kolmapäev, 29. oktoober 2014

Leon III

Pühapäev ei pidanud olema millegi poolest teistsugune.
Kõigil olid omad toimetused, igaüks tegeles millegagi omas "mullis".
Kuni õhtuni.
Igal õhtul käib V. Leonardoga jalutamas. Koeral on ju samuti vaja päevased ajalehed läbi lugeda!
Seekord oli aga õu vaikne. Tuttavat jooksumüdinat ei olnud ega tulnud.
V.otsis ja hõikas. Viimaks märkas- Leon vist magab kuudis.
Läks lähemale, hüüdis. Ei midagi.
Tõi laterna.
Kuut täitus valgusega.
Ning korraga sai kõik selgeks.
Üheksa ja pool aastat külg külje kõrval, üheksa ja pool aastat sõprust, armastust, kindlustunnet ja lõpmata palju pehmeid karvaseid kallisid oli otsa saanud. Niisama lihtsalt. Nüüd ja praegu.
Vaikselt. Väärikalt.
Ta magas. Ja läks.
Seda ei olnud kerge mõista.
Elu ja surma küsimusi ei ole kunagi kerge mõista.

Ma tean, et sellega läheb aega.
Et ma ei ava enam vaikselt ust- äkki ta parasjagu magab teisel pool.
Et ma ei heida enam pilku otsaaknale- ehk just nüüd on see täis suurt karvast heatahtlikku nägu.
Et ma ei jookse enam müdinat kuuldes aknale- kelle peale ta seekord haugub.
Et ma ei heida enam väravast välja sõites pilku kuudile, mille aknal pikutab sõbra veidi lömmivajunud põsk.
Jää jumalaga, armas sõber!
Aitäh Sulle...

1 kommentaar:

  1. Kurb! Aga vähemalt läks ta kiiresti ja teie ei pidanud tegema OTSUST. Kaastunne teile!

    Meie vana koer suri juba mitmed aastad tagasi ja kuigi me alguses olime kindlad, et uut koera ei võta, siis ometi kaks aastat hiljem kolis meile sisse uus koerabeebi. Küll hoopis teist suurust ja tõugu, ei tahtnud "vana" tagasi, tahtsimegi uut sõpra.

    VastaKustuta