Reede, 6. mai 2016

Lastelt

Mul on vapustavad lapsed! Nimelt kipun Muhus nii ennastunustavalt tööd tegema, et kaotan ümbritseva suhtes igasuguse taju. Aga ega keha loll ole! Muidugi annab ta märku- algul kenasti, näiteks januga, siis juba valjemalt, väsimuse või pearinglusega ning kui hull ikka õppust ei võta, tulevad juba karmid meetmed, noh, eelmisel korral näiteks paistetas jalg heast peast üles nii, et praamile jõudes hüppasin Loviisa kandva õla najal ühel jalal.
Sel korral palusin lapsi, et nad kohe ütleksid, kui töörabamine taaskord metsikuks muutub. Ja nad tegid seda! Iga tunni aja tagant tuletas mu telefoni seatud taimer lõbusa helinaga meelde- emme, aeg on puhata! Tegin küll kõvasti tööd, aga sellesse oli pikitud puhkust, hobuseid, suitsupääsukesi, poeskäike, merd, päikest, selleaastast esmakordset suplust (mina ei supelnud!) ning laste õnnelikku jutuvada, kui käsikäes läbi lillede kõndisime ja kogu ümbritsev ilu hingele pai tegi. Selle seisundi nimi on vist armastus. Küllap mu kallid teadsid seda...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar