Teisipäev, 10. juuni 2014

Veel lasteaiast

Minu talvine kaheosaline lasteaiateemaline kirjutis siin ja samateemaline kiri tagasisidena lasteaiale tõid esmasel hindamisel meie probleemidesse uskumatult positiivse lahenduse.
Kasvatajad hakkasid nimelt minuga aktiivselt suhtlema! Päevapealt. Kohe iga korra järel tulid ja rääkisid laste päevast. Mul oli nii hea meel!
Uus langus tuli aga märtsis. See oli ühel reedesel päeval, kui mina sõitsin Rooma, mistõttu lapsed olid sunnitud lasteaeda lõunauinakule jääma.
Siinkohal oleks paslik teha väike kõrvalpõige ja rääkida veidike kolmikute magamisharjumustest. Titena oli meie kõige suurem unimüts Loviisa. Lisann oli üsna erk ja rahutu. Johanni unevajadus asetses kusagil õdede oma vahepeal- kuidas kunagi.
Nüüd aga on olukord vastupidine.
Lisann on kuldmagaja, Johann saab samuti asjaga hakkama, Loviisakese ööpäevane unevajadus on aga teistest umbes kahe tunni võrra väiksem. Naljatame isekeskis, et Loviisa magas oma une beebieas täis. Iga kord ei ole see aga talle endale sugugi lõbus. Näiteks siis, kui need kaks üleliigset tundi just lasteaia uneajale juhtuvad sattuma. Eks katsuge ise kaks tundi järjest sunduslikult lamada!
Peale seda reedet, mil ma Rooma sõitsin, ei ole mul õnnestunud triot enam kordagi lasteaeda magama jätta. Vähe sellest- tekkis uus vastuseis üldse lasteaeda minekule.
Tükk aega ei saanud ma probleemile pihta.
Arutasime asja kasvatajatega, nemadki kehitasid õlgu, nentisid, et asi on üsna võimatu ja soovitasid koguni psühholoogi poole pöörduda. Lastelt sel ajal mingit adekvaatset hinnangut ei tulnud.
Mida kevade poole, seda enam tundusid lapsed eelistavat üht kasvatajat.
Mina suhtlesin endiselt mõlemaga ja kummagi käitumises mingit probleemi ei näinud.
Asi süvenes.
Mais mindi "vale" kasvataja päeval aeda vaid väga valju nutuga. (Välja arvatud Lisann, tema pole kordagi nutnud). Minu kannatus oli katkemas.
Ja siis hüüdis Johann ühel heal päeval poolkogemata läbi pisarate õige põhjuse välja: "Ma ei taha, et Loviisa teise rühma viiakse!"
Mis mõttes teise rühma???
Kujutage ette, kasvataja oli öelnud, et kui Loviisa oma jonni(!) otsemaid järele ei jäta, viiakse ta tittede(!) rühma, kus on seesuguste pirisejate koht! Laps kartis paaniliselt võõrasse rühma minekut!
Samas ei suutnud ta käsu peale nuttu peatada, sest meil kodus ei ole kombeks tundeid maha suruda. Meil pole kombeks ka probleeme üle ukse visata.
Ja Johann, väike mees, tüdrukute vapper kaitsja, tundis olukorrast säärast jõuetust, et suutis vaid kaasa nutta!
Kuidagi kurb on.
Hakatuseks jäime suvevaheajale.
Eks pika suve jooksul jõuab mõelda...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar