Esmaspäev, 11. juuli 2016

Hiiumaa

Mõnest paigast jääd elu jooksul kuidagi kummaliselt kõrvale. Nagu näiteks mina Hiiumaast. Olen elu jooksul Hiiumaal käinud ehk kaks korda, nüüdne ülesõit oli, julgen pakkuda, kolmas. Lapsed polnud veel oma senise seitsme ja poole eluaasta jooksul saart külastama juhtunud.
Siinkohal oleks paslik vahemärkusena mainida, et mu enda vanemad olid omal ajal kesised reisijad. Olin seitsmesena Tallinnast väljaspool jäävatest objektidest külastanud ilmselt vaid Muhu saart ja Kadrina alevikku, neid kahte mu vanemate sünnikodude asukoha tõttu. Üheteistkümnenda eluaasta paiku lisandus Põlva, mis sai juhtuda seetõttu, et sattusin kogemata kombel pioneerilaagrisse. Nõuka ajal vältas üks laagri vahetus terve kuu, aga umbes poole peal toimus külastuspäev. Nii olid ka minu vanemad sunnitud Lõuna-Eesti teekonna oma rohelise mosse rataste alla võtma. Nähes mu veekalkvel silmi ning kuuldes kaeblikku igatsushüüdu, pehmenes nende süda laagri vajalikkuse suhtes ning mind nõustuti ennetähtaegselt koju tagasi transportima. Enne seda aga külastasime Põlva laata ja ööbisime telgis. Telgis ööbimisest ei mäleta ma halligi, kuid Põlva laat on üks eredamaid lapsepõlvemälestusi. Olin küll vanemaile oma hellikuks olemise ja laagrisuve katkestamisega sügava pettumuse valmistanud, kuid ometi osteti mulle Põlva laadalt esimene kõrvarõngapaar- klõpsudega, kuid muidu täitsa nooblid teokarbid! Vaat mis lapsele meelde jääb! Laagrist ei suuda ma täna meenutada muud, kui voodi kohal rippuvat riiulitega kappi, mille otsas ma tihtilugu ühe teise tüdrukuga istusin.
Sest kõrvalepõikest tagasi tänasesse lennates võib niisiis tõdeda, et ülalmainitu valguses on trio ka Hiiumaata kõvad reisisellid. Aga nagu eelnevalt mainitud, on seegi saar nüüdseks vallutatud.
Kuid mitte sellest ei kibele ma pajatama! Tahaksin sõnadesse vormida selle, mis tegi tänavuse Hiiumaa reisi täiesti eriliseks ja mida kogesime Kassaril Sääre tirbil (on ju ikka tirp- tirbi?).
Äike.
Kui auto parkisime ja jalutuskäiguga algust tegime, laiutas sinkjasmust pilveviirg kaugel mässava mere silmapiiril. Tõusev tuul püüdis küll anda aimu sääraste vaatemängude mõningatest tagamaadest, kuid vastaspoolel sirendav päikeseketas ning peegelsile merepind andis julguse kindlalt edasi rühkida. Sääre Tirp ulatub teatavasti kaugele merre, tema kaks kallast lähenevad teineteisele samm-sammuhaaval kuni tipus ühinevad teineteise ja merega.
Meri oli võluv.
Kitsuke maariba oleks otsekui eraldanud kahte täiesti erinevat veekogu. Kui ühelt poolt pekslesid vahused laineharjad üha rahutumalt ja tugevamalt rannakividele, siis teine pool ilutses liikumatus rahus. Mustjas pilv aga haaras vaikselt enese alla üha suurema pinna taevalaotusest.
Päris Sääre tirbi tipus pidasime piknikku. Mõned meist käisid ujumas.
Päikesevalgus muutus järjest ebamaisemaks. Jõudsalt kasvanud pilv hakkas kiiresti lähenema. Sättisime minekule. Esimene kärgatus kaigus kumedalt kaugel merel. Pilv paisus loojuvale päikesele lähemale ja hakkas hõlmama ka laotust me peade kohal. Kiired tungisid esimestest hallidest pilvetompudest takistusteta läbi. Värvidemäng, mis seeläbi voogama hakkas, oli aga täiesti lummav. Maapind kattus kuldse vaibaga. Kusagilt künka tagant ilmus välja lambakari. Nende selgadele oleks otsekui heidetud sädelev tekk. Mereadru tundus hõõguvat, kadakad meenutasid Moosese põlevaid põõsaid.
Jumalik.
Kogu meie astumine tundus aeg-luubis. Me ei kuulnud enam laintemüha ega hirmunud siin seal sähvivatest välgunooltest, kõuemürinast ning üha hullemini puhuvast tuulest. Olime lummusest hingetud. Ühtäkki toimus vaikse merepoole kohal taevas võitlus. Must pilv tahtis end üle päikese heita. Pool päikest värvus tumedasse tooni. See olnuks kui hea ja kurja kohtumine.
Ma ei tahtnud veel minna. Tahtsin jääda, vaadata veel ja veel...
Aga siis hakkasime jooksma. Oli ka viimane aeg. Suured piisad langesid näole. Must pilv laius nüüd igal pool. Päike oli kadunud. Viimased kakssada meetrit pagesime paduvihmas. Kui autouks me tagant sulgus, oleks see suletud otsekui Jumala käega. Sest see möll, mis siis lahti läks, andis mõista, kuidas meid oli hoitud, kuidas meil oli privileeg kogeda midagi nii kaunist, ebamaist- ja samas nii ohtlikku. Ning õigel ajal varju saada.
Jah, kui rääkida mulle nüüd Hiiumaast, on see midagi hoopis teistsugust. Midagi niisugust, mis ei lase enam Hiiumaal  mu elust päris kõrvale jääda. Midagi, mida kannan endaga elu lõpuni.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar