Ratas

Et eelmise postituse viimane lause mulle rohkem nalja kui muret põhjustas, näitab ehk suhteliselt adekvaatset võimet oma füüsist reaalselt hinnata. Vastasel juhul poleks ma ju seda lugu üldse üles riputanud! Aga ütlen nüüd sosinal, et ega tegelikult need asjad nii roosilised kah pole! Ülekilosid on- ja päris mitu.
Niisiis nüüd, kus taaskord lumi metsa alt lõplikult läinud, on uks sportlikeks saavutusteks lõpuks ometi kutsuvalt valla. Nojah, paar- kolm korda nädalas käin aeroobikasaalis aastaringselt, aga mõtlen just kestvusalasid. Ma ei ole just suurem asi pikkade trennide viljeleja, ometi võtan need peaaegu iga talve ja suve hakul uuesti plaani- nagu ei mäletaks, kuidas eelnevail aastatel läks!
Talviseks harrastuseks on kahetsusväärsel kombel sattunud murdmaasuusatamine, mille ebasobivust ma vist alles tänavusel talvel valjult tunnistada julgesin. Mnjah, mu unistus oli ju läbida Tartu maraton... Aga (nuuks), mulle see spordiala tegelikult lihtsalt absoluutselt ei meeldi! Ei saanud meeldivaks ka uue suusavarustuse, treeneri ja teiste harrastajate abiga. Nüüd on see vähemalt välja öeldud, ehk järgmisel aastal enam saavutuse nimel samasse ämbrisse ei astu.
Suvine kohustuslik ala oli jooksmine. See meeldib veidi rohkem. Ainult, et mul millegipärast ei tulnud seda paljukiidetud "laksu", mis pikamaajooksjate ajus tekkivat, nii et nad algul jooksmisele sõrme ulatades hiljem kogu käe ja vaat et terve iseenese kaotavad. Mina jooksin ikka põhiliselt hambad ristis, mõttega- ära arvasite!- kunagi maraton läbida. Selle valguses võiks kevadtalvel aset leidnud kõõluse purunemist lausa õnnistuseks lugeda- et ma jälle midagi ette kujutama ei hakkaks. Jooksmisega on igatahes mõneks ajaks kööga.
Aga nüüd avastasin selle, mida olnuks aeg avastada juba ammu. Ratas! Kuidas ma ei taibanud, et rattasõit mulle ka päriselt meeldib. Jah, ma käin aastaid jalgrattamatkadel ning sellega on seotud ilmatu hulk ilusaid mälestusi. Meenub 90 kilomeetrit Läänemaal, millest lõpu-20 tuli võtta pimedal treppis metsateel. Meenub kaunis Lõuna- Eesti, Põhja- Läti, Gotland, Ida- Virumaa ja paljud teisedki paigad. Aga see kõik on seni olnud vaid sõpradega kvaliteetaja veetmise ja uute kohtade avastamise uudishimuga seotud. Alles täna, kui sõitsin viiendat korda Harku ringi ja eile, kui väntasin neljandat Saue otsa, hakkas minus idanema äratundmine, et tegelikult võiks just ratas olla mu figuuriparandamise ideaalne abivahend- lisaks kõigele eelmainitud meeldivaile omadustele.
Igatahes kavatsen ma jätkata, vaatame, mis saab!
Muide, kui keegi oskab soovitada 25- 40 kilomeetriseid ringe üle kogu Eestimaa, mis algavad ja lõppevad raudteejaama lähistel ja mis ei kulge mööda suure liiklusega magistaali, andke teada! Eesti on imeilus ja seda tuleb hakata korralikult avastama!