Sügis

Lehed puudel muutuvad päev-päevalt värvikamateks. Huvitav, miks inimesel elusügisel ainult halli lisandub?
Mu mõtted on igasügiseselt igavikuliste teemade juures. Igavikku mahub teatavasti päris korralik ajalahmakas. Minu igavik, nii nagu see mu mõtetesse paigutub, on otsekui puzzle, hõlmates ühtaegu Piibli igavikku ehk siis päris algust, olles samas tihedalt põimitud ka mu enda päritolu, esiemade ja- isade looga, mis ulatub ju tõtt-öelda samuti tagasi "päris algusesse", kuid hoomataval viisil eksisteerib siiski vaid mõned inimpõlved. Ja veel erilisemal viisil on selle igaviku looga seotud minu lapsepõlv. Just sügiseti, kui lehed värvi muudavad, meenuvad mulle lapsepõlveseigad iseäranis selgelt just toonaste tunnete keeles.
Täna hommikul, kui olin lapsed kooli viinud, sõitis mu taga 23 buss. Korraga tuli mulle see tunne nii halastamatu tegelikkusega peale, et ta vist kiskuski mu hetkeks aastasse 1981.
Sõitsin nimelt 23-ga Nõmmele muusikakooli 2, hiljem võibolla lausa 3 korda nädalas. Sõit bussijaamast Nõmmele oli kole pikk, vist oma 40 minutit (pluss veel veerand tundi jalgsimatka bussijaama jõudmiseks). Mul läks alati bussis süda pahaks. Keskturu juurest tuli reeglina peale sada vanurit, kes kõik soovisid minu käest istet. Olin hästi kribu tüdruk ning kuna pidin lisaks muusikakooli asjadele tassima kaasas tavakooli asju, pidin lisaks südamepahale taluma ka valusaid õlgu. Kui buss sõitis läbi Rahumäe surnuaia, mõtlesin tihti surmast. Vahel oli põnev- kaugelt paistis mõni matus. Aga üldiselt ma veidi pelgasin seda surnuaia-kohta. Pikka aega oli mul isekeskis selline mäng, et kui surnuaed paistma hakkas, panin silmad kinni ning ei tohtinud neid enne avada, kui sellest läbi oli sõidetud- muidu läheb halvasti. Sel teel on palju käänakuid ning raske oli pimesi järge pidada, kus see buss siis nüüd täpselt on. Vahel olime juba otsapidi Nõmmel, kui silmaluugid taaskord lahti julgesin teha- "jess!", oligi möödas!
Aga mis ma tegelikult öelda tahan, on see, et kõikides neis mälestustes on Nõmmel alati sügis. Rahumäel ka. Kui kujutlen end bussis, on sügis, kui kujutlen kooli poole vantsimas, sahisevad lehed mu jalge all, kui vahin mõtetes klassiaknast välja- jälle sügis.
Mul on meeles üksainus solfedzo tund. Viiest sealkäidud aastast vaid üks. See pidi olema esimene klass. Õpetaja Eda Stern istus klaveri taga ja meie kõik laulsime:
Kukub alla eht
kullakarva leht
nagu vikerkaar
kõrval lehepaar...

Vaat see ongi see tunne. Sügis, igavik, mälestused, veidike surnuaedagi...
Täna möödub kuus aastat vanaema minekust. Teate, ta on ikka üsna tihti mu mõtetes. Aga nüüd ei ole need mõtted enam nii paljude emotsioonidega seotud, kui varem. Muidugi igatsen ma teda ikka veel. Näen vahel unes ta kodu. Ühes ta karbis on siiani selle kodu lõhn- mis on ju ühtlasi osa minu lapsepõlve lõhnast, seega turvalisusest, hoitusest, armastusest...
Ja taaskord sügis. Läbi aegade ühtemoodi sahisevad lehed. Päev-päevalt lõbusamad.
Veits nukker!