Teisipäev, 24. mai 2016

Lasteaed saab läbi!

Mul on südamest hea meel, et lasteaed sel nädalal päriselt läbi saab! Kaalusin selle lause postitamist kaua ja igast küljest. Proovisin eneses tekitada kahjutunnet mõttega, et nad on juba suured ja see aeg ei tule enam kunagi tagasi. Manasin ette toredad üritused, mis üheskoos ette võeti. Püüdsin kiskuda nostalgiapisarat küll ühe, küll teise hetke kaudu. Meenutada on ju palju. Aga... kõike seda varjutab tohutu ärevus. Nad tõepoolest ei tahtnud lasteaias käia. Välja arvatud viimasel aastal- aga selle juurde tulen mõne rea pärast tagasi.
Kõigepealt vajavad lahtimõtestamist minu kui ema ootused lasteaiale. Tean hästi, et lasteaedadel on olemas programmid ja määrused, õppekava ja arengukõverad. Jah, tore. Aga millegipärast ei huvita see mind peaaegu üldse. Vähemalt esimese asjana mitte. Minu jaoks oli, on ja jääb esmatähtsaks see, et mu lastel oleks ühes või teises asutuses ajal, mil mind käepärast pole, hea ja turvaline olla. Soovin, ta ei tunneks mitte kunagi hirmu näägutamise, riidlemise, alavääristamise või lihtsalt iseeneseks olemise ees. Aga just sellega oli lasteaias nii ja naa.
Lugesin postitusi, mida kirjutasin, kui nad oma teed selles majas alles alustasid. (Sügav kummardus juhatajale, et võisime seda teha alles viiestena!). Aga siin need on:
http://maris74.blogspot.com.ee/2014/02/muljeid-lasteasutusest-1.html
http://maris74.blogspot.com.ee/2014/02/muljeid-lasteasutusest-2.html
http://maris74.blogspot.com.ee/2014/02/muljeid-lasteasutusest-3.html
Esimesel aastal oli tõepoolest kõige hullem. Muidugi, mis läind, see läind. Ütlen vaid niipalju, et olen õnnelik, et tol kahe aasta tagusel kevadel, mis lapsed hüsteeriliselt nutta lahistades lasteaeda minekust keeldusid ja mina ahastades mööda internetiavarusi alternatiivseid hoiuvõimalusi otsisin, sisetunnet usaldasin ja sümptomeid ära ootama ei jäänud. Allapissimine ning muu traumaatiliste üleelamistega seotu jäi minu omadel seega kogemata. Nad lihtsalt istusid kogu kevade kodus. Ühegi inimese lapsepuhkuse-uudis (peale mu enda oma muidugi) pole mulle nii suurt rõõmu valmistanud, kui toonane, mis hirmsa olukorra hetkega lahendas!
Edasi läks paremaks. Küll üle kivide ja kändude, aga siiski. Kui elu läinuks teisiti, küllap ajaksin  ka praeguses postituses päriselt-mitte-ära-harjumise süü ning ikka ja jälle silmist purskuvad pisarad meie liighellade südametega laste või minupoolsete kasvatusvigade kaela. Õnneks kohtusime möödunud sügisel K.-ga, kellest sai uus rühmaõpetaja.
Juba esimese päeval rühma esikusse astudes tundsin, et oled eriline. See väljendus Sinu tervituses, olekus ja mingis seletamatus Sinust õhkavas turvalisuses. Jätsin lapsed südamerahuga Su hoolde ning õhtul selgus, et mu sisetunne ei petnud mind. Nad olid rõõmsad ja rahulikud. Nii jäigi. 
Kas Sa tead, milline väärtus on hommikune "tere"? Jah, seesama, mida võib öelda kiirustades, mokaotsast, tusaselt või üldse mitte öelda. Sinu reibas "no tere!" jääb mulle alatiseks meelde. Küllap ka lastele. Selle tere kaudu ei tundnud mitte ainult seda, et mu lapsed on oodatud, vaid- tõsilugu- tundsin, et ka mina olen oodatud! Huvitav, et Sind ja Su rõõmu jagus kõigile! Mina küll nii ei oskaks.
Tahan Sind südamest tänada. Sinus jagus soojust tegeleda rahulikult Loviisa päevase lõuna-unetuse probleemiga. Sa ei sundinud teda kaks tundi lebama, vaid andsid võimaluse varem ärgata. Olid alati kohal, kui ühel või teisel lapsel tekkis probleem. Laps oli alati kõige olulisem. Kükitasid ta juurde, silitasid, kallistasid, olid olemas. Samuti andsid vanematele teada, kui keegi käitus tavapärasest erinevalt (oli väsinud, tujutu vms.).  Lubasid poistel olla poisid. Sinu keelamine ei alavääristanud kedagi. Sul oli imetlusväärne oskus süstida rasketesse olukordadesse positiivsust. Sa ei sahminud, närvitsenud ega õiendanud, sest kõik see lisab vaid ärevust, pinget ning pisaraid. Tänu Sinule tean, et ka lasteaiaõpetaja raskes ametis saab olla hea ja hell Inimene. Väärtustav, hoidev ja turvaline. Sa tõesti armastasid lapsi. Aitäh Sulle just selle eest!
Ma ei tea, kui paljudel on olnud õnne ja võimalust oma lapsed nii toreda õpetaja hoole alla jätta, kui meie K. Kui paljud õpetajad üldse suudavad seista näoga lapse, mitte programmi, arengu, süsteemi ja reeglite poole?
Ja ikkagi on hea, et lasteaed saab läbi. K. ei tööta ju igal päeval. Ja mina olen sellest rehkendamisest lihtsalt väsinud!






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar