Esmaspäev, 8. august 2016

Poiss ja pisarad

Mind teeb väga valvsaks see, kui keegi reageerib väikese (või ehk ka suurema) poisi nutule isikliku ebamugavustunde vaatevinklist lähtudes. Noh, et tunneb end nutva väikemehe kõrval kuidagi ärevana, soovides vähem tundelisust ja "suuremat mehisust". Või ehk lausa ütleb midagi säärast.
Äsja oli meil Leedus selline seik: Kuna Joss oli enesele ootamatult külge hankinud ühe viirusepojukese, mis ühel hetkel küllalt kõrge palaviku viskas (õnneks sama kiirelt taandudes), ei saanud ma teda ühel õhtul koos teistega merre lubada.
Jossike, kes end ilmselt küllalt kehvasti tundis, kuid hoopis suuremat kaotust läbi kaldalkükitamise üle elas, nuuksus lohutamatult. Korraks käis ka minu peast läbi küsimus, miks ta ometi ei mõista ja vait ei suuda jääda, kuid olles olukorda meres vaikselt "seedinud" sain aru, et mu poeg on täiesti normaalne laps täiesti asjakohaste tunnetega.
Läksin ta juurde. "Sa oled kurb..." Vastuseks ta lükkas mind.
"Ära lükka, ma saan haiget! Ma tean, et sa oled väga kurb, ja ma mõistan sind... Mina oleksin vist ka sinu asemel nukker."
"Miks te siis läksite ujuma, kui mina ei saanud!" Väikemehe silmad valgusid jälle pisaraid täis.
"Aga tüdrukud ei olnud ju haiged."
"Aga miks sina läksid?"
Arutasime asja päris tükk aega. Soovisin, et ta mõistaks, et see, et ta nutab, on täiesti loomulik. See on ju tema väike kaotus! Kurbuse tunne pole vale tunne, see on temas päriselt ja ta võib seda julgelt tunnistada. Ka pahameel meie üle on täiesti aktsepteeritav, kuid kollektiivne mitte-ujuma-minemine poleks pikas perspektiivis olnud kuigivõrd parem lahendus. Vanuse kasvades peame üha sagedamini kohanema mitte-vabatahtlike loobumistega, saamata hoopiski arvestada kõrvalviibijate solidaarsusega. Et nende valusate õppetundidega toime tulla, ongi vaja lapsepõlves just neidsamu väikesi kaotusi, kus asjad lihtsalt on nii või naamoodi- ja tuleb leppida. Kadunud mänguasi, ärakoliv sõber, igatsus, ilmajäämine... Ilmtingimata vajab väike inimene enda sees toimuvale tuge ja mõistmist.

Hiljuti oli Joss viis päeva vanaema ja vanaisa juures nende suvekodus. Nood imestasid, miks poiss alati minuga rääkides nutma hakkas, kui muidu oli ju kõik kõige paremas korras. Memmekas, arvab ehk mõni.
"Sa tunned igatsust", ütlesin talle iga kord, "mina igatsen sind ka! See on täiesti okei! Sa pole ju meist eemal olnudki. Võid täitsa vabalt natuke nutta."
Muidugi ei olnud tal tegelikult midagi häda! Koju jõudes jätkus seletamist, mida kõik sai vanaisaga koos ära tehtud, mitmeks päevaks.
Ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui oleksin loobunud helistamisest. Või keelanud nutta.
Kui kapseldunud on nõukaajal üleskasvanud mehed! See oli aeg, mil kallistamistki ei peetud vajalikuks.
Meil, emadel on tööpõld lai. Esmalt mehed, siis pojad...
Vahel mõtlen, kas me ikka oskame?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar