Teisipäev, 16. september 2014

Muhu

Siiski ei jõua ma enam nii tihti kirjutada, kui varem. Põhjus on lihtne.
Mul on nüüd Muhu saarel oma talu!
Jah, suvi oli emotsionaalses mõttes tohutult raske, ometi täitus just selle raske suve lõpul üks mu ammuseid unistusi- saada Muhusse päris oma maamaja.
V.oli ostuga nõus tingimusel, et Muhu on minu "projekt".
Mu isa sünnitalu asub meie maamajast linnulennult umbes kilomeetri kaugusel. Lapsena Muhus veedetud suvedel kasutasime just sellest majast möödaviivat teekest ratastega ujuma sõitmiseks. 
Niisiis on rand meie maamajast vaid väikese jalutuskäigu kaugusel!
Rand oli toona kivine. Sisse läksime tennised jalas. Umbes rinnuni vees asetses hiiglaslik kivilahmakas, mida kutsusime "suurekaks". Päris ujumiseks tuli tennised "suurekale" jätta ja kivilt peakat hüpata.
Praeguseks on rannajoon nii palju muutunud, et "suurekat" ma küll üles ei leia!
Ükskord oli ujumaminekuga hirmus kiire. Pidin isatalust "ujukad" haarama, teised lapsed jäid eemale kurvi peale ootama. Kihutasin mis hirmus. Paksul kruusal aga jalgratas libastus ning kukkusin suure hoo pealt kogu pikkuses kruusale. Mu käed, jalad ning isegi kõht olid verised. Sääreluus ilutsenud auk tuletab praegugi armi näol seda hirmsat kukkumist kui aegluubis meelde. Ujumine jäi muidugi mõneks ajaks ära.
Kas teate, et põldmarjad on päris valmis? Ja et sookured juba lähevad- igatsusest pakatavate kruugete saatel?
Mina aga tulin esivanemate tallatud radadele, oma juurte ligidale, selleks...et jääda.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar