neljapäev, 27. november 2014

Haav number üks

Tegelikult ei ole see esimene. Kooliminek ise, tõsi, oli küll üks esimesi lapsepõlve šokke- peale venna sünni, mille elasin üle viiesena. Aga algkoolist oleks meenutada teisigi lugusid. Hetkel tuli lihtsalt see meelde.
Niisiis- kui ma olin väike tüdruk ja käisin esimeses klassis, rippusid meie ranitsad tundide ajal laua külgedele kinnitatud nagide küljes. Minu esimene õpetaja manitses meid alatasa kotte mitte lahti jätma. "Et keegi neile sisse ei astuks," vibutas ta hoiatavalt näppu.
Vahetundide ajal pidime koridoris ringiratast jalutama. Kahekaupa ja päripäeva. See oli igitobe, kuid kellelegi ei tulnud sellal pähe tegevuse mõttekust kahtluse alla seada. Nii juhtus ikka, et poistel ringitamises vähe kõvemad tuurid tekkisid, nad ühtaegu vastupäeva tormeldes peadpidi kokku jooksid ning mõnikord sai vahelduse mõttes verdki näha- oli vähemalt, millest edasiste sündmustevaeste nädalate jooksul paarilisega kõneleda. Kõige põnevamal päeval algkooli ajaloos kukkus paralleelklassivend Gert vahetunni ajal segatel asjaoludel üle teise korruse käsipuu ja prantsatas esimese korruse põrandale. Kiirabi käis ja puha! Sellest sai vist aastaid kõnematerjali. Reedeti aga võttis üks algklassiõpetajatest pikema vahetunni ajal akordioni ning mängis meiega ringmänge. Mul pole enam õrna aimugi, mis mängud need täpselt olid, üks oli igatahes kindlalt "Me lähme rukist lõikama". Mulle meeldisid need vahetunnid väga. 
Korrapidajad võisid vahetunniks klassi jääda. Või ei võinud? Igatahes tuli avada aken ja vaadata, et klass enne järgmist tundi enam-vähem korras oleks.
Ühel päeval olin ma korrapidaja ühe oma klassiõe, Elinaga. (Võis olla ka nii, et korrapidaja olin mina, kuid Elina jäi samuti millegipärast klassi). Igatahes võtsime oma korrapidamise-ülesannet väga tõsiselt, seetõttu oli eriline "ahhaa!" leida pärani avatuna üks tore ranits, mis kuulus klassivend Andre´le. Lähenesime kotile üks ühelt, teine teiselt poolt- ning astusime sellele korraga sisse, mina parema, tema vasaku jalaga. Just nagu õpetaja oli käskinud. (Jah, muidugi ütles õpetaja tegelikult, et avatud kotti võib kogemata  astuda- aga just see meil ju mängult juhtuski!) Kuid oh häda! Kott rebenes ühest servast katki. Põhjani välja.
Andre oli väga õnnetu. Meie aga üdini kohkunud. Mind selgitati süüdlasena üsna kähku välja. Elina aga oli lihtsalt vait. Püüdsin küll seletada, et tema oli ju ka kaasosaline, aga Elina pinginaaber Kai kinnitas, et Elina oli vahetunni ajal kindlalt väljas. Ning õpetaja uskus, nii absurdne, kui see ka ei ole. Jäin lisaks vandaalitsemisele ka valetajaks.
Sain päevikusse pika punase märkuse ning lapsevanem kutsuti kooli. Ema kaotas märkust lugedes enesevalitsemise, sakutas mind kahe käega juustest ning karjus, et pätiks ta mind küll ei lase. Elinast ei tahtnud ka tema midagi kuulda.
Sellest ajast on mul mõningased probleemid inimeste usaldamisega. Ning liiga terav õiglustunne.
Kas ei ole nii, et tihtilugu tundub inimesel olevat laitmatu turvavõrgustik, kuid lähemal süvenemisel selgub ta olevat siin maailmas täiesti üksi. Jah, esialgu püüdis ta rääkida. Ehk vaidleski. Selgitas. Kuid kuulajad, nemad ei malda ju suud pidada! Juba enne loo lõppu oli kõikidel asjast oma versioon ning nõuandeid- mida ei vajatudki- tuli seinast seina. Kui hüva nõu kasutust ei leidnud, solvuti.
Kui paljud meist oskavad kuulata? Nõu andmata? Lihtsalt olemas olla. Julgustada astuma oma valitud samme. Kui paljud usuvad, et ka teise versioon võib olla õige? Isegi siis, kui ehk ise teisiti mõtlevad? Kui paljud mõistavad, et oma valikud tuleb ikka ise teha? Et üks või teine nüanss võib kõrvaltvaatajale varjatuks jääda.
Ning et usaldust kaotada on lihtne- taas võita aga pea võimatu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar