Teisipäev, 16. september 2014

Piimamees

Õnneks on maaelu veidi ka linna tulnud. Mnjah, muidugi ei ela me ju päris linnas.
Aga ikkagi on uhke öelda, et meil on siin nüüd päris oma piimamees! 
Kui imevahva tunne on koju jõudes külmakasti kiigata ning leida sinna varem valmisjäetud purk ääreni täis vastlüpstud piima!
Meie kolm "piimavasikat" on igatahes õndsuse tipul.
Muide, Karl Johann ei ole kunagi eriti "piimakas" olnud. Alles eelmisel aastal ei võtnud ta piima suu sissegi! Kevade ja suve jooksul on aga toimunud vaikne muutus ning nüüd palub poiss toidu juurde piima järjest sagedamini.
Lisann seevastu on tõeline "piimasõltlane". Tema võib päeva jooksul lausa mitu tassitäit alla kulistada. Ta kuulutab kõigile regulaarselt ka külmiku piimavarude seisu, andes eriti häälekalt märku juhul, kui see läheneb kriitilise piirini.
Loviisalgi ei ole piima vastu midagi, kuid olen täheldanud, et temal esinevad "piimaneelud" periooditi. Ilmselt on rikkumata lapse keha parim dosaator, teades eksimatult, millal midagi vaja.
Olen omaaru-toitumisnõustajad, kes mingeid norme paika panevad, omaette lihtsalt välja naernud. Mina ei ole Jossile kunagi vägisi piima sisse pressinud. Ega ka muid piimatooteid. Ju siis nüüd tuli õige aeg.
Teisalt ei ole ma aga ka tõbise lapse nina alt piimatassi ära napsanud, viidates "teadjate" arvamusele piimast kui hirmsast limatekitajast. Meie aja toidukülluses elavad inimesed oma elu ikka liiga raskeks. Tugevad lapsed paranevad ju niikuinii kiiresti- piimaga ja piimata!
Niisiis piimamees on meie majas nüüdsest väga oodatud mees!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar