Murtud luu

Murtud luu (2014)

Sel suvel on mul käed-jalad tööd täis. Olen märkamatult andnud oma jah-sõna umbes kümnele kontserdikorraldajale. Niisiis tuleb igal päeval leida põnev võimalus trio valvsa pilgu alt oreli taha hüppamiseks ja salamisi iseenesega kihla vedamiseks, mitu minutit täna häirimatult harjutada lubatakse. Keskmine on viis.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tahtsin lugejaile südamele panna, et kui teil juhuslikult mõni luu peaks murduma, siis ärge uskuge kõrvalseisjate targutusi- eriti mis puutub luumurru väidetavasse ülespaistetusse. Nimelt kalpsasin ma hiljuti nädala jagu ringi murtud varbaga, mis ei olnud kolmanda päeva järel enam sugugi paistes, mistõttu pealtvaatajad-kaasamõtlejad selle diagnoosi otsemaid välistasid ning ka mind, kes ma kõikvõimalikest meditsiiniasutustest nagu katkust hoidun, selles veenda suutsid.
See juhtus Muhus. Mul pidi ülejärgmisel päeval olema kontsert. Oli ka, lisan etteruttavalt.
Olin parasjagu Liiva poest saanud hea noosi. Huvitav, kas mõnele inimesele veel tunduvad maapoed romantilised ja ääretult huvipakkuvad- või olen mina ainueksemplar? Isegi sitsikitleid ja purgi kaanetajaid võin uurida lausa ennastunustavalt! Üks "koopasselohistamist" nõudev saak oli aga umbes seitsmekilone arbuus, millega ma aga kahtsusväärsel kombel (tänu veidi suurtele plätudele) kivitrepil komistasin, maha prantsatasin ning seejärel paar minutit sõnatult sääres haigutavat auku vahtisin. Sellest voolas nimelt üsna ohtralt verd. Varvast ei pannud ma tol hetkel üldse tähele. Tema andis endast hiljem märku.
Orelimäng vajab erilisi kingi. Kingad peavad olema madala, suhteliselt laia kontsa ning tingimata nahktallaga. Hea oleks, kui need joonistuksid täpselt jala järgi. Hetkel, mil üks suur varvas teistest kolm numbrit suuremana ühtlasest rivist välja kõrgub, orelikingi väga hästi jalga suruda ei saa. Küll aga tean nüüd täpselt, mis tunne oli Tuhkatriinu õdedel. No ei suru kristallkingakest jalga, nuta või naera!

Kontserdil see siiski õnnestus. Mingi ime läbi käisin veel kõrgetel kontsadel kummardamaski! Selleks ronisin oreli juurest ühte laudaredeli moodi asjadust mööda alla. 

Ilus vaatepilt, inimesed, on väärtus omaette!
Nagu mainisin, kolmandaks päevaks paistetus taandus ning suvine veidi paindlikum igapäevarütm loksus taas paika.
Ainus, mis valvsaks muutis, olid öised valud. Muutudes päev-päevalt (ehk siis öö-öölt) painajalikumaks, tekitasid nad minus lõpuks lausa voodissemineku hirmu. Oleksin ma uneski aimanud, et mu varbaluu on katki, poleks ma muidugi  kilomeetrite viisi mööda naaberkülade põldusid matkanud, poleks vast ka laste jalgrataste kõrval lidunud ning trepist üles-alla oleksin ehk samuti tormanud vaid äärmisel vajadusel.
Üleeile andsin alla. Kuna mu telefonile tuli abivajav sõnum verekeskusest, mõtlesin, et olgu siis pealegi arstilkäigu-päev. Peale vereloovutamist lubasin kasutada tutvusi, et ei peaks EMO-s tundide kaupa ootama (selle fakti taha põgenedes soovisin arstile minekust üldse pääseda, kuid kuna mu öised valurallid ei jäänud kodustele märkamata, ei võetud seda kuulda). Pääsesin koheselt arsti valvsa pilgu alla, valmis oma simuladiks tunnistamist hiljem pisarateni häbenema... Aga ma polnudki teeskleja.
Hoolimata röntgenülesvõttest, millel isegi viieaastased raskusteta luumurru asukoha tuvastaksid, pole mu jalg kipsis. Välistasin selle variandi eos. Õnneks ei sunnitud ka. Luu pidavat asetsema õigesti ja vajavat palju rahu ning minimaalset liikumist.
Järgmisel nädalal on mul kontsert Narvas, seejärel tulevad kolm ülesastumist orelifestivali raames, galakontsert Toomkirikus ning paar väiksemat esinemist.
Usun, et tegutsedes paranen kõige kiiremini!
Ja magamist ma ka enam ei karda- murtud luul on täielik õigus valutada!
Vaat sellised lood...