Reede, 11. november 2016

Kõige lollim otsus

Gustav Adolfi päev on üks kummaline rootslaste püha, kus meenutatakse auväärt kuninga imetegusid Eesti ja Rootsi ajaloo valguses, kuulatakse kaitseväe orkestri esituses pidulikku marsimuusikat ning lauldakse oreli saatel koraali "Üks kindel linn ja varjupaik". Peale ametlikku osa mekitakse imalmagusat Gustav Adolfi kooki, mida ehib lugupeetud vanamehe roosa martsipanist büst.
Et veidrustel on aga oma võlu, sättisime ka meie Loviisaga sel aastal ilusasti üritusest osa võtma. Lisann ja Johann olid selle mõtte juba ammu välja vilistanud, pidades lihtsat kodusistumist kirikusse sõitmisest nauditavamaks, nii et nendega me sel korral ei arvestanud.
Teel linna helises telefon. Selgus, et kojujääjatele tulevad sõbrad külla! Selle uudise, ja ühtlasi minu lubava peanoogutuse peale hakkas tagaistmelt Loviisa koha pealt kostma ühtlast podinat. Meil oli aias siili talvepesa. Samasugust podinat lasi kuuldavale okaskera, kui teda kevadel enne õiget ärkamisaega kogemata häirisime. Viskasin üle õla küsiva kulmukergituse. Rohkem polnud vajagi, saamaks aru, kuiväga tahtnuks tüdrukuke olla kusagil mujal- muidugi seal, kus lubati mängu ja tralli!
Valju ohke ja südametäiega tuli kuuldavale väikese inimese suur tõdemus:"See kaasatulek oli mu elu kõige lollim otsus!"

(Oh tütreke, kui sa vaid teaksid, kui palju palju sääraseid ja kui palju hulga pöörasemaid "lolle otsuseid" jõuab inimene pika elu jooksul teha...;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar