laupäev, 17. august 2019

Kõikehõlmav armastus

"...ja siis sattusin kristallikotta," rääkis ta. "Olin energiast täiesti tühi ja ta täitis mind hetkega."
Istusime vastakuti mu kabinetis ja kuulasin huviga. Tegemist oli õigupoolest üsna keeruka paarisuhte looga, mis vajanuks kiiret ja oskuslikku sekkumist. Kriis. Võimalik lahkuminek. Ühesõnaga, raske aeg.
"Selgus, et olin elanud oma mehe energias. Nüüd aga kogesin kõikehõlmavat armastust, täitusin ja saatsin seda ka talle," toimus südamlik viide oma armsamale.
Nihelesin, kuid ei öelnud ikka veel midagi.
"Ma pean oskama viibida selle armastuse seisundis ja  kõik saab korda," kinnitas ta.
"Ja-jah," noogutasin kaasa, lastes silme eest läbi paari suhteajaloo pikantsemad seigad, mis lausa nõudvat ühepoolse kõikehõlmava armastuse väärikat ravi, "ja kuidas saaksin mina aidata?"
Ta lõi oma kaunid silmad maha. Need täitused pisaratega.
"See kõik oli eile. Täna hommikul... oli jälle nii krdi s... olla," lausus ta vaikselt.


Üks aastatetagune meenutus

Sättisime end kirikuõpetajaga peielauda. Olime sündsalt süsimustas. Enamus olid. Kadunukese tühi koht oli otse meie vastas. Söögipalve möödus sügavas vaikuses. Siis hakkasid kahvlid tasapisi kõlksuma.
Valati välja esimene pits viina.
Tuli esimene kõne. Pikk elu on seljataga, mälestus elab aga südameis edasi. Jajah, tõsi ta on...
Teinegi kõne ei lasknud end kaua oodata. Endine näitleja. Ilusti räägib! Pikalt, aga mis seal´s ikka...
Valati välja teine pits viina.
Sõna võttis kadunukese poeg. Ema oli eriline. Emakesed on ikka erilised. Ilus kõne!
Endine näitleja tõusis taas. Meenutusi jagus ohtrasti. Kõne võttis kord tõusva, kord vaibuva joone. Lõpuks sai ikka otsa. Aitäh, aitäh...
Valati välja kolmas pits viina.
Sõna sai kaugem sugulane. Tutvustas ennast. Rääkis oma mälestusi. Jälle huvitav- hoopis teise kandi pealt.
Endine näitleja võttis samuti sõnasabast kinni. Seekord tuli luuletus. Sonett? Raamat? Hääles oli märgata pinevuse kasvu. Diktsioon sellest kasu ei lõiganud. Lapselapsed lauanurgas sosistasid ning itsitasid vaikselt.
Valati välja neljas pits viina.
Tähtis mees tõusis. Keerutas juttu siit ja sealt. Ei unustanud lahkunut. Kõne oli rõhutatult soliidne.
Siis oli jutujärg taaskord endise näitleja käes. See võib olla tore tunne, kui lava sinu päralt- peale neid pikki aastaid. Keel oli küll väheke pudiseks jäänud, kuid ega see meenutusi seganud! Hääle kõla kaigus uhkelt üle terve saali.
Valati välja viies pits viina.
Ning siis tõusis, oh imet, endine näitleja. Esitusele tuli veel üks luuletus, Vallatu ja vimkasid täis. Näitleja lõkendas heameelest ja viinast, vaat et viskab tantsusammugi riimi vahele!
Kõige lõpuks arvas õige aja olevat titehäälne tädi, kes ka kadunukest ühe korra näinud oli. Tema kõne oli südamlik ja pikk, puudutades vähem küll lahkunu, kuid seda enam tädi enda elu erinevaid etappe, riivates vihjamisi ka keerukaid üleelamisi.Kadunukese poeg üritas samal ajal uut viina avada. See oli mingi imeliku korgiga pudel. Üks sugulane tõttas appi. Titehäälse tädi jutt sumbus pudeli avamise arutelusse. Lahkunu tütar müksas venda küünarnukiga ja tegi näo, et titehäälse tädi kõne teda väga huvitab. Endine näitleja oli loometuhinas tukkuma jäänud.
Mulle tuli kangesti naer peale.
Ongi hea, et peielauas liiga kurvaks ei kisu. Inimeste karakter avaldub sellistes situatsioonides samuti erakordse värvikusega.

Reisikirju suveradadelt 3

Muhu maakodu areneb. Sel suvel saime esmakordselt kasutada oma täiesti uut vannituba! Erakordselt mõnus!
Olen palju mõelnud, kas kuulun pigem sada protsenti linnatüdrukute hulka või voolab minus ka (vastavalt oma vanemate päritolule) talutüdruku verd. Olen ju kogu elu elanud pealinnas ning maakohad on minu jaoks olnud vaid suviste peatumise paigad. Mul on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes ei talu maaelu peaaegu üldse ning imestavad siiralt mu praeguse Muhu-igatsuse üle. Rohkem on siiski mõistjaid.
Mina sobitun maale väga hästi. Ma ei oota nimelt oma suviselt elamiselt võimatut, näiteks täieliku korrasoleku osas. Veidi ligadi-logadi segasumma suvila tundub täiesti omal kohal. Pisuke kopituslõhn kevadeti, mis talveakende eemaldamisega lille- ja heinalõhna varju taandub, on samuti üleelatav. Määrav on visioon, mille poole liikuda. Teeloleku võlu.
 Kehvade pesemisvõimalustega ei saanud ma siiski väga hästi hakkama. Soojavee kraan ja veega tualett olid meil küll talu ostmisest saadik, sest ma ei soovinud mingil juhul solgi- ja puhta vee ämbreid õuest tuppa ja toast õue vedida. Elame ju siiski 21.sajandil.  Kuid köögikraanist voolav soe vesi ei lahendanud hoobilt kõiki probleeme. Söögiruumi põrandale asetatud pesukausis poriste jalgade küürimine või peapesu kraanikausis, maha nirisev pesuvesi ning lõputu laga ja kraamimine pesutegevuste ees ja järel olid ikkagi parajalt tüütud. Nii ei tekkinud küsimustki, mis ruumi esimesena põhjalikult remontida. Loomulikult vannituba!
 Ma ei soovinud tavapärast, duššinurgaga lahendust. Ka sauna ei igatsenud ma sugugi. Käime ju Muhus peaaegu ainult suvel ja kes siis soojaga sauna tahab! Mõtlesin põhjalikult läbi ja otsustasin vanni kasuks. Selle mõtte oli üks me peretuttav nagu muuseas välja käinud- jalgadega vann tunduvat olemasoleva paekiviseina taustal hiigla-efektne. Kui esialgu võib mõte maakodust ja vannist tunduda mõttetu poosetamisena, siis juba see suvi näitas, et tegemist polnud kaugeltki mitte vaid efekti-kaubaga. Vannipõhja lastud soojas vees saab puhtaks kõige kriimulisemadki jalad ja käed. Mu kalli lapselapse, 1-aastase Otto jaoks, kes veel mähkmetes, oli aga vann lausa asendamatu!
 Ma ei unustanud ka ennast. Kui eelnevalt, remontimata vannitoal (mida kasutasime vaid tualetina) oli üks imetilluke "piiluauk", siis minu kujutlustes vannist avanev vaade me avarale õunaaiale nõudis kogu otsaseina suurust, kahele poole avanevat akent. Hingematva ilu ja õndsa tunde eest- olla vannis kui osake aiast- ei olnud see asjatu kulutus.
 Tume puitimitatsiooniga plaatidest põrand ja sama tooni peitsitud lagi on komineeritud valge mööbliga. Lihtsuse maitsekateks aktsentideks leidsin sobivad lae-ja seinalühtrid. Kõik see jätab puhta ja sooja mulje. Selles ruumis on hea olla!

 Kui ma meie maakodu ostsin, arvasin, et hea, kui saan sinna viia oma üleliigse mööbli, nipsasjakesed  ja riided. Nüüd arvan kardinaalselt teisiti. Muhu pole mingi kolikamber! Kõik üleliigne on tagasi tassitud või ära antud.
Mu visioon on laienenud kööki. Tekkinud on ideed põranda, lae, antiikse puhvetkapi, pliidi ja kodumasinate suhtes. Olen otsustanud, et pigem lükkan remonti edasi, kui et teen (loe: lasen teha) ülejala, mööndustega. Vannituba tuli hästi välja, miks siis köök ei peaks tulema?

pühapäev, 11. august 2019

Reisikirju suveradadelt 2

Muidugi olen ma "Tuljakut" mitmeid, et mitte öelda mitmekümneid kordi kuulnud! See laul on olnud mingil viisil nagu laulupidude kõrgpunkt, mis eelneb isamaalistele pisarakiskujatele. Kuna suure koori esituses on Tuljakust häälerühmade vaheliste naljakate dialoogide ja rütmikontrastide tõttu aru saada vaid mõned üksikud sõnad, jäi mulle selle point pikalt tabamata. Küll aga kasvas järk-järgult välja uudishimu ja tahe kasvõi korra elus ka ise seda lõbusat pulmalugu laulukaare all laulda. Muide, suuresti see oligi tegelik põhjus, miks läksin sügisel koori. Nüüd, napp kuu tagasi, sai siis see väike unistus teoks!
 See pidu ei unune vist niipea! Kandsin seljas spetsiaalselt mulle pärandatud Muhu rahvariideid, mille eriti hinnaliseks koostisosaks on üle saja aasta vana tanu. Meie pereringist olid veel lauljatena esindatud Loviisa ja Lisann mudilaskooride ja mu vennake Rauno meeskooride koosseisus. Karl Johanni võtsin samuti rongkäiku kaasa, et ka tema peomelust osa saaks.
 Kui aga juurelda, kas suurema laulupeo-elamuse saab, seistes ise lauljana laulukaare all, trügides ühena sajast tuhandest platsi üldalal, lunastades aegsasti korraliku istekoha vastavas tsoonis või istudes hoopis kodus mugaval diivanil teleri ees, siis sellele ei oskagi ühest vastust anda. Mäletan viimast noorte laulupidu. Ma ei läinud kohale. Olin hoopis Muhus ja vaatasin rongkäiku oma väikeselt telefoniekraanilt. Tundsin magus-valusat igatsust olla selle rõõmsa melu keskel, aga samas- ülevaade toimuvast oli nii hea, et äkki läks hoopis see südamesse? Ise marssides nii üllast tunnet nagu polnudki...
 Sama mõte tuli mul, seistes laulupeo lõpuplokis ühendkooride ridades. Olime kokku pressitud, kui silgud pütis. Minu jaoks läksid pisut liiga paljud laulud kordamisele, see ajas veidi närvi ning harras tunne, mis pidanuks kulmineeruma laulu Mu isamaa on minu arm ajal, läks hoopis rändama. Näiteks minu ees seisva noorele neiu peale, kes kippus pidevalt minestama. Või mu naabri peale, kel oli ilus ooperilaulja sopran, kuid kelle kõrged noodid liiga intensiivselt mu paremasse kõrvakilesse auku tahtsid mulgustada.
 Noorte peo ajal, Muhu saarel mobiilekraani ees, pühkisin Mesipuu ajal vaikselt pisaraid. Tänavu olin Mesipuu ajaks täiesti kutu. Ma armastan laulupidu, aga saaksin seda pühitseda ka vaikselt, omaette, näiteks maal, vaadeldes küll kõrvalt, kuid olles südames siiski teistega...

 Peale laulupidu põgenesin Muhusse. Oi, mul oli seal hea! Muidugi pidin õige pea, Orelifestivali eel, linna tagasi pöörduma, mis tegi meele mõruks. Hästi oli aga see, et lapsed said jääda maale.
 Ka Orelifestivali suhtes on mul kahetised tunded. Muidugi olen kõrvust tõstetud, et mind taaskord mängima kutsuti. Rahulolust oma esitusega tekkis topeltrõõm ja ind esinemiseks mujalgi. Samas tean, millist aega nõuab ühe korraliku kontsertkava ettevalmistamine, milline pühendumine ja närvipinge on selle taga. Ja ma ei sugugi kindel, kas kannan selle välja. Aeg näitab.

Kohe peale oma esinemist sõitsin Muhusse tagasi. Korraldan seal igal aastal oma ja naabrilastele maastikumängu. Sel aastal tuli see veidike raskem, nii küsimuste, kui maa-ala poolest, mida mäng hõlmas. Oligi põnevam. Eks sellise asja korraldamine nõuab ka eneselt päris suurt pingutust. Aga teate, kuidas nad seda ootavad!
 Olen siia juba mitmel korral kirjutanud, aga tuletan igaks juhuks siiski meelde, et meie trio suvenaabrid on samuti kolmikud- neil on kaks poissi ja üks tüdruk, muidu meiega sama aastakäigu omad, kuid et on sündinud aasta algul, siis klass eespool. Sel aastal oli pikalt maal ka naabri-kolmikute täditütar, samuti kümnene. Ja ülenaabritel on samuti samaealised lapsed- kaks poissi.
 "Te ei kujuta ette, kuidas teil vedanud on," ütlen oma lastele sageli. Millised põnevad suved, kui palju rõõmu koosolemisest! Naabrite kolmikpoisid tulid meile igal hommikul kella üheksa ja poole kümne vahel. Mängud lõppesid pealt kümmet õhtul. Need lapsepõlve-suved jäävad kindlalt kõigile meelde! No kuidas ma siis jätan maastikumängu tegemata?
(järgneb)

pühapäev, 4. august 2019

Reisikirju suveradadelt 1

Sel suvel olen saanud Muhus veeta vaid üksikuid sutsakaid.
Kõigepealt napi nädala jaanipäeva aegu. Ööd olid siis valged, pääsupojad aida all titeeas. Suur suvi terendas suuremalt jaolt alles ees, pakkudes fantaasiale lennukaid "kus nüüd teen ja olen"-ideid, mida kõike tundsin tõsimeeli jõudvat. Ühesõnaga, oli ilus aeg.
Muhu jaanituli süttis vastu südaööd, peale kohalike rahvatantsugruppide paaritunnist etteastet, mille jooksul tantsiti ilmselt läbi kogu eelseisva tantsupeo repertuaar. Kuulsin alles hiljem, et tantsupeale ei pääsenud tiheda sõela tõttu mitte ainumaski meite saare kollektiivi ja selle teadmise taustal tundub programmi pikkus täiesti loogiline. Inimesed olid ju kogu talve tööd teinud ja vaeva näinud! Huvitav, kas siis tõesti olid Tallinna omad nii palju paremad? (Tallinnast pärit esinejate rivi laulupeo rongkäigus olevat olnud võrreldes teiste maakondade omaga nagu lõputa madu.) Igatahes sai ka muhulaste jaaniöine eeskava ükskord otsa ja Tuljaku saatel süttinud jaanilõke ähvardas karistuseks krõbekuivasid murututte õgides laieneda üle kogu küla spordiväljaku. Aga siis tulid tublid pritsumehed ja lapsed said tasuta veel ühe, vaat et põnevamagi etteaste.
Laulupeo eelsed poolteist nädalat veetsin suises päälinnas. Midagi polnud parata- olin ajavahemikus märtsist juuni keskpaigani käinud suisa kolmel reisil, esiteks lastega kahel Kanaari saarel, teiseks sõpradega Põhja- Hispaania mägedes, kolmandaks neidudekoori klaverisaatjana Londonis ning lisaks veetnud ühe mailõpu nädala õppepuhkusel, kirjutades hullunult lõputööd. Nüüd oli aeg tööd rabades lõivu maksta. Õnneks ma armastan oma töid-tegemisi. Lihtsalt suvist Muhu saart armastan ka, aga sellele pidanuks juba lennupileteid broneerides mõtlema, mida ma ei teinud. Nojah, eks tegin siis tööd.
Üks tore väljasõit oli ka. Laulupeo tule tulemine Naissaarele. Laulsin nimelt sügisest suveni spetsiaalselt laulupeoks loodud projekt-segakooris. See koor oli ühtlasi kellegi entusiasti poolt Naisaare tule tervitamiseks sobivana üles seatud, kuna arvestav osa kooriliikmeid on üht- või teistpidi seotud rootluse, eriti rannarootslusega. Põtkisin sellele üritusele esmalt üsna jõuliselt vastu. Karl Johann tahtis nimelt kindlasti veel enne pidu mõned päevad Muhus veeta- kavatsus, mis oli küll juba eos määratud läbi kukkuma, aga mille siiski puhtast haledusest kaalumisele võtsin. Plaani ebaotstabekaks kuulutamise ja relvadeta loobumise vastutasuks saigi pakutud elamust Naissaarel kogu me perele. Trio ei ilmutanud küll vasikavaimustust, kuid otseselt vastu kah ei olnud. Nad on Naissaarel käinud mitmeid kordi, saare peal ka omapäi seigelnud, rääkimata mõnusaist tundidest liivarannal ja meres. Küllap on Naissaar neil juba mõneti südames.
Kuna meid on palju, tervenisti neli, sõitsime koorist erineva laevaga ning jõudsime varem kohale. Tänu sellele nägime ka päriselt tule tulemist. Tuli tuli nimelt rongiga. Mõte, et see on teinud tiiru üle kogu Eestimaa, tekitas püha tunde. Kui rannas lõkke ümber ka "Üksi pole keegi" laulma hakati, tekitas meeleolu lausa külmavärinad.
Mu vanaema käis juubelilaulupeol 1969.aastal. Tema laulik ja teatmik, isegi toidutalong ja majutuse tšekk on alles. Muidugi me pole üksi! Meie juured on alati meiega.
Hiljem, kui trioga Omari küünis VHK noorteorkestri esituse läbi laulupeo tuntumaid ja armatatumaid laule nautisime ja end nende ajalooga kurssi viies harisime (kuna iga loo ees oli selle põhjalik tutvustus), jõudis saarele ka meie koor. Esinesime kabelis, kuhu toodi samuti tükike tuld. Proovis olevat tekkinud terav diskussioon "Mesipuu"-laulu esitamise üle eesti versus rootsi keeles. Jaa, see on tõlgitud! Maakeel sel korral siiski võitis... 
Olen ka enne kogenud, et saartel on minu jaoks ülioluline kasvõi lühike üksiolemise aeg. Maalapid, mille ümber laiub meri, on lihtsalt niivõrd unikaalsed, niivõrd igavikulised ja niivõrd kõnekad, et seda aega, mil oma taldadega nende pinda puudutad, ei tohiks pelgalt lobisemisele kulutada. Trio polnud küll veel säärasele tõdemusele jõudnud, kuid sel korral tuli meil kõigil iseendasse süübimise aeg koduteel, laevalael. Vahused laineharjad kündsid hallikasrohelist vett, küljelt puhuv tuul vedas laevukese merepinnale viltu. Päike aga naeratas rõõmsal punapõsksel ilmel tontlike rünkpilvede alt, vajudes aeglaselt üha madalamale ja madalamale, kuni meri ta viimaks neelas. Kuma jäi aga veel kauaks saatma.
Vaatasime vaikides. Ja mõtlesime kõik omi mõtteid.
(jätkub)



esmaspäev, 15. aprill 2019

Muru lugu

Mees armastas oma muru väga. Muruga tuli tegeleda varakevadest hilissügiseni. Juba lume sulades pidi murult eemaldama talvega sinna langenud risu. Seejärel tuli murule kiirelt anda kevadväetist. Sammal, mis muru sisse ikka ja jälle tekkima kippus, tuli viimse tutini eemaldada. Tubliks abimeheks oli samblatõrjega muruväetis, mis tülika sissetungija esmalt tappis. Surnud sammal eemaldus lihtsamini. Kui Mees samblatõrjemasina muretses, jäi naispere hooleks väljakatkutud samblamäed kenasti kokku riisuda ja minema vedada. Kolm-neli päeva ja valmis! Varem pidid nad sammalt rehaga murututtide vahelt välja õngitsema, mis oli raske, tüütu ja palju ajamahukam ettevõtmine. Aasta aastalt üks ja sama.
Suve-, sügis-, leht- ja okaspuuväetised olid alati ootel. Neid visati täpselt ja korrektselt.
Ka käbide korjamine oli tähtis toiming. Mees tahtis küll, et ta muru oleks palja jalaga peale astudes vetruv ja pehme kui vaip, aga okkad ja käbid sadasid ikka alla nii, kuidas juhtus. Pisut tugevam tuul tegi vahel suure laastamistöö ja tekitas palju meelehärmi.
Niidukit tuli tuli kasutada vahel murukogujaga, vahel ilma. Väikesed pöetud murututid võisid jääda pigem väetiseks. Teatud piirist pikemaks kasvada lastud muru niitjat karistas aga koguja, suur must jurakas niiduki tagaosas, mida tuli lõpmata kordi tühjendada. 
Mehele ei mahtunud pähe, et metsamaale muruaia rajamine ei pruugi olla ülesanne kergete killast. Ta oli pettunud, et naispere ei tulnud tema toimingutega muru vallas piisava entusiasmiga kaasa. Täheldada võis isegi mossitamist ja nurinat.

Ühel pärastlõunal koristas Naine kuuri. Seda polnud tehtud juba aastaid. Mees ei elanud enam koos tema ja lastega ning muru vohas juba mitmendat suve samblaga võidu. Kasvas hoolimata väetise puudumisest. Kuuris oli palju prahti, aga ka palju vajalikku. Ühe suure kausi tagant leidis Naine üles ka kõik väetised. Kevade-, suve-, sügise-, samblaeemaldajaga-, leht- ja oksapuuväetised olid ta ette rivistunud otsekui laulukoor. Kõik tuli uuesti meelde. Üks mälupilt kerkis teistest teravamalt esile...

Lapsed olid veel väikesed, alles käputama hakanud. Et muru oli sel aastal tõesti pehme ja mõnus, oli selle peal oli lausa lust maailma avastada! Ilmad olid kaunid, sooja rohkem kui sel perioodil tavapäraselt. 
Mees väga rõõmus ei olnud. Mailane tegi muret. Muudkui tükkis oma siniste õitega muruvaibale seltsi. Naine küll lohutas, et annabki värvi, aga see ajas pigem vihale. Perfektne peab olema. Täiesti perfektne. 
Ühel hommikul vuras aia taha furgoon. Välja kargasid skafandrites mehed, mingid imelikud balloonid käes. Kes need on, tundis Naine huvi. Murupritsijad, vastas Mees, muud moodi me sellest mailasest jagu ei saa. See ei lähe, hakkas Naine protestima, lapsed ju roomavad murul! See pole mürgine, ühmas Mees üle õla. Pole mürgine, hüüdis Naine talle järele, aga töömehed on maskides ja kaitseriietuses! Naise emotsioonid olid Mehele liig. Kurat, möirgas ta hullunult, kas minu jaoks ei või siin majas olla mitte ühtegi olulist asja! Aga meie, sosistas Naine. Järgmised kaks nädalat käis Naine lastega lähedalasuvas metsas. Vankriga oli samuti tore sõita.

Naine võttis otsustavalt kevad-, seejärel sügis-, talve-, okaspuu-, lehtpuu-, toalillede, sukulentide-, samblaeemaldajaga-, kõige-eemaldajaga, universumi-, ja muud kättesattunud väetised ja kallas need korraga väetisemasinasse. Dosaatori keeras ta kõige heldema peale. Seejärel hakkas ta masinaga mööda muru edasi-tagasi kõndima. Õige pea oli muru kaetud otsekui lumevaibaga. Tühje väetisekotte pillutas tuul siia-sinna. Sellest polnud lugu. Õige lugu tuli endast välja kirjutada. Masin tühi, asetas ta selle kuuri.
Homme võiks sadama hakata, heitis Naine veel viimase pilgu kätetööle. Nii lõpetatakse väärikalt üks hinge kripeldama jäänud peatükk, mõtles ta veel.

esmaspäev, 8. aprill 2019

See kevad

Ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob!
Vaatan, et juba mitu kuud järjest ei ole ma jõudnud teha ühtki blogipostitust. Ometi vormuvad mõtted mu peas endiselt lugudeks, et seejärel lihtsalt... universumisse lennata.
On olnud suurepärane talvest kevadesse libisemine! Veebruar, mida hoolimata sellest, et tegu on mu sünnipäevakuuga, ei suuda ma vääriliselt hinnata, möödus, nagu eeldada võis, külmalt, kuid see-eest põnevalt- niisiis kiirelt. Pool märtsi aga veetsime trioga kahel Kanaari saarel- laavakivisel Lanzarottel ja tuulisel Fuerteventural. Nii puhanuna ei ole ma end eales peale puhkust tundunud!
Hmm, pisut ebaloogiline lause see viimane, kas pole? Kolmikute emana võin aga tõsimeeli kinnitada, et umbes laste koolieani olid mu puhkused ühed väsitavamatest ajaperioodidest üldse. Puhkusele vastu läksin küll suure õhina ja mitmete toredate mõtetega, tagasi tulin aga rampväsinuna.
Kaks nädalat märtsist "ära hammustanud", oli kevad juba kiire tulema.
Algas ka paastuaeg. Endassevaatamise ja vaikse kulgemise aeg. Vaimse ja füüsilise "mina" tasakaalustamise periood. Just märtsis sain hoo sisse oma 2018. aasta lõpul antud lubadusele heita seljast üleliigne. Sel perioodil ei tarbi ma nisujahu, suhkrut ja sealiha. Peale kella kuute joon vaid teed või vett. Mul on väga-väga hea olla! Ja mis seal salata- 3-4 kilo on kadunud, kolme jonnaka järelejäänuga veel tegelen. Tänaseks võin kindlalt öelda, et stressisöömine mitte ei aidanud stressi vastu, vaid pigem tekitas seda. Ma ei lase enam end käest ära- ja mitte vaid välise pärast.
Muidugi on mul endiselt maiseid muresid. Minu ainuvastutus väsitab mind vahel väga. Paraku on asju, mida on väga raske, kui mitte võimatu muuta. Ometi tunnen, et muutus tuleb kevadtuule, vihma ja päikesepaistega. Tõsi, raagus okste klõbin pole hetkel kuigi kõnekas, aga juba õige pea, ajal, mil pakatavastest pungadest sirutuvad väikesed lehed, tuletab pehmete puhangute vaikne sosin meelde elu suure saladuse müsteeriumi.
Seda on nii lihtne unustada, kas pole?