reede, 19. detsember 2014

Koolikirik

Hästi paljud koolid käivad sel aastal jõulu jumalateenistustel, jõulukontsertidel, jõuluhommikutel või kuidas nad seda iganes ei sõnasta- ühesõnaga hästi paljud koolipered käivad nende jõulude ajal kirikus. Vanad ja väärikad ning noored ja edasipüüdlikud koolid eesotsas oma sügavamate väärtuste kandjatega on seda teinud igal aastal, hoolimata ehk paarist-kolmest vihasest lapsevanemast, kelle arvates aastas tund kirikus võib nende võsukest rohkem kahjustada kui päevast-päeva massimeedia poolt meeltesse tambitav saast.
Nüüd on aga ilmselt ajad päris hulluks läinud, inimeste janu vaimsete väärtuste vastu drastiliselt kasvanud ning hingelisse kreeni vajumine niivõrd massiliseks muutunud, et kirikuvõlvide alla söendavad astuda ka need, kes seni kõhklesid, kartsid või lausa põlgasid. Eks põlgajaid jagu tänagi piisavalt, ometi ei pääse nende hääl sel aastal domineerima, vähemalt mulle tundub nii. Ju on ajad tõesti rasked.
Vaatan igal jõuluteenistusel orelirõdult üle sädistava lasteparve. Kui sarnased ja samas kui erinevad nad ometi on! Iga lapsega käib kaasas tema lugu. Rõõm ja kurbus ei paistagi ehk esmapilgul välja, küll aga räägivad kehakeel ja silmad igatsusest- või vastupidi- tahtmatusest või võimetusest sobituda seesinasesse hetke. Koos nende inimestega.
Õpetajate närvid on räbalateks kulunud. Ometi peavad nad üles näitama hullumeelset entusiasmi. Kõik, mis me teeme on hiigla-vahva! Jõulud on nii nunnud! Päkapikupolkat tantsime, lumememme jenkat kargame! Lapsed põrnitsevad altkulmu. Mõni tõukab tasakesi kaaslast. Too müksab vastu. Plikad itsitavad. Altari juurest kostab aisakella-rock. Kas-sa-saad, vibutab väsinud klassijuhataja kulmu kortsutades nutitelefoni näppivale poistekambale näppu.
Õnneks on igal teenistusel ka kirikuõpetaja kõne, mis tavaliselt puudutab kõiki. Ka seda tüdrukut seal seitsmeteistkümnendas reas, kelle vanemad ei jõuagi välismaa-töökohast jõuluks koju. Ka seda jässakat poisiklutti, kes, unistamata mingist jõulurõõmust, hoiab hinge kinni, et isa jätaks sel korral klaasi tõstmata... Ka seda punase peaga plikakest, kellele kasuisa teeb viimasel ajal imelikke märkusi... Ka seda prillidega noormeest, kelle koolikiusamine on võtnud enneolematud mõõtmed...
Kuidas saab öelda "olge rõõmsad!", kui tagataskus puudub retsept päeviks, mil kõik pole sugugi roosiline? Kui kogu elu tundub kui õudusunenägu?
Vaat selleks ongi jõulukirik vajalik. Laulgu nad pealegi päkapikkudest ja Rudolf-punaninast. Kui mõnessegi väikesesse valutavasse südamesse sattub idanema lootuseseeme ja teadmine, et ka kõige mustemal päeval pole sa üksi, et keegi valvab alati su üle ja et just sina oled väärtuslik ja vajalik, on seesinane maailm jälle elamiseks veidike parem paik.

neljapäev, 18. detsember 2014

Päkapikutamine

Sel aastal meil päkapikkudest pääsu pole- lapsed käivad ju lasteaias ja seal kestab päkapiku-trall juba mitu nädalat jutti. Kui eelmisel aastal olin seisukohal, et ignoreerin seda hullust täiega (sest milleks lasteaeda päkapikud, kas kodu omadest jääb tõesti väheks?), siis sel aastal hingasin sügavalt sisse-välja- ning leebusin. Las nad siis toovad sealt hordide kaupa kõrremahlu, komme, helkureid, mininukke, miniautosid, õhupalle, nätse, magneteid, kleepekaid ja muud trääni, kui see tõesti hetkelise rahulolu pakub! Eks hiljem jõua ju kõik katkiläinud või järelejäänud nutsakad vaikselt kõrvaldada ning elu tavapärases rütmis jätkata... Hoopiski ei kõlba minul ainsa emana rühmas kogu "püha üritus" kahtluse alla seada!
Kodus on lihtsam. Eelmisel aastal kinkis tädi Kerstin (häälda: Tšäšštin, rootsi k.) meile advendi eel hiiglasliku taskutega seinavaiba, millel numbrid ühest kahekümne neljani. Igast taskust paistis nutsakas, mis vastaval päeval põnevusega avati. Kuna trio siis veel lasteaias ei käinud, ei tulnud toona arutlusele, kas pakid sätiti taskutesse päkapikkude või Kerstini (loe: Tšäšštini) poolt. On sel üldse mingit vahet?
Sel aastalgi täitusid advenditaskud esimeseks detsembriks imeväel. Ja nagu arvata võib, loetakse nüüd kogu toodud kraam päkapikkude andamiks. Mis seal´s ikka... Õnneks on meie päksid hästi mõistlikud. Nad toovad ka sellist nodi, mida minul väga vaja- näiteks juusturiiv koos hoidikuga või küünlad või seep. Kommi ei tooda üldse, sest meil on erinevatelt jõulupidudelt tänaseks õnnestunud hankida kuus kilo (!) maiustusi. No ei ole naljakas!
Õnneks on varsti päkapikundusega lõpp. Aastaga ka.
Olen mitmel korral alustanud kirjutamist tõsistel teemadel, kuid näe, päkapikud ronivad ikka vahele. Las siis praegu olla nii...

reede, 5. detsember 2014

Koolid

Meie trioga oleme oma valla raamatukogu tihedad külastajad. Laenutame igal korral suure kuhja erinevaid raamatuid. Lugemiseta ei kujutaks meist keegi oma elu ettegi! Seetõttu oleme ka raamatukogu töötajate head tuttavad, vestame igal korral törtsu juttu (lapsed kauemgi) ning kui mõnikord mõne raamatu tagastamisega veidike hilja peale jääme, pigistatakse selle koha pealt silm kinni. Mulle nii meeldib selline omaküla-värk!
Eile küsis raamatukoguhoidja minu käest: "Kuidas te kooliga teete? Kas lähevad kõik ühte?"
Mnjaa... sellise nurga alt ei ole osanud asja vaadatagi! Seni olen lihtsalt kaalunud, kuhu kooli nad panna. Milline on parim. Aga et igaühele võiks sobida eri kool...
Peale hetkelist järelemõtlemist tõdesin, et tegelikult on küsimus täiesti asjakohane. Teoreetiliselt ju nii ongi.
Loviisa on meil "klassikaline tarkpea". Tal on väga hea mälu, kiire õppimisvõime, ta õppis ise lugema, kirjutab päris kenasti, kuuleb sõnas ära kahekordse vokaali, jätab probleemideta meelde võõrkeelseid sõnu, oskab jõuda loogiliste järeldusteni, jutustab kuuldud teksti soravalt. Jõuluvanale kirjutas Loviisa päris ise. Ta soovis Pet Shop´i öökulli. "Põhh- e- tš...-" luges ta kirjutamisele kaasa. "Tš? See on ju see poolik o!" Petcop! Just! Ise tehtud- hästi tehtud!
Aisaks Loviisa probleemiks on ülitundlikkus. Kõik ülalmainitu saab juhtuda vaid täiesti turvalises "tsoonis". Loviisal võtab väga kaua aega uute olukordade ja inimestega harjumine (mõnikord ta ei harjugi). Juhuslikkus, planeerimatus ja spontaansus on tema suurimad vaenlased. Loviisa peaks õppima väikese kooli väikeses klassis. Kristlik kool oleks ilmselgelt parim valik. Sellise kooli "alustalad" on turvalised ja kõikumatud. Õppekava pärast ma tema puhul ei muretse.
Lisann on üdini "kunsti- inimene". Hüüame teda väikeseks liblikaks. Muretu ja rõõmsameelsena lendleb ta päevad läbi "õielt õiele". Suhtlemine ei ole tema jaoks mingi probleem. Ta ei karda inimesi ega muretse teiste arvamuse pärast. Ta leiab endale kergesti sõpru ning tekitab sellega teistes trio liikmetes lausa kadedust. Temaga lihtsalt on lihtne sõbrustada. Miks? Sest ta ei tekita eales tühjast tüli! Tal on imetlusväärne oskus kriitiline olukord naljatledes ära lahendada- või siis hetkeks eemale tõmbuda. Tema saaks ilmselt igas kollektiivis hakkama. Aga... traditsiooniline õppekava Lisannile küll ei sobi. Tema maailm peab olema läbi põimunud kaunitest kunstidest. Milleks lugeda, kui loo kõrval on pilt? Igal pildil on ju ometi oma lugu! Lisann võib vabalt selle loo ise jutustada. Ja see võib vabalt olla igal päeval isemoodi! Mis tähtsust on sellel, mis tähega algab või lõpeb mingi tühine kirjapandud sõna? Lisanni see küll absoluutselt ei huvita! See-eest võib Lisann päevade kaupa joonistada! Tema käe alt valmivad oskuslikult viimistletud maalid, joonistused, kleepetööd, kunstilised väljalõiked. Andke ainult Lisannile aega- ja sellest valmib päeva kauneim lugu! Waldolfkool on sellele lapsele ainumõeldav.
Ja viimaks Joss-poiss, meie tugev sportlane ning väsimatu ringisebija- kas temale üldse leidub kooli? Kooli, kus ei peaks tüütult paigal istuma, vaid tohiks aeg-ajalt näiteks laua all ringi rullida? Või vahetundidel päkkade välkudes mõned tõsisemad tiirud teha? Tähed seina peale joonistada- miks mitte läbi mingi tehnikavidina? Pildid arvutiga programmeerida? Enamuse ainetest õppida õues? Läbi erinevate tegevuste, sest tegevusetus (loe: pliiatsiga laua taga istumine) on selle poisikese jaoks piin.
Jossil nupp nokib. Matemaatika tuleb käigupealt ning arvutitarkusega ületab ta varsti õde Ellutki (minust juba ammu rääkimata!) Kehalist kasvatust nõuaksid ta sitked lihased vähemalt seitse korda nädalas ning tööõpetuses meeldiks talle vägagi haamrite, saagide, puuride, höövlite ja muude tööriistadega möllata. Milline küll oleks Jossikesele sobiv kool? Milline õppeasutus annaks ta rahutule ja otsivale loomusele küllaldaselt hingamisruumi? Kui mu jõuvarud oleksid ammendamatud, jätaksin ta ilmselt esimesteks aastateks koduõppele...
Vaat millise väljakutse ees ma seisan!
Lapsed on sündinud ühel päeval, ühes kohas, minutiste vahedega- ning kas leidub veel erinevamaid? Horoskoobitädid-onud oleksid vist siinkohal küll kimbatuses...
Mis siis veel minust rääkida!

Ah jaa- raamatukoguhoidja küsis lõpuks veel seda, milline oli Helis trio vanuses. Helis- miks ma ei mäleta, mäletan küll!- oli selge "segu" Loviisast ja Lisannist. Ürgse musikaalsuse tõttu hakkas ta laulma varem kui rääkima, toksis klaveril viise enne, kui nina üle klahvistiku ulatus- kuid samas lugemine ja arvutaminegi olid kaugelt enne kooli selged. Eks tema kui esiklapsega sai muidugi rohkem tegeletud ka. Siiski võin väita, et mul on neli täiesti erisugust ja täiesti erilist last! Kas pole fenomenaalne vedamine? :)

kolmapäev, 3. detsember 2014

Veel telekavaatamisest

Üks teine ema kostis vastuseks minu kurtmisele, et praegusel pimedal ajal on lastel raskusi hommikuse maast lahti saamisega nii:" Mina tõstan oma lapsed teleka ette, seal nad siis tasapisi ärkavad, söövad ja riietuvad."
Mulle tundus seesugune variant täiesti mõeldamatu.
Mu mõtteid kinnitas erakool Läte infopäeval kuuldu- ärge laske oma lapsi hommikul telekat vaadata. Need lapsed, keda on hommikul lubatud multikaid vaadata, on äratuntavalt teistsugused kogu koolipäeva jooksul.
Mõtlemapanev, kas pole?

laupäev, 29. november 2014

Telekahullud

Sattusin kõnelema ühe trio vanuse lapse emaga. Muuseas tuli jutuks telekavaatamine.
"Minu laps ei teagi, et kuskilt mujalt, kui ETV 2-st mingeid multikaid tuleks." pani too emme üsna pea trumbid lauale.
See oli kadestamistväärt väide, sest minu omad on kõik olemasolevad multikakanalid juba ammu välja nuhkinud ning vaatamise aega saan piirata vaid pultide peitmisega (õnneks enne kella 18 ei hakka nad üritamagi).
"Ah, ma ei tea, mis lugu neil selle telekaga on," lõin jõuetult käega, "sest mina ei pane telekat vabatahtlikult üldse käima. Kui V. on kodust ära, avamegi selle vaid lastesaadete jaoks."
"Oh, minul mängib telekas kogu päeva," sõnas aga too emme seepeale muretult, "ma lihtsalt lapsel ei luba neid jubedusi vaadata!"
Mhh.
Kuule, siis pole ju mingit vahet, tahtnuks talle öeda.
Aga ei öelnud.

reede, 28. november 2014

Haav number kolm

Küllap aimate, et praegused "lahtikirjutamised" on otseses seoses õpitava erialaga ning olen meelega valinud lapsepõlve-teemad. Täiskasvanuea erinevaid keerdkäike ei kavatse ma hoopiski siia laotada- vajadusel otsiksin professionaalist ärakuulaja.
Pean tunnistama, et mõningatest valusatest kogemustest hoolimata oli mul õnnelik lapsepõlv. Kõige olulisem faktor minu õnneliku lapsepõlve kujunemisel oli ilmselt see, et meie peres oli isa. Isa, kes ei olnud lihtsalt nime poolest isa, vaid kes osales vägagi aktiivselt meie igapäevaelus. Mõningatel eluetappidel ehk intensiivsemalt kui emagi (näiteks kui õe väikelapseeas tuli emal temaga üsna tihti haiglas olla). Seega ei ole mina kunagi kogenud, mis tunne oleks kasvada isata peres, peres, kus isa eksisteerib vaid nime poolest, kuid tegelikult ei osale laste kujunemise loos või sõltlasest isa peres.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada!
Mul on väga eriline ema, kellel oli samuti väga eriline ema, kellest olen siin kordi kirjutanud. Vanaema olemasolu mõjutas mu elu tõepoolest väga ning tema surma järel jäi mu hinge ikka päris korralik tühimik. Ometi olen viimasel ajal mõelnud, et kogu ta hingepärand ei mõjutanud minu kujunemislugu sugugi positiivselt. Kuna vanaema õpingud langesid sõjaajale, ei õnnestunud tal eriti head haridust saada. Ka tundekasvatuses esines eluraskuste tõttu tõsiseid vajakajäämisi. Nii kujuneski tema maailm üsna must-valgeks ning ega ta väga tajunud, kust lõppeb armastusväärne sõrmevibutus ning algab põhjalik mahategemine.
Kolmandas klassis kirjutati mulle prillid. Lühinägelikkus. Vanaema kuulutas seepeale valjuhäälselt, et prillidega inimesed talle küll ei meeldi. Prillid tegevat inimese inetuks ning ilmselt tekkivat mul seetõttu probleeme mehelesaamisegagi. Ei ole vast raske arvata, mis edasi sai. Kui algkoolis veel häda sunnil mõnikord prille kandsin, siis peale koolivahetust oli see täiesti välistatud! Ma ei saanud riskida nohikuks jäämisega. Pigem olin poolpime. Kõnetasin tänaval võhivõõraid inimesi, tuttavatest möödusin mühaklikult. Aga olin (vähemalt oma arust) popp. Muide, õppeedukus kannatas seeläbi päris korralikult. Kõige kohutavam lugu oli matemaatikaga. Meie õpetaja kirjutas nimelt imepisikese korraliku käekirjaga kõik ülesanded tahvlile, ka seletuskäigud joonistusid just seal välja. Ning mina ei näinud absoluutselt mitte midagi! Kirjutasin end meelega matemaatikat mitte-oskavate seltkonda ning lasin endale rahumeeli kahtesid laduda. Teisel õppeaastal jätkus mul küll oidu selsamal põhjusel esimesse pinki istuda, kuid siis oli juba tekkinud ületamatu lünk. Kahju. Nagu Helise kõrvalt õppides selgus, jagab mu pea tegelikult päris hästi...
Mul oli veel üks "viga"- ülemise rea hambad hoidsid paremalt poolt veidi puseriti. Vanaema soovitas mul lahkelt selle poolega mitte naeratada, kuna vastasel juhul näen ma välja nagu irvhammas. Iga kord, kui ma end unustasin, juhtis ta sellele tähelepanu. Nagu arvata võite, on mul see rida tänaseks laitmatuks korrigeeritud ning millegipärast märkan üliteravalt ka teiste puseriti hambaid (neile seda siiski ütlemata).
Loen ja muigan. Noore inimese võitlused. Üleelamised ja alaväärsustunne. Jõuetus vastu hakata, toime tulla. Õnneks ei ole minus täna mingit kibestumist. On igati normaalne, isegi väga vajalik, et väljakujunenud inimene oskab ja suudab oma esivanemate möödalaskmised andestada, jäämata "kinni" möödanikku. Pealegi- ma ju tean, kuiväga on nad kõik mind tegelikult armastanud. Ning mina neid samuti.
Niisiis on, mille üle tänulik olla.

neljapäev, 27. november 2014

Haav number kaks

Mu lapsepõlvesõber S. oli minu jaoks üks väga eriline inimene. (Eieiei, mitte see S., keda teavad need, kes mind hästi tunnevad. Tema on tänaseni minu armas sõber ja seega veel palju erilisem, kui too esimene- kuid see ei ole tänane jututeema. Tänane teema on see, miks nad mõlemad mu ellu ei jäänud. Miks üks S. vahetas teise S.-i lihtsalt ühel hetkel välja?)
Tutvusime S.-ga kui tema oli kolm, mina viis. Ma ei tea, kas tema oli rohkem või mina vähem arenenud, igatahes vanusevahet ei tundnud ma kordagi. Õige pea olin tema sõprusest täiesti sõltuv. Ta oli mulle niivõrd lähedane, et usaldasin teda lausa pimesi. Meil oli palju põnevaid saladusi. Ja missugused toredad mängud mulle varajasest lapsepõlvest meenuvad! Kuidas me tundide kaupa puude otsas ronisime, mööda ohtlikke ehitusplatse turnisime (emana läheb mul sellele mõeldes hirmust süda pahaks!), nukkudega arsti, kooli ja kodu mängisime, metsades rändasime, onni ehitasime, paakidega järvel hulpisime, basseinis ujusime, kelgutasime, suusatasime. Meil oli pööraselt põnev! Igal päeval oli oma lugu. Hoovis leidus ju teisigi meieealisi lapsi, aga need jätsid mind täiesti külmaks. Juba varases lapsepõlves ei olnud ma eriline "karjaloom".
Koolivahetuski tuli päevakorda suuresti tänu S.-ile. Olen seni valetanud, et see toimus suure muusikahuvi tõttu. Tegelikult tahtsin lihtsalt S.-iga ühte kooli.
Uskusin siiralt, et S. tundis sama.
Ometi juhtus ühel päeval midagi eriskummalist. Läksin tol päeval nagu tavaliselt õue. Seekord ei olnud aga S. üksi. Ta oli ühega meie hoovi "kaakidest". Kas kambas oli veel mõni laps, ei suuda ma enam meenutada. Nad kutsusid mind metsa. Kuigi too kutse tundus just tolle "kaagi" kaasatulemise tõttu imelik, ei osanud ma jäägitu sõbra usaldamise tõttu hetkekski kahelda. Lonkisime järve äärde välja. Seal aga hakkasid nad mind korraga mõnitama. Lihtsalt lambist. Eelmine hetk tundus veel kõik okei- järgmine aga kui õudusfilmis. Kõik tuli nagu välk selgest taevast. Olin kodust kaugel ja kaitsetu. Nemad kahekesi (või kolmekesi?), täis halastamatust ning hävitussoovi. Muide, täna saan aru, et tegelikult kasutasid nad laste kohta ülikõva psühholoogilist relva- mäng käis nimelt mu niigi madala enesehinnangu pinnal. "Haisev" ja "rõve" on ainsad sõnad, mida praegu suudan meenutada. Kogu mäng käis vaikselt ja osavalt. Ilmselt ma uskusin neid. Sest mul oli põletavalt häbi. Nad lõikasid mu kodutee läbi. Jooksin mööda võpsikuid, et tagasi pääseda. Sain tollest olukorrast tohutu šoki. Kõige uskumatum tundus, et minu südamesõber S. mulle midagi nii jubedat suudab teha!
Sellega oli meie sõprus läbi. Hetkega.
Aga uues koolis oli mulle tekkinud uus sõber, kes kandis kummalisel kombel sama nime, S. Kas pole märgiline? Meist said lahutamatud kaaslased. Reetmisevalu läks ruttu üle.
Ma ei tea, kas sooviksin täna teada saada, mis siis tegelikult juhtus. Lapsed on lapsed. Pealegi tunnistas üks meie hoovi tüdruk, et temaga tehti sedasama. Nii et vast polnudki asi minu isikus.
Ometi jäävad säärased olukorrad meelde. Seetõttu olen püüdnud ka oma lastele õpetada, kui tähtsad omadused on usaldusväärsus ja truudus.
Olles isegi eksinud, loodan, et keegi minu tegude üle kolm aastakümmet hiljem juurdlema ei pea. Ega ma ise ka enam arutle. Selle kirjatükiga panen kogu loole pitseri ning annan S.-le kogu südamest andeks. Võib-olla ei teadnud ta isegi, mida teeb. Ning arvatavasti ei mäletagi seda lugu enam...

Haav number üks

Tegelikult ei ole see esimene. Kooliminek ise, tõsi, oli küll üks esimesi lapsepõlve šokke- peale venna sünni, mille elasin üle viiesena. Aga algkoolist oleks meenutada teisigi lugusid. Hetkel tuli lihtsalt see meelde.
Niisiis- kui ma olin väike tüdruk ja käisin esimeses klassis, rippusid meie ranitsad tundide ajal laua külgedele kinnitatud nagide küljes. Minu esimene õpetaja manitses meid alatasa kotte mitte lahti jätma. "Et keegi neile sisse ei astuks," vibutas ta hoiatavalt näppu.
Vahetundide ajal pidime koridoris ringiratast jalutama. Kahekaupa ja päripäeva. See oli igitobe, kuid kellelegi ei tulnud sellal pähe tegevuse mõttekust kahtluse alla seada. Nii juhtus ikka, et poistel ringitamises vähe kõvemad tuurid tekkisid, nad ühtaegu vastupäeva tormeldes peadpidi kokku jooksid ning mõnikord sai vahelduse mõttes verdki näha- oli vähemalt, millest edasiste sündmustevaeste nädalate jooksul paarilisega kõneleda. Kõige põnevamal päeval algkooli ajaloos kukkus paralleelklassivend Gert vahetunni ajal segatel asjaoludel üle teise korruse käsipuu ja prantsatas esimese korruse põrandale. Kiirabi käis ja puha! Sellest sai vist aastaid kõnematerjali. Reedeti aga võttis üks algklassiõpetajatest pikema vahetunni ajal akordioni ning mängis meiega ringmänge. Mul pole enam õrna aimugi, mis mängud need täpselt olid, üks oli igatahes kindlalt "Me lähme rukist lõikama". Mulle meeldisid need vahetunnid väga. 
Korrapidajad võisid vahetunniks klassi jääda. Või ei võinud? Igatahes tuli avada aken ja vaadata, et klass enne järgmist tundi enam-vähem korras oleks.
Ühel päeval olin ma korrapidaja ühe oma klassiõe, Elinaga. (Võis olla ka nii, et korrapidaja olin mina, kuid Elina jäi samuti millegipärast klassi). Igatahes võtsime oma korrapidamise-ülesannet väga tõsiselt, seetõttu oli eriline "ahhaa!" leida pärani avatuna üks tore ranits, mis kuulus klassivend Andre´le. Lähenesime kotile üks ühelt, teine teiselt poolt- ning astusime sellele korraga sisse, mina parema, tema vasaku jalaga. Just nagu õpetaja oli käskinud. (Jah, muidugi ütles õpetaja tegelikult, et avatud kotti võib kogemata  astuda- aga just see meil ju mängult juhtuski!) Kuid oh häda! Kott rebenes ühest servast katki. Põhjani välja.
Andre oli väga õnnetu. Meie aga üdini kohkunud. Mind selgitati süüdlasena üsna kähku välja. Elina aga oli lihtsalt vait. Püüdsin küll seletada, et tema oli ju ka kaasosaline, aga Elina pinginaaber Kai kinnitas, et Elina oli vahetunni ajal kindlalt väljas. Ning õpetaja uskus, nii absurdne, kui see ka ei ole. Jäin lisaks vandaalitsemisele ka valetajaks.
Sain päevikusse pika punase märkuse ning lapsevanem kutsuti kooli. Ema kaotas märkust lugedes enesevalitsemise, sakutas mind kahe käega juustest ning karjus, et pätiks ta mind küll ei lase. Elinast ei tahtnud ka tema midagi kuulda.
Sellest ajast on mul mõningased probleemid inimeste usaldamisega. Ning liiga terav õiglustunne.
Kas ei ole nii, et tihtilugu tundub inimesel olevat laitmatu turvavõrgustik, kuid lähemal süvenemisel selgub ta olevat siin maailmas täiesti üksi. Jah, esialgu püüdis ta rääkida. Ehk vaidleski. Selgitas. Kuid kuulajad, nemad ei malda ju suud pidada! Juba enne loo lõppu oli kõikidel asjast oma versioon ning nõuandeid- mida ei vajatudki- tuli seinast seina. Kui hüva nõu kasutust ei leidnud, solvuti.
Kui paljud meist oskavad kuulata? Nõu andmata? Lihtsalt olemas olla. Julgustada astuma oma valitud samme. Kui paljud usuvad, et ka teise versioon võib olla õige? Isegi siis, kui ehk ise teisiti mõtlevad? Kui paljud mõistavad, et oma valikud tuleb ikka ise teha? Et üks või teine nüanss võib kõrvaltvaatajale varjatuks jääda.
Ning et usaldust kaotada on lihtne- taas võita aga pea võimatu.

teisipäev, 25. november 2014

Pole aega

Vahel häirib mind päris tõsiselt see meie aja moodne sõnakõlks, kas siis mureliku ohke või tähtsa näoga üle õla visatud repliigi näol- "kohe üldse ei ole aega!"
Noh, eks eelkõige aitab see ehk alateadlikult inimese väärtust kinnitada. Mul on kiire tähendab teisisõnu- olen vajalik. Kui aga sellesse lausesse süvitsi kaevuda, leiab sealt ütleja kohta muudki huvitavat. Eelkõige räägin muidugi enda nimel :)
"Sul on niiii tühi märkmik!" imestas keegi hiljuti.
Mhmh, ega mulle täiskirjutatud päevad meeldigi. Märkmikus seisab see, mida tohi unustada. Peas aga see, keda ei tohi unustada. Eelkõige püüan mitte unustada iseennast.
Ma ei märgi kalendrisse lastele pühendatud aega, orelimängu aega, Tartus uue eriala omandamisele kuluvat aega, muhu tikandile kuluvat aega, lugemisaega, kirjutamisaega, aastaaegade imetlemise aega, teejoomise ja elu üle mõtisklemise aega.
Samuti ei märgi ma kalendrisse sihitut ringitormlemist ega tardunult enese ette põrnitsemist.
Kahetsusväärselt sageli on aga meie "rööprähklemise" taga midagi sootuks sügavamat. Inimese valu. Tahtmine seda võõraste silmade eest peita. "Mul ei ole aega," on vaid järjekordne plaaster kobrutavale haavale, mille sügavust ei julge vaadatagi.
Aga aeg ei paranda kõiki haavu, õppisin Tartus möödunud nädalal.
Aeg parandab vaid puhastatud haavad.
Seega on kätte jõudnud plaastrite äratõmbamise aeg...
Ai!

laupäev, 15. november 2014

Ajupesu

Oli suhteliselt vaikne õhtupoolik.
Lapsed nosisid laua ääres võileibu, istusin ka nende juures.
Järsku rändas mu pilk põrandale, kust vaatas vastu ühtlane kiht sodi. Jälle!
Tõin ohates tolmuimeja ja lõin sellel tuurid üles.
Loviisa vaatas mind jahmunud näoga. Tema õhtune idüll oli kui noaga lõigatud!
"See on ju täielik ajupesu", hüüdis ta mulle läbi mürina pettumusest kriiskaval toonil.

reede, 7. november 2014

November

Nii nagu mulle meeldivad minoorsed koraalid, meeldib mulle ka novembri kurbus ja rõskus. Loodus näib paistvat otsekui pisaraloori tagant, läbi halli udu, läbi mälestuste katkenud filmilindi, läbi inimeste, kes käinud neid radu ammu enne meid ning läbi nende, kes igapäevaselt meie kõrval, kuid ikkagi otsekui klaasseina taga. Noil hetkil tahaks põlvitada vihmast vettinud samblavaibale ning hääletult nutta. Märjad puutüved ning maa poole kaardus kollased kõrred jälgiksid tummade tunnistajatena mu katkendlikku sisse- ja väljahingamist. Nemad mõistaksid, et see ei ole päris kurbus.
Jah, see on seesama minoorne koraal, mis algab õige vaikse ning veidi minimalistliku eelmänguga, paisudes pikkade salmide kestel lõputult igatsevaks ning järjest kaugemale moduleeruvaks püüdluseks mõistmaks kõike seda lihtsat, mis näib ometi nii keerukana. Elu.
Karge õhk mõjuks ihule torkivalt ning metsa hõrk aroom lisaks vürtsina joovastust. Tõustes oleksin otsekui uuesti sündinud. Mu sammud ei jätaks samblale mingeid jälgi. Ma paistaksin läbi. Mu mõtted kehastuksid ning moodustaksid ühes märgade puutüvedega omapärase ansambli. Värvivaese, kuid inspireeriva. Ning läbi põimitud armastuse kumast...




teisipäev, 4. november 2014

Üks tore lugu Muhu saarelt

M. oli nii nelja-viiene, kui hakkas enesele hirmsasti õde või venda ihkama.
"Palun, palun, palun," lunis ta ema käest.
"Pole ju selleks õieti aegagi! Tarvis tööl käia ja raha teenida...," lõi ema käega.
"Sul tuleb ju nüüd neli vaba päeva," teadis nutikas väikemees.
"Nojah..., aga eks selle jaoks ole ju isa kah vaja..."
"Isa, isa!", sai nüüd poiss pahaseks, "iga asja jaoks on sul muudkui isa vaja! Kas sa ise ka midagi otsustatud või tehtud saad?!"

kolmapäev, 29. oktoober 2014

Leon III

Pühapäev ei pidanud olema millegi poolest teistsugune.
Kõigil olid omad toimetused, igaüks tegeles millegagi omas "mullis".
Kuni õhtuni.
Igal õhtul käib V. Leonardoga jalutamas. Koeral on ju samuti vaja päevased ajalehed läbi lugeda!
Seekord oli aga õu vaikne. Tuttavat jooksumüdinat ei olnud ega tulnud.
V.otsis ja hõikas. Viimaks märkas- Leon vist magab kuudis.
Läks lähemale, hüüdis. Ei midagi.
Tõi laterna.
Kuut täitus valgusega.
Ning korraga sai kõik selgeks.
Üheksa ja pool aastat külg külje kõrval, üheksa ja pool aastat sõprust, armastust, kindlustunnet ja lõpmata palju pehmeid karvaseid kallisid oli otsa saanud. Niisama lihtsalt. Nüüd ja praegu.
Vaikselt. Väärikalt.
Ta magas. Ja läks.
Seda ei olnud kerge mõista.
Elu ja surma küsimusi ei ole kunagi kerge mõista.

Ma tean, et sellega läheb aega.
Et ma ei ava enam vaikselt ust- äkki ta parasjagu magab teisel pool.
Et ma ei heida enam pilku otsaaknale- ehk just nüüd on see täis suurt karvast heatahtlikku nägu.
Et ma ei jookse enam müdinat kuuldes aknale- kelle peale ta seekord haugub.
Et ma ei heida enam väravast välja sõites pilku kuudile, mille aknal pikutab sõbra veidi lömmivajunud põsk.
Jää jumalaga, armas sõber!
Aitäh Sulle...

Leon II


Leonardo kasvas ilusaks ja tugevaks koeraks, kes pälvis alatasa imetlevaid pilke ning komplimente. Ka meie, algajate koerapidajate suunas tuli, noh, mitte just komplimente, küll aga imestavaid hüüatusi, kuidas ometi julgesime oma esimeseks koeraks valida just isase bernhardiini. Justkui oleks see midagi erilist.
Tema oli eriline, seda küll.
Paremat koera pole õigupoolest võimalik tahtagi. Kaks kõige paremini Leonardot iseloomustavat sõna on truudus ja väärikus. Omadused, mis inimloomadel tihtilugu vajaka jäävad...
Leonardo oli jäägitult truu. Et koera jaoks on kõige olulisem inimese tähelepanu, silitus või heakskiit, ootab ta seda igal võimalusel. Oma kogemusest kinnitan, et õuekoer on ses suhtes tihtilugu vaeslapse rollis. Peale kolmikute sündi jäi kvaliteetaega veelgi vähemaks. See oli paratamatus. Ometi oli Leonardo igal oma elupäeval valmis uuesti proovima. Kas sul täna leidub aega, küsisid ta silmad tihtilugu. Ah et jälle mitte? Proovime siis homme uuesti...
"Ei" oli "ei". Edasikaebamiseta. Seda nii suvise grillilaua ääres, kui võõraga esmakordselt  kohtudes.
Ainult ühel juhul kehtisid teised mängureeglid. Nimelt kohtudes suurte isaste koertega. Loodusel kehtivad omad seadused, mille vastu ei saa isegi inimene. Aga see oli ka ainus, mida pidime aktsepteerima.
(järgneb)

esmaspäev, 27. oktoober 2014

Leon I

Beebikutsikas Leonardo tuli meie majja Helise 11.sünnipäevaks. Ta sündis Paldiski lähedal 8-liikmelises pesakonnas koos viie õe ja kahe vennaga. Oma valiku tegime paarinädalaste imearmsate kutsikate seast ning koerapoisi, kellele hiljem pandi nimeks Leonardo, jätsime kojutoomiseni meelde suure C-tähe kujulise seljamustri järgi.
Täpselt kahekuusena asus Leonardo elama meie juurde. Algul oli tema magamiskohaks suur naabritelt laenatud näitusepuur, hiljem aga ehitati tema tarbeks õuele nägus kollane vaateaknaga kuut. Kasvatasime Leonardo teadlikult õuekoeraks, kuigi külmadel talveöödel oli tal magamiskoht ka garaazis. Üle toa piiride ei astunud see koer kunagi. Uks võis vabalt lahti olla.

Meile tulles oli Leonardo segaduses. Eks ta igatses ema järele. Muuhulgas kartis ta näiteks muru ning söendas selle peal vaid roomates edasi liikuda. Kohanemine toimus siiski küllalt kiirelt. Kui meie südame oli ta võitnud juba sünnikodus, siis "ümber näpu keeramine" leidis aset just nüüd, kohanemisperioodil.

Ta võis olla ehk kolmekuune, kasvanud ehtsa Maksikoer Fiki kombel iga päevaga lausa silmnähtavalt, kui ühel heal päeval otsustasime Helisega, et on aeg teha Leonardoga üks tilluke jalutuskäik. Noh, näiteks ümber meie kvartali. Kaval beebipoiss käis samme nii umbes kolmkümmend kuus- siis aga heitis tee peale pikali. Tema enam ei jaksa! Jah, paar sammu suutsime ta imekombel edasi meelitada- siis heitis uuesti siruli! Vaene väike, mõtlesime Elluga. Egas midagi, tuleb kanda!
Ah et kolmekuune tundub teile piisavalt väike, et teda kanda? Võib-olla küll. Ainult et- see ei kehti bernhardiini kohta. Kolmekuune berna on tohutult raske! Kandsime teda nii kordamööda kui kahekesi korraga, keeled vestil mõlemal. Pisike paks poiss peesitas mõnuga meie kätel. Koduväravast sissekandmine tegi meele nii rõõmsaks, et koeralaps jooksis kohe kaks auringi ümber kogu hoovi. Säh sulle väsinud koerabeebit! Kogemustega bernakasvatajad pidid end seda lugu kuuldes oimetuks naerma.

Ükskord kandsime teda veel. See oli bernhardiinide erinäitusel Võru-Kubijal, kus meile oli ööbimiseks reserveeritud peen lemmikulooma-tuba. Hotellipidajail oli vist selle toa tegelik otstarve läbi arutamata jäänud. Või ei tulnud neile toale silti kinnitades bernhardiini-tõug meelde. Mnjah, chihuahua´ga oleks vast selles suht korralikult välja vedanud. Küll aga mitte berna-beebiga. Ta pärjati küll näitusel muuhulgas parima beebikutsika tiitliga, kuid hotellituppa ei tahtnud ära mahtuda sellegipoolest. Pealegi pidi sinna jõudmiseks kasutama treppi. Seda aga Leonardo ei osanud. Ja tal polnud vähimatki kavatsust õppida! Trepi all olnuks küllaldaselt mugav. Kuna aga keegi meist, inimestest polnud huvitet ööd trepi all veetma, pidime taaskord jõuvarud koondama- ning pika vedimise peale saime ta nii teisele korrusele, kui tuppa. Olgu mainitud, et tol ööl ei maganud me silmatäitki. Kui toast poole moodustab voodi ning teise poole bernhardiin, ei ole uni kerge tulema. Leon sai siiski pika perutamise peale viimaks sõba silmale, kuid tema kõrgete detsibellidega norskamine ülejäänuid selles tegevuses just ei innustanud.  Hommikul lasi ta hotelli punasele vaibale suure loigu- tasuks meie magamata öö eest, mille peale naersime igatahes mõnuga.... (järgneb)

kolmapäev, 15. oktoober 2014

Liiga vähe mänguasju

Olen lastele mänguasjade ostmisel väga valiv. Eriliselt tõrjuv olen igasugu plastmassjullade ning mis seal salata- kõiksugu jubeda moenänni (koletisnukud jms.) suhtes. Eelmise aasta sünnipäevakutsele lisasime palve kinkida asjade asemel elamusi. See toimis ülihästi! Teatripiletid, ujulapääsmed, muuseumide ja näituste kinkekaardid ja mis kõik veel andsid suurepärase ühisaja veetmise võimaluse kogu aasta vältel!
Ülalmainitust hoolimata on trio mängutuba asju täis nagu ladu.
Ning ülalmainitust hoolimata arvavad nad ise, et neil on mänguasju häbiväärselt vähe.

Suusi käib nüüd meil üsna harva. Peale vanemate lahkuminekut elab ta ema juures Tartus, kus alustas sel sügisel ka kooliteed. Vahemaast hoolimata on Suusil isaga väga tihe kontakt- võiks öelda lausa hingesugulus. Nad armastavad ja igatsevad teineteist tõepoolest väga! Ainukeseks minu jaoks kaheldavaks armastuse väljenduseks on R. poolt Suusile ostetavad loendamatud asjad ja asjakesed, mis paiskavad paraku tahes-tahtmata tüliõunu ka meie õuele (just minu- mitte trio!- teistsuguste vaadete tõttu).

Sel nädalavahetusel oli Suusi meil. Tal oli mitu uut nänni ühes. Kolmikud olid kadedusest rohelised. Suusi lahkudes paiskas Joss, osalt kurbusest, osalt vihast, mulle näkku jõhkra süüdistuse:
"Suusi isa ostab Suusile kõike, mida ta tahab! Tal on niiiii ilusad asjad! Sina ei osta meile kunagi mitte midagi! Kuuled- mitte kunagi!!!"
Kuna minu reageering ei olnud piisavalt osavõtlik, kõrgendas poisike hääletooni ning tulistas mulle silmade vahele täiesti relvitukstegeva ja üdini haavava püändi: "Kuuled- tal on isegi üks koer! Üks punane plastmassist koer! Ja see kakab!!!"
No nii tõsise süüdistuse peale peaks küll avalikult oma läbikukkumist tunnistama...

esmaspäev, 13. oktoober 2014

Vann

Meil on kodus päris suur vann.
Mäletan hästi aega, mil kolmikud vannis pisikeste pallikestena üles-alla hüppasid ning nii rõõmsasti pladistasid, et kogu vannituba ujus. Vann oli neile toona basseini eest!
Märkamatult on möödunud mitmeid häid aastaid ning lugematuid pühapäevaõhtuid vannivahu, laevukeste-pardikeste, mullitamiste, sukeldumiste ning seebilõhnaliste kallidega.
Möödunud pühapäeval oli meil aga ilmselt üks viimaseid ühis-vanne.
Trio ei mahu nimelt enam kolmekesi meie suurde vanni ära ning vannituba ujub viimasel ajal mitte niivõrd koordineerimata liigutuste kuivõrd lihtsalt Archimedese seaduse tõttu (mis kõlab nii: vedelikus kehale mõjuv üleslükkejõud on võrdne selle keha poolt väljatõrjutud vedeliku kaaluga- ning meie näite puhul nii: kuna trio kehakeste üleslükkejõud on ajaga oluliselt kasvanud, pole veele vannis piisavalt ruumi ning see peab vägagi kaalukalt taanduma põrandale).
Ülatoodud seadusest lähtuvalt otsustasime üheskoos, et Joss hakkab edaspidi vannis käima omaette.
Aga mõelda vaid, milline tore eluetapp on läbitud kolmikuks olemise teel!

laupäev, 11. oktoober 2014

Hädavale

Jube huvitav- tihtilugu just siis, kui oled midagi täiesti kindlalt ära otsustanud, juhib kellegi nähtamatu käsi asja kardinaalselt vastupidisesse suunda.
Mul oli täna just järjekordne seesugune kogemus.
Otsustasin nimelt mõni aeg tagasi, et ei valeta enam. Mitte et ma mingi eriline valevorst oleksin, aga ikka tuleb ju eneseõigustuseks või väljavabandamiseks asju vahel veidike ilustada või siluda!
Hiljuti jõudsin aga pika mõttetöö tulemusel järeldusele, et tegelikult oleks vägagi võimalik ka hädavaledeta hakkama saada. "Ei saa" asemel öelda "ei taha" jne. Miski ei tohiks seda takistada!
Ega takistanudki. Kuni tänaseni.
Täna aga helistas mulle jälle see laulja. Mkmm, sellest lausest küll mingit skandaali ei haista- ta ei ole tuntud! Aga see-eest on ta üsna tüütu, kui helistamise-soone peale satub. Taipasin otsemaid, et head nahka sellest kõnest ei tule. 
Põhjus on lihtne- ta tahab laulda. 
Ja soovib, et mina teda orelil saadaksin.
Kõik oleks ju hiilgav, kui poleks ühte "aga". Vaadake, asi on nimelt selles, (kuidas nüüd peenetundeliselt öelda) et kui ta laulab, tuleb mulle kangesti nutt peale. Ja need ei ole härduspisarad.
Uskuge, kehvapoolne instrumentalist, kes kangesti esineda tahab, on tublisti kuulatavam variant, kui isehakanud laulja, kes oma oobertoonide kireva värvigamma tõttu adekvaatse kõrvakuulmise kaotanult vaesele kuulajaskonnale heal juhul vaid peavalu suudab garanteerida. See, mida inimese häälepaelad suudavad produtseerida, on igas mõttes uskumatu!
Mingil juhul ei soovi ma praegu olla üleolev. Loomulikult on kõikidel inimestel õigus esineda- ja küllap leidub igaühe jaoks ka tänulik kuulaja. Iseasi on see, kus üht või teist ülesastumist sobib korraldada. Isetegevus pole ju iseenesest põrmugi kehvem professionaalsusest ning enamus tababki hoobilt ära, kuhu end pakkuda. Näitlemishimulisena ei eeldaks ma ju Linnateatri huvi enese vastu, vaid alustaks ikka omakandi isetegevustrupi ausa liikmena! Aga mida teha nendega, kel piiritunnetus puudub?
Niisiis- telefon helises.
Toru mitte tõstes valetasin ma esimest korda.
Lauljanna oli visa. Tunni aja jooksul ründas ta mind viis-kuus korda. Kusjuures tal oli selleks täielik õigus! Tema ju ei loe minu mõtteid- "ära palun enam helista". Tema soovib, et ma vastu võtaksin ning prooviaja kokku lepiksin.
Mina aga ei saa vastu võtta. Sest ma ei julge talle öelda, et ei soovi temaga musitseerida. See ei oleks pealegi viisakas. Ma ei saa talle tunnistada, et kui ta tookord, kuus-seitse aastat tagasi, mind ära rääkis- ja see kontsert tuli veelgi jubedam, kui mu kõige tumedamad eeldused aimata lubasid- tõotasin ma endale, et ei ealeski enam!
Ja nüüd ta helistab...
Ma ei tulnudki olukorraga toime.
Peale seitsmeteistkümnendat helinat võtsin kätte... ja blokeerisin ta ära.
Säh sulle lõpmatut ausust!
 

neljapäev, 9. oktoober 2014

Vanus

Inimese vanus on ikka tugevasti vaataja silmades! Kui mitmed eakamad inimesed ütlevad minu kohta siiani jutu sees "sina noor laps...", "sul noored jalad..." vms., siis Loviisaga arenes eile õhtul päevamuljeid vestes järgmine dialoog:
Loviisa: "Ma ei taha, et me ükskord ära sureme!"
Mina: "Mis sa nüüd, kindlasti elame me veel pika elu!"
Loviisa (mind pika pilguga vaadates): "No sinu kohta seda küll kindlalt öelda ei saa..." :D

esmaspäev, 6. oktoober 2014

Muhu ja Eesti

Kolmikutel on praegu veel Eesti piiridest arusaamisega raskusi. Mis mõttes, juurdlevad nad, sõidetakse laevaga Soome ja see ei ole Eesti, sõidetakse laevaga Rootsi ja see ei ole Eesti, aga sõidatakse laevaga Muhusse ja see on Eesti.
Ei aita ka see, kui seletan, et ühel või teisel naabermaal ei räägita ju meiega sama keelt.
Mis mõttes, juurdlevad kolmikud. Ka muhu keel on ju kohati arusaamatu!
Igatahes- kui eile õhtul praamiga mandri poole loksusin, seljataga pikk ja ülitöökas (seekord töömahu tõttu ilma kolmikuteta) nädalavahetus meie kauni maakodu heaks, sain Jossilt kõne:" Tere emme! Kus oled? Ah praami peal? Kas oled juba Eesti vetes?" :)

kolmapäev, 1. oktoober 2014

Treppredel

Mina vist enam poodi ei lähe! Sest teenindajatega mul tõepoolest kohe üldse ei vea!
V. avaldas kahtlust, kas ma ehk ise müüjate närvisüsteemile kuidagi ebasoodsalt ei mõju. Kakskümmend kooseluaastat pole ilmselt piisav aeg teineteise varjatud iseloomuomaduste väljakaevamiseks. Ehk on kujutluspildis tõepoolest lihtsam esile manada puntras närvidega kolmikumammat, lapsed seelikusabas, raevunult mööda kauplust tormamas ja valjuhäälselt oma õigusi nõudmas, vastasena vaene ehmatatusest värisev ning pisaraid ripsmete taha peitev nooruke müüja, kes füüreri kobrutava vihalaviini all oma viimseid väärikuseraasukesi päästa püüab. 
Olgu ära mainitud, et see tänane oli sel juhul üsna vinge vastane!
Võtan nimelt juba mõnda aega iga säärast janti kui näitemängu, kus ka mulle üllatuslik roll on usaldatud. 
Päris huvitav on jälgida inimeste erinevaid käitumismehhanisme- isegi, kui need enesele mõistetamatud tunduvad. Noh, nii mõtlen ma muidugi pärast...

Täna sattusin kauplusesse K-Rauta, kus müüdi soodushinnaga treppredeleid. Et mul oli üht säärast Muhusse vaja, läkski redel pikemalt mõtlemata kaubaks. Aga oh häda! Kuna trio oli kaupluses kaasas, ei märganud ma kohe kassas, et maksin redeli eest ikkagi täishinna- 25 euro asemel 39. Üsna tõsine hinnavahe, kas pole?
Avastasin vea alles auto juures, kui hakkasin mõttes peastarvutamisega tegelema ning makstud summa kahtlaselt kopsakas tundus.
Jätsin lapsed autosse ja tormasin tagasi, et ülemakstud summa tagasi nõuda. (Et sõna "nõuda" ei mõjuks liialt agressiivsena, lisan siia oma olukorda selgitava lause: "Vabandage, selle redeli hinnaks oli märgitud kakskümmend viis eurot, mina aga maksin kolmkümmend üheksa. Kas saaksin selle siiski soodushinnaga?") Selgus, et asi pole sugugi nii lihtne. 
Kõige tähtsamaks tegelaseks ses järgnevas toredas näitemängus osutus kõiketeadev kassatädi, kelle juurde ma õnnetul kombel oma häda kurtma sattusin, kellele minu isik viisakast pöördumisest hoolimata vastukarva oli ning kes ilmselgelt ei soovinud mulle seda redelit hinnaalandusega ära anda.
"Kuulge, sellele redelile nüüd küll mingit allahindlust polnud!"
Kõiketeadva kassatädi korraldusel pidin kõigeks järgnevaks(!) esmalt infoletist mingi paberi hankima ning seejärel "osakonda" suunduma. (Kõlas, kui "kuriteopaika".)
Infos tuli päris pikalt oodata, kuna üks töömees vahetas parasjagu vales suuruses ostetud torusid ümber. Aga teha polnud midagi.
Lapsed olid endiselt autos ja aeg tiksus.
Vajalik paber käes, tõttasin jooksujalu "osakonda", st. paika, kus soodus-redelid seisid. Lubatud teenindajat polnud kusagil näha. Veidi kaugemal paistis aga veel üks infopunkt. Seal istus ka töötaja. Kurtsin talle kiiruga mure ära (kuna lapsed olid ju autos!), ta heitis treppredelitele põgusa pilgu, muutis hinna arvutis õigeks ja palus raha tagasisaamiseks uuesti ülalmainitud infoletti pöörduda. 
Aga siis saabus jooksujalu meie peategelane- tähtis kassatädi.
"Noh, kuidas redelitega on?"
Näitasin talle tõendit allahindluse kehtivuse kohta. Näitasin ka kollast hinnasilti treppredelite kohal.
"Kuulge, neil redelitel pole ju üldse samad koodid!"
Aga hinnasilt ja kirjeldus sildil vastab ju täielikult just neile redelitele!
"Need ei ole need redelid!"
Heake küll, aga näidake mulle siis neid redeleid! Mul on lapsed autos!
Nipsakas vastus, mis järgnes, solvas ikka päris korralikult:
"Huvitav, et kui õigete hindadega asju tahetakse soodushinnaga saada, on kõigil alati lapsed autos!"
Järgnes see, et tõin lapsed autost ära. Joss võib nimelt kergesti paanikasse sattuda, kui järsku avastab, et olen liiga kaua kadunud.
Kassatädi ei arvestanud vist, et neid nii palju on. Minu pilku vältides uuris ta oma pool tundi toolide koode.
Küsimuse peale, miks too teine töötaja siis kohe hinna ära muutis, tuli vastuseks: "Sinna letti ei oleks pidanud pöörduma. Neil seal on teine süsteem." (!)
Need "kahe eri süsteemi tüübid" ei suhelnud muide teineteisega kordagi!
Mingil hetkel võisin kätte võtta ühe teise, veidi teist värvi trepi, millel oli samuti teine kood- kuid kassasse ma sellega ei jõudnud- kõiketeadev kassatädi muutus jälle rahutuks ja pidas mu uuesti kinni.
Lõpuks anti mulle siiski luba võtta esimesena valitud trepp. Soodushinnaga. Aega oli läinud teist pool tundi. Ja ei ühtki vabandust!
Pöördusin tagasi infoletti. Ootasin seal koos trioga veelkord poole tunni ringis. Üks vene proua tahtis nimelt kõik ostetud kaubad ükshaaval tagastada.
Ega te vist enam väga ei imestakski, kui peale ülalkirjeldatut tõepoolest, lapsed sabas, raevunult mööda kauplust oleksin tormanud ja valjuhäälselt oma õigusi nõudnud?
Mina aga olen väärikas inimene.
Panin tagasisaadud raha hoolikalt rahakotti ning langetasin eesriide.
Kolmikud said tund aega tavapärasest hiljem lõunaunne.
Redel ootab pagasnikus rahulikult maalesõitu.

teisipäev, 30. september 2014

Iluvõimlemine

Loviisa ja Lisann käivad sellest sügisest iluvõimlemise trennis.
Lisannile meeldib, Loviisal võtab aga uue asjaga harjumine, nagu alati, aega.
Eelmisel korral ei saanud Lisann peapõrutuse tõttu trennist osa võtta. Loviisagi vingerdas, kuidas oskas, et pääseda. Lõpuks ta siiski taipas, et mind pole võimalik ära rääkida ning ohkas alistunult:
"Nojah, saab vähemalt kõhust lahti..."

neljapäev, 25. september 2014

Õnnetus ei hüüa tulles

Meil siin juhtus teisipäeva õhtul üsna tõsine õnnetus.
Vend Joss, kes ei seisa pudeliski paigal, tegi parasjagu saja seitsmekümnendat tiiru ümber esimese korruse. Me kõik oleme tema kihutamisega harjunud ega pööranud sellele suuremat tähelepanu. Ühel heal hetkel sundis aga mingi senituvastamata sisemine jõud teda kardinaalsele suunamuutusele. Niisiis pööras ta end sel saatuslikul silmapilgul järsku kannapealt ringi ning tormas ummisjalu vasturingi tagasi.
Lisann ei olnud sellise äkilise lükkega üldse arvestanud. Ta seisis meie koridori kõige kitsamas kohas, diivanipadi käes. Tal oli parasjagu mõttes trepi alla onnike ehitada. Pelgalt mõtteks see seekord jäigi. Sest vennake jooksis õekese lihtsalt täie hooga pikali.
See kõik käis nii kähku! Kostis kõva mats ja hetk hiljem minu spontaanne läbilõikav kiljatus.
Sain kohe aru, et seekord polnud tegemist tühise kukkumisega. Kuklaga vastu kivipõrandat lennata pole sugugi naljaasi.
Laps oli peale kukkumist väga loid. Ta tahtis vaid vaikuses lamada. Kuna kell oli juba üheksa, panimegi temaga pidzaama selga ja läksime seekord lausa pesemata voodisse.
Süda ei andnud mulle siiski rahu. Istusin kogu aeg Lisanni kõrval. Tundsin, et sellises loiduses on midagi valesti.
Umbes tund peale kukkumist hakkas Lisann oksendama. Helistasin kohe lastearsti infoliinile ja sain käsu kiiresti pöörduda lastehaigla traumapunkti. Oksendamine tekkib nimelt ajutursest ning siis on hädavajalik kohene arstlik jälgimine.
Kuna oksendamine kordus (kokku kuus korda), kirjutati meid haiglasse sisse, tehti kohene röntgen ning laps pandi oksendamise leevendamiseks ning vedelikupuuduse korvamiseks ööseks tilguti alla.
Palatis jäi Lisann koheselt magama ning magas rahulikult hommikuni.
Mina seevastu ei saanud sõbagi silmale!
Traumaosakonnas on ilmselt väga tõsiste diagnoosidega väikesed patsiendid. Seinte tagant kostis pidevalt pisikeste inimeste lohutamatut nuttu, kohati lausa hüsteeriasse kalduvat kisendamist. See tekitas ühest küljest õõva, teisest küljest aga andis kindlustunde, et küllap just siin saab kõik ainult paremaks minna. Ainult et... kas ikka kõikidel lastel oli ema kõrval paitamas-lohutamas?
Palvetasin sel ööl lakkamatult oma lapse ja kõikide teiste seal viibivate lapsukeste eest. Ka selle väikese tüdruku eest, kes oma ema ja kasuisa käe läbi sandiks pekstuna kusagil sealsamas elu eest võitles...

Hommik algas päikesepaiste ja rõõmsate uudistega. Röntgenipilt oli täiesti korras ja võisime rahuliku südamega koju sõita. Lisannil polnud eelmise õhtu loidusest jälgegi, ta andis mänguloomadega naabervoodi murtud käeluuga tüdrukule etendust, ronis aknalaual ning lõkerdas muretult naerda. Muidugi peaks ta nüüd mõned päevad veidi rahulikumaid mänge mängima ning trenni ei tohi sel nädalal minna, sest peapõrutus nõuab siiski mõningast taastumisaega- aga see pisiasi ei tundu üldse Lisannisse puutuvat! Hetk tagasi laskus ta teiselt korruselt alla- mööda trepi käsipuud...

Noil ärevail hetkil sai mulle taaskord selgeks, et tervis on meie kalleim vara,
Ning et pole sugugi palju selle eest igal päeval tänada...

pühapäev, 21. september 2014

Koristaja

Viimase mõniteist aastat oleme majapidamise korrashoidmiseks enam-vähem pidevalt kasutanud koduabilise, selgemalt öeldes koristaja abi-  eelkõige just seepärast, et kraamimisele kuluvat väärtuslikku aega kuidagi mõtestatumalt ja miks mitte ka meeldivamalt kulutada.
Kui aga meie senine koristaja enne suve tööst loobus, tundsin ahastuse asemel hoopis kergendust. Otsustasin, et nüüdsest saan oma koduga ise hakkama.
Mul oli kõrini koristamisele eelneva päeva närvilisest tundest!
Ma ei ole nimelt loomult eriti külalislahke tüüp, kuigi mu headele tuttavatele võib see ehk nii tunduda. Võtan asja tunde järgi- kellega on hea olla, selle küllatulek loomulikult ainult siiras rõõm. Hoopiski ei kutsu ma aga üle oma läve iga juhututtavat või valikul "kui juba see seltskond tuleb, las tulevad nemad ka...". Mkmm! Minu kodu on ikka päriselt minu kindlus.
Koristajaga ongi seetõttu raske. Pole sõber, pole ka suvaline juhututtav.
Vabal valikul ma teda majja ei sooviks.
Samas on mul tema teeneid väga vaja.
Ühesõnaga püüdsin kogu suve ise hakkama saada. Algus tundus paljutõotav. Tegin ühe korruse korraga. Ütleme, et esimesel päeval esimese. Teisel päeval vannitoad. Kolmandal teise korruse. Õige pea tekkis aga olukord, kus neljandal päeval avastasin, et esimene korrus on juba täiesti must ning kogu koristamisaktsioon algas otsast...
Esimene korrus. Vannitoad. Teine korrus.
Mingil hetkel muutus asi täiesti nüriks. Jaks lõppes samuti otsa. Kui ikka majas on viiesed kolmikud, ega siis laus-segadusest pääsu pole. Segaduse sabas käib aga alati ka mustus. Päeva-paariga on tolmurullid platsis. Lõputu ring!
Suve lõpul jaksasin koristada vaid ühe toa kaupa. Nüüdseks on asi nii, et kusagil on alati tomuimeja ootel. Ja mina ei jaksa enam rassida.
Koristaja võimalik majjatulek tekitab endiselt närvilise tunde.
Tema võimalik mitte-tulek aga täieliku enesehaletsuse.

See koristaja käis meie juures õnneks vaid ühe korra.
Seletasin talle ilusasti ära, mida teha. Näitasin oma öko-puhastusvahendid ette. Koristusvahendid olid samuti kenasti vaatevälja pandud.
Seejärel läksin mõneks tunniks välja.
Tagasi tulles kargas juba ukse pealt ninna räige keemiahais. Ma vist lausa karjatasin õudusest!
Minu uus abiline oli aga kõige selle sees väga rahuloleva näoga. Ta oli nimelt kapis veidike sobranud ja sealt ühe igivana Cilliti vetsupuhastusvahendi-pudeli leidnud. Sellega nühkis ta üle kõik, mis majas küürimist nõudis- seinad, põrandad, kraanikausid, kõik! Maja haises kui keemiavabrik!
Tema aga vaid õhkas rahulolevalt: "See Silli on ikka üks hea asi küll!"

Ah et miks V. ei aita? Vaadake, tema tööpäev algab kell 6 ja lõppeb kell 22. Nende kellaaegade vahel jõuab vaid magada- ja sedagi napilt...

reede, 19. september 2014

Uued tuuled lasteaias

Maikuus oli seis ikka väga nutune. Kohe nii nutune, et lasteaiakohad küll olid, kuid käia me seal peaaegu ei saanudki. Vastuseis oli vankumatu kui kivimüür.
Kaalusin tõsiselt muid variante. Aga kui sul on kolm last, keda tuleb pimedail sügis- ja talvehommikuil metsiku rahasumma eest kuhugi x kohta sõidutada, kui samal ajal on valla pakutavas asutuses, mis asub kodust minutise autosõidu või kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, kolme lasteaiaealise lapse puhul osalustasu ümmargune null, ei tõtta väga uisapäisa sildu põletama....
Uudis uue hooaja kaadrivahetusest andis julgust septembrikuiseks taasalustuseks. Pikki tunde ja päevi läks trio veenmisele, et "sel aastal on kõik palju parem", kusjuures alateadlikult veensin iseennastki, et "ega hullem ju ikka olla saa!"
Nii astusidki mu kolm päikesepruuni rõõmurulli sügisel taas üle selle kõhklusi tekitava maja läve. Taaskohtumine ületas kõiki ootusi, päris ausalt!
"Mulle meeldis lasteaias!", oli kui pai mu kõrvadele- ja seda veel Loviisa suust!
"Meil oli põnev päev!" kõlas Jossi arvamus.
"Mul on palju sõpru!" lisas Lisann.
Teadsin küll, et nende avalduste peale oleks naiivne kohesesse eufooriasse langeda. Aga uue õpetajaga rääkides tundsin ka ise olukorra kontrolli all olevat. Ka teine õpetaja oli paarilise vahetusest silmnähtavalt võitnud!
"H. ja K. on mõlemad lahked ja toredad," ütlevad lapsed. Jumal tänatud!
Nüüdseks oleme lasteaias käinud kolm nädalat. Saan õpetajatelt igapäevast tagasisidet- kõik tundub olevat nagu peab. Ainus hetkel teadaolev mure on Loviisa lõunauinak- aga seegi on viimastel päevadel päris nututa laabunud. Pealegi ei käi nad ju lasteaias iga päev.
Kui tohutult palju sõltub ikka inimesest! Lasteaias, koolis, küllap huviringiski...
Võib ju olla tobe süsteem või mis iganes muud, siiski on inimene see, kes selle meie jaoks talutavaks, et mitte öelda, lausa meeldivaks võib muuta. Või siis vastupidi...
Nüüd on see vähemalt tõestatud.

neljapäev, 18. september 2014

Tolmuimejamees

Ei tea, kas ka teised väldivad poes müüjatega suhtlemist, kartes nende ebaprofessionaalsuses taaskord pettuda? Mina nimelt pöördun klienditeenindaja poole vaid viimses hädas. Tavaliselt olen mind huvitavate toodete kohta internetis korraliku eeltöö teinud ning kaupluses ütlen oma soovi kindlal ning tugeval toonil, laskumata näiteks alljärgnevasse diskussiooni:
Too lugu leidis aset täna pärastlõunal ühes Tallinna OnOff kaupluses. Seal olid müügil imeodavad tolmuimejad, mille tehnilised näitajad ei olnud sugugi kehvemad nende märksa kallimatest liigikaaslastest. Asi hakkas mind huvitama. Muhusse oleks nimelt väga tolmuimejat vaja! Milleks liialt kulutada? 
Vaatasin ringi. Mu vaateulatuses oli kaks võimalikku "ohvrit", tüdruk leti taga ning pisut närvilise olekuga ning kuidagi kuivetuna mõjuv papi riiulite vahel. Kuna mu enda närvisüsteem jätab ka vahel vajaka, valisin esimeseks vastajaks neiu. Too aga tõstis kohe allaandmise märgiks käed- ei teadvat tolmuimejatest midagi! Võtku ma aga julgesti vanamees ette!
Papi närviline olek ei kutsunud üldse küsimusi esitama. 
Täpselt sama tundsin nädal tagasi ühes teises elektroonikapoes, kui pidin valima kolme erineva keeduplaatidega lauaahju vahel- kuna seda, mille internetis välja valisin, müügil polnudki. Tookord tegid müüja eemaletõukavaks tema nätsu närivad hiigel-lõuad, mis oleksid suurema vaevata kinni pistnud ka minu koos soovitud ahjuga. Nihkusin külg ees ühe teise müügipoisi poole, et ehk tema tegeleb minuga edasi, aga nätsulõug ei lasknud end petta. Ta sisistas tollele sümpaatsemale "minu klient" ning too kadus kui tuuleõhk poe tagaruumidesse. See selleks.
Dialoog kuivetu papiga oli järgmine:
Mina: Miks need tolmuimejad seal nii odavad on? Ma sooviksin ühte sellist oma maamajja, kas see oleks kehv valik?
(Antud küsimus langetas mind papi silmis automaatselt prükkari staatusesse. Ta valis tooni, mida inimeste juures üle kõige väldin- üleoleva)
Papi (käriseva riiaka häälega): Mäh, neil pole ju nimegi!
Mina: Kas need on siis teistest kehvemad?
Papi: Muidugi, kui nime pole, on kehvemad!
Mina: Aga näitajad sildil pole ju kehvad?
Papi: No niuksed tundmatud firmad panevad ükskõik mis silte!
Mina: Nii, et nad valetavad oma andmeid?
Papi: No mina ei tea, võibolla ei valeta... Aga neil pole nime!
Mina: Kas see Electroluxi masin siin kõrval on parem? Selle näitajad on samad, hind aga kolm korda kõrgem.
Papi: No muidugi parem. Sellel on ju nimi!
Oleksin heameelega papigi nime küsinud ja ta odavate tolmuimejate kõrvale soodumüüki paigutanud. Selle asemel lahkusin aga tühjade käte ja ilma mingi informatsioonita.
Tahaks kohe põhimõtte pärast proovida, kas too Daewoo tõesti teistele nii palju alla jääb!
Või on neil keelatud odavaid asju müüa?
Sel juhul võiks ju vähemalt müügimehe jutt väheke adekvaatsem olla!
Seesinane oli nagu kana.

teisipäev, 16. september 2014

Piimamees

Õnneks on maaelu veidi ka linna tulnud. Mnjah, muidugi ei ela me ju päris linnas.
Aga ikkagi on uhke öelda, et meil on siin nüüd päris oma piimamees! 
Kui imevahva tunne on koju jõudes külmakasti kiigata ning leida sinna varem valmisjäetud purk ääreni täis vastlüpstud piima!
Meie kolm "piimavasikat" on igatahes õndsuse tipul.
Muide, Karl Johann ei ole kunagi eriti "piimakas" olnud. Alles eelmisel aastal ei võtnud ta piima suu sissegi! Kevade ja suve jooksul on aga toimunud vaikne muutus ning nüüd palub poiss toidu juurde piima järjest sagedamini.
Lisann seevastu on tõeline "piimasõltlane". Tema võib päeva jooksul lausa mitu tassitäit alla kulistada. Ta kuulutab kõigile regulaarselt ka külmiku piimavarude seisu, andes eriti häälekalt märku juhul, kui see läheneb kriitilise piirini.
Loviisalgi ei ole piima vastu midagi, kuid olen täheldanud, et temal esinevad "piimaneelud" periooditi. Ilmselt on rikkumata lapse keha parim dosaator, teades eksimatult, millal midagi vaja.
Olen omaaru-toitumisnõustajad, kes mingeid norme paika panevad, omaette lihtsalt välja naernud. Mina ei ole Jossile kunagi vägisi piima sisse pressinud. Ega ka muid piimatooteid. Ju siis nüüd tuli õige aeg.
Teisalt ei ole ma aga ka tõbise lapse nina alt piimatassi ära napsanud, viidates "teadjate" arvamusele piimast kui hirmsast limatekitajast. Meie aja toidukülluses elavad inimesed oma elu ikka liiga raskeks. Tugevad lapsed paranevad ju niikuinii kiiresti- piimaga ja piimata!
Niisiis piimamees on meie majas nüüdsest väga oodatud mees!

Muhu

Siiski ei jõua ma enam nii tihti kirjutada, kui varem. Põhjus on lihtne.
Mul on nüüd Muhu saarel oma talu!
Jah, suvi oli emotsionaalses mõttes tohutult raske, ometi täitus just selle raske suve lõpul üks mu ammuseid unistusi- saada Muhusse päris oma maamaja.
V.oli ostuga nõus tingimusel, et Muhu on minu "projekt".
Mu isa sünnitalu asub meie maamajast linnulennult umbes kilomeetri kaugusel. Lapsena Muhus veedetud suvedel kasutasime just sellest majast möödaviivat teekest ratastega ujuma sõitmiseks. 
Niisiis on rand meie maamajast vaid väikese jalutuskäigu kaugusel!
Rand oli toona kivine. Sisse läksime tennised jalas. Umbes rinnuni vees asetses hiiglaslik kivilahmakas, mida kutsusime "suurekaks". Päris ujumiseks tuli tennised "suurekale" jätta ja kivilt peakat hüpata.
Praeguseks on rannajoon nii palju muutunud, et "suurekat" ma küll üles ei leia!
Ükskord oli ujumaminekuga hirmus kiire. Pidin isatalust "ujukad" haarama, teised lapsed jäid eemale kurvi peale ootama. Kihutasin mis hirmus. Paksul kruusal aga jalgratas libastus ning kukkusin suure hoo pealt kogu pikkuses kruusale. Mu käed, jalad ning isegi kõht olid verised. Sääreluus ilutsenud auk tuletab praegugi armi näol seda hirmsat kukkumist kui aegluubis meelde. Ujumine jäi muidugi mõneks ajaks ära.
Kas teate, et põldmarjad on päris valmis? Ja et sookured juba lähevad- igatsusest pakatavate kruugete saatel?
Mina aga tulin esivanemate tallatud radadele, oma juurte ligidale, selleks...et jääda.




neljapäev, 11. september 2014

Konnapäästja

Käisime Johanni ja Loviisaga õhtusel rattatuuril. 
Praegusel ajal on tee peal palju konni. Et konn on Loviisa lemmikloom, tegelebki ta meie matkadel ja rattasõitudel peamiselt konnade päästmisega, kandes kõik tee peal kalpsavad krooksujad emaliku hoolega ohutule mururibale.
Täna pikutas asfaldil eriti rasvane isend. Loviisa viskas ratta juba sõidu pealt kus seda ja teist ning juba oligi suur konna-Lonni ta soojade pihkude vahel. Vähe puudus, et "nõiutud prints" suudlusegi oleks saanud! 
Mõni minut hiljem vuras samast mööda auto. 
Loviisa rind pakatas uhkusest. 
"Ma päästsin selle konna elu!" õhkas ta.
Siis aga muutus tüdruku pilk vidi äraolevaks ning kerge kibedusnoot hääles, lisas ta tasakesi: "Kahju ainult, et sellest ajalehtedes ei kirjutata..."

kolmapäev, 10. september 2014

Üle pika aja

Vahepeal ei olnud mul mitte mingisugust kirjutamissoovi. Suvi oli kirju, tuubil täis erinevaid emotsioone, naeru ja pisaraid, uhkust ja meeleheidet. Rida erinevaid rolle, valik erinevaid teeradu ning kõige krooniks vajadus olla ema, kakskümmend neli tundi ööpäevas.
Suvi oli meeletult raske.
Raskustes oleme me aga suhteliselt üksi. Vinname seda va kannatuste karikat kord ühele, kord teisele õlale. Ära kah ei raatsi visata. Nii on väsimus kiire tulema. Ning kurtmine tekitab kuulajais ebameeldiva tunde.
Niisiis- mul läheb igati hästi!
See, millest ma täna ei kirjuta, jääb niikuinii hüplema praeguste ja tulevaste ridade vahele, pistes südikalt rinda teemadega, mida võin julgelt lahata.
Igatahes olen jälle valmis "pastakat haarama".

reede, 1. august 2014

Äikese eel

Merel kogus äike jõudu. Sihvakad välgunooled tantsisklesid rünkmustade pilvede vahel kõuekõmina üha kiireneva trummipõrina saatel. Tõusev tuul tõstis randuvad lained paarimeetriseks vahtupuristavaks valliks. Kõige selle kohiseva kaose seest vilksatas aeg-ajalt kolm õnnelikku lapsenägu. Rõõmsatest naerusuudest võisin aimata vaimustunud kilkeid, tuuleveskitena vehklevad käed-jalad keerasid otsekui kõigele omalt poolt veelgi vinti juurde.
Istusin liival ja tundsin sõnulseletamatut rahu. Just selles majesteetlikus mühas asuski vaikuse märkamatu tagauks.
Teisisõnu võib ehk ütelda nii:

Kiriku ümber 
puhus täna see vägev soe tuul,
kõik kohises lakkamatult,
kõik viis lendu, tooli, padja, raamatu,
teetopsi, küpsisepaki...

Imelik oli vaadata, et küünlal keset kirikut
leek isegi ei võbelenud.
Kõik see möll
oli ainult väljas.
(T.Õnnepalu)


neljapäev, 24. juuli 2014

Rahaabi

Peame maamaja ostuplaane.
Lapsed on kangesti elevil.
"Millal me juba sinna majja sõidame, kas homme?" pärib Loviisa.
"Ootan´d lapsuke, ega need asjad nii kiiresti ka ei käi!" manitsen mina.
"Aga miks me homme ei või minna?"
"Sest emmel on võib-olla vaja veel pangast raha juurde küsida," seletan.
Loviisa nägu lööb särama. Ah et nii väike probleem!
"Emme, sa ei pea pangast raha küsima!" hüüatab ta rõõmsalt, "ma võin kogu oma hoiupõrsa raha sulle anda!"
"Mina annan ka!" kepsleb Lisann ligi.
"Minu raha võid ka võtta," teeb Johanngi veidi raske südamega õilsa otsuse.
Noh, see mure on niisiis lahendatud...

kolmapäev, 23. juuli 2014

Täiskasvanud inimene, sa ju vastutad!

Töötasin kunagi Õnnepalees lühikest aega koos ühe naisega, kes suitsetas vahetpidamata ja tema silmad... jah, need veekalkvel silmad ei unune ealeski- tundus, nagu nutaks ta vahetpidamata. Viimaks selgus, et tema aastane tütar oli mõni aeg tagasi poriloiku uppunud...
Mina ja kolmikud armastame hullupööra Pikakari randa. Muidugi on meil üle Eesti ka teisi lemmikuid, kuid kodustel suvepäevadel keerame autonina tihtilugu just sinna. Põhjus on muidugi laevalainetes! Sest mis võiks olla toredam, kui see, kui möödasõitvate laevade (möödasõitvad laevad on nimelt kõik Tallina sadamasse saabuvad ja väljuvad laevad) tekitatud salalikult kaldale lähenevad, järk-järgult korralikku jõudu kogunud ning viimaks hiidlaineteks kasvanud veemassid rannasolijaile korraliku äkkrünnaku korraldavad, pahaaimamatuil ujujail hetkega üle pea lajatavad, nii et kogu seda määratut jõudu tunnetades ka kogenuil ikka ja jälle südame alt õõnsaks võtab ning tugevast adrenaliinilaksust lausa kiljatama sunnib! Ei, sellise vaatemängu vastu pole sulnitel päikesepaistel pilkuvatel järvesilmadel midagi panna!
Medalil on aga ka teine külg. Seesama lõbus laintemöll võib olla ülimalt ohtlik, kui ei täideta ellujäämiseks vajalikke elementaarseid reegleid, millest esimene kõlab nii: lapsed püsigu vanemate valvsa pilgu all kalda lähedal.
Pikakaril läheb nimelt üsna ruttu sügavaks.
Seetõttu panigi mind täna imestama, et mitte öelda vihastama fakt, et kohtasin rannal kolme väikest last, kelle vanemaid ei suutnud ma vähemalt kümne minuti jooksul tuvastada! Esimene poisike jooksis trio kala kallale- neil on nimelt üks hiiglasuur täispuhutav oranž kala nimega Mulli, mille turjal on vahva lainteharjal ratsutada- püüdes seda Loviisalt ära rebida. Joss ei jätnud talle omaselt õde hätta ja asus rünnakule, lükates "vaenlase" ilma liigse tseremooniata ristseliti vette. Muutusin hetkega valvsaks. Kuid poisikese vastu ei tundnud keegi huvi! Ta sulistas minu vaateväljas, kord lähemal, kord kaugemal. Alles tüki aja pärast tuli ta ema, jäätis käes ning pääsesin lisalapse valvamisest.
Siis tulid laevalained. Käsutasin oma lapsed kalda lähedale. Tõusin igaks juhuks ka päevatustekilt püsti, et vajadusel vette söösta. Korraga nägin ühte ujumisrõngaga last, kellest just hiidlaine üle oli rullunud, puristamas ja läkastamas, silmis ilmselge kabuhirm. Laevalainete ajal pole muide kaldale pääsemine üldse lihtne, veevood suruvad muudkui tagasi. Lapsel pole vajalikku jõudu kusagilt võtta. Vanemaid polnud paraku samuti kusagilt võtta. Õnneks pääses seegi laps pika rabelemise peale veest ning ehk leidis kellegi, kes temast hoolis.
Kolmas põnn oli õige pisike ning otsis vanemaid vetelpäästjate seltsis.
 Kui mina olen trioga üksi rannas, olen nagu valvekoer. Mitte hetkekski ei pööra ma pilku kõrvale! Sestap ei mõista ma, kuidas on võimalik laps rannas ära kaotada?! Või minna rahuliku südamega jäätist ostma? Jätta laps ujumisrõngaga hiidlainete kätte? Jutt on koolieelikutest! Kahe kuni viiestest!
Tihti naerame ameeriklasi ja nende kentsakaid seadusi, a´la et laps tuleb kooliuksel otse õpetajale üle anda või et enne kaheksateistkümnendat eluaastat ei tohi üksi koju jätta, muidu tuleb kriminaalkaristus. Kohati on jah imelik! Eesti tundub aga asi olevat teises äärmuses. Kuidas muidu saab vohada säärane ükskõiksus ja vastutustundetus? Minu meelest peaks (väike)lapsed silmist kaotanud vanematele kehtestama kopsaka trahvi- ehk vähemalt rahakaotushirm teeks inimesed veidi tähelepanelikumaks? Kuigi- mis väärtus on rahal lapse elu kõrval! See võib juhtuda nii kiiresti, nii märkamatult... Ja aega enam tagasi ei pööra.
 Naine Õnnepaleest läks sel saatuslikul päeval samuti vaid hetkeks. Sellest piisas eluaegseteks pisarateks. 
Mina aga soovin hüpata oma lastega üle lainete, taustaks meremüha ja kilked. Seltsiks teisedki rõõmsad perekonnad.
Toredad hetked, mida hiljem õnnelikuna meenutada...

reede, 18. juuli 2014

Murtud luu

Sel suvel on mul käed-jalad tööd täis. Olen märkamatult andnud oma jah-sõna umbes kümnele kontserdikorraldajale. Niisiis tuleb igal päeval leida põnev võimalus trio valvsa pilgu alt oreli taha hüppamiseks ja salamisi iseenesega kihla vedamiseks, mitu minutit täna häirimatult harjutada lubatakse. Keskmine on viis.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tahtsin lugejaile südamele panna, et kui teil juhuslikult mõni luu peaks murduma, siis ärge uskuge kõrvalseisjate targutusi- eriti mis puutub luumurru väidetavasse ülespaistetusse. Nimelt kalpsasin ma hiljuti nädala jagu ringi murtud varbaga, mis ei olnud (kolmanda päeva järel) sugugi paistes, mistõttu pealtvaatajad-kaasamõtlejad selle diagnoosi otsemaid välistasid ning ka mind, kes ma kõikvõimalikest meditsiiniasutustest nagu katkust hoidun, selles veenda suutsid!
Oi, kuidas ma armastan suvesid! Juba esimene grilliõhtu, mille tavatseme maha pidada laste ristimise aastapäeva, 31.mai paiku, (mis aga sel aastal talviste ilmade tõttu suhteliselt tubaseks jäi ning mu suveigatsuse-piinu lausa laulupeoni pikendas), on kui uks kauaigatsetud sulnisse maailma. Katkend laulust "Juba linnukesed...", kus "lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind", kehtib minu puhul täielikult.
See juhtus Muhus. Mul pidi ülejärgmisel päeval olema kontsert. Oli ka, lisan etteruttavalt.
Olin parasjagu Liiva poest saanud hea noosi. Huvitav, kas mõnele inimesele veel tunduvad maapoed romantilised ja ääretult huvipakkuvad- või olen mina ainueksemplar? Üks "koopasselohistamist" nõudev saak oli umbes seitsmekilone arbuus, millega ma aga kahtsusväärsel kombel (tänu veidi suurtele plätudele) kivitrepil komistasin, maha prantsatasin, ning seejärel paar minutit sõnatult sääres haigutavat auku vahtisin. Sellest voolas nimelt üsna ohtralt verd. Varvast ei pannud ma tol hetkel üldse tähele. Tema andis endast hiljem märku.
Orelimäng vajab erilisi kingi. Kingad peavad olema madala, suhteliselt laia kontsa ning tingimata nahktallaga. Hea oleks, kui need joonistuksid täpselt jala järgi. Hetkel, mil üks suur varvas teistest kolm numbrit suuremana ühtlasest rivist välja kõrgub, orelikingi väga hästi jalga suruda ei saa. Küll aga tean nüüd täpselt, mis tunne oli Tuhkatriinu õdedel! No ei suru kristallkingakest jalga, nuta või naera!
Kontserdil see siiski õnnestus. Mingi ime läbi käisin veel kõrgetel kontsadel kummardamaski!
Paistetus taandus ning suvine veidi paindlikum igapäevarütm loksus taas paika.
Ainus, mis valvsaks muutis, olid öised valud. Muutudes päev-päevalt (ehk siis öö-öölt) painajalikumaks, tekitasid nad minus lõpuks lausa voodissemineku hirmu. Oleksin ma uneski aimanud, et mu varbaluu on katki, poleks ma muidugi  kilomeetrite viisi mööda naaberkülade põldusid matkanud, poleks vast ka laste jalgrataste kõrval lidunud ning trepist üles-alla oleksin ehk samuti tormanud vaid äärmisel vajadusel.
Üleeile andsin alla. Kuna mu telefonile tuli abivajav sõnum verekeskusest, mõtlesin, et olgu siis pealegi arstilkäigu-päev. Peale vereloovutamist seadsin sammud EMO-sse...
Hoolimata röntgenülesvõttest, millel isegi viieaastased raskusteta luumurru asukoha näitasid, pole mu jalg kipsis. Välistasin selle variandi eos. Õnneks ei sunnitud ka. Luu pidavat asetsema õigesti ja vajavat palju rahu ning minimaalset liikumist.
Järgmisel nädalal on mul kontsert Narvas, seejärel tulevad kolm ülesastumist orelifestivali raames, galakontsert Toomkirikus ning paar väiksemat esinemist.
Usun, et tegutsedes paranen kõige kiiremini!
Ja magamist ma ka enam ei karda- murtud luul on täielik õigus valutada!
Vaat sellised lood...

pühapäev, 29. juuni 2014

Tõekuulutaja

Titehäälega tädi avaldas täna kogu tõe.
Seltskonna jututeemaks oli parasjagu väljaränne.
Kas välismaal ootavad tõesti pudrumäed ja piimajõed? Või tuleb siiski pingutada- nii siin kui mujal?
Titehäälega tädi, kes istus veidike kaugemal ega võtnud esialgu vestlusest osagi, erutus ühel hetkel väga. Ta viskus rindkerega järsult lauale ja karjatas traagilisel toonil: "Tuleb minna!"'
Kogu seltskond vakatas.
"Siin pole pikka pidu," jätkas tädi otsustaval titetoonil, "kel info käes, see teab."
Juuresolijad kergitasid kulmu.
Titehäälega tädi kohmetus hetkeks, kuid kogus end kiiresti.
"Mina," kuulutas ta, "olen juba aastaid klassikalainel. Ma tean, mis tegelikult toimub. Kaks aastat ainult klassikalainel!" Sõrm vibutas tekstiga kaasa.
Vahetasime hämmeldunult pilke.
Titehäälega tädi niheles.
"Klassikaraadio, noh...", pidi ta viimaks meile, uskmatuile, kõik kaardid avama...

Ei tea, mis kuuseis praegu on, ega ometi jälle täiskuu?

pühapäev, 15. juuni 2014

Jah, täiskuu

Täiskuu ajal on nad jälle aktiivsed.
Nagu täna.
Mängisin ühte ristimist. Kiriku suur uks oli lahti, rahvast käis sisse-välja.
Tema tuli otsejoones esimesse pinki. Peaaegu minu kõrvale.
Sain kohe aru.
Kogu ristimise aja püsis ta vaikne.
Kui aga algas õnnitlemine, tundis temagi ilmselt mingit omamoodi pingelangust, küünitas taskust suupilli ja proovis kaeblikult minu meloodiatele kaasa mängida.
Mis sellest, et kogu aeg sassi läks!
Ikka uuesti! Veel kord!
Moodustasime üheskoos nagu mingi kummalise ansambli.
Täiskuu duo.
Ja kes saabki õigupoolest öelda, et minu mõtted olid sealjuures selgemad?

Meie

Õde Ellu tuli Tartust. Joss oli teda uksel tervitamas.
"Kuidas sul läheb, venna?" küsis Ellu.
"Loviisal oli palavik," vastas väikemees tõsiselt.
"Aga millega sina praegu tegeled?" päris õde edasi.
"Praegu me mängime," ütles Joss rahulikult.
Kas märkasite? Tõepoolest, "mina"-vormi kasutab trio üliharva!
Ikka "meie"!
Nii mures kui rõõmus.


teisipäev, 10. juuni 2014

Veel lasteaiast

Minu talvine kaheosaline lasteaiateemaline kirjutis siin ja samateemaline kiri tagasisidena lasteaiale tõid esmasel hindamisel meie probleemidesse uskumatult positiivse lahenduse.
Kasvatajad hakkasid nimelt minuga aktiivselt suhtlema! Päevapealt. Kohe iga korra järel tulid ja rääkisid laste päevast. Mul oli nii hea meel!
Uus langus tuli aga märtsis. See oli ühel reedesel päeval, kui mina sõitsin Rooma, mistõttu lapsed olid sunnitud lasteaeda lõunauinakule jääma.
Siinkohal oleks paslik teha väike kõrvalpõige ja rääkida veidike kolmikute magamisharjumustest. Titena oli meie kõige suurem unimüts Loviisa. Lisann oli üsna erk ja rahutu. Johanni unevajadus asetses kusagil õdede oma vahepeal- kuidas kunagi.
Nüüd aga on olukord vastupidine.
Lisann on kuldmagaja, Johann saab samuti asjaga hakkama, Loviisakese ööpäevane unevajadus on aga teistest umbes kahe tunni võrra väiksem. Naljatame isekeskis, et Loviisa magas oma une beebieas täis. Iga kord ei ole see aga talle endale sugugi lõbus. Näiteks siis, kui need kaks üleliigset tundi just lasteaia uneajale juhtuvad sattuma. Eks katsuge ise kaks tundi järjest sunduslikult lamada!
Peale seda reedet, mil ma Rooma sõitsin, ei ole mul õnnestunud triot enam kordagi lasteaeda magama jätta. Vähe sellest- tekkis uus vastuseis üldse lasteaeda minekule.
Tükk aega ei saanud ma probleemile pihta.
Arutasime asja kasvatajatega, nemadki kehitasid õlgu, nentisid, et asi on üsna võimatu ja soovitasid koguni psühholoogi poole pöörduda. Lastelt sel ajal mingit adekvaatset hinnangut ei tulnud.
Mida kevade poole, seda enam tundusid lapsed eelistavat üht kasvatajat.
Mina suhtlesin endiselt mõlemaga ja kummagi käitumises mingit probleemi ei näinud.
Asi süvenes.
Mais mindi "vale" kasvataja päeval aeda vaid väga valju nutuga. (Välja arvatud Lisann, tema pole kordagi nutnud). Minu kannatus oli katkemas.
Ja siis hüüdis Johann ühel heal päeval poolkogemata läbi pisarate õige põhjuse välja: "Ma ei taha, et Loviisa teise rühma viiakse!"
Mis mõttes teise rühma???
Kujutage ette, kasvataja oli öelnud, et kui Loviisa oma jonni(!) otsemaid järele ei jäta, viiakse ta tittede(!) rühma, kus on seesuguste pirisejate koht! Laps kartis paaniliselt võõrasse rühma minekut!
Samas ei suutnud ta käsu peale nuttu peatada, sest meil kodus ei ole kombeks tundeid maha suruda. Meil pole kombeks ka probleeme üle ukse visata.
Ja Johann, väike mees, tüdrukute vapper kaitsja, tundis olukorrast säärast jõuetust, et suutis vaid kaasa nutta!
Kuidagi kurb on.
Hakatuseks jäime suvevaheajale.
Eks pika suve jooksul jõuab mõelda...

reede, 6. juuni 2014

Kosmeetik 2

Ah, olgu nende kujutletavate rollidega nagu on...
Kogu see igitobe väänlemine, tõmblemine ja sagimine oli lühidalt välja öeldes korraldatud selleks, et reaalsustaju täieliku hävingu ajel lahkunuks ma salongist 1400 (loe: tuhat nelisada) eurot maksva kreemikohvriga.
Müügipsühholoogia, tuleb tõdeda, on vägagi huvitav valdkond...
Jättes aga sealsetele inimestele kellegi kõrge ülemuse poolt päheõpetatud teksti (kuhu kuulusid säärased totakad repliigid nagu "mul on suur rõõm sinuga lähemalt tuttavaks saada", "tore oleks ka sinu erialast lähemalt kuulda, täna aga räägin mina sulle kosmeetikast", "ma ei tea küll ühtegi sinu poolt nimetatud igapäevaselt kasutatavat toodet, aga hoiatan, et paljud neist sisaldavad hormoone", "sinu näonahal on peale tänast protseduuri tunduvalt vähenenud pigmendilaigud ja kuperoosa, kortsupõhi(!) on tublisti tõusnud jne.) kõrvale, analüüsiksin meeleldi kahte mõtteidtekitanud olukorda.
1) Näide. Algul tehti too lubatud kosmeetikaprotseduur mu ühele näopoolele, misjärel pidin sellele andma hinnangu, võrreldes tulemust teise, protseduurita näopoolega. Ehkki tunnetasin vaid seda, et mu ühe näopoolega on tegeldud ja seetõttu oli ehk vereringe aktiivsem, ei rahuldanud nii mage vastusevariant teenindajat. "Las ma annan omapoolse hinnangu", ütles ta ning märkides soravalt ära pigmendilaikude vähenemise, kuperoosa (mida mul pole eluski olnud) tunduva kadumise, näonaha helenemise, kortsupõhja tõusu ja naha parema üldise toonuse, tegi ühtlasi küsitlusankeeti rahulolevalt riste, misjärel mämmutas nagu lapsele: "Näed, viis ristikest kümnest, no mitu protsenti see on? Lausa viiskümmend! Milline suurepärane tulemus!"
Ülaltoodud näitest lähtuvalt tõstatangi küsimuse, et kui tegu peaks olema minu hinnanguga, mispärast siis tema märgitud ristikesed arvesse läksid? Aga ega ma asja kaua vaka all hoidnuki!
Kui saabus järgmine küsitlusvoor, kus üks ettekirjutatud küsimustest kõlas nii: "Kas arvate, et teie näonahk võiks seda toodet kasutades kuu ajaga tunduvalt paraneda?", oli mu vastus esmalt küll: "Saaksin sellele küsimusele vastata ju alles kuu aja pärast, mis siin ikka arvata!"
Aga nagu võite arvata, oli see vastus päris vale. Kosmeetiku nägu tõmbus pilve ja ta selgitas mulle taaskord nagu lapsele: "Kui palju sul täna näonahk paranes? Viiskümmend protsenti! No mõtle ise, kui palju paraneb ta kuu ajaga!"
Seepeale puhkesin ma naerma ja vastasin: "Hea küll, kui teie nii ütlete, siis küllap on ette nähtud nii vastata, pange aga rahuga kirja!" Ja ta panigi!
2) Kui esimene punkt oli üles ehitatud lihtsal pettusel, siis teine teema psühholoogiliselt palju kavalam. Selleks on raha.
"Kas võiksite meile öelda põhjuse, miks selle kohvri ostust loobute?" kõlas küsimus ja vastust teadsid nad juba ette. Jah, noogutasid nad mõistvalt, tavalisel eesti inimesel ei ole paraku nii palju raha, et endale midagi säärast lubada.
Selles lauses peitubki kogu psühholoogia!
Inimesele ei meeldi üldiselt vaene näida. Oma ringkonnas võidakse küll kurta madalate palkade ja kallite hindade üle, võõrastele püütakse aga esineda igati edukana. See fakt võis saada komistukiviks nii mõnelegi eevatütrele (sest keegi peab ju ometi neid kohvreid ostma!). Spetsiaalselt sulle tehtud tubli allahindlusega hinnapakkumine "müügijuhi" poolt (kes tuligi tagasi, oo õudust!), 1200 eurot 12-kuu pikkuse järelmaksuvõimalusega, annab ehk ajule tõepoolest ilustatud valesignaali- no mis see 100 eurot kuus ikka maksta on! Aga küllap pääseb terve mõistus juba koju jõudes taas võidule, ahastusega käsikäes.
Ka rikkal inimesel pole rohkem lootust. Keegi ei hakka võhivõõrale selgitama, et teate, tegelikult saaksin ma need potsikud teilt ära osta küll, kuid ei pea seda sugugi otstarbekaks. Kõlaks kui asjatu ärplemine. Pealegi on too vastusevariant eelnevalt ära blokeeritud, kuna märkisin (loe: kosmeetik märkis) kõik tooted ülivajalikeks.
Mäng käib niisiis suuresti inimese enesehinnanguga. Ma enda oma just ülikõrgeks ei pea, aga kogu see tsirkus valmistas mulle lihtsalt nalja. Ning vahepeal ka hämmeldust. Ostumõtet ei tekkinud hetkekski. Tahaksin lihtsalt huvi pärast kohtuda inimesega, kellele säärane müügitaktika sobib.
Lõppvaatuses sirutas Väänlev Madu mulle paberi. Pidin sinna kirjutama viieteistkümne uue ohvri telefoninumbrid. Mind paigutati istuma kõige viimasesse ritta. Ma ei huvitanud enam kedagi. Tants käis juba uute tulijate ümber.

kolmapäev, 4. juuni 2014

Kosmeetik 1

Ohohoo, kus mina täna käisin!
Kosmeetiku juures! Ah et mis siin siis niiväga erilist on?
Kohe räägin!
Asi algas sellest, et paar päeva tagasi helistati mulle tasuta kosmeetikuaja pakkumisega. Mõistus ütles küll kohe, et tasuta lõunaid ei ole, aga no kesse siis mõistust kuulab! Ikka südant- et võta aga vastu kui tasuta pakutakse! Pealegi olevat just mind soovitanud üks mu hea tuttav, kelle kohta teadsin, et ega ta mulle vast mingit jama kaela määrida ei laseks. Ütlen kohe ära, et asja sisul polnud põhimõtteliselt vigagi, ainult et keegi oleks võinud poole sõnagagi hoiatada, et too kosmeetik ja palju teisi kaastegevaid asjapulki etendavad samal ajal minu lõbustamiseks mingit arusaamatut komejanti. Vaadake, mulle pole kunagi eriti sellised tükid meeldinud, kus publik ettehoiatamata etendusse kaasatakse, hoidku veel selle eest, et tema kulul peenikest nalja visata- et noh, kuidas reageerib. Just sellisesse jantmängu sattusin aga täna hommikul.
Muide, nad helistasid mulle muide kahe päeva jooksul umbes viis korda, kas ma ikka tulen ja ega ma ometi ära pole unustanud- mul on tõepoolest vahel mäluga kehvasti, kuid päev-paar seisavad asjad siiski meeles. Noh, ilmselt enamus ütlevadki aja peale kolmandat kõnet ära, ainult minusugune ahnepäts ei taganenud tasuta pakutavast "präänikust" ka maniakaalse tüütamise puhul.
Etendus algas minu sisenemisel salongi. Mesimagus Näitsik volkles leti tagant nähtavale nagu graatsiline madu, näidates mulle aupaklikult koha esimese reas, kummardudes ning pälvides nähtamatult publikult esimese aplausi.
Mõne hetke pärast asus mängu Proua. Proual oli kandvam roll. Pealegi tekitas Proua ametinimetus- müügijuht- täiesti haakumatu kontrasti tema välimusega. (Mõningatel vanaldastel naistel on nimelt komme end üle meikida, et seeläbi nooremad välja paista, mis on aga eos määratud ebaõnnestumisele, tekitades ka käesolevas näiteks vastupidise ja küllaltki hirmuäratava efekti). Kahetsusväärsel kombel meenutas Proua seal õõtsudes ja minuga kurguhääselt kudrutades bordelliemand Kate´i Steinbecki raamatust "Ida pool Eedenit"- jah, sedasama elukogenud ja halastamatut, kes ajaks, mil lõbumaja pidama hakkas, juba mitu inimest, kaasa arvatud oma eelkäija, teise ilma oli saatnud.
Too proua saatis mind õnneks vaid kosmeetiku ruumi, pälvides oma rolli eest nähtamatult publikult  teise marulise aplausi. Veidi tegi mind küll ärevaks Proua lubadus mõne aja pärast tagasi tulla- kujutlesin nimelt üsnagi selgelt tema rünnakut, üdini kavalat ja jälgijätmatut.
Õnneks astus just õigel hetkel mängu Lihtne Maatüdruk, mu kujutletav kaitsjanna, kelle selge ja ilma absoluutselt mingi näitlejameisterlikkuseta hääl mulle teatud turvatunde sisendas- ning ma otsustasin siiski jääda...

esmaspäev, 2. juuni 2014

Ämma killud 1.

Nagu eelmises postituses juttu, põeb S. tuulerõugeid eriti raskelt.
Eile saabus armas ämm triot hoidma ja nägi samuti, mida laastav haigus nägusa noormehega teinud on.
"Vaene poiss!" hüüatas ta summutatud nuuksete saatel (ta on nimelt erakordselt õrna hingega ja vaatepilt, kordan veel, ei olnud kergete killast).
Eelnevalt kirjeldatu platseerus muidugi ülejäänud päeva konkurentsituks esiteemaks ja mitmel korral pühkis vanaemake vargsi pisaraid.
Õhtul, juba veidi rahunenult teemat lahata suutes, täheldas ta aga muuseas järgmist:
"Igatahes see on hea, et Helis S.-ga juba enne tuulerõugeid tuttavaks sai..."

Tuulerõuged

Meil käis täna hommikul kiirabi.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb aga alustada nelja nädala tagusest ajast.
Nimelt jäi siis trio täies koosseisus tuulerõugetesse. Kõik ühel päeval!
Haigus kulges ülikergelt, tagades südamerahu, et "nüüd on see siis tehtud".
Neljapäeval, kaheksandal mail käisime arsti juures, kes meid terveks tunnistas. Reedel,üheksandal, tuli Helis koos S.-ga (peigmees) koju. Teadsin, et Helisel pole tuulerõugeid olnud, aga kuna kõikidel lastel tundusid koorikud kenasti peal olevat ja arsti juureski käidud, oli süda kerge- nakkusohtu enam pole. S. teadis end olevat seda lastehaigust põdenud.
Elu läks edasi.
Helis läks Tartusse tagasi, vahepeal veetis ka napi nädalakese hansalinn Lübeckis.
Käesoleva nädala esmaspäeva õhtul tulid noored taas koju.
Helisel oli väike palavik. Ah, mis see 37,5 ikka teeb! Järgmiseks hommikuks oli palavik läinud. Ainult nägu oli selline... nagu oleks raevukalt vistrikke pigistatud.
Mida sa oma näoga teinud oled, halasin. Ausõna, mitte midagi pole teinud, halas ka tema vastu, kuna punniline nägu tegi tuju tusaseks. Mingeid seoseid meil kahe nädala taguste sündmustega ei tekkinud.
Kuna Helis tahtis väga oma sõprade lõpueksamit kuulama minna, tegin talle korraliku õhtujumestuse, millega kõikse hullem õnnestus ära peita.
Pärastlõunal ta aga helistas.
"Mul on tuulerõuged." Niisiis- ikkagi.
Tema koju jõudes ei olnud selles enam kahtlustki.
Aga ka S. oli haigeks jäänud. Kõrgesse palavikku. Edasi kulges olukord paralleelselt.
Helis muutus järjest täpilisemaks. Temal palavikku enam ei tulnud.
See-eest püsis palavik S.-l. Kusjuures väga kõrge.
Neljapäeval saabus Helise täppide kõrgaeg.
Ühtlasi saabus ka tõe-hetk- S. läks samuti täpiliseks. Kohe väga. Kohe üliväga.
Ta siiski ei olnud lapsena tuulerõugeid põdenud!
Täppe tekkis tund-tunnilt (võib-olla lausa minut-minutilt) juurde. Olemine muutus järjest talumatumaks.
Ööd jäid magamata. Miski ei leevendanud valusegust sügelust.
Eile õhtul sõitsid noored Merimetsa haiglasse.
Sealt saadeti S. rohtudega koju tagasi.
Olukord muutus aga veelgi hullemaks.
Täna hommikul, kui kraadiklaas jälle 39,5 näitas, kutsusime kiirabi.
Lastehaigustega pole täiskasvanutel nalja, vastati. Ja tuldi kiiresti kohale.
Haiglasse minna õnneks siiski ei tulnud. Haiguse "tipp" on praeguseks seljatatud.
Loo moraal on see, et tuulerõuged võivad (aga ei pruugi) täiskasvanuna tõepoolest tohutult raskelt kulgeda. Nägin seda nüüd oma silmaga.
Jätke meelde- kui palavik kõrge ja täppe lisandub minutitega, ei tohi jääda ootama, vaid tuleb otsemaid haiglasse sõita- on olemas rohi, mis viirust hävitab, kui seda haiguse algusjärgus võtta.
Mida meie ei teadnud.
Ja kuna Helisel läks kergelt, ei osanud kartagi.
Tunnistan, et pole nii hullu nahka ealeski näinud!
Mnjah, ja selle, et koorikutega punnid on nakkavad, peaks kah kuhugi infosse riputama...

reede, 30. mai 2014

Toortoitlaste viperused V

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Sõbrannal on juba 10aastasest peale olnud paanikahäired, vahelduva eduga on paremaks ja hullemaks läinud. Hetkel on asi nii hull juba et ta on valmis võtma antidepressante. Siinkohal minu küsimus: kas on ka teistmoodi võimalik?

Nõuandeid:
- Aitab kui hommikul kolmele asjale mõelda, mille üle tänulikkust võib tunda.
- Kord päevas saata sõnum või helistada erinevatele inimestele ja öelda, miks nad lahedad on.
- Lugesin tärklisetalumatuse kohta ja tuluke peas hakkas põlema.
- Sisuliselt tuleb analoogselt sinna paanikahoo algpunkti sisse saada. 
- Lasta hirmul kasvada ja kasvada ja kasvada samal ajal tunnetada mis tunded üles tõusevad.

- Tuleks tervendada ka minevikku ja eelmisi elusid.
- Aga äkki ei ole paanikahäire?
- Mõnel juhul võib olla tegu diagnoosimata autismiga.
- Antidepressante soovitaks vältida, need muudavad hingetuks robotiks.

Geniaalne!Meie, teadmatud, võtkem aga nüüd alandlikult kätest kinni ja hüüdkem gurudele valjuhäälne: alle-aaaaaa!!! 

kolmapäev, 21. mai 2014

Katsejänestest

Juhtusin mõni päev tagasi kõnelema ühe emmega, kelle laps alustab sügisest õpinguid kesklinna eliitkooli esimeses klassis. "Tubli laps," kiitsin. Noh, on ju tubli, et läbi eksamite kadalipu väljavalituks osutus...
"Me käisime kõikide parimate koolide katsed läbi," ütles too ema seepeale, "igale poole võeti vastu!"
Ma polnud endiselt kiitusega kitsi, kuigi katsete-sõna ei tekita minus just kõige positiivsemaid tundeid.
"Aga sellele eelnes ikka tohutu drill, iga päev etteütlused ja arvutamine, täitsime teise klassi matemaatika töövihikuid, tegime loogikaülesandeid ja õppisime inglise keelt," jätkas too emme,"peale selle käis ta kahes eelkoolis."
Mu kiitus kahanes märkamatult noogutamiseks. Jajah, eks vist tõesti tuleb palju treenida, pomisesin silmi maha lüües. Sest korraga ei olnud ma enam siiras.
Korraga vasardas mu peas vaid üks küsimus- mille nimel see kõik?
(Tõsi, ka Helis astus kooli  katsetega. Ehee, mõtlesin, et pakun lapsele rahuliku ja pingevaba kooliminekut! Õnneks ei olnud mul õrna aimugi, et ühele kohale pretendeerib lausa neli last, niisiis toimus  püüneleastumine suurema treeningu ja pabistamiseta- ja muud varianti ju tagataskus polnudki!)
Kuid mõelda vaid- päris eliitkooli tarvis tuleks trio drillimist alustada juba praegu- ikka selleks, et nad pooleteist aasta pärast südame värinal võõraste kohtumõistjate palge ette saata, ja hiljem juba sildistatult- kas piisavalt hea või läbikukkunud- tagasi saada.
Neid silte enam maha ei pese. Piisavalt hea võib ju esialgu uhkekski teha. Aga teadmine, et see on kellegi teise hinnang, kellegi teise otsus minu lapse elu üle, ei annaks ealeski rahutunnet. Liiatigi siis tagasisaatmine.
Minu lapsed on alati piisavalt head. Ka siis, kui nad ei soovi täna arvutada. Ka siis, kui mõni sõna jääb kokku veerimata. Ka siis, kui "vaal" seisab paberil ühe a-ga. Mis vahet seal on?
Hoopis teravama tähelepanuga jälgin iseenesliku õppimissoovi järk-järgulist teket. Püüan seda alal hoida, kui äsjasüttinud lõkkeleeki. Meie koolisüsteemis kipub õige ruttu tekkima olukord, kus sõna "peab" lööb sõnal "tahan" igaveseks jalad alt- ning õiget tahet enam ei tekkigi...
Ah, mis ma ikka arvustan- eks igaüks teeb nagu õigeks peab.
Lihtsalt- natuke kurb on.
Arvasin millegipärast, et ega see asi nii hull ikka ei ole...



reede, 9. mai 2014

Ilus uni

Läksime trioga õde Ellule bussijaama vastu. Trio oli üleväsinud ja kohe-kohe uinumas. Sel hetkel, kui Ellu autosse istus, kukkuski Jossi pea "tolksti" ettepoole. Ka teised uinusid peagi.
Viisime õde Ellu Nõmmele, kust ta juba oma auto võttis. Tüdrukud ärkasid, kui me auto seisma jäi ja Ellu väljus, Joss mitte. Joss ärkas alles kodus. Siis enam õde Ellut autos ei olnud.
Joss oli tuppa jõudes kuidagi kohmetu. Tundus otsekui midagi otsivat. Jalutas aga mööda maja, väike murekorts kulmude vahel. Ühel hetkel tuli ta minu juurde ja lausus vaikselt: "Ma vist unistasin õde Ellust nii palju, et nägin unes, nagu oleks ta meie autos olnud..."

neljapäev, 8. mai 2014

Liiga vaikne

Emmeee!
Kuna trio oli lõunauinaku välja vilistanud, tundsin end juba kella viie paiku otsekui väljaväänatud kalts. Kuuldes neid ennastunustavalt mängimas, hiilisin külg ees magamistuppa,  viskusin oma armsasse voodisse, mille jalutsisse, lisan vahemärkusena, oli keegi asetanud eesti lipu, sellesama suure, mis rahvupühade ajal maja küljes lehvib, mistõttu hetkeks läbis mu väsinud keha ja vaimu marurahvuslik tundevirvendus- aga see polnud üldse tähtis. Sain lamada! Mnjah, kuni umbkaudu viie sekundi pärast kõlas südantlõhestav:
Emme!
Lisann.
Jaa, hõikasin vastu.
Eemmee!
Hüüe kordus tugevamates detsibellides.
Jaa, hõikasin vastu.
Eeemmmeee!
Lapse hääl lausa katkes suurest röökimisest.
Jaa, hõikasin täis kopsuga vastu.
Seekord ta igatahes kuulis...
Ära ole nii vaikne, kostis viimaks rahunenud hääl ja mäng jätkus vanades tuurides.

teisipäev, 6. mai 2014

Orelireis Põhja-Poolasse

Mai esimestel päevadel käisid  kaksteist eesti organisti Eesti Orelisõprade Ühingu eestvedamisel orelireisil Põhja- Poolas.
Esimesel päeval tutvusime Gdanski orelitega. Sealseks vaieldamatuks pärliks on Oliwa katedraalis asetsev ligi 7900 orelivile ja 110 registriga Johann Wulfi orel, mille esialgne, nüüdseks ajaloo keerdkäikude tõttu mitmeid kordi ümber ehitatud versioon valmis aastail 1755-1780 . Juba selle pilli unikaalne vitraazaknent ümbritsev rokokoo-prospekt võttis oma võimsuses sõnatuks. Kui sellele lisandus organisti sõrmede alt Händeli Messiase võimas Halleluuja-koor, muutes oreli otsekui elavaks- üle kogu prospekti liikusid muusikaga kaasa keerubid ja trompeteid mängivad inglid, keerlesid kellamängud- oli orelirõdul seistes tunne sõnulseletamatu.
Teist reisipäeva alustasime ringkäiguga suursuguses Pelplini katedraalis ning jätkasime imekaunis Toruń´i linnas. Sealses Ristija Johannesele ja evangelist Johannesele pühendatud peakatedraalis on muuseas ristitud kuulus astronoom, heliotsentrilise maailmasüsteemi alusepanija Mikołaj Kopernik. Meie reisiseltskond huvitus eelkõige väikesest barokkorelist, mis ehitatud aastal 1688 kohalike meistrite poolt. Sealse organisti lahkel loal said seda vana väärtuslikku pilli oma käega proovida kõik soovijad. Tagasiteel Gdanskisse põikasime sisse ka Malborki (Marienburg). Sealne linnus, mille peakatedraal ootab küll veel renoveerimist, on suurim telliskividest ehitatud linnus ja suurim gooti stiilis linnus maailmas.
Kolmanda reisipäeva ning võib öelda, et kogu reisi „pärl“ avanes meie ees Pasłęk´i linnakeses. Hiljuti täielikult renoveeritud meister Hildebrandt´i orel, mille kahte vastasseinal asetsevat võimsat prospekti ühendas, sarnaselt Gdanski Oliwa katedraaliga, kaunis vitraazaken, võitis oma imelise kõlaga kõigi südamed. Siinkohal ei saa jätta mainimata ülipõhjalike orelialaste teadmistega kohalikku preestrit Jan Sindrewicz´it, kes ei pidanud paljuks jutustada ülipõhjalikult oreli keerukast ajaloost ja renoveerimisest ning lubada seejärel kõiki soovijaid ka oma käega seda kaunist pilli proovida. Pasłękist sõitsime edasi Fromborki, kus asub võimas katedraal imekauni barokse oreliprospekti ja kiriku tagaosas põrandal, otse kuulajate keskel asetseva 5-manuaalise mängupuldiga.
Katoliiklikus Poolas on kogudused suured ning kirikud rahvast täis. Huvi tundub jaguvat ka oreli kui muusikainstrumendi vastu. Suuremates, väärtuslikumate pillidega katedraalides toimuvad mitu korda päevas (Oliwa katedraalis lausa igal täistunnil) oreli esitlused. Kuulajaile demonstreeritakse selle jumaliku instrumendi pea ammendamatuid võimalusi- käo kukkumisest, tuulekohinast või karu möiretest kaasaegse filmi- või lausa poppmuusika peaaegu audentselt kõlavate esitusteni, rääkimata sümfooniaorkestri või või oratooriumi-koosseisu võimsast imitatsioonist, kus lõpuakordid otsekui kergitaksid kiriku katust. Meie reisiseltskonnas tekkis arutelu, kas säärased esitlused, kus rahvast meelitatakse vaid „hittidega“, millel tihtilugu ei ole „päris“ orelimuusikaga mingit seost, ikka õigustavad ennast. Pidime tõdema, et küllap õigustavad- kui see veidikegi aitab orelit ja organisti elukutset populariseerida. Muide, Poolas on valdav enamus organistidest mehed. Tööpäevad on pikad, lisaks oreli esitlustele kolm-neli missat päevas, pluss uue repertuaari pidev omandamine. Loomulikult on tegemist suurepäraste mängijatega.Pikkadel autosõitudel (vahemärkus: Poolas on nüüd uued, harukordselt head teed!) ja õhtustel koosviibimistel tuli lisaks päeval nähtule jutuks olukord eesti kirikus ning organisti roll tänases koguduses. „Ma ei soovi olla ainult organist“, kõlas üks viimase õhtu mõtetest. Ning kellelegi ei tulnud lahti seletada, mis on selle töö tegelik haare. Tänutunne kordaläinud reisi ja toreda seltskonna üle jääb küllap veel kauaks kaiguma koraaliimprovisatsioonina kaunil Hildebrandti orelil- „Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita...“