Õnnelik

Mul on põhjust olla õnnelik ja lõpmata tänulik. Ma olen terve. Mu lapsed on terved. Mu õde ja vend on terved. Mu vanemad on terved.
Mul on mõned sõbrad ja palju häid tuttavaid. Mulle meeldib mu töö. Mulle meeldib mu kodu. Mulle meeldib trennis käia. Mulle meeldib Muhus. Mulle meeldib rattaga sõita. Meeldib unistada. Reisida.
Aga mõnikord on mul valus. Mõnikord isegi väga valus. Sellegi üle on tänulik meel. Julgus oma haavatavust näidata on palju võimsam, kui see kõik endasse suruda. Luban endale kogu hingest kurb olla. Imelik, aga kurbuses tuleb mind ümbritsev ilu nähtavale eriliselt kirgastes toonides!
Olen tänulik.
Sada protsenti rahulolu ei anta niikuinii kellelegi. Pealegi on võime õnne õnnena kogeda niivõrd suhteline! Igaühel on ju kanda oma taak. Las siis minu oma olla just selline nagu ta parasjagu on. Teadmine, et olen nii enese kui teiste suhtes  aus ning elan oma elu nende väärtustega, mis minu jaoks pühad, asetab mind seisma kindlale pinnasele. Täna ma juba tean, et olen väärtuslik,  just sellisena nagu olen. Teate, kui kaua olen pidanud oma "piisavuse" üle juurdlema! Olen lubanud enese lähedale niivõrd palju kriitikat, alavääristamist ja viha, julgemata isegi iitsatada. Kohendades end aastaid üht või teistpidi, ebaõnnestusin ikka ja jälle...
Tegelikult ei olnudki need ju minu tunded! Teise inimese süü ja häbi... Ah, mis sest enam!
Täna olen kohal oma tunnetega. Minu õnn ja rahulolu, minu piisake kurbust ja pisaratilgake  silmanurgas, kui hooman, kui lõputu ilu ja rikkus mind ümbritseb. Minu kallid inimesed. Minu uhkus oma edusammude üle. Kiitus Jumalale ja iseendale. Kõik, mis varem oli otsekui lubamatu...
Miks see hingetarkus küll nii visa on tulema?