Ta seisis vannitoa uksel, pidzaamas ja paljajalu. Tundsin hetkeks tülpimusevarjundit- no miks sa ometi ei maga?- kuid tema ilusatesse tõllaratta-silmadesse vaadates taipasin, et täna ei ole tegu lihtsa tähelepanuvajadusega.
Mul ei tulnud kaua oodata. "Mis siis saab, kui me ära sureme?"
Tõmbasin hinge...
Küsimustetulv jätkus kiirelt:"Kuidas ma oskan pere luua?" Suuke tõmbus nutukõveraks:"Kuidas ma üldse tean, kellega abielluda?"
Nüùd vallandus nutt otsekui paisu tagant. Koos tolle õhtu kõige tähtsama küsimusega: "Kuidas ma hakkan nii kiiresti lugema, et saan õhtuti lastele unejuttu lugeda???"
Ta lausa luksus nutust. Keerasin kraani kinni.
Võtsin ta sülle. (Taevake, kui rasked nad juba on!) Paljad jalad rippusid sülest põrandale.
Siin me nüüd istume. Üks oskab soravalt "Kalle Blomkvisti ohtlikku elu lugeda" ja suudab mõningast tulemust näidata ka pereloomises. Teine on seitse, pidzaamas ja pisarates.
Rääkisime sel õhtul kaua. Teatud puhkudel pole perfektne väljamagamine oluline. Oluline on see, et kui ta kunagi pereloomisega ühele poole saab ning lastele ette loeb, meenub aeg-ajalt ka see õhtu, kus me väike vannituba oli täis salajuttu ja vankumatut ema-lapse armastust...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar