reede, 7. november 2014

November

Nii nagu mulle meeldivad minoorsed koraalid, meeldib mulle ka novembri kurbus ja rõskus. Loodus näib paistvat otsekui pisaraloori tagant, läbi halli udu, läbi mälestuste katkenud filmilindi, läbi inimeste, kes käinud neid radu ammu enne meid ning läbi nende, kes igapäevaselt meie kõrval, kuid ikkagi otsekui klaasseina taga. Noil hetkil tahaks põlvitada vihmast vettinud samblavaibale ning hääletult nutta. Märjad puutüved ning maa poole kaardus kollased kõrred jälgiksid tummade tunnistajatena mu katkendlikku sisse- ja väljahingamist. Nemad mõistaksid, et see ei ole päris kurbus.
Jah, see on seesama minoorne koraal, mis algab õige vaikse ning veidi minimalistliku eelmänguga, paisudes pikkade salmide kestel lõputult igatsevaks ning järjest kaugemale moduleeruvaks püüdluseks mõistmaks kõike seda lihtsat, mis näib ometi nii keerukana. Elu.
Karge õhk mõjuks ihule torkivalt ning metsa hõrk aroom lisaks vürtsina joovastust. Tõustes oleksin otsekui uuesti sündinud. Mu sammud ei jätaks samblale mingeid jälgi. Ma paistaksin läbi. Mu mõtted kehastuksid ning moodustaksid ühes märgade puutüvedega omapärase ansambli. Värvivaese, kuid inspireeriva. Ning läbi põimitud armastuse kumast...




2 kommentaari:

  1. Ilus.

    (Ei taha õrna ilu segada, kuid mõtisklen vaikselt: kas see koraal ka kirjas on mõnes raamatus, ehk isegi mõni nime ja numbri all? Või on ta siinkohal tekkinud tõlgendus?)

    VastaKustuta
  2. Aitäh, Matthias. Tegelikult on ka minoorsetest ainult mõned viisid, mis siia alla liigituksid... Mulle tohutult meeldib näiteks Bachi viis "Su sõime juures seisan ma", Lutheri "Su poole Issand, südamest", SvPB-st liigitub sama kategooria alla selline viis nagu "Till den himmel som blir allas..."(220) ja üks paastuaegne, mille pealkiri hetkel ei meenu, aga neid on kindlasti veel...

    VastaKustuta