Neljapäev, 28. juuli 2016

Turist ja artist

Mina küll mingi eriline artist pole.
Ma lihtsalt ei suuda alumisel orelil harjutada, kui kirik turistidele avatud.
Üleval, palun väga! Seal istun turvaliselt luku taga, säilitades kogu oma rahu ja väärikuse.
All oleks ka igati normaalne mängida, kui inimene tuleks, istuks rahulikult kirikupinki, kuulaks veidi ja lahkuks. Aga ei!
Nii mõnegi turisti jaoks olen ma temale lõbustamiseks ülesseatud atraktsioon.
Sellega seoses põikan korra ajalukku ning meenutan õlgu võdistades, kuidas aastaste kolmikutega Pärnu hansapäevadel käisin. Hansapäevad on teatavasti suhteliselt rahvarohke üritus ja minust oli äärmiselt julge sinna lastega tikkuda. Ometi ei osanud ma uneski näha, millise furoori minu ja mu punase kolmikute käru kena hansalinna tänavale ilmumine tegelikult tekitab. Meist said sekundiga ürituse peaesinejad! Inimesed peaaegu et viskusid vankrile. Kõigil oli midagi "toredat" hüüda. Kõik tahtsid katsuda. Üks mammi kutsus heleda häälega kogu suguvõsa ligi- pildile kolmikutega! Kuulge, sättige see vanker pisut viltu! Oot, ma ise hoian sangast! Kas Enn ikka jääb pildile? 
Et mu omad on muuseas öeldes täiesti tavalised lapsed, läksid nad endastmõistetavalt paari minutiga suhteliselt ärevaiks. Sadu võõraid nägusid ning hull lärm võtab täiskasvanugi jalust nõrgaks. Tegime kiirelt sääred ja edaspidi väisasime üritusi ühe kaksikute ning ühe üksiku käruga, lastel erinevad riided seljas...
Alumisel orelil harjutamine nii hull pole. Samas, tore ka mitte.
Esmalt pildistab ta mind kaugemalt, proovides erinevaid reziime- välguga ja välguta, hämara toa ja elektrivalgustusega ruumi funktsiooni, lisaks mõni naljavõtegi, mille peale tuleb ka peenike turtsatus ja minu reaktsiooni ootav kaval pilk.
Vaatan tardunud näoga nooti, proovides kramplikult teha nägu, et see kõik ei puutu minusse.
Nüüd hakkab ta tasapisi lähenema, hiidobjektiiv sihituna minu suunas kui Kalašnikovi automaat. Kogu tegevust filmitakse suriseva vidinaga kaelas. Mul läheb nüüd kõik segamini.
Just sel hetkel paneb ta tähele, et organisti jalad ei seisagi mängides paigal- oh, on see vast hea nali! Kogu famiil hüütakse imet kaema, lapsed lausa peadpidi pingi alla. Plõks, plõks, tulevad aina paremad kaadrid!
Mõtlen pingsalt, kas tõusta raginaga toolilt, loopida noodid demonstratiivselt kotti ning tormata ähkides ja puhkides minema... või säilitada organist-hingehoidjale omane seestpoolt väljaspoole kiirgav rahu ja väärikus ning jätkata stoilisel ilmel viimati sassiläinud kohast. Mu karakter nõuab pigem esimest varianti. Ometi jään.
Harjutamine see muidugi enam pole.
Appi, nüüd tahab ta luua silmsidet- noh, ikka selleks, et mu nägu ka pildile jääks. Saaksime ehk veidi sest imepillist juttugi vesta. Me nägude vahemaa on nüüdseks vaid objektiivi pikkune... Tundub, et järgnevalt võib ta sülle istuda. (Oh, miks ma küll flööti ei mängi? Saaks kasvõi vetsus harjutada!)
Lõpetan loo järsult. Paralleel- minoori.
Turist plaksutab andunult. Talle sobib ka nii.
Huvitav, milles minu probleem on? Noh, see tegelik...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar