Loen üsna palju, aga tavaliselt ei ole siia oma isiklikke "raamatuarvustusi" postitanud. Teen seda oma käsikirjalise päeviku vastavatel lehekülgedel, kuhu kirjutan loetust lühitutvustuse, et hiljem meenuks, mis sisu pealkirja all peitus ning lisaks märgin subjektiivse hinnangu meelimisest või mittemeeldimisest.
Täna teen aga erandi.
Nimelt lugesin eile õhtul ühe hingetõmbega läbi Kerttu Rakke poolt kirja pandud loo "Pimedusest välja", mis tekitas minus nii tugevad emotsioonid, et mõtlen sellele üha uuesti ja uuesti. See tõsieluline raamat jutustab ühe lastekodupoisi, Janeki elust, kes üheainsa eksliku diagnoosi- "imbecillitas"- tõttu oma haiguspaberitel sattus kõige jubedamasse kohta, millest oma senise elu jooksul Eesti lastega seoses olen kuulnud- Imastu Laste Internaatkoju, lamajate osakonda- kuigi poiss suutis ilusti käte abil liikuda ja tema mõistus oli samuti korras. Ma ei hakka üksikasjalikult kirjeldama, mida tema ja ta saatustekaaslastega selles jubedas majas tehti (soovijad võivad ise lugeda), kuid fakti,et hilis-nõukogude ja varajase vabariigi aastate lastekodus midagi nii õõvastavat sai toimuda, tõrgub mõistus lihtsalt vastu võtmast. Ja kui kohutavalt pikka aega see kestis! Kirjeldatute kohta, kes selles asutuses puuetega lastega, nende kõige kaitsetumatega, töötasid, on raske öelda sõna "inimene". Need olid julmurid, lastepiinajad, vargad ja mõrtsukad(!), kes peaksid ammu trellide taga istuma. Loost selgub aga, et mõnigi neist jätkab ausa näoga sealkandis oma igapäevaelu tänagi. Nõrganärvilistel ei soovita ma kohe kindlasti seda raamatut lugeda!
Ülalmainitud paigast mitte väga kaugel elasid mu vanavanemad. Nende majas elas mu lapsepõlves perekond, kelle kolmest lapsest kaks olid vaimupuudega, üks sügavaga. Mäletan vägagi hästi üldlevinud seisukohta, et vigased lapsed sünnivad vaid joodikutel. Mingit kaastunnet nende vastu nõuka- ajal ei õpetatud. Pigem narriti, et näha "mis loll teeb". Julm? Kohutav, ütlen täna.
Kui mu sugulase käelabal avastati sündides liigsõrme meenutav moodustis, (mis ülikiiresti ära opereeriti), oli suguvõsa šokk sedavõrd suur, et juhtunust räägiti vaid sosinal ja kardinate taga. Samuti räägiti pool-sosinal, et kellelgi olevat minuvanune vigane laps, kes istub vaid toas. Mäletan siiani, kuidas seda last kujutlesin. Hommikumantlis, köögilaua taga- nii nagu ma ise tavaliselt haigena olin...
On hea, et see kõik on minevik ning nüüd on asjad palju paremini. Kuid kas ikka on? Viimasel teraapia koolituspäeval tuli arutelu-teemaks küsimus, kas näiteks psühholoog saaks psüühikahäirega inimest ära kasutada? Noh, ükskõik mis võtmes, aga teha midagi sellist, mis ei käiks kokku ameti-eetikaga. Siit-sealt kostis arvamusi, et küllap saaks, sest ega patsienti ei kuulaks nagunii keegi, kuna "see on ju täiesti hull".
Meenub lugu, mida jutustas ühe autistist noormehe ema. Nimelt noortel autistidel, kes saavad täisealisteks, ei ole enam kusagil kohta. Nendega peaks tegelema spetsiaalse väljaõppega inimesed, keda aga Eestis pole. Tavalisse päevakeskusesse autistid ei sobi, hooldekodusse samuti mitte. Sügavama autismidiagnoosiga inimesed võivad juba vähimagi muudatuse korral (kas päevakavas või toidusedelis vms.) endast välja minna ja märatsema hakata. "Nad ei tule sellega toime", ütles see ema, mõeldes väljaõppeta töötajaid. "Ta hakkab märatsema, nad kutsuvad kiirabi, mu poeg sõidutatakse psühhiaatriahaiglasse, seotakse rihmadega kinni, tuubitakse pealaest jalatallani rahusteid ja unerohtusid täis. Ärgates ei saa ta tükk aega aru, mis toimub. Ja kõik õpetus, mis juba ilusti toimis, peab algama otsast peale."
Meenub üks teine lugu. Hooldekodu, kus ei räägita kunagi surmast. Kus surm on ometi iganädalane külaline. Kus kõik aimavad, kuid keegi ei ütle midagi. Tühjaksjäänud kohtadele paigutatakse ruttu uued. Keegi ei süüta küünalt, ei mälesta. Kuidas selline asi saab täna Eestimaal võimalik olla?
Näiliselt võivad asjad tõesti paremad olla. Tegelikkuses oleneb ikka niivõrd palju inimesest, tema halastusest, headusest, armastusest. Kalgi südame tunneb ära nii surija vanur, kui liitpuudega väikelaps. Nõrgemaga kahekesi olles võivad vaid seinad tunnistada...
Olin kevadel praktikal Diakooniahaiglas. Dementsete osakonnas veetis oma elupäevi J. Mind hoiatati, et temaga pole mõtet kuigi pikalt juttu vesta, ta lood pidavat ka pidevalt muutuma. Nii oligi. Üks asi aga ei muutunud kunagi. J. igatsus armastuse järele. "Väike tüdruk", ütles ta mulle iga kord, "kui sa teaksid, kuidas ma tahaksin kedagi hoida ja kallistada... ma tahaksin, et keegi viiks mind mu ratastooliga jalutama, ükskõik kuhu... ega kõik hooldajad pole ühtviisi head, mõni on südamest väga kuri, neid ma kardan... aga sina, väike tüdruk, võiksid mind ikka vahel vaatama tulla..." Viimasel praktikapäeval ütlesin seda ka J.-le. Ta ei öelnud, mulle tavapäraselt- väike tüdruk, tule mind ikka vaatama. Ta teadis, et ma nagunii ei tule. Ta vaatas mu minnes hoopis mujale...
Jah, raske töö, närune palk. Kuid südameta seda tööd ei tee. Pole mõtet.
Sest Jeesus ütleb: "Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete teinud ka minule..."