teisipäev, 9. august 2016

Aeg

Kes on booking.com'i leheküljelt endale reisideks majutust tellinud, teab, et hilisemas tagasiside küsitluses kõlab üks küsimus eestikeelsena umbes nii: kas selles või tolles kohas viibimise aeg oli piisav või võinuks see olla pikem või lühem. Mina teen peaaegu alati risti "vōinuks olla pikem" lahtrisse. Ka möödundnädalane reis sai kindla linnukese just sellesse lahtrisse.. Kolka neemel tuulte meelevallas oleksin kindlasti tahtnud ööbida. Ventspils, ilusa ranna, lilleilu ning lehmakujudega linnake nõudis samuti me jäämist. Palangast ei hakka kõnelemagi! Kuurort nõudnuks pikki rannapäevi ning õhtuti pruunika jume ja kaunite kleitidega promeneerimist, rannakohvikutes tassikest teed või klaasikest šampanjat, miks mitte ka väheke julgemat pilku ning graatsilist valsikeerutust orkestri ees...
Ah, ja Nida! Tema laulvad liivad, vahused lained, hetke püüdmise valus igatsus...
See aeg... "Võinuks olla pikem!"
Njah.
Täna, kui taaskord üle pika aja Muhusse jõudsin ning kiiruga meetripikkuseid maasikavääte hakkasin lõikama, püüdes igati vältida pilgu pöördumist võpsiku suunas, mis paari nädalaga tekkinud ja vaat et kuuldavalt trimmeri järele kisendas, jah, niisiis täna hakkas see link taaskord mu peas keerlema. Tegelikult paneksin ka Muhu saarel viibimise aja kohta märke "võinuks olla pikem". Ja me Laagri kodu, kus mustikad kannatlikult korjajaid ootavad, samal ajal kui sõnajalad aiale lausvallutust salasepitsevad, saaks sama märke. Olen ju suvel pidevalt kuhugi teel...
Kui peen on see enesejagamise kunst! Mõni raiub kaljukindlalt, et hea planeerimisoskusega on kõik võimalik. Minu meeles ta ei tea, millest räägib. Kolmikute emana võin pikalt kõneleda, kui palju on päevades juhuslikkust, improvisatsiooni, ümbermängimist  ning kui vähe õnnestub realiseerida tegelikult planeeritust. Kui siia lisada ka tegevuste-vaheline-aeg, milleta inimene üsna kiiresti läbi põleks, kuid mida oma täiskirjutatud märkmikku ju kunagi ei lisata, siis- millest me räägime!
Küllap on meist kõikide tutvusringkonnas mõni jäiga plaanimajanduse ohver-  näiteks obsessiiv-kompulsiivhäirega veidrikust vanapoiss (noh, see on lihtsalt prototüüp!). Säärased annavad muidugi "pildile" värvikust juurde, aga kindlasti on neil iseendaga veelgi raskem kui minul kogu selle krempliga. :) Sest mina löön hulluksminemise äärel lihtsalt käega...
Mis oleks siis hädast väljapääs? Võidujooksul halastamatu Ajaga. Soovides korraga kõike ja kohe. Olles samal ajal mitmes paigas.
Praegu, kõike seda kirjutades on väljapääs naeratuses. Mõnusas ringutuses ja teadmises, et võin veel pisut pikutada.
Millalgi tuleb muidugi maasikaväätidega jätkata...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar