oktoobrikuu õhtuses udus
ja teisele poole ilma,
hoopis teisele poole viis tee, kus
olid naerud, mis jätsin kord maha
et kunagi võtan ehk üles
ühe varemeis kiriku taha
kandsin otsekui lapsi neid süles.
Kõrge lävi, ja kordasid palju,
mil su valede künnis sai mõõduks,
hilissügis- nii kordasin valjult,
varjuks õnnele, et ta ei pöörduks.
Aukus aknad ja katkenud kaared,
tuulekaja, mis meenutas nuttu,
vihmavees veidi kõrgemad saared
mida mööda sain kaduda uttu
Hoopis teisele poole viis rada
kuhu naerud ma jätsin kord maha.
Ma vaatasin endale silma.
Ja sina jäid seljataha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar