Leon I

Beebikutsikas Leonardo tuli meie majja Helise 11.sünnipäevaks. Ta sündis Paldiski lähedal 8-liikmelises pesakonnas koos viie õe ja kahe vennaga. Oma valiku tegime paarinädalaste imearmsate kutsikate seast ning koerapoisi, kellele hiljem pandi nimeks Leonardo, jätsime kojutoomiseni meelde suure C-tähe kujulise seljamustri järgi.
Täpselt kahekuusena asus Leonardo elama meie juurde. Algul oli tema magamiskohaks suur naabritelt laenatud näitusepuur, hiljem aga ehitati tema tarbeks õuele nägus kollane vaateaknaga kuut. Kasvatasime Leonardo teadlikult õuekoeraks, kuigi külmadel talveöödel oli tal magamiskoht ka garaazis. Üle toa piiride ei astunud see koer kunagi. Uks võis vabalt lahti olla.

Meile tulles oli Leonardo segaduses. Eks ta igatses ema järele. Muuhulgas kartis ta näiteks muru ning söendas selle peal vaid roomates edasi liikuda. Kohanemine toimus siiski küllalt kiirelt. Kui meie südame oli ta võitnud juba sünnikodus, siis "ümber näpu keeramine" leidis aset just nüüd, kohanemisperioodil.

Ta võis olla ehk kolmekuune, kasvanud ehtsa Maksikoer Fiki kombel iga päevaga lausa silmnähtavalt, kui ühel heal päeval otsustasime Helisega, et on aeg teha Leonardoga üks tilluke jalutuskäik. Noh, näiteks ümber meie kvartali. Kaval beebipoiss käis samme nii umbes kolmkümmend kuus- siis aga heitis tee peale pikali. Tema enam ei jaksa! Jah, paar sammu suutsime ta imekombel edasi meelitada- siis heitis uuesti siruli! Vaene väike, mõtlesime Elluga. Egas midagi, tuleb kanda!
Ah et kolmekuune tundub teile piisavalt väike, et teda kanda? Võib-olla küll. Ainult et- see ei kehti bernhardiini kohta. Kolmekuune berna on tohutult raske! Kandsime teda nii kordamööda kui kahekesi korraga, keeled vestil mõlemal. Pisike paks poiss peesitas mõnuga meie kätel. Koduväravast sissekandmine tegi meele nii rõõmsaks, et koeralaps jooksis kohe kaks auringi ümber kogu hoovi. Säh sulle väsinud koerabeebit! Kogemustega bernakasvatajad pidid end seda lugu kuuldes oimetuks naerma.

Ükskord kandsime teda veel. See oli bernhardiinide erinäitusel Võru-Kubijal, kus meile oli ööbimiseks reserveeritud peen lemmikulooma-tuba. Hotellipidajail oli vist selle toa tegelik otstarve läbi arutamata jäänud. Või ei tulnud neile toale silti kinnitades bernhardiini-tõug meelde. Mnjah, chihuahua´ga oleks vast selles suht korralikult välja vedanud. Küll aga mitte berna-beebiga. Ta pärjati küll näitusel muuhulgas parima beebikutsika tiitliga, kuid hotellituppa ei tahtnud ära mahtuda sellegipoolest. Pealegi pidi sinna jõudmiseks kasutama treppi. Seda aga Leonardo ei osanud. Ja tal polnud vähimatki kavatsust õppida! Trepi all olnuks küllaldaselt mugav. Kuna aga keegi meist, inimestest polnud huvitet ööd trepi all veetma, pidime taaskord jõuvarud koondama- ning pika vedimise peale saime ta nii teisele korrusele, kui tuppa. Olgu mainitud, et tol ööl ei maganud me silmatäitki. Kui toast poole moodustab voodi ning teise poole bernhardiin, ei ole uni kerge tulema. Leon sai siiski pika perutamise peale viimaks sõba silmale, kuid tema kõrgete detsibellidega norskamine ülejäänuid selles tegevuses just ei innustanud.  Hommikul lasi ta hotelli punasele vaibale suure loigu- tasuks meie magamata öö eest, mille peale naersime igatahes mõnuga.... (järgneb)