Teisipäev, 29. märts 2016

Tüvi

Ühe suure männi krobeline tüvi sirgub otse akna all määramatusse kõrgusse. Mu piiratud vaateväljast puudub punkt, kus tüvi kohtab maad, samuti ei ole mul võimalust silmata esimese oksa sirgumiskohta kusagil kõrgel. Ainult see jäme, krobeline tüvi.
Tihti küünitan end tüvest mööda vaatama. Ta tundub varjavat akna taga mööduvat elu- autosid, jalgratastega lapsi, kärudega noori emasid. Mul puudub korralik vaade võpsikusse suunduvale tupiktänavale. Ka tänavavalgustus ei kiirga mu tuppa piisavalt eredalt- kõige lähem lamp jääb otse tüve taha.
Miks ma seda kõike kirjutan? Sest alles täna taipasin, et ma ei olegi seda tüve kunagi korralikult vaadelnud. Olen sellest alati kärsitult mööda kiiganud. Kui elujõuline see puu on! Seistes mu akna all stoilises rahus, ta lihtsalt on. Tüvi paistab altpoolt tumedam, hallikas, kõrgemalt muutub aga helepruuniks. Krobeline koor moodustab ilusaid, korrapäraseid mustreid. Ja teate, ta ei kõigu kunagi! Ka kõige rajuma tormi käes mitte.
See tüvi on nagu mõni inimene, kes seisab sulle väga lähedal, kuid keda sa ei pruugi eluaeg märgata. Vaatad tast kogu aeg mööda, otsides kedagi huvitavamat, kedagi ebatäiuslikumat. Võibolla ei märka isegi seda, et ta sind ühel eluhetkel välgutabamusest päästab...
Tunnen end nüüd kuidagi teisiti. Tüvi on uus, kindel vaatenurk.
Ehk ei kõigu ülejäänudki pidepunktid enam mu elus niivõrd palju!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar