Tark vanem

Lapsevanem peab olema tohutult tark. Ja noh, väike kavalus ei tule samuti kahjuks.
Minu koolijütsid on praegu harjumas. Kooliminek on niivõrd suur elumuutus, et pean neile harjumisaega võimaldama täpselt nii kaua, kui näen, et nüüd on see vist tehtud. Tagasilööke võib muidugi hiljemgi tulla. Aga siis saab juba uuesti reageerida.
Ühesõnaga- harjumine.
Protest võib tulla kust iganes. Ühel päeval ei meeldi ühele, noh, ütleme näiteks kunst. Teine arvab, et koor võiks olemata olla. Kolmas peab inglise keelt viiel korral nädalas liialt kurnavaks. Üks nõuab peale tunde pikapäevarühma. Teine tunnistab, et pelgab seda väga ja nutab päev enne pikka päeva jäämist lohutamatult. Kolmas väidab, et pikk päev on muidu lahe- kui ainult seda va pikapäeva sööki ei oleks! Siis avastab esimene, et ta ei taha trennis käia. Trenn olevat liialt väsitav. Pea valutab! Teine arvab, et ei ole see midagi väsitav. Kui ma vaikselt küsin, kas esimene sooviks teha trenni asemel midagi muud, arvavad kõik kolm, et trenn on tegelikult jah ikkagi üle mõistuse väsitav! Peale trenni on kõik rõõmsad.
Kõik eelkirjeldatu igapäevaselt kümnetes nüanssides on mulle päris paras "pähkel". Pean ju igaühe mure ära kuulama, seda tõsiselt võtma, ise rahulik olema (või vähemalt näima) ning adekvaatselt hindama, kas probleem vajab ka päris sekkumist või piisab ärakuulamisest. Enamikel (praeguseni vist lausa kõikidel) juhtudel on tegemist vaid segadusega tillukeses peas.
Õppida veel ei anta. Peale kooli või peale trenni ootavad mängud. Näen nii selgelt, kui tähtsad on sõbrad ja mängud seitsmeaastase koolijütsi elus! Mul on siiralt kahju lastest, kelle elu on lõputuid ringe ja trenne täis pikitud. Kel lihtsalt olemise aega ei jagugi. Lisaks veel jutuaega. Kaisusoleku aega. Murede kurtmise aega.
"Mis siis saab, kui sa meile pikka päeva järele ei jõua, enne kui see lõpeb?"
"Miks ma ei peaks jõudma?"
"Sa jääd ju tihtilugu hiljaks..."
"Pikka päeva ei jää ma kindlasti hiljaks!"
"Aga kui jääd?"
"Siis hakkab õpetaja mind otsima. Ta ei jäta teid üksi kooliõuele!"
"Kindel?"
"Muidugi!"
Homme on esmakordselt nii. Seni on oldud vaid veidike aega ja see on väga meeldinud. Siiski, jälle uus olukord. Jälle kohanemine. Natuke hirmutav...
Aga juba nad magavad. Päevad lendavad kui linnud. Hommikust saab märkamatult muljetest tulvil õhtu. Siis jälle hommik...
Mullegi tänaseks aitab. Homsest saab kindlasti tore päev!