Ja ülekaal muudkui kasvab.
Muidugi pole teisele viisakas öelda, et "oled juurde võtnud". Ja kui ülekaaluline end ise hästi tunneb, peaks see ka teiste jaoks täiesti okei olema. Tean mitmeidki säravaid rõõmurullikesi!
Kui aga juba kaalulangetamissoovist teada on antud, on see küll otsekui märk, et siinkohal vajatakse ümbritsevate toetust. Paraku hakatakse just selles punktis risti vastupidiselt käituma. -Ah, mis sa ajad, sina ja dieet! või- Ise nagu piitsavars! või- Oh, ega selles vanuses ei peagi enam piitspeenike olema! või- Minu kooki (praadi, salatit, pirukat vms.) võtad ju ikkagi! või- küll sa homme dieeditad! või- Sul on ju nii kiire elu, sina küll ei tohiks nälgida! Need on vaid mõned arvamused... Kui suudadki enesele kindlaks jääda ja toitvate takistuste kadalipu edukalt läbida, oled ikkagi hiljem läbi mis läbi- sest sinu probleemi ei mõistetud, sinusse ei usutud, olid oma otsuses teistsugune ja eristusid mitteaktsepteeritaval viisil.
Mis siin peale pikka sissejuhatust ikka pikalt keerutada- olen praegu situatsioonis, millises poleks end eluilmaski ette kujutanud! Olen tublisti juurde võtnud ning mu kaal ületab kõik senised murelikukstegevad "tipud", millega seni olen leebel moel pidanud rinda pistma. Minu jaoks tundub olukord katastrofaalne, kuna miski ei aita sellest kuuest liigkilost vabaneda- ei hullumeelne töö, ei trenn, ei lastega sahmerdamine. Tean, et ainus "võluvits" on söök, mida taldrikule tōstan- ehk siis tõstmata jätan.
Olen sundsööja, stressisööja, ülesööja, öösööja. Söömine aitab end tunda armastatuna. Või tegelikult, see eelmine lause oli vaid õigustus- kriuksuv külmkapiuks nüüd küll mingit erilist armastust ei väljenda. Söömissõltuvusest tuleb lihtsalt vabaneda!
Niisiis- hõikan siinkohal avalikult avatuks oma teekonna soovitud kaalunumbrini ning annan igal nädalal aru, kuidas on läinud ja missuguses tunded mind valdavad. Selline "kerge kohustus" hoiab ehk vähemalt algul läbi kukkumast.
Küll numbrid räägivad iseenda eest. Või siis ei räägi...
Kui aga juba kaalulangetamissoovist teada on antud, on see küll otsekui märk, et siinkohal vajatakse ümbritsevate toetust. Paraku hakatakse just selles punktis risti vastupidiselt käituma. -Ah, mis sa ajad, sina ja dieet! või- Ise nagu piitsavars! või- Oh, ega selles vanuses ei peagi enam piitspeenike olema! või- Minu kooki (praadi, salatit, pirukat vms.) võtad ju ikkagi! või- küll sa homme dieeditad! või- Sul on ju nii kiire elu, sina küll ei tohiks nälgida! Need on vaid mõned arvamused... Kui suudadki enesele kindlaks jääda ja toitvate takistuste kadalipu edukalt läbida, oled ikkagi hiljem läbi mis läbi- sest sinu probleemi ei mõistetud, sinusse ei usutud, olid oma otsuses teistsugune ja eristusid mitteaktsepteeritaval viisil.
Mis siin peale pikka sissejuhatust ikka pikalt keerutada- olen praegu situatsioonis, millises poleks end eluilmaski ette kujutanud! Olen tublisti juurde võtnud ning mu kaal ületab kõik senised murelikukstegevad "tipud", millega seni olen leebel moel pidanud rinda pistma. Minu jaoks tundub olukord katastrofaalne, kuna miski ei aita sellest kuuest liigkilost vabaneda- ei hullumeelne töö, ei trenn, ei lastega sahmerdamine. Tean, et ainus "võluvits" on söök, mida taldrikule tōstan- ehk siis tõstmata jätan.
Olen sundsööja, stressisööja, ülesööja, öösööja. Söömine aitab end tunda armastatuna. Või tegelikult, see eelmine lause oli vaid õigustus- kriuksuv külmkapiuks nüüd küll mingit erilist armastust ei väljenda. Söömissõltuvusest tuleb lihtsalt vabaneda!
Niisiis- hõikan siinkohal avalikult avatuks oma teekonna soovitud kaalunumbrini ning annan igal nädalal aru, kuidas on läinud ja missuguses tunded mind valdavad. Selline "kerge kohustus" hoiab ehk vähemalt algul läbi kukkumast.
Küll numbrid räägivad iseenda eest. Või siis ei räägi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar