Õnnetus ei hüüa tulles

Meil siin juhtus teisipäeva õhtul üsna tõsine õnnetus.
Vend Joss, kes ei seisa pudeliski paigal, tegi parasjagu saja seitsmekümnendat tiiru ümber esimese korruse. Me kõik oleme tema kihutamisega harjunud ega pööranud sellele suuremat tähelepanu. Ühel heal hetkel sundis aga mingi senituvastamata sisemine jõud teda kardinaalsele suunamuutusele. Niisiis pööras ta end sel saatuslikul silmapilgul järsku kannapealt ringi ning tormas ummisjalu vasturingi tagasi.
Lisann ei olnud sellise äkilise lükkega üldse arvestanud. Ta seisis meie koridori kõige kitsamas kohas, diivanipadi käes. Tal oli parasjagu mõttes trepi alla onnike ehitada. Pelgalt mõtteks see seekord jäigi. Sest vennake jooksis õekese lihtsalt täie hooga pikali.
See kõik käis nii kähku! Kostis kõva mats ja hetk hiljem minu spontaanne läbilõikav kiljatus.
Sain kohe aru, et seekord polnud tegemist tühise kukkumisega. Kuklaga vastu kivipõrandat lennata pole sugugi naljaasi.
Laps oli peale kukkumist väga loid. Ta tahtis vaid vaikuses lamada. Kuna kell oli juba üheksa, panimegi temaga pidzaama selga ja läksime seekord lausa pesemata voodisse.
Süda ei andnud mulle siiski rahu. Istusin kogu aeg Lisanni kõrval. Tundsin, et sellises loiduses on midagi valesti.
Umbes tund peale kukkumist hakkas Lisann oksendama. Helistasin kohe lastearsti infoliinile ja sain käsu kiiresti pöörduda lastehaigla traumapunkti. Oksendamine tekkib nimelt ajutursest ning siis on hädavajalik kohene arstlik jälgimine.
Kuna oksendamine kordus (kokku kuus korda), kirjutati meid haiglasse sisse, tehti kohene röntgen ning laps pandi oksendamise leevendamiseks ning vedelikupuuduse korvamiseks ööseks tilguti alla.
Palatis jäi Lisann koheselt magama ning magas rahulikult hommikuni.
Mina seevastu ei saanud sõbagi silmale!
Traumaosakonnas on ilmselt väga tõsiste diagnoosidega väikesed patsiendid. Seinte tagant kostis pidevalt pisikeste inimeste lohutamatut nuttu, kohati lausa hüsteeriasse kalduvat kisendamist. See tekitas ühest küljest õõva, teisest küljest aga andis kindlustunde, et küllap just siin saab kõik ainult paremaks minna. Ainult et... kas ikka kõikidel lastel oli ema kõrval paitamas-lohutamas?
Palvetasin sel ööl lakkamatult oma lapse ja kõikide teiste seal viibivate lapsukeste eest. Ka selle väikese tüdruku eest, kes oma ema ja kasuisa käe läbi sandiks pekstuna kusagil sealsamas elu eest võitles...

Hommik algas päikesepaiste ja rõõmsate uudistega. Röntgenipilt oli täiesti korras ja võisime rahuliku südamega koju sõita. Lisannil polnud eelmise õhtu loidusest jälgegi, ta andis mänguloomadega naabervoodi murtud käeluuga tüdrukule etendust, ronis aknalaual ning lõkerdas muretult naerda. Muidugi peaks ta nüüd mõned päevad veidi rahulikumaid mänge mängima ning trenni ei tohi sel nädalal minna, sest peapõrutus nõuab siiski mõningast taastumisaega- aga see pisiasi ei tundu üldse Lisannisse puutuvat! Hetk tagasi laskus ta teiselt korruselt alla- mööda trepi käsipuud...

Noil ärevail hetkil sai mulle taaskord selgeks, et tervis on meie kalleim vara,
Ning et pole sugugi palju selle eest igal päeval tänada...