Kolmapäev, 1. oktoober 2014

Treppredel

Mina vist enam poodi ei lähe! Sest teenindajatega mul tõepoolest kohe üldse ei vea!
V. avaldas kahtlust, kas ma ehk ise müüjate närvisüsteemile kuidagi ebasoodsalt ei mõju. Kakskümmend kooseluaastat pole ilmselt piisav aeg teineteise varjatud iseloomuomaduste väljakaevamiseks. Ehk on kujutluspildis tõepoolest lihtsam esile manada puntras närvidega kolmikumammat, lapsed seelikusabas, raevunult mööda kauplust tormamas ja valjuhäälselt oma õigusi nõudmas, vastasena vaene ehmatatusest värisev ning pisaraid ripsmete taha peitev nooruke müüja, kes füüreri kobrutava vihalaviini all oma viimseid väärikuseraasukesi päästa püüab. 
Olgu ära mainitud, et see tänane oli sel juhul üsna vinge vastane!
Võtan nimelt juba mõnda aega iga säärast janti kui näitemängu, kus ka mulle üllatuslik roll on usaldatud. 
Päris huvitav on jälgida inimeste erinevaid käitumismehhanisme- isegi, kui need enesele mõistetamatud tunduvad. Noh, nii mõtlen ma muidugi pärast...

Täna sattusin kauplusesse K-Rauta, kus müüdi soodushinnaga treppredeleid. Et mul oli üht säärast Muhusse vaja, läkski redel pikemalt mõtlemata kaubaks. Aga oh häda! Kuna trio oli kaupluses kaasas, ei märganud ma kohe kassas, et maksin redeli eest ikkagi täishinna- 25 euro asemel 39. Üsna tõsine hinnavahe, kas pole?
Avastasin vea alles auto juures, kui hakkasin mõttes peastarvutamisega tegelema ning makstud summa kahtlaselt kopsakas tundus.
Jätsin lapsed autosse ja tormasin tagasi, et ülemakstud summa tagasi nõuda. (Et sõna "nõuda" ei mõjuks liialt agressiivsena, lisan siia oma olukorda selgitava lause: "Vabandage, selle redeli hinnaks oli märgitud kakskümmend viis eurot, mina aga maksin kolmkümmend üheksa. Kas saaksin selle siiski soodushinnaga?") Selgus, et asi pole sugugi nii lihtne. 
Kõige tähtsamaks tegelaseks ses järgnevas toredas näitemängus osutus kõiketeadev kassatädi, kelle juurde ma õnnetul kombel oma häda kurtma sattusin, kellele minu isik viisakast pöördumisest hoolimata vastukarva oli ning kes ilmselgelt ei soovinud mulle seda redelit hinnaalandusega ära anda.
"Kuulge, sellele redelile nüüd küll mingit allahindlust polnud!"
Kõiketeadva kassatädi korraldusel pidin kõigeks järgnevaks(!) esmalt infoletist mingi paberi hankima ning seejärel "osakonda" suunduma. (Kõlas, kui "kuriteopaika".)
Infos tuli päris pikalt oodata, kuna üks töömees vahetas parasjagu vales suuruses ostetud torusid ümber. Aga teha polnud midagi.
Lapsed olid endiselt autos ja aeg tiksus.
Vajalik paber käes, tõttasin jooksujalu "osakonda", st. paika, kus soodus-redelid seisid. Lubatud teenindajat polnud kusagil näha. Veidi kaugemal paistis aga veel üks infopunkt. Seal istus ka töötaja. Kurtsin talle kiiruga mure ära (kuna lapsed olid ju autos!), ta heitis treppredelitele põgusa pilgu, muutis hinna arvutis õigeks ja palus raha tagasisaamiseks uuesti ülalmainitud infoletti pöörduda. 
Aga siis saabus jooksujalu meie peategelane- tähtis kassatädi.
"Noh, kuidas redelitega on?"
Näitasin talle tõendit allahindluse kehtivuse kohta. Näitasin ka kollast hinnasilti treppredelite kohal.
"Kuulge, neil redelitel pole ju üldse samad koodid!"
Aga hinnasilt ja kirjeldus sildil vastab ju täielikult just neile redelitele!
"Need ei ole need redelid!"
Heake küll, aga näidake mulle siis neid redeleid! Mul on lapsed autos!
Nipsakas vastus, mis järgnes, solvas ikka päris korralikult:
"Huvitav, et kui õigete hindadega asju tahetakse soodushinnaga saada, on kõigil alati lapsed autos!"
Järgnes see, et tõin lapsed autost ära. Joss võib nimelt kergesti paanikasse sattuda, kui järsku avastab, et olen liiga kaua kadunud.
Kassatädi ei arvestanud vist, et neid nii palju on. Minu pilku vältides uuris ta oma pool tundi toolide koode.
Küsimuse peale, miks too teine töötaja siis kohe hinna ära muutis, tuli vastuseks: "Sinna letti ei oleks pidanud pöörduma. Neil seal on teine süsteem." (!)
Need "kahe eri süsteemi tüübid" ei suhelnud muide teineteisega kordagi!
Mingil hetkel võisin kätte võtta ühe teise, veidi teist värvi trepi, millel oli samuti teine kood- kuid kassasse ma sellega ei jõudnud- kõiketeadev kassatädi muutus jälle rahutuks ja pidas mu uuesti kinni.
Lõpuks anti mulle siiski luba võtta esimesena valitud trepp. Soodushinnaga. Aega oli läinud teist pool tundi. Ja ei ühtki vabandust!
Pöördusin tagasi infoletti. Ootasin seal koos trioga veelkord poole tunni ringis. Üks vene proua tahtis nimelt kõik ostetud kaubad ükshaaval tagastada.
Ega te vist enam väga ei imestakski, kui peale ülalkirjeldatut tõepoolest, lapsed sabas, raevunult mööda kauplust oleksin tormanud ja valjuhäälselt oma õigusi nõudnud?
Mina aga olen väärikas inimene.
Panin tagasisaadud raha hoolikalt rahakotti ning langetasin eesriide.
Kolmikud said tund aega tavapärasest hiljem lõunaunne.
Redel ootab pagasnikus rahulikult maalesõitu.

2 kommentaari:

  1. Appikene!! Mul siis jogurtitega Rimis vedas eile - üle kümne minuti vist ei läinud, et riiulil reklaamitud soodustust saada. :) Mõnusalt kirja pandud lugu, igatahes.

    VastaKustuta