Teisipäev, 13. september 2016

Pinge

Ilmselt on see kooli ja uue elu alguse tõttu, kuid Karl Johannist on järsku saanud "viitsütikuga pomm"! Eriti lööb see välja suhtlemisel minuga. Eks ma ju olengi talle kõige lähedasem ning usaldusväärsem inimene, kuid paaril hiljutusel korral on ta mu kaameli-kannatuse ikka korralikult proovile pannud!
Ehh, asi pole õieti milleski! Õigupoolest läheb kogu jant lahti, kui mu väsinud trio koolist tuleb ja selgub, et tüdrukutel ning poisikesel on puhkamisest sootuks erinevad arusaamad. Tüdrukud tahaksid nüüd elutoa põrandal vaikselt loomakestega kodu mängida, poisi jaoks on aga säärane ühe koha peal istumine puhas ajaraisk, mis tuleb otsemaid lõpetada. Asi päädib tavaplaani kohaselt plikade kisa ja peale kolme hoiatust minupoolse röögatusega. Ahjaa, seks ajaks on mõni trio liikmetest end kas  kuhugi ära löönud või tänase näite kohaselt botasega vastu ülahuult saanud ning "haavatu" ootab vesiste silmadega "süüdlase" karistamist. 
Meie peres on reegel, et käte ja jalgadega ei räägita. Kes on teist löönud, sellega "süüdlase" üle ei arutleta. Noh, tänane botas maandus muidugi huulele "täiesti kogemata", vist viskevõistuse heitealas, aga ometi, kuna põhipinged olid üles kruvitud juba koolist kojusõites, kui Joss Loviisa käetoe peal oma jalgu sirutada tahtis ning seepeale Loviisa käe läbi ühest tossust ilma jäi ning protesti märgiks Loviisa selga "kergelt tõukas", mispeale botas Loviisa käd läbi teab kuhu maandus ning lõpuks auto katus kisa tõttu lihtsalt minema lennata ähvardas- jah, nende lõbusate seikade peale, pluss kodune botaselend, kutsusin Karl Johanni enda kõrvale pikutama ja maailma asjust kõnelema. Joss oli maruvihane. Aga siiski tuli.
Temaga on see hea lugu, et kui tal lamades selga silitada, läheb viha ruttu üle. Nii võtsimegi üsna pea vestluseotsa üles, tähendab, Joss võttis, kui selleks valmis oli.
"Sa ema...", alustas ta, "oled vist tüdrukute kasvatamisega rohkem harjunud." Mu üllatusest suurtesse silmadesse vaadates jätkas ta: "sellepärast sa ei teagi, kuidas poisse kasvatada."
Vajasin seesuguse avalduse peale veidi kogumisaega. Olen ju ikka arvanud, et ju ma seda poiste maailma kah mõikan. Aga näe, mis selgub!
"Kuule," laususin viimaks, "sina võiksid mind ju siis õpetada!"
Ja seal me lebasime, emme ja pojake. Ta õpetaski!  Arutles, kuidas väsimusega hakkavad pliksid tõepoolest närvidele käima, ja igasugu muid teemasid ka- kuni arvutimängu 11-nda levelini välja. Mina aina kuulasin. Vahepeal silitasin vaikselt ta selga.
Teate, need hetked on taevane ōnnistus! Milline arukas poeg, kui loogilised mõtted, kui selged lahendused... Ning lihtsalt koosolemine. Meie kaks. Mingil hetkel ta muidugi kadus, jõudsin veel mõelda, et on ikka pikad koivad, paar hüpet ja kadunud, alles oli nii tibatilluke...- aga see polnud enam tema teema- tüdrukute toa poolt kostis midagi põnevat. Rohkem polnud me majas sel õhtul ühtki tüli (noh, kui üks asi välja jätta, millele põhimõtteliselt pidi vastu vaidlema).
Kooli direktor ütles, et kooliminek on esimese klassi lapsele nii stressi- ja muljeterohke aeg, et just vanemad peaksid endas kätkema seda tarkust, millega pinget veidigi maha võtta.
Usun, et minul see täna natuke isegi õnnestus.
Poiste kasvatamise juhtnöörid on igatahes nüüdsest  tagataskus kasutamist ootamas!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar