Reede, 28. november 2014

Haav number kolm

Küllap aimate, et praegused "lahtikirjutamised" on otseses seoses õpitava erialaga ning olen meelega valinud lapsepõlve-teemad. Täiskasvanuea erinevaid keerdkäike ei kavatse ma hoopiski siia laotada- vajadusel otsiksin professionaalist ärakuulaja.
Pean tunnistama, et mõningatest valusatest kogemustest hoolimata oli mul õnnelik lapsepõlv. Kõige olulisem faktor minu õnneliku lapsepõlve kujunemisel oli ilmselt see, et meie peres oli isa. Isa, kes ei olnud lihtsalt nime poolest isa, vaid kes osales vägagi aktiivselt meie igapäevaelus. Mõningatel eluetappidel ehk intensiivsemalt kui emagi (näiteks kui õe väikelapseeas tuli emal temaga üsna tihti haiglas olla). Seega ei ole mina kunagi kogenud, mis tunne oleks kasvada isata peres, peres, kus isa eksisteerib vaid nime poolest, kuid tegelikult ei osale laste kujunemise loos või sõltlasest isa peres.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada!
Mul on väga eriline ema, kellel oli samuti väga eriline ema, kellest olen siin kordi kirjutanud. Vanaema olemasolu mõjutas mu elu tõepoolest väga ning tema surma järel jäi mu hinge ikka päris korralik tühimik. Ometi olen viimasel ajal mõelnud, et kogu ta hingepärand ei mõjutanud minu kujunemislugu sugugi positiivselt. Kuna vanaema õpingud langesid sõjaajale, ei õnnestunud tal eriti head haridust saada. Ka tundekasvatuses esines eluraskuste tõttu tõsiseid vajakajäämisi. Nii kujuneski tema maailm üsna must-valgeks ning ega ta väga tajunud, kust lõppeb armastusväärne sõrmevibutus ning algab põhjalik mahategemine.
Kolmandas klassis kirjutati mulle prillid. Lühinägelikkus. Vanaema kuulutas seepeale valjuhäälselt, et prillidega inimesed talle küll ei meeldi. Prillid tegevat inimese inetuks ning ilmselt tekkivat mul seetõttu probleeme mehelesaamisegagi. Ei ole vast raske arvata, mis edasi sai. Kui algkoolis veel häda sunnil mõnikord prille kandsin, siis peale koolivahetust oli see täiesti välistatud! Ma ei saanud riskida nohikuks jäämisega. Pigem olin poolpime. Kõnetasin tänaval võhivõõraid inimesi, tuttavatest möödusin mühaklikult. Aga olin (vähemalt oma arust) popp. Muide, õppeedukus kannatas seeläbi päris korralikult. Kõige kohutavam lugu oli matemaatikaga. Meie õpetaja kirjutas nimelt imepisikese korraliku käekirjaga kõik ülesanded tahvlile, ka seletuskäigud joonistusid just seal välja. Ning mina ei näinud absoluutselt mitte midagi! Kirjutasin end meelega matemaatikat mitte-oskavate seltkonda ning lasin endale rahumeeli kahtesid laduda. Teisel õppeaastal jätkus mul küll oidu selsamal põhjusel esimesse pinki istuda, kuid siis oli juba tekkinud ületamatu lünk. Kahju. Nagu Helise kõrvalt õppides selgus, jagab mu pea tegelikult päris hästi...
Mul oli veel üks "viga"- ülemise rea hambad hoidsid paremalt poolt veidi puseriti. Vanaema soovitas mul lahkelt selle poolega mitte naeratada, kuna vastasel juhul näen ma välja nagu irvhammas. Iga kord, kui ma end unustasin, juhtis ta sellele tähelepanu. Nagu arvata võite, on mul see rida tänaseks laitmatuks korrigeeritud ning millegipärast märkan üliteravalt ka teiste puseriti hambaid (neile seda siiski ütlemata).
Loen ja muigan. Noore inimese võitlused. Üleelamised ja alaväärsustunne. Jõuetus vastu hakata, toime tulla. Õnneks ei ole minus täna mingit kibestumist. On igati normaalne, isegi väga vajalik, et väljakujunenud inimene oskab ja suudab oma esivanemate möödalaskmised andestada, jäämata "kinni" möödanikku. Pealegi- ma ju tean, kuiväga on nad kõik mind tegelikult armastanud. Ning mina neid samuti.
Niisiis on, mille üle tänulik olla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar