Kolmapäev, 23. juuli 2014

Täiskasvanud inimene, sa ju vastutad!

Töötasin kunagi Õnnepalees lühikest aega koos ühe naisega, kes suitsetas vahetpidamata ja tema silmad... jah, need veekalkvel silmad ei unune ealeski- tundus, nagu nutaks ta vahetpidamata. Viimaks selgus, et tema aastane tütar oli mõni aeg tagasi poriloiku uppunud...
Mina ja kolmikud armastame hullupööra Pikakari randa. Muidugi on meil üle Eesti ka teisi lemmikuid, kuid kodustel suvepäevadel keerame autonina tihtilugu just sinna. Põhjus on muidugi laevalainetes! Sest mis võiks olla toredam, kui see, kui möödasõitvate laevade (möödasõitvad laevad on nimelt kõik Tallina sadamasse saabuvad ja väljuvad laevad) tekitatud salalikult kaldale lähenevad, järk-järgult korralikku jõudu kogunud ning viimaks hiidlaineteks kasvanud veemassid rannasolijaile korraliku äkkrünnaku korraldavad, pahaaimamatuil ujujail hetkega üle pea lajatavad, nii et kogu seda määratut jõudu tunnetades ka kogenuil ikka ja jälle südame alt õõnsaks võtab ning tugevast adrenaliinilaksust lausa kiljatama sunnib! Ei, sellise vaatemängu vastu pole sulnitel päikesepaistel pilkuvatel järvesilmadel midagi panna!
Medalil on aga ka teine külg. Seesama lõbus laintemöll võib olla ülimalt ohtlik, kui ei täideta ellujäämiseks vajalikke elementaarseid reegleid, millest esimene kõlab nii: lapsed püsigu vanemate valvsa pilgu all kalda lähedal.
Pikakaril läheb nimelt üsna ruttu sügavaks.
Seetõttu panigi mind täna imestama, et mitte öelda vihastama fakt, et kohtasin rannal kolme väikest last, kelle vanemaid ei suutnud ma vähemalt kümne minuti jooksul tuvastada! Esimene poisike jooksis trio kala kallale- neil on nimelt üks hiiglasuur täispuhutav oranž kala nimega Mulli, mille turjal on vahva lainteharjal ratsutada- püüdes seda Loviisalt ära rebida. Joss ei jätnud talle omaselt õde hätta ja asus rünnakule, lükates "vaenlase" ilma liigse tseremooniata ristseliti vette. Muutusin hetkega valvsaks. Kuid poisikese vastu ei tundnud keegi huvi! Ta sulistas minu vaateväljas, kord lähemal, kord kaugemal. Alles tüki aja pärast tuli ta ema, jäätis käes ning pääsesin lisalapse valvamisest.
Siis tulid laevalained. Käsutasin oma lapsed kalda lähedale. Tõusin igaks juhuks ka päevatustekilt püsti, et vajadusel vette söösta. Korraga nägin ühte ujumisrõngaga last, kellest just hiidlaine üle oli rullunud, puristamas ja läkastamas, silmis ilmselge kabuhirm. Laevalainete ajal pole muide kaldale pääsemine üldse lihtne, veevood suruvad muudkui tagasi. Lapsel pole vajalikku jõudu kusagilt võtta. Vanemaid polnud paraku samuti kusagilt võtta. Õnneks pääses seegi laps pika rabelemise peale veest ning ehk leidis kellegi, kes temast hoolis.
Kolmas põnn oli õige pisike ning otsis vanemaid vetelpäästjate seltsis.
 Kui mina olen trioga üksi rannas, olen nagu valvekoer. Mitte hetkekski ei pööra ma pilku kõrvale! Sestap ei mõista ma, kuidas on võimalik laps rannas ära kaotada?! Või minna rahuliku südamega jäätist ostma? Jätta laps ujumisrõngaga hiidlainete kätte? Jutt on koolieelikutest! Kahe kuni viiestest!
Tihti naerame ameeriklasi ja nende kentsakaid seadusi, a´la et laps tuleb kooliuksel otse õpetajale üle anda või et enne kaheksateistkümnendat eluaastat ei tohi üksi koju jätta, muidu tuleb kriminaalkaristus. Kohati on jah imelik! Eesti tundub aga asi olevat teises äärmuses. Kuidas muidu saab vohada säärane ükskõiksus ja vastutustundetus? Minu meelest peaks (väike)lapsed silmist kaotanud vanematele kehtestama kopsaka trahvi- ehk vähemalt rahakaotushirm teeks inimesed veidi tähelepanelikumaks? Kuigi- mis väärtus on rahal lapse elu kõrval! See võib juhtuda nii kiiresti, nii märkamatult... Ja aega enam tagasi ei pööra.
 Naine Õnnepaleest läks sel saatuslikul päeval samuti vaid hetkeks. Sellest piisas eluaegseteks pisarateks. 
Mina aga soovin hüpata oma lastega üle lainete, taustaks meremüha ja kilked. Seltsiks teisedki rõõmsad perekonnad.
Toredad hetked, mida hiljem õnnelikuna meenutada...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar