Vägi

Olin juba sügisese linnameluga nii ära harjunud, et Muhu ei tulnud enam igapäevaselt meeldegi. Täna aga kogesin juba Kuivastus randudes taaskord seda vaikset rahu, mille järele eneselegi teadmata pikka aega janunenud olin.
Muhu sügispuid maalinud kunstnik on värvide mõttes helde käega. Eriti paistab ta armastavat punast! Vahtrad pilluvad siin oma erkpunastes värvigammades tukkasid tuules uhkelt siia-sinna nagu edevad plikad. Vähemalt üks ere värvilaik on tilgutatud igale. Metsade viirus kumab tundmatuilt puudelt ka tumepunast, kased aga edvistavad kollasega, sikutades oma piitspeenikesi oksi küll ühele, küll teisele poole sebrakarva tüve.
Mis mul muud üle jääb kui ahhetada- ja aplodeerida.
Põldmarjad on valmis. Neid suussulavaid marju pole küll ülearu palju, ometi meelitavad nad oma mustjate põskedega kraavipervedele ja võpsikuisse, sest südant  pitsitab ju teadmine- "vaid üks kord aastas, no kuidas sa nad jätad?"
Linnudparved on joondu-valvel ära teinud. Nüüd on minek. Üks prääksuv parv jättis täna meiegagi rutakalt hüvasti. Ei jõudnud neile maasikapeenarde vahelt järele lehvitada- endalgi siin tööd ülearu. Aga pisuke nukrus jäi küll maha.
Jälle meenub mulle paar postitust tagasi kirjeldatud esimese klassi solfedzo tund ning veel üks imekaunis laul: "... kuhu küll mu suvi jäi? Nagu külaline käis... Igal aastal sügiskuudel mulle tundub nii."
Kui pime võib olla kottpimedus! Ka selle olin linnas unustanud. Seesama Muhu sügiskunstnik tühjendab vist igal õhtul on musta värvi ämbri saare kohale, jättes pilkase pimeduse peitusemänguks või ehk toas ahju praksumise ning oranzi leegi visuaalseks kaasosaliseks, tekitamaks niiviisi tuppa eriliselt õdusat olemist.
Kütma peab. Õhtud muutuvad varakult jäiseks, kiviseintessegi on juba talletunud õlgu võdisema panevat jahedust, kuigi kraadiklaas näitab peale kütmist iseenesest päris kobedaid numbreid. Midagi pole parata. Sügis.
Homme lahkume linna. Jätame vaikuse saarele, sukeldume taas igapäevaellu. Võibolla jõuan veel enne päris külmasid siia, võib olla mitte. Kas ma suudaksingi siin aastaringselt elada? Ma ei tea. Aga teadmine, et "mere ääres väike maja ootamas on mind" annab uskumatu hingejõu. Igal inimesel on vaja oma väepaika. Minu vaikus ja rahu on oma tugevad juured kasvatanud siia. Maasikapeenarde vahele, põldmarjade salapaikadesse, sinna kust kevadel tärkavad tulbid, sõnnikulõhnasesse hobusekoplisse, koduküla randa. Ja majja, mida ise tasapisi kõpitsen, vahel küll ahastusega, et see töö ei lõppe eales, enamuse ajast aga südamerahu ja teadmisega, et just teekond on see, mis tegelikult loeb. Piisake päralejõudmist tilgutatakse igasse me päeva.
Kujutlen üht pilti. Mererohelise põhitooniga. Sügisene, sügavja kohisev. Kui praam homme nina mandri poole keerab, keerutab kruvi üles just seda tooni vett.
Mu kujutluste maalil peksavad vahused lained kivist kaldajoont, metsapiir puistab laotusesse kirjuid lehti. Suvi on läinud, sügis saabunud.
Pildi pealkiri on "Vaikuse vägi".