Kolmapäev, 29. oktoober 2014

Leon II


Leonardo kasvas ilusaks ja tugevaks koeraks, kes pälvis alatasa imetlevaid pilke ning komplimente. Ka meie, algajate koerapidajate suunas tuli, noh, mitte just komplimente, küll aga imestavaid hüüatusi, kuidas ometi julgesime oma esimeseks koeraks valida just isase bernhardiini. Justkui oleks see midagi erilist.
Tema oli eriline, seda küll.
Paremat koera pole õigupoolest võimalik tahtagi. Kaks kõige paremini Leonardot iseloomustavat sõna on truudus ja väärikus. Omadused, mis inimloomadel tihtilugu vajaka jäävad...
Leonardo oli jäägitult truu. Et koera jaoks on kõige olulisem inimese tähelepanu, silitus või heakskiit, ootab ta seda igal võimalusel. Oma kogemusest kinnitan, et õuekoer on ses suhtes tihtilugu vaeslapse rollis. Peale kolmikute sündi jäi kvaliteetaega veelgi vähemaks. See oli paratamatus. Ometi oli Leonardo igal oma elupäeval valmis uuesti proovima. Kas sul täna leidub aega, küsisid ta silmad tihtilugu. Ah et jälle mitte? Proovime siis homme uuesti...
"Ei" oli "ei". Edasikaebamiseta. Seda nii suvise grillilaua ääres, kui võõraga esmakordselt  kohtudes.
Ainult ühel juhul kehtisid teised mängureeglid. Nimelt kohtudes suurte isaste koertega. Loodusel kehtivad omad seadused, mille vastu ei saa isegi inimene. Aga see oli ka ainus, mida pidime aktsepteerima.
(järgneb)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar