kolmapäev, 14. oktoober 2020

Rongisõit

 Kuna Otto koduaknast paistavad põllu tagant möödavuravad rongid hästi kätte, tegi ta nende välise vormiga tutvust juba õige pisikesena. Esimese reaalse rongisõidutegi aga Otto koos minuga selle aasta jaanuaris, Sauelt Laagrisse ja tagasi. Peale seda tähelepanuväärset ja pikka kõneainet pakkunud sündmust sai rong tema keeli ka uue nime- Mannelagarongipeal, mis muundus mõne aja pärast veidi teise rõhuasetusega sõnaks MannelaKaRongipeal. Niisiis, kui porgandikarva rööpamõõtjad edaspidi mööda tuhisesid, hüüdis Otto alati umbes nii: "Vaata, MannelaKaRongipeal sõidab!" Jube pikk sõna, kas pole?

Täna toimus aga rongisõit vol.2. Õigemini lausa rongipäev, sest ka kõik rongisõidule järgnev oli kaudselt rongidega seotud. Teadsin juba ette, et sellest tuleb üks imetlusväärne päev, sest Otto on üliemotsionaalne poiss, kes ei hoia oma tundeid mitte vaka all. Ja mul oli suur rõõm ja au seda kõike temaga kogeda.

Sõit Sauelt Balti jaama on tunduvalt pikem, kui me esimene paari peatusega sõiduke. Otto lobises kogu sõidu vältel kõigest, mis rongiaknast mööda libises. Enamaltjaolt tabas ta pilk muidugi erinevaid sõidukeid- autosid, traktoreid, teerulle, busse ja palju muud, mille olemasolu üle ma tavapäevil eriti ei juurdle. Täna aga olin Ottoga ja pühendasin talle ja sõidukeile kogu oma tähelepanu. Meie kõrvalpingis istus üks suurem poiss koos oma emaga. Vahel sai ka tema mõne Otto repliigi osaliseks. Igas peatuses kontrollis poisike ka seda, et kas ehk ei peaks me juba "alla" (ehk välja) minema. 

Aga meie läksime Balti jaama, sest me järgmine sihtpunkt oli Nukuteater ning etendus "Tsuhh-tsuhh-tsuhh". Loomulikult rääkis seesuguse pealkirjaga tükk ei muust kui... rongidest! Ottole oli see esimene Nukuteatri külastus. Ta ei teadnud üldse sõna "teater" tähendust. Seetõttu ei taibanud ta esiotsa ka seda, miks teda koos teiste lastega toolidele istuma suruti, kuigi nende mäng võinuks sealsamas otsemaid käima minna. Suurema nurina vältimiseks lubasin Ottol ühe teise poisiga etenduse alguse ootuses veidike lava juures hüpata. Täpselt samal ajal, kui tuled kustusid, tekkis Ottol väljakannatamatu pissihäda ja kui me uuesti saali jõudsime, oli tükk juba rõõmsasti käima läinud. 

Enam ei küsinud Ottoke kordagi, miks me istuma peame. Laval toimuv haaras ta üleni endasse! Minu meelest on lihtsalt vapustav, kui vahetult oskavad lapsed oma vaimustust, põnevilolekut, muul viisil kaasaelamist väljendada. Seal ei ole mingit häbitunnet- kui on naljakas, tuleb laginal naerda, kui on põnev, tuleb kohe häälekalt hinge kinni pidada, kui olukord järsult muutub, pole palju ka hüüatada või kiljatada. Võib plaksutada, niheleda, kõrvalistujatega oma teadmisi jagada. Kõik inimlik on lubatud! Täiskasvanutena surume ju ka kõige naljakamat tükki vaadates oma väljapurskuda tahtvaid kõõksatusi iga hinna eest vaiksemaks ja soliidsemaks. Mõni, kes oma naeru liiga röögatult valla laseb, võib koguni häirima hakata. Tundub nagu natuke napakas... 

Etenduse lõppedes said lapsed loomanukkudele pai teha. Otto kasutas seda võimalust esimeste seas ära ja haaras loomakesed lausa karu-kallisse. Täiskasvanud pidid jääma näitlejaist veidi kaugemale- ikkagi koroonaaeg. Noh, sain vähemalt ohtralt pilte teha.

Aga sellega ma rongi-üritus ei piirdunud. Edasi seadsime sammud rootsi kiriku mängutuppa. Ja loomulikult valis Otto ka sealseks mängimiseks välja... rongi! Rootsi kiriku mängutuba on väikeste laste imemaa. Tean seda juba kolmikute väikelapseajast ja sellest on ka selle blogi algusaastatel juttu. Otto mängis ja mängis. Jah, muidugi lisandusid varsti mängu ka lennukid, nukuvankrid ja lego-klotsid. Aga rongid olid ikkagi tähtsaimad. Mitu korda ütlesin Ottole, et äkki hakkaksime nüüd uuesti päris-rongile minema- ta ei kuulnudki mind! Jäime kahest esialgu planeeritud rongist maha. Kolmandale siiski jõudsime.

Tagasiteel istus Otto oma kohal minu vastas. Õigemini põlvitas pingil, et ikka hästi aknast välja näeks. Kogu vagun kuulas ja naeratas tema lakkamatu jutuvada peale. Tahtsin Ottot veidi küünarnukist toetada, et juhul, kui rong pidurdab, ta ei kukuks, aga Otto vaatas mulle rangelt otsa ja ütles: "Esä!" See tähendab muidugi "ise". Noh, olin siis kaugemal hüppevalmis. Aga see tekst, mis poisikese huulilt kogu sõidu vältel pudenes, oli lihtsalt vapustav! Nii emotsionaalne ja vaimukas! Eks väsimus andis ka vunki juurde.

Selline oligi me tore rongipäev. Ja säärased koovad me elukangasse õigeid ja kauneid mälestuste värve.

laupäev, 10. oktoober 2020

Ahastushüüe II

 Mul lihtsalt oleks vaja kedagi toeks! Veidigi! 

Näiteks täna- olen mina taaskord üksipäini Muhus. Rohin ja lõikan maasikataimi, nagu homset ei oleks. Töö on igav, kuid see-eest aeglane. Tüdinen hullupööra ära. 

Luusin põnevama väljakutse ootuses mööda aeda. Mu pilk jääb pidama vanal pirnipuul maja otsas. See võtab valgust ja ajab tohutut sodi. Ja mis peamine- ei kanna ainsatki pirni. Mitte ühelgi aastal! Olen juba ammu tahtnud, et keegi selle maha saeks. 

Tõmban mõttes selga oma salajase raudse leedi rüü. Manan ette karmi töömehe näo. Toon kuuri alt sae. Soojenduseks lasen maha mõne peenema rao. Saag istub mu käes täitsa profilt. Nüüd saen maha ühe konkreetsema väljanägemisega vanema puu. Too kukub raginaga külili. 

Ja siis tõttan pirni purema. Too on tohutult jäme ja kõrge puu. Saag undab ja läheneb järk-järgult tüve keskpaigale. Aga just sel hetkel hakkab mu mõttemaailm jukerdama. Ta manab mulle ette, et puu võib mulle kaela sadada- kuigi ta kasvab viltuselt hoopis teises suunas. Järgmiseks tekib hirm, et äkki haarab ta kukkudes enesega ka poole mu maja katusest. Kuigi ka see pole väga tõenäoline. Hirmul on lihtsalt suured silmad. 

Ja nüüd ongi paanika platsis. Äkki ikka mina, õrn naisterahvas, ei peaks siin selle puuga mõõtu võtma? Uhh, oli mul vaja...  Lõpetan saagimise. Puu ei kõssagi kukkumisest. Piidlen teda umbusklikul pilgul. Olen kahevahel. Äkki ikka laseks veel, kuni kukub?

Näh, nüüd ei julge ma enam ka “naistetööd” teha ehk maasikaid rohida! Mõtle, kui ta ühtäkki raginaga mulle otsa vajub! Ikkagi peaaegu pool tüve läbi saetud. Suuremad oksad ulatuvad kindlasti maasikapeenra peale. 

Helis riidleb minuga fb Peretšäti grupis. Ta ütleb, et mulle tuleks kehtestada saarte keeld. Siis ei saaks ma siin niimoodi ihuüksi möllamas ja puid langetamas käia. Ta jutus on terake tõtt. Aga kelle pidanuks ma endaga kaasa paluma? Mõne “aspergeri”? Või suhte-foobiku? Või mõne juba enne pirnipuud äramurdunud mehe? Jah, palun, need on mu viimased "kohviku-menüü" palad, äravahetamiseni sarnased eelmistega... 😏 (Teraapia aeg on õnneks juba paigas.)

Salajane raudse leedi rüü koliseb reeturlikult ebakindlusega ühte takti. Otsustan koju sõita. 

Kuna töö maasikatega jäi pooleli, pean ka järgmisel nädalal Muhut külastama. Ehk tuleb vahepeal sügistorm ja lükkab selle puu ise pikali! Siis ei tea mina asjast midagi... ja aspergerid ja foobikud ja murtudmehed istugu oma kappides edasi!

reede, 9. oktoober 2020

Teismeiga

 Minu trio hakkab vaikselt teismeikka jõudma. Üha enam valivad nad minuga ajaveetmise asemel sõbrad, üha rohkem läheb neile korda, mida üks või teine neist arvab, kuidas nad paistavad välismaailmale ja eelkõige muidugi vastassoole.

Minule esitab trio teismeikka jõudmine muidugi korraliku väljakutse. On ju teismeiga aeg, kus ühest küljest toimub noore inimese jõuline eristumine oma perekonnast, teisalt aga vajavad nad kõikides neis tohututes muutustes, mis toimub nende keha ja mõttemaailmaga, eriti usalduslikku ja tugevat suhet vanematega. Niisiis olen üksikvanemana topeltlöögi all. Olla korraga nii piire kehtestav kui mõistev- ja seda kõike veel korraga kolmele lapsele- ei ole maailma kõige kergem roll...

Täna lubasin Karl Johanni koos sõbra ja kahe tüdrukuga linna peale. Tean hästi, et tüdrukud on selles vanuses märksa arenenumad, kui poisid- eriti selles osas, mis puudutab suhteid ja esimesi märke seksuaalsusest. Minu miinuseks võimalike ohtude loendamisel on eelkõige mu tohutu ettekujutusvõime, pluss muidugi arvukad kliendilood. Viimaste kaudu tean näiteks poisikeste mõningasest ärkasutamise võimalusest (näiteks rahaliselt) või agiteerimisest keelatud tegevusteks (näiteks energiajookide tarbimine, aga ka veipimine, kui te üldse teate, mida see sõna tähendab). Oma plikaiga hästi mäletades tean ka seda, et tüdrukud oskavad end väga edukalt igasugu jamadest välja vingerdada, samal ajal, kui poistel on kalduvus vahele jääda. Sellest kõigest oleme pojaga rääkinud ja küllap räägime edaspidigi- minu rahustuseks. Täna oli ta igatahes õigeaegselt kodus, näljane kui hunt ja rääkis, et algul oli olnud normaalne, hiljem hakanud igav...

Karl Johannil on teismeea alguses avaldunud üks hiigla positiivne omadus- korraarmastus! Kui eelnevalt moodustus tema käikudest mööda maja pikk rida mahapoetatud asju, siis nüüd on temast saanud kõige valjuhäälsem õiendaja pisimagi tolmukübeme üle. Kuna koristamine ei ole just mu elu kõige suurem väljakutse, ei lase ma end ülemäära käsutada- kel janu, sel jalad! Ometi on näiteks kella poole kaheksa ajal hommikul mürisevat tolmuimejat kuulda päris paras üllatus. Üldjoontes on olukord muidugi positiivne, sest mul pole enam koristajat ega veel robot-tolmuimejat. Viimase ma ilmselt lähiajal siiski soetan. Ma ei kanna lihtsalt neid kommentaare à la “kas sa vahel koristad ka?”- kui ometi tuustin tolmuimejaga vähemalt ülepäeviti- enam pikalt välja😊!

Loviisa teismeiga on alanud mõningase ebakindlusega. Teda on vaja ühtlugu jõustada. Jah, sa näed hea välja. Ei, see punnike su ninal pole peale su enda mitte kellelegi näha. Jah, see pluus sobib sulle. Ei, see müts pole nõme. Jah, see on täiesti normaalne, et sa 11-aastaselt ei käi kohtamas. Ei, sa ei jää üksikuks.

Ostsin täna Loviisale klassiõhtuks heleroosa huuleläike, veidi sädeleva lauvärvi ja tagasihoidlikku värvi põsepuna. Need on kvaliteetsed tooted, mis pakiti ilusasse peegliga karpi. Loviisa on tüdruk, kes saab headest asjadest kohe aru ja oli väga liigutatud. Oma tagasihoidliku meigi tegi ta igaks juhuks siiski alles peale klassiõhtut...

Lisanni teismeiga ei morjenda. Tema ealisi iseärasusi on ka kõige vähem märgata. Lisann on tüdruk, kes julgeb peaaegu igas olukorras jääda häbenemata iseendaks, arvaku teised, mis tahes. Ka minuga suhtlemisel on ta üsna paindlik, vastandudes üliharva. Märkan teismeiga lähenevat vaid seetõttu, et sõprussidemed on muutunud aina olulisemaks. 

Lisann teeb meeleldi käsitööd. Loviisa samuti. Loviisa on ka kõva joonistaja. Koristamise-soolikat pole neil kummalgi. 

Täna õhtul olime Loviisaga kahekesi kodus. Rääkisime pikalt teismeliste probleemidest. Mind pühendati ka mõnda saladusse. Olin väga liigutatud. Mind usaldatakse. Ometi olen vahel väga põhimõttekindel ja vankumatu. Küllap nii ongi siis õige. Küllap ma saan ikkagi hakkama.



Kadrinas

 Loobu jõkke on Kadrina kohal tekitatud pais, et sealne rahvas saaks seal ujumas käia. Paisust on moodustunud väike järveke just sellesse paika, kus ma endale umbes kolmkümmend viis aastat tagasi jõemuda sees pudelipõhja jalga astusin. 

Nad otsisid mulle paaniliselt sõpru, et ma pisutki kauem Kadrinas oma suvepäevi suudaksin veeta. Vanaema majas elas küll üks H.-nimeline tüdruk, kellega ma vahel mängisin, aga tema sõber oli omakorda üks K., kes liiga sageli ei tahtnud mind kampa võtta, kuna olin ikkagi kaks aastat noorem. Mäletan, et K. elas vanaema majast kaks maja edasi. Me käisime vahel tema ukse taga koputamas ja mulle on meelde jäänud, et korteris, kus ta elas, olid akende ees ülipaksud kardinad, mistõttu kogu elamine oli kottpime ja tekitas seetõttu mõningast õudu. H. juurde tuppa ma vist ei sattunudki. Mäletan vaid ühte kummalist rattasõitu ta vanaema juurde Lantesse, mõni kilomeeter Kadrinast eemal. H. väntas püsti, mina istusin sadulas ja K. pakiraamil. K. käes lohises veel üks pikkade koibadega ahv.

Ahjaa, vahepeal oli mu sõber ka keegi A. vanaema kõrvalmajast. Mäletan, et mul oli rangelt keelatud minna Hulja metsa, aga A.-ga võtsin ma selle teekonna otsejoones ette. Tegelikult ei ole mul siiani aimu, kus see Hulja mets õigupoolest asub- küll aga mäletan tohutut põnevust ja pisukest hirmu, mis keelatud tegevusega kaasas käis. Kas me sinna metsa üldse jõudsime, seda ma küll ei mäleta. A.-ga sõbrustamise peale ei vaadanud vanaema väga hea pilguga. Olevat kahtlasest perekonnast. Maailma kõige õudsemad inimeseloomad olid vanaema arvates joodikud.

Aga jah, millalgi saabus K.-periood. See on mu Kadrina suvede meeldejäävaim. K. oli mu ema lapsepõlve naabritüdruku tütar. Ükskord kutsuti K. koos emaga meile ja öeldi, et me hakaku nüüd omavahel mängima. Mind võlus K. kohe. Esiteks- kui ta hambad kokku pani, läks ta alumine hambarida ülemisest ettepoole! Ma proovisin päris tükk aega salamisi samamoodi suud sättida, aga lõpuks see siiski ebaõnnestus, kuna minu hambumus oli teistsugune ja üldsegi mitte nii lahe. 

Teine üliäge asi K. juures oli tema operatsiooniarmid. Üle kõhu. Vist mitu pikka. K. kodukaevu juures oli nimelt väetisekoorem ümber läinud ja K. olla seda vett joonud, mistõttu ta sai nii suuri tervisekahjustusi, et veetis vist kogu ühe kooliaasta Moskva arstide hoole all, kus talle tehti mitmeid operatsioone. Kuna mina soovisin lapsepõlves raudselt arstiks saada, avaldas K. haiglalugu tohutut muljet. Nülgisin peale nende vägevate opiarmide nägemist oma nukud päris vaeseomaks. Üks nukk, Triinu on siiani alles. Tema kehalt on raske leida armita paika. Vaat millist mõju võib lapsepõlves avaldada teine laps oma looga!

K. elas jõe lähedal. Õigemini teisel pool jõge. Tema juures käisin ma üliharva, kuna ta isa oli "must junn". Jah, just nõndamoodi oli K. ema minu emale oma meest iseloomustanud. "Ah, üks must junn on," rehmas ta hooletult käega... Minu meelest oli selline iseloomustus pisut ohtlik. Mäletan end ükskord küll K. toas istumas ja ettevaatlikult ringi vaatamas, millal "must junn" nähtavale ilmub. Aga õnneks ta sel korral ei tulnud. K.-l oli hoopis jube äge voodi- selline madala põhja, ent tohutult kõrge peatsi ja jalutsiga. Hästi pehme.

Näh, jälle läks jutt lappama! Ühesõnaga seal jõe ääres, kus nüüd paisutatud on, käisime me K.-ga mängimas. Just sealt läks üle jõe ilus jalakäijate sild. Ühel pool silda oli jõe põhi mudane, teisel kivine. Veidi eemal oli ka üks sügavam koht, kus sai end kuuma ilmaga sisse kasta. Silla juures oli selleks liiga madal.

Sel päeval mängisime mingeid uurijaid või asjadeotsijaid. Sumpasime aeglaselt mööda jõe mudast põhja. Vahepeal  oli mudakiht sügavam, vahepeal mitte niiväga. Ülalkihtides oli muda pruun, allpool päris must. Ja seal ma siis ühtäkki tundsingi, kuidas talla all, suure varba juures oli korraga mingi rebimise tunne. Tõstsin jala üles ja koos mudaga tilkus vette tumepunast verd. Mul tulevad siiani külmavärinad seljale, kui sellele mõtlen. Keegi segane oli pudeli jõkke puruks pildunud ja minu jalg leidis selle sakilise põhja üles. 

Jõekaldal sõi lehmakari. Neid karjatas üks vanem tüdruk, noh, peaaegu neiu. Millegagi me tema tähelepanu köitsime, võibolla ma näiteks nutsin valju häälega, igatahes mingil hetkel tõttas ta appi. Ta talutas mind K. maja juurde ja pani mu jala sealsamas õues külma veega täidetud kaussi. (K. ema ja "musta junni" polnud ilmselt kodus). Mäletan, et kausis ujusid vereklombid. Siis sidus neiu mu jala kinni ja käskis ilmtingimata koju minna ja seda vanaemale näidata. Kui veidike rahunesin, tegin nagu muuseas juttu ka tema lehmakarjast ja ta vastas mulle pisut kaastundliku naeratusega: "Sina oled vist küll linnatüdruk." Selgus, et need olid hoopis pullikesed.

Vanaemale ma oma jalga ei näidanud. Ei samal ega ka järgmisel päeval. Kartsin niiväga, et sellega olnuks K. juures jõe ääres mängimisel kriips peal ja minu suvi jälle igavalt hall, tubane ja sunniviisiliselt raamatutega. Võtsin hoopis salaja ta sahtlist streptotsiidpulbrit (vene ajal oli selline imevärki asi), raputasin iga päev oma haavale ja toppisin plaastririba peale. Olin noor, tugev laps. Haav kasvas ilusti kinni, hoolimata jätkuvatest jõemängudest.

See lugu meenus mulle eile, kui ootamatul põhjusel pikemaks Kadrinasse peatuma jäime, kui esialgu planeeritud ja sealsamas jõe ääres aega parajaks tegime.

Emotsionaalselt olin lapsepõlves Kadrinaga palju tihedamini seotud, kui Muhuga, kus palju meelsamini pikemat aega suvitasin. Kadrinat mäletan läbi kõikide aastaaegade, läbi erinevate elusündmuste, pidude, sünnipäevade, matuste. Kadrinas olid inimesed, kes mind armastasid. Võibolla see paik ise polnudki niivõrd oluline. Muhus oli aga vastupidi. Koht oli ligitõmbav ja eriline, inimesed mitte niivõrd. 

Tohutult oluline on sellistele asjadele vahel mõelda.



esmaspäev, 5. oktoober 2020

Üksinda Muhus

 Kütsin Muhus ahju tulikuumaks ja ronisin villaste sokkidega kolme teki alla. Kustutasin valguse ja vaatasin otse kottpimedusse, kuulates sealjuures kõrvulukustavat vaikust. Kõrval põllu peal teadsin olevat hobusekarja. Kusagil teise põllu taga tundus päeval olevat toimetavaid inimesi. Aga nüüd, öösel, oli kõik otsekui tummaks tardunud ja pimedusega üle valatud. 

Olen selle majaga sõlminud sinasõpruse. Ta on võtnud mind täiesti omaks ja jagab mulle lahkesti oma ülihead energiat. Olles ise siit-sealt natuke logu, valdab ta ometi täiuslikult tervendamise kunsti, rääkides mulle sosinal päris asjadest. Tasapisi hakkavad isegi siinses pimeduses asjadele kontuurid tekkima. Kõrv hakkab kinni kinni püüdma puude sahinat õues ja puidu tasast naksumist aida all. Mõtlen veidi aega minevikule, kui siin päev-päevalt toimetasid toonased inimesed. Mina pakun ju vaid ajutist kohalolu.

Kella kolme ajal tõuseb tuul. Sellest annab märku plagisev ahjuklapp, mis mu sügavast unest äratab. No ära nüüd nii hullult ka laperda, manitsen endamisi. Tõusen ja koperdan käsikaudu vannituppa. Põrand on mõnusalt soe. Suurtest akendest lubab nagu peatset koitu. Ilmselt on see siiski ekslik, vannitoa pool on lihtsalt avaram vaade ja seetõttu tundub ka valgem. Tagasi tuppa jõudes mässitakse mind uuesti pimeduse musta kotti ja muud ei jää üle, kui taas mõnusasti uinuda. 

Järgmisel korral ärgates on juba suur valge väljas. Olen kaks tekki ja villased sokid põrandale visanud. Tuba on mõnusalt soe. Mulle meeldib, kui saan vabalt, ilma lõdisemata teki alt välja astuda. Ei, ega ma veel ei tõuse. Surun uuesti silmad kinni. Nüüd kujutlen ette, milline saab olema mu täiesti valmis köök. See on ju siiani vaid pooleldi remonditud! Valge praeahi tundub kõditavalt edev, aga ma ei suuda sellest mõttest loobuda. Praegu on selle koha peal maailma kõige koledam sein. Teen korra silmad lahti, et seina pilt kujutlusest kaoks. Õnneks kaobki. Eks vaatab, kuidas selle ahjuga tegelikult jääb.

Uni on täiesti läinud. Ütlesin juba, et soojas toas on lihtne ärgata. Hommiku-teed otsustan siiski veel tekkide vahel nautida. Tunnen, et mul on tohutult hea meel. Igasugused segavad asjaolud tunduvad praegu tühised. Olen vaid mina, maja ja aed- ja kusagil kaugemal mu kallid, kes mõistavad. 

Küll on hea, et Muhust kujunes taaskord puhas nauding ja puhkus!

kolmapäev, 30. september 2020

Elekter

 Täna oli uue alajaama paigalduse tõttu plaaniline elektrikatkestus. Unustasin ära, et pean oma veebikoosoleku pidama nii, et jagan telefoniga internetti. Ja muidugi olid elektri äramineku ajaks mõlemad, nii mobla, kui arvuti vaid pooleldi laetud. Kui elekter oli läinud, mõtlesin endale looduslähedase elu auks teha kruusitäie kuuma teed. Aga oh häda- vett ei saa ju keeta, kui elektrit pole! 

Mõtlesin, et nui neljaks, toon endale tee- ja miks mitte ka capuccino- läheduses asuvast bensukast ja naudin siis, nii et lust. Aga oh häda, minu väravapult keeldus korraga autoväravat avamast. Elekter on ju ära, laksasin enesele vastu otsaesist. 

Mõtlesin, et lähen siis jalgrattaga. Muidugi üritasin esmalt sellesama puldiga ka garaažiust avada, aga ka see keeldus elektri puudumise tõttu koostööst. Ratas tuli läbi kitsa sahvriruumi õue tarida.

Märkasin, et esiratta kumm on tühjavõitu. Mõtlesin, et pumpan selle külmas ruumis esmalt täis. Aga no mis sa pimedas pumpad! Tõin taskulambi. Otsisin pumpa. Ei leidnud. Millegipärast arvasin, et see pump, millega autost, teate küll, sealt sigaretisüütaja kaudu saab pumbata, käib ka elektriga. Ühesõnaga, pea oli täiesti sassis!

Pika jamamise peale sain väravalt mootori tagant ära ja lükkasin selle toore jõuga poollahti. Käisin ja tõin oma sooja joogi autoga bensukast ära. 

Tagasi tulles mõtlesin, et mängin veidi orelit- võimatu, see töötab elektriga, tõmban tolmuimejaga trepihalli- võimatu, see töötab elektriga, panen pesumasina tööle- võimatu, see töötab elektriga, teen lõunasöögi soojaks- võimatu, see vajab elektrit! 

Õnneks algas koosolek. Võtsingi internetti läbi telefoni. Mõlemad masinad pidasid koosoleku lõpuni vastu ja läksid siis kohe hingusele. Aga mul oli vaja lastega hambaarstile minna. Ja mul olid telefonis ortodondi saatekirjad ja hambapildid. 

Kuna ma ei saanud telefoni laadida- elektrit polnud, läks arstilkäik asja ette ainult Karl Johannil. 

Elekter tuli tagasi kell 17. Vaatan nüüd oma kodu kohe hoopis teistmoodi pilguga. Allkorrusel laulis just pesumasin oma lõpulaulu. Telefon on ka korralikult laetud. 

teisipäev, 29. september 2020

Onupojad ja muud

 Mõelda vaid, kui olin laps, olid kõik mu sugulased vanuses pluss-miinus viis aastat, puha poisid. Mul oli ja on kolm onupoega, kellest kaks on minust umbes kolm aastat nooremad. Üks neist isapoolne, teine emapoolne. Ühe onupojaga pidin hakkama saama Kadrinas, teisega Muhus. Kolmas on minust nii palju noorem, et temaga ei pidanud üldse hakkama saama. Ma ei mäleta, mida me Kadrina onupojaga koos tegime. Ilmselgelt ei mänginud me temaga lauamänge ega lugenud raamatuid. Ta oli täielik spordipoiss, mul olid jällegi rohkem vaimsed huvid. Vahel jõlkusime vist niisama Kadrina peal ringi. Mäletan, et kui ta sõbrad platsi ilmusid, tahtsin ruttu jalga lasta, sest muidu tundusin endale titekarja hoidjana.

Teise onupojaga oli tegevusi rohkem. Muhus oli muidugi suviti hoopis rohkem ka muid poiss-sugulasi. Tihtilugu näiteks kolm vanatädi tütrepoega või vähemalt kaks, üks minust pool aastat vanem, teine aasta noorem. Käisime õhtuti oma küla spordiväljakul. Seal mängiti minu õnnetuseks jalgpalli. Vahele kimuti suitsu. Aga mul lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ikkagi nendega kokku hoida. Mis ma muidu suved läbi teinud oleksin! Kogu külas olid minu meelest ainult poisid- oma paarkümmend tükki. Nende vanus ulatus tõesti pluss-miinus viis aastat minu omast, aga kummalisel kombel polnud vanima ja noorima vahel mingit vanusevahet märgata. Vanemad poisid olid ühest küljest noorematega sõbralikud, teisest küljest vaimselt nendega umbes samal tasemel. Mingil ajal hakati pruukima alkoholi. Ka meie vedasime teismeeas salaja vanaisa koduõlut välja- ja jäime muidugi ka vahele. 

Kurval kombel aga hakkas nii mõnelegi mehehakatisele alkohol õige pea liiga palju meeldima. Sel ajal lõin mina juba sellest kambast lahku. Hiljem kuulsin, et üks või teine oli end purjuspäi surnuks sõitnud või ära uppunud. Praegu on vist nii, et enamus, kes saavad eluga hakkama, on mandrile kolinud. Need, kes jäid, on aga alkohoolikud. Ja minu onupoeg on ainumas, kes elab saarel ja ei joo. Mu isapoolses suguvõsas pole ühtegi alkohoolikut. 

Hoolimata sellest, et olin suguvõsa ainus tüdruk, ei tundnud ma end eriti hoituna. Vastupidi, pidin end pidevalt tõestama nagu poiss. Rallisin kambakesi mööda metsaaluseid, kukkusin alatasa põlvi ja küünarvarsi puruks. Tagusin ennastunustavalt jalgpalli. Käisin kolm-neli korda päevas meres- vahet polnud, mis ilmaga. (Minu meelest ei osanud meist keegi ujuda.) Minu kuuldes ropendati räigelt. Kui sain teisme-ealiseks, pidin kuidagi leidma võimaluse salajaseks riiete-vahetuseks. Palju oli häbitunnet ja mitte-olla-oskamist. Praegu paneb see mind heatahtlikult muigama, toona oli otsekui eluküsimus.

Nii Kadrinas, kui Muhus oli vahel nii hea sukelduda vaiksesse tuppa, kus olid suured raamaturiiulid. Ja lihtsalt lugeda. Seda tegevust ei mõistnud kumbki mu onupoeg. Teised mees-sugulased ka mitte. Vaat selline mälestus täna...