Koolid

Meie trioga oleme oma valla raamatukogu tihedad külastajad. Laenutame igal korral suure kuhja erinevaid raamatuid. Lugemiseta ei kujutaks meist keegi oma elu ettegi! Seetõttu oleme ka raamatukogu töötajate head tuttavad, vestame igal korral törtsu juttu (lapsed kauemgi) ning kui mõnikord mõne raamatu tagastamisega veidike hilja peale jääme, pigistatakse selle koha pealt silm kinni. Mulle nii meeldib selline omaküla-värk!
Eile küsis raamatukoguhoidja minu käest: "Kuidas te kooliga teete? Kas lähevad kõik ühte?"
Mnjaa... sellise nurga alt ei ole osanud asja vaadatagi! Seni olen lihtsalt kaalunud, kuhu kooli nad panna. Milline on parim. Aga et igaühele võiks sobida eri kool...
Peale hetkelist järelemõtlemist tõdesin, et tegelikult on küsimus täiesti asjakohane. Teoreetiliselt ju nii ongi.
Loviisa on meil "klassikaline tarkpea". Tal on väga hea mälu, kiire õppimisvõime, ta õppis ise lugema, kirjutab päris kenasti, kuuleb sõnas ära kahekordse vokaali, jätab probleemideta meelde võõrkeelseid sõnu, oskab jõuda loogiliste järeldusteni, jutustab kuuldud teksti soravalt. Jõuluvanale kirjutas Loviisa päris ise. Ta soovis Pet Shop´i öökulli. "Põhh- e- tš...-" luges ta kirjutamisele kaasa. "Tš? See on ju see poolik o!" Petcop! Just! Ise tehtud- hästi tehtud!
Aisaks Loviisa probleemiks on ülitundlikkus. Kõik ülalmainitu saab juhtuda vaid täiesti turvalises "tsoonis". Loviisal võtab väga kaua aega uute olukordade ja inimestega harjumine (mõnikord ta ei harjugi). Juhuslikkus, planeerimatus ja spontaansus on tema suurimad vaenlased. Loviisa peaks õppima väikese kooli väikeses klassis. Kristlik kool oleks ilmselgelt parim valik. Sellise kooli "alustalad" on turvalised ja kõikumatud. Õppekava pärast ma tema puhul ei muretse.
Lisann on üdini "kunsti- inimene". Hüüame teda väikeseks liblikaks. Muretu ja rõõmsameelsena lendleb ta päevad läbi "õielt õiele". Suhtlemine ei ole tema jaoks mingi probleem. Ta ei karda inimesi ega muretse teiste arvamuse pärast. Ta leiab endale kergesti sõpru ning tekitab sellega teistes trio liikmetes lausa kadedust. Temaga lihtsalt on lihtne sõbrustada. Miks? Sest ta ei tekita eales tühjast tüli! Tal on imetlusväärne oskus kriitiline olukord naljatledes ära lahendada- või siis hetkeks eemale tõmbuda. Tema saaks ilmselt igas kollektiivis hakkama. Aga... traditsiooniline õppekava Lisannile küll ei sobi. Tema maailm peab olema läbi põimunud kaunitest kunstidest. Milleks lugeda, kui loo kõrval on pilt? Igal pildil on ju ometi oma lugu! Lisann võib vabalt selle loo ise jutustada. Ja see võib vabalt olla igal päeval isemoodi! Mis tähtsust on sellel, mis tähega algab või lõpeb mingi tühine kirjapandud sõna? Lisanni see küll absoluutselt ei huvita! See-eest võib Lisann päevade kaupa joonistada! Tema käe alt valmivad oskuslikult viimistletud maalid, joonistused, kleepetööd, kunstilised väljalõiked. Andke ainult Lisannile aega- ja sellest valmib päeva kauneim lugu! Waldolfkool on sellele lapsele ainumõeldav.
Ja viimaks Joss-poiss, meie tugev sportlane ning väsimatu ringisebija- kas temale üldse leidub kooli? Kooli, kus ei peaks tüütult paigal istuma, vaid tohiks aeg-ajalt näiteks laua all ringi rullida? Või vahetundidel päkkade välkudes mõned tõsisemad tiirud teha? Tähed seina peale joonistada- miks mitte läbi mingi tehnikavidina? Pildid arvutiga programmeerida? Enamuse ainetest õppida õues? Läbi erinevate tegevuste, sest tegevusetus (loe: pliiatsiga laua taga istumine) on selle poisikese jaoks piin.
Jossil nupp nokib. Matemaatika tuleb käigupealt ning arvutitarkusega ületab ta varsti õde Ellutki (minust juba ammu rääkimata!) Kehalist kasvatust nõuaksid ta sitked lihased vähemalt seitse korda nädalas ning tööõpetuses meeldiks talle vägagi haamrite, saagide, puuride, höövlite ja muude tööriistadega möllata. Milline küll oleks Jossikesele sobiv kool? Milline õppeasutus annaks ta rahutule ja otsivale loomusele küllaldaselt hingamisruumi? Kui mu jõuvarud oleksid ammendamatud, jätaksin ta ilmselt esimesteks aastateks koduõppele...
Vaat millise väljakutse ees ma seisan!
Lapsed on sündinud ühel päeval, ühes kohas, minutiste vahedega- ning kas leidub veel erinevamaid? Horoskoobitädid-onud oleksid vist siinkohal küll kimbatuses...
Mis siis veel minust rääkida!

Ah jaa- raamatukoguhoidja küsis lõpuks veel seda, milline oli Helis trio vanuses. Helis- miks ma ei mäleta, mäletan küll!- oli selge "segu" Loviisast ja Lisannist. Ürgse musikaalsuse tõttu hakkas ta laulma varem kui rääkima, toksis klaveril viise enne, kui nina üle klahvistiku ulatus- kuid samas lugemine ja arvutaminegi olid kaugelt enne kooli selged. Eks tema kui esiklapsega sai muidugi rohkem tegeletud ka. Siiski võin väita, et mul on neli täiesti erisugust ja täiesti erilist last! Kas pole fenomenaalne vedamine? :)