgeselgne daam ütleb kohvikus peenele tordilõigule "tänan, ei!", nii ka mina. Ei mingit paanikat- et mõelda vaid, kolm üheealist last, kui nüüd sünniks veel üks... Teate, ütlen sosinal väja, et nägin "eelmises staadiumis" lausa sellekohaseid õudukaid, ärgates mitmel korral hirmuhigi laubal...
Nüüd on minust taas inimene saanud!
Ja just nüüd said nad kolmeseks!
Eile oli pidu. Kui palju ehedat rõõmu ma nägin! Siirad lapsesilmad, varjamatud tunded, aus suhtlemine... Kui palju erinevaid ilmeid, hoiakuid... Tahtnuks salvestada iga hetke! Ja seda võimsat armastuse tunnet, tänulikkust kõige eest, mis mu elus head (seda on tohutult palju), tänulikkust kõigi sõprade ja lähedaste eest, kes päevast päeva mu kõrval.
Üks imearmas kolmikute ema ütles mulle täna kuldsed sõnad. Ta pojaga juhtus eile õnnetus. Aastavahetus tuleb veeta haiglas. Kõndida ei saa niipea. "Paljudel inimestel juhtub palju hullemaid asju, " ütles ta. "Me ei kurda."
Sügis oli üsna raske, pikk ja väsitav. Mitmel korral olin murdumise äärel.
Soovin, et see lause jääks ka mulle igaveseks meelde. Mul on terved lapsed. Armastav pere. Kokkuhoidvad lähedased. Hoolivad sõbrad.
Ma ei kurda.
Nad on kolm.
Ma lähen tööle ja saan hakkama.
Head vana aasta lõppu kõigile!

Reede, 23. detsember 2011

Oleme viisakad

Kui kolmikud olid end Helise kooli jõulukontsert- jumalateenistuse esimese poole jooksul kirikupõrandal tumehalliks püherdanud, leidsin ma, et... (...on aeg lahkuda, arvate olevat lause lõpuks? Oh ei!) ... nad on ühed päris kenasti kasvatatud lapsed:)
Seesinane avastus tulenes ühest teisest avastusest- märkasin nimelt üllatusega (samuti juba kontserdi esimeses pooles), et saan kõiki etteasteid rahulikult kuulata, jälgida ning isegi filmida! Olles samas päris üksi trio eest vastutav!
See, et nad vabatahtlikeks tolmuharjadeks kehastusid, ei mängi antus kontekstis mingit rolli.
Inimesed said kuulata! See oli tähtis!
Vaadake, suhteliselt tiheda kontsedikülastajana olen nii mõnigi kord sattunud üritusele, kus enam-vähem sunniviisiliselt tuleb osa saada imiku või väikelapse pidevast kantseldamisest või veel hullem- kisast.
Ka ülalmainitud üritusel kohtusin emaga, kelle arvates too sündmus oli pühendatud mitte Jeesuslapse vaid tema isikliku põnni ülistuseks. Olime kirikust väljumas, (kuna märkasin, et ka meie laste taluvuspiir hakkab jutluse jooksul katkema)- ja seal ta tähtsalt seisiski, väike inimene ennastunustavalt kõrval röökimas. Mine ometi välja temaga, oleksin tahtnud öelda. Millegipärast aga ei öelnud- löön sellistes olukordades tihtipeale araks. Jah, tegu oli küll pereüritusega, kuid kas on raske taibata, et igaüks tuleb sellele oma põhjusega- kuulama-vaatama just temale kõige kallimat, tähtsamat? Mis õigus on minul kõrvalistuja elamust rikkuda? Ah see, et mul on väike laps? See, et mul on neid kolm?
Aga need lapsed, kes laval esinevad, olles eelnevalt teinud mitmeid proove, harjutanud, viimistlenud, nüüdki kannatamatult enda esinemisjärge oodanud, et emale-isale näidata- vaat, mida ma oskan! Kas sellest võib tõesti toore jõuga üle sõita? Oh, inimene, inimene, tahaksin mõnikord ohata...
Nukuteatris on etenduse jooksul ka saalipoolel suur melu. Väike laps tahab kõva häälega rääkida, mida ta parasjagu näeb. See on nii armas ja tore! Ometi peavad nätlejad ka seal etenduse algul vanematele südamele panema, et kui mõni väikseke hirmust või tüdimusest nutma puhkeb, tuleks saalist lahkuda- et siis jälle naasta, kui halb tuju üle.
Lapsed on erinevad.
Vanemad ka.
Muidugi tuleks lastega väljas käia. Teatris, kontsertidel, näitustel. Hea maitse väljakujunemise jaoks on see lausa hädavajalik. Pere vaimset taset ei määra sealjuures aga lapse, vaid lapsevanema käitumine.
On ju nii?

Reede, 16. detsember 2011

Ametnik või inimene?

Helis laenas laulupeol oma segakoori lauliku kõrvalseisvale saksa tüdrukule.
Ühendkooride lavale tulles toimus rahvaste liikumine ja kõnealune tüdruk kadus käest. Koos noodiga.
Kodumaale tagasi pöördudes jättis aus saksa neiu selle noodi oma eesti sõbranna kätte, kes teatas asjast ka Otsa-kooli noodikogusse. Ta lubas noodi lähipäevil ära tuua.
Antud suhtlusest sõltumata pöördus noodikokku ka Helis, kes kurtis, et noot kadus. Selgus rõõmustav uudis tütarlapsest, kes lubas noodi tagastada- ja sinnapaika kõik jäigi.
Tüdruk ei tagastanud laulikut. Hakkas tiksuma viivis. Tiksus, tiksus, tilk-tilga järel, kuni kasvas arvestatavaks summaks. Kuni mina asja avastasin.
Helistasin raamatukokku. Vastu võttis rõõmutu naishääl. Ametnik, teadsin kohe. Mul ei ole seesugustega palju kokkupuuteid olnud, kuid õõvastavalt tundetu hääletoon eristab neid kohemaid inimestest.
Meie vahel hargnes järgnev dialoog.
- Tere, helistan Helise segakoori lauliku pärast.
- Tean. Viivis on tänaseks 5.20
- Aga see noot ei ole kadunud, vaid ühe inimese käes, te teadsite ju seda, kas viivise tiksumist poleks saanud peatada?
- Reeglid on reeglid.
- Nüüd sooviksin ma siiski selle otsemaid lõpetada!
- Seda ei saa lõpetada enne, kui 10 eurot on täis tiksunud.
- Kuidas palun?
- Kuulsite õigesti. Ei saa. Võiks osta uue noodi, kuid neid noote ei ole enam müügil.
- Kuulge, see on ju jabur! Mis siis saab?
- Kord on kord. Teil tuleb oodata, kuni 10 eurot on täis. Siis ostate mõne muu meie raamatukogule vajaliku noodi miinimumväärtusega 10 eurot, pluss maksate viivisetasu. Noori lugejaid teavitatakse raamatukogu eeskirjadest nende lugejaks astumisel.
- Kuulge, see noot maksis alla ühe euro! Ja tegemist ei ole mingi haruldusega! Teil on samu noote raamatukogus ligi 60 eksemplari! Mitte kellelgi pole jäänud antud noot selle aja jooksul laenutamata!
- Reeglid on kõigile täitmiseks.
- See on pisut teistsugune lugu, saage aru! Maksaksin nurisemata kinni haruldase noodi, mille mu laps ära kaotas. Aga antud noot pole haruldus ja pole kadunud!
- Meie jaoks on see kadunud. Raamatukogu eeskirjades on punkt lugeja vastutusest. Miks ta laenas noodi edasi?
- Pekki, sest ta on inimene!
Aga sina seda ei ole, aus ametnik, kes ainult peaberite järgi näpuga reegleid vead ja ühtegi nüanssi ära ei taba. Ma oleksin ise Pärnusse selle õnnetu noodi järele sõitnud, kui sinul oleks jätkunud oidu ja südant peatada viivis noodi eest, mis tegelikult ei ole kadunud, mis on ainult ära ununenud. Tead, noored inimesed unustavad tihti neile ebaolulised asjad ära, sa ilmselt ei mäletagi, mis tunne oli noor olla, ja kui sa noor olid, olid sa vist nii paganama korralik, et ajasid ainult näpuga õpikutes järge, sest reeglid on reeglid, need tuli ju ometi pähe tuupida- ja nii mööduski elu sinust kogu oma ilus, ja enam sa ei märkagi, et on olemas erinevad inimesed ja erinevad olukorrad, sinu jaoks on kõik tähtaja ületanud laenutajad kurjategijad, mingit paindlikkust, mõistmist, soojust ja inimlikkust sa jagada ei oska. Sa lihtsalt istud ja kaagutad kuuekümne sarnase lauliku otsas ühte ja sama- see rändama läinud tarvik on meie jaoks kõige olulisem, äkki mõni tahab laenutada kõiki kuutekümmend ühte, kuigi laulupidu on otsas ja ühtegi sama kavaga pidu enam ei tule. Sa mõnuled teadmises, et reeglid on reeglid, enne ei tohi ka viivist peatada, kui kümme eurot täis, vot, millised toredad reeglid. Ja siis veel kõige magusam suutäis- uus noot vanadele tarvikutele lisaks, mille sina isiklikult saad välja valida. Uus peibutis noortele "varganägudele", miinimum kümme eurot "noore kurjategija" käest! Kes käskis noodi naabrile laenata?
Misasi see inimlikkus veel on???

Tüdruk, kelle käes laulik siiani on, tunnistas, et tal on väga piinlik. Ta lihtsalt unustas selle ära! Saadan kohe postiga Otsa kooli, kirjutas ta.

Neljapäev, 8. detsember 2011

Killukesi

Lisann ja sõnad.
Lisann räägib juba väga tublisti. Ainult üks nüanss tema kõnes on ülimalt armas ja temalik, ta ütleb nimelt sõna alguses seisva p- tähe asemel k- tähe.
Kas teate, mida tähendavad tema hommikused kilked: "Kissisin kotti!" või "kaljas nagu koigand!" Ei saa aru? No aga muidugi seda, et ta pissis potti ja on paljas nagu porgand:)
Aga söögilaua äärne palve "kalun kiima?" Nüüd juba mõistate, eks- palun piima, muidugi. Ja kui ma valan, täpsustab ta: "Kalju kiima!"
Loendame, Loviisa!
Loviisa oskab ilusti ühest kümneni lugeda. Vahel.
Palusin tal ühel hommikul järele kontrollida, kas kõik varbad on alles, või on mõni öö joosul plehku pistnud. Ning Loviisa loendas esmast ühe jala varbad: "kolm, neli, viis, kuus", siis teise jala omad: "seitse, kumme, kolm neli", seejärel vaatas mulle säravate silmadega otsa ja ütles rahulolevalt: "kõik on alles!"
Johann ja roosa müts.
Valisime Stockmanni lasteosakonnas trioga talvemütse. Ikka selliseid pakasega kandmiseks sobivaid. Johannile hakkas kohe meeldima üks ereroosa, valge karvase äärega. Ühiskondlik surve, mis on ka minu arvamuse poisile sobivate riiete asjus üsna paindumatuks muutnud, vaidles poisikese soovile otsemaid valjuhäälselt vastu. Toppisin talle pool-vägisi ühte tumesinist (mis oli ka väga soe- ning mis peamine, meheliku väljanägemisega). Joss ei jätnud aga jonni. Ta surus ihaldatud roosa mütsi oma kaenla alla ning tihkus jämehäälset nuttu:" miks mina ei või roosat mütsi saada?" Suures pisarad jooksid üle poisi põskede. Minus murdus miski. Tõepoolest, miks ei võiks mu poiss saada roosat talvemütsi? Kas tõesti väärib mõne mööduja kõõrdipilk või mu enese alaväärsuskompleks poja pisaraid? Ta sai selle mütsi! Käigu nüüd rahus roosaga- kogu talve!
Jope on vähemalt auto-oma:)
Memm.
Lisannil on Barbie nukk. Roosade pikkade juustega. Millegipärast ilma riieteta. Khmm...
Täna kuulsin, kuidas trio arutas, mis on nuku nimi. Käis elav keskustelu, millest kostis järsku välja Jossi kindlahäälne pakkumine: "Memm!"
Memm sobis kõikide meelest.
Nüüd on meil siis roosade juustega alasti barbie, kel nimeks Memm! :)

Kolmapäev, 7. detsember 2011

Jõulu eel

Kas teil juba päkapikud käivad?
Selline sage küsimus...
Tänan, ei! Meil ei käi mingeid päkapikke.
Olen juba ühe lapse suureks kasvatanud ja kogu päkapikutralli täie rauaga läbi elanud. Suhtun kogu käimasolevasse kilakola-kommijanti veidi imestava õlakehitusega. Peaksin ikka päris enesepiinajalike kalduvustega olema, kui oma mitte-lasteaias käivale triole hakkaksin hommikust hommikusse mesimagusal häälel juhtnööre andma, stiilis "minge vaadake nüüd sussi sisse, kas päkapikk ikka on midagi jätnud." Milleks?
Mulle tundub kangesti, et mõni ema naudib kogu protsessi lapsest märksa enam. Lapsel kohe silmad säravad, olen kuulnud öeldavat- ja kulme kergitanud. Ah soo- et muidu ei säraks? Meie omadel säravad küll iga päeva hakul...
Huvitav, kui paljud emad selle tolatsemise kõrval lapsele jõulude tõelise tähenduse lahti seletavad? Kardan, et väga vähesed.
Kirikus käimisest ma parem ei räägi. See ei ole tänapäeval trendikas. Aga kui paljudel jääb aega enne jõuluõhtut (või jõuluõhtu ajal) korrakski enese sisse vaadata, võibolla veidi tõsisemalt kui tavaliselt ja vaikselt küsida- milleks mulle kõik see? Milleks mulle mingi arutu kingiralli, ühelt jõulupeolt- kontserdilt-etenduselt teisele kappamine, paanika jõuluvana pärast, enese ogaraks söömine (mis algab juba kaugelt enne tõelist jõuluaega- advendiajal nimelt- mida nimetatakse ka "väikeseks paastuks"). Milleks kõik see, kui sel pole mingit tähendust?
Üks firmajuht korraldas hiljuti Vabaõhumuuseumis oma töötajaile jõulupeo, mis algas väikese muusikaga põimitud jõulumõtisklusega sealsamas asuvas kaunis Sutlepa kabelis. Hiljem jätkus pidu Kolu kõrtsis. Minu meelest igati kena lahendus. Sai küll pool tundi kvaliteetselt "kannatatud" enne, kui õllekappa kergitama pääses. Kirikliku tautaga firmajuht oli positiivselt üllatunud, et nii paljud tulijaist jõululaulegi kaasa oskas laulda! Ometi oli ka neid, kes kiriku uksest mingil juhul sisse ei astu. Uhkus või hirm? Teadlikkus oma patusest hingest või üleolek, et saab ka Jumalata hakkama? Mine tea... Ärasõidul märkasime neid nagu tonte kõrtsi poole hiilimas. Natuke nagu kahju oli. Õpetaja Toomas Paul (kellele hiljuti anti üle Aadu Luukase fondi elutöö preemia- mille kohta ta ise ütles, et see pole mitte niivõrd tunnustus talle, kui tunnustus kirikule, ja selle üle on tal iseäranis hea meel) arvas aga, et ehk nii ongi parem. Ma usun teda. Kuigi veidi jäi ikkagi kripeldama. Tegemist on ju erakorselt targa inimesega, kes oskab jutustada nii omale kui võõrale, on kirjutanud kümneid raamatuid, valdab kümneid võõrkeeli, kaasa arvatud piibli originaalkeeled, kellega on alati uskumatult huvitav koos olla, eales tundmata, et oled sadu kordi rumalam, vastupidi, iga kohtumise järel tundes end veidikenegi tarkusele lähemale jõudnuna- kas tõesti arvatakse, et see mees loputab "halleluuja"- hõigete saatel kirikusse siseneja ajud, paneb "segast peksma" ja mine tea, äkki ei saagi enam ära, kõrtsilaua taha jõmisema!?
Ilmselt ei mõelda tegelikult midagi.
Tühjus.
Ma veidi kardan seda tühjust. Kardan järeltuleva põlve pärast.
Kui saaksin kindel olla, et jõulu tegelik tähendus jõuab ka tänaste laste teadvusse, küllap ei oleks ma kogu muu müragi suhtes nii tundlik.
Kuigi... mnjah. Lasteaedades käivad nüüd ka päkapikud, lugesin hiljuti ühest perefoorumist.
Siinkohal on küll kommentaarid liigsed!
Mõtlemisainet "ajude peedistamise" tegelike teostajate ja tegeliku sihtgrupi üle jätkub ilmselt pikemaks ajaks...

Laupäev, 3. detsember 2011

Midagi tähtsat

Helise arenguvestluse ankeedis seisis lahter pealkirjaga "Minu kõige suuremad eeskujud". Helis oli sinna kirjutanud "Minu ema".
Niisiis, ma ei olegi läbikukkunud? Ma ei olegi läbi kukkunud!!!
Ah et ilm on külm ja muudkui sajab?
Ei, inimesed! Siin küll ei saja!
Sest- pealpool pilvi paitab päike, päikeneeee..... :)

Kaminast ja karvaloomadest

Enamik alla 3-aastaste laste traumasid juhtub kodus ja on sajaprotsendiliselt ennetatavad, kirjutas tänases Eesti Ekspressis üks staažikas lastearst.
Nõus.
Enamikes nn "kombinaatlasteaedades" ei jõua kasvatajad lastega tegeleda, kuna neid on rühmas ilmselgelt liiga palju ja hullumine on mõlemapoolne, kirjutas tänases Eesti Ekspressis 3 aastat abikasvataja ametit pidanud lapsevanem.
Usun. Ka hiljutine tragöödia räägib enda eest...
Tunnistan piinlikkusega, et isegi minul ei jagu oma kolme jaoks silmi. Valetan, jaguks küll, kui neid ainiti vaataksin. Kui enne iga nende sammu arvestaksin mõttes teekonna järgmiste võimalike ohuallikateni. Kui pisutki oskaksin neid lõputuid "jänesehaake" ette näha.
Aga- ma ei saa neid pidevalt vaadata! Kui mul, ütleme, pannil midagi parasjagu praeb, pean tahes-tahtmata pilgu aeg-ajalt ka sinnapoole viskama. Sellest triole täiesti piisab, et kiiresti mingi sigadus korraldada! Kas siis pisike ja ohutu, noh, nagu näiteks värskeltmaalitud jõuluehte kraanikaussi loopimine. Või juba suurem ja ohtlikum, nagu too üleeilsest meenuv, kus end õhuakrobaadi osavusega tugitoolile vinnati ja sealt juba märksa kobamalt ehk siis inertsist edasi pea ees põrandale viskuti. Kodune trauma- sada prossa vanemate süü, vibutab arstitädi ajalehest sõrme. Langetan häbiga pilgu. Õnneks polnud olukord tõsine...
Ja vahel mängivad nad nii südamest! Lausa lahkelt ja sõbralikult (mis ei ole just igapäevaselt meie ühiselu loomulik koostisosa). Ütlen ausalt, et just neil kordadel esineb minupoolseid "rikkumisi" kõige sagedamini. Rahutud patumõtted kihutavad takka kiiruga mingi "tähtis asi ära ajada". Juba ärahiilimine ise annab teatava adrenaliinilaksu. Kuna Loviisa jälgib mind üsna kiivalt, teen esmalt ainult katse. Tähendab- lähen lihtsalt nurga taha. Seejärel tulen vilistades tagasi. Kui mingit reaktsiooni ei järgne, asun tegudele. Täna näiteks sööstsin arvuti juurde ja saatsin elektrinäidud ära. Tundus täiesti normaalne! All oli vaikus. Veidi juttu. Ühesõnaga mäng.
Hingasin sügavalt välja "uhh" (tehtud!)- ja astusin rõõmsalt elutuppa tagasi, lootuses et mu ärakäimist polnud märgatud.
Aga võta näpust! Oli küll märgatud! Loviisa ei olnud lihtsalt seekord häiresignaali tujus! Ja seekord oli mul sellest faktist tõsiselt kahju. Sest...
Meie valget diivanit ei olnud enam! Tean, et olen ennegi kirjutanud tema õnnetust saatusest seoses kolmikute majjaasumisega. Sellist õudust aga ei osanud me armas sohva kindla peale uneski näha! Ta oleks palunud end tegemata jätta. Või soovitanud end lauaks voolida...
Lisann ja Johann olid kamina kallal käinud. Nad oli oma väikesed karvaloomad üleni tuha sisse kastnud ning seejärel nendega diivanile vallatuid templeid vajutanud. Seejärel uuesti kastnud- ja uuesti vajutanud! Sadu väikeseid jälgi! Või tuhandeid? Diivan mustas! Õigem oleks ehk öelda, et diivan oligi must. Johanni silmad välkusid õnnest ja püha loomingulise tegevuse mõjust samuti väga mustjalt. Lisann kilkas vaimustunult. Loviisa vaatas aga mulle otsa. Ta on taiplik tüdruk. Jagas ära, kustpoolt sedapuhku tuuled puhuvad. "Mina ei puutunud kaminit, " ütles ta kiiresti ja väga veendunud häälega.

Loviisa jagab ema tundeelu hästi. Viimati, selle vastiku köhaviiruse puhul, oli temal ainsana palavik. Palaviku tipphetkel, mil enam teistega võrdväärselt mängida ei jaksanud, ronis ta mulle sülle, vaatas mu murelikesse silmadesse ja ütles nutma puhkedes "Mul on nii kahju!" (Õnneks möödus haigus kiirelt!)
Tavapärane Loviisa on veidi emalik. "Tomo-tema", ütleb Johann. Loviisa paneb käe venna õlale ja lausub leebelt, "kullake, see on ju tolmuimeja!"
Loviisa kannab vanavanaema tehtud kindaid. "Üks vanaimine tegi need", ütleb ta. "Jah, seesama, kes seal pildi peal, sinu vanavana", kinnitan mina ja lisan "teda enam ei ole". "Ta on sullnud," teeb Loviisa asja lõplikult selgeks, "läks kodust ära!"

 
Sellelt väikeselt kõrvalepõikelt tagasi minu selja taga korrraldatud segaduse (või sigaduse) juurde pöördudes pean ära mainima, et mu kohatist oskamatust oma kolmikuid ohjata kergendab tunduvalt teadmine ühest artiklist, mille sõbranna kord kusagilt välja lõikas. Seal oli nimelt must- valgelt kirjas, et liigne kord pärsib lapse loomingulisust. Pigem segadus! Mulle see mõte sobib. Peaaegu. (Sest laste ohutuse eest pean siiski täie tõsidusega vastutama, minemahiilimine oli seega selge viga). Silitades oma pesupulbrist narmendavate kätega paljukannatanud sohva üha hallinevat selga, juurdlen veel vaid ühe asja üle.
See valgekarvaline jänes, mille äsja pesuruumist leidsin... kuidas ta ainult kõhu alt sai tahmaseks minna...
Kõik muu on praegu hästi.

Neljapäev, 24. november 2011

Ah et miks ma ei kirjuta?

Einoh, tõepoolest miks?
Kui inimesel on väikesed lapsed olnud järjest kahes viirushaiguses, millest esimene sajandi rõvedaim kõhutõbi ja teine kohutav köhaviirus, mida kuulates tekkib tunne, nagu käiks kõrvatoas pidev tulevahetus; kui samal ajal kaldub pereelu kreeni, mille tulemusena kallis tütar määramata ajaks vanaema juurde elama kolib- mis omakorda minu "hea ema" mainele pika punase juti peale tõmbab ja kogu eelneva kohale konarlike tähtedega "läbikukkunud" maalib, (mispeale jääb üle virila naerukirvendusega lisada, et "hea abikaasa" kujutletava lahtri kohal laiutab lihtsalt üks must tindiplekk...); ja kui kõige selle taustaks läheneb hirmuäratava kiirusega kontsert, mis nõuab kui mitte väga head, siis mingitki vormi (kasvõi elementaarse väljamagamise näol)- siis kõige eelpoolloetletu "läbitöötamiseks" on materjali kuhjaga.
Vaid ühte napib- aega.
Päevad on praegusel ajal nii imelühikesed, ma ei mõtle ainult valguse- , pigem just selle ülalmainitud ma-ei-jaksa-mitte-midagi-teha- tunde poolest, hommikule järgneb otsemaid õhtu, öö möödub une ja ärkveloleku ehk siis unenäo ja reaalsuse õhkõrna piiri peal tasakaalu hoides, vahel küll ühele või teisele poole vajumisest võpatades, sest kusagil pole piisavalt hea, et pikemaks pidama jääda- kuni taas üks algav hommik näitab läbi vihmamärja katuseakna oma ilmetut palet, andmata mingitki lootust saabuva päeva paremuseks...
Ei, see ei ole stress.
Kurnatus ja hulk läbitöötamata mõtteid...
Oojaa, kui ma kord saaks jälle aega siia laua taha pikemaks istuda!

Esmaspäev, 7. november 2011

Tilk tõrva meepotis

Mul oli hiljuti tore ülesastumine ühe lugupeetud ooperiprimadonna juubelikontserdil. Muuseas kohtasin ka palju armsaid inimesi, keda kaua-kaua näinud ei olnud ning juttu jätkus kauemaks. Järsku aga astus ligi üks tusane raha-vähe-ja-haigused-ka-kimbutavad-stiilis tuttav ning põrutas mulle ilma igasuguse sissejuhatava tseremooniata otse näkku nii: "ma siin vaatasin, et sa ootad jälle last!"
Ahsoo? Tead, ei oota! Meil ei olegi hetkel rohkem lapsi plaanis, lihtsalt infoks, noh, et kui jälle küsimusi tekib, (sest hea on ikka selliseid asju ette teada, eks, no mis see loeb, et me poolvõõrad oleme- üllatusmoment selliste tähtsate uudiste juures võib ju inimese päris jalust rabada ja tuju pahaks pöörata, nüüd on vähemalt kindel, et lapseootust pole, aeg-ajalt tuleks siiski üle küsida, kas näiteks paarisuhe ikka töötab, selleks sobib hästi mõni avalik üritus, noh, nagu tänanegi, ka siis võiks valjuhäälselt pöörduda nii:"ma siin vaatasin, et sa näed ikka hirmus viletsakene välja, kas mees jättis maha või?"... oijah, sest kui paarisuhe ka töötab, siis tuleb lihtsalt kauge kaarega mööda käia- head asjad teise inimese elus teevad tervise kohe eriliselt kehvaks!)
Jajah, oli tõesti tore üle pika aja kohtuda...

Tohutult mõnus on end vahel harva pidulikult riietuda, kohe päris üles lüüa. Nii-öelda muunduda tavapärasest kodusest "dressipüksinimesest" kauniks printsessiks. Eriliselt meeliülendav on eelmainituga ise rahule jääda, seda kogu südamest nautides. Arvan end piisava kriitikameelega olevat, et riideid üll riputades laus-sobimatut või silmariivavat märgata. Ometi käis peale ülalmainitud "tõehetke" peast läbi kerge kõhkluselaine, kas ma ehk iseend peeglist teistsugusena, et mitte öelda kütkestavamana ei näe, kui teised ümberringi? Olnuks ju äärmiselt narr seksikat liibuvat kleiti kandes välja näha nagu Nõmme vorst nõuka ajast!
Aga tegelikult püstitasin ma selle teema hoopis selleks, et mõtiskleda, mis ajendab inimesi kohatult- või lausa solvavalt käituma? Taktitundetus? Lollus? Soov "ära panna"?
Miks ei võiks, kui pea ikka väga tühi on, enne mingi totaka fraasi kuuldavaletoomist kolm korda sisse ja välja hingata?
Hea küll, too sünnipäeval viibinud mammi on lihtsalt väga õnnetu sümbioos kolmest ülalpakutud omadusest- ilmselt ei saa ta ka ise midagi parata, et ta suust pudenev just pärlitena ei sädele. Miks ja kuidas see juhtus, ei tea. Aga nii see on ja jääb. Rumal oleks solvuda. Tark eemale hoida.
Aga miks tuleb täiesti võhivõõras, esmapilgul sümpaatne inimene minu juurde ja küsib süüdimatu ilmega, mismoodi ma ikkagi täpselt oma kolmikud saanud olen? See häirivalt tihti esitatav küsimus (mis küsija minu silmis otsemaid matsi seisusesse langetab) välistab igasuguse võimaluse edaspidiseks suhtlemiseks. Mul endal ei tuleks pähegi kelleltki pärida, et vabandage väga, mis asendis teie laps on eostatud! Selle küsimuse tavapärane, võibolla mõne arvates pehmem ja viisakam, minu arvates aga veelgi idiootlikum variant on küll veidi teistsugune, nimelt- ega teie lapsed äkki kunstliku viljastamise abil saadud pole... Et kui on kolmikud, siis kohe võibki nii küsida???
Halloo, inimesed! Esiteks- mis see teie asi on! Teiseks- mis vahet sel teie jaoks peaks olema?
Kõik mu lapsed on sündinud armastusest ja Jumala armust. Ma olen nii õnnelik! Kas pean midagi täpsustama?
Tavaliselt rohkem küsimusi pole.
Tavaliselt suhtlemist kah rohkem pole.
Ühele mu sõbrale öeldi täna, et ta väike tütar olevat kuskilt multifilmist nähtud kääbik-vanamehe nägu. Hästi armas, lisati silma pilgutades juurde. Eks seegi ole hea maitse õhkõrna piiri peal kõndimine. Too ema ei osanud kuidagi seisukohta võtta, kas öeldu oli kompliment või kuulus peene mõnitamisoskuse arsenali. Ma ise oleksin sellise "tunnustuse" pigem ütlemata jätnud, isegi, kui sarnasus eelpoolmainitud "armsa" vanamehenässiga olnuks märgatav. (Ma ise pole jutuksolevat filmi näinud, seega ei oska kommenteerida, kui tõetruu märkusega tegu oli, aga vaevalt ma kaasa jaataksin, kui mingigi sarnasuse leiaksingi). Kõiki pähetulevaid mõtteid ei pea ju välja ütlema, kas pole! Ema jaoks on tema laps kõige kaunim, armsam ja täiuslikum olend maamuna peal. Kuidagi sündsusetu oleks seda tunnet kohatute võrdlustega rikkuma hakata...
Tugev inimene ei pane pahatahtlikke märkusi tähele.
Tugev inimene ei tee ka ise pahatahtlikke märkusi.
Mina vist päris raudmees veel ei ole.
Khmm... Mõtlesin, et võiks enne jõule mõnest kilost siiski vabaneda...
Noh, nii viiekümne viie peale...
(Sõbrad, ärge hakake riidlema!)
:)

Kolmapäev, 2. november 2011

Hingedepäev

Ma tunnen temast puudust.
Ikka veel.
Sama teravalt.
Sellest on nüüd üle aasta.
Küünlaleek aknal võbeleb, otsekui oleksid nähtamatud huuled sinnasuunas väikese pahvaku hingeõhku lennutanud. Aga ei, vaid tõmbetuul....
Akna taga sirutavad puud oma paljaid oksi nagu kangeid konte tuhandesse suunda laiali, võbistades neid kergelt, otsekui sooviksid mulle tonti etendada. Aga mina olen julge. Hunt.
Esimest korda peale ta surma tema koju sisenedes oli seal mingi kummaline heli. Täpselt elutoa ja magamistoa vahel. Tühjendasin parasjagu kappe, kui see algas. Täiesti ebamaine. Kõrge. Veidi nagu vidistav. Ma olin kindel, et see on tema. Lugesin mõttes ühe palve ja tundsin, et ei karda sugugi. Vastupidi! Sisenemine tundmatusse maailma, kus olemise ja olematuse piirid võivad kergesti ähmastuda, tõstis küll püsti kõik mu ihukarvad, kuid põksuv süda rinnus tundis äravalituks olemisest siirast rõõmu- ja mis seal salata, pisut ehk uhkustki! Mõelda vaid, ta võttis minuga ühendust...
Katkine suitsuandur, lõpetas isa lakooniliselt mu eufoorilis-neurootilise teadjanaise karjääri.

Leek värahtab jälle. Elus tuli.
Vaade leeki, iseendasse ja igavikku.
Tasakesi sekundeid loendav seinakell.
Mingi ähmane tundmus lapsepõlvest.
Nägin teda alguses väga palju unes. Ta lihtsalt oli, vahel ehk vestlesimegi, kuid ärgates ma üksikasju ei mäletanud. Nüüd on need unenäod lakanud. Eks oligi aeg. Ärkveloleku ja unenäomaailm kuuluvad siiski siia ilma...
Mälestusedki kuuluvad siia.
Üksikud tuttavatoonilised lausekatked. Soe silmavaade. Kallistus ja käeviibe aknalt.
Küünlaleek.
Minevik.
Olevik.
Tulevik.
Valgus pimeduses.
Siin- ja sealpoolsuse lävepakk...

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Valuviija

Laps nutab.
Ta sai haiget.
Tillukesed pisarad purskuvad silmist nagu ümmargused pärlikillud, kujutluses võiks ehk tasast klirinatki kuulda- kui vaid hele kisa seda õhkõrna heli ei summutaks...
Väikesed jalakesed juhatavad õnnetu nutja mööda kõikidest abipakkuvatest kätepaaridest. Ka siis, kui silmad pisaratest virvendavad, leiab laps tema- selle õige ravitseja, õige lohutaja, õige süle, kuhu suruda oma nutumärg näolapike ning siis juba julgelt, täie rinnaga kogu oma valu välja hüüda.
Ema on võlur. Hellalt tõstab ta õnnetukese põlvedele, surub pea õrnalt vastu rinda, kiigutab ning räägib tasa-tasa. Sõnad ei olegi lapse jaoks olulised, oluline on see, et valu saaks jagatud, et ema vaatab valule peale, et hetkeks on lapse maailmas vaid kaks tähtsat võitlejat, ema ja valu- ja et ema on alati võitja!
Ja siis puhub ema valu minema.
Lihtsalt- phuhhh!!!
Esimene häbelik naeruturtsatus vupsab üle huulte. Mõtle, mismoodi ta tegi... phuhhh! Naljakas!
"Varesele valu, harakale haigust, mustale linnule muud tõbi...", loetakse veel sõnad peale. Igaks juhuks. Sest valu pole ju enam! Vargsi libistab päikesekiir oma paljad jalakesed põrandale. Lipsti- sülest läinud! Põnev mäng jäi ennist pooleli... Juba tuleeen!
Oota, oota, kullake, vaatame ikka järele, kas lind viis valu kaasa!
Väike ja suur küünitavad aknal. Ennäe, sealt ta lendabki- suur must vares!
Oot-oot, tal on miskit noka vahel! Ongi ju lapse valu! Nägid? Kuhu ta selle pistab, mis sa arvad? Vaata-vaata, viskas tolle suure kännu taha. Mine, mine nüüd mängima, kullake, ruttu-ruttu!
Vaid üksikud luksed ning pisut tursunud silmalaud reedavad hiljutist nuttu. Lapsed unustavad kiiresti...
Üksinda valatud pisarad niipea ei unune. Ema teab seda. Ta silub vargsi oma juukseid ning vaatab aias toimetavat varest. Narrib teine koera, keksib otse kuudi ukse juures... vaat kui koer tuleb ja...
Ah, ega kätte ikka saa, rehmab ema käega ja naaseb koduste toimetuste juurde.
Päike on ka end juba õhtu poolele keeranud...

Neljapäev, 20. oktoober 2011

Kui hea on küllalt hea?

On päevi, mil ma ei kuule kordagi oma mõtteid. Tegutsen automaatpiloodil, sada protsenti teenindaval funktsioonil. Lakkamatu nõudmiste rahe peale tõmbub mu selg alandlikult kühmu, tegemata tööde hulk kasvab võrdeliselt trio korraldatud virrvarriga, kus pühas üksmeeles põimuvad nutt ja naer, hellus ja agressiivsus, lahkus ja kadedus- ning kunagi ei või arvata, missugusega neist kohtud järgmisel põneval hetkel. Noh, näiteks siis, kui supp parasjagu ülekeemisega ähvardab...
Kas pole suurepärane ajastus just siis mingi autojublaka pärast karvupidi kokku minna. Minu auto! Ei, minu! Ära löö mind! Emme, ta hammustas! Üüüüü...! Ääääää...! Kaks röökivat last ja kolmas, kes samaaegselt vaikse hääle, kuid täie otsustavusega otsemaid pissile nõuab, on vaid tilluke näide minu igapäevasest emotsionaalsest "menüüst".
Minut on pikk aeg. Minutiga jõuab üks pikali prantsatada ja haledalt nutma pursata, teine mu huulepulga sahtlist välja upitada ja sellega oma käed "veriseks" mökerdada, kolmas voodi alt lelu küünitada ja mitte- kättesaamisest kileda kisaga kogu maailmale teada anda. Mina jõuan minutiga majale kolm tiiru peale teha. Vabalt! Haigetsaanu süles, muide! Hingeldama ka ei võta enam, vot!(Valetan, kolmandal trepist- üles- tõusul ikka ähin küll veidi... , see on siis, kui avastan, et kätelemökerdatud huulepulk katab ühtlaselt ka kogu väikese kosmeetikahuvilise (või verejanulise, kui soovite) rinnaesist ning seljasolev pluus tuleb ilmselgelt välja vahetada. Ka see mahub minuti sisse!).
Petan end päevast päeva ühe ja sama mõttega- et kui ma selle, tolle ja veel kolmanda asja ära teen, siis istun veidi. Tean küll, et see mõte ei kõlba kuhugi, see on lausvale- sest sellist aega, mil rahus istuda saan, mu päevades ei ole ega niipea tulegi- aga ometi usun ma seda natuke. Iga päev uuesti. See mõte on nagu õlekõrs, millest ikka ja jälle kinni üritan haarata, iga järgneva hüppega tundes, et vot nüüd, nüüd see õnnestub- kuni õhtuhämarus jällegi üle taevalaotuse sõuab, sügisele omaselt iga päev minutikene varem, ning ma taas pettunult tunnistan, et üks päev Duracelli jänesena on loojakarja kareldud ning sõber üleväsimus ulatab ühiseks tegutsemiseks udulooritatud käe.
Huvitav, et sa oled kogu päeva kodus, imestab V. , ja sa ei märka neid vedelevaid asju seal nurgas ning seda, et puhas pesu on kolmandat päeva masinas ja juust lauale kuivama ununenud...
Ahsoo? Ei, ma tõesti ei märganud!
Märter minus langetab pilgu.
Raske tööpäev? Üks koosolek ajas teist taga? Polnud aega süüagi? Oh vaeseke! Ega minulgi pole söömisega kiita, haukan veidike siit-sealt, põhiliselt toitun laste jääkidest- aga noh, mis minust...
Meie siin sõime hommikust, käisime õues, lõunatasime, läksime tuttu, ärgates võtsime õhtuoodet- niisiis, ei midagi erilist... Tavaline ninnu-nännu. Ei, ma pole sugugi väsinud! Lapsehoolduspuhkus on nii mõnus, kas tead!
Sõdalane minus tõstab relvad.
Midaaa? Sa julged veel halada! Palun, ole siin järjest nädala jagu, ole esialgu üks päevgi, jah, kogenematule võib seegi osutuda surmavaks doosiks, äkki peaks igaks juhuks proovima poolega, abiks ikka- usu, ma jooksen seni tänulaule laudes ühelt koosolekult teisele, naudin süsteemi, kus koosolekule A järgneb kaljukindlalt koosolek B, ilma et sinna vahele pressiks end x kuubis planeerimatuid ja prognoosimatuid tegevusi, ja rääkimine seal koosolekul toimub ükshaaval, ei pea teistest üle röökima, ja minagi pean ülevoolavaid kõnesid, nautides oma rikkalikku sõnavara, kus "ära puutu" ja "ei tohi" on parasiidid ning kindlustunnet, et dokumendid mu laual ei ole peale kõne lõpetamist täis soditud! Koju tulles loodan sind leida õhetavana meie puhta ja õdusa köögi pliidi äärest, liigutamas valmimiseelseid ringe isuäratavas leemes, taamal lapsukesed hiirvaikselt nukukestega mängimas...
Tõstan märtri ja sõdalase koos poolkuivanud juustuga külmkappi paremaid aegu ootama.
Mina ise loobun kommentaaridest. Iga kommentaar sisaldaks kas õigustust või kaitsmist. Ma ei vaja kumbagi.
Ma ei taha endalt küsida, kas olen olen piisavalt hea. Ma ei taha ka kellelegi selgeks teha, et olen piisavalt hea. Samuti ei taha ma kellegi teise piisavat headust kahtluse alla seada. Sest ma ei tea, kui hea on piisavalt hea. Mis see teadmine annakski?
Tean vaid, et iga päev ja iga hetk selle kaosttekitava kambaga on tegelikult imestamist ja tänutunnet väärt. See kõik, mis minust endast kaosena tagasi peegeldub, pulbitseb neis pisikestes inimestes energia, uudishimu ja mängulustina.
Kas pole mitte nii, et täiskasvanuna kaotame oma siiruse ja eheduse, hakkame mängima enda või teiste kehtestatud (ja liigagi tihti mitte kõige paremini valitud) rolle, vajutades ühte ja sama käitumismustrit üle oma algse olemuse, lõpuks isegi uskuma jäädes, et too külgepoogitu on kõigest omapära, halvemal juhul aga saatuse kius. Kõige selgemini avaldub selline lõputu "rollimäng" kehvades paarisuhetes. Olen kõrvalt näinud (ja tõsi, mõnevõrra ka ise kogenud) alandavaid, manipuleerivaid, kiuslikke ja lausa psühhopaatilisi suhteid. Neist vähesed lagunevad. Inimestel on hämmastav kohanemisvõime! Ometi oleks ju palju elutervemaid teid!
 Laps ei pea teesklema, märtrit või sõdalast mängima. Tal ei ole vaja kellelegi midagi tõestada- lootuses, et ehk siis läheb paremaks...
Sa ei saa anda rohkem, kui oma parima, õpetasin Helisele, kui ta oli väike. Nüüd lisaksin sellele juurde- ja sa ei pea kellelegi tõestama, et andsid parima. Kui, siis iseendale.
Just seda oskust sooviksin praegusel hetkel ka ise kogu hingest omandada! Kas pole suur vedamine, et mulle lausa kolm õpetajat on saadetud? :)

Kolmapäev, 12. oktoober 2011

Ülereageerimisest

Mõnel päeval kohe kisub viltu. Kõik tundub nii vale ja minu vastu töötav. Olen ühtaegu hajevil ja plahvatusohtlik. Ei viibi hetkes. Töötan aktiivselt "probleemide" kallal. Moodustan peas "purustavaid" vastulauseid inimestele, kes mind rööpast välja ajasid. Lahendan olukordi, mille lahenemine absoluutselt minust ei sõltu, kuid mis mind ometi enese kammitsaisse on köitnud, sest mulle tundub, et tean lahendust- ja mis kõige tähtsam- et see lahendus on õige! Ja ma ei saa üldse aru, kuidas teised inimesed selle harukordset lihtsust ei taba!
Niisugustel puhkudel tunnen, et olen väike ja loll. Suurele ja targale inimesele ei lähe seda tüüpi proleemid, millega mina "halbadel päevadel" maadlen, üldse korda. Suur ja tark inimene on kui paneelmaja- kõikumatu kobakas. Aga mina olen nagu õletuustidest onn, millest iga iga väiksemgi tuuleiil võib kõrsi katkuda ja nendega mu enda silma all muretult mängida. Ma ei saa ju end kaitsta ka, mu vastused pole piisavalt veenvad, verbaalne eneseväljendusoskus jätab soovida- ma pudenen laiali, kui end arusaadavaks teha soovin!  
"Sa reageerid üle", ütleb Helis.
Ühest küljest on tal õigus. Teisest küljest on imekspandav, kui vähe tänapäeval üldse kuulatakse teist inimest. Küllap on enamikul meist oma mõteterägastikki nii raskesti läbitav, et sinna vahele teise mõtteid ekslema lubada tundub juba mõeldamatu!
Mina aga ei oska käega lüüa. Ma ei oska sekkumist vajavatest asjadest mööda vaadata.

Viimati "võitlesin" meie valla transpordi koordinaatori(te)ga. Nimelt avati septembris pidulikult bussiliin Laagri- Haabersti. Eelnevalt oli parimate väljumisaegade väljaselgitamiseks korraldatud küsitlus, millest kumas läbi uhke loosung (mis tänaseks on minu poolt meie valla teiste samalaadsete tühjade loosungite kolikambrisse lennutatud)- "meie mõtleme oma elanike peale!". Braavo!
Imekombel ajad sobisidki! Minu ja V. kahepeale 10- aastane taksojuhistaaz oli jõudmas lõpule. Helis sai hakata bussiga koolis käima!
Septembri viimasel nädalal teatati aga Feissbuuki lehel bussiaegade muutumisest. Kellegi onunaisele nimelt need bussiajad ei sobinud! Jah, needsamad, mille väljaselgitamiseks küsitlus korraldati! Jah, needsamad, millega paljud inimesed usinasti kooli ja tööle sõitsid. See küsitlus ei lugenud enam. Vanematel tuli takso-plafoonilt taas tolm pühida...
Ma püüdsin selgitada. Tegin puust ja punaseks. Andsin nõu, mismoodi saaks nii onunaine, kui valla lapsed õigeks ajaks kooli-tööle. Nagu peaga vastu seina. Ei!
Onunaine saab ilusti tööle. Aga teisele hommikusele ringile väljuv buss on sunnitud nii kaua tühjalt peatuses seisma, kuni enam keegi sellega kuhugi ei jõua. Nihutame kakskümmend minutit ettepoole, oli mu igati asjalik palve. Ei!
Ja ta sõidab tühjalt...

Ma ei oska mitte sekkuda. Aga nüüdsel ajal enam lihtsalt ei kuulata...
Tegelikult ei kuulatud ka lapsepõlves.

Mu esimene klassijuhataja oli aukartustäratav vanem proua. Hea õpetaja- muidugi arvestades ka seda nüanssi, et vähestele tundub tema esimene õpetaja halb... Noh, igatahes ema arvates oli ta ka hea!
 Olin tundlik ja ebakindel laps ja püüdsin iga hinna eest õpetajale meele järele olla. Üldjoontes see õnnestuski. Muidugi oli õpetajal ka lemmikõpilane, A., ja see häiris mind veidi. Püüdsin veelgi tublim olla. Tõstsin tunnis kätt ja kaebasin, kui keegi halva teoga hakkama sai. Mul oli pidev hirm. Vahel tuleb seesama tunne sügiseti, lehtede langedes, uuesti peale. "Kuhu küll mu suvi jäi? Nagu külaline käis!", mäletan end laulmas muusikakooli solfedžotunnis. Mäletan, et vahtisin sealjuures aknast välja, endal süda täiesti saapasääres. Vahtralehed keerutasid akna taga lõbusat ringtantsu. Kastanidmunad kutsusid korjama. Aga mina pidin kooli, õhtusesse vahetusse minema... Äkki täna läheb midagi viltu?
 Kõrvalpõikena mäletan, et muuhulgas oli õpetaja ülesandeks õpilaste kodusid külastada. Selle kohta andis ta hiljem klassi ees üksikasjalikku tagasisidet. Mäletan siiani õpetaja sõnu, et T. kodu olevat tohutult räpane (ja mis seal salata, sellest tekkis sügav eelarvamus T., kui räpakolli suhtes. Mäletan üht neljanda klassi kokandustundi, kus keegi ei soovinud T.-t oma söögitegemise gruppi võtta. Viimaks meie võtsime. Mul oli kogu tunni süda paha ning ma ei maitsenud seekordset toitu keeleotsagagi... Koolivägivald? Ilmselt küll- kuid kas vaid laste süül? Pealegi- T. käed olid tõepoolest alati kohutavalt mustad- ainult, et tänapäeval lahendatakse seesuguseid probleeme tsipa teismoodi...) Õnneks õpetaja meie koju ei tulnud- elasime liiga kaugel...
(Ups, teema on ka pisut kaugele kaldunud!)
Ühesõnaga- nagu lapsed ikka, püüdsime olla oma hea õpetaja väärilised.
Ja siis see juhtus!
"Oma ranitsat ei tohi lahti jätta, muidu astub keegi sinna sisse", kõlas üks klassi reeglitest. Ranitsad rippusid laudade külgedele kinnitatud nagide küljes. Olime E.-ga korrapidajad. A. ranits oli lahti. Meie E.-ga astusime sinna sisse- muidugi meelega, aga õpetaja ju ei öelnud, et loeb vaid kogemata astumine! Ranits rebenes külje pealt katki.
Tunni algus. Kohus.
Kes oli klassis? Maris! 
Kes veel? Ei kedagi!
Õpetaja, õpetaja, tõstsin ahastades käe. E. oli ju ka!
E.! Kas sa olid klassis?
Ei!
Ei, E. ei olnud, sekkub ka E. pinginaaber.
Oli ju küll E. ka! Onju, E., et sa olid?
Miks sa valetad, Maris? E. ei olnud, jutul lõpp! Too päevik! Märkus! Ema kooli! Ranits tuleb kinni maksta!
Aga E. oli ju, ausõna!
Aitab jutust, marss kohale!
Ka ema ei uskunud mind. Tutistas. Karjus. Kartis, et lähen nüüd pätiks... Näe, juba valetangi nii, et suu suitseb, õpetaja ju ütles selge sõnaga, et E. ei olnud klassis!
Miks nad mind ei kuulanud? Ma tõesti ei tea!

Lapsed sikutavad mind varrukast, nõudes täielikku kohalolekut. Kordan mõtlikult nende poolt väljaöeldud lausejuppe ja lisan lõppu venitava "jaaaa...". Nad ei lepi. Ega nad rumalad ei ole! Nad taipavad ülihästi, et ma ei kuula! Algab nendepoolne kohtumõistmine. Nähtamatu "mull" mu ümber võtab vastu signaali "jonn", mis omakorda kutsub seesviibijas esile õigustatud pahameele. Jah, ka lapsed on täna nii sõnakuulmatud...
Korraga võpatan mõtete tulvast. "Mull" lõhkeb selgusttoova plaksakaga.
Ma ei kuulanud ju ka tegelikult nende ainsatki sõna!
Mõelda vaid, kui hiljem, aastate pärast, tahavad nad mulle öelda midagi väga tähtsat- näiteks, et E. oli ka juures, kui koolivenna kott katki läks- ja ma ei kuula...
Siis kordub ju kõik!

Vallaametnik istub mugavas tugitoolis ja loeb küüsi poleerides viimast naisteajakirja. Teemaks on "ei"-ütlemise võlunipid. Buss on liinil, sugulane rahul, võib küll lugeda!
Buss aga muudkui seisab ja seisab. Lapsed muudkui ootavad ja ootavad.
Helis on ülekoormuse tõttu loobunud öisest magamisest, minu asjakohased manitsused lähevad otsejoones "ülereageerimise" halastamatusse katlasse. Tahaksin ju vaid aidata. Tean, kuidas on hea!
Tean ise, ema!
Hea küll, mu väike... suur...
Lapsepõlve veerele bussi ootama jääda ei olegi ehk parim mõte.
Autovõtmed enne õiget aega oleks äkki paremgi...

Laupäev, 8. oktoober 2011

Rattasõit

Ma sõitsin täna jalgrattaga kohvikusse. Mul oli seljas veidi üle põlve ulatuv seelik ja roosaka-lillaka-mustaruuduline lühike mantel, jalas roosad sukad ning madala kontsaga kingad, peas aga helelilla kootud kübar. "Kas nii lähedki?", küsis V. enne mu teeleasumist.
"Miks ka mitte?", imestasin mina.
Meil Nõmme-tüdrukutega oli nimelt naiseliku riietuse kokkulepe, püksid ning spordijope ei tulnud seega kõne allagi!
See, mida V. "nii minemise" all mõtles, selgus, kui pedaale sõtkuma hakkasin. Kella poole seitsme ajal oli küla vahel liikvel päris palju rahvast, eks vist oma õhtustel jalutuskäikudel. Minu lustakas möödumine tekitas kahinat ja küljemükse. Ei saa väita, et end mugavalt tundsin, pigem vastupidi. Ühele kihistavale noorteseltskonnale tahtsin lausa üle õla hüüda, et "kuulge, ma sõidan kohvikusse, meil on täna naiseliku riietuse kokkulepe ja ma tahan veini ka juua, saage aru!" Õnneks jõudsin õigel ajal sõnasabast kinni ning minus tõstis pead iseolemise õigus, mida vahel imelikes olukordades kaotama kipun. Selle kõrval aga väreles sõidu lõpuni ka mingi teine tundevarjund, mis tõstis mind otsekui mingi üksildase veidriku seisusesse.
Ühte sellist nägin ma hiljuti seismas Viru bussipeatuses. Üdini kentsakas mees, kes kandis ülipikka mantlit, torukübarat ja ümmargusi Harry Potteri stiilis prille. Tundsin ta julguse üle imetlevat poolehoidu. Samas mõjus ta aga kuidagi üksiku, lausa eraklikuna ning ma mõtlesin isekeskis, kas see ülirõhutatud omapära teda ka päriselt õnnelikuks teeb... Või on ta ehk vaid seltskonna värviandjaks, midagi kojanarri sarnast, mistõttu oma veidriku-staatuse tõttu igavesti üksi jääma on määratud? Küsida polnud mul muidugi julgust (nagu ikka), samas oleks ehk liiga tavaline vastus pettumusegi valmistanud!
Pidulike riietega pedaale sõtkuda pole ju mingi eriline julgustükk. Aga näete, ilmselt olen ma niivõrd harjunud halli massi sisse sulanduma, et pisikenegi kõrvalekalle, mõelda vaid- seelikuga rattasõit, tekitas minus tunde, nagu oleksin selle maa läbinud alasti...
Tõeliselt mõtlemapanev!

Reede, 30. september 2011

Suurem neist on kukeke

Ega õdedega pole elu lihtne!
Eriti kui ollakse nii tilluke- alles kaks ja pool!
Identitedikriis.
Tuju absoluuselt nullis.
Suured pisarad veerevad mööda põski allapoole.
Väike rusikas hõõrub nututati mööda nägu laiali.
Torssis huuled moodustavad loperguse ringi, mille keskelt tungivad ruumi udupasuna moodi kaeblikud helid. Üüü...!!!
Aidaku keegi! Ulatagu toetav käsi!
Öelgu poisile paar hääd sõna. Öelgu näiteks "jah, Jossike, ka sina võid endale sukapüksid valida!"
Aga ei!
Siin majas ollakse uskumatult kalgid.
Lisann valis helesinised roosade lilledega. Loviisa võttis sinise-punase triibulised.
Poisikesele ulatati vaid mingid inetud mustad... Üldse mitte sukakad, vaid kõige tavalisemad püksid!
"Jossike, sina paned need!"
Jossike, sina oled kehvem! Jossike, sina oled koledam!
Vihm nutab akna taga raskeid pisaraid.
Joss tihub toas.
Nüüd antakse plikadele seelikud.
Antagu ometi Jossile ka! Öeldagu omati "palun, Jossike, see roosa seelik on sinu!"
Aga ei!
Siin majas elavad julmuse kehastused.
Plikad keerutavad end peegli ees. Seelikud keerlevad õhus kui lilleõiekesed tasases tuules.
Vastikud mustad püksid ei mõista üldsegi keerelda!
Nutt vallandub uue hooga.
 Alles see oli, kui onutütar Susanna oma printsessikleidiga eputama tuli. Õed soovisid otsemaid eneselegi sääraseid.
Ja neile anti! Heldelt! Kummalgi kleidil täidlane gerberaõis rinnale kinnitatud, pikkus poolde säärde.
Imekaunis!
"Poisid ei kanna kleiti, Joss!", oli ema halastamatu.
Miks, mehed, vennad, miks ometi?
Kleitide kahinal sisenesid printsessid Ballisaali. Kuldkingakesed kõpsusid rõõmsalt. Pealtvaatajad (ehk siis õde Helis ja tema sõber) ahhetasid.
Ja siis saabus Joss. Jänesekõrvadega hommikumantlis. Ainsas, mida kapist iseseisvalt sai haarata. Ainsas, mida ise selga sai pusida.
Pidukingades. Mitte- kõpsuvates. Täistallaga.
Pealtvaatajate ridadest kostis alatu turtsatus. Mahasurutud, aga täiesti kuuldav.
Poisi suu oli pigistatud kitsaks kriipsuks.
Ärge rikkuge pidu!
See on kleit, on! Öelge, et on!

Keel suust väljas topib Jossike sukkpükse mustade mängupükste peale.
Mu kallis väike poiss! Kukeke kanakarjas.
Kui õnnelik ma sinu üle olen!
Ma tean, et midagi ei muutuks, kui sulle kleidi annaksin. Kui su turritavatesse juustesse kauni klambri kinnitaksin. Elu paneb niikuinii kõik paika!
Aga miski minus tõrgub. Mehed ei kanna kleiti. Mehed ei nuta. Mehed on tugevad.
Aastakümnetega pähetaotud tõed.
Ma ei tea, kas need väärivad su pisaraid...

"See suurem on teil poiss, eks ole?"
Jah, suurem neist on kukeke...
Kirju kukeke. Ka ilma särava kleidi ja lilleõieta...

Reede, 23. september 2011

Õpetuse kvaliteedist

Tänapäeval on Eestis väga põhjalikult mõeldud laste igakülgsete arenguvõimaluste peale. Sobiva huviringi saab välja valida juba vastsündinuealisele. Ilmselt on viimatimainitud mõeldud SJD leevendajaks ehk titemammade suhtlusvõrgustike loomiseks- ja selle mõtte kandjatena õigustavad nad oma olemasolu igati. Rootsi mängukooliski käiakse lapsega praktiliselt sünnist saati ning asja mõte on just see, et võõrsil sünnitanud emmed saaksid omavahel emakeeles suhelda, kogemusi vahetada, no ja selge see, et nad teevad tillukese beebiga ka laulutunni kaasa.
 Eestis on juba ammust ajast selline mentaliteet, et iga endast lugupidav emme peab oma võsukest võimalikult mitmekülgselt arendama. Tuleb ju juba varajases nooruses nii füüsiliselt kui vaimselt konkurentsivõimeline olla! Seega tuleb "päris" treeningutega nii 1,5-2 aastaselt kindlalt alustada :)
(See oli nüüd, eksole, naljaga öeldud, kordan naerumärgile lisaks)

Võtsin minagi oma kolmikud eelmise aasta varasügisel kaenlasse, et minna ühe paljukiidetud inglise keele kooli näidistundi- selle kooli "võlu-õppemeetod" pidavat nimelt lapsed õige pea inglise keeles vadistama panema. Ja kusjuures lapsi oodati juba kolmandast elukuust! Oleks niiväga tahtnud mõnda hambutut neljakuist uksel "How do you do" ütlemas kohata... Oleks olnud endalgi tore nii muuseas kusagil seltskonnas mainida, et "ah, minu lapsed käivad ka seal, ja teate, neil on inglise keel nii selge, et õumaigaad!"
Tegelikkus oli aga, vabandage väga, täielik "alle-aa". Näidistunni läbiviijaks oli nooruke plika, kes tahtnuks ilmselgelt olla sel hetkel kusagil mujal. Kõigil ei ole tagataskust võtta näitlejameisterlikkust siiras naeratus ka siis esile manada, kui tegelikult pahas tujus oled. Püüdis too neiu, mis ta püüdis, tulemuseks oli ikkagi tehtult viril-võlts irve, mis vähemalt minu lapsed küll nii ära kohutas, et nad enamuse tunnist koridoris veetsid.
Õpetuse põhiiva pidi olema "keel läbi muusika". Olen sama meetodit kasutanud lastele rootsi keele õpetamiseks. Tookordse õppematerjali koostasin sajaprotsendiliselt ise, arvestades väga täpselt kõiki selle keele omadusi, kaasa arvatud intonatsioon ja liitrõhud. Kõik eelöeldu "kudusin muusikasse"- ja teate, nad hakkasid väga ilusasti hääldama! Tõsi, kõneni me tookord ei jõudnud (kui lihtsamad viisakusväljendid, enesetutvustus ja ilm välja arvata), kuid see ei olnudki õpetuse eesmärk (tegemist oli eesti lastega, kes laulsid rootsikeelses kooris). 
Õpetuse edasiandmiseks oli väga hädavajalik musikaalse kõrva olemasolu. Seda nii minu kursusel, kui ka tolles õnnetus inglise keele tunnis, kus end silmnähtavalt ebamugavalt tundev õpetajakene plaadi CD-mängijasse surus ning seeljärel hale-naljakate liigutuste saatel midagi jorina-laadset kuuldavale tõi. Laul see küll ei olnud- ja ausalt öeldes häiris väga ka iseseisvat meloodia järeleaimamist! Ühesõnaga kõik, mis seal toimus, oli nii lubamatult ebaprofessionaalne, et karju appi! Seega ütlesin selgelt ja konkreetselt "head aega" niipea, kui "good-bye"-laulu viimane noot makis kustus. Oleksin ma enne edasistest õpingutest äraütlemist teadnud, mis see jama õieti maksab (loe: missugust rahasummat tahtis firma meiesugustelt tobukestelt välja pubata), oleksin ilmselt märatsema hakanud! Õnneks avasin lepingu alles kodus- ning siis rändas see juba kaminasse...

Õpetust on niisiis seinast seina. Enamus neist on "ainukordsed ja ülihead". Mõnikord näeb aga juhendaja silmist peegeldumas vaid ohjeldamata rahahimu (teen seda vaid selleks, et mina tahan ju ka palka saada!), sellal kui õpetuse kvaliteet on alla igasugust arvestust ja tunni sisu täiesti läbimõtlemata. Laps on muide haruldaselt heaks indikaatoriks- tema juba teesklema ei hakka, kui asi ei köida. Selle, kas tegemist on hetketujust või kehvast õpetusest tuleneva huvipuudusega, tunneb ka ilmeksimatult ära!

Hiljutine kogemus tunniga, mille üheks märksõnaks oli "loovus". (Ausalt öeldes muudab see sõna mind alati väga ettevaatlikuks, sest "loovuse" pähe võidakse meile "kaela määrida" mida iganes- tihtipeale, otse öeldes, lihtsalt mingit mõttetust.) Antud tunni idee võinuks olla suurepärane. Õpetaja aga ei olnud endale selgeks teinud mõningaid põhitõdesid, mida 2-3 aastaste laste juures elementaarselt silmas tuleb pidada!
1) Laps tuleb püüda "konksu otsa" (loe: lapse huvi tuleb äratada) kohe, tunni alguses. Kui ta "konksu otsast" ära tuleb, peab ta sinna "tagasi püüdma".
2) Last ei saa "konksu otsa" tagasi sama tegevuse lõputu kordamisega. See tüütab teda ja ta loobub edasisest koostööst. Tegevus tuleb kiirelt vahetada- köitvama vastu. Kusjuures ka järgmine tegevus ei tohiks kesta lapse jaoks igaviku. Hiljem võib proovida esimest tegevust korrata.
3) Pikk istuv tegevus on väikelapsele tüütu. Ta tahab kindlasti vahepeal karata.
4) Pikad, raske viisiga laulud tekitavad vastumeelsuse.
5) Ebamäärane (loe: ettevalmistamata) tunni ülesehitus ei jää lapsele ega vanemale märkamata.
6) Väikelapsele pole mõtet öelda, mida veelgi toredamat võiks teinekord tunnis teha. Ta ei soovi mitte vestlust, vaid reaalset (huvitavat) tegevust.
7) Vanematega vestlemiseks ei maksa tunniaega üldse raisata. Lastele ei meeldi, kui neile pika aja jooksul tähelepanu ei pöörata.
8) Telefon tuleks tunni ajaks välja lülitada
9) Kella ei tasuks pidevalt piiluda- see ei jää niikuinii märkamata.

Sellised väikesed näpunäited siis...
Üldiselt on aga Eestis asjad hästi. Valikut leidub igale maitsele ja tasemele. Toredaid pakkumisi on kehvadest enam. Küllap kehvad kaua ei kestagi.
Mu sõbranna ja kolleeg, kes hetkel Norras elab, rääkis "imelugusid" selle maa haridussüsteemist ja vaba aja veetmise võimalustest ja kvaliteedist. Sellega võrreldes pole meil siin kurta midagi!
Mis aga ei tähenda, et peaksime ka halvaga nurisemata leppima...


Teisipäev, 20. september 2011

Kanaemadus

Mulle jõudis täna järsku kohale, et mulle meeldib olla kanaema.
Istusin parasjagu kolmandas ummikus, et ära tuua Helise tont-teab-kuhu unustatud mobiiltelefon.
Olin täiesti rahulik.
Auto seinad olid kui müürid minu ja muu maailma vahel. Salongi täitis rahustav barokkmuusika. Väljast kostis närvilist tuututamist. Kõik inimesed ruttasid kuhugi.
Tuul sasis puude kolletuvaid lehti. Seegi tundus kuidagi närviline. Kiiresti, sõrmeotstega rapsitud.
Nagu Helise hommikud.
Kaos, kiirus... üksindus.
"Ema, sul ei ole vaja tõusta", ütleb tema.
Mul on vaja tõusta. Ausõna.
See ei ole ainult tema pärast.
See on minu ja tema pärast kokku.
Kallistus enne teeleminekut. Vihmavari.
"Mine, mine nüüd, jääd bussist maha!"
Tühi pudrutaldrik. Ääre alla unustatud c-vitamiin...
Kas jõuan? Öösärk laperdab sügistuules...
"Kallis, unustasid!"
"Häh, emme, sellepärast siis..."
Näib tühine?

Läksime kolmikutega laupäeval judotrenni. Tunnid toimuvad Koplis. Kusagil pärapõrgus. Laupäevahommikune Kopli tervitas meid päikesepaiste, kuid ootuspäraselt veidi karastunumat hinge nõudvate vaatepiltidega. V. tahtis juba esimest tõenäolist narkarite punti silmates otsa ümber keerata. Minu taluvuspiir asetseb märksa kõrgemal. Silmitsesin suure huviga räämas õuedesse kogunenud, taburettidel istuvaid ja maailma asju arutavaid rätikandjaid eidekesi. Loendasin reedeõhtusest liigvõtmisest (või pigem piaajalisest tsüklist) segaseid joodikuid ja noorte elujõuliste meeste peaparanduskampasid allakäigutrepi tühjussehaigutaval mademel. Püüdsid end kujutleda sealsesse keskkonda väikeste lastega, või veelgi kohutavam, teismelisega, elama. Sealgi ju elatakse. Masendav.
Kõige masendavama mälestuse tollest esimesest trenniminekust ei jätnud mulle aga sugugi  mõni Kopli kirju taustaga  inimene. Selleks oli hoopis "inimene meie endi seast", naine, ema. Ilmselt oli tegemist lahkuläinud perega. Väike poiss oli umbes kolmikute vanune. Ta toodi samuti trenni. Ema parkis auto otse meie oma ette. Isa masin oli veidi eemal. Ema haaras lapse kaenlasse, tormas ootava isa juurde, viskas poisikese tollele sülle ja kukkus sõna otseses mõttes hüsteeriliselt üle tänava kisendama. "Sa jobu oled mind alt vedanud! Sa vead mind kogu aeg alt, igavene närukael!" See oli tõeliselt verdtarretav! Mees püüdis naist vaiksel häälel rahustada. (V. nõudis vaiksel häälel teistkordselt lahkumist.) Õnneks lahkus aga too närvivapustuses ema suhteliselt ruttu. Ta tormas valjult nuttu kõõksudes autosse ja lahkus kummide, vaatamata oma pojakese poolegi. Musist ja kallist rääkimata...
Katkised hinged. Suured egod. Ja kõige tähtsa ja närvesööva kõrval üks tilluke laps...

Ka mind on elu proovile pannud erinevate katsumustega. Olen olnud mahajäetu, kaassõltlane, reedetu... Tean, kui õudseid hetki võib elu vahel pakkuda. Tean, kui meeletult raske võib olla hingelisest kaosest edasi liikumine.
Ometi ei ole ma kunagi oma tuttavaid, isegi kõiki sõpru, rääkimata lastest, oma probleemidesse pühendanud (muidugi, mida vanem laps, seda raskem on neid varjata). Armastan alati rõhutada, et eneseanalüüsivõimega inimese erutus- ja pidurdusprotsess peavad olema tasakaalus. Lausa kuritegu on mu jaoks täiskasvanu elukoorma asetamine lapse kõhetutele õlgadele!
Too ema röökis end tühjaks. Laps vaatas vaikides pealt.
Tean, et hiljem püüab ta aidata. Siis taipab, et ei suuda. Siis tunneb, et vajaks hoopis ise hoolimist ja abi. Ja siis lööb käega...
Jah, muidugi on ka ema vaid inimene. Kuid ikkagi olen ju mina, ema, see, kes lapselt esimesena küsib, kuidas päev on läinud- eeldamata, et tema südant valutaks, kas ma oma kannatuste all ei nõrke. Mina olen see, kes vapralt ärkvel püsib, kuni ukseklõps märku annab, et ta jõudis koju- mitte ei oota lapse öist kontrolli, kas ehk hullusehoog mind nööri järele haarama pole sundinud. Hurjutan mõttetu arvutisistumise, puuduliku ööune ja ilmale mittevastava riietuse pärast. Rõõmustan südamest, kui telefonist kostub "Emme, mul läks nii hästi!". Olen tüütuseni olemas!
Näib tühine?
Näigu pealegi!

Kas sa õunad võtsid?
"Jaa-jaa!"
Õnnistatud päeva siis, kallis laps!
Kolmikud on vist ka juba ärganud...

Kolmapäev, 14. september 2011

Väikemehe veemure

Mul on päris suur probleem. Mu poja pea on juba umbes kuu aja jagu pesemata.
Karl Johann nimelt kardab paaniliselt vett!
Ma ei mäleta, millal see algas.
Ma ei mäleta, miks see algas.
Aga ühel hetkel Joss lihtsalt keeldus vanni minemast! Sel vannist keeldumise hetkel käis ta veel regulaarselt basseinis ja pesi pärast dušši all heameelega peadki. Aga jah, viimasel ujula-külastusel jooksis poiss paaniliselt röökides mööda basseiniäärt edasi-tagasi, hoidudes mu vettekutsuvatest kätest eemale kui tulest! Igati loogilise stsenaariumi kohaselt olime kõik õige pea sunnitud lahkuma. Sest teised inimesed tulevad teatavasti ujulasse lõõgastuma...
Suvel käisime mitmeid kordi mere ääres. Minu mäletamist mööda esimesel korral Jossu solberdas koos teistega jalgupidi vees. Järgnevail kordadel aga oli ujumaminek muutunud juba õudusunenäoks.
"Ma ei taha vette", kordas ta nagu papagoi- isegi siis kui olin talle korduvalt rõhutanud, et vette lähevad ainult need, kes seda soovivad.
Lisann, mu väike konnake, hüppas alati esimesel võimalusel lainetesse. Loviisale pakkus vee ja liivaga mängimine päris-ujumisest rohkem huvi. Ta istus heameelega madalas vees ja nautis oma tegevust.
 Milline pilk tekkis Karl Johanni silmadesse kaldalt õdede tegevust jälgides! Polnud raske taibata, et väikemees peab end ka nende eest vastutavaks. Oma arust kaval olles püüdis ta erinevate nippide abil õed rannast minema saada.
Esiteks kõndis ta väikeste kiirete sammudega mööda kaldariba edasi-tagasi, korrutades nagu mantrat- "ma ei taha ujuma minna"- ise ilmselt salamisi lootes, et see ka õdedele "nakkab" ja nad tagasi kaldale toob.
"Tahan koju minna", tuli järgmiseks katse-lauseks. Kiiruga viskas ta selle saatel oma järelveetavasse rannakärru kõik maismaal asetsevad ämbrid, kühvlid ja liivavormid (koos liivaga) ning pälvis sellega õdede pahameeletomi. "Hakkame minema!" kiirustas ta ka mind takka. Vaene väikseke, kui nördinud ta oli, kui nägi, et me ei kavatsegi liikuda!
Kui me aga lõpuks tõepoolest rannast lahkuma hakkasime, lidus poisike sada meetrit eespool, ikka oma tillukeste otsustavate sammudega, kohusetundlikult mänguasjakärukest järele vedades ja aeg-ajalt närviliselt üle õla piiludes, ega me ometi juhuslikult ümber mõelnud pole!
 Hiljuti märkasin, et Karl Johannil on veidi segased lood sõnaga "uppumine". See ei tundu esmapilgul seotud olevat ühes eelmises postituses mainitud "Ujub see või upub ta?"- lauluga. Antud mäng on meil endiselt kasutusel ja tavaolukorras (kausis mängides) probleeme ei tekita.
Aga- Jossile meeldib õdede vanniskäiku üle vanniääre pealt vaadata ja ta saab alati paanikahoo siis, kui mõni lelu vannis põhja vajub. Nuttes tormab ta "ei upu, ei upu!" hüüetega vannitoast välja - et järgmisel hetkel tagasi söösta, kontrollimaks, äkki on olukord siiski normaliseerunud. Ei? Üüüüüü!
Õed vaatavad imestunult...
"Upub, upub!" kiljus Johann eile hüsteeriliselt, väljavooluvees üht sinist lehtrit märgates. Minu näitlik õppetund sellest, kuidas suurem asi väiksemast (ehk siis lehter kanalisatsioonitorust) kohe kuidagi läbi ei mahu, teda ei veenud. Tõstsin lehtri alistunult veest välja. Ei olnud eriti naljakas.
 Kogu vee-hirmu absoluutne kõrghetk leidis aga aset paar päeva tagasi. Istutasin parajasti tulbisibulaid, kui otsustas sadama hakata. Olime end selleks keepide ja kummikutega ette valmistanud, sestap ei tulnud mul mõttessegi tööd katkestada. Pealegi ei sadanud ju paduvihma!
 Karl Johann aga arvas teisiti.
"Kardan vihma", ütles ta hädiselt. "Vihm on mõnus", püüdsin heatujuliselt hirmukest peletada. "Ei, ei!", ketras poisike edasi, "kardan vihma, tahan tuppa." No mida?
Johanni paanika nakatas Loviisatki ning asi päädis sellega, et kaks täiest kõrist röökivat last tagusid kogu oma väikese jõuga veranda ukse klaasile. Sealt issi nad "päästiski".
Õnneks kadus vihmahirm sama kiirelt kui tuli ning juba järgmisel päeva plätserdasid kõik kolm pardikest jälle lõbusasti lombis. Nojah, võib ju olla, et nad ei pannud lihtsalt tähele, et vihma tibutas...
 Mida ma pean tegema? Psühholoogi poole pöörduma?
"Kas ta on vette kukkunud?", kujutlen juba ette malbehäälset küsimust.
Ei!
"Kas tal on mõni lelu vees kadunuks jäänud?"
Ei!
"Kas teda on veega hirmutatud?"
Ei!
Veel poole tundi küsimusi ja ei-vastuseid. Olen ju ka ise kõik variandid hirmu tekkemehhanismidest läbi mõelnud...
"Proovige temaga ta-sa-pi-si. Alguses tassi veega. Tilk-tilk sõrme pealt...", järgneb mu kujutluskõrvas psühholoogi uinutaval toonil õpetus.
"Mhmh, mhmh", noogutan mõttes kärsitult vastu, "teate, mul oleks vaja ta pea siiski kiiremas korras puhtaks saada- ta muide juba kratsib seda..."
Tilk-tilga haaval tiksub mõtisklustund toredaid nõuandeid täis. Joss aga ei taha endiselt vanni minna.
Ja mina ei taha psühholoogi juurde.
 Vanasti pandi laps vägisi dušši alla ja pesti pikema jututa pea puhtaks. Nüüdne lastepsühholoogia muidugi nii jõhkraid meetodeid ei poolda. Ikka tilk-tilga haaval...
Ma ei tea isegi, mida mina pooldan.
Äkki prooviks une pealt?
Hiljem oleks tilgutamisega aega jännata küll ja küll!

                                                                    ***

Jossi pea on nüüd puhas. Kasutasin "kombineeritud meetodit". Alustasin tilk-tilga haaval, lõpetasin vana aja kombel. Nii lihtsalt kujunes.
"Ei uppunud", ohkas puhas poiss peale pesu kergendatult.
"Sa olid väga-väga tubli", vastasin hellalt.
Seejärel otsisin internetist lastepsühholoogi numbri...

                                                                   ***

Enne, kui jõudisin lastepsühholoogi juurde aja panna, rääkis V. oma hea tuttava psühholoogiga. Kas tahate täpselt teada, mida see psühholoog ütles?
"Proovige temaga ta-sa-pi-si. Alguses tassi veega..."
:)))))




Pühapäev, 11. september 2011

Jooksurõõm või massipsühhoos?

Oletame, et teile meeldib joosta. Ko-hu-ta-val kombel!
Lippaksite üle kivide ja kändude, niitude ja põldude. Iga Jumala päev.
Jooks annaks teile tiivad. Vabastaks teid argimuredest. Mõjuks teraapiliselt sundmõtetele. Tasakaalustaks käitumismustri kitsaskohad.
Oletame, et see on nii.
Ja nüüd ma küsin- kas te tuleksite mingigi hinna eest oma meelistegevust harrastama mitmetuhandepealise inimmassi sekka, südalinna kõrghoonestiku vahele, autoteele?
Kui teie vastus on "jah", siis ma köhatan kohmetult ja teen teist juttu, noh ilmast või muust säherdusest...
Ise aga imestan mõttes, et vaata kus äge pank see SEB, ajab karja kokku, inime jookseb (mõni nii, et veri ninast väljas), küsimata eneselt kordagi, miks ma seda siin, südalinnas, tohutu inimhulga keskel ja raha eest peaksin tegema? Kas selleks, et mulle meelib karja-vaim? Selleks, et näidata, et mina olen ka siin? Või selleks, et ma äkki ei teagi, et Tallinna lähiümbruses on olemas sellised kaunid kohad nagu näiteks Pirita ja Harku mets, kus on hästi hooldatud jooksurajad ning puhas õhk?
(Vahepeal selgus ka neljas, kõige tõenäolisem versioon- joosta selleks, et saada tasuta KRUIISILE!!! Ihihii, siis võib küll koivad üheks hommikuks kõhu alt välja venitada!)
Ei, ega ma väga tõsiselt kritiseerigi! Olen juba välja vaadanud, missugust teed mööda autoga südalinna pääseb, seega jooksku aga minu poolest kõik linnajooksuhuvilised rahus kasvõi oimetuks.
Jooksku mõni teine kord veelgi! Noh, näiteks esmaspäevahommikuse tipptunni ajal kesklinna suunas. Või reede õhtul Tartu maanteed pidi linnast välja. Saaks selle tõelise tunde kah kätte. Selle, mis on päris ja muutumatu.
Mitte nii, et maksad pangale raha, saad numbri seljale, lidud läbi liikluseks suletud linna ja arvad, et see ongi sport.
Lihtsalt imestan.
Mõjukatel on vägi ja võim! Ja muidugi laitmatu promomisoskus. Minusugused teisitimõtlejad jäävad siinkohal ilma mingi kahtlusevarjundita imetillukesse vähemusse (või, oo õudust, sulanduvad ühte Delfi anonüümsete kommentaatoritega, kes valimatult kõike kritiseerivad).
Et mitte päris isolatsiooni sattuda, peaks vist homme õhtul lausa Harku ringi ette võtma?
Sest tegelikult on ju sport lahe...
                                                                  ***
Kuna selgus, et mõned mu tuttavadki võtsid ülalmainitud üritusest osa, siis palun oma "kiiksaka" mõtteviisi pärast mitte pahandada! See on ju ainult minu vaatevinkel!
Pealegi- stiletto-jooks tundub mu jaoks veelgi tobedam:)

Reede, 9. september 2011

Põgus pilguheit tagasi nõuka aega...

... mil teenindaja oli Kremli-vanameestest tähtsuselt vähemalt järgmisel kohal, leidis täna aset Nõmme turu Reval Kondiitri kohvikus, kuhu me lastega preemiaks läksime- tubli käitumise eest lettide vahel patseerides (nad nimelt hammustasid vaid ühest müügilolevast kurgist tükikese ja tegid hambajäljed vaid ühte kapsasse- ja see on mega-hea tulemus!)
 Niisiis sisenesime pahaaimamatult (ja esmakordselt) tollesse ülalmainitud kohvikusse. Oli väike järjekord ja lapsed sättisid end kenasti toolidele istuma (mainin selle ära, et keegi ei hakkaks enesele meie tavapärast, koos kaklustega  kodu-elu ette manama, mis veidikegi õigustaks alljärgnevat).
 Juba eemalt vaadates tundus selle müüja käitumine imelik. Letini jõudes tundsin aga korraga, kuidas paar-kolmkümmend aastat mu turjalt pudenes ja ma nüüd argliku plikatirtsuna eht nõuka-aegse kaupluse leti ääres eht nõuka-aegselt tigedalt babuljalt ääri-veeri ihaldatatavat asja püüan välja kaubelda- enne kui ta tõeliselt vihastab...
Kadrina mänguasjade poe müüja oli ka üks säherdune. Naljakas, et ta just mänguasjade poes töötas! Mänguasjapood oli (ja on) ju lapse jaoks üks põnevamaid poode, kus aeg-ajalt uudistamas käia. Tööstuskaubad all jaama juures- kus müüdi minu mäletamist mööda heal juhul vaid mutreid ja purgikaasi, oli märksa igavam valik...
Too mängupoe müüja alustas meie poodi sisenemist nähes otsemaid mingit omapärast ähkimist. Ähkimine valjenes ja vaibus võrdeliselt meie asukohaga mänguasjade suhtes. Juhtusime me mõnd lelu puutuma, valjenes ähkimine möögimiseks ja päädis röögatusega "ei puutu!"
Vanaema soovitas meil sellest kauplusest hoiduda. Väiksema lapsena ma vist käisingi seal vaid hädaolukorras (kui enam tõesti uusi mänguasju vaatamata olla ei saanud). Pisut vanema ja julgemana meeldis meile aga nimme seda müüjat narritamas käia. Mis ta siis oli selline tigedik!
Reval Kondiitri müüja jõllitas uskumatul ilmel kassaaparaati- otsekui andnuks see talle käskluse kõik järgnevad ostud omast taskust kinni maksta. Tammusin nõutult jalalt jalale. "Röhh," tegi ta järsku. Võpatasin. "Eee...", vaatasin arglikult tema poole. Kassaaparaadi jõllitamine jätkus. Lisandus sõrmede närviline trummeldamine vastu lauaplaati. Mõistsin, et "röhh" oli mulle märguandeks estitada oma ostusoov
"Tere! Palun üks spinati- ja kolm lihapirukat."
Rapsides haaras ta paberkoti ja kühveldas sinna midagi sisse. "Röhh! Misasja? Kolm spinati vä?"
"Kolm liha- ja üks spinatipirukas..."
"Nüüd siis järsku kolm liha! Äkk!"
Rapsides kühveldas ta midagi kotist välja.
Kirikutööd tehes olen igasugu ullikesi näinud, seega lasin tal rahus rapsida.
"Millega need pirukad on, mis just äsja ahjust tulid?" küsisin edasi, ise endiselt viisakaks jäädes.
Ta vahtis mind sama uskumatu ilmega, kui ennist kassaaparaati, siis aga marssis tahapoole, ahju juurde, kus askeldas teine umbes temaealine naisterahvas.
"See tahab teada, mis pirukad viimati tulid!"
Neelatasin. "See" ei öelda inimese kohta.
(Millegipärast arvasin tagumise naise normaalsema olevat. Tagumine naine aga osutus hoopis esimese ustav jünger olema. Teate küll, vahel on kollektiivides jõujooned nii hästi paigas, et see, kes aste madalamal seisab (ükskõik, kas ametinimetuse poolest või lihtsalt jõumeetodil paika pandult), püüab esimest kõigest hingest jäljendada.)
Nad seisid kahekesi ahju juures. Käed puusas, suud kriipsuks venitatud. "Uskumatu häbematus," andsid nende vankuvad pead märku, "kuidas ta julgeb!?"  Järjekord mu taga niheles.
"Kust mina tean, mis pirukad viimati tulid!" piiksatas ahjutagune viimaks nina kirtsutades, ise vilksamisi teist piiludes, et kas saab tänase heakskiidu-linnukese kirja. Talle vaesekesele kuluks üks eneseleidmise tugigrupp ära, mõtlesin kaastundlikult. Muidugi teadis ta hästi, mis pirukaid küpsetab- aga näe, öelda ei julgenud, selle asemel mängis mulle ebaõnnestunult mingit nähvitsat! Hale!
"Röhh, mis te võtate siis midagi veel või ei võtaaäh, öelge juba äraaaäh!", vääksutas aga letiäärne mulle oma hääletämbrit mõnitavalt üles-alla, heitmata naabrile ainsatki tunnustavat pilku (mistõttu too kindlasti õhtul patja nuttis) ning mind iga hinna eest naeruvääristada püüdes. Uskumatult jabur!
Julm, kaastundetu tüüp, fikseerisin kiirelt. Psühhopaat. Teda juba ei muuda!

Ma ei läinud õnge.
Ma ei hakanud vastu ärplema.
Oma arvamuse antud kohviku teeninduskultuurist kirjutasin Reval Kondiitri tagasiside lehele.
Sellega loen ka antud teema ning nõuka- aegsete kohvikute külastamise lõppenuks.

                                                                      * * *

Vabanduskiri maandus mu postkasti juba järgmisel varahommikul. Ma polevat esimene, kes antud kohviku teeninduskultuuri üle kaebab. Reageerime kindlasti, seisis kirjas.
Reageerite? Okei! Ma vist astun ka ise sealt järmisel nädalal ikkagi korra läbi...

Neljapäev, 1. september 2011

Jänes

Sõitsin mööda Järvevana teed. Teate küll, milline songermaa seal praegu on! Teed tuleb jälgida väga tähelepanelikult. Sõiduread on küll tõketega eraldatud, kuid looklevad üsna suvaliselt. Kehtivad vaid ajutised liiklusmärgid. Ja kiirusepiirangud. Nii paremal kui vasakul teepervedes möirgavad ööpäevaringselt kopad, teerullid, kraanad, hiidpuurid ja kallurid (ühesõnaga kõik Karl Johanni unistuste masinad). Käib vilgas ehitus. Uus ja seninägematult uhke liiklussõlm on kohe-kohe valmimas.
Autojuhid noogutavad tunnustavalt, loobivad aknast suitsukonisid ning unistavad end aega, mil siinkandis jälle kimada saab. Aega, mil kõik on juba palju parem...
Sõitsin siis minagi ühel pime-sombusel õhtul Järvevana tee kaudu kodu poole. Asfalt oli märg ja läikis hullumoodi vastu. Küünitasin end, kael õieli, esiaknale lähemale, et paremini näha, kuhu õieti sõitma pean. Ja korraga ma nägin midagi ebatavalist. Nägin ühte jänest oma auto ees lidumas. Jah, sealsamas ehitustandriks muudetud Järvevana teel! Viuhh, valgustasid mu auto tuled hetkeks loomakese selga ning sekund hiljem oli ta juba pimedusse kalpsanud. Ma ei tea, kas ta pääses eluga või hukkus. Kuid see polegi ehk selles kontekstis eriti oluline. Nimelt omandas too tuledevihus elu jooksu sooritav haavikuemand minu jaoks hoopis muu tähenduse. Ta paotas mulle ühe ukse mu enda lapsepõlve.
Ega paljud vast mäletagi aega, mil Järvevana tee valgusfoorita ületatav oli. Mina aga olen sellel teel isegi lamanud. See oli ühel uusaastaööl. Küllap on meist paljudel meeles üks lapsepõlve sõnulseletamatult eriline tunne- rõõmutunne, millel pisut ärevust vürtsiks- ja mis valdas südant vaid väga erilistel puhkudel, näiteks kaugete külaliste saabudes, kui ka vanemad olid lapselikult põnevil, või kasvõi selsamal uusaastaööl, kui koge pere, kogu õu ja kogu maailm tundusid olevat nii ühtsed ja head! Jah, tookord tundus kogunisti see tühi Järvevana tee meie oma olevat. Mööduv elektrirong tuututas tunnustavalt saabuva aasta ning meie ülemeelikute lehvituste auks. Ja kui hiljem sealsamas meie oma külmunud teel külg- külje kõrval lamasime, rind õnnetundest pakatamas, sirutasid kõrguses siravad taevatähed mõned oma pikkadest kiirtest salaja otse südamesse ning kirjutasid sinna Aja Mälu kauni signatuuri.
Aitäh, jänes, et see mulle meenus!
Kõik mu lapsepõlvemängud kuuluvad sinnasamasse Järvevana tee äärsesse asumisse, mis oli tol ajal tõeline paradiis. Kui paljudel meist, nõukaaegsetest linnalastest, õieti oli võimalust suviti välibasseinides lustida, aiamaalt möödaminnes oma käega marju põske pista, et siis lõkerdades ning patside välkudes metsa lipata, kus ootamas onn ja ronimispuu, salajased maasikavälud ning päikesekildudest sillerdav Ülemiste järv? Ja loomulikult oli too Järve mets koduks ka nii pikk-kõrvadele kui rebastele, kitsedele ja kogunisti põtradele.

See oli ühel talvel. Olime emaga sealsamas Järve metsas suusatamas. Alustasime just ühte üsna järsku laskumist. Samal ajal kostus alt orust ebamaist ammumist. Emapõder! Jajaa, kindlasti koos vasikaga! Minu ema ehmatas end sellest hetkega kaameks, viskus hoobilt hange (et suusahoog pidama saada) ning seejärel kappas koos suuskadega üle minu tagasi mäetipu poole. Üritasin algul samuti ema kabuhirmu tuules põgeneda. Siis aga loobusin. Ju ei olnud minu hirmuskaala piisavalt laes, et eneses seesugust ebamaist jõudu käivitada. Vereimejast põder oleks kindlalt võitnud! Istusin alistunult hanges ja mõtlesin isekeskis, et mis siis ikka, tulgu ja söögu, kui tahab... Mõne aja pärast need häälitsused lakkasid ning ema hiilis uuesti lähemale- et kindlaks teha, kas olen veel elus... Vaat milline ürgmets! 

Uus tee jookseb otse aiamaade eest. Meie kunagine taliõunapuugi peaks hämmeldunult seda tutikat magistraali tunnistama. Kõrvalasuv kelgumägi, mille ülemises kühmus kena hüpekas, jookseb nüüd otse autorataste alla. Ning vana kaev, mille ääres kevadeti kõhuli maas konnakontserte kuulasime, on jäädavalt maamunalt pühitud.
Ma ei ole eriline nostalgitseja. Eks asjad ikka muutu ajapikku.
Aga ühte asja ma ei taipa. Kuidas on võimalik, et midagi niisugust toimub siinsamas, kunagises looduse rüpes, tervet Tallinna linna joogiveega varustava järve ääres? Kuidas on üldse võimalik tulla selle peale, et ehitada siia selline tohutu liiklussõlm? Kuidas on võimalik, et vee raskemetallide sisaldust ei olegi vajalik mõõta? Kuidas on võimalik, et sellega lepitakse?
Jah, küllap liiklus läheb nüüd veidikene sujuvamaks. Aga...
Siin peab olema mets, teadis jänes.
Oh jänku, jänkuke...

Sulgesin tasakesi oma lapsepõlve-ukse ja jätkasin sõitu.
Ikka kael õieli, et mitte kraavi kihutada...




Esmaspäev, 29. august 2011

Ilustamata

"Ma lihtsalt ei suuda enam," ütles Loviisa nagu muuseas, mängu vahele.
"Mina ka ei suuda," noogutas Johann kaasa.
"Sina suudad küll, mina ei suuda", oli aga Loviisa kategooriline...

Lepime kokku, et kirjutan nüüd ilustamata, tulistan otse ja täislaenguga, mida mul on öelda ühe möödunud päeva kohta, mil mu kallid lapsukesed mu inimvõimed sõna otseses mõttes nii proovile panid, et mõtlesin mitmeid kordi võtta suund Paldiski maantee poole, sinna algusesse, teate küll! Kas teist keegi on kunagi end nii läbikurnatuna tundnud, et silmad näivad fookusest väljuvat ja kumbki ise suunda- ehk siis eikuhugi- vaatavat? Kui mälu on nii rämpsu täis, et puht-füüsiliselt tunned, kuidas üleliigne saast pealae pealt üle kõrvade allapoole jookseb? Kui mingi viimane töötav mutrike ajusopis vasardab, et veel kaks tundi, kaks imelist tunnikest täis laste loovuse kappavat arengut ja maailma-avastamise lusti- ja siis võid langeda, oma asi, kas oiates või huilates. Ja kui viimaks langedki- tundmata vähimatki piinlikkust liivakastiks muudetud ja ühtlasi mänguasjadega kaetud põranda üle, mille koristamiseks koos lastega puudus vähimgi entusiasm- siis keha, jah, tema küll lebab juba, kuid mõtted sööstavad veel kaua-kaua tuhandekilomeetrise tunnikiirusega edasi, purunedes alles uinumise hetkel vastu reaalsuse tuima seina miljoniks killuks, iga kild peegeldamas ühtainumast sõna- väsimus...
Kui te ei ole midagi eelkirjeldatut tundnud, siis ärge küsige imestunult, miks mina sel hommikul veel voodis pikutasin, kui trio juba ammuilma üleval oli ja mängis, ning miks ma alles siis kõrvu hakkasin kikitama, kui nende kaunikõlalistest häälekestest moodustus viis, mida olin palju kordi kuulnud ühes "Tweenie põngerjate" multikas. "Ujub see, või upub ta?", küsisid mu lapsukesed lauldes, matkides nii oma filmisõpru, kes eri materjalist asjakesi vette asetades ühed ujujateks, teised aga uppujateks liigitasid. Mind pinnal- ega põhjasujuvad materjalid ei huvitanud. Väga hakkas aga huvitama mängu korraldamiseks vajaminev vedelik, mis üha ilmselgemalt ei tundunud olevat vesi ning mis üha ilmselgemalt kahtlusevarju ühele teisele vedelikule heitis.
Piss! Miks ma kohe ei tormanud???
Ma ei kirjelda üksikasju. Mainin vaid, et mängu tagajärgede likvideerimine võttis aega tubli tunni ja peotäie niigi kärbunud närvirakke. Ning osad asjad- nii ujuvad kui uppuvad- pidin viskama otsejoones prügikasti. Veel päevi hiljemgi avastasin vannitoast ühe nuustik-kala, kes mulle mõistmatute kalasilmadega otsa vaatas, kui üritasin jälile saada sellele kohutavale meeste välikäimla uriinilehale, mis meie vannituppa sisenejale pahvakana otaette lajatas ning seejärel ta sealt otsemaid öökides välja peletas. See, et kalagi oli suplemas käinud, selgus õnneks õige pea ning kui ma, haisev vee-elukas ühe käe pöidla ja nimetisõrme vahel tilbendamas, teise käe samad sõrmed ninast kinni hoidmas, trepist alla kiirustasin, kõlas kolmehäälne "Tahan kala!" täiesti kurtidele kõrvadele, sumbudes vaikselt solgipange sisemusse...
 Ennelõunane aeg ei toonud kergendust. Peale seda, kui mu hommiku-tee oli kellegi vale jalaliigutuse tõttu diivanisse immutatud, kõik restidesse paigutatud sügise- ja talveriided laiali kistud, aegade algusest esikus asetsev võtmete hoidmise tops puruks visatud ning issi sigaretid "Marlboro" ühtlase puruna garderoobi põrandat katsid, oli aeg õue minna.
 Sealgi ei läinud viperusteta. Muu hulgas leidsid ronitaimede tugipulgad uue kodu kanalisatsioonikaevus, kuhu nad kaanel asetseva augukese kaudu lahkelt juhatati (ja mida issi kõhuli maas peab hakkama välja koukima- et vesi meie maja kraanikaussides ja vetsupottides vastupidises suunas voolama ei hakkaks). Vürtsi lisasid ka kaklused jalgrataste, kastekannude, kühvlite, seente ja koera joogikaussi pillutavate esemete üle, samuti kukkumised, lükkamised, kokkupõrked või siis lihtsalt igavuse närvesööva paisu tagant väljatungiv jonnijoru.
 Õhtu tipphetkeks kujunes vaieldamatult mu lemmik- öko- hambapasta tühjendamine kraanikaussi ning selle lähiümbrusesse Jossi poolt...

Korjan viimseid jõuvarusid mängu pannes põrandalt ühe pool-näritud hapukurgi. Misseal´s ikka, söön ära... Hammustan mõtlikult, kuid kurgiga sattub hamba alla ka üks (ilmselt liivakastist pärit) tilluke kivi, mis oma kavalas kõvaduses mu parempoolsed purihambad peaaegu poolitab. Sööstan oiates suud loputama, kraanist vuhiseb aga suhu tulikuuma vett... 
Ehk räägiksime veel suutmisest, mu kallid lapsed! Kogu oma tobeduses ning pooleldi põlenud suuga pajataksin mõndagi...
                                                             








Kolmapäev, 17. august 2011

Nuudlid juustuga

Täna meenus mulle üks kole seik lapsepõlvest. Ootasime Tapa jaamas rongi ja minul- nelja-viiene või mis ma siis olla võisin- tuli hirmus pissihäda peale. Ema viis mind peldikuputka juurde (ütlen meelega just selle sõna, kohe mõistate, miks)- mis oma olemasolust lõhnameelele juba kaugelt märku andis- ning ütles: "Noh, käi nüüd kiiresti ära, muidu jääme rongist maha"
Astusin arglike sammudega putkasse. Väikesest katkiste ruutudega trellitatud aknast tungis sisse tolmune valgusvihk, mis andis seal valitsevalt hämarusele judinaidtekitava varjundi, tunde, otsekui peidaks too ruum kogu maailma räpasust, jõhkrust ja rõvedust. Kujutlesin vaimusilmas ust oma selja taga vaikselt sulgumas, et pimeduse jõud mind igaveseks sellesse jõledasse põrandal haigutavasse auku saaksid imeda, kuhu tegelikult oma häda pidin õiendama. Nihkusin hinge kinni hoides eesmärgi poole. Korraga valgustas päike veidi eredamalt- nii, et mõned kiired ulatusid põrandatki puudutama. Ja ma nägin midagi jubedat! Nägin kogu põrandapinna ulatuses looklemas, väänlemas ja põimumas valgeid, jõledaid ussikesi. Miljoneid! Hetk hiljem perroonil õudusest värisedes ei teadnud ma veel, et see vaatepilt painab mind aastakümneid...

Täna jõllitasin uskumatu ilmega meie köögilaua alust, pealset ja lähiümbrust. Unustasin vist hingamisegi. Ussikesed. Miljonid! Tsurr!!!
Võdistasin end tagasi tänapäeva.
Trio istus söögitoolikestes nagu tavaliselt. Nad sõid õhtust. Nuudleid juustuga. Olin eelnevalt toidu väikesteks tükkideks hakkinud, et väikestel kätel oleks seda mugav kahvli otsa võtta. Neile väga maitses, kuid kahvliga oli, nagu hiljem selgus, siiski liiga ebamugav süüa- ja lapsed otsustasid üksmeelselt (minu mõneminutilise eemaloleku ajal) näppudega jätkata. Nuudleid jõudis ka suhu... Rohkem vedeles neid aga põrandal, laual, süles- ning isegi juustes!
Nuudlid... väänlevad, looklevad, põimuvad.
Nagu mälestusedki. Kanäe, millega seoses mõni võib esile kerkida!

Vakstu, mõtlesin kleepuvaid nuudlivorstikesi vaevaliselt ükshaaval kühvlile rullides. Kogu laua- ja toolialuste ulatuses... Peale sööki võtaks neljast nurgast...

Neljast nurgast võtaks mõnel mälestuselgi, mis aeg-ajalt, otsekui läbi tolmuse trellakna kumava päikesevalguse kusagilt unustuste hingesopist esile kerkib. Nagu eelpoolmainitu.
Oskaks vaid...

Esmaspäev, 15. august 2011

Loviisa lavaelu

Loviisa veedab enamiku ajast laval. Tema võime kehastuda erinevatesse rollidesse on lihtsalt hämmastav! Publiku olemasolu tiivustab veelgi enam pingutama. Tüüplahendusi näitleja- Loviisa enesele ei luba. Aplaus peab olema vägev!
Siinkohal tooksin kriitik- emana välja mõningad eredamad rollinäited näitleja- Loviisa peadpööritavast karjäärist.
Sõitlev mutike Keskturu kurgiletis:
Tegevus toimub elutoa põrandal. Loviisa arvab, et tal on õigus kõigile sealolevaile autodele. Johann julgeb siiski ühe haarata ja jookseb kiiruga eemale. Sealt alates algab roll- Loviisa pistab heleda, hüsteerilise häälega kisama, samal ajal sõideldes ülikiirete arusaamatute sõnadega. Täpselt nii hüüaks vene mutike leti tagant järele tema kurkidega põgenevale vargapoisile. Super roll!
Kõlbluspolitseinik:
Ema on triole midagi keelanud. Otsekohe kehastub Loviisa oma tähtsasse rolli ja kontrollib, kas keeldu ikka järgitakse. Näiteks toome teleka puutumise keelu. Kui Johann veidikenegi telekale läheneb või- oh hoidku- telekaalusele kapile julgeb ronida, tuleb tal otsemaid Loviisaga tegemist teha! Vaene mees kistakse keelatud kohast "ropsti" alla enne, kui ta vastuhakule mõtlemagi on suutnud hakata. Hea, et luud-kondid terveks jäid! Vaat selline roll!
Teistest võrdsem:
Poes. Ostame igaüks väikese paki kõrsikuid. Loviisa paneb enda korvi kaks pakki.
Söögilauas. Igaühel on lusikas. Loviisal on kaks. Ahjaa, Lisann on millegipärast ilma...
Autos. Sõidame koju laste mängumaalt. "Mis sulle kõige rohkem meeldis, Lisann?", küsin. "Mulle meeldis karussell", vastab Loviisa. "Aga Lisann, mis sulle meeldis?", pöördun uuesti Lisanni poole. "Mulle meeldis karussell", vastab Loviisa uuesti. "Mis Johannile meeldis?", pöördun Jossu poole. "Karussell meeldis mulle", vastab Loviisa veelgi valjemalt. "Karussell", kordab Johanngi järele, kuigi  mu kõrv püüdis kinni, et poiss tahtis esmalt hoopis autot nimetada...
Voodis. Igaühel on lubatud üks auto kaasa võtta. Loviisa teki alt pudeneb neid välja vähemalt kümmekond, kusjuurest selles vaimustavas rollis taban ta mängutoast lisa toomise katsel.
Kisakõri:
Teistel pole mõtet samaaegselt nutta. Seda pole niikuinii kosta.
Täiskasvanu:
Rida super komöödiarolle.
Näide üks. Loviisa ohkab. Pööritab silmi. "Ma lihtsalt ei suuda enam!" (Ei tea, kellelt ta küll seda kuulnud on?:)
Teine näide. Lennuk sõidab mürinal taevas. Loviisa avaldab soovi lennukiga sõita. Küsin, kas tal raha on. "Jaaa!", kostab veendunud hääleke. Hetk hiljem toob ta mulle kena viieeurose rahatähe. "Palun!" Mis siis sest, et minu rahakott lebab lahtikistuna esikupõrandal... Raha said, nüüd lennakem!
Kolmas näide. Loviisa on mahlaklaasi põrandale kummutanud. Jõuan jaole, tõmban kopsud õhku täis... Loviisa vaata suurte tõsiste silmadega otsa ja ütleb konkreetselt: "Ära karju!" Enesekindlus voolab mu´st välja nagu õhk kopsudest. (Sügav sisse- väljahingamine pidavat muidugi rahustama.)
Neljas näide. Sõidame mööda auklikkuTallinna tänavat. "On alles teed", ohkan V.-le. "On alles teed, jah!", kostab kinnitusena tagapingilt.
Ornitoloog:
Oleme külas. Üle maja lendavad kured. "Näe kurg!", ütlen üles viibates Loviisale. "Ei ole kurg", vaidleb tüdruk enesekindlalt vastu, "vares on hoopis."
Viime vanaema autoga koju. Loviisa viipab autoaknast välja: "Näe kana!" "Kus see kana sul siin Mustamäel on?", imestan mina. "Näe jälle kana!", hüüab Loviisa varsti uuesti. Tee ääres on prisked kajakad. "Kajakas, Loviisa", parandan last. "Ei ole kajakas, kana on. Kana- hoopis!", jääb Loviisa enesele kindlaks.
Maailma kõikide beebide pealik:
Maailma kõige kõvemad kallid. Maailma kõige magusamad musid. Pehmed käekesed. Üksikud uljad lokisalgud selja peal. Beebilikult torssis huuled. Põhjatud hallikassinised silmad, mis näevad ilmselt südamepõhjani.

See on meie Loviisa. Tüdruk, kellele peab jätkuma pidevat tähelepanu. Keda peab järjepanu kiitma. Julgustama. Innustama. Kes toob me tuppa päikese- kuid vajadusel veab kohale ka tormipilved. Ja kel on karrr-ak-terrr! Igas rollis. Ka lavataguses.
Mäletan, et kui kolmikud olid veel tibatillukesed, siis Loviisa aina magas. Magusalt ja rahulikult. Teised lapsed jõudsid kordi ärgata ja mu tähelepanu nõuda- tema aga tudus oma seinaäärses voodikeses õndsat und. Tundsin vahel lausa tungivat vajadust teda sülle võtta! (Aga kes ikka magavat last torkima hakkab!)
Praegugi nohisevad kolmikud magada. Loviisa voodi on nagu alati, mänguasju täis. Ta on ühe hiiglasliku plastmassist nukumajagi omale kaissu vedanud. Asetan kõik asjad tasakesi mängutuppa tagasi- homset ootama.

Elu on teater. Vahel tahaks küll etendust veidi kauem tugitoolist jälgida. Sekkumata. Aga samas- ilma kriitikata läheb vast liiga moderseks.
Mulle meeldib klassikaline rohkem...


Laupäev, 6. august 2011

Lisanni sõpruse kuldreegel

Lisann on tohutult muutunud.
Olid ajad, mil võõras teda vaadatagi ei tohtinud, rääkimata kõnetamisest või puudutamisest- tohutu hala, mis sellele järgnes, võttis kuulajal esimestel minutitel kõhu alt õõnsaks, järgnevalt aga tekitas üha tugevnevat süütunnet, hõlmates viimaks kogu maailma hädad ja viletsuse. Lisanni ennast ei huvitanud muidugi absoluutselt, mis närvesöövaid emotsionaalseid kõrvalmõjusid ta halamine inimestes põhjustas. Kui uks viimase külalise järel kinni oli klõpsatanud (või me ise võõrast kohast lahkusime), sai ta ju jälle tavaliseks tüdrukuks hakata- ilma pikemalt juurdlemata.
Praeguseks on aga Lisannist kasvanud avatud ja julge laps. Ta silmad pilluvad sädemeid ja suu on pidevalt naeratusest kõrvuni. Ronimises ja ujumises puuduvad tal vastased. Ta ei karda absoluutselt kõrgust, kribades orava kombel üles igast redelit meenutavast moodustisest. Nii mõnigi kord olen ronimishoos Lisanni abitult turvata püüdes infarktieelse seisundi saavutanud, kui viimane kannajupikegi mu haardeulatusest kadunud ja tema kusagil maa ja taeva vahel vallatult lõkerdades kõõlumist naudib. No ei ole ju naljakas! Ka veetemperatuur ei lähe Lisannile üldse korda. Ajal, mil mina oma varbaotsaga läbirääkimisi pean, et see korrakski jääkülma vette nõustuks astuma, hüppab Lisann läbematult kaldal üles-alla, oodates, et ma ta otsemaid "karmauhti" vette kastaks. Ojaa, ja see on alles algus. Siis peab ju ujuma ka! Külmakrampides emme abiga muidugi...
Õnneks teised kolmiklapsed ekstreemsusi ei harrasta!
Lisann ei vaja domineerimist, kuid teistel enda üle domineerida ta ka ei luba. Heameelega mängib ta omaette ja tihtilugu armastab lihtsalt diivanil lugeda, tundudes ilmselt, haprake nagu ta on, kerge saagina "torkijatele"- noh, näiteks müramishoos hullunud Loviisale-Jossile. Oh lapsed, et te ka ei õpi- teate ju, et see mulje on petlik! Lisann on hiigla vintske tüüp. Sündinud võitleja. Ärgu siis tuldagu minu juurde kaeblema, kui ta oma kahe pisikese raudse käega kellegi juuksetukka on karanud või sootuks hambad kannikasse löönud. Oh ei, muidugi ei poolda ma vägivalda ega verevalamist, kuid ärritunud Lisanni enesekehtestamine on niivõrd spontaanne ja siiras, et paneb minu, täiskasvanu, kes enesele sellist väljaastumist eales lubada ei saa (kuigi vahel tahaks ju!), lihtsalt ahhetama!
Lisann ei pea õe ja venna peale pikka viha.
Lisann peab vimma hoopis inimese peale, kes teda alt veab... ja tema jalga puudub. Parema jala (nüüdseks lahenenud) probeemikese tõttu on Lisann pidanud sünnist saadik ebamugavust taluma. Neli kuud kipsi ei ole imikust maailmaavastajale naljaasi. Jalgade siputamine on lapse esimestel elukuudel sama loomulik kui hingamine. Miks nad siis ometi temal ühe jala kinni sidusid? Neil kuudel püüdles Lisann vabaduse poole nii kuis vähegi oskas. Ta võitles enese eest, pannes mängu kogu oma pisikese jõu ja nõu, keeldudes nii söögist kui naeratustest. See oli mulle raske aeg ja kuigi ma teadsin, et meil pole muud valikut, olin ma emotsionaalselt alati Lisanni poolt. Sest tema ju ei teadnud! Seetõttu ei maksagi imestada, miks tüdruk, kes peale kipsi veel tükk aega vanast harjumusest vaid ühte jalga siputas, seda nii kiivalt nüüd kaitseb.
Eelmisel aastal üritasime käia füsioteraapias. Lihased tahtnuks ehk pisut trenni. Kuid enam Lisann õnge ei läinud. Valjuhäälse kisaga peletas ta terapeudi määramatuks ajaks eemale. "Vägisi ei saa, " oli kui muusika ta kõrvadele.
Vägisi tõepoolest ei saa. Enam.
Seejärel tegi ortoosimeister Lisannile spetsiaalsed kingad. Ilusa väljanägemisega jalgu toetavad kõpskingakesed! Kuna ta aga proovimise käigus Lisanni jalgu puudutas, keeldub tüdruk neid kategooriliselt kandmast. Ta on pigem kogu päeva selili, kingad jalas- aga ei ühtki sammu selle salakavala jalapuutujast kingameistri loominguga! Võtab nõutuks, pean mainima...
Viimasel visiidil sai Lisann perearstiga sõbraks. Ta lubas lahkelt vaadata löövet oma kaelal! Kuid arstki tegi saatusliku vea. "Noh, kuidas jalake elab?", küsis ta varbast kinni haarates. Lisanni suu tõmbus kriipsuks. Sõprus oli läbi. Visiit samuti, sest patsient lahkus kabinetist viivitamatult.
Ela ise ja lase teisel elada, tundub olevat Lisanni moto- umbusaldusest küll veidi nihkes, kuid muidu igati aus. Nüüd seisabki mul emana ees keerukas ülesanne aidata tütrekesel mõista, et igaüks, kes jalga puudub, ei ole halb. Elugi puudutab ju vahel päris ebamugavalt. Sõpuse kuldreegel ei alga niisiis jalgadest- vaid ikka otse südamest...

Neljapäev, 28. juuli 2011

Ürgne Loom

"Seo ta posti külge!"
"Pole vaja, ema, ta kuulab mind!"
"Kuule, seome ikka posti külge..."
Rohkem ei jõudnud ma midagi öelda. Tema vastata kah mitte. Valju raginaga tormas loom neile kahele kallale.
30 sekundit õudust. Lõrinat ja hammaste plaginat.
Ja siis järsku haudvaikus, mille ainsaks läbilõikajaks ülemäära vali lõõtsutamine- ning aeg-ajalt esile kerkiv spetsiifiline kurguhäälne kurin...

See ei olnud katkend "Baskervillide koerast".
See oli meie eileõhtune jalutuskäik, mis pidi algselt liigituma ema, tütre ja kutsukese meeleolukaks päevakokkuvõtteks, tegelikkuses kujunes aga tänu kahe isase koeraga kohtumisele täielikuks õuduseks.
Väljakutse võitluseks oli seekord liiga ahvatlev, et ürgsetele tungidele mitte alluda. Et mitte esimesena rünnata...
Pealegi- miks nad siis vahtisid seal ristmikul oma ebakindla peremehe abitus haardes, rinnad tähtsalt õieli, pead uljalt püsti, hüppevalmis kui nõtked jaaguarid? Selline vaikne ülbus lausa kisendab kättemaksu järele, kas pole! Mööduda olnuks mõeldamatu, lihtsalt häbiväärne! Nagu mingi emane...
Noil hetkil ei mõelda. Need on hetked, mil kodustatud isendigi mugavas kehas ärkab jätkusuutlikkust demonstreeriv Ürgne Loom, et murda maha kõik, kes võiksid saada tema soole takistuseks Teel Tulevikku. Mida loeb neil sekundeil kaelarihma hoidva Inimese käsk või soov- tühine uks mugavustsooni, regulaarselt ilmuva toidukausi, kuid nüristavalt igava argipäeva manu- mille kütkes Inime isegi päev-päevalt vaevleb, oskamata taga ulguda oma kaotsiläinud Ürgset Mina?

Njaa. Mulle tundub, et need harvad korrad, kui me Leoniga jalutame ja ta oma rihma otsas tagasi juhtub vaatama- et siis ta alati irvitab. Silmades välkumas kelmikas säde ja päratult suur rippuvate lottidega suugi lõbusalt irevil, liigitab ta meid kindlasti oma lahmakas koerapeas tarbetuks rihmapikenduseks- ning lohistab seejärel hooletult ühe põõsa juurest teise juurde. Talle on suurepäraselt arusaadav, et tegelikult jalutab tema meid. Kõik teevad näo, et on rahul.
Möödujad usuvad, mida näevad.
Kuid hetked, mil Loomaga tekkivad pehmelt öeldes järsud eriarvamused- vaieldamatult alati situatsioonis, kus meie puhul astub vahele Mõistuse valvas häirekell; hetked, mil koertekoolitajate sõnul selgub, kas omanik ka tegelikult oma looma ohjata suudab; ja selgub, kas teadmised elementaarsest Loomapidamiseeskirjast ka reaalset järgimist leiavad; hetked, kus reageerimisaega võib murdosa sekunditega arvestada, ja end seejärel kas võitjaks või kaotajaks liigitada; hetked, mil 90 kilo hullu jõuga paigaltsööstvat liha mingi valemiga peatada tuleb- ei liigitu just lihtsamate kilda.
Siiani annab selg üht saatuslikku korda tunda. Viis ööd põrandal magamist, enne kui kiropraktiku juurde aja sain, ei unune iial! Sestpeale jalutan koeraga vaid äärmisel vajadusel ja postist postini- et vajadusel koera kaelarihm ümber selle tõmmata, noh, et koos postiga vast ikka ei lähe...
Aga Helis ei uskunud. Mõelda vaid, ta arvas siiani, et tema jalutab koera!

Leonardo on ääretult ustav ja hea koer.
Uskumatu, kuidas ta kolmikuid hoiab! Vahel sikutavad nad teda sabast, kisuvad lõualottidest, ronivad seljas, ajavad taga, ronivad kuutigi- ja Leon laseb kõigel stoilise rahuga sündida. Hea küll, vahel longib tüdinult minema- aga see on ka kõik! Meie aia sees on tema kodu, tema piirkond, tema inimesed- ja siin ei aeta Meeste Asju.

Helise vasaku käe kolmas sõrm pandi kipsi järgmisel päeval. Lahtine haav parema käe neljandal teeb siiani tohutut valu. Esmaspäeval algavast flöödilaagrist võib vaid unistada. Mul on tõsiselt kahju! Kuidas ma võisin uskuda, et temale Leon tõepoolest kuuletub? Me ju mäletame väga hästi, et isaskoerte vihkamine tõi kaasa lausa näitustest loobumise (mis ei ole küll eriline õnnetus, sest koertenäitused on minu meelest ühed tobedamad väljamõeldised üldse) ja et sestpeale kuuletub ta vaid V.-le.
Ometi oli vist edevus see, mis meeled segamini lõi- mõelda vaid, kaks kena (noort) daami jalutamas Kuningliku Koeraga. Sumedas suveöös. Rahulikult. Väärikalt.
Kas ei teeks kadedaks?