Teisipäev, 25. november 2014

Pole aega

Vahel häirib mind päris tõsiselt see meie aja moodne sõnakõlks, kas siis mureliku ohke või tähtsa näoga üle õla visatud repliigi näol- "kohe üldse ei ole aega!"
Noh, eks eelkõige aitab see ehk alateadlikult inimese väärtust kinnitada. Mul on kiire tähendab teisisõnu- olen vajalik. Kui aga sellesse lausesse süvitsi kaevuda, leiab sealt ütleja kohta muudki huvitavat. Eelkõige räägin muidugi enda nimel :)
"Sul on niiii tühi märkmik!" imestas keegi hiljuti.
Mhmh, ega mulle täiskirjutatud päevad meeldigi. Märkmikus seisab see, mida tohi unustada. Peas aga see, keda ei tohi unustada. Eelkõige püüan mitte unustada iseennast.
Ma ei märgi kalendrisse lastele pühendatud aega, orelimängu aega, Tartus uue eriala omandamisele kuluvat aega, muhu tikandile kuluvat aega, lugemisaega, kirjutamisaega, aastaaegade imetlemise aega, teejoomise ja elu üle mõtisklemise aega.
Samuti ei märgi ma kalendrisse sihitut ringitormlemist ega tardunult enese ette põrnitsemist.
Kahetsusväärselt sageli on aga meie "rööprähklemise" taga midagi sootuks sügavamat. Inimese valu. Tahtmine seda võõraste silmade eest peita. "Mul ei ole aega," on vaid järjekordne plaaster kobrutavale haavale, mille sügavust ei julge vaadatagi.
Aga aeg ei paranda kõiki haavu, õppisin Tartus möödunud nädalal.
Aeg parandab vaid puhastatud haavad.
Seega on kätte jõudnud plaastrite äratõmbamise aeg...
Ai!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar