Tuulerõuged

Meil käis täna hommikul kiirabi.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb aga alustada nelja nädala tagusest ajast.
Nimelt jäi siis trio täies koosseisus tuulerõugetesse. Kõik ühel päeval!
Haigus kulges ülikergelt, tagades südamerahu, et "nüüd on see siis tehtud".
Neljapäeval, kaheksandal mail käisime arsti juures, kes meid terveks tunnistas. Reedel,üheksandal, tuli Helis koos S.-ga (peigmees) koju. Teadsin, et Helisel pole tuulerõugeid olnud, aga kuna kõikidel lastel tundusid koorikud kenasti peal olevat ja arsti juureski käidud, oli süda kerge- nakkusohtu enam pole. S. teadis end olevat seda lastehaigust põdenud.
Elu läks edasi.
Helis läks Tartusse tagasi, vahepeal veetis ka napi nädalakese hansalinn Lübeckis.
Käesoleva nädala esmaspäeva õhtul tulid noored taas koju.
Helisel oli väike palavik. Ah, mis see 37,5 ikka teeb! Järgmiseks hommikuks oli palavik läinud. Ainult nägu oli selline... nagu oleks raevukalt vistrikke pigistatud.
Mida sa oma näoga teinud oled, halasin. Ausõna, mitte midagi pole teinud, halas ka tema vastu, kuna punniline nägu tegi tuju tusaseks. Mingeid seoseid meil kahe nädala taguste sündmustega ei tekkinud.
Kuna Helis tahtis väga oma sõprade lõpueksamit kuulama minna, tegin talle korraliku õhtujumestuse, millega kõikse hullem õnnestus ära peita.
Pärastlõunal ta aga helistas.
"Mul on tuulerõuged." Niisiis- ikkagi.
Tema koju jõudes ei olnud selles enam kahtlustki.
Aga ka S. oli haigeks jäänud. Kõrgesse palavikku. Edasi kulges olukord paralleelselt.
Helis muutus järjest täpilisemaks. Temal palavikku enam ei tulnud.
See-eest püsis palavik S.-l. Kusjuures väga kõrge.
Neljapäeval saabus Helise täppide kõrgaeg.
Ühtlasi saabus ka tõe-hetk- S. läks samuti täpiliseks. Kohe väga. Kohe üliväga.
Ta siiski ei olnud lapsena tuulerõugeid põdenud!
Täppe tekkis tund-tunnilt (võib-olla lausa minut-minutilt) juurde. Olemine muutus järjest talumatumaks.
Ööd jäid magamata. Miski ei leevendanud valusegust sügelust.
Eile õhtul sõitsid noored Merimetsa haiglasse.
Sealt saadeti S. rohtudega koju tagasi.
Olukord muutus aga veelgi hullemaks.
Täna hommikul, kui kraadiklaas jälle 39,5 näitas, kutsusime kiirabi.
Lastehaigustega pole täiskasvanutel nalja, vastati. Ja tuldi kiiresti kohale.
Haiglasse minna õnneks siiski ei tulnud. Haiguse "tipp" on praeguseks seljatatud.
Loo moraal on see, et tuulerõuged võivad (aga ei pruugi) täiskasvanuna tõepoolest tohutult raskelt kulgeda. Nägin seda nüüd oma silmaga.
Jätke meelde- kui palavik kõrge ja täppe lisandub minutitega, ei tohi jääda ootama, vaid tuleb otsemaid haiglasse sõita- on olemas rohi, mis viirust hävitab, kui seda haiguse algusjärgus võtta.
Mida meie ei teadnud.
Ja kuna Helisel läks kergelt, ei osanud kartagi.
Tunnistan, et pole nii hullu nahka ealeski näinud!
Mnjah, ja selle, et koorikutega punnid on nakkavad, peaks kah kuhugi infosse riputama...