Kolmapäev, 21. mai 2014

Katsejänestest

Juhtusin mõni päev tagasi kõnelema ühe emmega, kelle laps alustab sügisest õpinguid kesklinna eliitkooli esimeses klassis. "Tubli laps," kiitsin. Noh, on ju tubli, et läbi eksamite kadalipu väljavalituks osutus...
"Me käisime kõikide parimate koolide katsed läbi," ütles too ema seepeale, "igale poole võeti vastu!"
Ma polnud endiselt kiitusega kitsi, kuigi katsete-sõna ei tekita minus just kõige positiivsemaid tundeid.
"Aga sellele eelnes ikka tohutu drill, iga päev etteütlused ja arvutamine, täitsime teise klassi matemaatika töövihikuid, tegime loogikaülesandeid ja õppisime inglise keelt," jätkas too emme,"peale selle käis ta kahes eelkoolis."
Mu kiitus kahanes märkamatult noogutamiseks. Jajah, eks vist tõesti tuleb palju treenida, pomisesin silmi maha lüües. Sest korraga ei olnud ma enam siiras.
Korraga vasardas mu peas vaid üks küsimus- mille nimel see kõik?
(Tõsi, ka Helis astus kooli  katsetega. Ehee, mõtlesin, et pakun lapsele rahuliku ja pingevaba kooliminekut! Õnneks ei olnud mul õrna aimugi, et ühele kohale pretendeerib lausa neli last, niisiis toimus  püüneleastumine suurema treeningu ja pabistamiseta- ja muud varianti ju tagataskus polnudki!)
Kuid mõelda vaid- päris eliitkooli tarvis tuleks trio drillimist alustada juba praegu- ikka selleks, et nad pooleteist aasta pärast südame värinal võõraste kohtumõistjate palge ette saata, ja hiljem juba sildistatult- kas piisavalt hea või läbikukkunud- tagasi saada.
Neid silte enam maha ei pese. Piisavalt hea võib ju esialgu uhkekski teha. Aga teadmine, et see on kellegi teise hinnang, kellegi teise otsus minu lapse elu üle, ei annaks ealeski rahutunnet. Liiatigi siis tagasisaatmine.
Minu lapsed on alati piisavalt head. Ka siis, kui nad ei soovi täna arvutada. Ka siis, kui mõni sõna jääb kokku veerimata. Ka siis, kui "vaal" seisab paberil ühe a-ga. Mis vahet seal on?
Hoopis teravama tähelepanuga jälgin iseenesliku õppimissoovi järk-järgulist teket. Püüan seda alal hoida, kui äsjasüttinud lõkkeleeki. Meie koolisüsteemis kipub õige ruttu tekkima olukord, kus sõna "peab" lööb sõnal "tahan" igaveseks jalad alt- ning õiget tahet enam ei tekkigi...
Ah, mis ma ikka arvustan- eks igaüks teeb nagu õigeks peab.
Lihtsalt- natuke kurb on.
Arvasin millegipärast, et ega see asi nii hull ikka ei ole...



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar