Onu hääl

Käisime täna Loviisaga poes. Kassas istus hästi-hästi peenikese häälega mees-kassapidaja. Vaatepilt, kuidas Loviisal seda nähes (kuuldes) "juhe kokku jooksis" oli nii ehe, et närisin kassa juures kramplikult poeavarusi vaadeldes lausa huule veriseks!
Kui kaupadega auto poole sammusime, küsisin Loviisalt, kas ta imestas onu hääle üle. Tüdruk noogutas. Korraga puhkes ta aga südantlõhestavalt nutma ning ütles luksudes:"Kui kurb see on! Mul on temast niiii kahju!"
Läks päris tükk aega, kuni sain talle selgitatud, et küllap onu ise pole oma hääle pärast sugugi õnnetu. Küllap on ta oma häälega lausa harjunud. Tema sõbrad samuti.
Lapsed on ikka tohutult siirad ja vahetud...