laupäev, 31. detsember 2016

Kokkuvõte 2016

Möödunud aastale tagasi vaadates valdavad mind üsna eriskummalised tunded. Ometi ei ole ükski neist niivõrd intensiivne, kui eelmise aasta sama aja postituses: http://maris74.blogspot.com.ee/2015/12/2015.html. Pigem võiks peagi lõppevat 2016.aastat lugeda teatud selginemise ja rahunemise aastaks, mil olen vist päris edukalt ära õppinud loobumise ja leppimise nende asjade (ja inimeste) suhtes, mida muuta ei saa (või kes muutuda ei soovi), omandades ühtlasi oskuse kehtestada piire ning leides julguse oma ootustest ja vajadustest ning nende pinnalt esile kerkivatest tunnetest ausalt, otsekoheselt ja mitte järeleandmisi tehes rääkida. See on küll mõningail juhtudel lõppenud vihastamiste ning konfliktidega, kuid mulle endale palju tervislikum.
Minus peitus varasematel aastatel päris korralik annus kilpkonna. Ehkki mõistuse hääl rääkis teatud puhkudel üht ja üsna arusaadavat keelt, armastasin tõmbuda kogu oma tunnete tulvaga kaitsva kilbi alla, et seal südamevärinal aegade paranemist oodata. "Lahtised otsad" tekitasid mingi eriskummalise kindluse, andmata ümbritsevale mingitki selgust mu tõelistest väärtushinnangutest ning mulle enesele vastust küsimusele "miks?"
Ülalmainitu kehtis pikalt nii töö kui paraku eraelu kohta ja väsitas väga.
Olin "vabatahtlik" igal rindel, mulle esitati nõudmisi ja mõnikord ka kiideti, kuid iialgi ei saanud ma oma töö eest väärilist tasu. Maksin nurisemata peale töötundide eest ja kandsin korraga mõlema vanema vastutusrikast  rolli (õnneks mitte majanduslikult!). Kuid ärge haletsege mind! Olin küll hästi tubli, tegelikult aga ohvristasin end süsteemselt, andmata aru, kelle elu õigupoolest elan. Uuel aastal hakkan end väga hoidma. Luban seda teistelgi teha.
Milline siis oli läinud aasta?
- Laste koolimineku aasta. Neil on ülivõrdes armas kool. Iga hommik algab palvusega, mis aitab päevale rahulikult vastu minna. Kui vähegi võimalik, osalen neis isegi ning tunnen, et saan sedakaudu üha lähemale Jumala rahule. Õpetajad on imelised (eriti, kui meenutada võrdluseks mõningaid lasteaia kasvatajaid). Selles koolis ei karjuta kunagi.
Ometi hakkasid lapsed aasta lõppedes ilmutama üleväsimuse märke. Päevade kaupa kollektiivis viibida pole naljaasi. Ka klassid pole just kõige väiksemad (minu meelest oleks sobilik 12-15 last).
- Helise "pesast väljalendamise" aasta. See juhtus tegelikult juba suve lõpul, kuid päris oma kodu said nad N-iga nüüd, vahetult enne jõule. Mul on selle üle ääretult hea meel (kuigi väike harduseklomp tuleb siiski kurku. Kolisime ju siia majja täpselt siis, kui Helis oli sama vana, kui kolmikud praegu, esimese klassi talvel. Aeg lendab...). Ometi mõistan ja pooldan eri põlvkondade eraldielamist. Muide- Helis elab väga lähedal, autoga 3-4 minutit! Meie maja juurest viib tema maja juurde ka uus rattatee, rattaga väntab sinna 10-15 minutit! Super, kas pole?
- Minu järjekordsete õpingute alustamise aasta. Sedapuhku võtsin ette süsteemse pereteraapia. Pole vast vaja mainidagi, et see valdkond on mind võrratult palju aidanud, avades silmad meie suguvõsas esinevate suhtemustrite osas ning minu võimaluste osas neid oma elus vajadusel muuta või katkestada. See kõik on nii võrratult põnev!
- Muhu kauni suve maasikate ja õuna-aasta! Naudingud merest ja vaikusest. Sõprade külaskäigud. Kujutlustes võiks nüüd koduküla randa purjetada üks "rahalaev", puurkaevu ja vannitoa tarvis. Muuga saan ka ise hakkama!
- Rattasõidu-aasta. Seitse erinevat väljasõitu, neist kaks koos lastega. On tõeline vedamine omada seesuguseid sõpru! Üksi ei teeks midagi säärast ealeski.
- Veidi sai ka reisitud. Reisimine on üks asi, mida südamest armastan- nii üksi kui hea seltskonnaga. Need kolm selleaastast reisi olid lihtsalt imelised! (Varsti saab jälle!)
Soovin, et algav aasta rahulik ja õnnelik! Et mu lähedased, sõbrad ja ma ise oleksime terved ja eluterved! Et meil kõigil oleks palju armastust ja et oskaksime märgata seda head, mis meil täna olemas! Jumala ligiolu nüüd ja igavesti!

Naljake Jossilt

Joss:"Kuule, kes sind õpetas, kuidas meie eest hoolitseda, kui me väikesed olime?"
Mina:"Hmm, mitte keegi ei õpetanud!"
Joss:"Aga kuidas sa siis oskasid?"
Mina:"Mis mul siis muud üle jäi, kui õppida! Kui mähe märjaks sai, tuli ju ära vahetada!"
Joss:"Aga kui me kakasime?"
Mina:"Noh, siis võtsin oma pisikese kakase konnakese käsivarre peale ja teise käega pesin pepu ära!"
Vaikus. Seejärel Jossi nägu selgineb.
"Ahjaa, sa kasutasid ju kindlasti kilekindaid..."

teisipäev, 29. november 2016

Kolmikute keeleõpe

Kolmikute koolis hakatakse inglise keelt õppima esimesest, vene keelt teisest klassist. Inglise keele tunnid on iga päev, st viis korda nädalas. Õpitakse Sister Mary meetodil, mille headusest olin juba ammu kuulnud. Aga et nad nii kiiresti rääkima hakkavad, seda ma küll ei uskunud!
Õde Mary meetod tähendab keeleõpet selle loomuliku rütmi ja kõla järgi. Keel omandatakse sarnasel viisil nagu väikelaps õpib rääkima oma emakeeles- ei mingeid grammatikareegleid! Lugedes ning lauldes lihtsaid lasteriime ning korrates toredate piltidega illustreeritud lauseid, on sügise jooksul märkamatult läbitud minevik, olevik ja tulevik, omandatud hulk ebareeglipäraseid tegusõnu, isikuliste asesõnu koos käänetega ja palju muud, millest triol pole tegelikult halli aimugi! Uskumatult äge!
Tegelikult tahtsin aga kirjutada hoopis taaskord sellest, kui erinevad nad kõik mul ikka on! Täna siis inglise keele kontekstis...
Loviisa haarab lennult. Tema keelevaist, musikaalsus ning rütmitunnetus kingivad tohutu edumaa. Inglise keeles antakse ka koduseid ülesandeid, kuid Loviisa ei pea neid kunagi tegema. Õigupoolest on tal luuletuste raamat kaanest kaaneni peas- juba praegu. Temaga on tore inglise keeles vestelda. Loviisa on niisiis selle meetodi kõige sobilikum esindaja.
Lisann on süsteemne tüüp. Analüüsija. Skeemitaja. Tugev matemaatik ja loodusteadlane. Temal oli veidi raskem. Õigupoolest olin temaga algul lausa hädas. Tundus, et midagi on väga valesti. Hea peaga laps- ja riime ei omandanud, tee või tina! Hea küll, riimi- ja rütmitaju pole ehk ta tugevaimad küljed. Aga mälu? Loogika?
Läbi närisin! Selgus, et Lisannil on silmamälu! Ta peab päheõpitavat teksti esmalt nägema! Ja mitte nii, nagu see kirjas on- seda ta veel ei oska- vaid nii, nagu seda hääldatakse! Kirjutan Lisannile kõik esmalt häälduse järgi üles. Ja ta õpib sealtkaudu pähe. Ma ei tea, kuidas- aga toimib!
Lisanni pea on nagu arvuti. Mis on kõvakettale salvestunud, see naljalt ei kustu. Õpetaja naeris, et vahel, kui Lisann oma riimi aeglaselt ja selge häälega ette kannab, tundub, nagu jääks ta mõnes kohas toppama. Sellistel puhkudel tuleb kannatlikult oodata. Ei tohi ette öelda! Sest see sõna tuleb, kindlalt! Lihtsalt väike "hangumine"...
Karl Johann, mu lustlik poiss, va krutskivend! Temal oleks justkui kõik olemas- kui veidike püsi kah oleks. Aga no mida sa tahad ühelt naerusuiselt seitsmeselt, kes kolm korda nädalas triblab jalkatunnis, kaks korda lidub kergejõustikus, õhtuti mangub sõpru külla, ise kinnitades, et kõik on "ausalt selge". Jajah, rütmi püüab hõlpsasti kinni... "Habemesse pomisedes" sai algul vist nii mõnegi templi (vastatud asjade taha lüüakse neil lõviga tempel). Kui aga hakkasin asja uurima, selgus, et Karli inglise keel oli kohati nagu kuulus youtube´i vaatajamagnet "Ken lii"  https://www.youtube.com/watch?v=yqVVv97pKGk
Tänagi lugesime üheskoos:
Hickory Dickory Dock. The mouse ran up the clock. The clock struck one. The mouse ran down. Hickory Dickory Dock.
Kui palusin Jossikest üksi lugeda, kõlas see umbes nii:
Hickory, Dickory Dock. The mouse the pop the clock... :)
Ah, las olla pealegi! Küll ma teda tagant sudin!
Mis mulle tohutult meeldib, on see, et laste vahel pole koolis mitte mingit võrdlemist! Keele saab selgeks igaüks- mil viisil, sõltub lihtsalt lapse omapärast. Nagu näete, on minul kolm täiesti erinevat eksemplari! Ja nii ma seda võtangi. Kes saab kiiremini, aitab teisi, kes süsteemitab, hõikab vahel kõige esimesena meelestläinud sõna. Vahva!
Ja mis põhiline- kõik räägivad juba praegu päris toredasti oma esimest võõrkeelt!

esmaspäev, 28. november 2016

Enne adventi

Mõelda vaid, et ma sain üks päev enne esimest adventi kõik sügisesed aiatööd tehtud! Kui lumi novembri algul esimest korda maha sadas, jäid ju osad lehehunnikud lume alla, samuti oli lahti võtmata batuut ning lõikamata suvelillede pruunid varred. Mina, kes ma talve üldse suhteliselt kesiselt talun (et mitte öelda, et minu poolest ei peaks seda olemaski olema), olin selleaastase varajase lume tõttu parajas stressis (et jällegi mitte öelda- lausa ahastuses!). Õnneks sulas kogu mahasadanud lumehunnik veeks ning võisin pimeda ja depressiivse hingedeaja vabamate päevade valge poole täie õigusega aias toimetamisele pühendada.
Advendieelse laupäeva küürutasin peenarde kohal. Kui saaksin aega viisteist aastat tagasi keerata, peatudes sel päeval, mil tollane aiakujundaja ilmsüüdimatult ühele peenraosale igihalja juurutas, seisaksin risti üle peenra ja kisendaksin kogu hingest: Eiiii! Arvaku mis tahes! Sest kui ma sel hämarduval laupäeva pärastlõunal seda tüütust teiste lillede vahelt välja rohisin, tundsin sellist sõnulseletamatut viha, et lahendasin vist hoobilt kõik probleemid oma kõikide teadmata ja teadaolevate vaenlastega. Huvitav, et mul just seda tegevust vaja oli, et oma emotsioonide pagasis nurkasurutud vihale taaskord avalikult otsa vaadata...
Aga nüüd on taas hõbekuuskedel sädelevad valguspärlid kaelas ning lumekesel ehk veidike õigust ka sadada...
Head advendiaega!

pühapäev, 27. november 2016

Küsimused

Ta seisis vannitoa uksel, pidzaamas ja paljajalu. Tundsin hetkeks tülpimusevarjundit- no miks sa ometi ei maga?- kuid tema ilusatesse tõllaratta-silmadesse vaadates taipasin, et täna ei ole tegu lihtsa tähelepanuvajadusega.
Mul ei tulnud kaua oodata. "Mis siis saab, kui me ära sureme?"
Tõmbasin hinge...
Küsimustetulv jätkus kiirelt:"Kuidas ma oskan pere luua?" Suuke tõmbus nutukõveraks:"Kuidas ma üldse tean, kellega abielluda?"
Nüùd vallandus nutt otsekui paisu tagant. Koos tolle õhtu kõige tähtsama küsimusega: "Kuidas ma hakkan nii kiiresti lugema, et saan õhtuti lastele unejuttu lugeda???"
Ta lausa luksus nutust. Keerasin kraani kinni.
Võtsin ta sülle. (Taevake, kui rasked nad juba on!) Paljad jalad rippusid sülest põrandale.
Siin me nüüd istume. Üks oskab soravalt "Kalle Blomkvisti ohtlikku elu lugeda" ja suudab mõningast  tulemust näidata ka pereloomises. Teine on seitse, pidzaamas ja pisarates.
Rääkisime sel õhtul kaua. Teatud puhkudel pole perfektne väljamagamine oluline. Oluline on see, et kui ta kunagi pereloomisega ühele poole saab ning lastele ette loeb, meenub aeg-ajalt ka see õhtu, kus me väike vannituba oli täis salajuttu ja vankumatut ema-lapse armastust...

laupäev, 12. november 2016

Kangad

Kui olin lapsena Kadrinas vanaema juures, käisime tihtilugu bussiga Rakveres või Tapal. Kummassegi on Kadrinast paar-kolmteist kilomeetrit, seega nii kümneminutiline ots, mis aga lapsena tundus hiigelpikk. Nojah, küllap buss tegi iga posti juures peatuse ja loksus oma pool tundi vähemalt. Ja see on juba mainimistväärt aeg! Siiski tekitas Tapale või Rakverre sõit minus lapsena alati närvikõdi, eks see oli vist enamaltjaolt leevendus haigutamapanevale igavusele, mis mind Kadrinas igal sealviibimise korral tabas. Eesterendav reis parandas niisiis kasvõi ajutiselt ning kasvõi ainult kujutlustes minu suhteliselt hädist olukorda.
Nõidusin bussis kuis oskasin, et vanaema meel sel korral ometi painduks mõistma, kuiväga oleks vaja külastada ka mänguasjapoodi ning rõõmustada mind mõne lustliku jubinaga. Ka Kadrinas oli mänguasjapood täiesti olemas, kuid selle müüja tegeles müümise kõrvalt aktiivselt ning igapäevaselt raevuka lastevihkamisega, nii et sealt majast oli soovitav targu eemale hoida. Tõsi, kui juba suurem olin, vedasime mõne semuga kihla, mitu sekundit peab too vihane naine kisamata vastu, ühesõnaga käisime seal väikestel narrimisretkedel, kuid nagu arvata võite, püsivat huvi selline tulega mängimine siiski ei tekitanud. Seda põnevamad tundusid Rakvere või Tapa samalaadsed kauplused.
Kuid mida tegi vanaema? Ta istutas end kangasappa! Minu meelest oli see peaaegu iga kord nii- ahjaa, ükskord ostisime siiski ka purgikaasi. Aga kangasabadest võiks kohe pikalt lohiseva jutu kirjutada! Minu mäletamist mööda polnud vanaema jaoks üldse oluline, mis kangaid ses sabas üldse pakutakse. Tähtis oli lõputult seista ning eespool ka veidike rüseleda, sest keegi tahtis väärt kauba kiireks omandamiseks märkamatult  vahele trügida, mille terav pilk otsemaid fikseeris ning äkiline liigutus vilunult blokeeris.
 Peale vanaema siitilmast lahkumist oli vähemalt üks kapp puupüsti kraami täis. Sektsioonis ülemine, keskmine- kangakapp! Triibulist, ruudulist, lillelist, säbrulist ja tont teab millist sitsiriiet veel-ole lahke ja võta ainult!
 Mina tookord seal ilmatupikas sabas ei tahtnud mingit riiet! Tahtsin kasvõi korrakski mängukasse piiluda. Sekundikski! Kahjuks ei jõudnud me sinna kunagi. Rullmeetrid kangast tunni-pooleteise pärast käes, jooksime ruttu bussile ning pikk tagasisõit võis taas alata- pakitseva igavuse poole. Kurja müüjaga aleviku poole. Ainsagi nännita.

Selline lapsepõlvemälestus meenus mulle täna, kui pidasin oma lapsepõlveradadel hingedeaega, keerates kogemata autoga Tapa-Rakvere maanteele, kuigi tegelikult tahtnuks minna hoopis teist, põnevamat teed pidi...

reede, 11. november 2016

Kõige lollim otsus

Gustav Adolfi päev on üks kummaline rootslaste püha, kus meenutatakse auväärt kuninga imetegusid Eesti ja Rootsi ajaloo valguses, kuulatakse kaitseväe orkestri esituses pidulikku marsimuusikat ning lauldakse oreli saatel koraali "Üks kindel linn ja varjupaik". Peale ametlikku osa mekitakse imalmagusat Gustav Adolfi kooki, mida ehib lugupeetud vanamehe roosa martsipanist büst.
Et veidrustel on aga oma võlu, sättisime ka meie Loviisaga sel aastal ilusasti üritusest osa võtma. Lisann ja Johann olid selle mõtte juba ammu välja vilistanud, pidades lihtsat kodusistumist kirikusse sõitmisest nauditavamaks, nii et nendega me sel korral ei arvestanud.
Teel linna helises telefon. Selgus, et kojujääjatele tulevad sõbrad külla! Selle uudise, ja ühtlasi minu lubava peanoogutuse peale hakkas tagaistmelt Loviisa koha pealt kostma ühtlast podinat. Meil oli aias siili talvepesa. Samasugust podinat lasi kuuldavale okaskera, kui teda kevadel enne õiget ärkamisaega kogemata häirisime. Viskasin üle õla küsiva kulmukergituse. Rohkem polnud vajagi, saamaks aru, kuiväga tahtnuks tüdrukuke olla kusagil mujal- muidugi seal, kus lubati mängu ja tralli!
Valju ohke ja südametäiega tuli kuuldavale väikese inimese suur tõdemus:"See kaasatulek oli mu elu kõige lollim otsus!"

(Oh tütreke, kui sa vaid teaksid, kui palju palju sääraseid ja kui palju hulga pöörasemaid "lolle otsuseid" jõuab inimene pika elu jooksul teha...;)

laupäev, 5. november 2016

Enne ja nüüd

Loviisa:"Kas sinu esimene õpetaja oli ka sama hell nagu ema?"
Mina:"Hmm... Ta oli pigem nagu... range vanaema!"
Loviisa:"Kas ta siis ei teinudki teile hommikul kalli?"
Mina:"Ei, ta ei puudutanud meid üldse!"
Loviisa:"Kui hirmus!"
Johann:"Kas teie võisite vahetunni ajal telefonis olla?"
Mina:"Kulla laps, meie ajal olid telefonid ainult bussipeatustes ja rääkimiseks! Kui koju tahtsid helistada, pidid kahekopikalise pilusse panema, numbriketast keerutama ja lootma, et ära ühendab."
Loviisa:"Oh kui õudne elu teil oli!"
Noh, kuidas võtta...

PS! Telefonis ei tohi trio ka olla- ei vahetundidel ega kooli territooriumul üldse! Tõsi, peale tunde võib korraks vanematele helistada, aga ei mingit mängimist!

Kaaluabi II

Olen ammusest ajast ühe teema võlgu. Vahetult enne jaanipäeva kirjutasin nii:
http://maris74.blogspot.com.ee/2016/06/kaaluabi.html?m=1
Täna on põhjust selle teema juurde tagasi tulla- sest mul on, mida öelda. Kaalulangetamine ei ole kerge teekond. Muidugi kukkusin algul kolinal läbi. Kukkusin kohe mitu korda. Haledalt. Mitmeid kordi loobusin, lõin käega. Lohutasin end, et asi pole "võrreldes mõnega" üldse halb. Olin pettunud, ahastuses, vihane.
Aga mitte miski ei aidanud. Lõpuks tuli end ikkagi ühegi vabanduseta käsile võtta. Ja see kättevõtmise -asi on tegelikult igaühe vaba valik...
See oli vast septembris, kui liitusin ühe internetipõhise kaalukaotusprogrammiga ja hakksin toituma lastest erinevalt. Muidugi oleksin võinud samu roogasid pakkuda ka neile, kuid teades nende põhilisi eelistusi, pidasin mõistlikumaks toiduraiskamisest hoiduda.
Algul olin tulemuste suhtes väga skeptiline. Mõtlesin lihtsalt, et proovida ju võib. Nüüdsest olen aga sel viisil toitunud kaks kuud,  muidugi koos mõningaste "patustamistega". Egas elult saa võtta kohviku koogileti, rikkaliku sünnipäevalaua või reisimaitsete mõnu päris ära!! Igatahes hakkas kaal kukkuma esimesest päevast.  Ja mis mulle selle programmi juures eriti meeldib- kõht on alati täis. Nimelt on näljatunne mu jaoks üsna talumatu nähtus. Kiiret mul polnud. Andestasin enesele üleastumised ja libastumised. Valisin süütunde asemele naeratuse. Teadsin, et ühel päeval juhtub see niikuinii.
Juhuuu! Täna see päev ongi! Hommikul vaatas mulle kaalult vastu soovitud number- pikkus miinus sada kümme! Ma sain hakkama!
Mul on lõpmata hea meel seda teemat siia püstitada! Esiteks tuletamaks meelde, kuidas planeerimise võlu võidab raskused, teiseks seda, et stressisöömine ei ole lahendus, vaid aeglane häving, kolmandaks seda, kui lihtsad ja loogilised on tervisliku, mitmekesise toitumise alustalad ja neljandaks, et lihtsalt tunnustada üht ammusest  ajast tuttavat naist, kel taaskord oma kehas hää, lihtne olla.

laupäev, 29. oktoober 2016

Üksinda sõdija

Mu kõrvu on ikka ja jälle jōudnud lause "üksinda ei saa sõdida" ,või et "sõjas peab olema kaks poolt".
Elu on aga viimaste aastatega õpetanud, et inimeste mõneti kummastavas maailmas saab vabalt ka üksi sõdida. Ühepoolse sõja vallandajaks on enamasti pime viha, mille all peituvad loomulikult tegelikud tunded- kurbus, hirm, süü ja häbi- aga ega neid naljalt suurele ilmale paljastata...
Üksinda sõdija pommitab "vastast" niikaua, kui teine on tehtud pihuks ja põrmuks, või juhul, kui niisama lihtsalt ei alistuta, sunnib "vaenlase" taanduma sinna, kus tema relvad enam ei kehti (vahetama elukohta, ehitama "kaitsemüüre" jne.) Üksinda sõdijal on iseendaga väga halb olla. Väljavalitud "vaenlasel" on temaga samuti väga halb olla.
Korduvalt nähtud ja kahjuks mõneti  ka isiklikult kogetud variant. Parandamatu nii mastaapses plaanis, kui lähisuhetes.

reede, 28. oktoober 2016

Härra Saatan

Otsisin tüdrukute sõbranna sünnipäevaks kingitust. Mul on selline tore "kiiks", et panustan kinkimisega peaaegu alati elamustele, näiteks põnevatele kohtadele või sündmustele, mida külastada pere või armsatega. Panen ka triole alati südamele- tähtis pole asi, vaid inimene, kes on su kõrval.
Aga see selleks. Otsisin niisiis kingitust. Ühel interneti elamuskingituste saidil jäi silma vanalinna avastusretk "Tallinna legendid", mis kõlas peale esimesi lauseid hiigla põnevalt ja närvekõditavalt. Lastele peaks selline asi kindlalt meeldima, mõtlesin. Lugedes aga tutvustust edasi, vajusid mu suunurgad järsult allapoole. Nimelt juhtivat kogu seda imelist tuuri härra Saatan isiklikult.
Maailmas on suhteliselt ärevad ajad. Hea ja kurja võitlus tundub hetkel olevat eriti tasavägine. Sestap ei mõista ma, milleks on vaja selliste teemadega flirtida- isegi kui see kellelegi peale läheb või esmapilgul tore tundub.
Mina ei taha kohe kindlasti, et mu sünnipäevaretke juhib Saatan. Ka mängult mitte. Ükskõik millises kontekstis.
Rääkisime eile kirikuõpetajaga, et kätte on jõudnud inglite aeg- neid võib kohati lausa füüsiliselt tajuda! Kas ka teie olete märganud?
Panustagem ikka sellele, mis meid kaitseb ja valvab! Hoopis seda oleks meile kõigile väga vaja.

kolmapäev, 26. oktoober 2016

Ma vaatasin

Ma vaatasin endale silma
oktoobrikuu õhtuses udus
ja teisele poole ilma,
hoopis teisele poole viis tee, kus
olid naerud, mis jätsin kord maha
et kunagi võtan ehk üles
ühe varemeis kiriku taha
kandsin otsekui kasse neid süles.
Kõrge lävi, ja kordasid palju,
mil su valede künnis sai mõõduks,
hilissügis- nii kordasin valjult,
varjuks õnnele, et ta ei pöörduks.
Aukus aknad ja katkenud kaared,
tuulekaja, mis meenutas nuttu,
vihmavees veidi kõrgemad saared
mida mööda sain kaduda uttu
Hoopis teisele poole viis rada
kuhu naerud ma jätsin kord maha.
Ma vaatasin endale silma. 
Ja sina jäid seljataha.

esmaspäev, 10. oktoober 2016

Perekont

Lisann joonistas pildi. Pildil oli kujutatud kolm hobust- hobuseisa, hobuseema ja väike varsake.
Hobuseisa kõrgus üle teiste. Ta oli uhke ja väärikas loom. Tema suust tuli välja jutumull, mis kujutas teda ütlemas: "See on perekont, keta ma väka armastan."
Hobuseema oli väheldasem, kuid tundus väle ja särtsakas. Jutumull tema juures teatas teda ütlevat:"See on meie perekont."
Varss-väikseke mahtus kenasti ema kõhu alla. Jutukegi tema suust tuli pisikeste tähtede, kuid selge sõnumiga:"See on minu perekont."
Ikka ja jälle imestan, kus lastel on alles taju. Õpin just praegu pereteraapias mina-eristumist.
See pilt kõneleb enam, kui sada lehekülge teksti!

Põhipoint aga kõrgus kõigi kolme kabjalise kohal. See oli hiiglaslik süda. Punane. Ja selle sisse oli täiesti maakeeli ja veatult kirjutet: "LOVE" :)

kolmapäev, 5. oktoober 2016

Isadele

Käisin vahepeal ühel koolitusel. Sealt jäi kõrvu kumama järgmine lõik:
Igatsus olla väärtuslik. Selle punkti võti on isa olemasolu lapsepõlves. Kuid mitte pelgalt olemasolu, vaid ka kohalolu.
Tüdrukule on isa esimeseks armastuseks. Kui isa oma tütart ei kiida, kui ta ei ütle, kui palju ta teda armastab ja kui palju tütar talle tähendab, kui ta ei ütle, et tütar on ilus; kui ta selle asemel kritiseerib või annab mõista, et tütre seltskonnast on palju tähtsamatki, saab tüdruk neiuks kasvades kaasa väärtusetuse tunde. Mu isa ei armastanud mind. Ma olin tema jaoks tähtsusetu. Ma ei olnud teda väärt. Mul on midagi viga. Ma ei ole üldse armastust väärt. Seesugune tütar võib klammerduda esimese ettejuhtuva peigmehekandidaadi külge, oskamata analüüsida, kas see suhe on tema jaoks hea. Tema ju märkas mind, väärtusetut! Ega keegi teine mind niikuinii taha. Sellise ellusuhtumisega neiule langeb tihti osaks palju kurbi suhteid, varajasi rasestumisi, ärakasutamist ja muud, millest tahaksime oma lapsi hoida.
Poisi seksuaalsust ei ole isast mõjutatud, kuid üldine eneseväärtustamine küll. Poisil peab tingimata olema isaga kvaliteetaeg. Mida sagedamini, seda parem. Kui isa räägib pidevalt tööst, hobidest, sõpradest, halvemal juhul pidudest ja lõbust, mis kõik seisavad tema ja poja vahel, tunneb poeg, et ta ei ole isa väärt. Viga on temas.
Kas mäletate piiblist, kui oluline oli poegadele isa õnnistus? End väärtustetuna tundvad pojad on jäänud õnnistusest ilma. Isaga koostehtud asjad jäävad elu lõpuni meelde, tuues ellu rahulolu ja kindluse. Sellest ilmajäänud pojad joovad otsekui vett, mis ei kustuta janu. Algul tekitab see viha. Hiljem hakkavad nad rahulolu otsima maiste naudingute kaudu. Pikapeale kujunevad välja tõsised sõltuvused- alkoholism, narkomaania, mängurlus, pornosõltuvus jms. Kõik eelmainitud toovad küll kaasa lühiajalise rahulolutundetunde, "dopamiinilaksu", aga nõuavad üha suuremaid doose. Elu hinnaga. Viimata tegeliku, täitva õnneni...
Isad, kallistage ometi oma lapsi iga päev! Leidke nende jaoks kvaliteetaega! Küsige, kuidas neil läheb, kuidas nad ennast tunnevad. Tehke koos midagi põnevat.
Teie olete laste eneseväärtustamise võti.

teisipäev, 27. september 2016

Onu hääl

Käisime täna Loviisaga poes. Kassas istus hästi-hästi peenikese häälega mees-kassapidaja. Vaatepilt, kuidas Loviisal seda nähes (kuuldes) "juhe kokku jooksis" oli nii ehe, et närisin kassa juures kramplikult poeavarusi vaadeldes lausa huule veriseks!
Kui kaupadega auto poole sammusime, küsisin Loviisalt, kas ta imestas onu hääle üle. Tüdruk noogutas. Korraga puhkes ta aga südantlõhestavalt nutma ning ütles luksudes:"Kui kurb see on! Mul on temast niiii kahju!"
Läks päris tükk aega, kuni sain talle selgitatud, et küllap onu ise pole oma hääle pärast sugugi õnnetu. Küllap on ta oma häälega lausa harjunud. Tema sõbrad samuti.
Lapsed on ikka tohutult siirad ja vahetud...

laupäev, 24. september 2016

Vägi

Olin juba sügisese linnameluga nii ära harjunud, et Muhu ei tulnud enam igapäevaselt meeldegi. Täna aga kogesin juba Kuivastus randudes taaskord seda vaikset rahu, mille järele eneselegi teadmata pikka aega janunenud olin.
Muhu sügispuid maalinud kunstnik on värvide mõttes helde käega. Eriti paistab ta armastavat punast! Vahtrad pilluvad siin oma erkpunastes värvigammades tukkasid tuules uhkelt siia-sinna nagu edevad plikad. Vähemalt üks ere värvilaik on tilgutatud igale. Metsade viirus kumab tundmatuilt puudelt ka tumepunast, kased aga edvistavad kollasega, sikutades oma piitspeenikesi oksi küll ühele, küll teisele poole sebrakarva tüve.
Mis mul muud üle jääb kui ahhetada- ja aplodeerida.
Põldmarjad on valmis. Neid suussulavaid marju pole küll ülearu palju, ometi meelitavad nad oma mustjate põskedega kraavipervedele ja võpsikuisse, sest südant  pitsitab ju teadmine- "vaid üks kord aastas, no kuidas sa nad jätad?"
Linnudparved on joondu-valvel ära teinud. Nüüd on minek. Üks prääksuv parv jättis täna meiegagi rutakalt hüvasti. Ei jõudnud neile maasikapeenarde vahelt järele lehvitada- endalgi siin tööd ülearu. Aga pisuke nukrus jäi küll maha.
Jälle meenub mulle paar postitust tagasi kirjeldatud esimese klassi solfedzo tund ning veel üks imekaunis laul: "... kuhu küll mu suvi jäi? Nagu külaline käis... Igal aastal sügiskuudel mulle tundub nii."
Kui pime võib olla kottpimedus! Ka selle olin linnas unustanud. Seesama Muhu sügiskunstnik tühjendab vist igal õhtul on musta värvi ämbri saare kohale, jättes pilkase pimeduse peitusemänguks või ehk toas ahju praksumise ning oranzi leegi visuaalseks kaasosaliseks, tekitamaks niiviisi tuppa eriliselt õdusat olemist.
Kütma peab. Õhtud muutuvad varakult jäiseks, kiviseintessegi on juba talletunud õlgu võdisema panevat jahedust, kuigi kraadiklaas näitab peale kütmist iseenesest päris kobedaid numbreid. Midagi pole parata. Sügis.
Homme lahkume linna. Jätame vaikuse saarele, sukeldume taas igapäevaellu. Võibolla jõuan veel enne päris külmasid siia, võib olla mitte. Kas ma suudaksingi siin aastaringselt elada? Ma ei tea. Aga teadmine, et "mere ääres väike maja ootamas on mind" annab uskumatu hingejõu. Igal inimesel on vaja oma väepaika. Minu vaikus ja rahu on oma tugevad juured kasvatanud siia. Maasikapeenarde vahele, põldmarjade salapaikadesse, sinna kust kevadel tärkavad tulbid, sõnnikulõhnasesse hobusekoplisse, koduküla randa. Ja majja, mida ise tasapisi kõpitsen, vahel küll ahastusega, et see töö ei lõppe eales, enamuse ajast aga südamerahu ja teadmisega, et just teekond on see, mis tegelikult loeb. Piisake päralejõudmist tilgutatakse igasse me päeva.
Kujutlen üht pilti. Mererohelise põhitooniga. Sügisene, sügavja kohisev. Kui praam homme nina mandri poole keerab, keerutab kruvi üles just seda tooni vett.
Mu kujutluste maalil peksavad vahused lained kivist kaldajoont, metsapiir puistab laotusesse kirjuid lehti. Suvi on läinud, sügis saabunud.
Pildi pealkiri on "Vaikuse vägi".

kolmapäev, 21. september 2016

Tark vanem

Lapsevanem peab olema tohutult tark. Ja noh, väike kavalus ei tule samuti kahjuks.
Minu koolijütsid on praegu harjumas. Kooliminek on niivõrd suur elumuutus, et pean neile harjumisaega võimaldama täpselt nii kaua, kui näen, et nüüd on see vist tehtud. Tagasilööke võib muidugi hiljemgi tulla. Aga siis saab juba uuesti reageerida.
Ühesõnaga- harjumine.
Protest võib tulla kust iganes. Ühel päeval ei meeldi ühele, noh, ütleme näiteks kunst. Teine arvab, et koor võiks olemata olla. Kolmas peab inglise keelt viiel korral nädalas liialt kurnavaks. Üks nõuab peale tunde pikapäevarühma. Teine tunnistab, et pelgab seda väga ja nutab päev enne pikka päeva jäämist lohutamatult. Kolmas väidab, et pikk päev on muidu lahe- kui ainult seda va pikapäeva sööki ei oleks! Siis avastab esimene, et ta ei taha trennis käia. Trenn olevat liialt väsitav. Pea valutab! Teine arvab, et ei ole see midagi väsitav. Kui ma vaikselt küsin, kas esimene sooviks teha trenni asemel midagi muud, arvavad kõik kolm, et trenn on tegelikult jah ikkagi üle mõistuse väsitav! Peale trenni on kõik rõõmsad.
Kõik eelkirjeldatu igapäevaselt kümnetes nüanssides on mulle päris paras "pähkel". Pean ju igaühe mure ära kuulama, seda tõsiselt võtma, ise rahulik olema (või vähemalt näima) ning adekvaatselt hindama, kas probleem vajab ka päris sekkumist või piisab ärakuulamisest. Enamikel (praeguseni vist lausa kõikidel) juhtudel on tegemist vaid segadusega tillukeses peas.
Õppida veel ei anta. Peale kooli või peale trenni ootavad mängud. Näen nii selgelt, kui tähtsad on sõbrad ja mängud seitsmeaastase koolijütsi elus! Mul on siiralt kahju lastest, kelle elu on lõputuid ringe ja trenne täis pikitud. Kel lihtsalt olemise aega ei jagugi. Lisaks veel jutuaega. Kaisusoleku aega. Murede kurtmise aega.
"Mis siis saab, kui sa meile pikka päeva järele ei jõua, enne kui see lõpeb?"
"Miks ma ei peaks jõudma?"
"Sa jääd ju tihtilugu hiljaks..."
"Pikka päeva ei jää ma kindlasti hiljaks!"
"Aga kui jääd?"
"Siis hakkab õpetaja mind otsima. Ta ei jäta teid üksi kooliõuele!"
"Kindel?"
"Muidugi!"
Homme on esmakordselt nii. Seni on oldud vaid veidike aega ja see on väga meeldinud. Siiski, jälle uus olukord. Jälle kohanemine. Natuke hirmutav...
Aga juba nad magavad. Päevad lendavad kui linnud. Hommikust saab märkamatult muljetest tulvil õhtu. Siis jälle hommik...
Mullegi tänaseks aitab. Homsest saab kindlasti tore päev!


teisipäev, 20. september 2016

Õnnelik

Mul on põhjust olla õnnelik ja lõpmata tänulik. Ma olen terve. Mu lapsed on terved. Mu õde ja vend on terved. Mu vanemad on terved.
Mul on mõned sõbrad ja palju häid tuttavaid. Mulle meeldib mu töö. Mulle meeldib mu kodu. Mulle meeldib trennis käia. Mulle meeldib Muhus. Mulle meeldib rattaga sõita. Meeldib unistada. Reisida.
Aga mõnikord on mul valus. Mõnikord isegi väga valus. Sellegi üle on tänulik meel. Julgus oma haavatavust näidata on palju võimsam, kui see kõik endasse suruda. Luban endale kogu hingest kurb olla. Imelik, aga kurbuses tuleb mind ümbritsev ilu nähtavale eriliselt kirgastes toonides!
Olen tänulik.
Sada protsenti rahulolu ei anta niikuinii kellelegi. Pealegi on võime õnne õnnena kogeda niivõrd suhteline! Igaühel on ju kanda oma taak. Las siis minu oma olla just selline nagu ta parasjagu on. Teadmine, et olen nii enese kui teiste suhtes  aus ning elan oma elu nende väärtustega, mis minu jaoks pühad, asetab mind seisma kindlale pinnasele. Täna ma juba tean, et olen väärtuslik,  just sellisena nagu olen. Teate, kui kaua olen pidanud oma "piisavuse" üle juurdlema! Olen lubanud enese lähedale niivõrd palju kriitikat, alavääristamist ja viha, julgemata isegi iitsatada. Kohendades end aastaid üht või teistpidi, ebaõnnestusin ikka ja jälle...
Tegelikult ei olnudki need ju minu tunded! Teise inimese süü ja häbi... Ah, mis sest enam!
Täna olen kohal oma tunnetega. Minu õnn ja rahulolu, minu piisake kurbust ja pisaratilgake  silmanurgas, kui hooman, kui lõputu ilu ja rikkus mind ümbritseb. Minu kallid inimesed. Minu uhkus oma edusammude üle. Kiitus Jumalale ja iseendale. Kõik, mis varem oli otsekui lubamatu...
Miks see hingetarkus küll nii visa on tulema?


reede, 16. september 2016

Sügis

Lehed puudel muutuvad päev-päevalt värvikamateks. Huvitav, miks inimesel elusügisel ainult halli lisandub?
Mu mõtted on igasügiseselt igavikuliste teemade juures. Igavikku mahub teatavasti päris korralik ajalahmakas. Minu igavik, nii nagu see mu mõtetesse paigutub, on otsekui puzzle, hõlmates ühtaegu Piibli igavikku ehk siis päris algust, olles samas tihedalt põimitud ka mu enda päritolu, esiemade ja- isade looga, mis ulatub ju tõtt-öelda samuti tagasi "päris algusesse", kuid hoomataval viisil eksisteerib siiski vaid mõned inimpõlved. Ja veel erilisemal viisil on selle igaviku looga seotud minu lapsepõlv. Just sügiseti, kui lehed värvi muudavad, meenuvad mulle lapsepõlveseigad iseäranis selgelt just toonaste tunnete keeles.
Täna hommikul, kui olin lapsed kooli viinud, sõitis mu taga 23 buss. Korraga tuli mulle see tunne nii halastamatu tegelikkusega peale, et ta vist kiskuski mu hetkeks aastasse 1981.
Sõitsin nimelt 23-ga Nõmmele muusikakooli 2, hiljem võibolla lausa 3 korda nädalas. Sõit bussijaamast Nõmmele oli kole pikk, vist oma 40 minutit (pluss veel veerand tundi jalgsimatka bussijaama jõudmiseks). Mul läks alati bussis süda pahaks. Keskturu juurest tuli reeglina peale sada vanurit, kes kõik soovisid minu käest istet. Olin hästi kribu tüdruk ning kuna pidin lisaks muusikakooli asjadele tassima kaasas tavakooli asju, pidin lisaks südamepahale taluma ka valusaid õlgu. Kui buss sõitis läbi Rahumäe surnuaia, mõtlesin tihti surmast. Vahel oli põnev- kaugelt paistis mõni matus. Aga üldiselt ma veidi pelgasin seda surnuaia-kohta. Pikka aega oli mul isekeskis selline mäng, et kui surnuaed paistma hakkas, panin silmad kinni ning ei tohtinud neid enne avada, kui sellest läbi oli sõidetud- muidu läheb halvasti. Sel teel on palju käänakuid ning raske oli pimesi järge pidada, kus see buss siis nüüd täpselt on. Vahel olime juba otsapidi Nõmmel, kui silmaluugid taaskord lahti julgesin teha- "jess!", oligi möödas!
Aga mis ma tegelikult öelda tahan, on see, et kõikides neis mälestustes on Nõmmel alati sügis. Rahumäel ka. Kui kujutlen end bussis, on sügis, kui kujutlen kooli poole vantsimas, sahisevad lehed mu jalge all, kui vahin mõtetes klassiaknast välja- jälle sügis.
Mul on meeles üksainus solfedzo tund. Viiest sealkäidud aastast vaid üks. See pidi olema esimene klass. Õpetaja Eda Stern istus klaveri taga ja meie kõik laulsime:
Kukub alla eht
kullakarva leht
nagu vikerkaar
kõrval lehepaar...

Vaat see ongi see tunne. Sügis, igavik, mälestused, veidike surnuaedagi...
Täna möödub kuus aastat vanaema minekust. Teate, ta on ikka üsna tihti mu mõtetes. Aga nüüd ei ole need mõtted enam nii paljude emotsioonidega seotud, kui varem. Muidugi igatsen ma teda ikka veel. Näen vahel unes ta kodu. Ühes ta karbis on siiani selle kodu lõhn- mis on ju ühtlasi osa minu lapsepõlve lõhnast, seega turvalisusest, hoitusest, armastusest...
Ja taaskord sügis. Läbi aegade ühtemoodi sahisevad lehed. Päev-päevalt lõbusamad.
Veits nukker!

teisipäev, 13. september 2016

Pinge

Ilmselt on see kooli ja uue elu alguse tõttu, kuid Karl Johannist on järsku saanud "viitsütikuga pomm"! Eriti lööb see välja suhtlemisel minuga. Eks ma ju olengi talle kõige lähedasem ning usaldusväärsem inimene, kuid paaril hiljutusel korral on ta mu kaameli-kannatuse ikka korralikult proovile pannud!
Ehh, asi pole õieti milleski! Õigupoolest läheb kogu jant lahti, kui mu väsinud trio koolist tuleb ja selgub, et tüdrukutel ning poisikesel on puhkamisest sootuks erinevad arusaamad. Tüdrukud tahaksid nüüd elutoa põrandal vaikselt loomakestega kodu mängida, poisi jaoks on aga säärane ühe koha peal istumine puhas ajaraisk, mis tuleb otsemaid lõpetada. Asi päädib tavaplaani kohaselt plikade kisa ja peale kolme hoiatust minupoolse röögatusega. Ahjaa, seks ajaks on mõni trio liikmetest end kas  kuhugi ära löönud või tänase näite kohaselt botasega vastu ülahuult saanud ning "haavatu" ootab vesiste silmadega "süüdlase" karistamist. 
Meie peres on reegel, et käte ja jalgadega ei räägita. Kes on teist löönud, sellega "süüdlase" üle ei arutleta. Noh, tänane botas maandus muidugi huulele "täiesti kogemata", vist viskevõistuse heitealas, aga ometi, kuna põhipinged olid üles kruvitud juba koolist kojusõites, kui Joss Loviisa käetoe peal oma jalgu sirutada tahtis ning seepeale Loviisa käe läbi ühest tossust ilma jäi ning protesti märgiks Loviisa selga "kergelt tõukas", mispeale botas Loviisa käd läbi teab kuhu maandus ning lõpuks auto katus kisa tõttu lihtsalt minema lennata ähvardas- jah, nende lõbusate seikade peale, pluss kodune botaselend, kutsusin Karl Johanni enda kõrvale pikutama ja maailma asjust kõnelema. Joss oli maruvihane. Aga siiski tuli.
Temaga on see hea lugu, et kui tal lamades selga silitada, läheb viha ruttu üle. Nii võtsimegi üsna pea vestluseotsa üles, tähendab, Joss võttis, kui selleks valmis oli.
"Sa ema...", alustas ta, "oled vist tüdrukute kasvatamisega rohkem harjunud." Mu üllatusest suurtesse silmadesse vaadates jätkas ta: "sellepärast sa ei teagi, kuidas poisse kasvatada."
Vajasin seesuguse avalduse peale veidi kogumisaega. Olen ju ikka arvanud, et ju ma seda poiste maailma kah mõikan. Aga näe, mis selgub!
"Kuule," laususin viimaks, "sina võiksid mind ju siis õpetada!"
Ja seal me lebasime, emme ja pojake. Ta õpetaski!  Arutles, kuidas väsimusega hakkavad pliksid tõepoolest närvidele käima, ja igasugu muid teemasid ka- kuni arvutimängu 11-nda levelini välja. Mina aina kuulasin. Vahepeal silitasin vaikselt ta selga.
Teate, need hetked on taevane ōnnistus! Milline arukas poeg, kui loogilised mõtted, kui selged lahendused... Ning lihtsalt koosolemine. Meie kaks. Mingil hetkel ta muidugi kadus, jõudsin veel mõelda, et on ikka pikad koivad, paar hüpet ja kadunud, alles oli nii tibatilluke...- aga see polnud enam tema teema- tüdrukute toa poolt kostis midagi põnevat. Rohkem polnud me majas sel õhtul ühtki tüli (noh, kui üks asi välja jätta, millele põhimõtteliselt pidi vastu vaidlema).
Kooli direktor ütles, et kooliminek on esimese klassi lapsele nii stressi- ja muljeterohke aeg, et just vanemad peaksid endas kätkema seda tarkust, millega pinget veidigi maha võtta.
Usun, et minul see täna natuke isegi õnnestus.
Poiste kasvatamise juhtnöörid on igatahes nüüdsest  tagataskus kasutamist ootamas!

reede, 9. september 2016

Kool

Sulge silmad ja kujutle.
Ärkad hommikul peale kosutavat ööund. Sul on piisavalt aega, et riietuda, süüa rahulik hommikueine, kontrollida üle, kas kõik asjad on kaasas. Ja siis rahulikult startida. Inimlikul ajal, päevavalguses...
Liikluses ei saa ma sulle täit rahu lubada. Üksainus tühine plekimõlkimine võib tuua kaasa täieliku kaose. Aga sul on siiski võimalus oma auto turvalises sisemuses tasakesi vestelda. Proovida üht või teist mööduvat nimetada vene keeles. Meenutada ka inglise vastet. Naerda, kui kõik sassi läheb. Või lihtsalt vaikida. Auto on kui rahulik oaas. Ei mingit tümpsu, ei mingeid uudiseid. Oled kaitstud.
Kohale jõudes näed paljusid tuttavaid nägusid. Jaa, kõik need inimesed, väikesed ja suured muutuvad päev-päevalt omasemaks. Tunned, kuidas su süda täitub headusega nende kõikide vastu.
Hommikupalvus on kui võbelev küünlaleek altaril- imevaikne, kuid kristallselge. Inimhääl on ülim instrument tänuks ja palveks. Rahu täidab järk-järgult kogu südame. Iga päev palvetatakse kõikide väikeste ja suurte eest, kes selle majaga seotud. Kõikide laste ja nende vanemate ning õpetajate eest. Nimeliselt. Iga päev!
Kui kätte jõuab aeg oma ruumi sisenemiseks, võetakse sind vastu kallistuse ja soojade sõnadega. Ilusat päeva! Õnnistust! Head!
Katsugu keegi väita, et sõnadel ei ole väge...
Kujutle vaid päeva, mis sel viisil algab!
Siis ava tasakesi silmad.
Mõtle hetkeks, mismoodi algas sinu koolipäev. Kas keegi üldse kunagi huvitus, kuidas sa end tunned, mis sinuga toimub. Või seisnes su väärtus vaid selles, kui hästi või halvasti olid omandanud hommikuse kontrolltöö materjali, mis paari päeva jooksul nagunii ununes... Tundsid ehk hirmu, võimalikku läbikukkumist, ebapiisavust? Sellel mõttel ei tasu pikalt peatuda. Oli nagu oli.
Olen tohutult õnnelik ja rahul, et oma lastele just selle kooli valisin. Et selline haruldane võimalus üldse olemas on! Tunnen, et ka minus on juba mõne päevaga toimunud tohutu muutus...

neljapäev, 8. september 2016

Peenhäälestus

See on hetk, mil tahaksin läbi meremüha hüüda: viibi veel!
Istun Naissaare inimtühjal rannal. Taevas pole ainsatki pilve. On soe. Tuul- jah, tuule otsisin ise üles, saare lõunakaldal oli liigagi palav...
Tean, et see võib olla selle suve viimane võimalus.
Tegelikult on mul tohutult muljeid. Augusti keskpaigast saati saanuks kirjeldada ridamisi kõiksugu imelisi sündmusi. Olen neid järjestikku enasse ahminud. Imestanud. Tänanud.
Aga kirjapanekuks ei ole veel valmis!
Ma istun siin punavate kibuvitstega kaetud liivadüüni ääres ja hoian suve kinni. Seda tunnet. Mu hinges on maad võtnud tohutu rahu. Taipan üha selgemini, et Selle väljaütlemiseks ei peagi midagi ütlema.
Ühesõnaga- toimub südame peenhäälestus...

neljapäev, 18. august 2016

Imago

Eile jõudis lõpule Imago suhteteraapia kolmas väljaõppemoodul ning minust sai superviseeritav Imago nõustaja. Supervisiooniaeg kestab kuus kuud, misjärel saan hakata taotlema terapeudi sertifikaati, mis antakse välja peale minu paaritöö lõpuvideo põhjalikku analüüsi Ameerikas Washingtonis.
Paljud eesti inimesed ei ole veel Imagost kuulnudki. Seetõttu toon esile mõned minu jaoks olulised punktid, millega Imago dialoogi läbi viies eelkõige arvestan:
1) Abielus ei ole konstruktiivset kriitikat. Absoluutselt igasugune kriitika on dialoogi hävitav ning muutusi takistav, kuna viib kritiseeritava kaitseseisundisse, milles saab toimuda vaid võimuvõitlus. Minu osa on tagada mõlema poole turvalisus. Imago dialoogi struktuur on selleks ideaalne viis.
2) Mõlemad partnerid vajavad tunnustamist. Mida sügavamad on ühe või teise lapsepõlvehaavad (need on enamasti sarnased, kuna valime alateadlikult partneriks sama haavatavusega inimese, kelle sügavamad vajadused on meie omadega sarnased), seda raskem on neist oma partnerile turvalisel viisil kõneleda, rääkimata sellest, et partnerist saaks su tegelik tervendaja. Vaid läbi empaatia ja tunnustamise saab tekkida turvaline ja sügav ühendus.
3) Imago dialoog õpetab "sirutuma teineteise poole". See teeb võimalikuks mõistmise, isegi kui partneri kōiki seisukohti täielikult ei jagata. Mõistmise pinnalt saab võrsusa usaldus end veelgi enam partnerile avada. Oma haavatavust näitavat inimest on kerge armastada.
4) Vaid läbi sügava ühenduse saavad hakata toimuma muutused. Meie "uus, vanad mustrid hüljanud aju" nõuab kohanemiseks aega, seetõttu ei ole Imago teraapia kiire protsess. Ta läheb kiht-kihilt sügavamale (olenevalt sellest, kui kiiresti paar valmis on) ning toob muutused esile märkamatult, kuid kindlalt.
5) Terapaut peab teadma mitte niivõrd, mida ta teeb (tuleb usaldada protsessi, Imago struktuur tagab õnnestumise niikuinii), kuivõrd MIKS ta teeb. Sügava ühenduse ja suure valu ilmsikstuleku korral on vaja terapeudi erilist, tervendavat kohalolu, sest paar teeb oma suhte ja ühenduse parandamiseks väga rasket tööd. Oskamatu sekkumine (või mitte sekkumine) võib tuua  kasu asemel suurt kahju.
6) See, mida ma Imago suhteteraapia õpingute ajal olen ise kogenud, on töös terapeudina oluliseks tööriistaks seljakotis. Terapeut ei pruugi olla sugugi vähem "haavatud laps", kuid just teadlikkus toob oskuse terveneda, valu empaatiaks teisendada ning kõike seda märkamatult ka oma paaridele õpetada.
Usun, et teen Imago abil imesid!

teisipäev, 9. august 2016

Notsikud

Metsanotsud arvavad endil olevat meiega ühine krunt. Nüüd, mil aastaring võtab tuurid sügise poole, on meil sigade arvates aeg ka üheskoos saaki jagada. Ega põrssad pole papist poisid! Nemad teevad oma tööd ülima põhjalikkusega. Võtame näiteks õunapuud. Ega praegu veel puu all väga palju õunu ole. Aga kärssnina see fakt ei veena. Tuleb uurida, kas äkki peidab miski end puualuse all! Selleks tuleb muidugi kogu puualune üles sonkida. Siit-sealt mujaltki. Lõpuks, kui vats head-paremat täis, tuleb aga kusagil viluvarjus üks suur lahmakas murukamarat eriti hoogsalt üles tõnguda, et sinna vintsti! külili visata ning hommikuhämaruses juba uusi valdusi üle vaatama minna.
Oh, kuidas ei tahaks end aiaga piirata!
No aga neile ju inimkeeli midagi selgeks ei tee!

Aeg

Kes on booking.com'i leheküljelt endale reisideks majutust tellinud, teab, et hilisemas tagasiside küsitluses kõlab üks küsimus eestikeelsena umbes nii: kas selles või tolles kohas viibimise aeg oli piisav või võinuks see olla pikem või lühem. Mina teen peaaegu alati risti "vōinuks olla pikem" lahtrisse. Ka möödundnädalane reis sai kindla linnukese just sellesse lahtrisse.. Kolka neemel tuulte meelevallas oleksin kindlasti tahtnud ööbida. Ventspils, ilusa ranna, lilleilu ning lehmakujudega linnake nõudis samuti me jäämist. Palangast ei hakka kõnelemagi! Kuurort nõudnuks pikki rannapäevi ning õhtuti pruunika jume ja kaunite kleitidega promeneerimist, rannakohvikutes tassikest teed või klaasikest šampanjat, miks mitte ka väheke julgemat pilku ning graatsilist valsikeerutust orkestri ees...
Ah, ja Nida! Tema laulvad liivad, vahused lained, hetke püüdmise valus igatsus...
See aeg... "Võinuks olla pikem!"
Njah.
Täna, kui taaskord üle pika aja Muhusse jõudsin ning kiiruga meetripikkuseid maasikavääte hakkasin lõikama, püüdes igati vältida pilgu pöördumist võpsiku suunas, mis paari nädalaga tekkinud ja vaat et kuuldavalt trimmeri järele kisendas, jah, niisiis täna hakkas see link taaskord mu peas keerlema. Tegelikult paneksin ka Muhu saarel viibimise aja kohta märke "võinuks olla pikem". Ja me Laagri kodu, kus mustikad kannatlikult korjajaid ootavad, samal ajal kui sõnajalad aiale lausvallutust salasepitsevad, saaks sama märke. Olen ju suvel pidevalt kuhugi teel...
Kui peen on see enesejagamise kunst! Mõni raiub kaljukindlalt, et hea planeerimisoskusega on kõik võimalik. Minu meeles ta ei tea, millest räägib. Kolmikute emana võin pikalt kõneleda, kui palju on päevades juhuslikkust, improvisatsiooni, ümbermängimist  ning kui vähe õnnestub realiseerida tegelikult planeeritust. Kui siia lisada ka tegevuste-vaheline-aeg, milleta inimene üsna kiiresti läbi põleks, kuid mida oma täiskirjutatud märkmikku ju kunagi ei lisata, siis- millest me räägime!
Küllap on meist kõikide tutvusringkonnas mõni jäiga plaanimajanduse ohver-  näiteks obsessiiv-kompulsiivhäirega veidrikust vanapoiss (noh, see on lihtsalt prototüüp!). Säärased annavad muidugi "pildile" värvikust juurde, aga kindlasti on neil iseendaga veelgi raskem kui minul kogu selle krempliga. :) Sest mina löön hulluksminemise äärel lihtsalt käega...
Mis oleks siis hädast väljapääs? Võidujooksul halastamatu Ajaga. Soovides korraga kõike ja kohe. Olles samal ajal mitmes paigas.
Praegu, kõike seda kirjutades on väljapääs naeratuses. Mõnusas ringutuses ja teadmises, et võin veel pisut pikutada.
Millalgi tuleb muidugi maasikaväätidega jätkata...

esmaspäev, 8. august 2016

Kana

Ütlesin hommikul Lisannile, kes unesoojalt mu voodisse puges: "Tere- tere, väike tibu."
"Tere, suur kana," ei jäänud Lisanngi vastust võlgu, endal suu kõrvuni.

Poiss ja pisarad

Mind teeb väga valvsaks see, kui keegi reageerib väikese (või ehk ka suurema) poisi nutule isikliku ebamugavustunde vaatevinklist lähtudes. Noh, et tunneb end nutva väikemehe kõrval kuidagi ärevana, soovides vähem tundelisust ja "suuremat mehisust". Või ehk lausa ütleb midagi säärast.
Äsja oli meil Leedus selline seik: Kuna Joss oli enesele ootamatult külge hankinud ühe viirusepojukese, mis ühel hetkel küllalt kõrge palaviku viskas (õnneks sama kiirelt taandudes), ei saanud ma teda ühel õhtul koos teistega merre lubada.
Jossike, kes end ilmselt küllalt kehvasti tundis, kuid hoopis suuremat kaotust läbi kaldalkükitamise üle elas, nuuksus lohutamatult. Korraks käis ka minu peast läbi küsimus, miks ta ometi ei mõista ja vait ei suuda jääda, kuid olles olukorda meres vaikselt "seedinud" sain aru, et mu poeg on täiesti normaalne laps täiesti asjakohaste tunnetega.
Läksin ta juurde. "Sa oled kurb..." Vastuseks ta lükkas mind.
"Ära lükka, ma saan haiget! Ma tean, et sa oled väga kurb, ja ma mõistan sind... Mina oleksin vist ka sinu asemel nukker."
"Miks te siis läksite ujuma, kui mina ei saanud!" Väikemehe silmad valgusid jälle pisaraid täis.
"Aga tüdrukud ei olnud ju haiged."
"Aga miks sina läksid?"
Arutasime asja päris tükk aega. Soovisin, et ta mõistaks, et see, et ta nutab, on täiesti loomulik. See on ju tema väike kaotus! Kurbuse tunne pole vale tunne, see on temas päriselt ja ta võib seda julgelt tunnistada. Ka pahameel meie üle on täiesti aktsepteeritav, kuid kollektiivne mitte-ujuma-minemine poleks pikas perspektiivis olnud kuigivõrd parem lahendus. Vanuse kasvades peame üha sagedamini kohanema mitte-vabatahtlike loobumistega, saamata hoopiski arvestada kõrvalviibijate solidaarsusega. Et nende valusate õppetundidega toime tulla, ongi vaja lapsepõlves just neidsamu väikesi kaotusi, kus asjad lihtsalt on nii või naamoodi- ja tuleb leppida. Kadunud mänguasi, ärakoliv sõber, igatsus, ilmajäämine... Ilmtingimata vajab väike inimene enda sees toimuvale tuge ja mõistmist.

Hiljuti oli Joss viis päeva vanaema ja vanaisa juures nende suvekodus. Nood imestasid, miks poiss alati minuga rääkides nutma hakkas, kui muidu oli ju kõik kõige paremas korras. Memmekas, arvab ehk mõni.
"Sa tunned igatsust", ütlesin talle iga kord, "mina igatsen sind ka! See on täiesti okei! Sa pole ju meist eemal olnudki. Võid täitsa vabalt natuke nutta."
Muidugi ei olnud tal tegelikult midagi häda! Koju jõudes jätkus seletamist, mida kõik sai vanaisaga koos ära tehtud, mitmeks päevaks.
Ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui oleksin loobunud helistamisest. Või keelanud nutta.
Kui kapseldunud on nõukaajal üleskasvanud mehed! See oli aeg, mil kallistamistki ei peetud vajalikuks.
Meil, emadel on tööpõld lai. Esmalt mehed, siis pojad...
Vahel mõtlen, kas me ikka oskame?

reede, 5. august 2016

Meri

Läänemeri.
Ühtlase mühana rannale rulluvad priskete vahuharjadega lained. 
Tuul, see paljukirutud tuul... Sosistavailt huulilt vuhinaga minemapühitud sõnad,  silmadele sasitud üksikud kleepuvad juuksesalgud. Jah, see tuul... 
Mida ma tahtsingi öelda? 
Ah jaa, lugu Minu Elu Armastusest, kes mühaga tuleb ja jõuga puudutab. Kelle suudlusest jääb huulile soolane maik. Keda emmates emban vaid iseennast. Kes sööstab must läbi, paisates pahupidi kogu mu näilisuse. See, kes on alati minuga... kuid keda ma ei saa eales omaks pidada.
Kus ma varem olin? 
Miks ei ole ma suvi suve järel seisnud, käed ulgumere poole avali? Või lamanud selili rannal, laintemüha kõrvus,  tuul kandmas kõhule tekiks peenikest liiva, südames puhkemas kaunid kibuvitsaõied?

Lastel on lihtsam. Nad lihtsalt hüppavad.
Kolkas. Jurmalas. Ventspilsis. Palangal. Nidas. Laine laine järel saab kilgete saatel vallutatud. Kogu meri kuulub neile. Naer heliseb koos Laulvate Liivadega koduküla rannani kaugel Eestis.
Mida minagi siin enam unistan?
Vette!



teisipäev, 2. august 2016

Riia

Oleme lastega reisil Lätis ja Leedus.
Praegu oleme Riias. Ei, ei ole Rios! Riia on Läti pealinn. Rio asub hoopis Brasiilias. Rios on olümpiamängud. Ei, mitte Riias, Rios! Jah, kolmiktüdrukud sõitsid ka Riosse. Ei, mitte Riiasse, ikka Riosse, sinna, kus on olümpiamängud! Nad joosevad Rios maratoni. Aga meie oleme Riias, mitte Rios. Riia on Lätis.
Ja ongi mu trio jälle grammikese targem...

pühapäev, 31. juuli 2016

Kaks küsimust

Vahel möödaminnes küsib keegi tuttavatest ikka nõu. Noh, et ma nüüd sellise koha peal, äkki oskan aidata. Et ühe või teise lapsega nii- ja naasugused probleemid.
Tegelikult ei saa ma jooksu pealt aidata. Häid tuttavaid ei tahaks pealegi üldse klientideks võtta.
Siiski olen peaaegu alati korraks seisatanud. Lapse probleemide või sümptomite puhul on mul kaks lihtsat küsimust. Kuidas on lood sinu paarisuhtega? Kui lähedane on abivajaval lapsel suhe oma isaga? Sellest on alustuseks küll ja enam.

Noh, kuidas siis on?

neljapäev, 28. juuli 2016

Turist ja artist

Mina küll mingi eriline artist pole.
Ma lihtsalt ei suuda alumisel orelil harjutada, kui kirik turistidele avatud.
Üleval, palun väga! Seal istun turvaliselt luku taga, säilitades kogu oma rahu ja väärikuse.
All oleks ka igati normaalne mängida, kui inimene tuleks, istuks rahulikult kirikupinki, kuulaks veidi ja lahkuks. Aga ei!
Nii mõnegi turisti jaoks olen ma temale lõbustamiseks ülesseatud atraktsioon.
Sellega seoses põikan korra ajalukku ning meenutan õlgu võdistades, kuidas aastaste kolmikutega Pärnu hansapäevadel käisin. Hansapäevad on teatavasti suhteliselt rahvarohke üritus ja minust oli äärmiselt julge sinna lastega tikkuda. Ometi ei osanud ma uneski näha, millise furoori minu ja mu punase kolmikute käru kena hansalinna tänavale ilmumine tegelikult tekitab. Meist said sekundiga ürituse peaesinejad! Inimesed peaaegu et viskusid vankrile. Kõigil oli midagi "toredat" hüüda. Kõik tahtsid katsuda. Üks mammi kutsus heleda häälega kogu suguvõsa ligi- pildile kolmikutega! Kuulge, sättige see vanker pisut viltu! Oot, ma ise hoian sangast! Kas Enn ikka jääb pildile? 
Et mu omad on muuseas öeldes täiesti tavalised lapsed, läksid nad endastmõistetavalt paari minutiga suhteliselt ärevaiks. Sadu võõraid nägusid ning hull lärm võtab täiskasvanugi jalust nõrgaks. Tegime kiirelt sääred ja edaspidi väisasime üritusi ühe kaksikute ning ühe üksiku käruga, lastel erinevad riided seljas...
Alumisel orelil harjutamine nii hull pole. Samas, tore ka mitte.
Esmalt pildistab ta mind kaugemalt, proovides erinevaid reziime- välguga ja välguta, hämara toa ja elektrivalgustusega ruumi funktsiooni, lisaks mõni naljavõtegi, mille peale tuleb ka peenike turtsatus ja minu reaktsiooni ootav kaval pilk.
Vaatan tardunud näoga nooti, proovides kramplikult teha nägu, et see kõik ei puutu minusse.
Nüüd hakkab ta tasapisi lähenema, hiidobjektiiv sihituna minu suunas kui Kalašnikovi automaat. Kogu tegevust filmitakse suriseva vidinaga kaelas. Mul läheb nüüd kõik segamini.
Just sel hetkel paneb ta tähele, et organisti jalad ei seisagi mängides paigal- oh, on see vast hea nali! Kogu famiil hüütakse imet kaema, lapsed lausa peadpidi pingi alla. Plõks, plõks, tulevad aina paremad kaadrid!
Mõtlen pingsalt, kas tõusta raginaga toolilt, loopida noodid demonstratiivselt kotti ning tormata ähkides ja puhkides minema... või säilitada organist-hingehoidjale omane seestpoolt väljaspoole kiirgav rahu ja väärikus ning jätkata stoilisel ilmel viimati sassiläinud kohast. Mu karakter nõuab pigem esimest varianti. Ometi jään.
Harjutamine see muidugi enam pole.
Appi, nüüd tahab ta luua silmsidet- noh, ikka selleks, et mu nägu ka pildile jääks. Saaksime ehk veidi sest imepillist juttugi vesta. Me nägude vahemaa on nüüdseks vaid objektiivi pikkune... Tundub, et järgnevalt võib ta sülle istuda. (Oh, miks ma küll flööti ei mängi? Saaks kasvõi vetsus harjutada!)
Lõpetan loo järsult. Paralleel- minoori.
Turist plaksutab andunult. Talle sobib ka nii.
Huvitav, milles minu probleem on? Noh, see tegelik...

esmaspäev, 11. juuli 2016

Hiiumaa

Mõnest paigast jääd elu jooksul kuidagi kummaliselt kõrvale. Nagu näiteks mina Hiiumaast. Olen elu jooksul Hiiumaal käinud ehk kaks korda, nüüdne ülesõit oli, julgen pakkuda, kolmas. Lapsed polnud veel oma senise seitsme ja poole eluaasta jooksul saart külastama juhtunud.
Siinkohal oleks paslik vahemärkusena mainida, et mu enda vanemad olid omal ajal kesised reisijad. Olin seitsmesena Tallinnast väljaspool jäävatest objektidest külastanud ilmselt vaid Muhu saart ja Kadrina alevikku, neid kahte mu vanemate sünnikodude asukoha tõttu. Üheteistkümnenda eluaasta paiku lisandus Põlva, mis sai juhtuda seetõttu, et sattusin kogemata kombel pioneerilaagrisse. Nõuka ajal vältas üks laagri vahetus terve kuu, aga umbes poole peal toimus külastuspäev. Nii olid ka minu vanemad sunnitud Lõuna-Eesti teekonna oma rohelise mosse rataste alla võtma. Nähes mu veekalkvel silmi ning kuuldes kaeblikku igatsushüüdu, pehmenes nende süda laagri vajalikkuse suhtes ning mind nõustuti ennetähtaegselt koju tagasi transportima. Enne seda aga külastasime Põlva laata ja ööbisime telgis. Telgis ööbimisest ei mäleta ma halligi, kuid Põlva laat on üks eredamaid lapsepõlvemälestusi. Olin küll vanemaile oma hellikuks olemise ja laagrisuve katkestamisega sügava pettumuse valmistanud, kuid ometi osteti mulle Põlva laadalt esimene kõrvarõngapaar- klõpsudega, kuid muidu täitsa nooblid teokarbid! Vaat mis lapsele meelde jääb! Laagrist ei suuda ma täna meenutada muud, kui voodi kohal rippuvat riiulitega kappi, mille otsas ma tihtilugu ühe teise tüdrukuga istusin.
Sest kõrvalepõikest tagasi tänasesse lennates võib niisiis tõdeda, et ülalmainitu valguses on trio ka Hiiumaata kõvad reisisellid. Aga nagu eelnevalt mainitud, on seegi saar nüüdseks vallutatud.
Kuid mitte sellest ei kibele ma pajatama! Tahaksin sõnadesse vormida selle, mis tegi tänavuse Hiiumaa reisi täiesti eriliseks ja mida kogesime Kassaril Sääre tirbil (on ju ikka tirp- tirbi?).
Äike.
Kui auto parkisime ja jalutuskäiguga algust tegime, laiutas sinkjasmust pilveviirg kaugel mässava mere silmapiiril. Tõusev tuul püüdis küll anda aimu sääraste vaatemängude mõningatest tagamaadest, kuid vastaspoolel sirendav päikeseketas ning peegelsile merepind andis julguse kindlalt edasi rühkida. Sääre Tirp ulatub teatavasti kaugele merre, tema kaks kallast lähenevad teineteisele samm-sammuhaaval kuni tipus ühinevad teineteise ja merega.
Meri oli võluv.
Kitsuke maariba oleks otsekui eraldanud kahte täiesti erinevat veekogu. Kui ühelt poolt pekslesid vahused laineharjad üha rahutumalt ja tugevamalt rannakividele, siis teine pool ilutses liikumatus rahus. Mustjas pilv aga haaras vaikselt enese alla üha suurema pinna taevalaotusest.
Päris Sääre tirbi tipus pidasime piknikku. Mõned meist käisid ujumas.
Päikesevalgus muutus järjest ebamaisemaks. Jõudsalt kasvanud pilv hakkas kiiresti lähenema. Sättisime minekule. Esimene kärgatus kaigus kumedalt kaugel merel. Pilv paisus loojuvale päikesele lähemale ja hakkas hõlmama ka laotust me peade kohal. Kiired tungisid esimestest hallidest pilvetompudest takistusteta läbi. Värvidemäng, mis seeläbi voogama hakkas, oli aga täiesti lummav. Maapind kattus kuldse vaibaga. Kusagilt künka tagant ilmus välja lambakari. Nende selgadele oleks otsekui heidetud sädelev tekk. Mereadru tundus hõõguvat, kadakad meenutasid Moosese põlevaid põõsaid.
Jumalik.
Kogu meie astumine tundus aeg-luubis. Me ei kuulnud enam laintemüha ega hirmunud siin seal sähvivatest välgunooltest, kõuemürinast ning üha hullemini puhuvast tuulest. Olime lummusest hingetud. Ühtäkki toimus vaikse merepoole kohal taevas võitlus. Must pilv tahtis end üle päikese heita. Pool päikest värvus tumedasse tooni. See olnuks kui hea ja kurja kohtumine.
Ma ei tahtnud veel minna. Tahtsin jääda, vaadata veel ja veel...
Aga siis hakkasime jooksma. Oli ka viimane aeg. Suured piisad langesid näole. Must pilv laius nüüd igal pool. Päike oli kadunud. Viimased kakssada meetrit pagesime paduvihmas. Kui autouks me tagant sulgus, oleks see suletud otsekui Jumala käega. Sest see möll, mis siis lahti läks, andis mõista, kuidas meid oli hoitud, kuidas meil oli privileeg kogeda midagi nii kaunist, ebamaist- ja samas nii ohtlikku. Ning õigel ajal varju saada.
Jah, kui rääkida mulle nüüd Hiiumaast, on see midagi hoopis teistsugust. Midagi niisugust, mis ei lase enam Hiiumaal  mu elust päris kõrvale jääda. Midagi, mida kannan endaga elu lõpuni.

neljapäev, 30. juuni 2016

Juu jääb

Vapustav õhtu. Lapsed magavad. Istun üksinda oma talu õuel ja naudin. Mu ees on tass auravat teed, loojangupäikese viimsed kiired kumavad taamal tumeda metsaviiru taustal. On täielik tuulevaikus, õhtus hõljub värskelt niidetud muru aroom, kusagilt kannab õhkõrn briis ka tsipake sõnniku lehka. Ja täiesti selgelt kostavad mu õuele festivali "Juu jääb" maailmakuulsate muusikute jazzimprovisatsioonid. Jah, kontsert on minu õuel! Juu ei näe- aga milline heli! Puhas nauding!
Ja kirss tordil- mitte ühtki sääske!

kolmapäev, 29. juuni 2016

Ropsimine

Loviisa: Emme, Lisann ropsis praegu kohutavalt!
Mina: Mida ta tegi???
Loviisa: Ropsis. Hirmsasti!
(Lisann mängib sealsamas rahulikult ega pööra toimuvale vestlusele vähimatki tähelepanu)
Mina: Mis mõttes ropsis?!
Loviisa: Sa ei tea, mis on ropsimine!? Ropendas, noh! Ütles, et ma olen kanapea!
:)

Mõnus mõtisklus

Kui kolmikuid sünnib iga 10000 sünnituse peale 1 trio, siis kui tõenäoline on, et ostes maakodu ühele Eesti saarele selgub, et naabertalus suvitavad samuti kolmikud? Ei ole ju eriti tõenäoline! Kordades vähem tõenäoline on aga see, et heakene küll, kui ongi tegu kolmikutega- et nad siis sama vanad on, kui meie lapsed. Peaaegu võimatu, kas pole? Ja kui eriti utoopiliseks minna, võiksid need samavanused naaberkolmikud moodustada kahe poisi ja ühe tüdruku trio, et koos meie omadega tekiks kolme poisi ja kolme plika kamp! Selle tõenäosus läheneb küllap juba ühele miljonist...
Meie aga eirame uperpallitades kõiki tõenäosusteooriaid, pistame hommikuti crocksid paljaste varvaste otsa, jookseme naabertallu, hõikame kahe poisi ja ühe tüdruku trio õue ning kogu päeva käib üks lustlik mäng, kord siin, kord seal. Kui kõhud tühjaks lähevad reedab müdin lähenevat jõuku, mõni määrdunud käsi lõikab möödaminnes jämeda kääru muhu leiba ja jõuan veel hüüda, et viie minuti pärast saavad kõik praetud lesta...kui läinud nad ongi- näiteks puu otsa onnile katust peale kopsima. Või heinapallidele hüppama.
Oh taevake, kui väsitav ja kui jumalikult rõõmustav see kõik siin on! Vahel on mul tunne, et elan imedemaal...

esmaspäev, 27. juuni 2016

Nuti- Neti

Kui eelmises postituses tunnistasin oma sundsöömist, siis selles tulen kapist välja nutitelefoni- sõltuvuse omaksvõtmise ja võõrutusvajadusega. Seesinane, millega hetkel Muhumaal seda postitust toksin, on mu elu teine nutitelefon.
Esimene selletaoline oli samuti udupeen, sisaldades sadu erinevaid funktsioone. Tal oli vaid üks tüütu häda- temaga ei saanud rääkida.  Ta lubas umbes minuti kõneleda, siis kadus mu hääl vastaskõneleja sõnade järgi "maa alla", mispeale hea inimene teiselpool hakkas hüsteeriliselt "hallootama", justnagu hüüdmisega saanuks mind veel päästa! Mina pidin seepeale hoopis telefoni paar korda mingi kõvemat sorti eseme pihta virutama ning kõne võis rõõmsalt jätkuda. Aga uue minuti möödudes kordus kõik taas.
Oi, kuidas ma ei suutnud asjaga tegeleda! Teadsin küll, et ainus võimalus peale minemaviskamise on telefon remonti viia. Kuid ma olen asjade remontiviimises nii ja naa. Pigem naa.
"Kõigest" pooleteist- aastase  piinlemise järel ostsin uue nutitelefoni. Selleks ajaks olid mu vana telefoni omapära tõttu sõprade-sugulaste kõrval hääle kähedaks "hallootanud" ka mitmed üldsusele tuntud isikud, kellega töövaldkonnas ikka vahel suhtlema pean, noh, näiteks piiskopid ja (emeriit)vaimulikud. Viimaseks piisaks karikasse sai aga ühe mu sõbranna üleskutse korraldada sõprade ringiks korjandus "Marise uue telefoni heaks" ning ta koondas enda ümber lausa tosinkond ühinejat. Ah, muidugi oli see naljaga pooleks, aga sel hetkel tundsin, et nüüd on liig mis liig. Sugulased olid mind selleks ajaks juba tuntavalt vältima hakanud. Viskasin vana nutiseadmega lutsu ja kiirustasin poodi uue järele.
Uuteks, arenendud kriteeriumiteks oli muidugi minutipiiranguteta (või ükskõik mis ajavahemiku piiranguteta) kõned (loe: mina lõpetan kõne, mitte telefon) ning laitmatu kaamera. Helis, tubli tehnik, kes kogu seda kaadervärki seadistas, pidi ekraanilt kustutama võimaluse siseneda otse feissbuuki ja näha sissetulnud meilide arvu. Ka Messenger ja Viber seadistati nii, et need ei annaks  "kõlliga" märku, kui keegi mu tähelepanu soovib, vaid mul tuleb ise spetsiaalselt vaadata. Kõik tundus lausa idealilähedane!
Kuid mis juhtus? Teate, kui hea on hästifunktsioneeriv seade! Eks ma siis pöörasingi talle tänumeeles ühe rohkem ja rohkem tähelepanu, kulutades ekraani põrnitsemisele aina rohkem oma niigi nappi aega. Avasin hellalt meilboksi, lehitsesin feissbuuki, tšättsin, ühesõnaga,  hoidsin end  ilma-eluga kindlalt kursis. Ühel hetkel hakkas aga asi kontrolli alt libisema. Minu telefoni-vajadus suurenes hiilivalt. Et tegemist võib olla probleemiga, adusin siis, kui mu lapsed järest sagedamini mulle nutitelefonis viibimist ette hakkasid heitma. Kui ma enam vahel ei kuulnud, mida nad mulle räägivad. Kui hakkasin liiga tihti  "käest libisema"! Eks see ole üks järjekordne viis põgeneda- ja mitte oluliselt parem, kui vägijoogid või mängurlus. Aga kelle või mille eest?
Nutitelefonis surfates tekkib teatud tardumus ning välised ärritajad tekitavad ärevust ja viha. Aga lapsed soovivad  pidevalt vestluses olla ning eeldavad adekvaatset partnerit. Nad ei rahuldu lühivastuste või arusaamatute mühatustega. Enamalt jaolt ongi nende poolt üles võetud teemad kordi põnevamad, kui delfi või mõni muu uudisteportaal.
Olen märganud, et nuti-vajadus kasvab võrdeliselt vaimse väsimuse kasvuga. Suunates oma pilgu sellesse väikesesse karbiliistakusse, paigutan terve iseenese palju suuremasse ning läbipaistmatumasse kasti,  taipamata, et see pole mitte väljapääs, vaid tupik- "ärgates" on väsimus kordades suurem!
Niisiis olen nüüd "kapist väljas". Tean tegelikult täpselt, mida vaimse väsimuse ja sellega kaasneva ärevusega peale hakata. Ma pole nimelt pikka aega lugenud regulaarselt piiblit. Nüüd on aeg sellega taaskord algust teha. Jah, ka see viib mõneks ajaks maisest maailmast eemale, kuid lapsed mõistavas seesugust eemaldumist kindlasti paremini.
Nutit vaatan aga ainult hommikul ja õhtul. Blogi kirjutamiseka on hilisõhtu, mil lapsed magavad, parim aeg.

kolmapäev, 22. juuni 2016

Kaaluabi

Ülekaal on teema, millest meedias üpris palju lugeda saab, kuid milles inimene paraku siiski täiesti üksinda on. Eks söömine ole ju tihtilugu sundkäitumine, millel isu ja näljatundega vaat et seost polegi, kuid erinevalt alkohoolikust, keda lähedased languse perioodil reeglina korrale hakkavad kutsuma, tehakse sôömissõltlase puhul risti vastupidi- eitatakse probleemi täielikult, patsutatakse sõbralikult õlale ning kallutatakse vaese sõltlase taldrikule veel üks rasvane tükk kreemitorti, mille too muidugi kohusetundlikult ära sööb.
Ja ülekaal muudkui kasvab. 
Muidugi pole teisele viisakas öelda, et "oled juurde võtnud". Ja kui ülekaaluline end ise hästi tunneb, peaks see ka teiste jaoks täiesti okei olema. Tean mitmeidki säravaid rõõmurullikesi!
Kui aga juba kaalulangetamissoovist teada on antud, on see küll otsekui märk, et siinkohal vajatakse ümbritsevate toetust. Paraku hakatakse just selles punktis risti vastupidiselt käituma. -Ah, mis sa ajad, sina ja dieet! või- Ise nagu piitsavars! või- Oh, ega selles vanuses ei peagi enam piitspeenike olema! või- Minu kooki (praadi, salatit, pirukat vms.) võtad ju ikkagi! või- küll sa homme dieeditad! või-  Sul on ju nii kiire elu, sina küll ei tohiks nälgida! Need on vaid mõned arvamused... Kui suudadki enesele kindlaks jääda ja toitvate takistuste kadalipu edukalt läbida, oled ikkagi hiljem läbi mis läbi- sest sinu probleemi ei mõistetud, sinusse ei usutud, olid oma otsuses teistsugune ja eristusid mitteaktsepteeritaval viisil.
Mis siin peale pikka sissejuhatust ikka pikalt keerutada- olen praegu situatsioonis, millises poleks end eluilmaski ette kujutanud! Olen tublisti juurde võtnud ning mu kaal ületab kõik senised murelikukstegevad "tipud", millega seni  olen leebel moel pidanud rinda pistma. Minu jaoks tundub olukord katastrofaalne, kuna miski ei aita sellest kuuest liigkilost vabaneda- ei hullumeelne töö, ei trenn, ei lastega sahmerdamine. Tean, et ainus "võluvits" on söök, mida taldrikule tōstan- ehk siis tõstmata jätan.
Olen sundsööja, stressisööja, ülesööja, öösööja. Söömine aitab end tunda armastatuna. Või tegelikult, see eelmine lause oli vaid õigustus- kriuksuv külmkapiuks nüüd küll mingit erilist armastust ei väljenda. Söömissõltuvusest  tuleb lihtsalt vabaneda!
Niisiis- hõikan siinkohal avalikult avatuks oma teekonna soovitud kaalunumbrini ning annan igal nädalal aru, kuidas on läinud ja missuguses tunded mind valdavad. Selline "kerge kohustus" hoiab ehk vähemalt algul läbi kukkumast.
Küll numbrid räägivad iseenda eest. Või siis ei räägi...

neljapäev, 9. juuni 2016

hetk

Jahe ilm oli. Õhtul enne magamaminekut sõitsime lastega veidi saarel ringi. Jõudsime ringiga Üügu pangale. Üügu on üks Muhumaa ilusamaid kohti. Ürgse väega paik.
Ma ei uskunud, et lapsed nii jahedaga üldse autost väljuvad. Mõtlesin, et vaatame veidi all merel möllavaid "jänkusid ja pöördume siis sooja kodutallu tagasi.
Lapsed nii ei arvanud. Paari suure hüppega olid nad mu silmist kadakate vahele kadunud. Istusin üksi autos ja trummeldasin äraseletatult rooliratast. Mingil hetkel tundsin ärevust kasvamas. Ah, see minu ärevus seoses laste kusagil kaugemal viibimisega pole üldse mainimist väärt. Mu peakeses ketravad mõtted vääriksid nii mõnelgi korral jaburuse- nobelit. Sel korral suutsin enesele tõenäosuse, et inimtühjal Üügul midagi juhtuda saab, nullilähedaseks mõelda, kuid kuna kellaseierid näitasid halastamatut aja kulgu, ronisin hoopis seetõttu soojast masinast välja ning andsin end vabatahtlikult lõõtsuvate tuuleiilide meelevalda.
See, mis nüüd juhtuma hakkas, oli vapustav. Sain oma pihkude vahele haarata Hetke! Teate küll, kuidas praegusel ajal "jahutakse" kohalolekust,  kõikide meeltega praeguse silmapilgu teadvustamist, sättides oma teadvuse ajatule reziimile, mis vastupidiselt oodatule- äralibisemisele- toob sind kindlalt enesesse ning lubab ajul registreerida kõige pisemaidki fakte ning meeltel kogeda kõike, mis Hetkel on pakkuda.
Tuul lükkas mu teele. Korraga ma teadsin, et tuul ongi minu tee. Kõik see kiirus ja kohin ja möödalibisevad kadakad ja maadligi kooldunud punase ja kollasega ristiku moodi lilled ja siis veel lilled, mille lehed on nagu piibelehtedel, kuid valged haprad õied ripuvad pulksirgete varte küljes laitmatus rivis justkui sõdurid, ja all mäslev meri ja kusagil ronivad lapsed, kes ei kuule, kui ma neile läbi tuule karjun, et nad ohtlikule järsakule ei roniks, ja mu püüd joosta, mis lõpeb peaaegu kukkumisega, sest kingad on liiga libedate taldadega, ja kui ma viimaks ikkagi näen neid ja nad on kõige hullema kaljunuki otsas ning hüüavad mulle läbisegi, et see teadku ma, et see on Muhu Nina ning kui ma hullunult naerma hakkan ja nad jälle kaovad, sedapuhku vastassuunas, ning pilved on mere taga silmapiiri juures puntras nagu hiiglaslikud lambad ning mu kinga satub kadakaoks ja ma pean peatuma, sest mul on valus, ja kui ma tajun, kui kaunis see kõik siin praegu on, ja kuidas ma ei tahaks mitte mingi hinna eest olla kusagile mujale sündinud ja elada kellegi teise elu, ja kui nad juba ammu autoni on jõudnud ning nüüd minu pärast veidi mures on, sest tavaliselt ma ju pole nii aeglane, ja kui nad siis mind viimaks märkavad ja kõik kolm, käed õieli mu poole jooksevad, ning tuul just sel hetkel mulle juuksed näkku lennutab, aga ma tunnen, kuidas kolm kätepaari minust kõvasti kinni haaravad, üks veidi hiljem, sest tedagi kriimustas kadakas, siis võtan kogu sealviibimise ühe võrratu Hetkena kaissu, surun servad tugevasti mõlema kaenla alla, tajudes olemise lõputut õnne, armastuse kõikehõlmavat väge ja tean korraga nii selgelt, et see ongi seesama, kuhu me alati teel.
Meie elu joonistub harvadel hetkedel nii selge  pildina. Tuulise, kohiseva, tõtlikuna- täiesti minuna. See pilt on nüüd mu sees.
Aitäh.

reede, 27. mai 2016

Ikkagi kahju

Lisannil, minu väikesel mängumaial tüdrukul, on siiski lasteaiast kahju. Sain sellest aru juba siis, kui ta õhtu saabudes silmnähtavalt tusaseks muutus ning kurbusepisaraid mossitamise ja tühiste asjade peale solvumisega varjata püüdis. Lõpuks, vannitoas, andis ta silmavee- kraanikene lõplikult alla ning taandusime kahekesi magamistuppa asja arutama.
"Ma ei saa enam kunagi oma sõpradega mängida," nuuksus ta ahastavalt.
"Mulle meeldis isegi magamine!" See tunnistus oli küll vaid minu kõrvadele mõeldud...
Jah, ma usun teda! Lisannile meeldib, kui asjad on kindlad- kuulugu selle kindluse juurde pealegi lõunauinak. Igal juhul saab nii hommikul kui pärastlõunal südamest mängida! Ja mängukaaslastest Lisannil juba puudust ei tule. Sestap viis mõte põhjalikust elumuutusest, õigemini ühe eluetapi lõpust Lisanni tõsisesse meeleheitesse.
Tõsi, ega osade sõpradega saagi enam mängida. Eluke veereb edasi ja lapsed pudenevad laiali- igaüks ise suunda. Lugesime aga tähtsamad sõbrakesed sõrmedel kokku- viis tirtsu ning leidsime, et need ei kao  küll kuhugi! Kahelt peaks igaks juhuks numbri võtma, kolm elavad aga meile päris  lähedal, neist omakorda kahega mängitakse praegugi igapäevaselt hiliste õhtutundideni.
Rahulik vestlus tegi Lisanni südame kergeks. "Enam ei ole muret!" hüppas ta mu voodist kiirustades välja. No muidugi, enne oma voodisse pugemist peab ju mängutoas midagi põnevat teha jõudma!
Oh seda laste maailma, mõtlesin mina. Kui lihtne kõik on- ja samas, kui keerukas.
Lubasin homme lastele enda lasteaia lõpupilti näidata.
"Kas sinul oli ka lasteaiast kahju?"
Ma ei mäleta, et olnuks kahju. Aga muuseas- suudan ka täna  üles loetleda peaaegu kõikide pildilolijate nimed. Isegi kurjema kasvataja oma tuli meelde- Ene. Teine oli Eeva.
Mis ma ikka heietan. Ta läks ju juba mängima.
Lähen õige vaatan!

kolmapäev, 25. mai 2016

Aias

Valge sirel me aianurgas on oma juunikuiste lopsakate õiekobaratega tõeline kaunitar. Ta ei kasva eriti kiiresti, sestap jääb ilmselt paljudele sootuks märkamata. Ka ma ise olen ta ükskord unustanud ning igapäevaste kiirete asjatoimetuste kõrvalt nukralt seisatanud alles siis, kui pruuniks muutunud õnneõied heitunult murule varisesid.
Sel aastal õitseb kõik veidi varem. Tavaliselt on praegune õitekombinatsioon esindatud Helise sünnipäeval, pooleteist nädala pärast. Aga sel aastal saab Helis rõõmu just valgest sirelist! Õun, mis varsti lõpetab, läheb õitsele kastaniga üheaegselt, mänd tolmleb pisut peale seda (just praegu on tippaeg ja meie majaümbrus, batuut, veranda ja autod on kaetud paksu kollase tekiga. Kergendust toob teadmine, et nädala pärast on rahu majas ja Helise sünnipäevaks saan juba veranda kollasest puhtaks pesta, pääsedes ühtlasi kollasest salatist ja kollasest tordist). Männitolmuga üheaegselt puhkeb õide iileks. Ka mõned hilised tulbid on veel õieehtes. Võilill hakkab lõpetama. Hostad aga pistatavad alles arglikult ninasid mullast välja...
Meie maja ees on viis lillekasti, kaks väljaspool, kolm seespool aeda. Seespoolsed kuuluvad kolmikutele. Igaüks valib oma lillekasti just tema meelest sobivad suvelilled. Kompositsioon tuleb, nagu arvata võite, julgelt kirju. Sel aastal on iga lapse igal lillel ka oma nimi. Meeles on Lisanni daalia, mis kannab nime Kunstnikuke, Jossi petuunia nimega Laava ning Loviisa teadmata sorti lill Lumehelbekesena. Minu kaks kasti on märksa igavamad. Sünkroonis puna-valged. Nimedeta.
Sel aastal pesitseb meie aias või selle lähistel hästi palju erinevaid linnukesi. Olen ornitoloogiliste teadmiste poolest suhteliselt nullilähedane, aga erinevaid aariaid suudab mu kõrv siiski eristada. See on imeline! Täna nägime Lisanniga, kuidas üks pisike lind imekiiresti tiibu lehvitades varesele järele lendas ja lakkamatult riidles. Ei tea, kas vares tahtis munavargile minna? Mu venna lähistel, meilt ca kilomeetri kaugusel elab aga ülimusikaalne rähn. Tema taob keerukate rütmikombinatsioonidega elektriposti metallist otsa. Lihtsalt lustiks! Igapäevaselt. Peaks teda varsti jälle kuulama minema!
Jah, kui oleks võimalik, istuksin päevad otsa aias...
Mai on üks mu kindlatest lemmikutest!

teisipäev, 24. mai 2016

Lasteaed saab läbi!

Mul on südamest hea meel, et lasteaed sel nädalal päriselt läbi saab! Kaalusin selle lause postitamist kaua ja igast küljest. Proovisin eneses tekitada kahjutunnet mõttega, et nad on juba suured ja see aeg ei tule enam kunagi tagasi. Manasin ette toredad üritused, mis üheskoos ette võeti. Püüdsin kiskuda nostalgiapisarat küll ühe, küll teise hetke kaudu. Meenutada on ju palju. Aga... kõike seda varjutab tohutu ärevus. Nad tõepoolest ei tahtnud lasteaias käia. Välja arvatud viimasel aastal- aga selle juurde tulen mõne rea pärast tagasi.
Kõigepealt vajavad lahtimõtestamist minu kui ema ootused lasteaiale. Tean hästi, et lasteaedadel on olemas programmid ja määrused, õppekava ja arengukõverad. Jah, tore. Aga millegipärast ei huvita see mind peaaegu üldse. Vähemalt esimese asjana mitte. Minu jaoks oli, on ja jääb esmatähtsaks see, et mu lastel oleks ühes või teises asutuses ajal, mil mind käepärast pole, hea ja turvaline olla. Soovin, ta ei tunneks mitte kunagi hirmu näägutamise, riidlemise, alavääristamise või lihtsalt iseeneseks olemise ees. Aga just sellega oli lasteaias nii ja naa.
Lugesin postitusi, mida kirjutasin, kui nad oma teed selles majas alles alustasid. (Sügav kummardus juhatajale, et võisime seda teha alles viiestena!). Aga siin need on:
http://maris74.blogspot.com.ee/2014/02/muljeid-lasteasutusest-1.html
http://maris74.blogspot.com.ee/2014/02/muljeid-lasteasutusest-2.html
http://maris74.blogspot.com.ee/2014/02/muljeid-lasteasutusest-3.html
Esimesel aastal oli tõepoolest kõige hullem. Muidugi, mis läind, see läind. Ütlen vaid niipalju, et olen õnnelik, et tol kahe aasta tagusel kevadel, mis lapsed hüsteeriliselt nutta lahistades lasteaeda minekust keeldusid ja mina ahastades mööda internetiavarusi alternatiivseid hoiuvõimalusi otsisin, sisetunnet usaldasin ja sümptomeid ära ootama ei jäänud. Allapissimine ning muu traumaatiliste üleelamistega seotu jäi minu omadel seega kogemata. Nad lihtsalt istusid kogu kevade kodus. Ühegi inimese lapsepuhkuse-uudis (peale mu enda oma muidugi) pole mulle nii suurt rõõmu valmistanud, kui toonane, mis hirmsa olukorra hetkega lahendas!
Edasi läks paremaks. Küll üle kivide ja kändude, aga siiski. Kui elu läinuks teisiti, küllap ajaksin  ka praeguses postituses päriselt-mitte-ära-harjumise süü ning ikka ja jälle silmist purskuvad pisarad meie liighellade südametega laste või minupoolsete kasvatusvigade kaela. Õnneks kohtusime möödunud sügisel K.-ga, kellest sai uus rühmaõpetaja.
Juba esimese päeval rühma esikusse astudes tundsin, et oled eriline. See väljendus Sinu tervituses, olekus ja mingis seletamatus Sinust õhkavas turvalisuses. Jätsin lapsed südamerahuga Su hoolde ning õhtul selgus, et mu sisetunne ei petnud mind. Nad olid rõõmsad ja rahulikud. Nii jäigi. 
Kas Sa tead, milline väärtus on hommikune "tere"? Jah, seesama, mida võib öelda kiirustades, mokaotsast, tusaselt või üldse mitte öelda. Sinu reibas "no tere!" jääb mulle alatiseks meelde. Küllap ka lastele. Selle tere kaudu ei tundnud mitte ainult seda, et mu lapsed on oodatud, vaid- tõsilugu- tundsin, et ka mina olen oodatud! Huvitav, et Sind ja Su rõõmu jagus kõigile! Mina küll nii ei oskaks.
Tahan Sind südamest tänada. Sinus jagus soojust tegeleda rahulikult Loviisa päevase lõuna-unetuse probleemiga. Sa ei sundinud teda kaks tundi lebama, vaid andsid võimaluse varem ärgata. Olid alati kohal, kui ühel või teisel lapsel tekkis probleem. Laps oli alati kõige olulisem. Kükitasid ta juurde, silitasid, kallistasid, olid olemas. Samuti andsid vanematele teada, kui keegi käitus tavapärasest erinevalt (oli väsinud, tujutu vms.).  Lubasid poistel olla poisid. Sinu keelamine ei alavääristanud kedagi. Sul oli imetlusväärne oskus süstida rasketesse olukordadesse positiivsust. Sa ei sahminud, närvitsenud ega õiendanud, sest kõik see lisab vaid ärevust, pinget ning pisaraid. Tänu Sinule tean, et ka lasteaiaõpetaja raskes ametis saab olla hea ja hell Inimene. Väärtustav, hoidev ja turvaline. Sa tõesti armastasid lapsi. Aitäh Sulle just selle eest!
Ma ei tea, kui paljudel on olnud õnne ja võimalust oma lapsed nii toreda õpetaja hoole alla jätta, kui meie K. Kui paljud õpetajad üldse suudavad seista näoga lapse, mitte programmi, arengu, süsteemi ja reeglite poole?
Ja ikkagi on hea, et lasteaed saab läbi. K. ei tööta ju igal päeval. Ja mina olen sellest rehkendamisest lihtsalt väsinud!






reede, 6. mai 2016

Lastelt

Mul on vapustavad lapsed! Nimelt kipun Muhus nii ennastunustavalt tööd tegema, et kaotan ümbritseva suhtes igasuguse taju. Aga ega keha loll ole! Muidugi annab ta märku- algul kenasti, näiteks januga, siis juba valjemalt, väsimuse või pearinglusega ning kui hull ikka õppust ei võta, tulevad juba karmid meetmed, noh, eelmisel korral näiteks paistetas jalg heast peast üles nii, et praamile jõudes hüppasin Loviisa kandva õla najal ühel jalal.
Sel korral palusin lapsi, et nad kohe ütleksid, kui töörabamine taaskord metsikuks muutub. Ja nad tegid seda! Iga tunni aja tagant tuletas mu telefoni seatud taimer lõbusa helinaga meelde- emme, aeg on puhata! Tegin küll kõvasti tööd, aga sellesse oli pikitud puhkust, hobuseid, suitsupääsukesi, poeskäike, merd, päikest, selleaastast esmakordset suplust (mina ei supelnud!) ning laste õnnelikku jutuvada, kui käsikäes läbi lillede kõndisime ja kogu ümbritsev ilu hingele pai tegi. Selle seisundi nimi on vist armastus. Küllap mu kallid teadsid seda...

esmaspäev, 2. mai 2016

Ratas

Et eelmise postituse viimane lause mulle rohkem nalja kui muret põhjustas, näitab ehk suhteliselt adekvaatset võimet oma füüsist reaalselt hinnata. Vastasel juhul poleks ma ju seda lugu üldse üles riputanud! Aga ütlen nüüd sosinal, et ega tegelikult need asjad nii roosilised kah pole! Ülekilosid on- ja päris mitu.
Niisiis nüüd, kus taaskord lumi metsa alt lõplikult läinud, on uks sportlikeks saavutusteks lõpuks ometi kutsuvalt valla. Nojah, paar- kolm korda nädalas käin aeroobikasaalis aastaringselt, aga mõtlen just kestvusalasid. Ma ei ole just suurem asi pikkade trennide viljeleja, ometi võtan need peaaegu iga talve ja suve hakul uuesti plaani- nagu ei mäletaks, kuidas eelnevail aastatel läks!
Talviseks harrastuseks on kahetsusväärsel kombel sattunud murdmaasuusatamine, mille ebasobivust ma vist alles tänavusel talvel valjult tunnistada julgesin. Mnjah, mu unistus oli ju läbida Tartu maraton... Aga (nuuks), mulle see spordiala tegelikult lihtsalt absoluutselt ei meeldi! Ei saanud meeldivaks ka uue suusavarustuse, treeneri ja teiste harrastajate abiga. Nüüd on see vähemalt välja öeldud, ehk järgmisel aastal enam saavutuse nimel samasse ämbrisse ei astu.
Suvine kohustuslik ala oli jooksmine. See meeldib veidi rohkem. Ainult, et mul millegipärast ei tulnud seda paljukiidetud "laksu", mis pikamaajooksjate ajus tekkivat, nii et nad algul jooksmisele sõrme ulatades hiljem kogu käe ja vaat et terve iseenese kaotavad. Mina jooksin ikka põhiliselt hambad ristis, mõttega- ära arvasite!- kunagi maraton läbida. Selle valguses võiks kevadtalvel aset leidnud kõõluse purunemist lausa õnnistuseks lugeda- et ma jälle midagi ette kujutama ei hakkaks. Jooksmisega on igatahes mõneks ajaks kööga.
Aga nüüd avastasin selle, mida olnuks aeg avastada juba ammu. Ratas! Kuidas ma ei taibanud, et rattasõit mulle ka päriselt meeldib. Jah, ma käin aastaid jalgrattamatkadel ning sellega on seotud ilmatu hulk ilusaid mälestusi. Meenub 90 kilomeetrit Läänemaal, millest lõpu-20 tuli võtta pimedal treppis metsateel. Meenub kaunis Lõuna- Eesti, Põhja- Läti, Gotland, Ida- Virumaa ja paljud teisedki paigad. Aga see kõik on seni olnud vaid sõpradega kvaliteetaja veetmise ja uute kohtade avastamise uudishimuga seotud. Alles täna, kui sõitsin viiendat korda Harku ringi ja eile, kui väntasin neljandat Saue otsa, hakkas minus idanema äratundmine, et tegelikult võiks just ratas olla mu figuuriparandamise ideaalne abivahend- lisaks kõigele eelmainitud meeldivaile omadustele.
Igatahes kavatsen ma jätkata, vaatame, mis saab!
Muide, kui keegi oskab soovitada 25- 40 kilomeetriseid ringe üle kogu Eestimaa, mis algavad ja lõppevad raudteejaama lähistel ja mis ei kulge mööda suure liiklusega magistaali, andke teada! Eesti on imeilus ja seda tuleb hakata korralikult avastama!

pühapäev, 1. mai 2016

Lapsesuu

Istume saunalaval. Loviisa vaatab oma peenikesi kintsusid:"Need lähevad istudes kuidagi laiaks. Vaata, kui paksud!"
Mina lohutama:"Tead, mina väikse tüdrukuna arvasin täpselt samuti, et mu kintsud on paksud, kui istusin! Tegelikult olid samasugused kriipsud, kui sul."
Joss vaatab mind umbusklikult ja toob ka oma arvamuse lagedale:" No praegu on sul need ikka täiega jämedad" :D

kolmapäev, 6. aprill 2016

üksi

Sättisime Muhusse. Trio oli väga kärsitu. Nad olid juba ammu õue valmis läinud. Minule aga meenus muudkui uusi asju, mis veel vaja enne ärasõitu ära klaarida, kaasa võtta või üle anda. Nii ma seal siis rabelesin, keel pikalt vestil ning natuke nuttugi turvatundeks kurgus.
Järsku tõmbas Joss "prauhti" ukse lahti. Oli seletamatagi selge, et tal on ootamisest täiesti "siiber". Juba kaiguski üle toa poisikese röögatus: "Ma ei saa aru, kas sa tuled ka ükskord!?" Mõistsin teda täielikult. "Vaata, emme peab siin kõik korda ajama, et me üheskoos maale saaksime sõita, ja emmet on ainult üks," tegin kurva näo, ja õigupoolest tundsingi end üsna kurva, saamatu ja väsinuna. Igatahes mõjus. Poeg silmitses mind pikalt ning ütles siis vaiksel, mõistval häälel: "Jah, üksi läheb vist kaua aega. Mina oma pruuti küll üksi ei jätaks..."

pühapäev, 3. aprill 2016

Podiseja

Katkusin täna mustikate vahelt koltunud rohukõrsi. Pool meie aiast on nimelt kunagi olnud metsamaa, mis nüüd inimtegevuse tagajärjel vägisi puisniidustuda püüab. Kõrreliste pealetung on eriti muljetavaldav, aga hoian seda siiani siiski jõuga kontrolli all.
Üks tillukese männi all mustikate ja metsmaasikate vahel vedelev kõrtehunnik tundus mulle eriti jultunud. Olin kohemaid valmis seda krabama, väikese osa vist juba haarasingi, kui hunnik...järsult võpatas. Ütleme, et tegi lausa väikese hüppe. Nii minagi! Selle seest hakkas kohemaid kostma valju podinat. Kuhjake kees kui tige pudrupada! Naeratasin rahunenult ning kutsusin triogi lähemale. Palusin neil arvata, kellega tegu. Noh, ega selle häälega eriti mööda pane! Oi, nad olid vaimustuses! Igapäevaselt siilikese talveunepaika ei satu! Sättisime kõrred ilusti oma kohale tagasi, kuhi tegi veel paar pahast hüpet, aga lõpuks podin vaibus. Palusin lastel siilikest mitte segada. Endalgi on hommikune uni, või õigemini unesegune lebotamine kõige magusam. Küll tal varsti küllalt saab! Sellised kohtumised looduses on kuidagi nii südantsoojendavad ja siirad. Kui armas tundus see kõrtest onnike, mille siil enesele talveks oli meisterdanud. Vahva, et just meie aeda!
Ja tore, et taaskord on kevad saabunud!

teisipäev, 29. märts 2016

Tüvi

Ühe suure männi krobeline tüvi sirgub otse akna all määramatusse kõrgusse. Mu piiratud vaateväljast puudub punkt, kus tüvi kohtab maad, samuti ei ole mul võimalust silmata esimese oksa sirgumiskohta kusagil kõrgel. Ainult see jäme, krobeline tüvi.
Tihti küünitan end tüvest mööda vaatama. Ta tundub varjavat akna taga mööduvat elu- autosid, jalgratastega lapsi, kärudega noori emasid. Mul puudub korralik vaade võpsikusse suunduvale tupiktänavale. Ka tänavavalgustus ei kiirga mu tuppa piisavalt eredalt- kõige lähem lamp jääb otse tüve taha.
Miks ma seda kõike kirjutan? Sest alles täna taipasin, et ma ei olegi seda tüve kunagi korralikult vaadelnud. Olen sellest alati kärsitult mööda kiiganud. Kui elujõuline see puu on! Seistes mu akna all stoilises rahus, ta lihtsalt on. Tüvi paistab altpoolt tumedam, hallikas, kõrgemalt muutub aga helepruuniks. Krobeline koor moodustab ilusaid, korrapäraseid mustreid. Ja teate, ta ei kõigu kunagi! Ka kõige rajuma tormi käes mitte.
See tüvi on nagu mõni inimene, kes seisab sulle väga lähedal, kuid keda sa ei pruugi eluaeg märgata. Vaatad tast kogu aeg mööda, otsides kedagi huvitavamat, kedagi ebatäiuslikumat. Võibolla ei märka isegi seda, et ta sind ühel eluhetkel välgutabamusest päästab...
Tunnen end nüüd kuidagi teisiti. Tüvi on uus, kindel vaatenurk.
Ehk ei kõigu ülejäänudki pidepunktid enam mu elus niivõrd palju!

laupäev, 19. märts 2016

Kaklused

Tihtilugu küsitakse, kas kolmikud omavahel kaklevad ka. Eks nad muidugi kaklevad! Päevad pole ju vennad. Kuid eks siin ole minulgi veidi oma osa.
Mõistan seda iseäranis hästi ajast, kui kolmikud endale koolikoha said ja me direktoriga vestlema sattusime. Nimelt kolib trio koolikene sügisest uuele pinnale.
"Mine tea", ütles direktor, "kas uus avar maja on ikka parem."
Algul ma ei mõistnud.
"Siin oleme me kõik külg külje kõrval," selgitas tema, "puudub isegi õpetajate tuba. Kõik- nii lapsed kui täiskasvanud- teevad kõike koos."
Nüüd taipasin küll. Sealsed õpetajad ei lähe vahetunni saabudes kontsade klõbinal õpetajate tuppa kohvitama. Nad teevad seda otse laste keskel. Kõik teavad kõikide nimesid. Joovad teed, vestlevad, mängivad. Vaikselt kõlab Arvo Pärdi muusika. Sellises kombinatsioonis pole ju kiusamisel ja vägivallal kohta, kõik ebakõlad saavad otsemaid lahendatud.
Ühest küljest on see tohutu õpetajatepoolne eneseohverdus. Kujutan ette, mis tunne võib olla,viibides päev päeva otsa algklassipõngerjate saginas ja lärmis. Tuleviku mõttes on see aga hindamatu panus.
 Aga pöördun nüüd tagasi meie koju. Ega meilgi ju teki ühtki tüli, kui olen lastega. Kui tegelen- või viibin vähemalt samas ruumis. Tülid saavad alguse pikast üksiolemisest. Igavusest. Oskamatusest väikesest asjast mitte välja teha. Millest iganes. Märksõna on omapead olek.
Mina ei ole nii võimekas. Vajan vahel väga ka oma ruumi. Üksiolekut. Et nad mängiksid! Siin on muidugi veel üks väike nüanss. Õpetajad saavad pealelõunast siiski koju. Mina aga vastutan oma kamba eest unetundideni.
Hiljuti kõnelesime teraapiakoolitusel perekonnast, kes saadeti vastuvõtule poja arvutisõltuvuse tõttu. Pere on jõukal järjel, näiliselt omavad kõike. Ainus viga on see, et omavahel ei suhelda. 500 ruutmeetrises majas on eraldumiseks küllalt pinda. Ilusad autod sõidavad kiiresti eri suundadesse. Kakskümmend minutit koolisõitu pole piisav, et saada kinnitust armastavatest vanematest. Nii tekkis lapsele märkamatult uus, virtuaalne perekond. Kogu tema lähedusevajadus otsis korvamist sealt. Algul päeval, siis aga juba ka öösel. Vanemad olid häiritud ja pahased, et klantspilt mõranes. Kurb.
Pigem kakelgu! See on elutervem. Lubab sisemised pinged pinnale. On märgiks ka mulle, et on taas aeg lastele läheneda. Teha üks suur puntra-kalli.
Teate, peale kaklust, kui kõik jälle rõõmsad, tundub õhk kuidagi klaarim- umbes nagu pärast vihma...

teisipäev, 15. märts 2016

Neiud omavahel

Sõitsime Loviisaga linna. Üks õppeauto tuias me ees- mitte kuidagi ei õnnestunud mööduda! (Kui on kiire, ajab ikka närvi küll!) Mustamäel tekkis aga kaks sõidurida ja ühel hetkel seisime eelnevalt kirutud autoga valgusfoori taga kõrvuti. Küünitasime Loviisaga mõlemad vaatama, kes on roolis. "Mina küll aru ei saa, kas see on naine või mees," arutles Loviisa.
"Kindlalt mees," ei olnud minul kahtlust.
"Aga tal on nii pikkade ripsmetega silmad!" tundus mu enesekindlus Loviisale pisut ebausutav.
Nüüd vaatasin minagi. Ossa poiss! Tõepoolest, olid need vast silmad!
Õpipoiss tabas teda jälgivad pilgud. Vajutasin gaasi.
"See lihtsalt oligi üks erakordselt ilusate silmadega mees," kinnitasin veelkord.
"Nagu meie Joss!" nõustus Loviisa nüüd. Hakkasime mõlemad naerma. Päikesekiired piilusid esiaknast sisse ja kuulutasid peatselt saabuvat kevadet.
Korraga polnudki enam kiire. Pigem tahtnuks seda õppeautot lausa järele oodata... ;)

kolmapäev, 9. märts 2016

Napoleoni kook

Vanaema tehtud Napoleoni kook oli midagi nii erilist, et sellesarnast ei leidunud kogu maailmas. See "miski", mis tolle koogi jumalikustas, ei ole sõnadega kirjeldatav. See kas oli vanaema kook- või ei olnud. Ja "ei olnud" tähendas minu silmis tihtilugu täielikku hävingut. Või vähemalt osalist. Muidugi olen maitsnud ka üsna normaalseid Napoleone- mõni võiks kanda lausa hinnangut "täitsa hea". Siinkohal ei mõtle ma muidugi moosi või vale kreemiga küpsetisi. Ei, ikka päris Napoleoni! Aga need ei olnud ikkagi vanaema omad.
Kandsin seda maitset mälestustes... kuni Helis tegi oma esimese Napoleoni koogi.
Teate, algul kahtlesin päris südamest tema tegevuse otstarbekuses. Jah, Helis on kõva küpsetaja- aga et võtta menüüsse selline "pähkel"- seda pidasin pehmelt öeldes ogaruseks. Jätsin ta tookord üksi kööki pusserdama ning keerasin magama, ise ehk veidi pahaseltki mõtiskledes, miks ta ometi peab!
Tulemus vapustas aga hingepõhjani. Head inimesed, see on nüüd see nähtamatu niit, mis seob meid oma esiemadega põlvest põlve, millele me ei oska tihti nime leida, mis aga elab meie valikutes, liigutustes, mõtetes ja tegudes- tihti me enese teadmatagi. Kui sa hammustad vaiksel hommikul tassitäie tee kõrvale kooki, mis otsekui elustab kõik selle, mis kuulus tookord Kadrina pisikesse kööki- kõik need lõhnad ja hääled, kõik need puudutused ja tunded, selle elu ja saatuse, mis Jumal just sulle on kinkinud, võib hetkega muutuda kogu maailm. Suutäis suutäie järel tunned, kuidas meis kõigis lööb tegelikult üks ja sama süda ning kuidas aeg ei oma mingitki tähtsust. Me kõik oleme siin ja praegu.
Sellistel hetkedel tajud, kui imeline on elu siin maamuna külmas nurgakeses.
Ajalik- ja täiesti ajatu...

pühapäev, 6. märts 2016

Klassikokkutulek

See, et meie põhikooliaegne klass kokkutuleku otsustas korraldada, on minu jaoks ime. Tegelikult ei olekski too üritus vähemalt sellisel kujul päris kindlasti teoks saanud, kui möödunud aasta lõpul poleks traagilisel moel elu jätnud üks meie toonane klassivend.
Niisiis, tulime reedel kokku. Meid oli üllatavalt palju- viis tüdrukut ja kümmekond poissi ning isegi klassijuhataja oli kohal. Tunne oli... hästi kummaline. Ma ei saaks öelda, et miski oleks taaselustunud. Toonased rollid, suhted, grupid- seda ei olnud enam. Kuidas saanukski- mõnega neist tänaseks välja kujunenud isiksustest kohtusime viimati pea kolmkümmend aastat tagasi!
Aga see kõik oli kuidagi sürr! Nagu mingi unenägu, mida oleme üheskoos näinud ja millest igaühele on jäänud mingid tunded, aistingud, pidepunktid... Millest õhtu jooksul ilmuvad tänasesse üksikud fragmendid- otsekui tuttava viisiga igivanast laulust, mille enamus sõnu on juba meelest läinud, kuid kui keegi mõnelt realt arglikult otsa lahti teeb, tahaks kohe kaasa ümiseda. Mingi magusvalus ühenduse tunne... mõnes mõttes tahaks nagu lahti rabeleda, hüüda "vaadake, olen nüüd täiesti teistsugune, mul on oma elu, omad valikud"... teisest küljest, kas olen ikka teine- või oli see ainuvõimalik rada, mida mööda pidin just nende inimestega käime, et tänasesse jõuda?
Huvitav, kuidas kõik kooslused, milles elu jooksul viibime, jäävad omamoodi tundmustena mälusoppi- ja kui oluliseks need aeg-ajalt osutuvad! Me ei saanud ju seltskonda valida- lihtsalt pidime koos eksisteerima. Ega tänapäevagi koolisüsteem paku teistsugust lahendust. On see hea või halb, mine võta kinni! Enne seda kokkusaamist oleksin muide üsna kindlalt "halba" pakkunud. Mul oli selles koolis nimelt üpris raske. Nüüd aga vaatasin oma kaaslasi hoopis teistmoodi pilguga. Mul oli hea ja uhke tunne, kui kuulsin, et kellelgi on läinud hästi. Tundsin kurbust silmnähtava ebaõnne üle. Kui palju me üldse saame eluteed valida- ja kui palju on juhus? Ka see, mis oli meie kokkusaamine ajendiks, võis olla nii üks kui teine...
Jõudsin koju kell 4 hommikul. Sellest on vist üsna lihtne järeldada, et oli tore ja südamlik õhtu.
Aga seda, kas kunagi kordame, näitab vast aeg...

teisipäev, 1. märts 2016

Saabas

Karl Johanni elus on ainult väga tähtsad asjad. Vähetähtsatega ta ennast lihtsalt ei koorma! Tähtsaid asju koguneb Karl Johanni ellu nii riburadapidi, et rabele või hulluks! Aga täna sokutas end vahele ka üks äärmiselt ebaoluline asi- nimelt pidi Karl Johann ruttama eelkooli. Aga mitte eelkool ei olnud ebaoluline, vaid hoopis see, et enne tuli ka kiiresti riietuda. Riietumine on Karli elus äärmiselt tüütu ja täiesti ebaoluline protseduur! Seetõttu tegeleb Karl Johann riietumisega "üle jala". Täna lausa otseses mõttes. Vaatasin juba aknast, et kuidagi suur jalg sel poisikesel... aga täit tähelepanu pälvis too "ülejala" protsess juba eelkoolis, kus selgus, et üks jalg ongi tohutult suur, teine kusjuures harjumuspäraselt normaalmõõdus! Lähemal uurimisel tuli välja, et Karl Johanni hooletult jalga astutud Kuoma talvesaapad kannavad numbrit 37 parem, ja 32 vasak jalg. 37 number talvesaabas kuulub muidu igapäevaselt mulle.
Aga nagu ma ütlesin, on see äärmiselt ebaoluline. Mõtlen siin isekeskis, et milleks seda üldse oli vaja praegu kirjutada!?

teisipäev, 23. veebruar 2016

Killukesi

Õde Ellu leiab sahtlist hunniku kudumisvardaid ja teeb kolmikutele ettepaneku kuduma õppida. Tüdrukud on rõõmuga nõus, Joss aga poriseb omaette: "Ma pole mingi vanaeit, kes koob..."
Kuidas on asjalood nüüd, paar päeva hiljem?
Tüdrukud on ammu loobunud.
Jossil on aga valmis kootud kümme ilusat tumesinist rida!

                                                      ***

Laulatuseks paluti klaveril esitada Michael Jacksoni lugu "I just can´t stop loving you". Vaatasin originaalesitust youtube´ist. Loviisa seisis mu kõrval. Juba loo avaakordide ajal läks ta suu kõveraks ja kulm kortsu. Veidi aja pärast sikutas ta mind varrukast ja ütles väriseval häälel: "See naine näeb lihtsalt kohutav välja! Ta näeb välja nagu... mees!"

kolmapäev, 17. veebruar 2016

Külla

Ma ei saa aru, miks meie juurde tullakse häämeelega mängima, aga vastu kutsumises ollakse suhteliselt tagasihoidlikud? Okei, okei, tegelikult saan aru küll- küllap kardetakse, et kui kolm marakratti majast läbi käib, tuleb kiiremas korras mõelda kapitaalremondile või hullemal juhul lausa rusudest taasalustada... Vastupidisel juhul aga arvatakse mind silmas pidades, et ah, tal pole vahet kas üks laps ees või taga... Tegelikult on küll vahe! Enda omadega on mul nimelt kord majas, külaline tuleb aga oma seadustega ja kui ma just ei taha karm ja ebaviisakas olla, tuleb mul tõenäoliselt tekkivaile "pingekolletele" märksa teistmoodi reageerida- ja ega triogi eilased pole, nemad kasutavad mu "haavatavat" positsiooni väga halastamatult ära!
Mõeldagu, milline rahu ja vaikus on mu majas, kui lapsed parasjagu külas mängimas! Kõnnin mööda tube, õnnis nägu peas, jalutan aeglaselt ühelt korruselt teisele ning jälle alla tagasi. Kohendan õrnalt diivanipatju, silun päevatekki. Istun tasakesi tugitooli ja sulen silmad...
Näen unes, kuidas trio sõbra majas on sõda. Köögipõrand on täis purukspekstud nõusid, sinnasamasse on maha kallatud prügiämber. Diivanipadjad on lõhki lõigatud ja lilled halastamatult pottidest välja kistud. Televiisoriekraani keskpunktis haigutab hiiglaslik auk. Laest tilgub vett. Kusagilt kaugemalt kostab kohutav plahvatus...
Ärkan võpatades.
Ah, jälle keerasin jutu üle vindi. :)
Võite küll mu lapsed külla kutsuda, nad on viisakad ja hea käitumisega. Oskavad öelda tere, palun ja aitäh. Ei sisene saabastega ega hüppa pererahva voodil- kui just võõrustaja ette ei näita :) Ei lõhu midagi muidu, kui kogemata :) Söödan neil enne kõhukesed täis ka, et pärast pikemat poeretke tarvis poleks :)
Mulle väga meeldib, kui meil on külalised. Aga endale meeldib kah külas käia. Mulle meeldib, kui lastel on külalised. Aga ka see, kui nemad käivad külas.
Nihuksed mõtted siis täna... ;)