kolmapäev, 15. oktoober 2014

Liiga vähe mänguasju

Olen lastele mänguasjade ostmisel väga valiv. Eriliselt tõrjuv olen igasugu plastmassjullade ning mis seal salata- kõiksugu jubeda moenänni (koletisnukud jms.) suhtes. Eelmise aasta sünnipäevakutsele lisasime palve kinkida asjade asemel elamusi. See toimis ülihästi! Teatripiletid, ujulapääsmed, muuseumide ja näituste kinkekaardid ja mis kõik veel andsid suurepärase ühisaja veetmise võimaluse kogu aasta vältel!
Ülalmainitust hoolimata on trio mängutuba asju täis nagu ladu.
Ning ülalmainitust hoolimata arvavad nad ise, et neil on mänguasju häbiväärselt vähe.

Suusi käib nüüd meil üsna harva. Peale vanemate lahkuminekut elab ta ema juures Tartus, kus alustas sel sügisel ka kooliteed. Vahemaast hoolimata on Suusil isaga väga tihe kontakt- võiks öelda lausa hingesugulus. Nad armastavad ja igatsevad teineteist tõepoolest väga! Ainukeseks minu jaoks kaheldavaks armastuse väljenduseks on R. poolt Suusile ostetavad loendamatud asjad ja asjakesed, mis paiskavad paraku tahes-tahtmata tüliõunu ka meie õuele (just minu- mitte trio!- teistsuguste vaadete tõttu).

Sel nädalavahetusel oli Suusi meil. Tal oli mitu uut nänni ühes. Kolmikud olid kadedusest rohelised. Suusi lahkudes paiskas Joss, osalt kurbusest, osalt vihast, mulle näkku jõhkra süüdistuse:
"Suusi isa ostab Suusile kõike, mida ta tahab! Tal on niiiii ilusad asjad! Sina ei osta meile kunagi mitte midagi! Kuuled- mitte kunagi!!!"
Kuna minu reageering ei olnud piisavalt osavõtlik, kõrgendas poisike hääletooni ning tulistas mulle silmade vahele täiesti relvitukstegeva ja üdini haavava püändi: "Kuuled- tal on isegi üks koer! Üks punane plastmassist koer! Ja see kakab!!!"
No nii tõsise süüdistuse peale peaks küll avalikult oma läbikukkumist tunnistama...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar