Maikuus oli seis ikka väga nutune. Kohe nii nutune, et lasteaiakohad küll olid, kuid käia me seal peaaegu ei saanudki. Vastuseis oli vankumatu kui kivimüür.
Kaalusin tõsiselt muid variante. Aga kui sul on kolm last, keda tuleb pimedail sügis- ja talvehommikuil metsiku rahasumma eest kuhugi x kohta sõidutada, kui samal ajal on valla pakutavas asutuses, mis asub kodust minutise autosõidu või kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, kolme lasteaiaealise lapse puhul osalustasu ümmargune null, ei tõtta väga uisapäisa sildu põletama....
Uudis uue hooaja kaadrivahetusest andis julgust septembrikuiseks taasalustuseks. Pikki tunde ja päevi läks trio veenmisele, et "sel aastal on kõik palju parem", kusjuures alateadlikult veensin iseennastki, et "ega hullem ju ikka olla saa!"
Nii astusidki mu kolm päikesepruuni rõõmurulli sügisel taas üle selle kõhklusi tekitava maja läve. Taaskohtumine ületas kõiki ootusi, päris ausalt!
"Mulle meeldis lasteaias!", oli kui pai mu kõrvadele- ja seda veel Loviisa suust!
"Meil oli põnev päev!" kõlas Jossi arvamus.
"Mul on palju sõpru!" lisas Lisann.
Teadsin küll, et nende avalduste peale oleks naiivne kohesesse eufooriasse langeda. Aga uue õpetajaga rääkides tundsin ka ise olukorra kontrolli all olevat. Ka teine õpetaja oli paarilise vahetusest silmnähtavalt võitnud!
"H. ja K. on mõlemad lahked ja toredad," ütlevad lapsed. Jumal tänatud!
Nüüdseks oleme lasteaias käinud kolm nädalat. Saan õpetajatelt igapäevast tagasisidet- kõik tundub olevat nagu peab. Ainus hetkel teadaolev mure on Loviisa lõunauinak- aga seegi on viimastel päevadel päris nututa laabunud. Pealegi ei käi nad ju lasteaias iga päev.
Kui tohutult palju sõltub ikka inimesest! Lasteaias, koolis, küllap huviringiski...
Võib ju olla tobe süsteem või mis iganes muud, siiski on inimene see, kes selle meie jaoks talutavaks, et mitte öelda, lausa meeldivaks võib muuta. Või siis vastupidi...
Nüüd on see vähemalt tõestatud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar